ModugnoSee juhtus täpselt 50 aastat tagasi: 31. jaanuaril 1958. San Remo Laulufestivali lavale ilmus Pugliast pärit kesise kuulusega näitleja Domenico Modugno.

Kes teab, kas mõni pealtvaatajatest võis aimata, millised tagajärjed sel olema saavad? Tumedates ülikondades, väljapeetud maneeridega tollaegsete lauluiidolite balsameeritud panoraami ilmus äkki 30 aastane lõuna noormees – valges smokingis ning veidi jultunud näoga. Maailma vallutava naeratusega avas käed nagu lennuks: “Penso che un sogno così non ritorni mai più” (arvan, et niisugune unenägu ei naase iial taas). Kõlas laul mehest, kes värvib näo ja käed siniseks ning lendab õnnetundes taevas…

Suurepärane laulja Domenico Modugno murdis paljud eelarvamused. Ta polnud osa Itaalia muusikaestablishment‘ist, teised lauljad kõnelesid enne San Remo algust, et ta “käitub nagu talumees” ning väidetavalt isegi, et tema suuõhk haiseb. Nad ei tundnud ära momenti, mis muutis Itaalia popmuusika igaveseks.

Tookord, 1958. aastal San Remos, toimus kolme minutiga revolutsioon Itaalia kultuurielus, üks neid sündmusi, mis veelahkmena elu kaheks jagavad: “enne” ja “pärast”. Enne esitati ja kuulati laule, mis kõnelesid emast, moonidest ja pardikestest, nostalgiast koduküla järele… “Nel blu dipinto di blu” lööb uksed lahti modernsusele, annab nägemuse ning elusädeme majanduslikku tõusuteed rühkivale Itaaliale. Veel on kõlamas viimane refrään, kui kogu saal püsti tõuseb, plahvatades aplausi lahti laseb ning heledate taskurätikutega oma tunded vallandab. Sünnib ülemaailmne fenomen “Mr. Volare”.

Mõne päevaga müüb laul Itaalias üle 90 000 koopia ning jääb Ameerikas 13 nädalaks läbimüügilt esimesele kohale.Võidab 2 Grammyt – parima plaadi ja parima laulu eest. Tänaseks on läbimüügiarv jõudnud 22 miljonini.

Modugno laul on täis ebatavalist, maagilist energiat, elutahet, mille itaallased kohe omaks tunnistasid ning mis kogu maa (uskumatu!) omavahel nõusse sai. Sõjajärgsed karmid aastad olid seljataga. Majanduslik heaolu hakkas just jalgu alla saama, osteti esimesi kodumasinaid ja autosid. Puudus oli ainult hingusest, mis alles jõudu koguva muutuste keerise liikvele paneks. 50ndate kammitsetud mõõdukus otsis tõuget kuumadesse 60ndatesse. Värvid, taevas, lendutõus – tähistasid seda vaoshoitud vabanemisiha ning õnnejanu. Modugno murdis San Remo laval itaallaste traditsioonilise teatraalselt melodramaatilise laulustiili, mis elas omamoodi irreaalses dimensioonis ning tõi endaga kaasa vahetuse ning reaalsed tunded.

Ka asjaolu, et Modugno ise oma kirjutatud ja Franco Migliacci poolt sõnastatud laulu esitas, oli uus ilming. Seni eksisteerisid kaks eri kategooriat – autorid ja interpreedid. Kuna ei leitud esitajat, kes oleks nõustunud seda laulu ette kandma, ei jäänudki Modugnol muud üle, kui ise lavale minna. Esimest korda itaalia laulu ajaloos sulasid muusika, tekst ning laulja üheksainsaks tervikuks.

Meloodia ja sõnade intiimne side, mida Domenico Modugno kirgas isikupära veelgi esile tõstis, sai aluseks täiesti uuele nähtusele, mis jättis oma jälje mitte ainult muusikasse, vaid ka inimeste endi tunnete kogemisesse ning avaldamisesse – “il cantautore”. See väljend tuleneb sõnadest “cantante” ja “autore”, mis eesti keelde otse tõlkides kõlaks umbes “lauljautor” – laulja, kes enda loodud viise ning sõnu ise esitab. Tekstid adresseerivad tavaliselt sotsiaalseid, poliitilisi ning filosoofilisi probleeme, aga rõhku pannakse ka eksistentsiaalsele ja emotsionaalsele küljele. “Nel blu dipinto di blu” oli selleks seemneks, kust kasvasid võsudena kohe välja Luigi Tenco, Gino Paoli, Giorgio Gaber 60ndatel; Francesco De Gregori, Ivano Fossati 70ndatel; Vasco Rossi, Ligabue 80ndatel. Kõik nimetatud – ja veel paljud teised, andke mulle andeks piiratud nimekiri – kordasid sedasama imet: nad suutsid oma loominguga liita kogu Itaalia ühte, puudutada mingeid sügavaid hingekeeli, mis kõigis selle maa elanikes olemas on.

Kuulsale sõnameistrile Franco Migliaccile oli see tema laulutekstide avaakord. 1957 juulikuus pidid nad nimelt koos Modugnoga (kes juba autot omas!) Fregenesse mere äärde minema, aga too ei pidanud oma sõna. Pahameeles jõi Migliacci ära pudeli Chiantit ning jäi seejärel magama. Suvekuumas veiniuimas ja unesegaduses jäid talle silme ette seinal rippuvad Marc Chagalli reproduktsioonid “Le coq rouge” e “Le Peintre”, mis inspiratsioonile akna avasid.

Le coq rouge“Arvan, et selline unenägu ei kordu kunagi…värvisin näo ja käed siniseks, tuulehoog viis mind endaga kaasa ja leidsin end lendamas lõputus taevas… Lennata… Laulda… siniseks värvitud sinises…”

Ka mina avasin chiantipudeli… Natuke selleks, et Modugnot, Migliaccit ja Chagalli tänulikult meenutada. Ja natuke selleks, et inspiratsioonilt abi saada oma imetluse väljendamisel nende vastu… Et meil alati oleks meeles lennata!

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kahjuks ei suutnud me veebist leida San Remo festivali videosalvestust, kuid huvitatud võivad vaadata vanu saatekatkeid RAI arhiividest või sama loo Eurolaulu varianti (San Remo oma oli parem!!),

Advertisements