BresciaÜtle eestlasele “Itaalia” ja tema silme ette kerkib suure tõenäosusega hulk stereotüüpe – küllastunud antiiksetest linnadest päikeseline maa, mis on täis kunstiväärtusi; muretud inimesed, kes räägivad temperamentselt kaunilt kõlavas keeles; moekalt riietatud sensuaalsed mehepojad, kes kihutavad hulljulgelt oma Alfa Romeo rooli keerates vastu päikeseloojangule, olles valmis vallutama iga ettejuhtuva kaunitari südame….Kuid stopp! Müüt vahemere machomehest on kerge tekkima, arvestades, et nõndanimetatud reaalsus, mida põhjamaa inimene kogeb mõnes itaalia kuurortlinnas on midagi muud, kui itaallaste igapäevane elu.

Itaalia on vaieldamatult vapustavalt ilus maa, kuid paraku ka äärmiselt kallis elamiseks, eriti peale eurole üleminekut. See luksus, mida võib lubada endale turist, kes tuleb puhkama paariks nädalaks, jääb tihtipeale kättesaamatuks inimestele, kes peavad igapäevaelus ots otsaga kokku tulema.

Käesolevas essees püüan avada tagamaid, miks nii paljud itaallased elavad endiselt oma vanematega. Kas see on nende vaba valik või tingitud majanduslikest faktoritest? Kas nähtus on sotsiaalselt aktsepteeritud? Miks noored ei iseseisvu?

2006 aastal IARD instituudi statistiline uuring, mis viidi läbi 2500 itaalia noore seas vanuses 25-29 eluaastat tõi välja fakti, et rohkem kui pooled neist (57,3%) elavad endiselt koos oma vanematega. Kusjuures suurem osakaal oli meestel ehk siis vastavalt 67,4% versus 45,9% naised. Sama trend jätkub ka üle 30 aastaste hulgas (IARD 2006). Siinkohal meenub mulle Itaalia väljend „zitella”, mis tähendab kibestunud tujukat vanatüdrukut, samas kui vallalised mehed on defineeritavad kui „vitelloned”, otsetõlkes vasikad. Algselt kutsuti nii passiivseid pealiskaudseid provintsinoormehi, Fellini viis oma filmiga „I Vitelloni” 1953 a massidesse tegelaskuju, kellel puudub võime elus hakkama saada. Kibestunud vanatüdruk versus elujõuline vasikas võrdub kiire järeldus, et teine väljend on oluliselt positiivsema varjundiga.

Itaalia väljend „mammone” on tõlgitud eesti keelde kui täiskasvanu, kes on liigselt seotud oma emaga. Eestipäraselt niisiis memmepoeg. Siiski arvan, et õigem oleks seda sõna defineerida kui sotsiaalset nähtust Itaalia ühiskonnas. Memmepoeg eesti mõistes tähistab 6-aastast last, kes oma emasse liigselt kiindunud on ja kardab teiste laste seltsi. Itaalia mõistes tähendab memmepoeg 40.-ndates aastates laitmatu välimusega härrat, kes tõuseb 30 minutit enne tööpäeva algust ja jõuab kenasti kontorisse, kuna ta vanemad ärkavad varem, ema on riided valmis sättinud ja hommikukohvi lauale toonud, samal ajal kui isa poja auto garaazist välja on ajanud. Loomulikult ei tea poeg majapidamistöödest suurt midagi ja ei ole huvitatud kodust välja kolimisest, kuna tal on kõik mugavused ja vanemate andunud hool ja armastus. Mõnikord ka taskuraha,arved ja üür on ju niikuinii makstud.

Kui nüüd esitada küsimus, miks nii paljud itaallased on memmekad on vastus ilmselge: miks ka mitte? Kui vanemad on õnnelikud, et nende lapsed nendega sama katuse all elavad ja seltsi pakuvad ning needsamad täiskasvanud lapsed omalt poolt tunnevad end vanematekodus turvaliselt, siis tõepoolest, tundub see ainuõige kooslusena. Niisiis, võib öelda, et itaalias on grupp elanikke, kes on tõepoolest autentsed mammonid, seda oma valikul ning pealekauba oma elukorraldusega ülimalt rahul. Ühiskond aktsepteerib seda, kuna perekond on katoliikluse alustala ja valdav enamus itaallastest defineerib ennast katoliiklastena.

Umbes 70% mitteabielus itaalia meestest elab koos vanematega. Tüüpiliselt pöördutakse ka peale ebaõnnestunud abielu või kooselu tagasi vanematekoju. Meestel on kindlasti kergem valitud elustiili järgida, kuna 40 aastane mees on endiselt viljakas, samas kui iga naise elus saabub hetk, mil bioloogiline kell välistab laste saamise. Itaalias sünnib märkimisväärselt vähe lapsi. Arvestades seda, et esmasünnitajad on järjest vanemad, saavad paljud emaks hilistes kolmekümnendates või neljakümnendates, see omakorda soosib laste kodust lahkumise edasilükkumist, kuna tihtipeale ajaks, mil lapsed on täiskasvanud, vajavad nende vanemad hoolt, et hakkama saada.

Ehk aitaks itaalia meeste mehistumisele kaasa kohustuslik sõjaväeteenistus, näiteks 6 kuud kodust eemal mõjuks kindlasti positiivselt memmepoegade armee kahanemisele, kuna kohustuse lõppedes oskab iga noor mees oma voodit teha, enda pesu pesta, hädapärast sööki valmistada ning endaga hakkama saada. Kuid alates 2004 aasta 29.juulist on armee vabatahtlik ning vaevalt, et selles vallas midagi muutub.

Eesti postsovjetlilik ühiskond hindab edukat individualisti, edu alus on otsustusvõime ja julgus tegutseda, oma teadmisi maksimaalselt rakendada ja oma eesmärke teostada. Mulle tundub, et itaallased vajavad rohkem oma perekonna julgustust ja eelkõige toetust kõiges, mis ette võetakse.

Legendaarne näide on Silvio Berlusconi, kes jumaldab oma ema Rosat ning hindab tema rolli oma elus väga kõrgelt. Vanemate arvamusega üldjuhul arvestatakse ja on äärmiselt tähtis, mis mulje endast teistele jäetakse. Perekond kui kokkuhoidev üksus kui klann, kes oma liikmete eest hoolitseb ja tegutseb oma liikmetele hea elu tagamise nimel. Itaalias laialt levinud onupojapoliitika on selle erksamaid tõestusi.

Hierarhiline ühiskonnamudel, mis eeldab autoriteedile vastuvaidlematut allumist tuleneb katoliku kiriku mõjust ning rakendub peale perekonnasuhete ka muudes ühiskonnastruktuurides nagu äriorganisatsioonides, mittetulundussfääris ja poliitilistes organisatsioonides. Seega prevaleerivad majanduselus peamiselt perekonnaettevõtte tüüpi ärid, mis ei tarvitse olla altid uuendustele. Sellest tulenebki, et horisontaalseid teadmispõhiseid ettevõtteid, mis pakuksid noortele suuremat sotsiaalset mobiilsust esineb kasinalt. Noortel on vähem võimalusi end teostada, paljud uksed jäävad suletuks neile, kellel pole soovitajat või onu kõrges ametis.

Samas puudub Eesti ühiskonnas itaallastele nii omane hedonism, mis väljendub klaasi veini nautimisega koos sõpradega, ilma et see muutuks joominguks nagu meil tihti kombeks või siis heas seltskonnas head toitu nautides aega veetes, ilma et kusagile kogu aeg kiire oleks. Ehk on hedonism põhjuseks, miks noored kodus elamist naudivad? See on justkui lapsepõlve pikendus, võimalus elada iseendale, ilma olmeprobleemide ja muredeta.

Otseselt kliimast tingitud kultuuride erinevust ei maksa alahinnata. Kui põhjamaiselt karges kliimas on läbi aegade eesmärk olnud ellujäämine, talvevarude kogumine, homse pärast muretsemine, siis vahemeremaades on inimesed rohkem avatud ümbritsevale, rohkem tegelenud kaunite kunstide ja meeleliste tegevustega, mida kindlasti soosib veinikultuur. Eestis see puudub, küll aga tuntakse viina kui külmarohtu, teadupärast veinist hoopis erineva toimega jooki. Seega tundub loogiline, et erinevused peretraditsioonides ja üldistes tõekspidamistes on meisse aja jooksul sisse kodeeritud ja osaks saanud meie ühiskondlikest normidest niivõrd, et see, mis on mõistmatu meile, on mujal normiks ja vastupidi.

Sama aasta juunis avaldas saksa ajaleht Der Spiegel artikli, milles kirjeldati itaallasi kui memmepoegi, kes naudivad iga päev ema poolt valmistatud pastat ja kolmekümnendates vahetavad kokka, see tähendab abielluvad ning jätkavad vana elustiili nüüd juba uue „ema” hoole all. Lisatud oli ka, et mehed piirduvad autodest ja jalgpallist rääkimisega niikaua kuni soe söök laual ootab. Provokatiivne artikkel oli eriti solvav seetõttu, et esialgses versioonis räägiti lausa parasiitlikust elustiilist pidades silmas eelmainitud tegevusi.

Tekitades palju poleemikat, ilmusid kommentaarid saksa ühe suurima ajalehe avalduse kohta nii Corriere della Sera kui La Reppubblica väljaandes ning Itaalia kõige kuulsama blogija Beppe Grillo sulest. Viimane avaldas oma netilehel vastulöögi nentides, et itaallased on teadlikud oma puudustest, kuid nende kritiseerimine on itaallaste eralõbu. Kiiresti sai sakslaste ajaleht ka uue nime Der Stronzen (Der Lollpead).

Siinkohal peab lisama, et antud artikkel oli pigem sakslaste irooniline ettevalmistus jalgpalli maailmameistrivõistluste poolfinaaliks, kuivõrd otsene solvang kogu itaalia rahva vastu. Ei tohi unustada, et autentsete memmepoegade kõrval on Itaalias palju noori, kes sooviksid iseseisvuda, kodust välja kolida ja perekonda luua, kuid ei tee seda, sest neil puuduvad majanduslikud võimalused. Tihtipeale juhtub, et ülikoolis õpitakse üle nominaalaja, vanemad maksavad õpingute eest ja hiljem kui on aeg töökoht otsida, tuleb noorel 25-27 aastasel inimesel stažeerida vähese raha eest mõnes firmas, et oma CV-sse töökogemus kirjutada ning hiljem midagi tulusamat leida. Põhja- ja Kesk – Euroopas on stažöörina töötamine kindlasti paremini tasustatud kui Itaalias ning heade tulemuste puhul pakutakse noortele võimalust jätkata valitud firmas. Itaalias paraku võrdub staaži omandamine orjatööga orjakopikate eest, ning tihtipeale ekspluateerivad tööandjad noori nende oskusi ära kasutades olematu raha eest.

Kinnisvarahinnad Itaalias on müstiliselt kõrged, tõusnud on ka üürikorterite hinnad ning paljud noored ei julge iseseisvat elu alustada, kuna olukord tööturul on äärmiselt ebakindel. Kuigi Itaalia on Euroopa suurriik, on kinnisvaraarendus siiski väga keeruline, sest bürokraatiast läbipuretud riigis liiguvad asjad teokiirusel ja kaugel pole ajad, kui iga projektiga kaasnes ka altkäemaksu kohustus. Arenduse teevad komplitseerituks ja korruptsioonialtiks muinsuskaitse ja keskkonnanõuded. Üks võimalikke seletusi korruptsiooniprobleemile peitub Teise maailmasõja järgselt tekkinud poliitilises situatsioonis, kus Lääne Euroopa suurima kommunistliku partei võimulepääsemise vältimiseks puudus teisel tiival normaalne poliitiline konkurents ja sellest tulenevalt ka vastastikune kontroll oma tegevuse eetilisuse üle.

Seoses sellega, et Itaalia on atraktiivne turismipiirkond, ei ole maaomanikud huvitatud müümisest vaid eelistavad hirmkalli hinna eest suveperioodiks villasid rentida näiteks vene uusrikastele, kellele astronoomilised üürisummad pole probleem. Kuumimad piirkonnad Itaalias nagu Toscana ja Como järve ümbrus on muutunud oligarhide ja Hollywoodi staaride meelispaikadeks. Tavaline itaallane võib unistada päris oma kodust, kuid sageli jääb päris oma koduks justnimelt vanemate maja ning kuni pere loomiseni elatakse üürikorterites.

Itaalia ühiskond on üks kiiremalt vananevaid Euroopas ning lapse sünd on erakordne sündmus, mille eelduseks on abielus vanemad, oma elamispind ja kindel töökoht. Üksikemad on endiselt taunitav nähtus ning enne lapse saamist peaks elus justkui kõik tehtud nähtud olema. Oma unistusi, olgu selleks siis high street shopping või reis ümber maailma, on kindlasti lihtsam teostada elades vanematega ning mitte muret tundes olmeprobleemide üle.

2003. aastal muutis oluliselt Itaalia tööturgu kurikuulus Biagi seadus, mis võeti vastu lootuses elavdada majandust ning vähendada tööpuudust. Seaduseelnõu koostanud tööministeeriumi nõunik Marco Biagi mõrvati Bolognas 19.märtsil 2002 ning seega on Biagi seaduse muutmine justkui tabuteema. Idee seisnes reformides, mis võimaldas paljudel kiiremini tööd leida, kuna töölepingud sõlmiti uue seaduse alusel projektipõhised ja seega tähtajalised . Tööandjale pakkus seadus võimalust rakendade tööle uusi inimesi ilma suuremate kohustusteta. Töötajale tähendas see aga vähem sotsiaalseid hüvesid ning palgata puhkust ning haiguspäevi. Kahjuks on just tööandjad hakanud seadust kuritarvitama, palgates inimesi projektipõhise lepinguga tegema tööd, mida enne tegid tähtajatu lepinguga töötajad. Niisiis, paljudel itaallastel on küll töökoht, kuid leping, mida uuendatakse iga kuu või paari tagant, ning seega on pangast laenu saamine ebareaalne, kuna pank tahab näha tähtajatut töölepingut.

CENSIS aastaaruande järgi oli peaaegu 1 900 000 töötaja hulgas, kes leidsid aastal 2007 tööd, tähtajatu leping 36,1%, tähtajaline leping 38,2% ja 8,7% on juhusliku töö või projektipühine leping. Alla 35 aastaste hulgas on eelmainitud lepingud üha levinumad. Kõige suurem hulk 58,2% on justnimelt noored, kelle tööleping vomristatakse kas tähtajatu vüi projektipõhisena. Kuid aastal 2006 töö kaotanud või töötu olnud 902 000 inimese hulgas oli rohkem kui 346 000 isikut vanuses vähem kui 34 eluaastat (38,4%) ja 22,2%vanuses 35-44 (CENSIS 2007).

Võib öelda, eelpool väljatoodud statistika tõendab Itaalia noorte majanduslikku ebakindlat seisundit. Riik on teinud küll seadusi, nagu seda on Biagi oma, justnimelt olukorra parandamiseks, kuid kahjuks pole tulemused ennast õigustanud. Itaalia kui Vana Euroopa riike ei ole alt muudatustele ning seetõttu on raske uuendusi edukalt läbi viia.

Niisiis, põhjuseid, miks noored ei kiirusta iseseisvuma on kahte laadi.

Esiteks kultuurilised põhjused, mis soosivad perekonnast sõltumist ja vanemate sekkumist oma laste elukäiku. Ülevoolav emaarmastus kui vahemeremaade norm ning side lastega, mis püsib äärmiselt intensiivne ka peale teismeiga soosivad noorte ebaküpsust.

Nõndanimetatud „memmepoegade” teema lõpetuseks tuleb nentida, et kindlasti on Itaalias grupp inimesi, kelle jaoks vanematega koos elamine on vaba valik ning kes sellise elukorraldusega ka igati rahul on. Kas ja kuidas on sobiv ja õige, jääb igaühe enda otsustada. Teiseks majanduslikud põhjused. Ebakindlel olukord tööturul, kallid kinnisvarahinnad, madalad palgad ja suurenenud nõudmised elukvaliteedi suhtes loovad eelduse, et noor pigem elab oma vanematega, kui kolib välja ning alustab iseseisvat elu .

Kuivõrd eelmainitud põhjused on omavahel sümbioosis või üksteisest tingitud sõltub juba konkreetsest perekonnast ja selle liikmetest ning eelkõige noorest inimesest, kes teeb valiku, kuidas edasi elada.

Moonika Oras, Tallinn

Käesolev essee on valminud Tallinna Ülikoolis, aine “Itaalia ühiskond ja kultuur” raames.

Advertisements