Eluana: minu tahtmine sündigu

Ühes Lecco haiglas lebab noor naisterahvas, kõlava ja elujõulise nimega Eluana Englaro.Vitaalset pole aga tema palatis midagi. On sondid, klisteerid ja aparaadid. Eluana ise ei ela enam siin, eksisteerib vaid tema keha, mida defineeritakse “mitte-surnuks”. Praegu on ta 36 aastane ning vegetatiivses koomas alates 18.jaanuarist 1992 ühe autoõnnetuse tagajärjel. Diagnoosiks – ajutrauma ja teise selgroolüli murd.

Viis aastat hiljem algab Eluana vanemate tribunalides käimine, et autoriseerida kunstliku toitmise ja niisutamise lõpetamine, kuna koomast väljumise lootus on null , sest nekrotiseerunud on ajukoor, mis reguleerib intellekti, tundeid ning kõike seda, mida me teadvuseks peame. British Medical Association ja American Academy of Neurology standardite järgi peetakse 12 kuud piirajaks, millejärgselt võib õiguspäraselt sondide abil elushoidmise lõpetada. Itaalias, kui tugeva religioonitaustaga riigis, ei ole sellel seisukohal lihtne pooldajaid leida, isegi meedikute seas mitte.

Esimese negatiivse vastuse saab Eluana isa Lecco Tribunalilt 1999. aastal. Veel seitse ei-sõna kuuleb ta Milano appellatsioonikohtu poolt, kuid 2007. aastal tühistatakse neist viimane ning 9.juulil 2008 saabub lõpuks appellatsioonikohtu teade, et luba on antud. Vatikan ärritub, ärrituvad poliitikud. Ütlevad, et kohtunikel pole õigust elu üle otsustada ja avastavad, et vajame seadust bioloogilise testamendi kohta. Tegelikult täitsid kohtunikud ainult oma kohust tuvastades, kas Eluana isa palve tütre tahet järgida on seadusega kooskõlas või mitte. Nii juhtubki, et Procura di Milano saadab Eluana toimiku nr.37 läheb edasikaebamisele kassatsioonikohtusse. Kogu maa jääb selle tulevikku mõjutava otsuse ootele. Selle mitte-surnud, mitte-elus naise saatus puudutab itaallasi sama sügavalt, kui rahulolematusest tingitud streigid, meeleavaldused või majanduskriis.

Eluana isa võitlus jõudis lõpule 13. novembril, kui Milaano Kassatsioonikohus autoriseeris kunstliku toidustamise lõpetamise pidades Procura edasikaebamist mitte–õigustatuks. Isa Beppino on Englarode pere tugisammas. Pole teda näinud veel teda kannatust kaotamas ega ärritunult. Üliinimliku tasakaalukusega on ta vastanud lugematutele ajakirjanikele, istunud lõpututel kohtuistungitel mõeldes ikka oma tütre peale. Seda on ta teinud ka oma abikaasa eest, kes Eluana haigusest kurnatud ja halva tervisega võideldes eelistab meediast eemale hoida. Ainult korra, paar kuud tagasi, lubas Beppino endale tugevamaid sõnu, tuletades meelde, et Karol Wojtylale anti võimalus loobuda trahheotoomiast ja kunstlikust ventilatsioonist ning valida seega väärikas surm. Sedasama on ta nõudnud pikki aastaid oma tütrele, kelle jaoks elu tähendas eelkõige vabadust sellele. Eluana oli oma tahet mitu korda lähedastele inimestele avaldanud.<

Beppino Englaro ei ole kunagi pidanud lahenduseks otsida lahendust mõnda teise riiki minekust, kus seadused tolerantsemad ja Vatikani mõju väiksem. Paljud tema asemel oleksid Eluana lihtsalt koju viinud, et seejärel asjdel oma lõpliku lahenduseni minna lasta. Ei, tema usukus ikka, et “ainus vabadus on võimalik ühiskondlike reeglite järgi” ja tahtis oma tütre tahtele just Itaalias õigust leida pidades tähtsaimaks inimese vaba otsust selle üle, mida eluks nimetada.

Pärast seda kohtuotsust, köeb uuesti üles vaidlus elu definitsiooni üle . Kirik tõstab häält ja süüdistab “eutanaasias“ (mis on praeguse seadusandlusega keelatud), isegi „surmanuhtluses“. Mõned Genova nunnad annavad Itaalia ühe suurima ajalehe „Corriere della Sera“ kaudu teada oma poolehoiust kohtuotsusele ja bioloogilisele testamendile, samal ajal, kui meedikud avaldavad umbusuku, et poliitikutelt võiks üks hea ja ilmalik seadus tulla, mis kodaniku tahte esikohale paneks. „Sellisel juhul oleks parem seaduseta jääda“, väidavad. Raskusi on ka haigla leidmisega, kes nö. kohtuotsust täide viiks ja sondid väja võtaks, sest riiklik tervishoiusüsteem ei saa kedagi selle tegemiseks sundida.„Äärmisel juhul viime ta lihtsalt koju,“vastab ajakirjanikele Carlo Alberto Defanti, Eluanat aastaid järginud meedik. Selle vaidluses, mille ebateadlik ohver oli seekord Eluana, peidetakse aga eetika taha nii mõnesidki huvisid ja kartust mõjuvõimu kaotada.

Mina, ateist sünnilt, aga usklik teadlikust valikust ning südame häälelt, mina, Elu aukartlik imetleja, kes õppisin halastust Vargamäe Indrekult, meenuvad ühe Õpetaja sõnad: “Tehke teistele seda, mida tahate et teile tehtakse” Millised oleksid mu mõtted, mu soovid Eluana olukorras? Ütleksin: ”Lubage mul lõpuks Kõiksusega ühineda, lubage mul surematuks saada… minu tahtmine sündigu…”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes

Paavsti ei võetud ülikooli!

17. jaanuari hommikul pidi paavst Benedictus XVI osalema Rooma ülikooli “La Sapienza” akadeemilise aasta avamisüritusel, kuid üliõpilased ning õppejõud keelasid selle ära. Nad ei olnud unustanud, et kui härra Ratzinger oli 90-ndatel kardinal, tuli ta välja seisukohaga, et katoliku kiriku protsess Galileo Galilei vastu oli õiglane…

67 professorit (enamus neist füüsika erialalt) kirjutasid avaliku kirja rektor Renato Guarinile rõhutamaks teaduse iseseisvust ning ilmalikkust, üliõpilased okupeerisid ülikooli – paavstimeelsete sit-in’ide kaudu. Radio Vaticano rääkis kohe kuidugi “vaenulikust tsensuurist” ja vastas, et “67 dotsenti 4500-st on siiski vähemus ning ülikool ootab huviga paavsti külaskäiku” 15. jaanuari õhtul tuli siiski teade, et paavst loobub visiidist kuna ei pea seda sellises protestikliimas sobivaks. Paljud, kes olid protestijatele pöialt hoidnud, hõiskasid rõõmus.

Usun, et põhjamaalasele on raske ette kujutada paavsti ning kirku tähtsust Itaalia ühiskonnas. 1929. aastal sõlmis Mussolini Püha Tooliga Lateraani Kokkulepped, millega pandi alus Vatikani Linnriigile ning tunnistati vastastikust iseseisvust. Leping defineeris tsiviilsed ja religioossed suhted kiriku ning Itaalia riigi (sel ajal kuningriik) vahel. Riik nõustus tegema oma abieluseaduse (mis hõlmab ka lahutust) Katoliku Kirikule meelekohaselt ning katoliiklus kuulutati riigiusuks. Itaalia Vabariik loodi küll ilmalikuna, kuid Katoliku Kiriku varad säilisid, ka lahutus muudeti lubatavaks alles 1970-ndate kuumas õhustikus, läbi referendumi, tänu kodanikeliikumiste aktiivsete nõudmistele. Nii ongi kujunenud olukord, kus enamus ilmaliku Itaalia Vabariigi kodanikke on siiski kiriku hingekirjas ning paljud alluvad eetikaküsimustes paavsti ettekirjutustele.

Teadusmaailma nördimus on täiesti mõistetav. Paavst võtab sõna iga reegli ja seaduse kohta, mida Itaalia avalik arvamus arutab. Alustades abordist ja kunstlikust viljastamisest ning lõpetades kahe inimese õigusest vabale valikule kellega koos elada. Paavst “tutistab” Rooma linnapead linna allakäigu pärast (ja linnapea kuulab kõrvad lontis). Paavstil on esklusiivne õigus moraali ja inimlike väärtuste üle otsustamisel. Paavst on Jumala saadik maa peal. Paavst on definitsiooni põhjal eksimatu. Seega on loomulik, et igal tema sõnavõtul on hiigelsuur mõju.

Tänastest lehtedest näen, et poliitikud on vihased. Kellelgi neist ei tule pähe, et nad on Itaalia (ilmaliku!) Vabariigi kodanike esindajad ja et selg vöiks siiski natuke sirgem olla – ei ole ju mingit põhjust mingi teise iseseisva riigi riigipea kummardamiseks.

Itaalia loetuim ajaleht “Corriere della Sera” toob ära poliitikute reaktsioonid:

Peaminister Romano Prodi: „Avaldan sügavat nördimust ning mõistan hukka protesteerijate käitumise ning arvamusavaldused, mis ei tee au Itaalia kultuuri- ja sallivustradistsioonile.Kelleltki ei saa sõnaõigust ära võtta, veel vähem paavstilt.“

Härra Prodi unustab, et selle loogika järgi peaks sõnaõigus ka ilmalikel olema…

Opositsioonipartei juht Silvio Berlusconi: „Haav, mis alandab Itaaliat ja Ülikooli. Paavsti loobumine visiidist teaduse eeldatava ilmalikkuse nimel on ebatolerantsuse märk, millel ei ole midagi tegemist tegeliku ilmalikkusega. Itaalia riik ja Ülikool ei ole vöimelised kõrgeimale usuautoriteedile sõnavabadust tagama.“

Kui sõnaõigust nõutakse absoluutselt igas olukorras ja elusfääris, siis nõuan ka mina vabdust kirikusse minna ja Darwini teooriaid selgitada. Lihtne?

President Giorgio Napoliano, kes räägib „lubamatust ebatolerantsusest“ ning saatis isikliku kirja Benedictus XVI-le, et väljendada oma siirast nördimust.

Vähemalt selle üle saab õnnelik olla, et ta kirjutas seda kui eraisik ning mitte kui itaallaste esindaja..

Kardinal Ruini kutsub üles kõiki usklikke ja roomlasi pühapäeval, 20.jaanuaril Püha Peetruse väljakule kogunema ning Angelusel osalema, et paavstile kiindumust ja solidaarsust avaldada: „See on kurb ja banaalne juhtum, ei olnud mingit põhjust paavsti visiiti takistada. Üliõpilased tegid mind tõesti kurvaks. Nad on ajas 40 aastat tagasi läinud, nagu elaksime 1968 aastal.“

Paradoksaalsel kombel võib lugupeetud kardinalil siin õiguski olla. Võib-olla me elamegi samasuguse murdepunkti hetkel, nagu seda oli 1968. Kui see vaid oleks millegi algus…

Argumendid tsensuurist või ebademokraatlikust fanaatilisusest on tegelikult absurdsed. Ratzingeril saab siinsetes meediakanalites palju ruumi. Niivõrd palju, et saab õigustatult küsida, kas paavsti kompetentsi piir pole mitte paigast ära nihkunud. Kiriku ülesanne peaks olema inimese hinge eest hoolt kanda ning mitte kodanike tavaelule (rääkimata akdeemilisest sfäärist!) direktiive anda. Seda enam, et mitte-katoliiklaste ja formaalsete katoliiklaste, kes reaalselt usuelus ei osale, protsent Itaalias järjest kasvab.

Kui poliitikud kummardavad, siis peavad ilmalike väärtuste hoidajad ise oma huvide kaitseks välja astuma. Ma arvan, et just ilmalikud väärtused on see päästerõngas, see kokkuleppepunkt, mis ehk võimaldab erinevatel religioonidel kooseksisteerida. Mäletame veel väga hästi Ratzingeri musulmanivastast taktitust Ratisbona Ülikoolis. Teise Itaalia suure levikuga ajalehe, La Stampa, küsitlusele, keda nad eelistavad vastas 76 000 lugejat – 57,2 % oli teadlaste ja 42,8 % kiriku poolt; La Stampa kommentaariumis leiavad külastajad ehtitaallasliku irooniaga:

„Pühapäeval lähme kõik Angelusele ja toetame nii moraalselt kui majanduslikult vaest paavsti, kes kõigile head teeb. Pärast, nii umbes kella 14 paiku võtame kinni satanistidest füüsikud ja läheme neid kollektiivselt Campo De Fiori platsile põletama, et kogu maailmale näidata kui tolerantsed me, katoliiklased oleme.“ (postitanud G.Bruno da Nola)

„Milleks oli tal vaja ülikooli minna, et rääkida. Tal on alati ütlemist, et milline peab perekond olema ja mida peab referendumil hääletama. Kui ta nii talleke on, miks ei taha ta siis kinnisvaramakse maksta? Miks ei ela ta onnis ja ei anna kiriku varandust vaestele… Tee meile see väike solidaarsusžest…“ (postitanud Marco B.N.)

„Die Welt“

„Oma loobumisega andis Benedictus XVI tugeva kõrvakiilu itaalia ilmalikele. Tugevaima, mis nad kunagi saanud on.“

Pärast loobumist võib paavsti vaadelda ohvri rollis, kes vägivaldsete ekstremistide tõttu pidi sammukese tagasi astuma: nii mõnigi inimene näeb selles häbiasja. Mina aga olen uhke, kui näen inimesi, kellel on väärikust ja julgust oma ideede eest seista. Ei, mitte agressiivselt, vaid kirjutades… Agressiivsed on need, kes demagoogiliselt kõva häälega „komplotist“ karjuvad. Mul tekib ka küsimus, mis on suurem häbiasi, kas Ülikooli protest või justiitsministri Mastella korrumpeerunud pereafäärid?

Ilusasti võtab selle sündmuse aga kokku Piergiorgio Odifreddi, „häbematu matemaatik“: „Paavst annulleeris oma visiidi Ülikooli. Usun, et see on üks neist vähestest momentidest, kui ta näitab endal olevat natukene tervet mõistust. See on väljakupoliitika [politica di piazza], noorte ja rahva võit.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma