Massimo FiniVMassimo FiniMassimo Fini-Dayl Bolognas esines ka Massimo Fini, ajakirjanik, kirjanik, dramaturg ja näitleja; liikumise Movimento Zero looja. Kuna tema sõnad ilmestavad ülihästi Itaalias arutletavaid teemasid ja arutlusviise, siis otsustasime tema kõne siin tõlkes avaldada.

Olen nõus, nagu isegi ilmne, kolme V-Day põhipunktiga. Seega siis, et parlamendis ei oleks eeluurimise all olevaid inimesi, et parlamentäärid ei oleks samad rohkem kui kahes koosseisus ja et meil oleks võimalus minna hääletama andes hääle otse enda poolt eelistatud kandidaatidele. Leian, et see on viis muuta esindavamaks midagi, mis esindav ei ole, on hoopis sündsusetu, on pettus. See miski on esindusdemokraatia.

Mina defineerisin – ja defineerin – esindusdemokraatiat (ehk veidi brutaalselt) kui moodust, millega inimestele nende omal nõusolekul p..se keerata, eriti vaestele inimestele. Kõigepealt ei ole päris arusaadav, mis on üldse esindusdemokraatia. Ka Norberto Bobbio, kes kogu oma pika ja töötiheda elu sellele teemale pühendas, ei suuda päris hästi selgusele jõuda. Ta määrab esindusdemokraatia essentsiaalseteks tunnusteks kord 9, kord 6, kord 3 elementi.

Olgu, võtame neist kaks kõige laialdasemalt demokraatia põhialuste hulka loetumat: hääl on samaväärneone man, one vote nagu ütlevad anglosaksid; hääl on vaba. Hüva, ent hääl ei ole samaväärne, sest nõusolek on maskeeritud. Iga hääl ei ole samaväärne sel lõplikul põhjusel, mida illustreeris hästi eelmise sajandi alguses Itaalia elitistide koolkond, kuhu kuuluvad Gaetano Mosca, Vilfredo Pareto ja Roberto Micheli. Mosca ütleb: “Sada, kes tegutsevad ühel nõul, on alati üle tuhandest, kes toimivad vabalt [oma äranägemise järgi]”. Konsensus ei ole vaba, kuna on laias ulatuses tingitud meediast, keda juhivad “tavalised tuntud” isikud ning mitte juhuslikult ei nimetata seda [meediat] ka konsensuseinstrumentideks.

Tegelikkuses on esindusdemokraatia oligarhide, organiseeritud vähemuste ja maskeeritud aristokraatiate süsteem, kes suruvad maadligi iga kodaniku ja vaba inimese, kes ei taha nende oligarhiate, parteide ning kuritegelike lobbyde teenistusse astuda. Esindusdemokraatia peaks esindama seda, mida liberaalsus väärtustada tahtis – teenekust, võimekust ning potentsiaalsust. Ja ideaalsest kodanikust saab demokraatia ettemääratud ohver.

Liialt teooriatesse laskumata, me näeme kõik ilmselgelt, et meie arvamus ei loe, meie häält ei kuulata. Mõni aasta tagasi tuli San Giovanni väljakule kokku miljon inimest, et oma tahet väljendada ad personam seaduste kohta, keerulisel poliitilisel teemal, palju lihtsam on inimesi kokku koguda majanduslikel teemadel. Hüva, aga: poliitikutelt (st meie esindajatelt) ei tulnud mingit vastust, ei paremalt ega vasakult. Vastupidi, vasakpoolsed ütlesid: “mind ei saa ühe koosolekuga segadusse ajada”. Nagu väljakule minek polekski kõige esmane poliitiline õigus, mis tuleb veel enne hääleõigust.

Demokraatia probleem on ülemaailmne, läänemaailmne, aga Itaalia süsteemis, nagu Grillo hästi näitab, on väljakannatamatuid allakäimisi. Hans Keisen, kes ei ole ei marksist ega ekstremistlik taleban, ütles ükskord, et esindusdemokraatia on üks fiktsioonisüsteem, et demokraatia ideoloogia põhifunktsiooniks on anda kodanikule vabaduse illusioon ning ta küsib endalt, kui kaua see lõhe reaalsuse ja ideoloogia vahel kesta võib. Ka mina olen seda endalt juba pikemat aega küsinud. Loomulikult on veresaunadega sündinud demokraatiad pannud mõttevabadusele kontseptuaalse korgi, ühe teatud kinnisuse vormi väites, et demokraatia on Ajaloo sihtpunkt, mille tõttu oleme me määratud demokraatidena surema.

Sõnavabadus?Mina jälle usun, et iga süsteem, mis ei pea kinni ühestki oma eeldustest, kukub varem või hiljem. Kindlasti ei saa see toimuma tänu üheainsale üritusele (nagu see, mille Beppe suurepäraselt organiseeris). Ei saa toimuma tänu Grillo ja minu generatsioonile. Aga varem või hiljem tuleb pettusele lõpp teha. Aitäh.

Vaata ka kõne salvestust YouTubes!

Tõlkinud Kristel Kaaber

Advertisements