prodi_dalema01gg.jpg“Ma pean vastu, me saame hakkama,” kordab justkui mantrat Itaalia peaminister Romano Prodi, keda ootab täna umbusaldusavaldus parlamendi alamkojas (Camera dei deputati) ning homme senatis (Senato della Repubblica), kuna Clemente Mastella ja tema poolt juhtitud Udeur loobuski valitsust toetamast – ning Mastella nõuab uusi valimisi. Talle sekundeerib opositsiooniliider Silvio Berlusconi: “Prodi peab minema või me tuleme kõik tänavatele”

Täna Itaalia aja järgi kell 15.00 toimuv umbusaldushääletus Cameras toob arvatavasti võidu Prodile, kuna seal on tal ka ilma Udeurita selge ülekaal (pärast eelmise aasta valimisi vasaktsentristlikul koalitsioonil 348 kohta paremtsentristliku 281 koha vastu). Täiesti teine mäng ootab aga ees Palazzo Madamas, senatis. Udeuri kolme senaatori loobumine Prodi toetamisest tähendab seda, et Prodi kaotab oma ühe-hääle-enamuse (158 vasaktsentristid, 156 paremtsentristid, 1 erapooletu). Mastella, jätkuvalt uurimise all, ütles pressile, et “koalitsioon on surnud” ning et Udeur on valitsuse vastu igal juhul.

Sellest sõltumata ei ole neljapäevase hääletuse tulem siiski veel ette teada, seal mängivad rolli nii poliitilised kui isiklikud asjaolud ning eelistused. Erakorralised valimised tähendavad praegustele parlamendiliikmetele nende parlamendiliikmepensionist ilma jäämist (selleks peaksid nad püsima kuni selle aasta oktoobrini) – ning ka see aspekt omab paraku nende otsuses oma kohta. Teine, sisulisem ja olulisem probleem, on asjaolu, et kui praegu kuulutataks välja valimised, siis peaksid PD (Partito Democratico, vasaktsentristlik partei, liider Veltroni) ja Forza Italia (paremtsentristlik partei, liider Berlusconi) loobuma referendumist uue valmisseaduse üle ning võistlema praegu kehtiva seaduse alusel.

Praegune valimisseadus annab ka väikeparteidele võimaluse oma hääl kuuldavaks teha, olles “kaalukeeleks” erinevates koalitsioonides. Isegi Berlusconi, kui ta praegu valimised võidaks – ja ta võidaks, kuna praeguse koalitsiooni valijad on valitsuses ülipettunud – peaks hetkel kehtiva seaduse kohaselt oma võimu jagama Gianfranco Fini (Alleanza Nazionale) ja Umberto Bossi’ga (Lega Nord). Uue valimisseaduse alusel toimuvad valimised annaksid Berlusconile ainuvõimu, kuivõrd kõrgem valimiskünnis muudab väikeparteidele parlamendipääsu üliraskeks ning nende hääle ebaoluliseks või mittekuuldavaks.

Seega hetkel tundub mulle, et senatis võib Prodi arvestada kindlasti 134 häälega (L’Ulivo 88, Rifondazione Comunista 26, Sinistra Democratica 10, Verdi ja Comunisti Italiani 10) ning tema vastu hääletavad vähemalt 141 senaatorit (Forza Italia 72, Alleanza Nazionale 37, UDC 20, Lega Nord 12). Ülejäänud senaatoritegruppide (Per le Autonomie 10, DCA, PRI ja MPA 10, Gruppo Misto 27) 47 hääle jagunemist on keeruline ennustada. Pole näiteks selge mida teevad 7 eluaegset senaatorit nagu Sergio Pininfarina või Francesco Cossiga või kas Lõuna-Ameerikas elavaid itaallasi esindav Luigi Pallaro (AISA), kes ametlikult ei toeta ei L’Ulivot ega paremtsentristlikku koalitsiooni Casa delle Libertà‘d, naaseb Argentiinast Rooma hääletama. Võib ka olla, et Forza Italia “päästab” Prodi nagu mõned päevad tagasi, mõnede senaatorite puudumisega – senaatorite “haigestumine” on üks tüüpilisemaid võtteid koalitsioonipoliitika toetamiseks opositsiooni poolt.

Prodi ja PD juht Veltroni vahel võib praegu samuti näha kerget vastasseisu, Prodi süüdistab Veltronit “kriisi süvendamises” läbi tolle halvastiajastatud deklaratsiooni, et sõltumata poliitilisest situatsioonist osaleb PD järgmistel valimistel üksi (ja mitte koalitsioonina teistest parteidest nagu 2006 aastal). Räägitakse kuulujutte, et Prodi on valmis paluma president Napolitanolt ainult senati laialisaatmist (seaduslikult võimalik, ehkki seda pole veel kunagi juhtunud), jäädes seega ise vasaktsentristliku koalitsiooni L’Unione juhiks. Viimane oleks tugev poliitiline löök Veltronile.

Napolitano võib ka kokku kutsuda kokku ajutise tehnokraatliku valitsuse, mis viiks läbi valimisseaduse muutmise. Seda saavad põhjusega poolda nii Forza Italia kui PD, keda muutus soosib. Bertinotti, Rifondazione Comunista sisuline liider, toetab selgelt uut valimisseadust, mis paneks kõik vasakpoolsed jõud koonduma PD ümber (tema nägemus sellest on “punane” PD, mis kindlasti ei ole Veltroni nägemus, kuid Rifondazionet opositsioonina ei soovi ka tema näha). Väikeparteidest toetas seni valimisseaduse referendumit ka Alleanza Nazionale, kuid seda pigem poleemilistel põhjustel: Berlusconi teeskles referendumi-vastasust. AN mõistab väga hästi, et uus seadus tähendab nende läbirääkimisjõu lõppu, samas kohesed valimised võiksid neile kasu tuua.

Poliitiline debatt on mõnes mõttes külmunud, ehkki meedia annab pidevaid ülevaateid poliitikute sõnavõttudest (ja trükimeedia teeb ka ennustusi) – kuid näiteks televisioonis ei ole analüüs ning valijate arvamuse kajastamine ei ole hetkel prioriteet. Tänaval kogeb aga, et paljud inimesed mõtlevad: “mingi suur murrang on lähenemas” – ehkki keegi ei oska veel ütelda, milline see murrang olema saab. Mina arvan, et just selle mõtte pärast võitlevadki Campania inimesed aina tugevamini De Gennaro vastu, kelle saatis Prodi “lahendama” Napoli prügiskandaali läbi prügipõletite ehitamise (muuhulgas: keskkonnaminister Pecoraro Scanio umbusaldust enam eraldi ei hääletata) ning on näha ka teiste kodanikeühenduste märkimisväärset aktiveerumist. Tundub, et aina enam ja enam inimesi ei oota ühiskondliku elu korraldamise sisulisi lahendusi valitsuselt, nad esitavad valitsusele nõudmisi endale sobivate poliitikate kehtestamiseks, ükskõik, kes parasjagu võimul ei oleks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Advertisements