Beppe Grillo

Eelmise aasta 8. septembril hõikas just nimelt nii tuntud koomik Beppe Grillo, kelle blogi külastab iga päev üle 500 000 lugeja. Itaalia keeles kõlas see sõnum muidugi “vaffanculo” , hüüd sihiti Itaalia korrumpeerunud poliitikute vastu.

Grillo fenomeni kirjeldabki väga hästi seesama tema blog, mis on Itaalias kõige loetavam, maailmas loetavuselt 23. Olen üks nendest mitmesjast tuhandest, kes selle lehele korra päevas pilgu heidavad: mõistmaks paremini päevasündmusi, leidmaks informatsiooni ning arvamusi, mida mujal pole; samuti näeb arvukatest kommentaaridest rahva meeleolusid ja lõpuks naudin lihtsalt teravmeelset teksti.

Grillo keskendus juba oma karjääri alguses – eelmise sajandi 80ndatel aastatel – poliitilisele satiirile ning pärast tolleagse peaministri Bettino Craxi kritiseerimist 1986. aastal eemaldati ta teleekraanidelt . Jäi üle teatrilava, kus Grillo oma esinemisi edukalt jätkas – ning tema etendusi saatis alati silt piletikassas: “välja müüdud”.

Nagu vesi, mis alati oma tee kätte leiab, nii vahetas ka Grillo tehnika arenedes kommunikatsioonikanalit ja 2005. aastal avas ta ajaveebi. Satiir muutus järjest tõsisemaks ning blogi populaarsus üha tõusuteed, käsitledes peale korruptsiooni ka sõnavabaduse, tehnoloogia, globalisatsiooni ning lapstööju probleeme. Grillol oli (ja on!) kodanik, üks meist, kes tegi kõva häält, paljastas võimumängude absurdsust ning julmust, eriti kui neid rahva – maksumaksja! – nahal mängiti. Grillo kuulutas ette ka Parmalati skandaali, maailma suurimat pankrotiskandaali, selgitades hiljem kohtus, et augud Parmalatis olid nii ilmsed, et igaüks, kes huvi tundis, oleks võinud need avastada.

Kuid ei pea mõtlema nagu Grillo tegevus piirduks üksnes internetiga. Läbi aastate pärinevad just temalt mitmete reaalsete initsiatiivide algatused nagu näiteks “Via dall’Iraq” („Iraagist välja“), milles ta kutsus üles kodanikke otseselt tollaegsele presidendile Ciampile kirjutama ja Itaalia sõjaväelaste tagasikutsumist nõudma. „Tango Bond“ andis inimestele teavet selle kohta, kuidas kahjutasu nõuda pankadelt, kes olid soovitanud petturlikult omakasu huvides Argentiina aktsiatesse investeerida. „Shareaction! Riprendiamoci Telecom“ (“Võtame tagasi Telecomi“), milles heitis Grillo väljakutse „Telecomi“ aktsiate omanikele, nõudes ebaadekvaatsete administraatorite vallandamist.

„Ricerca imbavagliata“ (“Lämmatatud uurimistöö”) seisenes fondide kogumises, et osta mikroskoope, millega uurida prügipõletite poolt väljastatud nano-osakesi, näitamaks prügipõletite mõju tervisele. See kampaania tõi kokku 350 000 eurot ning mikroskoobid osteti. Grillo aktiivne vastuseis prügipõletitele praegu paljudes kohtades viinudki nende sulegmiseni.

Kõik need initsiatiivid tõid mõningaid tulemusi. Kuid tähtsaim neist oli see, et inimeste eneseteadvus ärkas ning tekkis arusaam, et midagi saab alati ette võtta, et asju muuta. Ja just see tunne tõigi posti alguses mainitud üleitaalialisele V-Day’le (Vaffanculo-Day) organiseerijate andmel üle 5 miljoni inimese umbes 200-s Itaalia linnas. Osalejad esitasid peale poliitikute heasse kohta saatmise veel ka neile väga täpsed nõudmised poliitilise süsteemi muutmiseks:

– lõplikult kohtu poolt süüdimõistetud saanud kodanikud ei tohi parlamenti kandideerida (praegu on parlamendis neid 26)
– ükski kodanik ei tohi olla parlamendi liige olla rohkem kui kahes koosseisus. Sellel normil on tagasiulatuv jõud
– kodanikud saavad anda oma hääle otse eelistatavale kandidaadile

Üritusel osalesid sõna võttes paljud kultuuriinimesed – Marco Travaglio, Massimo Fini, Jacopo Fo. Neile ettepanekutele koguti 336 441 allkirja.

Võtsin V-Dayst osa Roomas ja nägin atmosfääri, mis minus suurt lootust tekitas. Selles oli midagi sarnast 1989. aasta Eesti lauluöödega, sama ärevus ning tunne, et koos võime tugevad olla… Kahjuks tegi ajakirjandus suure jõupingutuse, et seda õhkkonda hajutada. Uudistes anti asjale miinimumruum, mitmes arvamussaates heideti varju Grillole kui võimuahnele isikule ning viidati rahva rumalusele, kes oma usalduse pimedalt ühele inimesele annab. Ajakirjanike ja poliitikute rünnakud Grillo vastu näitasid selgeid seoseid, kuidas meedia on poliitka palgalehel ning kui vähe neid vaba informatsioon huvitab.

Kriitikud süüdistavad Grillot ka demagoogias ja populismis, kuna ta vaid ründab olemasolevat ega paku reaalseid alternatiive, talle heideti ette ka mootorjahi ning Ferrari omamist- see pole ju kooskõlas Grillo ökoloogiliste sõnumitega. Beppe Grillo tunnistas oma blogis, et ta tõepoolest omas mõlemat, kuid on neist praeguseks loobunud.

Ka mina ei tea, kas Grillo on see pühak või liider, kes Itaaliale tõrvikuga teed võib valgustada. Siiski on tal oskus miljonitele teadvustele tugevat ning selget häält anda, inimesi väljakule tuua. Pigem on Grillo lootuskiir, mida ei peaks päikesega ära vahetama, aga millest võib kinni hakata.

Eilses postituses, mis ilmus mõni tund enne valitsuse kukkumist, kutsus Grillo Itaalia kodanikke oma riigi saatust enda kätte võtma ja kodanikenimekirju moodustama. Kandidaadid peaksid vastama teatud tingimustele: mitte kuuluma parteidesse või muudesse poliitilistesse liikumistesse, olema kohtu poolt mitte süüdimõistetud (ega kandidatuurimomendil kohtu all olema), ei või olla poliitilisse organisse valitud rohkem kui ühe korra kas kohalikul või kesktasandil, iga kandidaat peab olema elukohaga comunes või maakonnas, kus ta kandideerib. Kodanikenimekirjade moodustamise jälgimiseks avatakse veebiruum, kus avaldada kandidaatide CV ning omaette ajaveeb, kus vaba arvamusvahetust ja kriitikat arendada.

VdayUus V-Day tuleb aga 25.aprillil, kui tähistame Itaalia Vabariigi fašimist vabastamise aastapäeva. Grillol on „hull“ plaan vabastada Itaalia võimuteenritest ajakirjanikest, küsides Ajakirjanike Liidu(ja ajakirjanike privileegide) kaotamist ning samuti kirjastamistööstuse avaliku rahastamise lõpetamist.

Usun, et keegi ei oska ennustada, millised tulemused sel üritusel olema saavad.

Ühes asjas olen kindel – „Io ci sarò“ (mina saan olema kohal)

Nagu miljonid kaasmaalased.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Advertisements