Kas on juba aeg?Itaalia senati spiiker Franco Marini, kellele president Napolitano andis volitused loomaks vahevalitsust, püüab leida parlamendi enamuse toetust liidule, mis viiks läbi valimisseaduse muudatused. Niisuguse enamuse formeerumine saab toimuda ainult Forza Italia nõusolekul, kuid FI liider Berlusconi nõuab jätkuvalt koheseid valimisi. Seega võib peagi oodata Marini loobumist praegusest ettevõtmisest.

Hetkel on kaalul ehk vaid Marini loobumise viis – ta võib minna siiski parlamendi ette ja saada tagasilükatud või leida mingi võimaluse seda vältida. Esimesel juhul nimetatakse ta arvatavasti siiski peaministri kohusetäitjaks, teisel juhul arvatavasti administreerib tulevaid valimisi peaministri kohusetäitjana härra Prodi. Peamine probleem seisneb siin valimisseaduses ja võimalikus valimisseaduse referendumis.

Milline on kehtiv valimisseadus?

Praegu kehtib Itaalias poolproportsionaalne valimisseadus (alamkoja puhul valitakse kandidaadid 26 valimisringkonnast, mis on moodustatud vastavalt elanike arvule, 20 valimisringkonnast senati valimistel, lisaks välismaal elavate itaallaste esindus ja eluaegsed senaatorid), 2% üleriigilise künnisega alamkoja jaoks ja 3% senati jaoks. Seadus soodustab koalitsioone (koalitsioonis osalemiseks peab partei allkirjastama selle ametliku programmi ja märkima peaministrikandidaadi) ning kasutab suletud nimekirju. Viimane võimaldab parteidel esitada nimekirjadesse keda iganes ning just seetõttu võimegi Itaalia parlamendis näha 26 kohtulikult karistatud inimest (karistatud nii ebaseadusliku majaehituse kui ka näiteks korruptsiooni või tapmise eest). Muuhulgas, parteid, mis esindavad keelelisi vähemusi, saavad alamkojakoha vähemalt 20%-ga häältest oma valimisringkonnas (ilma künniseta).

Üleriigiliselt võitnud koalitsioonile jagatakse alamkoja puhul lisakohad nii, et ta saaks vähemalt 55% enamuse Cameras. Senati 20 valimisringkonda vastavad Itaalia 20 regioonile ning siin antakse “enamuspreemia” regioonis võitnule: 55% sellele regioonile antud kohtadest. Niisugune regionaalne “minipreemia”-süsteem andiski 2006. aastal Prodi juhitud l’Unione koalitsioonile ka senatis väikese enamuse.

Võimalik referendum

2008. aasta juunis peaksid itaallased osalema referendumil valimisseaduse muutmise üle. Peamine muutus puudutab lisakohtade jagamise viisi: need ei jaguneks enam kõigi koalitsioonis osalevate parteide vahel vaid antaks koalitsiooni enim hääli saanud parteile. See tähendab, et alamkoja 55% enamus võib minna parteile, kes on saanud kõigest 30% häältest, seega parlamendi koosseis ei vasta rahva tegelikule tahtele. Reaalselt annab niisugune süsteem loomulikult kohad suurimatele parteidele ehk siis praeguses olukorras kas Forza Italiale või Partito Democraticole.

Tähelepanuväärsel kombel ei ole referendum valimisseaduse üle tegelikult midagi, mida seadus tingimata nõuaks. Valimiste põhimõtted ei ole kirjas konstitutsioonis, vaid on antud parlamendi pädevusse. Seega tegemist on tavalise seadusega, muutmiseks piisab parlamendi mõlema koja enamusest. Samas koguti 800 000 allkirja, et toetada valimisseaduse muutmist referendumil.

Valimisseaduse referendum omab Itaalias nimelt erilist tähendust. 1991. ja 1993. aastal toimunud valimisseaduse referendumid, mis tõid Itaalia senisesse täielikult proportsionaalsesse valimisseadusesse majoritaarsed aspektid, tähistavadki Itaalia Esimese Vabariigi lõppu ja Teise algust. Nii viitab referendum valimisseaduse üle millelegi väga otsustavale, ehkki antud juhul ei tooks see kaasa sugugi mitte sellelaadilist poliitilist murret nagu Teise Vabariigi teke, hetkel on see lihtsalt poliitiline võte tähelepanu saavutamiseks.

Praeguse referendumiettepaneku taga on seesama mees, kes ka 1991. ja 1993. aastal: endine kristlik demokraat Mario Segni. 1993. aastal võis Segni’t pidada Itaalia kõige tuntumaks poliitikuks – ta pidas pikki läbirääkimisi Berlusconiga, mis paraku ei jõudnud mingi kokkuleppeni. Berlusconi lõi selle peale Forza Italia ning tal õnnestus 1994. aastal erinevate võtetega võita valimised – ja Mario Segni oli poliitiliselt areenilt kadunud. Itaalia avalikkus nimetas Segni seejärel “meheks, kes kaotas kindalt võitnud loteriipileti”.

Mis juhtub edasi?

Ennetähtaegsed valimised lükkaksid referendumi korraldamise aastavõrra edasi. Vahepeal võib parlament valimisseadust muuta ka oma äranägemise järgi, muutes referendumi mõttetuks.

Seetõttu püüdsid – ja püüavad arvatavasti praegugi – erinevad poliitilised jõud valimisseadusesse teha peale juba referendumile esitatute ka muid muutusi. Veltroni (PD) ja Berlusconi (FI) üritasid läbi suruda seadust, mis oleks valimiskünnise tõstnud viiele protsendile või isegi kõrgemale ning lisanud muid tehnilisi norme suurparteide kasuks. Loomulikult seisid väikeparteid selle vastu, ühe erandiga: Rifondazione. Bertinotti nimelt püüab luua uut suurt vasakparteide ühendust ja koondada enda ümber nii Verdi (rohelised) kui PdCI (Partito dei Comunisti Italiani) kui teised vasaktiiva väikeparteid. Pisut enne kriisi puhkemist tegeles Rifondazione PD ja Forza Italia veenmisega, et nood loobuksid mitmetest suuri parteisid soosivatest nõuetest, kehtestades samal ajal 5% künnise (mis soodustab väikeparteide koondumist).

Hetkel soovivad väikeparteidest Alleanza Nazionale, Lega Nord, Verdi ja PdCI kindlasti uusi valimisi (praegune seadus pigem soosib neid), Udeur muidugi ei taha, sest nemad kaotavad pärast uusi valimisi oma läbirääkimisjõu täiesti. Partito Democratico ka pigem ei poolda koheseid valimisi, nende puhul ei ole küsimus niivõrd hetkelises võidus või kaotuses (nad kaotavad niikuinii), kuid PD vajab valimisseaduse muudatusi pääsemaks vajadusest vasakjõududega koostööd teha.

Berlusconi võitlus Mediaseti eest

31. jaanuaril 2008 kuulutas Strasbourg’i kohus Itaalia televisioonimaastiku korraldava Gasparri seaduse (legge Gasparri) mitteõiguspäraseks, kuna see soodustab monopole. See tähendab, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim administratiivkohus) peaks Europa7 ja Mediaset’i vahelises vaidluses telejaama Rete4 üle andma õiguse Europa7-le (praegu omab Mediaset kolmandikku Rete4-st). Niisugune otsus jätab Berlusconi Mediaset’i ilma ühest telekanalist (kokku on neid sellel grupil hetkel kolm: Canale 5, Italia 1, Rete 4) ning võib tähendada Mediasetile märkimisväärseid finantsraskusi.

Loomulikult teeb Berlusconi kõik, et sellise otsuse realiseerimist vältida. Prodi peaministrina (isegi kohusetäitjana) ei pruugi olla nõus andmaks määrust, mis kohtu sellekohase otsuse täideviimise peatab, seega teeb Berlusconi pigem koostööd Mariniga. Ka Itaalias loomulikult ei saa valitsus kohtu otsust tühistada, kuid senine reaalne poliitika on niisugusest põhimõttest suutnud paljusid kordi mööda vaadata. Ühe võimalusena võib Marini praegu püüda pakkuda Berlusconile tehingut, et ta leiab juriidilise viisi kuidas Consiglio di Stato otsus peatada ning saab vastutasuks aasta võimul. Loomulikult viiakse ka selline mitteseaduskohane määrus uuesti kohtu ette ja tunnistatakse õigustühiseks, kuid selle aja jooksul püsib Berlusconi Rete4 ühe omanikuna. Samas ma ei näe Berlusconi jaoks sellisest lepingust mingit suurt kasu. Talle on palju lihtsam võita valimised ja kirjutada ise vastav määrus ning omada toimuva üle peaministrina suuremat kontrolli.

Minu Rooma tuttavad rääkisid kuulujutte, et härra Prodi on PD-s pettunud ja kuri ning plaanib luua Veltronile vastukaaluks omaenese parteid – eriti pärast seda, kui 26. jaanuaril Prodi kodulinnas Bolognas tema toetajad endise peaministri kallistuste ja “mõne pisaraga” vastu võtsid. Mulle uue partei loomine väga usutav ei tundu, selleks ei ole härra Prodil praegu enam ei aega ega jõudu – pigem võib arvata, et ta püüab PD sees Veltronilt liidripositsioon ära näpsata ning mingi uue väiksemat sorti l’Unionega (PD+vasakjõudude ühendus) valimistel õnne katsuda.

BerlusconiEnnustus

Seega, ma arvan, et itaallased astuvad valimiskastide juurde võib-olla juba aprillis, praegu kehtiva seaduse kohaselt – kuid veel arvan ma, et Prodi teise valitsuse läbikukkumine tähendab ka Itaalia vabariigi ajaloo kõige madalamat valimisaktiivsust ning Berlusconi võimuletulekut.

 

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Advertisements