Generatori mistiHärra Erik Puura viitab Keskkonna-alases blogis Itaalia 2003. aasta elektrikatkestusele ning seob selle tuumaenergia ning energeetilise sõltumatusega.

Tõepoolest, see mis 2003. aastal juhtus on küllalt selge. Itaalia, Prantsusmaa ja Šveitsi elektrivõrgud on ühendatud, kuna Itaalia ja Šveits omavad palju hüdroenergiat ning Prantsusmaa tuumaenergiat. Seega müüb Prantsusmaa oma elektrit just öösiti, kui veehoidlaid pumbatakse, et need saaksid päeval hüdroenergiat pakkuda. Pariis peab oma energiat müüma, sest ta produtseerib seda liigselt, seega Šveits ja Itaalia on sõlminud küllalt hea tehingu. Ilmselgelt moodustab elektrivõrk ülikomplitseeritud ja tundliku süsteemi ning nõuab seetõttu perfektset juhtimist. Mainitud katkestuspäeval tegi Šveitsi elektrikompanii ühe vea, mis ahelreaktsioonina paralüseeris kogu Itaalia võrgustiku – see autoblokeeris end vältimaks ulatuslikke kahjustusi. Niisuguse kompleksi taaskäivitamine võttis loomulikult aega ning selle aja veetis enamik Itaaliast elektrita. Šveitsi kompanii anti hooletu juhtmise eest kohtusse.

Loomulikult alustasid parempoolsed parteid hüsteerilist kisa tuumajaamade kasuks. Ilmselgelt ei ole tuumajaamade olemasolul antud probleemiga mingit seost, kuid, nagu Itaalias üteldakse, “puljongi jaoks on kõik hea”. Me ei kahetsenud oma 1987. aasta otsust tuumaenergia kohta, me oleme ikka veel needsamad inimesed – ja ikka veel enamus – , kes tookord selle valiku tegid. Tuumajaamu armastavad poliitikud väga, eriti parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud, kuna 1) need on kasutud 2) need maksavad palju 3) need vajavad maksumaksja raha. Tegelikult ei ehitaks praegu ükski erafirma maailmas tuumaelektrijaama: see on fantastiline kahjumitootmise masin, kuna tuumaenergia on kaugelt kõige kallim energialiik. Veel enam, “sõltumatu energia allikana”, nagu Berlusconi ja teised ignorandid neid püüavad sisse smuugeldada, on tuumajaamad täiesti kasutud.

Tuumajaam ei ole mingisugune maagiline karbike, mis toodab energiat lihtsalt iseenesest. See vajab tuumakütust. Tuumakütus on Uraan-235 ehk nõndanimetatud rikastatud uraan. Nüüd, Itaalial ei ole ühtegi uraanimaardlat, samuti ei ole meil ühtegi rikastamispaika. Samal ajal kui maailmas on vähemalt umbes tosinkond naftapakkujat, siis U235 pakkujaid on käputäis, täpsemalt kolm või neli. Tavaliselt sõlmitakse tuumajaama ehitamisel leping pakkujaga, seega võib ütelda, et tuumaenergia ei ole mitte ainult kõige kallim, vaid ka kõige mitte-iseseisvam, muutes sind kütusepakkuja hüpiknukuks. Lisaks, tuumajaamu ei eksisteeri ilma avaliku rahastuseta.

Me oleme Itaalias alati teadnud, et me vajame sõltumatut energiat (me ei vaja selle mõistmiseks äpardusi). Sõltumatu energia tarve tähendab, et vajame energiat, mille allikad on meie enda riigis olemas: geotermiline energia, tuuleenergia, päikeseenergia (Itaalia on “päikesemaa”). Me võitleme selle nimel: alates 2006. aastast hakkas kehtima ülihea seadusandlus päikeseenergia kohta ning 2007. aastal oli Itaalia maailma esikohal päikeseelementide osas. Loomulikult teevad parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud kõik, et propageerida tuumaenergiat, mis neelab kogu energiale kulutatava avaliku rahastuse.

gen eolicaÜks viimane aspekt. Tuumaenergia on “vana”, päikeseenergia ja mikro-tuulegeneraatorid on “uued”. Miks? Kuna uus mõtteviis on vältida hiiglaslike elektrijaamu (mis toovad kaasa väga palju probleeme ning nõuavad ülikomplitseeritud võrgustikke, mis tekitasid ka algusesmainitud katastroofi) ning suunata energiatootmine individuaalsemale tasandile, läbi päikese- ja tuuleenergia. Inimene, kes suudab ise oma energiat toota, on “sõltumatu” inimene. Seega vaba inimene. Me võitleme vabade, tugevate ja ühiselt vastutavate inimeste maailma eest. Seetõttu me tahame rohkem päikesepatareisid, rohkem tuulegeneraatoreid ja monsterelektrijaamade kaotamist, olgu nonde kütus siis U235, süsi, nafta või maagaas.

Autor: Marco Montanari, Reggio Emilia

Advertisements