Eile sõin ma carbonarat

Itaalias ei tehta süüa, Itaalias harrastatakse kokakunsti. Nagu igas teiseski kunstis, on ka siin tähtis lihtsus ning harmoonia, emotsioon, mis peab jätma sügava jälje…

Pasta ei ole taldrikutäis makarone. Pasta on suhtlemisvahend ja tundeavaldus.
Kui itaallane sinust hoolib, küsib ta tihti “Hai mangiato?”/ “Oled söönud?”
Seepärast armastavadki nii paljud inimesed itaalia kööki, just seepärast klammerduvad itaallased niivõrd palju oma kodutoidukombe külge.

Eile, 17. jaanuaril, tähistati kümnendat ülemaailmset itaalia köögi päeva, seekord pühendatud carbonara pastale. Seda korraldab välismaal töötavate chef`ide virtuaalne kogukond Itchef-GVCI (Gruppo Virtuale dei Cuochi Italiani), kes püüab itaalia köögi standardeid ning ehtsust üleval hoida igal pool meie planeedil. Eile pakkusid Itaalia restoranid Hiinast Argentiinani, Taanist Malaysiani just ehtsat carbonarat.

Carbonara on üks levinumatest (ja kahjuks ka ära rikutumatest) Itaalia toitudest, mille kohta liigub palju erinevaid retsepte. Itaalias võib kohata näiteks tihti juurvilja, kala ning mereandidega variante, välismaal lisatakse (oh õudust!!) sibulat, küüslauku või parmigiano-reggiano juustu. Kuskil lisatakse toidule rõõska koort, mõnede arvates peab carbonarat valmistama spaghettist… Aga see puhastverd rooma carbonara nõuab just rigatonit (mi raccomando! ma soovitan tungivalt!).

Pole siiamaani selge, kust ja kellelt see toiduvalmistamisviis pärineb. Võib-olla vanadel roomlastelt või Umbria söekaevandajatelt? Esimest korda avaldas carbonara retsepti Napoli aadlimees Ippolito Cavalcanti, kuid pole teada, kas see oli tema originaalne väljamõeldis. Veel räägitakse lugu Sardiiniast Carbonia külast Rooma tööd otsima tulnud kokast, kes edukale retseptile oma koduküla nime andis; mõned osutavad asjaolule, et karbonaaride salaühingu liikmed said selle toidu koostisosi paguluses väga lihtsalt kätte. Jumal tollega! Kindlasti teame, et carbonara on alamkihi toit, väga levinud Rooma lihtrahva linnaosades, mida võime õigusega pidada carbonara sünnikohaks.

Õige carbonara ongi lihtsuse, täiuslikkuse ning pehmuse triumf. Selle valmistamiseks peame võtma vaid neli koostisainet: guanciale (sea põseliha), muna, pecorino juust, must pipar. Mitte midagi muud. Edasi on puhas poeesia…

Paneme vee pasta jaoks keema.

Kui vesi vaikselt keema hakkab, lisame käputäie soola.

Samal ajal klopime munakollased (2 iga poole kilo rigatoni kohta), lisame sinna riivitud pecorino, pipra, tsipakene soola ning segame seni, kuni saab ühtlane kreem.

Kui rigatoni on poolkeenud (metà cottura), paneme tule alla põselihakuubikutele. Ilma õlita, sest liha enese sulanud rasvast aitab. Ärgem kasutagem panni, vaid pisikest potti (roomlased nimetavad seda „cazzarola“ks): liha peab läbi küpsema, aga pehmeks jääma ega tohi pruunistuda.

Nõristame rigatoni (hoiame silma peal, et liiga pehmeks ei kee!)

Lisame kastmesse tilga pasta keeduvett.

Segame kiiresti rigatoni ja kastme.

Seejärel paneme liha pasta peale ning segame veelkord kiiresti (mitte kunagi kuumas nõus, sest muna ei tohi läbi küpseda ja munaroa efekti tekitada)

Kaste peab jääma kreemjaks.

EI küüslaugule, mis sobib carbonara juurde – nagu itaallased ütlevad – sama palju kui „kapsad õhtuooteks“.

EI sibulale. See katab põseliha õrna maitse.

Parmigiano juust on keelatud.

Rõõsk koor, mida vahel lisatakse, et kreemjat kastet saavutada, on üleliigne: peame panustama lihtsalt omaenda energiat kastme valmistamisse.

Lihtne kuid imemaitsev toit saigi serveerimisvalmis, jääb veel i-le punkt panna ning võtta kõrvale fantastiline Frascati Superiore (valge) – küps ja sametine kuiv vein Rooma külje alt (12 grad. vol.) või “tasakaalukas” Gambellara Veneto (valge) või äärmisel juhul Chianti classico, kuna just need tõstavad esile suurepäraselt carbonara maitserikkust. Kui te veini ei soovi, siis mineraalvett – ja palun, ärge peitke toidu maitsegammat mahlade alla.

Ma tean omaenese kogemusest, et kui tuttavatega lobisemine pika peale läheb ning söögiaeg ootamatult kätte jõuab, siis tuleb alati keegi carbonara-mõttega välja: mõttega toidust, mida kiire valmistada ja võimaldab tegijal oma osavust näidata. Nii lõhnabki carbonara sõbrasooja õhtu ja läheduse järgi…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Paavsti ei võetud ülikooli!

17. jaanuari hommikul pidi paavst Benedictus XVI osalema Rooma ülikooli “La Sapienza” akadeemilise aasta avamisüritusel, kuid üliõpilased ning õppejõud keelasid selle ära. Nad ei olnud unustanud, et kui härra Ratzinger oli 90-ndatel kardinal, tuli ta välja seisukohaga, et katoliku kiriku protsess Galileo Galilei vastu oli õiglane…

67 professorit (enamus neist füüsika erialalt) kirjutasid avaliku kirja rektor Renato Guarinile rõhutamaks teaduse iseseisvust ning ilmalikkust, üliõpilased okupeerisid ülikooli – paavstimeelsete sit-in’ide kaudu. Radio Vaticano rääkis kohe kuidugi “vaenulikust tsensuurist” ja vastas, et “67 dotsenti 4500-st on siiski vähemus ning ülikool ootab huviga paavsti külaskäiku” 15. jaanuari õhtul tuli siiski teade, et paavst loobub visiidist kuna ei pea seda sellises protestikliimas sobivaks. Paljud, kes olid protestijatele pöialt hoidnud, hõiskasid rõõmus.

Usun, et põhjamaalasele on raske ette kujutada paavsti ning kirku tähtsust Itaalia ühiskonnas. 1929. aastal sõlmis Mussolini Püha Tooliga Lateraani Kokkulepped, millega pandi alus Vatikani Linnriigile ning tunnistati vastastikust iseseisvust. Leping defineeris tsiviilsed ja religioossed suhted kiriku ning Itaalia riigi (sel ajal kuningriik) vahel. Riik nõustus tegema oma abieluseaduse (mis hõlmab ka lahutust) Katoliku Kirikule meelekohaselt ning katoliiklus kuulutati riigiusuks. Itaalia Vabariik loodi küll ilmalikuna, kuid Katoliku Kiriku varad säilisid, ka lahutus muudeti lubatavaks alles 1970-ndate kuumas õhustikus, läbi referendumi, tänu kodanikeliikumiste aktiivsete nõudmistele. Nii ongi kujunenud olukord, kus enamus ilmaliku Itaalia Vabariigi kodanikke on siiski kiriku hingekirjas ning paljud alluvad eetikaküsimustes paavsti ettekirjutustele.

Teadusmaailma nördimus on täiesti mõistetav. Paavst võtab sõna iga reegli ja seaduse kohta, mida Itaalia avalik arvamus arutab. Alustades abordist ja kunstlikust viljastamisest ning lõpetades kahe inimese õigusest vabale valikule kellega koos elada. Paavst “tutistab” Rooma linnapead linna allakäigu pärast (ja linnapea kuulab kõrvad lontis). Paavstil on esklusiivne õigus moraali ja inimlike väärtuste üle otsustamisel. Paavst on Jumala saadik maa peal. Paavst on definitsiooni põhjal eksimatu. Seega on loomulik, et igal tema sõnavõtul on hiigelsuur mõju.

Tänastest lehtedest näen, et poliitikud on vihased. Kellelgi neist ei tule pähe, et nad on Itaalia (ilmaliku!) Vabariigi kodanike esindajad ja et selg vöiks siiski natuke sirgem olla – ei ole ju mingit põhjust mingi teise iseseisva riigi riigipea kummardamiseks.

Itaalia loetuim ajaleht “Corriere della Sera” toob ära poliitikute reaktsioonid:

Peaminister Romano Prodi: „Avaldan sügavat nördimust ning mõistan hukka protesteerijate käitumise ning arvamusavaldused, mis ei tee au Itaalia kultuuri- ja sallivustradistsioonile.Kelleltki ei saa sõnaõigust ära võtta, veel vähem paavstilt.“

Härra Prodi unustab, et selle loogika järgi peaks sõnaõigus ka ilmalikel olema…

Opositsioonipartei juht Silvio Berlusconi: „Haav, mis alandab Itaaliat ja Ülikooli. Paavsti loobumine visiidist teaduse eeldatava ilmalikkuse nimel on ebatolerantsuse märk, millel ei ole midagi tegemist tegeliku ilmalikkusega. Itaalia riik ja Ülikool ei ole vöimelised kõrgeimale usuautoriteedile sõnavabadust tagama.“

Kui sõnaõigust nõutakse absoluutselt igas olukorras ja elusfääris, siis nõuan ka mina vabdust kirikusse minna ja Darwini teooriaid selgitada. Lihtne?

President Giorgio Napoliano, kes räägib „lubamatust ebatolerantsusest“ ning saatis isikliku kirja Benedictus XVI-le, et väljendada oma siirast nördimust.

Vähemalt selle üle saab õnnelik olla, et ta kirjutas seda kui eraisik ning mitte kui itaallaste esindaja..

Kardinal Ruini kutsub üles kõiki usklikke ja roomlasi pühapäeval, 20.jaanuaril Püha Peetruse väljakule kogunema ning Angelusel osalema, et paavstile kiindumust ja solidaarsust avaldada: „See on kurb ja banaalne juhtum, ei olnud mingit põhjust paavsti visiiti takistada. Üliõpilased tegid mind tõesti kurvaks. Nad on ajas 40 aastat tagasi läinud, nagu elaksime 1968 aastal.“

Paradoksaalsel kombel võib lugupeetud kardinalil siin õiguski olla. Võib-olla me elamegi samasuguse murdepunkti hetkel, nagu seda oli 1968. Kui see vaid oleks millegi algus…

Argumendid tsensuurist või ebademokraatlikust fanaatilisusest on tegelikult absurdsed. Ratzingeril saab siinsetes meediakanalites palju ruumi. Niivõrd palju, et saab õigustatult küsida, kas paavsti kompetentsi piir pole mitte paigast ära nihkunud. Kiriku ülesanne peaks olema inimese hinge eest hoolt kanda ning mitte kodanike tavaelule (rääkimata akdeemilisest sfäärist!) direktiive anda. Seda enam, et mitte-katoliiklaste ja formaalsete katoliiklaste, kes reaalselt usuelus ei osale, protsent Itaalias järjest kasvab.

Kui poliitikud kummardavad, siis peavad ilmalike väärtuste hoidajad ise oma huvide kaitseks välja astuma. Ma arvan, et just ilmalikud väärtused on see päästerõngas, see kokkuleppepunkt, mis ehk võimaldab erinevatel religioonidel kooseksisteerida. Mäletame veel väga hästi Ratzingeri musulmanivastast taktitust Ratisbona Ülikoolis. Teise Itaalia suure levikuga ajalehe, La Stampa, küsitlusele, keda nad eelistavad vastas 76 000 lugejat – 57,2 % oli teadlaste ja 42,8 % kiriku poolt; La Stampa kommentaariumis leiavad külastajad ehtitaallasliku irooniaga:

„Pühapäeval lähme kõik Angelusele ja toetame nii moraalselt kui majanduslikult vaest paavsti, kes kõigile head teeb. Pärast, nii umbes kella 14 paiku võtame kinni satanistidest füüsikud ja läheme neid kollektiivselt Campo De Fiori platsile põletama, et kogu maailmale näidata kui tolerantsed me, katoliiklased oleme.“ (postitanud G.Bruno da Nola)

„Milleks oli tal vaja ülikooli minna, et rääkida. Tal on alati ütlemist, et milline peab perekond olema ja mida peab referendumil hääletama. Kui ta nii talleke on, miks ei taha ta siis kinnisvaramakse maksta? Miks ei ela ta onnis ja ei anna kiriku varandust vaestele… Tee meile see väike solidaarsusžest…“ (postitanud Marco B.N.)

„Die Welt“

„Oma loobumisega andis Benedictus XVI tugeva kõrvakiilu itaalia ilmalikele. Tugevaima, mis nad kunagi saanud on.“

Pärast loobumist võib paavsti vaadelda ohvri rollis, kes vägivaldsete ekstremistide tõttu pidi sammukese tagasi astuma: nii mõnigi inimene näeb selles häbiasja. Mina aga olen uhke, kui näen inimesi, kellel on väärikust ja julgust oma ideede eest seista. Ei, mitte agressiivselt, vaid kirjutades… Agressiivsed on need, kes demagoogiliselt kõva häälega „komplotist“ karjuvad. Mul tekib ka küsimus, mis on suurem häbiasi, kas Ülikooli protest või justiitsministri Mastella korrumpeerunud pereafäärid?

Ilusasti võtab selle sündmuse aga kokku Piergiorgio Odifreddi, „häbematu matemaatik“: „Paavst annulleeris oma visiidi Ülikooli. Usun, et see on üks neist vähestest momentidest, kui ta näitab endal olevat natukene tervet mõistust. See on väljakupoliitika [politica di piazza], noorte ja rahva võit.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma