You are currently browsing the category archive for the 'poliitika' category.
Foto: Umberto e Mario Pizzi da Zagarolo (via Dagospia)
Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.
Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”. Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.
Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.
Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”. Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.
Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.
Usun, et selle maa vähk peitubki siin.
Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.
Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.
Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis, itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada samaväärseks enesetapuga.
Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.
Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.
See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.
Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.
Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule. Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.
Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.
Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.
Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.
Diego Cugia facebookis ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber
Siamo tutti Raimondo Mesiano
Mõnikord võivad seesugused pisiasjad nagu ühe kohtuniku helesinised sokid viia täiesti tõsise võitluseni õigusriigi pärast. Fermenteeruvas Itaalias juhtub vist kõike. Esialgu võtab ehk muigama, aga kui kõik otsast peale ära rääkida, siis on võimalik lähemalt vaadelda üht uutmoodi relva – meediafašismi.
Sokkide omanik, kohtunik Raimondo Mesiano on see mees, kes määras peaminister Berlusconi suurimale ettevõttele Fininvest 750 miljoni euro suuruse trahvi: kahjutasuna Carlo De Benedetti grupi Cir kasuks, umbes niisuguse summa oleks Cir võinud ligi 20 aasta jooksul teenid, kui Mondadori kirjastusgrupp oleks läinud õigusjärgselt Cir’i ja mitte juriidilise korruptsiooni tõttu Fininvesti valdusse. Seda nimetatakse “ võimaluste puudumisest tekitatud varanduslik kahjutasu”.
Lodo Mondadori
… on keerulise dünaamikaga finantsiline vägikaika vedamine kahe suurettevõtja vahel kontrolli pärast hiiglasliku kirjastuse Mondadori üle.
80-te keskpaigas on Mondadoril kolm suuraktsionäri – De Benedetti, Formenton ja Berlusconi. Aastaks 1988 on Berlusconil piisav osalus, et võtta ühistu juhtimine enda kätesse. De Benedetti teeb selle välistamiseks lepingu Formentoni perega, kes lubab teda toetada ja talle müüa oma osaluse hiljemalt 1991. a. jaanuariks. 1989. a lõpus muudab Formenton aga meelt ja annab Berlusconile võimaluse saada ühistu presidendiks. See toimub 25.jaanuaril 1990.
De Benedetti protesteerib, käes Formentonidega tehtud leping.
Pärast mitmeid kohtuasju jõuab asi kohtunike Valente ja Metta kätesse, kes otsustavad, et leping on vastuolus ühistuid reguleerivate normidega ning seega tühine. Mondadori läheb Berlusconi kontrolli alla.
1995 a. aga tekivad kahtlused, et kohtuotsus ei olnud erapooletu, et kohtunikke mõjutati. Valente ja Metta on Fininvesti advokaadi Cesrae Previti lähedased sõbrad ja Milano magistratuur jõuab ka kahtlaste rahaliikumiste jälgedele läbi mitmete välismaiste arvete, nende ülekannete lõppsihiks on kohtunik Metta. Kassatsioonikohus (seega lõplik kohtuotsus) määrab 2007 a. karistused Mettale (üks aasta ja 9 kuud) , Previtile (üks aa sta ja 6 kuud) ning veel kahele vahendajale. Berlusconi, kes on alati väitnud oma täielikku teadmatust, pääseb 2003.a. aegumise tõttu.
Nüüd, 2009 aasta oktoobris, toimus Milano Tribunalis tsiviilkohus, et kvantifitseerida mõjutatud kohtuostsusest tulenenud kahjum De Benedetti grupile – 749 955 611,93 eurot. Kohtunikuks Raimondo Mesiano, kes oma otsust motiveerides lisas ka lause “Berlusconi on kaassüüdlane, kuna pole võimalik,et ta altkäemasudest informeeritud polnud.”
Berlusconi tõstab taas häält kohtunike vastu (kes tema sõnul on demokraatliku ühiskonna vähkkasvaja), annab teada, et miski ei hoia teda sadulas kindlamalt kui rahva toetus ja paneb oma prioriteetide nimekirja juriidilise süsteemi ning põhiseaduse muutmise. Seda kõike praegusel hetkel, mil majandus hingitseb, töötus vaevab perekondi ning Abruzzo ja Messina vajaksid palju rohkem toetust ning tähelepanu.
Ja kohtunik Mesiano?
“Me kuuleme veel temast,” väidab irooniliselt peaminister, aga mis kõlab rokem ähvardusena.
Ei lähegi mööda palju aega, kui Canale 5, Berlusconi teleimpeeriumi Mediaseti vaadataivama kanali, saates “Mattino 5″ näidatakse lõiku Mesiano kohta. Telekaamera nuhib mehe iga sammu, loeb mitu suitsu ta suitsetab, mitu minutit ta juuksuris oma järjekorda ootab, kuidas ta pargipingile istub. Kõike seda saatmas pilkav naishääl, mis paneb küsimärgi alla kohtuniku “indegnità morale” – “moraalse ebaväärikuse”. “Jälgige , kui närviliselt ta kõnnib, suitsetab tänaval, kannab valgeid mokassiine ja issand jumal, helesiniseid sokke!!” “Kas seda võib normaalseks inimeseks nimetada?? Pädevaks kohtunikuks??”
Järjekordne ohver, kelle ainsaks süüks on Berlusconile vastukarva käia. Ilmselt ka hoiatuseks teistele, et nad kaks korda järele mõtleksid enne kui millegi peaministrivastasega hakkama saada. Kui Berlusconi võimuletuleku esimestel aastatel (novembris 1993) algatas mittevägivaldse vastuhaku meetodite propageerija ning Emilia-Romagna maakonna Verdi (roheliste) üks asutajatest Gianfranco Mascia tema äride vastase boikoteerimisliikumise “BoBi”/”Boicottimao il Biscione”, millel oli hea edu ja mis vähendas Fininvesti kanalite vaadatavust 2,8 miljoni inimese võrra, siis tuli tal 1994 a. veebruaris üle elada brutaalne fašistliku käekirjaga vägivald oma enda kodus. Täpsemalt: 19. veebruaril 1994 umbes kella 11 paiku hommikul, kuuleb üksi kodus olev Mascia kahte inimest ukse taga. Nad löövad Masciat tugevasti pähe ning seejärel peksavad. Aastate möödudes on “ustavad” peenetundelisemaks muutunud, aga efekt jääb ikka samaks. Mascia saab aga sellest rünnakust kindluse, et Itaalias tuleb inimestel, eelkõige tema endeal, tegeleda mitte ainult väikeste ja kohalike asjadega vaid ka suurte üleriigiliste asjadega ning nii näeme teda järgnevate aastate jooksul võitlemas erinevates valdkondades: keskkonnakaitse (probleemid uute keemiafirmadega), kultuur (probleemid megalõbustusparkidega) ning vägivallapoliitikate vastustamine (Itaalia missioonide õiguspärasuse probleemid Afganistanis ja Iraagis).
Solidaarsusest kohtunikuga on saanud nüüd helesinistest sokkidest omapärane opositsiooni sümbol. Kes kannab neid uhkusega töökohal, kes paneb bänneri blogi, kes kasutab seda profiilipildina facebookis…
Meelde tuletamaks, et ka valimised võitnud peaminister ei saa seaduste ning selle esindajate peal jalgu pühkida – kohtuvõimu, samamoodi suveräänse võimuvaldkonna esindajate peal. Ei saa vähemalt mitte riigis, mis ennast põikpäiselt demokraatlikuks peab.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Järgneb Canale 5 eetrisolnud lõik, esialgu itaalia keeles.
Seadus on samasugune kõigile
Itaalia Konstitutsiooniline kohus otsustas täna häältega 11-4, et Berlusconi seadus lodo Alfano, mis tagas immuniteedi neljale kõrgeimale ametikohale, on põhiseadusevastane. Seadus rikub kahte põhiseaduse punkti: artiklit 3, mis sõnastab, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed ning artiklit 138, mis kinnitab teatud protseduuri konstitutsiooni parandavate või teistel konditsiooniliste seaduste vastuvõtmisel (neid tuleb näiteks parlamendis kahel korral hääletada kolme kuu jooksul).
See tähendab, et on võimalik jätkata vähemalt kolme kohtuprotsessiga Berlusconi vastu, nende hulgas ka temalt altkäemaksu saamises süüdimõistetud inglise advokaadi David Millsi juhtum ning Berlusconi teised mustad asjaajamised Mediasetiga. Berlusconi kommentaarid – “meil on väga tugev vasakpoolsete kohtunike osakaal, nad on minu vastu” ning “ma tunnen, et mind on alt veetud” – ning lubab siiski valitsemist jätkata, nii nagu “itaallased mulle 2008 aastal võimu andsid, valitsen viis aastat koos või ilma lodo Alfanota”. Di Pietro on juba nõudnud Berlusconi tagasiastumist, ka PD juht Franceschini ütleb: “peaminister on kodanik nagu kõik teised”.
Mõned päevad tagasi otsustas kohus ka, et Berlusconi firma Mediaset peab maksma 750 miljonit eurot kahjutasu Itaalia energia- ja meediagrupile CIR seoses korruptsiooniga Mondatori kirjastuse ülevõtmise protsessis 1991. aastal.
Kui arvestada peaministri hiljutisi moraaliskandaale, seoses eskorttüdrukute ja alaealiste modellidega, on küllalt alust kahelda Berlusconi lootuses oma sõnade järgi käia ja tõepoolest viis aastat võimul vastu pidada.
Loe veel:
BBC: Berlusconi immunity law overruled
Guardian: Italian court rules Berlusconi’s immunity law unconstitutional
Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.
Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.
Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.
Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.
Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?
President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.
Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?
Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.
Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.
Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80% siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.
Tants “Annozero” ümber
See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.
Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.
“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.
RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.
RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle
Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.
Ajakirjanike vastulöök
Nõukogulik tundub mulle aga ka jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.
Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.
“Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus. Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.“
Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.
Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.
Kui me sellel sündida laseme
Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.
(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.
Kuid tema jalgealune on aina tulisem.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Istusime ühe centro sociale õuel ja rääkisime juttu, mina ja tema, kes mäletas omast kogemusest Itaalia seitsmekümnendaid, compagno kellega me oleme nii mõnelgi manifestatsioonil kõrvuti kõndinud. Ta kõneles järgmist.
Esimest korda käisin ma valimas kuskil kaheksakümnendate algupoolel, kohalikel valimistel. Berlinguer oli juba seisnud FIATi tööliste eest ja PCI (Itaalia kommunistlik partei) oli juba täielikult oma näo kaotanud ning Craxi korruptsioon oli täies jõus. Mu vanemad juba mõnda aega ei hääletanud PCI poolt – mida nad kuni seitsmekümnendate teise pooleni olid eelistanud – sest nad lihtsalt ei suutnud. PCI, kes alati oli nõudnud, et rahvas tahaks seda, mida nemad ütlevad ja kui rahvas teisiti tahab, siis ta on “hullunud”. Hullujatega võib aga karmilt käituda, sellepärast kasutaski just PCI siinsamas Bolognas tudengiliikumiste vastu karmi jõudu.
Ma valisin Kristlike Demokraatide kandidaati. Mitte sellepärast, et DC-l oleks olnud kuidagi parem programm, mitte selle pärast, et kandidaat oleks olnud kuidagi eriti särav isiksus, aga selle pärast, et ükskõik kes oli parem kui PCI kandidaat. Paar kuud hiljem kuulsin ma aga esimest korda Stingi laulu “Russians” ja esimest korda ma mõtlesin, et äkki tõesti venelased armastavad oma lapsi – venelased tähenduses kõik inimesed NSVLis, sest meie jaoks olid nad kõik venelased. Autoritaarsed kommunistid.
Esimest korda ma mõtlesin, et äkki on nad nagu meie. Mina. Inimesed. Kes ei kirjuta pimesi alla kõigele, mida juht ütleb, kes ei poolda tingimata ametlikku kurssi, isegi siis, kui nende hääl on nõrk või kui seda ajutiselt pole kuulda. Või on maskeeritud. Ma hakkasin kahtlema.
Aastatega see kahtlus süvenes ja Berliini müüri langusega langes ka minu viimane antikommunistlik barjäär. Ma nägin, mis tuli välja raudse eesriide tagant, ma kuulasin inimesi teiselt poolt ja veendusin, et Stingil oli õigus. Igas ühiskonnas on alati neid, kes ei ole valmis võimu nimel kõike ohverdama. Neid kes ei mõtle nagu Simson, et suren mina, siis surgu ka vilistid, sest vilistid on vaenlased. Kes armastavad oma lapsi. Kes tahavad elada. Kes ei ole hall mass partei käes. Kellel on oma ideaalid.
How can I save my little boy from Oppenheimer’s deadly toy?
Üheksakümnendatel ma valisin juba programmi pärast Rifondazionet, siis kui Bertinotti seda veel üles ehitas. Enne kui ta selle taas sügavikku paiskas. Kuid sellepärast on mul väga lihtne mõista, miks inimesed valivad selliseid nagu Berlusconi – ja Laar – sest need ei lähe kunagi kommunistidega kaubale, kuna kommunistid on külm õudus, mitte inimesed.
Mina olen sellest vihkamiseringist õnneks välja astunud. Ma ei vali Berlusconit, sest tema poliitika on Itaaliale ohtlik. Praegu ma ei vali üldse kedagi, sest iga hinna eest antikommunistlikud valikud on loonud poliitilise klassi, mis on veel hullem, kui too kaheksakümnendate oma. Kuid ma kavatsen alati ühiskondlikus elus osaleda. Ja ma ei kavatse kaotada.
I love my children too.
220 aastat tagasi läks üks teatud 14. juuli ajalukku Bastille vallutuse tõttu. Toimumise hetkel ei peetudki seda eriti märkimisväärseks sündmuseks: tuhatkond relvastatud käsitöölist ja kaupmeest läksid võtma riigivanglat, Ancient Regime’i sümbolit. Tulemus polnud eriti entusiasmiloov, vabastati 7 kahtlaste reputatsiooniga vangi. Teo suur sümboolne tähtsus ilmnes alles hiljem. Kasutades itaallaslikku värvikust – oli “la”-noodi andjaks Prantsuse Revolutsioonile.
14. juulil 2009 sai Itaalia tunnistajaks uutmoodi protestile – esimesele blogistreigile maailmas. “Võimu sümbol”, mida vallutada, polnud mitte üks teatud hoone, vaid hoopis ebademokraatlik seadus – Alfano dekreet – välja antud selleks, et piirata informatsiooni levikut, sõnavabadust ning magistraatide tööd.
Blogistreik sündis vastutamaks seaduseelnõu seda paragrahvi, mis laiendab ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonilehekülgedele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Karistuseks üleastumise eest 7 000-12 000 eurot trahvi. Blogid, foorumid, sotsiaalvõrgustikud, YouTube – igas internetivormis liikuv informatsioon võib saada selle vaidlustamise osaliseks. Piisab , et olla arvutist eemal paar päeva, et rahaline karistus (digitaalselt) aktiivse kodaniku rahakoti oluliselt tühjendaks. Itaalia olukorras, kus Internet on olulisim vaba ja iseseisva ehk kodanikutasandil ajakirjanduse (citizen ehk open source journalism) allikaks, on see osalusdemokraatiale ränk hoop. Muuhulgas, 14. juuliks oli ka määratud professionaalsete ajakirjanike streik, mis lükati aga sügisesse tänu president Napolitano otsusele seadusele ajutiselt pidurit tõmmata. Igal juhul on paljud neist teatanud oma valmisolekust allumatusele.
Alfano dekreet sisaldab aga teisi ning veelgi olulisemaid paragrahve, mis sihivad kodanike õiguse pihta olla informeeritud kohtuprotsessidest , ehk õigus teabele jooksvatest sündmustest (diritto di cronaca). Nimelt keelustab see teabe andmise käimas olevatest kohtuasjadest eeluurimiste lõpuni ning nende käigus kasutatud aktide (kaasa arvatud telefonikõnede ümberkirjutused) avalikkustamise. Karistatavad oleksid nii ajakirjanikud kui kirjastajad. Niisuguste keeldudele innustav põhimõtte on ikka ühesugune – privaatsuse tagamine; tahetakse tõmmata uued piirjooned, kus lõppeb (kodanike) õigus informatsioonile ja algab (seaduserikkujate) privaatsus. Senised piirjooned on olnud piisavad tagamaks tavakodaniku eraelu puutumatust, aga ei garanteerinud poliitikutele muretut sahkerdamisvabadust. Lugematud avaldatud telefonikõned on meil võimaldanud oma silmadega näha, kuidas rahvaesindajad ”kasutavad” oma valijate usaldust. Nägime Berlusconi ja Saccà vahelistes jutuajamistes, kuidas lahketele neiudele RAIs töökoht leitakse. Nägime D’Alema ja Fassino (PD) sõnades, kui nad tegelesid pankade samm-sammulise ülevõtmisega. Nägime ka, mis juhtus magistraat Clementina Forleoga, kel oli julgust viimast uurimist algatada. Ilmne on püüe anda paksem suitsuvari alla võimulolijate kriminaalsetele püüetele.
Olles rääkinud teabevabadusest, jõuame veelgi tähtsaima punktini – magistraatide õigus tõhusatele instrumentidele võitluses seaduslikkuse eest. Alfano dekreet võimaldab alustada telefonikõnede pealtkuulamist ainult tõsiste süütõendite olemasolul. Vist on lastelegi selge, et telefenikõnede pealtkuulamine ongi vajalik just selleks, et põhjendatud kahtluse korral tõsiseid süütõendeid hankida! Juhul, kui uue seaduse järgi õnnestubki saada luba nende alustamiseks, siis eksisteerib limiitaeg, üle mille ei ole võimalik neid jätkata – 40 pluss 20 päeva. Kui 59ndal päeval ütleb camorrist telefonis, et ülehomme määrame päeva ja koha arvete õiendamiseks, siis on magistraat sunnitud võimetult asjal toimuda laskma. Sama argument kehtib muidugi ka kõigi teiste kuritegude kohta: kõikvõimalikkud seaduserikkujad saavad pärast selle seaduse ellu viimist edukalt oma komunikatsioone organiseerida teades, et pärast teatud ajavahemikku on magistraatidel käed seotud.
See jaburuseni väändunud seadus viiakse ellu riigirahade kokkuhoidmise tähe all. Telefonikõnede pealtkuulamine maksab ja kassad on tühjad. Selle asemel, et jõustada seadus, mis kohustaks pealtkuulamisteenuseid pakkuvaid telefonikompaniisid, kes selle käigus oma kohvreid suurte kasumitega täidavad, riigile tasuta teenust pakkuma tegema (ei tohi unustada, et just riik annab nende käsutusse vahendeid), jäetakse õigusorganid ilma tõhusaimast kuritegevuse vastasest vahendist.
ANM, Magistraatide Ühing, tõstab häält: ”Meilt nõutakse kodanike julgeoleku garanteerimist jättes meid relvituks ja seotud kätega. Paljud kuritegijad jäävad leidmata ning karistamata”.
Telefonikõned on olnud just selleks vahendiks, mis on peaminister Berlusconile hulgaliselt hädasid kaela toonud. Selle ärahoidmiseks tulevikus on valitsus valmis sillutama takistuseta tee kõikvõimalikele seaduserikkujatele. Mängus ei ole mitte ainult seaduslikkuse tagamine, vaid ka inimeste elud. Loomulikult jääb nii mõnigi peavalu jääb olemata ka Partito Democraticol, eks sellest tulene ka “suurima opositsioonipartei” peaaegu olematu vastuseis dekreedile.
Lisaks blogistreigile toimus ka sit-in piazza Navonal, milles osalesid teiste hulgas Antonio Di Pietro ja Toronto Ülikooli dotsent, internetiguru ja massimeediauurija Derrick De Kerckhove. Tema lausus sõnad: ”Itaalial on kaks mudelit, mida järgida – kas Ameerika ja Obama, kus valimised võideti internetis või Hiina, kus tapetakse inimesi, kes kontrollile vastu hakkavad. Kas me tõesti tahame sellist elektroonilist fašismi? Itaalia fašism algas raadiost, see teine Internetist. Olen mures, sest räägime meie tsiviilõiguste tulevikust.”
De Kerckhove, kes oma raamatutes räägib uutmoodi ühenduses olevast teadlikkusest, mida nimetab “webness”iks, usub, et sellest kaootilisest kommunikatsioonijõust võib kerkida teatud “võimendatud intelligentsus” ning “ühendatud tundlikkus”, millega kaasneb indiviidi vastutustunde ärkamine terviku osana.
Ehk möödus maailma esimene blogistreik ühe ebakonstitutsionaalse seaduse vastu märkamatult. Aga see “la”-noot, vaevuaimatav häälestusheli, seda võib kuulda kas internetavarustes… või piazza Navonal.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
See blogi tõstab häält DDL Alfano suutropi vastu! (vt. ka inglise keeles)
Kui ei tule, Bruno Vespa oled!
14. juulil toimub Itaalias üks omapärane streik, mis ei tekita ehk suurt ühikondlikku ebamugavust, kuid annab tunnistust uut moodi sotsiaalsest mobilitatsioonist: sel päeval avaldavad streigiga liitunud blogid ühe protestiposti kaitsmaks oma väljendusvabadust.
10. juunil võttis Itaalia parlamendi alamkoda vastu justiitsminister Angelino Alfano nime kandva seaduseelnõu, mis sätestab uued reeglid telefonikõnede pealtkuulmiseks magistratuuri poolt (muutes need praktiliselt kasutuks), keelustab nende avaldamise meedias, samuti nagu igasuguse teabe andmise pooleliolevaist kohtuprotsessidest ja nende käigus kasutatavatest “avalikest” dokumentidest ning muu hulgas laiendab 1948. aasta ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonipaikadele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Trahviks 7000 – 12000 eurot. On ilmne et ebamäärase väljendi “informatsioonilehekülg” alla on võimalik lahterdada igausuguseid inetrnetivorme – blogis, sotsiaalvõrgustikud, foorumid, You Tube’i videod ja praktikas paralüseeriks niisugune seadus informatsiooni liikuvuse Internetis.
Igale vaatlejale torkab silma suur veelahe teabes ning otsustustes nende vahel, kes jälgivad ainult uudistesaateid või loevad ajalehti ja need, kes hoiavad end kursis arvuti vahendusel (kahjuks ei saa Itaalia oma internetikasutajate arvu üle just uhkustada: 58.8% internetikasutajaid pole Euroopa Liidu ühe asutajariigi kohta just märkimisväärne tulemus).Itaalia anomaalses teabe- ja meediasüsteemis, mis on suure osas otseselt või kaudselt peaminister Silvio Berlusconi mõju all, on Internet muutunud asendamatuks iseseisva informatsiooni kanaliks. Internet on tänaseni garanteerinud ka nende siiski oluliste uudiste leviku, millele ülejäänud meedia millegipärast eriti tähelepanu ei anna Näiteks võib tuua kohtuprotsessi inglise advokaadi David Millsi üle, kelle süüdimõistmine korruptsioonis tõi kaasa sügavaid implikatsioone ka peaministrile ning oleks pidanud panema tõsise kahtluse alla Lodo Alfano, ühe seaduseelnõu, mis garanteerib immuunsuse riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ajakirjanduselt, võimu kontrollija rolli täitjalt, oleks võinud oodata tugevat vastukaja – millegipärast hoidis see aga eemale igasugustest analüüsidest, andes juhtunust teada kõigest mõne sõnaga. Selle eest läks aga lainetama blogimaailm eesotsas suurimate ja tunnustatuimatega. Seesama on toimus ka vee privatiseerimise, L’Aquila maavärina käsitlemise ning paljude teiste sündmustega, mille puhul ametlike infokanalite töö märkimisväärselt soovida jättis.
Itaalia loetavaim blog oma 100 000 klikise päevakülastatavusega kuulub Beppe Grillole, kes väidab: “Ainuüksi retifikatsiooninõuete läbivaatamiseks peaksin tööle võtma 10 inimest ja võib-olla ei piisaks nendestki. Aasta jooksul peaksin ehk maksma miljoneid eurosid trahve. Sellist sõnavabadust lämmatavat seadust ei eksisteeri ei Birmas ega Hiinas. Kui seadus läbi läheb, siis on see itaalia blogimaailma surm.”
Streik toimub vaatamata president Napolitano ajutisele stopile, tänu millele lükati septembrikuusse elukutseliste ajakrjanike protest, mis oli samuti 14. juuliks määratud. Ka FNSI, itaalia ajakirjanike ametühing, astub vastu Alfano seaduseelnõule, mis esialgses variandis nägi ette isegi vanglakaristuse sedusest üle astuvatele ajakirjanikele ning teeb võimatuks igasuguse kohtukroonika, mis on oluline osa kodanike õigusest informatsioonile.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Berlusconi näeb end nii?
Giovanni Sartori, politoloog ja üks hinnatuimaid demokraatia-uurijaid maailmas määratles Itaalia praegust reaalset riigikorda sõnaga “sultanaat”. Berlusconi “jõupingutustele” vaatamata ikka veel eksisteerivad iseseisvad ajakirjanikud räägivad režiimist. Radikaalsemad ja keevaverelisemad blogijad küsivad, kui palju on veel puudus, et sõna “diktatuur” kasutusele võtta. Selle taga on ühe rahva püüe defineerida omapärast olukorda, kus peaminister ei allu enam ühistele eetikareeglitele pidades end kõrgemaks igast kirja pandud ja kirjutama seadusest.
Itaalia, kes pärast fašismi kukutamist oli võimeline looma Euroopa ühe ilusaima põhiseaduse, seesama Parri, De Gasperi, Togliatti kunagine Itaalia, on praegusel hetkel käega puudutamas põhja, kuhu Maelströmi keerisena on teda tõmbamas mitmed peaminister Silvio Berlusconit puudutavat seigad.
Ühe puhul neist on tegemist advokaat Millsi kohtuprotsessiga, mille käigus viimane mõisteti süüdi altkäemaksu vastu võtmises Berlusoni firmalt selleks, et tunnistada valet Berlusconi kasuks kahes kohtuasjas, päästes ta naha. Teise puhul on tegemist tema kahtlaste “sõprussidemetga” ühe noore Casoria neiu Noemi Letiziaga.
Advokaat ja peaminister
Mills võtab nende suhte kokku lihtsalt “Hoidsin härra Berlusconi hädade merest eemal”.
Tema juhtumi uurimine aga antakse Suurbritannia Maksuametile. 17. veebruaril kuulutataksegi välja esimese astme kohtuotsus: advokaat Mills on süüdi, karistuseks 4 aastat ja 6 kuud, 5 aasta töökeeldu avalikest ametitest ja 250 000 eurot kahjutasu. Itaalia ajalehed ja uudistesaated toovadki mõne reaga ära juhtunu analüüsimata kohtuotsuse poliitlisi ja moraalseid tagajärgi, mis peaksid puudutama ka peaministrit. Inglise ajalehed jooksevad informatsioonist üle ääre.
Mine sa võta nüüd kinni, kas Silvio Berlusconi peaks selle eest tänama rohkem ustavust kui ajakirjanikueetikat hindavat meediasüsteemi või hoopis suurima opositsioonipartei Partito Democratico juhti Walter Veltronit, kelle omapärane strateegiline vaist sunnib teda samal päeval parteijuhi kohalt tagasi astuma ning sellega kirjutajate tähelepanu enda peale tõmbama. Avalik arvamus tõstab häält küll, aga ikka ühed ja samad – Antonio di Pietro poolt loodud väikepartei Italia dei Valori, needsamad beppegrillod ja marcotravagliod, needsamad vähem või rohkem tuntud blogijad, kes arvutiklahvistiku klõbinaga Meediaperemehe häälest üle proovivad rääkida.
Tähelepanu Millsi süüdimõistmise üle vaibubki kuni 19. maini, mil tehakse avalikuks 376 lehekülge kohtuotsuse motivatsioone: ”Ta (Mills) tunnistas selgelt valet, ühelt poolt selleks, et võimaldada Silvio Berlusconile ja Fininvestile karistamatus või vähemalt selle ajani toime pandud ebaseadulikest finantsoperatsioonidest tulenenud suurte kasumite säilitamine. Teiselt poolt püüdis ta kindlasti saavutada endale hiiglaslikke majanduslikke eeliseid.”
Millsile määrati korrupteerituna karistus. Aga korrupteerija, altkäemaksu andja, puhul, kes samas protsessis kaassüüaluseks, on asjad teistmoodi. Korrupteerija antud juhul Silvio Berlusconi, tegi enda tarbeks seaduse – lodo Alfano, mis annab puutumatuse Riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ootuses, et Konstitutsiooniline kohus selle põhiseaduslikkuse tuvastab (sest “seadus on kõigile ühesugune”), ei ole tema üle võimalik juriidiliselt kohut mõista.
Noemi, Gino ja papi
Iseensestmõistetavalt oleks jätkunud kirjeldatustki, et ükskõik millist moraaliprintsiipe tunnustavat poliitikut tagasiastumisele sundida. Noemi juhtumi puhul oleks jätkunud võib-olla ka kohestest ning otse-kohestest selgitustest suhetes Noemi ja tema perekonnaga. Selle asemel söödeti aga avalikkusele ette hulk vastukäivaid versioone.
Lihtsaimale küsimusele – kuidas sai alguse Berlusconi ja Noemi vaheline tutvus – on liikvel õige mitu varianti.
- 29.aprill “Corriere del Mezzogiorno” räägib Noemi: ”Tunnen papit lapsest saadik, ta on mind praktiliselt üles kasvatanud. Ma jumaldan teda, mõnikord lähen tema juurde Milaanosse või Rooma,sest ega talati ei saa siia tulla”. Loetleb kolm sünnipäevakingitust eri aastatel (st.ilmselt 16., 17. ja 18.) Mitte kordagi ümberlükatud.
- 29.aprill ANSA Silvio Berlusconi “Ma tunnen Elio Letiziat aastaid, ta on vana sotsialist ja oli Craxi autojuhiks”. Samal päeval väidab Craxi poeg Bobo: ”Mu isa autojuhi nimi oli Nicola, ta oli Venetost ja on juba aastaid surnud.”
- 4.mai “La Stampa” Berlusconi väidab: ”Olen sõber Noemi isaga. Punkt ja lõpp asjal! Olen kohtunud temaga ainult vanemate juuresolekul”
Villa Certosa pidu (kliki pildil, et näha rohkem)
Ilmnevad aga kohtumised vanemateta. Ametlik gala villa Madamas made in Italy moekunstnikega 19.novembril 2008. Noemi, üksinda, peaministri kõrvallauas nr.1, teda tutvustatakse kui Napoli sõprade tütart, aga õhtu näevad kohalviibijad teda tumesinises autos Berlusconi Audile järgnemas. Vanaaastaõhtu 2008 Sardiinial Berlusconi privaatses Villa Certosas, millest räägib Noemi ex-poiss Gino Flaminio “La Repubblicas” 24.mail. Ei mingit sõprust vanematega, vaid otsene telefonikõne Noemi ja Berlusconi vahel: ”Nende suhe algas 2008 aasta oktoobris.Noemi rääkis mulle, et ta oli teinud mõningaid fotosid modellibook’i tarbeks, mille esitas ühele moeagentuurile Roomas.” Sealt satuvad fotod Emilio Fede kätte, kes unustab nees Silvio lauale. “Ühel pärastlõunal, nii umber kella 5-6 paiku helistab Berlusconi. Tema ise, otse Noemile, ei mingit sekretäri, ei mingit centralinot. Noemi õppis. Berlusconi ütles, et nägi tema fotosid ja et teda lummas neiu “puhtus” ja “ingellik nägu”. . See oli esimene telefonikõne. Mind ei olnud, räägin seda, mida rääkis mulle Noemi. Mõnel teisel korral pani Noemi telefoni mu kõrva ligidale, et ka mina kuuleksin.Rääkis veel “puhtusest” ja “inglinäost”. Pärast lisas veel midagi sellist nagu :”Sa oled jumalik tüdruk”. Esialgu ei ütelnud Berlusconi Noemile, kes ta on. Küsis , kui vana sa oled, mida sulle teha meeldiks, kes su vanemad on , kus koolis sa käid jms. /…/ Kui Noemi siis päris, et kas ta on , vastas ta:” Kui ma sulle ütlen, siis sa ei usu. Kas pole siis kuulda, kes ma olen?” Kui Noemi mulle seda jutustas, siis esialgu ma ei uskunud, ag akui kuulsin ka ise tema häält, oli võimatu mitte uskuda. Noemi nimetas teda papiks rahumeeles. Ka minu kuuldes. Pidasin seda suhet nagu isa ja tütre vaheliseks suhteks.” Seejärel tuleb aga kutse Villa Certosasse aastavahetuseks koos sõbranna Robertaga. Tagasi tulles “ Noemi ei olnud enam minu Noemi, lihtne tüdruk, keda ma armastasin. Jaanuaris sai me suhe otsa.”
Intervjuule järgneb torm. Elio Letizia ähvardab protsessiga laimamise pärast. Leitakse, et Gino olnud seadusega kokkupõrkeid ning seega ei ole ta usutav. Saatuse iroonia – ka Berlusconil on olnud seadusega tegemist, kas tema on usutavam?
Ginot kaitseb (ikka ajaleheveergudel) Noemi tädi Francesca D.F (Noemi ema Anna vennanaine), kes leiab, et liiga palju valesid on kogu loos ja toetab Noemi ekdpoissi. Seejärel tunneb vajadust uuesti selgitada Noemi isa Elio, kes väidab, et tädi ei tea kõiki asjaolusid. Kuulajad muigavad ning võtavad teadmiseks, et peaminister tellib tüdrukuid endale kataloogist.
Lõpliku punkti üritab panna kogu loole Gino ise, kelle avalik vabanduskiri jõuab 31.mail “Il Corriere della Sera”sse. “Minu äranägemise järgi on mind ära kasutatud kellegi poolt, kes mitte suutes rünnata teisti Rahvameest (nii nimetan ma PRESIDENTI), kasutavad Gossipit, Kuulujuttu, minu armastuslugu Noemiga.” (otsetõlge lonkava grammatikaga tekstist). Väljend Rahvamees tekitab muidugi kergelt ebameeldivat kõhedust… Mõte läheb ”Time”i korrispondendi Jeff Israely poolt kirjutatud artiklile, milles nimetab Itaaliat Berlusconistaniks.
Paremini ei lähe ka fotograaf Antonello Zappadul, kelle fotod tehtud Villa Certosa aastavahetuse peo ajal kiires korras konfiskeeritakse ning kelle vastu Berlusconi ihuadvokaadi Ghedini algatusel Rooma Prokuratuuris kohtuasi avatakse.
- Gino jutu põhjal on tutvus vana 7 kuud
- 25.mai “Il Mattino” isa Elio Letizia jutustab sõprusest, mi sai alguse aastal 2001
- 25.mai “Il Corriere della Sera” Berlusconi: ”Eliot tunnen ma kümmenkond aastat (st.1999)”
Kogu selle parima seebika tasemel valede, salgamiste, selgitamiste ja eitamiste peale ei leia Silvio Berlusconi paremat argumenti kui: “Süüdistused minu vastu on absoluutne vale”. Süüdi on Veronica, konkurendist satelliit-TV omanik Murdoch ja muidugi kadedusest haiged “vasakpoolsed”.
Silvio kaitsjate armeel on tegemist, sest lisaks siserindele, mis iseenesestmõistetavatel põhjustel üsna nõrguke, mis sest, et visa, lisandub võimas ja prestiižikas rinne – välismaise pressi surve, millel, tundub, pole kavatsust “vaest tagakiustatut” rahule jätta. Iga päev toob järjest uusi ning halastamatumaid analüüse, mida võib kokku võtta k a üheainsa sõnaga:“Unfit”
Uurimised
“Ainult saast ja muda minu vastu,” väidab härra peaminister ka praegu, mil on käivitatud järjekordne kohtulik uurimine, “ma ei lase ennast nendest rünnakutest mõjutada, vaid töötan, nagu siiamaani seda teinud olen, Itaalia heaks”. Bari prokuratuuri uurimuste käigus altkäemaksude üle tervishoiusüsteemis ilmnesid mõned telefonikõned, milles Puglia ärimehed räägivad naisterhvastele üle kantud rahast tasuks osalemise eest Berlusconi privaatsetel “kokkusaamistel” Roomas ja Sardiinial.
Patrizia D'Addario
Kinnitus tuleb “Corriere della Sera” veergudel Patrizia D’Addariolt, üks osavõtjatest, tormilise minevikuga “escort” (seltsidaam, “kõrgklassi prostituut” nagu kirjutab Times) ning paremtsentristlik kandidaat Bari Linnanõukogusse. D’Addario räägib vahendaja Giampaolo Tarantiniga kokku lepitud 2000 eurosest tasust ning Berlusconi lubadusest aidata lahendada Patrizia isiklik probleem – muuta ehituskõlblikuks üks talle kuuluv maalapp.
Peod oli organiseeritud viimse detailini, alates naiskülaliste riietusest kuni käsuni autusõidu ajal tumendatud aknad kinni hoida. Patrizia D’Addario maniakaalne harjumus absoluutselt kõik dokumendid säilitada ning üles tähendada kõik sündmused, on suureks abiks uurimuste käigus. Samuti ka lindistused kohutmistest, mida ettevaatlik D’Addario on teinud. Üle on kuulatud veel mõned naiskülalised, kellest üks on otsustanud Itaaliast lahkuda prokuröri nõusolekul oma julgeoleku huvides.
Lisaks tütarlaste seltskonnale, on prokurörid sattunud ka kokaiini jälgedele. Iga Tarantino telefonikõne on detailiderikas ning annab potensiaalse võimalusi mitmeks uurimusliiniks. Altkäemaksud alates tervishoiust, kuni tsiviilkaitseni. Suhete ja huvide põimik, mis lahti harutamist ootab, hulk põnevaid nimesid, kust ei puudu ka kaks Partito Democratico esindajat ning üks “Suure Venna” realityshow kaudu kuulsaks saanud näitsik…
Nende seikade kaudu saab ka selgemaks, miks enamusparteidel oli vaja vastu võtta Alfano dekreet, mis takistab oluliselt, et mitte ütelda määravalt, prokuröride võimalusi telefonikõnede pealtkuulamiseks ning nullib täiesti ajakirjanduse võimalused avaldada uudiseid käimasolevatest uuringutest ning kohtuprotsessidest. Saab ka selgemaks, miks ka 17 opositsiooni parlamentääri andsid oma “jah”-hääle Alfano ebademokraatlikule seaduseelnõule.
Ehk tõesti on juriidiliselt õigus Berlusconi advokaadil ja parlamendi liikmel Nicolò Ghedinil, kes väidab, et peaministrit, kui “lõpp-kasutajat” ei saa süüdistada prostitutsioonile õhutamist käsitlevas uurimuses “vahendajate” üle. Kindlasti tabas ta aga märki selle terminiga moraalselt. “Lõpp-kasutaja”, kes tarbib kriteeriumivabalt tütarlapsi, seltsidaame, riiki, seadusi ja konstitutsiooni.
Häda on selles, et “lõpp-kasutaja” on peaminister.
53 aastat tagasi ütles kirjanik Ennio Flaiano geniaalselt, et “Itaalia poliitiline situatsioon on raske, aga mitte tõsine”. Täna aga tunneb vajadust seda parafraseerida Giuliano Ferrara, üks Berlusconi ustavamaid vesiire, kes sultanit noomides distantse võtma hakkab: “olukord on raskenud, ja võib-olla isegi tsipa tõsiseks muutunud”.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.
Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.
Mõni oli kommunist, sest ta oli sündinud Emilias
Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.
Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.
Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.
Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse
Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.
Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.
Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.
Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.
Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.
Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.
Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.
Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.
Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla… ja ülehomme kohe kindlasti!
Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)
Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa
Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)
Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.
Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)
Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid
Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.
Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.
Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.
Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei
Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.
Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.
Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.
Mõni oli kommunist, sest Piazza Fontana, Brescia, Bologna raudteejaam, l’Italicus, Ustica ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…
Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist
Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume
Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.
Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.
Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.
Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.
Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta
Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.
Oli nagu…. kaks inimest ühes.
Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.
Ei. Ei mingit taganutmist.
Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.
Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.
Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.
Kaks viletsust ühes kehas.
Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone
Viimased kommentaarid