Itaalia uuemast eepikast

Eestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming¹ kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.²

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.³ Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

Gomorra naised

Olla naine ühes kriminaalses paigas on keeruline. Komplekssed reeglid, ranged rituaalid, lahutamatud sidemed. Jäik, läbi aegade ühesugusena püsiv ühiskonna-struktuur seadustab naiste käitumist maffiamaal. See on pidev köiel balansseerimine tänapäeva ning traditsioonide, moralismi trellide ja ärimaailma täieliku südame-tunnistusetuse osas.

Need naised võivad anda käske hukkamiseks, aga nad ei saa endale lubada vabadust armukest pidada või meest maha jätta.

Neil on õigus vabalt otsustada invensteeringute üle igas turusektoris, aga neil on keelatud end meikida kui nende mees on vanglas.

Kohtuprotsesside ajal võib näha kokkusurutud naisi publikule määratud saaliosas: saadavad suudlusi või lihtsaid tervitusi trellide taha. Need on kohtualuste abikaasad, aga tihti näivad nonde emadena. Riietuda elegantselt, end meikida samal ajal, kui mees on kinni, on sama hea kui öelda, et teed seda kellegi teise pärast. Värvitud juuksed on pettuse sõnadeta ülestunnistuseks. Naine on defineeritav suhtes mehega. Hingetu olevus. Poolik olevus. Seepärast näed neid abikaasa vangisoleku ajal hooletusse jäetud väljanägemisega. Truuduse märgiks. Kehtib Campania sisemaa klannides, teatud ‘ndrangheta ringkondades, mõnedes Cosa Nostra peredes. Kui aga näed neid hästi riides, värvituna ja hoolitsetuna, siis on nende mees läheduses, siis on ta vaba. Annab käske. Ja käske andes peegeldab oma naise peal enda võimu, annab seda edasi läbi tema välimuse. Ent ometi on vanglas istuvate bosside ilmetusest peaaegu läbipaistavaks muutunud abikaasad tihti nende asetäitjatena suurimateks käsuandjateks.

Kõikide naiste lood kriminaalses paigas sarnanevad üksteisele, olgu siis tegemist mõne traagilise või siis näilises normaalsuses hõljuva saatusega. Tavaliselt tutvutakse teismeeas ja abielu sõlmitakse kahekümne, kahekümne viie aastaselt. Võtta naiseks tütarlaps, keda tuntakse lapsest saadik, on reegel; põhitingimus, et oleks neitsi. Meestel on küll lubatud armukesi pidada, aga viimastel aastatel abikaasade poolt sisse viidud kirjutamata seaduseks kujunenud, et nendeks võetaks välismaalannasid: venelannasid, poolakaid, rumeenlannasid, moldaavlannasid. Kõik naised, keda peetakse madalakategoorialisteks, võimetuteks perekonda looma ja, nende meelest, lapsi kasvatama nii nagu peab. Samal ajal, soetada endale üks itaalia armuke või, mis veelgi hullem, samast külast oleks destabiliseeriv, karistust vääriv teguviis.

Läbi seksuaalsuse toimub suur osa ühe mehe või naise kujundumisest maffiamaal.

“Mitte kunagi naise all,” on üks kirjutamata seadusi, mis sisse kasvatatakse. Kui otsustad armastusakti ajal olla naise all, siis valid sa sellega ka “all-olemise” ka igapäevases elus. Ka siis, kui see sulle lihtsalt meeldib, sunnib see asend nende loogika järgi allaheitlikkusele.

“Mitte kunagi oraalset seksi.” Seda saada on lubatud, aga sama naisele teha on ”koerte värk”. “Ära muutu kunagi kellegi koeraks.” Vanad reeglid, mille järgi käituvad veel praegu paljud uue generatsiooni esindajad. Ja veelgi jäigemad reeglid kehtivad väljaspool Itaaliat. Yardie, võimas paljudes Londoni ja New Yorgi linnaosades valitsev Jamaika maffia, on heaks näiteks. On keelatud praktiseerida oraalset seksi, nii teha kui saada, on keelatud puudutada naiste anust ja olla anaalses vahekorras. Seda peetakse räpaseks, homoseksuaalseks (geid on jamaika maffiakultuuris surmale määratud). Seks peab olema jõuline, mehelik ja eelkõige korralik. Suudlusteta. Keelt läheb vaja joomiseks, tõeline mees ei kasuta seda teisiti. Cosche – maffiagruppide – esindajad on painatud mitte ainult oma mehelikkuse pärast, vaid ka seepärast, kuidas mainitut praktiseerida. Kategooriliste imperatiivide jäik elluviimine muutub rituaaliks, mille abil oma võimu kindlustada. Need selged ja erandideta normid kehtivad peaaegu kõigis ‘ndrangheta, camorra, mafia ja Sacra Corona Unita paikades. Kui hästi vaadata, on need midagi enamat kui lihtne maskuliinse kultuuri peegeldus. Pole midagi, mis ütleks meile selgemalt, kui need seksuaalnormid, kuidas kriminaalsetes kohtades ei leidu valdkonda, kus ei kehtiks kuuluvuse, võimu ning territoriaalse kontrolli raudne loogika. Võim elu ja surma üle, milles surm, olgu siis saadud või antud, on vundamendiks. Igaüks, kes usub, et on sellest vaba, eksib. Kontroll seksuaalsuse üle on põhiline. Ka flirtimine muutub territooriumi märgistamiseks. Läheneda naisterahvale tähendab riskeerida territoriaalse sissetungiga.

1994. aastal üritas Antonio Magliulo Casal di Principest alustada suhet ühe tütrlapsega, casalesi grupi liikme sugulasega, kes oli naiseks lubatud teisele klanni liikmele. Magliulo tegi tüdrukule rohkesti kingitusi ja taibates, et viimane polnud väga õnnelik oma abielulubaduse üle, ei kavatsenud lihtsalt loobuda. Antonio oli sellest palju aastaid nooremast tütarlapsest tõsiselt sisse võetud ja kurameeris temaga nagu ta kodukandis tavaks. Baci Perugina Valentinipäevaks, rebasekrae jõuluks, postegge ehk ootamised töökoha juures tavalistel päevadel. Ühel suvepäeval kutsusid Schiavone klanni liikmeted mehe Castelvolturno La Scogliera rannale, et asjad selgeks rääkida. Nad ei andnud talle aega suudki lahti teha. Maurizio Lavoro, Giuseppe Cecoro ja Guido Emilio lõid Antoniole naelutatud nuiaga pähe, sidusid ta kinni ja hakkasid liiva suhu ja ninna ajama. Mida enam ta neelas, et hingata, seda rohkem liiva nad talle kurku toppisid. Antonio lämbus sülje ning liiva segus, mis ta kõris tsementeerus. Ta määrati surmale, kuna flirtis endast noorema naisega, kelle soontes voolas ühe tähtsa grupiliikme veri, kes oli juba abikaasaks lubatud. Kurameerida, paluda kasvõi üksainus kokkusaamine, veeta koos öö on kohustus, risk, vastutus.

Valentino Galati oli 19-aastane, kui jäi kadunuks 26.detsembril 2006 Filadelfias, mis ei ole ameerika kveekerite poolt rajatud linn, vaid üks küla Vibo Valentia provintsis, asutatud vabamüürlaste poolt. Valentino oli lähedane võimul olevale ndrinale. Ta soontes voolas ‘ngranghetista veri, töötas boss Rocco Anello heaks. Kui boss läheb vanglasse kapillaarse väljapressimissüsteemi organiseerimise eest (ühe lühikese raudteeotsa eest pidi iga osalev ettevõte maksma talle 50 000 eurot kilomeetrist), siis on ta naisel Angelal abi vaja ndrina liikmete poolt. Sisseostud, kodu korrashoid, laste kooli viimine. Valentino juhtub olema üks väljavalitutest. Niimoodi, pikkamööda, peaaegu loomulikul viisil, sünnib suhe Angela Bartuccaga. Karistus on vältimatu ning kui keegi poissi enam küla peal ringi liikumas ei näe, ei pane seda keegi imeks. Surma mõistetud, kuna oli olnud bossi naisega.

Valentino ema Anna ei taha uskuda. Tema poeg ühe bossi armuke? Võimatu: äsja täisealiseks saanud, liiga väike. Tunnistab, et Angela tuli mõnikord kohvi joooma ja sellest ajast, kui Valentino kadunud, pole ta enam külla tulnud. Aga Valentino ema jaoks ei tõesta see midagi. “Mu pojal pole selle looga midagi pistmist”. Usub põikpäiselt, et on mingi muu põhjus, aga maffiavastase magistratuuri arvates ei ole nii. Pikka aega magas Anna diivanil telefoni ligidal hirmust, et magamistuppa ei kuule kui heliseb “aparaat”, nagu seda lõunas nimetatakse. Ja nii sulgub lõpuks Valentino ema oma valu vaikusesse, mis respekteerib omertà vaikust, jätkates ilmse eitamist.

Sama saatus oli juba tabanud Santo Panzarellat Lamezia Termest, tapetud 2002. aasta juulis. Santo oli armunud Angelasse neli aastat varem. Ikka tema, Angela. Santo pihta lasti püstol tühjaks, pidades teda surnuks pandi ta pagasnikusse. Aga Santo Panzarella ei olnud surnud. Andis pagasnikus jalahoope. Nii murti tal jalaluud, et ta nendega oma viimast reisi ei takistaks; lõpuks tulistati talle pähe. Santost leiti ainult õlaluu, mis võimaldas uurimisi algatada. Ka tema mõisteti surma vale naise puudutamise eest. Angela Bartuccat kujutatakse ette nagu mingit saatuslikku naist, üks mantide nagu ajalehtedes on teda tihti nimetatud, võimeline oma võrgutava võluga ületama isegi surmahirmu. Naine, kes armastas ja oma armastusega määras surmale. Kui tegelikkusele silma vaadata, siis ei sarnane see legendile. Fotodelt vaatab vastu ühe kena tüdruku nägu, kelle põhiliseks süüks oli elutahe. Vanglas istuv abikaasa tähendab maffianaisele täielikku abstinentsi. Kiindumustest ja kirest. Vaid eakad bossid, juhul kui nad on abielus noorte naistega ja karistus on pikk, lubavad elukaaslasel asetäitjat pidada. Peaagu alati eelistatakse küla preestrit, kui see on kättesaadav või venda, onupoega, üht sugulast igal juhul. Eales poleks võimalik ühel grupiliikmel, kelles pole bossi verd, omandada võimu läbi suhte naisega ja teda asendada.

Paljud naised riietuvad musta, ka noorimad ja peaaegu alatiseks. Lein tapetud mehe pärast. Lein poja pärast. Lein, sest surma on saanud vend, mõni tädi/onupoeg, naaber. Lein, sest on mõrvatud ühe töökaaslase abikaasa, lein sest on mõrvatud mõne kauge sugulase poeg. Nõnda on alati põhjust musta riietumiseks, Ja musta kleidi all kantakse punast riiet. Vanaprouad punast alussärki, et mäletada verd, mida kätte maksta, noored punast aluspesu. Igavene mälestus verest, mida valu ei lase ära unustada, vastupidi must rõhutab veelgi enam kättemaksu kohutavalt intiimset värvi. Leseks jäämine kriminaalses paigas tähendab kaotada peaaegu täiesti oma naise identiteet ja täita ainult ema rolli. Kui jääd leseks, siis võid uuesti abielluda ainult oma poegade nõusolekul. Ainult siis, kui uus mees on isaga samal (või kõrgemal) astmel maffia hierarhias. Eelkõige pärast seitset aastat seksuaalelust loobumist ning ranget leina järgimist. Sest leseaastad pidid kestma täpselt aja, mis kulus külarahva uskumuste kohaselt selleks, et hing teisele poole jõuaks. Pidi ootama, et hing sinna jõuaks, sest vastsel juhul oleks ta pidanud nägema oma naist “petmas” teise mehega.

Antonio Bardellino, karismaatiline San Cipriano d’Aversa boss, püüdis vabastada leski nendest keskaegsetest reeglitest ning sellest pidevast pealesunnitud kannatusest. Külas meenutavad pajud, et seni kuni don Antonio võimul oli, ütles ta: ”Seitse aastat läheb aega paradiisi jõudmiseks, meie läheme teise kanti. Ja sinna jõutakse kiiresti, “int’a na’ nuttata”, ühe öö jooksul.” Kui aga Bardellinoga arved õiendati, tuli Schiavonede valitsusaeg ja tulid ka tagasi vanad seksuaalsed reeglid.

1993. aasta augustis leiti Paola Stroffolino armukesega. Ta oli ühe väga tähtsa bossi Alberto Beneduce, esimese kokaiini ja heroiini otsesissetooja Caserta rannikul, abikaasa. Pärast Beneduce tapmist, ei pidanud ta kinni seitmest leina aastast ja alustas suhet Luigi Griffoga. Klann otsustas, et selline käitumine oli lugupidamatu vana bossi suhtes. Karistuse elluviimiseks valisidki nad viimase hea sõbra Dario De Simone, kes kutsus paari ühte Villa Literno mõisa suve esimeste mozzarellade maitsemise ettekäändel. Üksainus kuul pähe mehele ja üks ka naisele. Ei midagi rohkemat kahele närukaelale, kes olid solvanud kadunu au ja mälestust. Seejärel viskas mees, kes oma lojaalsust oli üles näidanud Vincenzao Zagaria ja Sebastiano Panaro abiga surnukehad sügavasse kaevu Giuglianos.

Sandokani, ehk Francesco Schiavonet ja tema venda süüdistati käsuandjatena. Bossi lesk on puutumatu, aga kui ta määrib ennast teise mehega, siis kaotab ta oma staatuse. Pentiti, kahetsejad ja õigusorganikega koostöötegijad, kes üritasid hajendada kohtunikke uskumatust, andsid vastuse, mis on suurepäraseks kokkuvõtteks. “Dottò, seksida on siin hullem kui tappa. Parem, kui tapad bossi naise. Võib-olla antakse sulle andeks, aga kui sa temaga seksid, siis oled kindlalt surnud mees.”

Armastada, suhe soetada, suudelda, kinkida midagi, naeratada, puudutada kätt, üritada ühele naisele meeldida, olla temast sisse võetud võib olla saatuslik tegu. Viimne. Kohas kus kõik käib kohutava seaduse järgi, kirjutavad tunded ja kired alla surmaotsusele.

Roberto Saviano “La Repubblicas” ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

Kui väike (ja ilus) tõstab häält

Võib-olla paljud ei tea, või paljud ignoreerivad, et eksisteerib üks Itaalia, millest uudistes ei räägita. Itaalia, mis ei vääri esikülgi suuremates ajalehtedes ning mis räägib vaikse häälega. Kuid see on ühe Itaala osa hääl. See on Mezzogiorno, Lõuna-Itaalia. Seesama, mida kirjeldatakse kui riigi mädanenud osa. Kogu riigi suurimat probleemi. Paika maffiale, paika narkokaubitsejatele ning kõikvõimalikule vägivallale. See on tõde. Just niisugusene nagu ka eesti keeles hiljuti ilmunud Roberto Saviano “Gomorrast” lugeda võib. Kuid tõde on ka vastupidine. Lõuna-Itaalia ei ole ainult see.

“Casalesi on rahva nimi, mitte (camorra) klanni nimi“. See on lause, mida ütles üks tütarlaps koolis Casal di Principes, Caserta provintsis Campanias. Rõhutamaks, et see pole ainult kuritegelik paik, vaid see on linnake, kus elavad ka ausad inimesed, kes ei vääri olemaks sildistatud ja väljaarvatud. Üks teine tüdrukuke, keda ükski ajakirjanik ei ole kuulanud, pärit Napoli perifeeriast. 13-aastane. Käib põhikooli viimases klassis. Oma klassitöös kirjutab: “Ma elan raskes reaalsuses, ei ole kõik roosa ja lilleline, aga on ka häid asju, millest keegi ei räägi. Miks keegi ei räägi meist, kes me töötame? Miks ei räägita meist, kes me tahame midagi muuta?” See tüdruk nõuab tagasi seda, mis on ilus kohas, kus ta elab, seda, mis on oluline, selles mida seal tehakse ja viise, mismoodi seal toimitakse.

Need kaks lihtsat tunnistust ütlevad meile, et inimesed ei ole konteinerid, mida keegi täidab, vaid on ressursid, ideed ja institutsioonid, mis tulevad välja koos jõu ja vihaga, eriti tugevalt allasurutud territooriumeil. Rääkida heast ja ilusast sellel maal ei ole kellelegi oluline, sest traagika ja vägivald teenib ajalehtedele raha. Kuid on üks osa itaallasi, kes on väsinud kuulamast vaid noid uudiseid. Need, kes on otsustanud teleri kinni panna (eriti keskpäevaste ja õhtuste uudistesaadete ajal, nende peamiste). Need, kes kasutavad teisi kanaleid informatsiooniks ning need, kes lähevad esmase uudise pealiskaudsusest sügavamale. See on üks osa rahvast, kes soovib mõista, soovib muuta lähtudes kõigest sellest ilusast, mis meil on rahvana ja riigina. See on Itaalia, kes võtab tagasi omaenda olemisviisi.

Igal aastal, üheks päeval, need inimesed tulevad kokku ka ühte linna – iga kord erinevasse – et manifesteerida mafiate vastu. See on Vaba rahvas, Nimede ja Numbrite Assotsiatsioon (popolo di Libera, Associazioni Nomi e Numeri) mafiate vastu. Rahvas, kes kasvab kiiresti. Sel aastal oli manifestatsioon Napolis, kus organisaatorite info kohaselt oli 150 tuhat inimest üle kogu maa – ja mitte ainult. Sel aastal osalesid ka maffiaohvrite sugulased Poolast, Türgist, Senegalist. Selle ürituse raames tasub meenutada üht lugu noorest poisist, kes oli just liitunud politseiga ja hukkus maffia käe läbi.

Lühikest aega Torino casermas teeninud, saadeti too 23-aastane poiss Palermosse, squadra mobile kinnipidamisrühma koosseisu. Olid aastad 1984-85. Ajalooline hetk: squadra mobile, kes otsustab luua ad hoc üksuse koos erispetsialistidega tabamaks peidusolevaid mafioososid. Jõuab kohale see noormees, saab rühma liikmeks. Perekondlikel põhjustel, isa puudumisel ning ema terviseprobleemide tõttu peab ta küsima üleviimist. Töötab Roomas. Armub imelisse tüdrukusse. Suvepuhkuse ajal otsustab oma tütarlapse viia Sitsiiliasse, Palermosse, näitamaks, kus ta töötas ning tutvustamaks teda tabamisrühma komissarile, Ninì Cassarà. Ta näitab suure uhkuse ja naudinguga seda imelist linna: merd, sadamat, ajaloolist keskust. Siis naaseb tööle Rooma – ent siis tapetakse Sitsiilias komissar Beppe Montana. Komissari matustel, suures valus, koos oma tüdrukuga, mõistab ta, et Cassarà on ohus, tal pole kaitset, ta on jäetud üksi. Sel hetkel ta vaatab oma tütarlast ning ütleb talle, et on otsustanud jääda saarele, et kaitsta oma komissari. Saadab oma tütarlapse Rooma ning naaseb komissar Cassarà vabatahtliku ihukaitsjana. Nad surevad mõlemad kuulipildujavalangu 71 kuuli läbi. On 6. august 1985. Tema, oma suures helduses ja tema komissar, tugeva pühendumusega võidelda Sitsiilia maffia vastu. Ta nimi oli Roberto Antiochia.

25. märtsil 1995 andsid tema ema, Saveria Antiochia ja don Luigi Ciotti elu Libera’le, sellelesamale organisatsioonile, mis mafiate vastu võitlemiseks inimesi koondab. Nad on sellele organisatsioonile pühendanud kogu oma jõu ja koos on nad otsustanud, et vähemalt ühel päeval aastas peavad tulema kokku kõik, kes on mafiate läbi kaotanud lähedasi ja kes võitlevad organiseeritud kuritegevuse vastu, peavad tulema kokku kõik, et koos kõndida ja üksteist kuulata. Valiti esimene kevade päev, 21. märts, andmaks signaali, et on lootust ja kõik võib muutuda.

Tänaseks see päev ei ole enam algus. See on hoopis kohalejõudmisepäev, kus kohtuvad need kõik, kes kogu aasta on teinud ühist tööd, kes töötavad kogu Itaalia koolides, koos mafiaohvrite sugulastega, kes teevad iga päev tillukesi samme, et muuta seda reaalsust, kus me iga päev elame.

Autor: Roberta della Sala, Avellino, Campania

Kelle mängukann on Berlusconi?

Järgnev on tõlge Marco Travaglio igaesmapäevasest internetiülekandest Passaparola Beppe Grillo blogis 30. märtsil 2009. Millisel põhjusel peaks läbi lugema selle pika loo, mis räägib ühe kauge maa lähiajaloost ja valituses oleva partei sünnist? Kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe Euroopa tähtsa riigiga, Itaaliaga, kus toimuv jätab tihtpeale välismaalastes lahtiseid küsimusi ja tekitab hämmingut, mida ei ole võimalik mõista, teadmata tema poliitilist ajalugu ning peeneid telgitaguseid käike. See ülevaade, mis sarnaneb rohkem seiklusjutule, seletab hirmuäratavaid tagamaid ja tänu sellele ehk saavad nii mõningadki sündmused suurema selguse.

Tasub lugeda ka sellepärast, et vajalik levitada ja teadvustada iga olukorda, kus võimu nöörid on hämaruses, et mitte öelda saastas. Kasvõi seepärast, et analoogilisi situatsioone teistes aegades ja kohtades vajadusel ära tunda. Kasvõi sellepärast, et saada osa ühe oskusliku ajakirjaniku tänuväärsest tööst, kes meenutab ebamugavaid fakte, mis unustusse kipuvad vajuma (või tahetakse vajutada) või kui väärtusi ning ajalugu oma kasuks pea peale tahetakse pöörata.

Tere päevast,

Mitte selleks, et ära rikkuda seda vabaduse rahva liidri ilusat imperiaalset kroonimist, kes, nagu isegi nägite, üllatuslikult valiti esimeseks, ainukeseks ja viimaseks imperaatoriks parteile, mille ta koostas autotrepil ja mida Gianfranco Fini kommenteeris tookord pikselöögina: “see on lõplik huumor, me ei liitu kunagi vabaduse rahvaga ning Berlusconi ei naase kunagi uuesti palazzo Chigisse (peaministri kohale – K.K) Allenza Nazionale häältega.”

Ja kui keegi Finilt küsis: “Kas on võimalus, et Alleanza Nazionale pöördub (Berlusconi) “lauta” tagasi?”, siis vastas ta:” Meil ei ole vajadust „lauta” tagasi minna, sest me ei ole lambad.” Noh, nüüd nägime, et läksid lauta tagasi ja selle põhjal peaksime siis järeldama, et on ikka küll lambad?

Hästi, et mitte ära rikkuda idüllilist atmosfääri, sest nägite, et nad hoiavad niivõrd kokku, et 6000 saadikust ei leidunud ainustki, kes oleks mõne teise kandidaadi poolt hääletanud; nad oleksid ju võinud makstagi kellegi teise poolt hääletajale, teesklemaks nagu oleks kandidaate vähemalt kaks, aga ei. Kroonimine toimus ühel häälel ja ühel meelel, mis Cavaliere‘t (Berlusconit) väga liigutas, kuna ta seda ei oodanud. Nägite ju emotsiooni, mille saatel ta avastas, et ta on liidriks valitud. Nagu ikka kongressidel, mis viimasel hetkel sellise ootamatult üllatava pöörde võtavad. Kes oleks seda elus ette aimanud….

Aga ütleme nii, et see oli olukorra sees. Huvitav asi on see, et 15-aastase hilinemisega hakkavad vähehaaval hakkavd välja tulema tegelikud nimed, kes on olnud asutajaisadeks sellele seiklusele nimega Vabduse Rahvas, mida enne kutsuti Vabaduse Majaks ja veel enne Vabaduse Pooluseks ning kellel on tegelikult üks ja ainus peremees ammuaegse nimega Forza Italia.

Kui mitmeid kordi oleme kuulnud Forza Italia lugu, selle päritolu… nüüd on see raamat siis kirja pandud gooti tähtedes, hiigelsuurtes, ka mitte-nägijatele. Ilmselt ongi tegemist braille-versiooniga, just see, mida Berlusconi televisioonis näitas ja mis Punamütsikese või Tuhkatriinu loo asemel pakub muinasjuttu ühest seitsme hulka kuuluvast päkapikust: sellest kaheksandast, nagu on teda ristitud Dandini ja Guzzantide poolt.

Craxi, see tundmatu

Kaheksas päkapikk hakkas 1993. a. jahvatama ideid ja projekte, mis hiljem kasvasid Forza Italiaks.

Alguses jutustati meile, et see imeline intuitsioon on pärit just Berlusconilt ja kui keegi kahtlustas, et selle taga on Bettino Craxi ning mõnede kummaliste sitsiillaste, kellest hiljem räägime, soovitused ja suhted, siis eitati kõike: „Meie ei puutu asjasse, hoidku jumal!” Berlusconi teeskles isegi, et ta Craxit ei tunne. Täpsemalt 21. veebruaril 1994, üks kuu ja üks nädal enne Berlsuconi esimese võiduga lõppenud valimisi, kolm nädalat pärast kuulsat kõnet kõikidele telekanalitele saadetud videokassetil, milles ta oma „väljakule tulemist” teadustas, oli Berlusconi külaliseks Giovanni Minoli telesaates „Mixer”. Minoli, kes Craxit väga hästi tundis, küsis temalt, millised on nende omavahelised suhted.

Craxi nimi oli tol hetkel „väljaütlematu”, korruptant number üks (Mani Pulite käigus) oli kiiruga kohvreid pakkimas, sest valitsuse vahetusega oleks ta kaotanud ipso facto oma parlamendiliikme immuunsuse ning oleks otse vanglasse läinud. Tol hetkel oli ta organiseerimas oma pagulust Tuneesias Hammametis. Craxi nimi oli ohtlik ning Berlusconi, sõnapidaja ning ustav sõpradele nagu alati, vastas Minolile: “See on vale. Öelda, et Berlusconi taga on Craxi, on täielik absurd. Ma ei ole midagi võlgu ei Craxile ei CAFile.”

Aasta hiljem, kui Berlusconi esimene valitsus oli võimul olnud ja juba kukkunud, kui riiki juhtis Dini tehnokraatlik valitsus, siis küsis La Repubblica temalt Craxi kohta. Publitalia (Mediaseti, Berlusconi telekompanii, reklaamiga tegelev agentuur – K.K) konsultandi Enzo Cartotto kaudu, kes osales Forza Italia planeerimisel juba 1992 aasta suvest, oli nimelt välja tulnud, et ühel otsustaval kookolekul 1993. aasta kevadel Arcores, avanes uks, astus sisse Bettino Craxi ning andis mõningad juhtnöörid. Nagu näiteks, et Forza Italiaga on vaja ühendada Lega Nord, aga „fašistidega ei iialgi”. Craxil oli rohkesti vigu, aga sotsialistina ta fašiste ei kannatanud, erinevalt Berlusconist, kes võttis oma tiiva alla nii fašistid kui ka mõne natsihakatise, et mitte hääli kaduma lasta.

Igal juhul ajalehtedes ilmusid Cartotto ütlused ning kes tahab neid tervenisti üle vaadata, leiab nad raamatust „Raha lõhn”. Seal on ära toodud just see koosoleku vahejuhtum.

Berlusconi vastas eitusega. Mäletan, et ühel sama perioodi pressikonverentsil Torino Lingottos, küsisin ma Berlusconilt, et kas on tõsi, et Craxi võttis osa nendest koosolekutest. Vastuse asemel kostis ta mulle: “Kas teil häbi ei ole sellist küsimust esitada!”. Olin ühel pressikonverentsil, kujutan ette, et ühes teises riigis oleksid kõik ajakirjanikud sama küsimuse esitanud niiakua, kuni oleks vastuse saanud. Aga kolleegid, needsamad, kes õukonna liikmed on ja praegu juba peaaegu, et perekonnaks saanud, vaatasid mulle kõõrdi otsa pilguga, mis ütles: “Niimoodi ärraitad sa ta üles, ta solvub ja pärast on halvas tujus terveks päevaks“. Läksin ära, kuna ei tundnud nei kõrgdemokraatlikke kombeid.

Berlusconi ütles veel kord „Forza Italia ja Craxi on teineteisest poliitiliselt valgusaastate kaugusel. Ma garanteerin, et poliitiliselt pole meil Craxiga mingit tegemist ja et oleme olnud väga tähelepanelikud oma valimisnimekirju tehes.” Sõnum oli, Craxi on süüalune ja meie neid ei taha. Me ei taha isegi eeluurimise all olejaid, ja 1994 aastal pidid Forza Italia kandidaadid alla kirjutama dokumendile, milles tõendasid, et neil mitte ainult pole kunagi süüdi mõistetud, vaid et neid pole kunagi ka mitte saadetud teadet, mille kohaselt nende isik on juriidilise uurimisega seotud. Mis on isegi liiast, nagu me eelmisel nädalal rääkisime. Et sattuda eeluurimise alla, selleks piisab kellegi tunnistusest, kes võib-olla süüdistused välja mõtleb.

„Ma ei eita sõprust Craxiga, aga on täiesti välistatud, et Forza Italial on või on olnud sidemeid” 2.oktoober 1995

Craxi oli paguluses Hammametis 1994-2000. 2000 aasta jaanuaris ta suri. Tütar Stefania Craxi ootas 6 aastat, et sõber Silvio, kes oli Craxile palju, et mitte öelda kõik, võlgu, läheks isale külla, aga asjatult. Too läks sinna vaid matustele. 2004 aasta augustis ütleb Stefania Craxi intervjuus Corriere della Serale: “Ma ei andesta Berlusconile, et ta kunagi mu isa vaatama ei läinud.” Aga te nägite ju teda paar päeva tagasi, kongressil, õnnepisarad silmis, kui Berlusconi palvel Craxile auaplausi tehti. Võib-olla oli ta unustanud, võib-olla oli ta andestanud ja ehk aitas andestamisele kaasa see, et Berlusconi partei temast parlamendiliikme tegi.

Fakt on ka see, et Craxi oli nagu katkutõbine, seega polnud lihtsalt võimalik öelda, et ta oli üks Forza Italia asutajaisadest ja nõuandjatest. Ka Hammametist ei lakanud ta andmast armastusväärseid napunäiteid, nagu ilmnes telefonikõnede pealtkuulamistest Milano metroo altkäemaksude käivas kohtuprotsessis. Needsamad, mille tõmbas kohtusaalis välja noor magistraat Paolo Ielo, tõendamaks Craxi kriminaalset isiksust, kuna ka paguluses jätkas andmete kogumist ja nõuannete jagamist ning oli sidemetes Forza Italia parlamendigrupiga. Asi läks niikaugele, et grupi eestkõneleja (portavoce) pidi tagasi astuma, kuna edastas Craxile ülekuulamiste ja parlamentaarsete uuringute käike, mille põhjal Craxi orkestreeris magistraatidevastaseid kampaaniaid… ka selle leiate raamatust „Puhtad käed”

Teine asutaja: ristiisa

Aga lähme edasi. Mõni päev tagsi toimus siis lõpuks Craxi postuumne puhastus: täpselt 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut andis Berlusconi meile avalikul teada ühe standing ovationi saatel, et Bettino oli selle asutajaisa. Ei ole ju paha partei, mille asutajaks on üks seaduse poolt tagaotsitav, eks?

Vaat see, kes nüüd mõtleb, et ei ole ikka ilus üks tagaotsitavast kaasasutaja, peatagu oma nördimus, sest asutajaisadest oli Craxi ilmselt see kõige puhtam. Selle mõttes, et mõnel järgmisel kongressil kuuleme Kavaleri tunnistamas, et nende seas on veel teisigi nimesid, mis praegu ehk veel varju on jäetud.

Kui te näete mõnel järgmisel kongressil, ma ei tea… kui Berlusconile pannakse kroon pähe või mõõk õla peale või paneb ta ise endale pähe pastakurna, võtab kätte kulbi ja hakkab kummalistes keeltes deklameerima, kui ta kutsub üles standing ovationi Vittorio Mangano mälestuseks, siis teate, et hetk ongi kätte jõudnud: lõpuks siis üks teine isa, õigemini üks „ristiisa”, tuleb päevavalgele. Praegusel hetkel peame leppima sellega, mida oleme suutnud raamatutesse kirjutada, sest meie kirjutame raamatutes osasid asju, siis 10 aasta hiljem tuleb Berlusconi ja ütleb need ka välja ning ajalehed märgivad ära: “Berlusconi annab teada…” Ei, Berlusconi ei anna midagi teada, ta lihtsalt tunnistab hilinemisega üles, tavaliselt siis, kui neid asju enam kohtu alla anda ei saa. Et täpsustada, sest tihti läheb asi kirjanduseks, Mangano või mitte Mangano, kas on tõsi või mitte.

Ma mainin lihtsalt seda, mida teame kindlusega Vittorio Mangano rollist ja tema kaastööst Marcello Dell’Utriga Forza Italia sünnis.

Mõned kuupäevad: 23. mai 1992 Capaci veresaun. Mõni päev hiljem helistab Marcello Dell’Utri Enzo Cartottole, kes on üks vana kristlik demokraat Milano hämaras DCs ja kes pidas loenguid Publitalia mänedžeridele ning müüjatele, töötades Dell’Utri jaoks. Oleme 1992 aasta suves, Tangentopoli on alles plahvatanud, veel pole ühtki üleriigilise tähtsusega poliitikut Mani Pulite poolt eeluurimise all pandud. Kinni on võetud Mario Chiesa ja kaks Milano ekslinnapead, Tognoli ja Pilliteri, mõningaid kohalikke administraatoreid, kelle hulgas kristlikke demokraate, komuniste ja sotsialiste.

Ja ometigi on Dell’Utri, kel on ilmselt häid allikaid Palermos, kindel, et esimese Vabariigi poliitiline klass on omadega läbi ja ei suuda end päästa. Kahtluste ärahoidmiseks helistab ta Cartottole salaja, ka mitte Berlusconiga rääkimata, ning palub tal välja töötada „üks poliitiline initsiatiiv, mis oleks seotud Fininvestiga”.

Siis toimub via D’Amelio veresaun (19. juuli 1992), millele eelnes kuulus intervjuu Paolo Borsellinoga, kes ütles, et Palermos toimuvad uurimised Berlusconi, Dell’Utri ja Mangano sidemete ning rahapesu kohta.

Intervjuust möödub vaevalt paar kuud ning tapetakse Paolo Borsellino. Samal ajal töötab Cartotto nagu mutt: seda teab ainult Dell’Utri. Selle kõige leiate te Dell’Utri protsessi aktidest ja meie raamatutest „Onorevoli Wanted” ja „Sõprade sõber”, kus räägime pikemalt loost, mis tundub uskumatu. Või vähemalt, tunduks uskumatu, kui keegi seda lugu oleks jutustanud praegu, kui kõik rääkisid Forza Italia lavatagusest. Aga selle lavatguse olid nad ära unustanud.

1992 aasta sügisel teatakse Berlusconile, et ta peab partei tegema, sest esimesed, kes seda teada saavad, on Dell’Utri ja Cartotto. Ta algatab projekti, mida viib läbi Publitalia struktuuride kaudu Palazzo Cellinis Milano 2s, kus on Dell’Utri büroo.

Projekti nimeks saab „Botticelli”, see maskeeritakse ettevõtte tööprojektiks, aga reaalselt on tegemist poliitlise initsiatiiviga, millest kasvab välja Forza Italia ja pärast tulevadki kõik koosolekud, mille kõigus Berlusconi konsulteerib kõikide oma mehi.

Loomulikult mitte ainult mänedžere, vaid ka ajalehtede ja uudistesaadete direktoreid, kes on ikka Costanzod, Mentanad, Feded Liguorid ja iseenestmõistetavalt Confalonieri, Previti, Dell’Utri, Ferrara. Montanelli nendel ei käinud. Tema asemel oli Fderico Orlando (Montanelli kaastöötaja), kes hiljem kirjutas raamatu „Laupäeviti käisime Acores”. Hiljem veel ka „Laske maha Montanelli”, milles räägitakse järgnevast.

Arcore koosolekud

Nendel koosolekutel on kõvasti vaidlusi, sest Berlusconi on mures. On referendum valimisseaduse kohta, mis viis Itaalia ainuvaliku ning first-passed-the-post süsteemi poole ning 1993 aasta kevadel hakkavad kaduma kõik need parteid, mis olid talle 20 aasta jooksul kaitset pakkunud. Tekib vajadus vahetada need välja millegi niivõrd tugevaga, et võita vasakpoolsed, kes, tundus, kasutasid ära moraalse allakäigu olukorda, mis üha enam ilmnes parempoolsete (aga mitte ainult nende) ridades. Kommunistlik partei oli küll Mani Pulitega seotud oma Milano tiivas, aga mitte üleriigiliselt. Ja siis oli veel eetriõiguste probleem, asjaolu, et kes läheb valitsema, see reguleerib ka televisioonide küsimuse, mille Berlusconi oli just ära suutnud õiendada Mammì seadusega ning kurikuulsate 23 miljardi liiriga, mis suundusid Craxi pangaarvetele välismaal kohe pärast seaduse vastu võtmist.

Selletõttu on suur alarm, suur mure: kas minna poliitikasse või mitte? Kas teeme paremtsentristliku partei ja pärast anname võtmed olemasolevate poliitikute Segni ja Martinazzoli kätte, või teeme kõik ise? Selle üle vaieldi 1993 aasta aprillis, kui toimus koosolek Cartottoga, millest me enne rääkisime.

Maffia ja uus Vabariik

On ka veel teistsuguseid vaidlusi. On pidurdajaid nagu Confalonieri, Gianni Letta ja Maurizio Costanzo, kes on projekti vastustajad või õigemini, kardavad nad, et see saab Berlusconi autogoliks.

Kas on kokkusattumus, et 14.mail 1993 tehakse atentaat Roomas, esimene atentaat Roomas kogu maffia ajaloos, esimene atentaat Sitsiiliast väljaspool: Roomas tehakse Parioli linnaosas. Kelle vastu? Aga vaata-vaata, Maurizio Costanzo vastu, kes pääseb eluga, õnneks, tänu sajandikule sekundist.

Sama Costanzo, kes oli P2 (vabamüürlaste riigivastase salaühingu) liige; ilmselt nii mõneski ringkonnakeses ei oodatud, et Costanzo poliitikasse sisenemise projektile vastu oli. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et samal perioodil liikusid Sitsiilias ja kogu edela-Itaalias, ka Calabrias kummalised lõunaliigad, kes olid samal lainepikkusel Põhjaliigaga (Lega Nord) – Lamezia Termes toimus isegi üks kokku saamine Lega Nordi esindajaga – kelle ettepenekuks oli lüüa lahku, eraldada Sitsiilia, Calabria. Nende nimeks oligi „Vaba Sitsiilia”, „Vaba Calabria”. See oli üks kummalistest liigadest moodustunud rinne: raevunud padaanlaste asemel olid seal natuke mafiaga, natuke ‘ndranghetaga ja natuke P2ga seotud imelikke tegelasi. Üks nendest, prints Orsini, kel olid sidemed nende tegelastega, olid sidemed ka Marcello Dell’Utriga.

Niisiis teame me, et Dell’Utril – selle on tõestanud Gioacchio Genchi, no näed siis, ristades nende tegelaste telefonikõnede nimekirja – olid otsesed sidemed selle prints Orsiniga. Dell’Utri hoiab neil silma peal, sest need on mafiaorganisatsioonid, ühenduses P2 ja musta eversiooniga, mis haistavad riigipöörde lõhna, haistavad ka uue Vabariigi lõhna ja tahavad taaskord peale suruda oma raskemõjulist hüpoteeki ühe olemasoleva või mitme uue partei kaudu.

Just nagu Vaba Sitsiilia, millega tegelevad otseselt bossid Tullio Cannella, Leoluca Bagarella, vennad Gravianod ja Giovanni Brusca.

Pärast juhtub üht-teist, juhtub see, et pärast atentaati Costanzole ja ka järgnevatele – mai lõpus toimub Firenze atentaat, isegi 5 surnu ja mitme haavatuga; juuli lõpus atentaadid Milanos ja Roomas, veel 5 surnu ja mitme haavatuga – see laiahaardeline terrorismistrateegia annab oodatud tulemusi: Riina (mõjukaim mafiaboss) ei tulistanud, kuhu juhtus, ta pidas sõda, et teha rahukokkulepet Riigiga, nii ütles ta oma meestele.

Üks uus rahukokkulepe, uute subjektide ning poliitiliste referentidega, kes erinevalt agoniseerivatest vanadest, oleksid elus ja terved, aktiivsed ja võimelised pärast ka seda kokkuleppest kinni pidama.

1993. aasta suvel on Forza Italia saatus otsustatud: Berlusconi teatab aprillis-mais Montanellile (Berlusconi ajalehe „Il Giornale” direktor), et ta läheb poliitikasse ja et „Il Giornale” peab temaga kaasa lööma poliitilises lahingus. Montanelli ütleb, et unustagu ära. Suve- ja sügiskuudel toimub lõplik lahk Montanelli ja Berlusconi vahel, sest Montanelli kirjutab endiselt, et Berlsuconi ei saa seda teha, kuna on olemas suur huvide konflikt ja et ei saa kahte ametit korraga pidada.

Teiselt poolt pommitavad Fininvesti telekanalid Montanellit, et ta direktorikohalt tagasi astuks, kuna temast on komistuskivi saanud. Kõige kuulsam konservatiivne ajakirjanik võitles selle vastu, millest oleks Berlusconi soovide kohaselt pidanud saama üks mõõdukas liberaalne partei, ühesõnaga kehastama ideaale, mille lipukandjaks oli Montanelli alati olnud. Aga Montanelli teadis väga hästi, et ta poleks eales seda teinud, kuna Berlusconi on kõike muud kui mõõdukas ja liberaal: ta on autoritaarne ekstremist.

Nende kuude jooksul otsustab mafia hüljata Vaba Sitsiilia projekti, mille alagatajaks ja kaitsjaks ta ise oli ning see otsus toimub pärast teatud koosolekute seeriat, millest viimases Bernardo Provenzano – sellest räägib meile tema parem käsi Nino Giuffre, kes praegu teeb õigusorganitega kaastööd ja keda on tunnistatud usutavaks kümnetes ja kümnetes protsessides, kaasa arvatud Dell’Utri omas – kutsub kokku la cupola, kupli (mafiaperede nõukogu), et teada saada, mida nad otsustavad: kas eelistavad edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldib neile rohkem traditsioonilisem lahendus nagu see, mis sünnib Milanos vana sõbra Dell´Utri tööna. Marcello Dell´Utrit tundsid nad juba 70ndatest alates, st. siis kui Dell´Utri suhetes mafiosodega nagu Cinà ja Mangano, toimetas selle viimase Berlusconi koju.

Me võime arutleda, kes see toimus teadlikult või mitte, aga jääb fakt: ta andis võimaluse Cosa Nostrale eraelamusse ning sisse seada nende esindaja ühe tolleagse tähtsaima ja paljutõotavaima finantsisti ning ettevõtja kodus. Tol perioodil oli Berlusconi ehitusettevõtja, hiljem sai temast kirjastaja ja seejärel poliitik.

Mangano ja Dell’Utri kohtumised

On kummaline, et ei leidu enam kedagi, isegi mitte vasakäärmuslasi, kes mäletaks neid dokumenteeritud fakte. Veel 1993 aasta novembris, kui Forza Italias otsustati lippude ja lehvikeste värvi, seal olid kasutusel kandidaadi kit´id ja tehti proove Arcore villa pargis, et välja valida kõige telegeenilisemaid kandidaate, sel perioodil kolm kuud enne valimisi märtsis 1994 kohtub Marcello Dell’Utri kaks korda Manganoga Milanos. See pole kuulujutt, see on kirjas Dell’Utri sekretäri päevakavas: palazzo Cellini, Publitalia esindus, Milano 2, tulevad magistraadid ja võtavad agendad. Novembrikuul 1993 on kirjas 2 kokkusaamist: 2. ja 30. novembril.

Kes oli Mangano sel perioodil? Ta polnud enam omapäratsev nooruk aastast 73 – 74, kui ta Arcoresse tallimehena tööle võeti. Nüüd oleme 20 aastat hiljem.

Mangano oli veetnud vanglas 11 aastat nendest 13st, mis talle määrati kõigega kokku Spatola mafiaprotsessis ning maksiprotsessis narkootikumide pärast, mõlemad üles võetud Falcone ja Borsellino uurimustest. Mangano oli lõplikult süüdi mõistetud 13 aastast karistust kandma, millest ta oli 11 ära teinud. Ta tuli välja aastal 1991 ning temast sai Portanuova mafiapere pea. Oma vaikusega nendel pikkadel vanglaastatel oli ta karjääri teinud ning osalenud koosolekutel, kus otsustati veresaunad.

Ja mõned nädalad pärast Milano ja Rooma atentaate kohtub Dell’Utri sedasorti subjektiga Milanos oma büroos, kus töötab Forza Italia sünni kallal.

Ma ei tea, kas see on karistuslikult tähenduslikku kaalu omav: seda otsustavad magistraadid. Aga ma arvan, et Gianfranco Finit vaadates on ajalooliselt ja poliitiliselt ülioluline seda teada, vaadates Finit, kes tsiteerib Paolo Borsellinot kongressil, kus kroonitakse kõige selle eest vastutajat, see tähendab Berlusconit.

Tuleb tahtmine öelda “tee enne suu puhtaks”

Kas on võimalik, et selle asemel, et minna iga tema kaksikmängu õnge – need vasaktsentsristid, ma ei ütlegi kõik, vaid kasvõi üksainus, me tunneme neid, mängivad kokku hommikust õhtuni, nad ona valmis alustama Constituentega nagu ei piisanuks neile Bicameralest – et ei ole ühtainustki, kes ütleks “kuidas sa julged Borsellinost rääkida? Loe enne Borsellino viimast intervjuud, kus ta rääkis nendestsamadest härradest enne oma surma.”

Loe, mis on kirjas Dell’Utri kohtuotsuses ja siis löö silmad maha, sest seda parteid ei loonud püha vaim. Selle partei lõid Berlusconi, Dell’Utri, Craxi koos Mangano abiga, kes sõitis edasi-tagasi Palermo ja Milano vahet. Nii on, et mafiapered otsustavad hääletada Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist – mille nad tõenäoliselt happes lahustavad – kui Mangano tuleb Milanost garantiidega taskus.

Bettino, Silvio ja Marcello

Ma lõpetan oma sõnavõtu, mis räägib Forza Italia ning seega ka teise Vabariigi sünni ja allikate peidus pooltest. Ma loen lihtsalt ette seda, mida kirjutasid ja ütlesid Enzo Cartotto ning Palermo kohtunikud.

Cartotto ütleb: “Sel kuulsal koosolekul, kus uks avanes ja Craxi sisse astus, ütles ta meile, et oleks vaja leida etikett, silt, uus nimi, uus sümbol, mis ühendaks kõik mõõdukad valijad, kes enne hääletasid pentapartito poolt. „Relvaga, mis sinu käes, Silvio, televisioonid, läbi mille saad teha haamerdavat propagandat.” Mh…“Sul piisab sellest, et organiseerida üks mahuti – kord on see Forza Italia, kord Vabaduse Maja, kord Vabaduse Rahvas – sinu mehed on kogu riigis, sa suudad kokku korjata kogu selle valijaskonna, kes on segaduses, aga kes ei taha end kommunistidel valitseda lasta, ja niimoodi päästa päästetava.”

Näete, et Berlsuconi jätkab Craxi sõnade kordamist, 15 aasta jooksul pole tal veel ühtegi originaalset ideed pähe tulnud.

Berlusconi koosolekul oli aga ikka segaduses, ta ütleb: “olen kurnatud, te ajate mul pea valutama. Confalonieri ja Letta ütlevad, et poliitikasse minek on hullumeelsus, et mind hävitatakse, et minnakse mu dokumente kontrollima ja öeldakse, et olen mafioso.”

Seda ütles Berlusconi 1993 aasta kevadel. Küsimus: kuidas tuleb pähe ühel Brianza ettevõtjal, et kui ta poliitikaga tegelema hakkab, siis öeldakse talle, et ta on mafioso? Kas on kunagi kellelgi Brianza ettevõtjal pähe tulnud, et keegi teda võiks mafias kahtlustada? Mõni võiks kahtlustada teda šveitslaseks, aga mitte mafiosoks olemises! Mis see asjasse puutub? Kummaline, et tal selline kinnisidee oli, kas pole?

„Minnakse kontrollima pabereid ja öeldakse, et olen mafioso” sest ilmselt teatud dokumentidest on võimalik sellele järeldusele jõuda.

„Mida ma pean tegema? Tuleb ette, et mõnikord isegi nutan duši all.”

Selline oli selle tegelase psühholoogiline, inimlik seisund, sest teadis, et Mani Pulite oleks varsti temani jõudnud ja mitte ainult Mani Pulite, sest tal oli hirm isegi mafia pärast kinni minna.

Palermo kohtunikud kirjutavad Dell’Utri kohtuotsuses, mis lõppes 9 aastase karistusega ja keeluga esimese astme riigiasutustes töötamisega, et Dell’Utri ja Cosa Nostra vahelised suhted jäävad püsima pärast 1992. ja 1993. aasta veresaunasid, kui traditsioonilistele ja mitte enam usaldatavatele referentidele makstakse Cosa Nostra poolt kätte – vanad poliitikud Salvo, Lima…- ja sellele vaatamata, et hakkab muutuma sotsiaalne teadvus mafia fenomeni ees üldiselt.”

See tähendab, et Dell’Utri jääb ikka samaks, vaatamata sellele, et inimesed hakkavad huvituma antimafiast pärast Falcone ja Borsellino surma.

Eksisteerivad „kindlad tõendid, et kohtualune Dell´Utri on mafiaga seotud olnud ka oma poliitlise tegevuse ajal.” See, millest me juba rääkisime. Forza Italia sünnib 1993. aastal Dell’Utri ideest, kes ei saanud eitada, et ta veel 1993. aasta novembris kohtus Manganoga Milanos samal ajal kui käis Forza Italia organiseerimine ja mafia otsustas liikuda uue poliitilise jõu suunas.”

Dell’Utri kohtus Manganoga 1993. ja ka 1994. „lubades mafiale täpseid poliitilisi eeliseid ja mafia oli orienteerunud Forza Italia hääletamisele.”

Kõik see on kirjas esimese astme kohtuotsuses, mis loomulikult ootab kinnitamist või ümberlükkamist Appellatsiooni- ja Kassatsioonikohtus.

Aga on imelik, et keegi seda ei meenutanud uue partei lavatagustest rääkides.

Mina arvan, et ükskord saab õiglus võidu, loodan, et varem või hiljem, selle asemel teda ära kasutada vaid mõne musta hääle kokku korjamiseks, antakse järgmisel kongressil õige au ka asutajaisale, õigemini ristiisast kaasasutajale, Vittorio Manganole.

Passate parola. Rääkige edasi.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma

Camorra: nii nagu ta on

Unustage Sopranod. Unustage “Ristiisa”. Unustage väited nagu “kui maffiat ei oleks, siis sitsiillased ei tantsiks vabadel hetketel nii kaunilt tangot”. Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad “camorra” või “‘ndragheta” või “maffia” kõlavad mürgise vihkamisega ning vaadake nende silmi, mis maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimedegi mainimisel veega täituvad. Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes, lastes tegevuspaikadel juhtida pildirežiid.

Uskumatu usutavus

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna napoli ja caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist), päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist. Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa kolmeteistkümneaastane Totòga, kes aitab ema, viies toitu koju lähedalelavatele perekondadele ja tahab saada suureks ning sõita autoga motorino asemel. Suured selles maailmas on aga märgitud püstolikuulidega ning ainus, mis seal loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad selgelt hilisteismelised Marco ja Ciro, kuigi muu maailmas võib neile segaseks jääda, kuid fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus käskida, on neile hästi tuntud.

Selles tumedas ja raskes maailmas elab geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab oma tööd üle kõige, kuid soov saada tunnustust ja palka, mida kasvõi liialdades võiks õiglaseks nimetada, viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse. Maestro, ütleb Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mis antud Hiina tööliste – arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide – vabrikus, nad kummardasid mulle ja ütlesid maestro. Kuid paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha neid otseselt ei vaja.

Raha vajab vaid kellegi omandiks olemist, suurtes kogustes – ning kui tehase ohtlikke prügijäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt – poole hinnaga – siis ei ole ju oluline, mis nendega tegelikult juhtub. Ohtlike jäätmete tootjale ei ole reaalselt oluline, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi laiali mööda ladustamispaika, et sellest seal ebaseaduslikult komposti teha (ja kas neil on vaja patja istmele, et esiklaasist välja näha) ning ülimürgiseid jäätmeid, mida ka Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata: jäätmed, mille ligi saatjad ainult maskides ning spetsülikondades minna riskivad – darthvaderliku hingamise saatel.

Filmi soundtrack haarabki oma lihtsa geniaalsusega koosnedes peamiselt neistsamust helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paikades iga päev kuuleb ning annab reaalsusetunde, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorristat Luigi Giulianot, paneb i-le täpi. Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikes Napoli baaridest ja autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. See on muusika, mida põhja-Itaalias peaaegu ei kuule, erandina mõned üksikud esitajad – näiteks ka “Gomorras” kõlav tugevasõnumiline Nino d’Angelo. Kaasaegne Napoli etno, see on neomelodico, loodud kuulamaks just neil tänavail ja millesse riietatuna omandab Garrone film selle viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Hädaohtlik usutavus

Filmi aluseks olnud romaani “Gomorra”, 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal NYTimesi poolt saja maailma parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada (kui teil ei ole just plaani oma peatusest alati mööda sõita). “Gomorra” on raamat, mis ei näita Il Bel Paeset, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema musta poolt, camorra majanduslikku impeeriumi ning selle maailmavalitsemisigatsust. Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja naudingutvalmistav, paneb see raamat lugedes ikka ja jälle peatuma ning mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tumedates tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ning mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma esikraamatuga alla ka oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida karmi hinda. Nagu ta ütles ise ühes intervjuus mõni aasta tagasi:

“Perse see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku ja valida raamatuid lugemiseks, tutvudes neljandikuga kaanetekstist. Ma tahan jalutada, võtta päikest, hulkuda vihmas, kohata inimesi ilma hirmuta ja ilma oma ema ehmatamata. /../ Kurat, ma olen ainult kahekümnekaheksa aastane! Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, kirjutamaks, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel – ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, ilma teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.”

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, absoluutne ebamoraalsus, absoluutne vägivald, absoluutne võimu kuritarvitamine, absoluutne noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust ja mistõttu neomelodici tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul. Seepärast tuligi teil unustada rämps, mille nimi on Sopranod, glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada: Gomorra, filmi ja raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ning näitab maffiat tema reaalsel kujul: räpane asjandus – igas mõttes räpane – obstsöönne ja tulevikuta.

Vastutad just sina

Kuid Gomorras kujutatu ei ole siiski maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on valik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisema sõnumina. Selle valiku teevad filmis kõik juhtivad karakterid, otsustades ühte või teist viisi, valides Süsteemi või Inimkonna, hüljates sõbrad ja arnastuse või asudes nende poole teele.

Kuid autost lõplikult välja astunud Roberto vabanenud olek, raamatu autor Saviano valmidus oma elu katkestada, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, purustatud eludega, vaprus Süsteemist loobuda ja sellele vastu astuda, teeb reaalsuse lõpuks helgeks ning lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ning elule ootamatu vindi ning meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Arvustus ilmus ka Postimehes

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka, mida kirjutas Kristel siinsamas blogis

Gomorra – sõnad, mille eest surra

Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.

Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema – pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid  siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.

Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis  nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?

Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra” pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega.

„Konteiner kiikus edasi-tagasi, kui kraana seda laeva kohal tõstis. Sprider, mehhanism, mis konteineri kraana külge haagib, ei suutnud liigutust vaos hoida. Ühtäkki avanesid halvastikinnitatud luugid ja hakkas sadama kümneid inimkehi. Tundusid olevat mannekeenid. Aga maapinda puudutades lõhkesid pead nagu need tõelised. Ja need olidki tõelised pead. Konteinerist langes mehi ja naisi. Ka mõni poisike. Surnud. Külmunud, hunnikus, üksteise otsas. Kõrvuti nagu heeringad karbis. Need olid hiinlased, kes kunagi ei sure. Igavesed inimesed, kelle dokumendid käest kätte käivad.”

Lühikesed laused, millest mõned isegi tegusõnata jäetud, ebareeglipärased, aga elus. Just see südametukse, mis annab kirjeldustele silmad ning elustab fakte põletava tundlikkusega, on minu jaoks „Gomorras” kõige hinnatavam ning väärtuslikum tegur. Teisiti poleks ta inimeste teadlikkust nii sügavasti ja sellises hiiglaslikus mastaabis vapustanud nii lokaalse nähtusega nagu camorra. Või õigemini: kuritegevuslikud organisatsioonid eksisteerivad tegelikult ju igal maal, aga brutaalse võimujanu – mis on igasuguse kuritegeliku deviatsiooni aluseks – nii teravalt lugeja teadvusesse toomiseks pakub just camorra ülimat piltlikkust. Sellest ka raamatu universaalne menu.

„Gomorra” on teekond. Reis läbi alasti sõnade absurdsesse maailma, kus kõik väärtused keerduvad pahupidi, kus hullumeelsus ning jõhkrus saab jõudu ümbritseva vaikimisest, alluvamentaliteedist ja resigneerumisest. Selle maailma elanikud nimetavad teda O´Sistema – lihtsalt „süsteem”, milles käib äri ja mis kindlustab ülalpidamist. Raamat algab „kaubast” – Hiinast saabunud konteineritest täis rõivaid, kotte, vihmavarje Naapoli sadamas ning lõpeb sellega, mis on „kaubast” tsükli lõpuks saanud – mürgised jäätmed Tuledemaal, paigas nimega Terra dei Fuochi. Seal vahepeal siis bosside mitmetahuline „ettevõtlus”, territooriumi täielik kontroll, mida kaitsevad kalašnikovid poisikeste käes. Peatükid, mis kõnelevad inimestest, kes elavad Süsteemi sees ja sellega õlakuti. Mõned tegelased on täis trööstimatut võimetustunnet, teised jälle näevad camorras oma leivaandjat, sest kuidagi peab ju ära elama. Kolmandad väidavad, et mingit camorrat ei eksisteeri, et tegemist on vaid teatud majandusliku süsteemiga, mis ei olegi tegelikult globaalse turu printsiipide helistikust väljas. Ka bosside doktriin põhineb liberismi tugisammastel – „vaba turg”, halastamatu konkurents ja lõpmatu laienemise püüe, arendatud oma värdjalikeima palgeni. Paradoksaalselt keskendub mu mõte just sellele viimasele mõttekäigule.

Gomorra on ühiskond, kus pole selget piiri selle vahel, mis on lubatud ja mida ei ole võimalik tolereerida, kus liiga tihti legaalne ulatab käe mittelegaalsele, sest äri peab ju käima ning pidurdamatu ahnus ja võimujanu nõuavad oma. Gomorra on mõttesüsteem, milles kapital ja kõik selle toitmiseks vajalik riisutakse kokku inimeste vere ja veel sündimata põlvkindade eluvõimalikkuse arvelt. Gomorra on maailm, kus noorte unistused mädanevad, kus inimlik kõnts dikteerib reegleid, kellegi õnnetusega üles ehitatud luksuses ning oma haige mõttemaailma jampslikkuses.

Saviano tõmbab mängu ka õitsva Kirde-Itaalia eesrindlikud ettevõtted, kes oma mürkjäätmed odava hinna eest Süsteemi prügitöötluse kätesse jätavad, näitab näpuga maailmakuulsate kõrgmoe firmade aplusele, kes õmblejale sandikopikaid makstes tahavad üha suuremat puhastulu taskusse toppida. Üks ilusamaid peatükke oli minu jaoks „Angelina Jolie”, kus peategelaseks kuldsete kätega rätsep Pasquale.

„Kui rääkis kangastest, sarnanes prohvetile. Poodides oli tähenärija, temaga polnud võimalik jalutada, jäi seisma iga vaateakna ees sõimates ülikonna lõiget, häbenedes õmbleja eest seelikumudeli pärast. Pasquale oli võimeline ära määrama püksipaari, kleidi, pintsaku eluea. Täpse pesude arvu, mida riie välja kannatas enne kui lõtvus.”

Kogu see andekus aga puruneb Süsteemi halastamatuses, jääb ilma lümfist, mis igast inimesest Inimese teeb – väärikusest. Pasquale meistriteosed, mille igasse millimeetrisse on ta endast parima õmmelnud, lähevad luksuslikesse universumitesse,dimensioonidesse, mis temasugustele vaestele kuraditele ei saa kunagi avanema. Aga Pasquale peab oma igapäevases põrgus muretsema mida homme oma kolmele lapsele söögilaua peale panna, sest tema osaks  on 600 eurot kuus, ei puhkust ega preemiat ega haigeks jäämise võimalust. Ebaõiglusel pole vaja sõnu, et sulle näkku paisata: “sei una merda, non vali niente” - “Oled sõnnik, mis pole midagi väärt”

„Kui on tehtud kõik, mis võimalik, kui andekus, oskused, meisterlikkus ja jõupingutused sulatatakse üheks teoks, üheks tegutsemisviisiks, kui kõik see ei muuda su elus mitte midagi, siis tuleb tahtmine kõhuli heita tühjuse peale, tühjuse sisse. Vaikselt haihtuda, lasta minutitel endast üle käia, vajuda sinna nagu mädasohu. Et enam mitte midagi teha. Et hingitseda. Ei midagi muud.”

Gomorra on mentaliteet, mis kära tegemata nullib su usu endasse, aga jätab raudketti jalgade ümber ning mõlkis leemekausi kongipõrandale. Et sul elu sees hoida, et sa oma hammasratta kohust täidaksid.

Saviano teost on väga raske liigitada, aga enam-vähem on jõutud ühistele arvamustele – kas romaniseeritud reportaaž või ajakirjanduslik romaan, uut žanri kutsutakse Itaalias nüüd romaan-reaalsuseks. Kindlasti võib Saviano raamatut nimetada rahutukstegevaks analüüsiks nähtustest, mis esmapilgul tundub meid mitte puudutavat. See on mõtisklus raha- ja kasvuhulluses majanduse kõikvõimsast positsioonist meie omavahel seotud ühiskonnas ja sellest, et võib-olla siiski sõltub nii midagi meie igapäevastest valikutest, meie söakast tahtest mitte ükskõikseks jääda.

Saviano julgus ei seisne mitte ainult camorristidele konkreetsete nimede ja nägude andmises, mitte ainult bosside psühholoogia paljastamises, vaid ka lugude sisse põimitud südamevalus inimeseks olemise vastutuse üle. On neid väärtusi, millest tuleb ärksalt küünte ja hammastega kinni hoida, et mitte ühtäkki end globaalse Gomorra seest leida.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka mida kirjutas Oudekki siinsamas

Sõda prügi pärast

Eile oli härra Berlusconi taas Napolis ja andis koos prügikatastroofi komisjoni esimehe Guido Bertolasoga pressikonverentsi. Hakatuseks küsisid ajakirjanikud Bertolasolt, mis on saanud Chiaiano planeeritavast prügiladestuspaigast, mille ümber on viimasel nädalal palju teravaid kokkupõrkeid olnud. “Meie tehniline hindamiskomisjon töötab seal, me ei tea veel mingeid otsuseid, ei ole mõtet selle ümber nii palju keerutada, infot pole, me ei oska ütelda”, ütles Bertolaso. Viie minuti pärast esitati sama küsimus härra peaminister Berlusconile, kes vastas: “aga muidugi tuleb Chaianiosse prügihoidla ning see saab olema sõjaväe kaitse all, nii et keegi sinna ligi ei pääse”.

Ametlikel andmetel vedeleb Campania regioonis laiali umbes 50 000 tonni koristamata prügi, sellest 5000 tonni linnatänavatel, prügi mädaneb, seal elavad rotid ja putukad, roiskumisel lenduvad ka inimesele ohtlikud ained. Campania elanikud muigavad selle peale ja leiavad, et reaalselt on prügi kordi rohkem. Tervisekaitsespetsialistid kinnitavad, et prügi tõttu on Campania on juba praegu kõrgenenud vähiriskiga ala. See prügiladu on pannud ka Euroopa Liidu viima Itaalia kohtusse, sest probleemi ei lahendata piisavalt kiiresti ning efektiivselt: kui Euroopa Kohus otsustab, et Itaalia on rikkunud EL-i prügiseadusi, siis ootab teda kopsakas trahv, mille, nagu ikka, tasuvad maksumaksjad.

Miks see prügi seal on?

Prügiäri toob uskumatult suuri kasumeid, eriti aga prügipõletite ehitajatele. Prügipõletid nimelt põletavad tuhaks mille iganes: alates ohtlikest jäätmetest kuni inimkehadeni. Seega, kui keegi tahab vabaneda millest iganes, siis on ta põletite ehitajale valmis maksma igasuguseid summasid. Samuti toodab prügipõletamine elektrit ja soojust – ning valitsus finantseeribki prügipõleteid rahast, mis on ette nähtud taastuvenergiatele. EL on leidnud, et norm, mis seda võimaldab, on EL seaduste vastane ning Itaalia – makumaksjad – juba maksavad seetõttu trahve. Prügi põletamisel tekivad vältimatult aga ohtlikud dioksiinid ning kõrgenenud vähirisk, seetõttu ei taha muidugi keegi, et prügipõleti oleks nende õues. Mitmed kodanikeühendused, eesotsas Beppe Grilloga, on saavutanud üla maa prügipõletite sulgemist ja üleminekut prügi kogumisele ukselt-uksele, sorteerimise ja taaskasutamise süsteemile, mis on odavam ning ohutum. Prügipõletiomanike ring on küllalt väike ja nad on tihedalt seotud poliitilise võimuga, näiteks Napoli prügimajandusega seotud institutsioonid on PD käes – seega, mis oleks parem, kui luua üks katastroof, mille vastus oleks “prügipõleti”? Kuna ka prügipõleti jäätmed, mürgine tuhk, tuleb kuhugi matta ja prügi kuni põletite ehitamiseni kusagil hoida, siis eelmine valitsus otsis lisaks põletiehitamisplaanidele ka mõned ladestamispaigad: näiteks rahvusparkides või viljapõldude lähistel. Rahva protestid viisid lõpuks erakorraliste valimisteni ja nüüd on meil lihtsalt võimul teine partei, kes üritab sedasama poliitikat ellu viia, ainult jõhkramalt.

Mida Berlusconi teeb?

Guido Bertolaso, tollane Protezione Civile juht, nimetati prügikatastroofiga tegelevaks Commissario straordinario’ks juba endise valitsuse ajal härra Prodi poolt ning just tema sulest pärinevad ideed avada prügihoidlad neis looduslikelt olulistes kohtades. Tolleagne keskkonnaminister Alfonso Pecorario Scanio (Federazione dei Verdi, rohelised, keda nüüd enam parlamendis pole) ründas seda plaani teravalt ning sundis Bertolaso tagasi astuma. Uus valitsus kinnitas ta aga uuesti ametisse ja Bertolaso tuli taas välja 10 planeeritava prügiladestuspaigaga (2 iga Campania provintsi kohta), mis on täpselt neissamades kohtades.

Berlusconi võttis mai keskel vastu dekreedi, mille kohaselt on prügihoidlad militaartsoonid ega kuulu magistraatide jurisdiktsiooni alla, kohalikud tervisekaitsespetsialistidel on ligipääs keelatud, neid valvab sõjavägi, kedagi juurde ei lasta. Kõik prügiteemalised uurimised on antud eksklusiivselt Procura Nazionale Antimafia kätte, mis tähendab seda, et kõiki hindamisi ja sobivuseuuringuid tuleb alustada jälle algusest.

Loomulikult hakkasid kohalikud taas protestima, ning toimusid väga teravad kokkupõrked rahva ja politsei vahel – kõige jõhkramad Chiaianos, kus inimesed blokeerisid teed, nõudes muuhulgas ka kohalike ekpertide kaasamist hindamisprotsessi. Kõik parlamendiparteid kirjeldasid inimesi barbaarlastena, kellele camorra maksab protestimise eest ja kes lükkasid endi ette vanu inimesi inimkilpidena. See kõik ei vasta tõele, kuigi politsei tõepoolest peksis ka vanemaid inimesi (ja ka vähemalt kaheksa politseinikku sai viga). Meedia astus peaaegu eranditult poliitikute poolele, valades avalikkuse üle ka suure prügipõletite kampaaniaga – ärgem unustagem, et “kriisi” algpõhjus on eelkõige prügipõleti-äri – sellele lisandusid kiidulaulud tuumaenergiale ning Messina sillale. Kuid vaatamata meediale suutsid kohalikud kodanikeühendused panna Bertolaso sammu tagasi astuma ning too kaasas ka kohalikke eksperte komisjoni, mis hindab paikade sobivust 700 000 tonni prügi hoidmiseks. Teeblokaadid eemaldati ja komisjon hakkas tööle.

27. mail arreteeriti Napolis 25 Commissariato straordinario per l’emergenza rifiuti in Campania (Campania prügikatastroofi erikomisjoni) ametnikku – praktiliselt kõik juhtivad liikmed -, nende hulgas ka Marta Di Gennaro, Bertolaso parema käe, kes tabati väga kompromiteerivatelt telefonikõnedelt. Arreteeritute telefonikõned kinnitavad näiteks seda, et prügi ei töödelda seaduste kohaselt, kõikvõimalikud mürgised jäätmed segatakse tavaprügi sisse, et Saksamaale (kus juba aastaid põletatakse ja sorteeritakse osa Napoli prügist) viiakse ka illegaalset prügi, ja Euroopa Liidu ja Itaalia raha, mis on ette nähtud prügi puhastamiseks ning ümbertöötlemiseks tõstetakse ümber mujale, rõhutatakse, et komisjoniliikmed peavad avalikkusele valetama ja ninapidi vedama tädimaalidest (cafone) kohalikke administraatoreid ning komisjoniliikmeid jne jne. Berlusconil on juba valmimas uus dekreet, keelamaks ajalehtedel avaldada igasugust infot uurimise kohta ja telefonikõnede transkripte.

Erafirma, mis omab Chiaiano prügitöötlemispaika – Gruppo Impregilo – on suur rahvusvaheline kompanii, mida omavad muuhulgas Fiat, Benetton, Mediobanca (üks suurimaid Itaalia investeerimispanku), kes juba 1999. aastast hakkas ostma paiku töötlemata prügi hoidmiseks “provisoorselt”, astudes tehingutesse camorraga. Mida rohkem ladestab firma töödeldud prügi, seda suurem on tema kasum. Nüüd kui kogu sissetulev prügi esitada “töödelduna”, siis on kasum ilmselt kõige suurem, sest midagi ei ole taaskasutusse läinud. Kuni sissetulev prügi pole sorteeritud, seni on üliraske või võimatu kontrollida, kas reaalselt on firma sellega midagi teinud – seepärast ollaksegi nii teravalt prügi tekkekohas sorteerimise ja porta-a-porta prügikogumissüsteemi vastu.

Ja edasi?

Lahenduseks peaks hakatuseks arreteerima Impregilo omanikud, kes seda äri toetavad, neid toetavad poliitikud, ametnikud jne jne., andma kohtu alla ja andma prügihoiustamise mingi täiesti uue struktuuri kätte, kehtestades mujal Itaalias end efektiivsena tõestanud prügi eraldikogumissüsteemi. Reaalselt tähendab niisugune stsenaarium poliitilise eliidi massilist kohtu alla andmist ning ma arvan, et keegi meist ei usu selle võimalikusse hetkel (pikas perspektiivis on igasugused asjad võimalikud). Mainitud isikud mõistavad kõik seda asjaolu muidugi väga hästi ja seepärast ongi “uurivale komisjonile” ilmselgelt antud range soovitus Bertolaso esitatud paigad kinnitada ning nagu näha, ei vaevu härra Berlusconi seda isegi varjama. Kohe on ju kohale jõudmas võimas probleemide lahendaja: kindral Suvi, mis on Itaalias sama ülimuslik kui Venemaal kindral Talv.

Niipea kui ilm läheb tõeliselt kuumaks, siis hakkab prügi võimatult haisema, rotte saab olema miljoneid ja kärbseid lugematu arv. See muudab elu võimatuks ning inimesed annavad alla võitluses oma loodusparkide ja toidupõldude eest ning nõustuvad uute prügilate avamisega. Kuid seda kavalat plaani võib rikkuda üks nähtus, nimelt Berlusconi ette-ennustamatu ja suur ego, sest ta tahab tulemusi kohe ja kiiresti ning võib hakata rabistama ning kohtunikke ründama. Juba praegu on kohtunikud palunud Itaalia magistratuuri enese üle valitsevat organit Consiglio superiore della magistratura nimetada Berlusconi dekreet prügikatastroofist (emergenza rifiuti) põhiseadusvastaseks. Kuigi meedia loobib kohtunikke poriga (“kohtunikud takistavad valitsust läbi viimast geniaalset kava prügiolukorra lahendamiseks” jne) võib karmimate sammude puhul võitlus õigussüsteemiga võib aga lükata prügiprobleemi käsitlemise sootuks uutele radadele.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Sõnavabadus pani nördima

Me ei ole alati olnud niisugused. Kui vaatame nimekirja meie riigimeestest läbi aja, siis näeme seal nimesid nagu De Gasperi, Einaudi, De Nicola, Merzagora, Pertini, Nenni, Parri, Fanfani, etc etc Lähme seda nimekirja pidi allapoole ja seal lõpus on järsku – Schifani. Jah, meie poliitikas on üks “uus ja originaalne element”: tähtsuselt teine kõrgeim ametikoht riigis – Schifani! Küsin endalt, kes tuleb pärast teda selle allakäiguparaboolis… Hallitus ilmselt, võib-olla vihmauss?

Nii vastas ajakirjanik Marco Travaglio 10. mail õhtul riigitelevisiooni RAI kolmandal kanalil otsesaates “Che tempo che fa” saatejuhi Fabio Fazio küsimusele kas tema meelest on poliitikas mingi uus element, mis ei ole lihtsalt tavapärane muutus vaid midagi originaalset, mis tuleneb otseselt meie praegusest ajast. Travaglio huviobjektiks on alati olnud poliitikute finantsiline tegevus ning “majanduslikud” sõprused ning oma sarkastilise muige ja külma ja lõikava hoiakuga esile kutsunud ohjeldamatuid vihapurskeid, sest tema relvaks on tõde. Tõde, ütleb vanarahvas, võib väga haiget teha. Sellest ongi ilmselt tingitud halvasti vaos hoitud vaenureaktsioonid.

10. mai saates püüab Fabio Fazio küll Travagliole tsipa närviliselt vahele segada kohe kui Schifani nime kuuleb, kuid ei suuda Travagliot peatada. Lisaks aplodeerib Travagliole stuudios olev publik pikalt ja põhjalikult, Travaglio naeratab rahulolevalt ning Fazio vaatab piinlikult kõrvale ning täidab oma saatejuhi kohuse väites, et ta isiklikult ei ole nõus Travaglio arvamustega. Travaglio noogutab külma rahuga: “Hallitusest tehakse penitsiliini, hallitus on vähemalt kasulik, seega see oli vale näide” Naer ja aplausid stuudios korduvad, sealt läheb intervjuu edasi teemal, kes määrab uudiste tähtsusjärjekorra itaalia meedikanalites. “Poliitikud,” vastab Travaglio, seletades, et uudised valib eelkõige televisioon, ajalehed vaid reageerivad järgmisel päeval sellele, mis teles olnud on, seega uudiseid otsustavad need, kes kontrollivad televisiooni. “Ajakirjanikel, jätkab Travaglio, “(kuivõrd võimuteenrid mõned meist ka ei oleks) siiski eksisteerib uudisväärtuse tunnetus./…/ Kuid kui üldtendents poliitikas on kokkuleppe kliima valitsuse ja opositsiooni vahel, siis uudis “Schifanil on olnud mafioosodest sõbrad” jääb tahaplaanile, sest seda uudist ei taha näha ega esitada ei parem- ega vasakpoolsed ./…/See on dramaatline, ka opositsioon ei taha, et sellest räägitakse.

Põrnikas sipelgapesas

Siitkohast hakkavadki kõik nördima. Avalik arvamus nördib Itaalias tihtipeale, sest põhjust on selleks alati küllaga, aga seekord lisandub siia omapärane asjaolu, et igaühel on sama vahejuhtumi pärast nördimuseks isemoodi alus. Perspektiiv muutub olenevalt sellest, milline on vaatluspaik: kas lihtrahvalik känd või sametine tugitool. Sellest taaskord järeldus, et universaalseid väärtusi ei eksisteeri. Tõde on moest väljas, kartaagolaste värk.

Nördib RAI peadirektor Claudio Cappon: “Lubamatu episood, käitumine, millele ei saa vabandust leida. Travaglio suhtes võetakse ette administratiivabinõud. Dissociazione RAI nimel, kõrgeimad austusavaldused Senati presidendile Renato Schifanile”

Anna Finocchiaro (PD): “Leian, et on lubamatu esitada niivõrd tõsiseid süüdistusi, ilma andmata võimalust vastuväitele.”

Altero Matteoli (Infratsruktuuri- ja transpordiminister, AN): “Travaglio rünnak on häbematu tagaselja antud hoop”

Muidugi peakangelane Schifani, kes ajakirjaniku laimamise pärast kohtusse annab: “Tegemist on tähtsusetute ja manipuleeritud faktide, mis ei ole väärt seda, et kahtlusi tekitada. Keegi tahab ilmselt saboteerida dialoogi õhkkonda, mille tähe all uus legislatuur alustas.”

Kõige omapärasem asi on siinjuures fakt, et Schifani sõprus maffiaga ei ole kellelegi mingi uudis!

1979. aastal oli Renato Schifani kindlustusmaaklerite ühistu „Sicula Brokers” üks asutajatest, võttes enda peale ka selle juhtimise. Ühistus olid osalisteks endine regionaalminister Enrico La Loggia, Benny D’Agostino, Giuseppe Lombardo ja Nino Mandalà. Benny D´Agostino arreteeriti 1997 a. koostöö eest maffiaga ning mõisteti ka süüdi, sama saatuse osaliseks sai 1998. aastaö Nino Mandalà, kellel mõisteti 8 aastase vanglakaristust. Nimekirja lisame ka Giuseppe Lombardo, krediidiasutuse Satris president, kelle osalisteks ja kaastöötajateks kaks “aumeest” Nino Salemi ning Ignazio Salvo, arreteeritud 1984. tuntuima maffiavastase magistraadi Giovanni Falcone poolt. Neid fakte on ka õige mitmes raamatus läbi lahatud.

Selline on tõde: Schifanil on olnud suhteid mafioosodega, kes on süüdi mõistetud. Punkt. Siitmaalt hakkab minu ja paljude mu kaasmaalaste kännuperspektiivis nördimus – mitmeid meist võtavad sõna veebis, raadios, …

Travaglio ja kohus

Kohtuskäimisega on Marco Travaglio harjunud. Keskendudes põhiliselt justiitskroonikale, maffia ning korruptsiooni teemadele, poliitika ja suurmajanduse sidemetele, on see praktiliselt vältimatu. Travaglio teravad ütlused ei põhine mitte tema suvalisele soovile vaenlastele “ära panna” vaid uurimuslikule ajakirjanikutööle – ka selles loos mainitud saates esitas ta põhjalikke fakte ning keskendus neist lähtuvale arutelule.

Samas, sellesama uurimusliku ajakirjandustööga vallandab ta paljude poliitikute rünnakud nii vasakult kui paremalt. Tähtsaim neist aastal 2001, mõni kuu enne valimisi esitles ta televisoonisaates „Satyricon” oma raamatut „Raha lõhn”, milles pühendus Berlusconi impeeriumi loomisele ning selle allikatele. Intervjuu tõi Travagliole kaela kümmekond kohtuprotsessi Berlusconi, Forza Italia ja Mediaseti poolt, millest ta õigeks mõistetuna välja tuli. Saatejuht Daniele Lutazzi aga sai pikaajalise esinemiskeelu televisioonis. Valdav enamus protsessidest laimamise pärast, mida Travaglio vastu on algatatud, on tema võiduga lõppenud.

Mõne on ta ka kaotanud, täpsemalt kaks. Üks aastal 2000, nimetades parlamendiliiget Cesare Previtit „tulevaseks tribunalide ja prokuratuuride kliendiks”. Rooma tribunal pidas seda laimamiseks, kuna artikli ilmumise ajal 1995. polnud Previti vastu veel uurimist algatatud. Travaglio sõnul jäi tal puudus otsustavates tõenduselementidest protsesside käigusolemise kohta. Kahjutasuna peeti ta palgast kinni 79 miljonit liiri (ca 40 000 eurot). Teine protsess, mille esimeses järgus mõisteti ajakirjanik süüdi, toimus selle aasta veebruaris. Mediaset Spa (Berlusconi meediaettevõte) ja selle president Fedele Confalonieri algatasid kohtuasja tänu paarile fraasile ajaleht „L´Unità” veergudel Travaglio rubriigis „Uliwood Party” (2006). Kohtuotsuse järgi on ta süüdi selles, et kirjutas nagu oleks tegemist kindlaks tehtud asjaoludega faktidest, mis alles tõendamise all. Karistuseks 10 000 eurot kahjutasu. Travagliol on siiski võimalus veel õigeksmõistmisele kohtuprotsessi teises ja kolmandas järgus. 2007 liitus ta Beppe Grillo liikumisega ning tema võitlusega „puhta parlamendi” eest: et kohtu poolt teatud kuritegude eest karistatud inimestel poleks võimalik parlamenti pääseda. Travagliost rääkides ütles kord tema õpetaja Indro Montanelli, tihti peetud Itaalia kõigi aegade üheks suurimaks ajakirjanikuks: „Travaglio ei tapa kedagi. Noaga. Tema kasutab palju rafineeritumat relva, mida seadusega ei saa karistada – arhiivi”.

Sõnavabadus

Ebamugav informatsioon ei tee kahju niikaua kui see vähestele teada on. Niikaua, kui see jääb raamatulehekülgedele või blogidesse, on tulus taktika seda juttu ignoreerida. Hetkest, kui kellelgi on jultumust samadest asjadest kõnelda televiisoriekraanil, algab laim. Kui võimast massimõjutusvahendi – televisiooni – hakatakse kasutama tõe levitamiseks, siis on tegemist “lubamatu” õõnestustööga Poliitilise Süsteemi vastu… Hoidku jumal (ja kohtuametnikud) selle eest…

Poliitikute reaktsioone jälgides jõuab minuni nende üksmeelne sõnum: kuidas sa julgesid mind kritiseerida?! Minust paremini seletab ajakirjanik Furio Colombo: “Kuidas !?! Me pakume sulle mikrofoni, et endast rääkida ja veidi lobiseda ja sina ei pea mängureeglitest kinni. Avaldad arvamust, mis ei sobi domineeriva kultuuriga (loe: valitsusega) ja võtad endale veel õiguse esitleda fakte, millest rääkima ei pea?”

Muide, “laim” on defineeritud järgmiselt: määrida ühe inimese reputatsiooni süüdistades teda asjades, mis tõele ei vasta või millele kinnitust pole. Ebameeldivate, kuid tõeste faktide esitamine ei ole laim.

Ainus hääl “koorist väljas” on seekord Antonio Di Pietro (Italia dei Valori) oma: “Travaglio täitis oma ajakirjanikukohust rääkides konkreetsetest faktidest. Kellegi minevikku ei saa mitte rääkimisega ära kustutada. Mis puutub vasturepliiki, siis on see minu meelest sama, et kui röövimisest räägitakse, siis peaks ka röövli versiooni ära kuulama.”

Kõikvõimas televisioon

Kõik, mida TV edastab, on “tõelisem” kui tõelisus ise. Itaalias ei seisne probleem asjaolus nagu kurtegude, võltsimiste ja pettuste kohta ei oleks võimalik teavet saada. Internetis, trükimeedias, tuhandetes raamatutes on enamike väärtegude, altekäemaksude, onupojapoliitika ja kokkulepluse jne jne kohta piisavat infot. Kuid seda, mis on kirjas, saab ignoreerida, seda enam, et kirjasõna muutub aina enam ning enam marginaalseks. Artiklile, kus linnepead süüdistatakse kokkuleppes maffiaga ei pruugi reageerida – vaikus on parim kaitse. Teisiti on lood aga televisiooniga, mida võtab väga hästi kokku Gianluca Freda:

/…/Kui ühiskond ei tea, mida arvata teatud probleemi “reaalsusest”, siis annab ta volituse ühele “auctoritas”-ele, mis on kõigi poolt (usalduse eri tasanditel) usutavaks tunnustatud, et määrata, mis on tõsi ja mis mitte. Ajaloo käigus on inimkond “auctoritas”-eks tõstnud eri subjekte: preester, suverään, kirik, kirjasõna, raadio ja lõpuks televisioon. Kui televisioonis öeldakse, et inimesed jalutavad Kuu peal ja et maailma ähvardab laialivalguva definitsiooniga “terrorism”, siis ei ole midagi teha- see on reaalsus. / …/ Kui Travaglio Schifani teod televisiooni tiris, siis andis ta nendele usutavuse, eluõiguse. Riigi tähtsuselt teise ametniku ebaselged sidemed kuritegeliku maailmaga, mis seni hõljusid irreaalsuse udus, valguse ja varjude vahel, hingavad ja kõnnivad nüüd meie seas. Schifani ning tema parem- ja vasakpoolsed kaitsjad ei suuda enam seda elukat talla all hoida ilma enne omamata sissepääsu katoodilisse ahju, kus on loodud see maailm, mida me näeme. Selletõttu vinguvad nad “vasturepliiki” nõudes. Sellepärast on nad vihased.

Tulevik

Usun, et Marco Travaglio saab osavõtukeelu RAI programmides. Mediaseti kanalitesse (Berlusconi omandus) ei kutsuta teda nagunii. Usun siiski (tahan uskuda!), et kohus mõistab Travaglio õigeks, kuna pole tegemist laimuga, vaid magistraatide poolt tõestatud faktidega…

Usun, et tõe välja ütlemisel on veel mingi mõte.

Kardan, et PD lepib kokku PDL-iga ja kõik koos jagavad rõõmsalt võimu ning hakkavad konstitutsioonilisi reforme tegema… Näen, et valitsus ja opositsioon on nii viisakalt sama lainepikkusel. Võiksin ju õnnelik olla… aga kahtluseuss kaevab auke ja näeb orwellike aegu silmapiiril.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Jutuks olnud saatelõik (itaalia keeles, subtiitriteta)

Kas võiks valida Berlusconit?

Ka mina püüan vastata Kristjani poolt eelmises postituses tõstatatud probleemile – kelle poolt itaallane peaks hääletama. Mul on tunne, et ka neid valimisi markeerib Itaalia vabariigile – ning eriti selle vabariigi vasakjõudude pooldajatele – juba algusest peale nii omane hulluksajav ebaselgus: “hea” valik on halb ja “halb” valik oleks justkui natukene vähem halb.

Seitsekümmend aastat tagasi, 18. aprillil 1948 toimusid valimised, mis määrasid Itaalia tuleviku kuni 20. sajandi lõpukümnendini. “Hea” valik oleks siis justkui olnud Fronte del Popolo (tõlkes Rahvarinne, PCI ja PSI, kommunistid ja sotsialistid). Kuid kui Itaalias oleks 1948. aastal tulnud võimule kommunistlik partei, siis oleks see eeldatavasti tähendanud USA invasiooni, pommitamist, rususid ja Itaalia oleks eeldatavasti lõppenud kahekslööduna nagu Korea, põhja-Itaaliast oleks saanud Itaalia Rahvavabariik ning Lõuna-Itaalia oleks balkaniseerunud ning langenud kindralite raudse kanna võimu alla. Ma ei usu, et kumbki neist oleks praegu G8 liige, rääkimata kogu kunstist ja ühiskondlikkust mõttest, millega Itaalia maailmaajalukku selle poole sajandi jooksul panustanud on. “Midagi ei ole nii nagu esmapilgul paistab” on saanud minu juhtmõtteks Itaaliast kõneldes.

Pommid ja pinged üheksakümnedate alguses

Praegune “halb” valik on ilmselgelt Berlusconi, keda võib õigusega nimetada kurjategijaks, kelle nimega koos kohtab ikka ja jälle sõnu mafioso (mafioso) või massimõrvarde korraldaja (stragista). Ta võitis esmakordselt valimised 1994. aastal, valimised, mis järgnesid korruptsiooniskandaalidele ja vägivallalainele, mis olid Itaalia viinud peaaegu kodusõja lävele. Aastaid 1992-93 märkisid Itaalias terroristlikud tapmised ja pommiplahvatused, mille taga oli maffia, ning, nagu tolleaegse Itaalia salateenistuse juht ja hilisem ÜRO saadik Francesco Paolo Fulci on osutanud, ka 16-liikmeline organisatsioon Falange Armata, mille kõik liikmed olid sõjaväelise salateenistuse SISMI (nüüdne AISE) liikmed. Ühes mõttes võib seda pidada lihtsalt maffiapommitamiseks, sest Totò Riina, maffiaboss, oli vangistatud, milles lõid kaasa kriminaalsele teele astunud politseinikud; kuid samas loodi sellega olukorda (võib-olla teadlikult) lõpetamaks nii korruptsioonijuhtumite kui seitsmekümnendate pingestrateegia lavastamise juhtumite uurimine – seepärast mõned nimetavad 1992.-1993. toimunut ka riigipöördeks, mille käigus lasti maffia kätega tappa korruptsioone ja maffiajuhtumeid uurinud kohtunikke.

Ma nimetan siin – et mitte liiga kaugele minna tänastest valimistest – vaid üht väljapaistvat paari, kelle nimed tähendavad vist igale itaallasele kindlust: võitleme veel, me ei lase ennast hävitada. Need on Falcone ja Borsellino, Palermost pärit Itaalia magistraadid spetsialiseerunud maffiakuritegude uurimisele ja paljastamisele, mõlemad tapeti maffia poolt 1992. aastal. Giovanni Falcone hukkus 23. mail 350-kiloses dünamiidiplahvatuses kiirteel A23 Palermo lennuväljalt Palermosse Capaci linna lähistel (pilt selle postituse alguses), koos naise ja ihukaitsjatega, Paolo Borsellino 19. juulil autopommi läbi. Sellest saadik on ikka ja jälle kasutatud bännerit nende kahe mehe pildiga ning kirjaga “Te ei ole neid tapnud: nende ideed kõnnivad meie jalgadel”.

Privatiseerimisideed

1993. aastaks nimetati Itaalia Privatiseerimiskomitee esimeheks Mario Draghi, varasem Maailmapanga tegevdirektor. Härra Draghi oli 1991. aastast saadik kaitsnud seisukohta, et Itaalia probleemid ja ülisuured korruptsiooniskandaalid ei ole tingitud mitte konkreetsetest poliitikutest, nagu enamik valijaid leidsid ning nagu kohtulikud uurimised näitasid, vaid süsteemist, kus riigil on äris liiga suur osa (seega on korruptsioon vältimatu) – lahendusena pakkus ta privatiseerimist. Selle poliitika toetajate – ja elluviijate – hulka kuulus ka hiljem peaministriks valitud, tollane IRI CEO Romano Prodi ning paljud teised suurte finantsinstitutsioonide juhid. Draghi ideede järgi viidi 1993 – 1999 ellu privatiseerimine, mis aitas vähendada valitsusvõlga ja nii suudeti vastata Maastrichti kriteeriumitele euro suhtes.

Nüüd, vaatamata korruptsioonile omas 1990. aastate alguse Itaalia tolleaegse maailma mitmeid juhtivaid kompaniisid: Olivetti oli maailma kolmas elektroonikakompanii, Ferruzzi oli Euroopa esimene suhkrutootja, sellele lisandusid efektiivsed holding-kompaniid IRI, ENI, EFIM ja sajad kõrgtehnoloogilist toodangut pakkuvad firmad ja maailmanimega brandid. Niisuguses raamistikus ei tundu usutav, et korruptsiooni ja finantsprobleemide põhjuseks oli mitte ärikeskkond ning selle ülesehitusviis ise, majandussüsteem kui soovite; pigem võib põhjuseks pidada avalikule teenistusele, parteidele ja Vatikanile suunatud raha absoluutselt ebamõistlikku kasutust (kujutelgem, milline koht oleks Itaalia majandusel võinud olla ilma korruptsiooniprobleemideta ühiskonnas).

Itaalia, kui maailma üks juhtivaid majandusi, oleks olnud tugev positsioon nõuda endale Maastrichti leppes eritingimusi (“kallid kaaslased, kui te meile järele ei anna, siis ma lahkume sellest ühendusest”); teiseks oleks ka Maastrichti tingimusi saanud täita korruptiivsete ametnike vallandamise, haldussüsteemi ümberkorraldamise, korruptsiooni ja maksupettuste vähendamisega. Selle asemel otsustasid Prodi, Draghi ja teised kiirest hädast välja tulla privatiseerimisega, Itaalia kompaniid läksid peamiselt Briti ja USA omandusse – tänaseks on korruptsioon ja maksupettused pigem suurenenud ja keerukamaks läinud. Seega ühtegi üheksakümnedate probleemi pole privatiseetimie lahendanud ja kuigi Itaalia on endiselt üks edukamaid majandusi (Itaalia majanduskeskkond siiski veel müriaadile väiksetele ja keskmise suurusega kõrge efektiivsusega ettevõtetele, mida hävitada on raskem), on tema positsioon maailmas märgatavalt nõrgenenud. Muide, nagu prantslaste huvi Alitalia suhtes on ka see, et Alitalia ei pakuks prantsuse firmadele konkurentsi, polnud ka brittidel ka ameeriklastel huvi, et Itaalia firmad jätkuvalt konkurentsis püsiks.

Ma arvan, et 1994. aastal Berlusconil lihtsalt vedas – tema ei kuulunud Draghi “ringi”, kuid Berlusconi äritegevused olid üheksakümendateks jõudnud seisu, kus tema ainus võimalus oli poliitikasse suunduda. Ebastabiilsus, privatiseerimisvastasus, kommunismivastasus, kõik see mängis Berlusconile kätte šansi, mida too oma televisooni ja korruptiivsusega edukalt kasutas. Kuigi ka Berlusconi võimulolekuperioode karakteriseerivad täiesti kohutavad – ja ebademokraatlikud – sammud, siis võis tema poliitiline tegevus tegelikult nii mõningaidki Prodi ja Draghi planeeritud kavasid segamini ajada (mida kinnitab ka poliitiline tormlemine üheksakümnendatel). Berlusconi tegutses – ja tegutseb ka praegu – tavalise Itaalia kurjategija skeemi järgi, kes püüab saada rikkaks, püsida vanglast väljas ning mitte tekitada enda ümber probleeme (seetõttu saabki ta korraga sõber olla nii Putini kui Bushiga).

Misasi on see Partito Democratico?

Kui vaadata tänapäeva, siis viimasest aastast torkab silma Itaalia lennukompanii Alitalia müük. Taas oleme olukorras, kus Prodi püüab maha müüa kõik Itaalia suured ettevõtted – ja Berlusconi püüab seda takistada. Ka Veltroni on praeguseks näidanud selgelt oma suundumust: tulla võimule ähvardades “muidu tuleb kriminaal Berlusconi” ja siis kõik maha müüa (kuni kullareservideni) ning reaalsetest probleemidest mitte välja teha Berlusconi maine – ja ka tema soovid mitte probleeme tekitada – ei lubaks Berlusconil sedasama mahamüümisstrateegiat kasutada kuigi ka temal ei ole mingit huvi probleeme lahendada. Berlusconit aga ei kaitse – nagu Veltronit ja PD’d – PCI-aegsete sidemete ja lojaalsuse võrk nende poolt, kes tahaksid muutusi.

Veltroni partei tegevusstrateegiate mõistmiseks võib vaadata neid omavalitsusi, kus nad on tugevalt võimul. Üks näide on mul käepärane, seesama minu Reggio Emilia. Kui PCI pidi “punastes regioonides” ainuvõimul olles pidevalt tõestama, et “meie pakume olemasolevale ühiskonnakorraldusele alternatiivi ja meie oma on parem”, siis partei lagunemisega kadus niisugune “moraalne kontroll”, jäi ainult täielik võim ühiskonna, majanduse, poliitika, avalike ametikohtade üle.Võtame Reggio Emilia, kus alates Teise maailmasõja lõpust kuni 2004. aastani on linnapead olnud PCI-st, PDS-st, DS-st, nii nagu praegune Partito Democratico on ennast kujundanud. Probleemid algasid, loomulikult, kaheksakümnendate lõpult Giulio Fantuzzi’ga, keda karakteriseerib skandaal Mosambiiki saadetud rahadega – ja kes on nüüd PD sekretär provintsitasemel. 1991-2004 aastani oli aga võimul Antonella Spaggiari (PCI-PDS-DS-..), aeg, mil kogu ehitussektor anti ‘ndragheta kätte, kes valab seda linna tsementi ja hävitab ümbruskonda, meelitab kohale illegaalseid immigrante, kellele makstakse olematuid summasid, elanikkond kasvab seetõttu peaaegu eksponentsiaalselt ning avalike teenuste rahastamine muutub aina võimatumaks, kuid tekivad – on tekkinud – Reggio ajaloos esimesed kodutud. Ja kuna härra D’Alema leidis, et DS-il on vaja linnapead Baris, siis 2004. aastal sai Reggio Emilia endale esimese katoliikliku linnapea Graziano Del Rio (La Margherita) – kes loomulikult jätkab endist skeemi (Margherita ja DS ühinesidki koos mõnede teistega PD nime alla).

Kodanikud kannatavad selle all, mis nende linnas toimub ja kuidas väärtused, mida nad jaganud on kaovad – neid muresid, kuidas linn hävib, võib kuulda suvalises arutluses tänaval – kuid siiski ei julge nad (või pole vähemalt siiani julgenud) isegi valimistel “kodanikenimekirjana” kandideerides korralikku alternatiivi pakkuda, kuna teavad, et see toob kaasa töö kaotamise ja valimiskaotuse puhul kaotatakse igasugune võimalus teenida raha ning inimväärselt elada. Ka teistest linnadest, kus PD on ainuvõimul, kuulen ma sarnaseid muresid “ühtegi ehitusluba ei ole võimalik saada ilma, et sul oleks õige partei liikmepilet” jne.

Ma kardan – vaadates härra Veltroni viimase aja sõnavõtte – et võimule tulles püüab PD kogu Itaaliat viia olukorda, kus suur osa võimu on ‘ndraghetal ja teatud hulgal rahvusvahelistel korporatsioonidel ja finantsinstitutsioonidel. Olukorda, kus Itaalia elanikkond kasvab nii, nagu Reggio elanikkond praegu – geomeetriliselt immigrantide arvel, kes töötavad peaaegu mitte millegi eest mustale majandusele muutudes koormaks avalikele teenustele: – see aga toob kaasa aga ainult vihkamise, rassismi ja fašismi taastõusu. Muide, ma arvan, et Bossil ning Lega Nordil lähevad need valimised väga edukalt.

Niisugune Itaalia müümise ja inimestevaheliste sidemete lammutamise plaan (nii kaotatakse kodaniketasandi opositsioon) võis Prodil olla juba 2006. aasta valimisteks, kuivõrd võimul olles ei täitnud ta peaaegu ühtegi lubadust programmist, mille pärast valijad talle koha andsid, Vicenza baaside sulgemise asemel ta leidis, et neid peab sootuks suurendama. Kuid teda takistas, pehmelt küll, Rifondazione, kes koalitsioonis käitus siiski mõnevõrra pidurina – ja kogu 2007. aasta sügise oli näha suundumust Verdist ja Rifondazionest lahtisaamiseks.

Kuid neid tegevusi ei ole Bertinotti kahjuks suutnud enda kasuks välja mängida, veel enam, praeguseks on ta kaotanud arvatavasti igasuguse usaldatavuse, oma soovimatusega Veltronile ja Partito Democraticole vastanduda. Kui vasakjõud oleksid tulnud välja programmiga “meie pakume alternatiivi kriminaal Berlusconile ja hävitaja Veltronile” kuulutades ennast “La Sinistra“-ks (“Vasak pool”) pateetilise La sinistra l’arcobaleno (Vasak vikerkaar) asemel (viidates, et me ikka päris vasak ei ole, me siin niisama…), siis oleks nad need “pettunud ja küünilised” vasakvalijad arvatavasti veel ühe korra enda taha saanud. Kuid praegu, kulutades oma jõudu maksimaalselt lahmivale või vähemlahmivale kriitikale, aga mitte millegi välja pakkumisele, kaotab Bertinotti hääli arvatavasti iga kord kui ta avalikkuse ette ilmub – ning võib juhtuda, et Rifondazione saab oma kõigi aegade kõige halvema tulemuse (eriti siis, kui Veltroni tuleb välja oma viimase tugeva kampaaniaga “kui te ei vali mind, siis…”

Need ideed peavad edasi kõndima…

Kõike eelnevalt arvestades, pean tunnistama, et Itaaliale on hetkel kasulikum, kui Palazzo Chigisse jõuab Berlusconi, mitte Veltroni. Berlusconi on tavaline kriminaal, temaga hakkamasaamiseks on Itaalial strateegia – nagu näiteks kodanikeliikumised, suhteliselt iseseisev prokuratuur jne – Berlusconi kolm eesmärki, nagu eelpooltoodud, on kristallselged. Veltroni, kes tahab võimu, ei ole samuti huvitatud ühegi probleemi lahendamisest, küll aga probleemide tagajärgede kinnimätsimisest kõige müümisega, mis näppu juhtub (eriti, kui sellega kaasneb tema võimu toetamine mõne välismaise või kodumaise toimija poolt). Kuna Prodi valitsuses teised vasakpoolsed parteid seda mõnevõrra takistasid, siis loomulikult saab Veltroni esimeseks sammuks ka just nende parteide hävitamine. Niimoodi võimu säilitamisele keskenduses hävitab ta aga, seda mis Itaalia ühiskonda ning ka majandust koos hoiab, mis aitab võidelda berlusconide vastu – solidaarsuse, neidsamu kodanikeliikumisi ja ühistegutsemist (kuigi televisioon püüab sedasama teha juba seitsmekümnendatest saadik). Ma ei tahaks näha Itaaliat riigina, kus Falcone ja Borsellino ideedel ei ole enam tähtsust ja kus Pasolini geniaalsust keegi tähelegi ei paneks. Ma arvan, et kõige parem oleks itaallastel hääletada mõne väikepartei poolt, mis Veltroni või Berlusconi võimu natukenegi piiraks, mis vasakpoolsetel on lihtsam kui parempoolsetel. Pettunud ja küünilised vasakpoolsed – vist tuleks siiski hääl anda “vasakvikerkaare” poolt, vaatamata kõigele? Pettunud ja küünilised parempoolsed – peaasi, et välja tullakse ja midagi valitakse, mis ei ole Veltroni (mõistlikku väikeparteid on raske leida). Casini ja tsentristid? Või tõesti Berlusconi….

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Mastella, maffia, korruptsioon ja Itaalia valitsus

Romano Prodi võttis täna, 17. jaanuaril, ajutiselt üle justiitsministri kohused, kuna senine justiitsminister Clemente Mastella pidi tagasi astuma seoses süüdistustega korruptsioonis.

Prodi kinnitas, et tema usub Mastella kiiret vabanemist ning katoliku poliitiku peatset naasmist oma kohale ning kinnitas oma solidaarsust Mastellaga “nii poliitiku kui sõbrana”. Ilma Mastella partei Udeur‘i kolme senaatori toetuseta kaotaks Prodi koalitsioon senatis enamuse ja see tähendaks valitsuse kukkumist. Veel ainult päev varem, kui Mastella väitis, et ta tahab tagasi astuda vaid oma samuti korruptsioonis süüdistatava naise toetuseks, keeldus Prodi keeldus tema tagasiastumispalvet rahuldamast, kinnitades oma solidaarsust.

Clemente Mastella, kelle poliitilisse minevikku kuulub ka Tööministri ametikoht Berlusconi esimeses valitsuses, omab tugevat valijaskonda eelkõige Campanias, Benevento ja Caserta provintsides. Udeur saab küll üleriigilises mõttes vähe hääli, kuid just mainitud regioonide suur toetus muudab selle partei oluliseks kõikvõimalike koalitsioonide jaoks. Samuti on Udeuril tugevad sidemed Sitsiilias – kuid võimulolek Sitsiilias tähendab paratamatuid suhteid maffiaga. Udeuri noorteühenduse endine eesistuja arreteeriti kui Bernardo Provenzano (Cosa Nostra eeldatava juhi, arreteeritud 2006 pärast nelja aastakümmet tagaotsimist) “parem käsi”.

Märkimist väärib ka partei kujunemislugu. 1994. aastal Mastella koos Pier Ferdinando Casini ja teiste endise Democrazia Cristiana mõõdukama poolega koos loodud Centro Cristiano Democratico (CCD). Mastella ja tema pooldajad lahkusid sellest parteist aga 1998. aastal, et luua koos Francesco Cossiga’ga, endise presidendi (1985-1992), Andreotti kolmanda valitsuse siseministri (1976-1978, siseminister Aldo Moro mõrvamise ajal, seotud paramilitaarse organisatsiooni Gladioga) uus partei Unione Democratica per la Repubblica (UDR). UDR aitas tollal vasaktiival sisevõitlust pidanud Massimo D’Alemal võimule tulla. Seejärel lahkus Mastella taas Cossigast ja muutis UDR-i Udeuriks.

Ka Clemente Mastellal on Esimese Vabariigi ajast (1980-ndatest) saadik ulatuslik korruptsiooniminevik, prokurör Luigi de Magistris uurimine Calabria ‘ndrangheta tegutsemise ja sidemete kohta hõlmab nii Mastellat kui peaminister Romano Prodit. Udeuri liikmed on uurimise all kogu riigis. Hiljuti avastas Campania maakonna S. Maria Capua Vetere prokurör korruptiivse skeemi avalike haiglate ja muude kõrgete tervishoiuametite kohtade jagamisel. Selle tulemusena määras ta koduaresti Mastella abikaasa Sandra Lonardo (Campania maakonna regionaalparlamendi eesistuja) ning arreteeris reaalelt 23 Udeuri kõrget ametnikku. Mastellat ennast süüdistatakse seitsmes erinevas kriminaalses teos. Sisuliselt see tähendab, et arreteeriti kõik partei juhtivad figuurid süüdistatuna kriminaalkuritegudes, seega süüdistusest lähtuvalt võib Udeuri parteid nimetada ka kriminaalseks organisatsiooniks.

Mastella kinnitab praegu lihtsalt: “me ei ole maffia ja poliitika vahelise assotsiatsiooni juhid. Me oleme partei, kes nõuab respekti” ega anna konkreetsete süüdistuste suhtes mingeid kommentaare. Ma pean väga tõenäoliseks, et Mastella ise lekitas teavet uurimisest meediasse, et selle käiku segada. Mastella pidi justiitsministrina ka juba enne eilset teadma tema vastu kerkivast süüdistusest, seega meediasekkumine pani prokuröre kiirustama, mis võis endaga kaasa tuua ka mõningate tõendite kaotamise. 16. jaanuari hommikul pidi Mastella parlamendi alamkoja ees pidama kõne Itaalia õiguskorrast, kuid see pikk, tsitaatidega pikitud kõne keskendus peamiselt kohtunike ründamisele, süüdistades neid kõigis võimalikes kuritegudes, kõne lõpetas justiitsminister tagasiastumisteatega. Sel hetkel kui Prodi kutsus Mastella asja arutama ning palus teda mitte tagasi astuda, siis ei olnud Mastella veel ametlikult uurimise all – seega Prodi kahtlustustest ei teadnud, ehkki Mastella ise ilmselt teadis. Prodi näitas taaskord üles oma hämmastavat naiivsust ning selle asemel, et prokuröridelt uurida, kas neil on ka mingeid tõendeid Mastella vastu, sööstis ta välja oma usaldusavaldusega. See tähendas, et kui tuli avalikuks, et Mastellat süüdistatakse seitsmes erinevas kuriteos, vaikis peaminister pikalt ning nüüd klammerdub retoorikasse “katoliiklik poliitik” ja “kindlasti ta kohe vabastatakse”.

Nüüd püsib Udeuri toetus Prodi taga arvatavasti täpselt seni, kuni eksisteerib mingi lootus, et Prodi suudab selle uurimise lõpetada. Kuivõrd aga Itaalia prokurörid on oma uurimistes väga vabad (Teise maailmasõjajärgse ideestiku tõttu, kui fašismikuritegude uurimiseks tuli vabad käed anda), siis ma kardan, et Prodil muutub selle eesmärgi täitmine ületamatult raskeks. Praegu teatas Udeur, et jätkab valitsuse toetamist eelnõude kaupa.

Kui nüüd arvesse võtta asjaolu, et konstitutsiooniline kohus andis rohelise tule valimisseaduse refendumile, siis on kõigi väikeparteide huvides kuulutada uued valimised välja võimalikult lühikese aja jooksul – plaanitav valimisseadus nimelt tõstab valimiskünnist, mis teeb väikeparteidele parlamenti jõudmise sisuliselt võimatuks. Praegu väljakuulutatavad valimised oleksid ka Berlusconile tema elu viimane šanss võimuletulekuks, kuna lisaks mainitud skandaalile ja Napoli prügiprobleemile, on praegune koalitsioon sisuliselt loobnud kõigist oma 2006. aasta eel valijatele antud lubadustest, mis võib nood aga hääletamisest loobuma panna.

Seega, ma arvan, et Itaalia valitsus pole mitte ainult nõrgenemas, nagu kirjutab BBC, Itaalia valitsus on iga hetk koost lagunemas.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

(valitsuse lagunemisest vaata edasi seda postitust)