Balotelli 1 Iga viisakas muinasjutt räägib ootamatust õnnest, suurtest rikkustest või mägesid liigutavast armastusest. Mario muinasjutt kõneleb eelkõige talendist ja usust endasse. Tõeline andekus on meie päevil niivõrd harv nähtus, et isegi minusugune jalgpallivõhik heldib, kui midagi nii paljutõotavat näeb. Selle eripära tõttu ongi ta lugu nii ilus.

Muinasjutt algas 1990. aastal Palermo lastehaiglas, kuhu toodi kiirabiga ghaana päritoluga imik. Tema elu päästmiseks läks vaja kolme operatsiooni. Neliteist oli kuid, mille jooksul poisike haiglaruumidesse pidi jääma. Koju polnud teda võimalik saata, sest vanemad ei omanud kohta, mida oleks saanud niimoodi nimetada. Viimaks leiti Mariole kasupere Põhja-Itaalias Brescia ligidal – teda ootasid ema Silvia, isa Franco ning kolm vanemat õde-venda: Giovanni, Corrado ja Cristina.

5-aastaselt hakkab Mario Mompiano oratooriumipinkide vahel palli taga ajama.

Koolis oli ta vastuhakkaja, samal ajal püüdis leida emotsionaalset tasakaalu nelja vanema vahel, eneseusku ning oma isiklikku teed.

Selle omaenesevaliku esimeseks kiviks saab 2001. aastal kohalik jalgpallimeeskond Lumezzane, aga juba 4 aasta pärast küsib treener eriluba, et 15-aastane Mario saaks professionaalses C 1 seerias mängima hakata. Seaduse kohaselt pole see võimalik enne kuueteistkümnendat eluaastat. Ja 2006 jõuabki Mario otse Milaanosse – Interi noortesektsiooni. “Härra President, mina olen uus Ronaldo,” kinnitab Mario otsekoheselt Morattile. Treener Mancini andis talle ehk just selle, praegu juba legendiks saava enesekindluse tõttu kohe ka suuri võimalusi end näidata. Staaridest meeskonnakaaslased hakkasid teda loomulikult riietusruumi kombe kohaselt paika panema. “Ja kui ma pilgu tõstan, et palli edasi anda, siis tahan ma sind liikvel näha. Häda sulle, kui see nii ei ole. Selge?” ei anna Materazzi (seesama Materazzi, kellele Zidane maailmameistrivõistlustel peahoobi andis) Mariole teist võimalust. Noh, kui Materazzi sulle midagi ütleb…

Mario Balotelli ei ole veel täisealine. 1.90 pikk, hiigelsuurte jalgadega, räägib puhast Brescia murret, mida musta nahavärviga kuidagi kokku ei sobita. Aga 30. jaanuari õhtul oli Supermario see, kes pool Itaaliat (oma kahe väravaga Juventuse vastu toriinokate koduväljakul) televiisorite eest tugitoolidest maha kukutas. 17-aastase poisi värav Juventusele on siin sama, mis Taaveti poolt Koljatile jalg taha panna.

Mario on praegu Ghaana kodanik. 18-aastaselt on tal võimalus valida Itaalia kodakondsus ja sellega ka maailmameistrite sinine särk, olles juba mitmel korral eitavalt vastanud Ghaana jalgpallimeeskonna kohapakkumistele.

Nägin südamesoojusega, kuidas noor talent “vanameistrite” vahel endale ruumi teeb. Tuli äkki pähe, et, jumal tänatud, on olemas ala, kus andekust ei saa ignoreerida, sest mõõdupuu on kõigile silme all – pall, mis väravasse läheb. Kunstis on asi keerulisem, aga see selleks…

Balotelli 2 Andekus on lihtne ja otsejooneline.

Keskpärasus on käänuline ja suuresõnaline, lokkav null, mis lilleõiena püüab näida.

Andekus on oskus ime võimalikkust haista olukorras, mis teistele inimestele veel midagi ei ütle. Kunstis on ime siis, kui emotsiooni südamest südamesse üle kandub. Jalgpallis on ime siis, kui pall ootamatut teed mõõda väravasse suundub. Ime on ka see, kui üks nii väike asi, nagu jalalöök palli pihta, inimesi imetluseks liidab ning ühise rõõmuhõiske vallandab…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements