You are currently browsing the category archive for the 'Linnad ja piirkonnad' category.
Tegelikult on kogu Itaalia masinaid täis, juba pikka aega, vanadest roomlastest saadik, Da Vincit mainimatagi. Ja seetõttu pole ime, et 19. sajandi Euroopa üks moodsaimaid raudteid ehitati just Liguria rannikule, kust sõitjad imelist vaadet said nautida ja kus muidu ei olekski võimalik liikuda. Praguseks on raudteesõitjaid aga väga palju ning raudteeliin on mõnevõrra sisemaa poole viidud, vana kitsarööpmelise raudruuna rada on asfalteeritult maanteeks muudetud, kus inimesed omaenda kondiaurul vaadet naudivad ja Giro d’Italiaks harjutavad. Raudtee sisemaa ehk mägede poole ehitamine sai võimalikuks ka tänu sellele, et vahepeal töötati välja väga suur hulk teisi masinaid, mis tööplatsil töötajaid aitavad ning võimaldavad uhkeid sildu ehitada – mõned neist ootamatult tillukesed, nagu too kollane sõiduk, mis Reggio Emilia raudteelähisel ehitusplatsil tiirutas. Kuid peale suurte ja grandioossete ehitusliikurite abistavad siin inimesi ka hoopis ootamatumad masinad – näiteks Itaaliale tüüpiliselt ülitillukestes koridorides (kuhu ratastoolid ja lapsevankrid kehvasti sisse mahuvad, liftist rääkimata) inimesi, kel treppidest raske käia. Siis kinnitataksegi masin ratastooli alla, ta suriseb ning libiseb sujuvalt treppipidi välisukse suunas – kus ta siis tooli küljest jälle lahti võetakse ning rõõmsal meelel oma reisijat ootama jääb, seni kuni too väljas omi asju ajab. Ilma niisuguste seadmeteta ei oleks noist uhketest rongidest mõnedele sugugi kasu, sest nad ei pööseks kodust välja…
Vaade masinalt, Rapallo, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)
Kollane masin, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)
Trepisõiduk, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)
Itaalia on vabariik, mis on rajatud tööle nagu ütleb meie konstitutsiooni esimene paragrahv ja siinsete blogiadministraatorite töökohustuste tõttu ongi fotojaht pisut viibinud ja mõned teemad vahele jätnud. Kuid püüame taas jahilistele kaasa lüüa.
Lemmikud on ikka isiklikud, kuigi lapsed ja loomad on tihti kõigi lemmikud – ent üks mida ei tohi unustada on see, et ka neil on omakorda lemmikud. Torino lambipoe omanikul on näiteks koer Susanna, kellel on omad lemmikkäigud ja lemmikpoed, delikatessipoe lävel võib ta lesida tunde, sest kahtlemata on midagi head oodata ning kõrvalolev lihapood ei tekita sugugi mingit huvi, küll aga pagariäri singipirukad. Reggio Emilia tädikeste lemmikul Anital on aga oma lemmikmarjad, mille otsinguil ei kõhkle ta ka hoopis teistesse regioonidesse tormavat. Toscana on aga maakond, mis on nii kunsti täis, et isegi koerte lemmikud ei ole seotud toidu vaid hoopis maalidega ning seetõttu on Toscana ise turistide lemmik – eriti muidugi Pisa imede väljak ja üks konkreetne torn, mis kuidagi püsti püsida ei taha.
Lemmikpood, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)
Lemmikmarjad, Fumane, Veneto, 2009 (Autor: Mari-Ly)
Lemmikmaal, Cecina Mate, Toscana, 2009 (Autor: Kätlin)
Lemmiktorn, Pisa, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)
Itaalia sees on peidus tema ajalugu, meie ajalugu, igal hetkel võid näha midagi mis on loodud etruskite või vanade roomlaste poolt või siis midagi, mida ajaloo hävitavad sõjad on purustanud – või siis rahuaegsed administratsioonid, seda juppi vanade roomlaste ehitatud via Emiliast, mille nime kannab ka praegune autotee, enam Reggio nell’Emilias niimoodi klaasi all näha pole, sest poliitiline võim arvas, et tänavad on kõndimiseks ja kohvikute toolide panemiseks. Kuid seal all on ta ikka olemas nagu tuhanded muud kihid inimkonna minevikku.
Itaalia sees ongi peidus tema, meie, tsivilisatsioon, kus läbi vana lossiakna välja piiludes näeb uut, tsivilisatsioon, mida hoiavad alles kõik need inimesed, kelle kohtamiseks tuleb lihtsalt silmad ja süda väikese lapse kombel avada. Itaalia sees on peidus tema loodus, imeline ja eripärane, kuhu geopeiturid oma aardeid peidavad ning mis päris lõpuks võib osutuda kogu maailmas ühtseks tüütuks nähtuseks, võsaks.
PS! Vaata eelmise teema pilte ka: öö, sest töö ei lasknud eelmisel nädalal postitada
via Emilia iseenda all peidus, Reggio Emilia, Emilia Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)
Akna taga peidus, Castello Firmian, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)
Ennäe inimest, Motta d'Affermo, Sitsiilia, 2009 (Autor: Nele)
Aarded võsas peidus, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)
Lõunamaa ööd on soojad ja muhedad isegi siis, kui on talv, inimesed kogunevad tänavatele, kui lõppenud on päevatöö, külmemais paikades läetakse suured gaasilaternad, et välikohvikuis ära ei külmaks, säravad vaateaknad, inimesed saalivad siia-sinna, tekivad varjudest, suur tohuvabohu, mida võib tajuda igasuguste nurkade all, kõikvõimalikest peegeldustest. Mõnikord on seda hoopis parem jälgida kaugelt, teadest, et iga tule all on omaette ja keeruline elu, tabades öövalguses selle riigi asustustihedust ning pidevalt toimuvat elu. Mõnikord aga võib lihtsalt vaikselt end lõdvaks lasta, jälgides lampide loodud haaravaid varjumänge, kunst, see on siin ka öö igakordne osa, kunst, emotsioonid ja kired – mida siinmail leiab isegi keraamikavabrikuist.
Öös on valgust, Genova, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)
Öösaladused, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)
Öine suudlus, Thun, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)
Öös on vaatenurki, Ascoli Piceno, Marche (Autor: Kadri)
Varjud öös, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)
Öötuled taevas ja maal, Catania, Sicilia, 2008 (Autor: Anna)
Veel enne Rooma rajamist, veel enne Remuse ja Romuluse sündi voolas Tiber, uue maailma tulevane arter, mööda antiikset maad, mille nimeks sai Latium. Sellest paigast sai hiljem saladuslike etruskite elupaik – kes, otsustades, et etruskite aeg on nüüd läbi saanud, tegid ruumi uuele tsivilisatsioonile ning Latiumist sai hiigelimpeeriumi tuum, muutudes koduregiooniks Igavesele Linnale, Roomale.
Toda maailma valvanud ning peaaegu unustusehõlma vajunud jumalad ei ole justkui tänagi siit kadunud, vaid osavalt end liig ammuse ajaloo sisse põiminud. Pratica di Mare rannal istudes võib meenutada Aineiast, Veenuse poega, kes langenud Troojast pagedes randub pärast pikka hulkumist Vahemerel Laurento territooriumil (praeguse Rooma külje all, aga hävinud) ja armub kuningas Latinuse tütresse Laviniasse. Ka neiu ei saa enam “sisserändajalt” silmi ära. Vaatamata sellele, et tüdruk on juba naiseks lubatud rutulite kuningale Turnusele, otsustab isasüda lepingule vilistada, mis sest , et sellega paratamatult sõda kaasneb. Rutulite vägi annab küll lahingus alla, aga Latinus kaotab elu. Oma armastatud naise auks, kelle imeilus nini siiamaani kasutusel, rajab Aineias uue linna Laviniumi, just praeguse Pratica di Mare asukohal.
Müüdihõnguline on ka Tusculum, mis hävines aastal 1199, aga mille varemed asuvad Frascati ligidal. Selle asutajaks oli Telegonos, Odysseuse ja Kirke (kes viimast Circeo kandis võrgutas) poeg. Telegonose tütart Mamiliat, omakorda, peetakse aga rooma tähtsa pere gens Mamilia esiemaks. Aastal 509 a.c. saab Roomast vabariik ning Tarquinius Superbus, viimane rooma kuningas, palub abi Tusculumi valitsejalt ja Latiinide Liidu mõjukalt liikmelt Octavius Mamiliuselt. Arved õiendatakse 496.a.c. lahingus Regilluse järve ligidal, aga ka seekord sekkuvad jumalad maistesse tegemistesse ja ei keegi vähem kui Kastor ja Pollux, kuulsad Dioskuurid. Õigupoolest ahvatlesid roomlased neid uute templite ja rikkalike aupidustustega, et nad Tusculumilt toetuse ära võtaksid. Ja kui järgmisel lahingupäeval ilmutavad võimsad kaksikud end täies hiilguses rooma sõdurite rivi ees, siis on sõja saatus otsustatud. Latiinide Liit annab alla ja lahingu tagajärjeks on kuulus liiduleping “Foedus Cassianum“.
Laziost võib jutustada tuhandeid lugusid, fantaasiaga rikastatud või tõesti aset leidnud. Lazio teed on näinud enamust maailma palet muutnud isiksustest alates San Pietrost või Karl Suurest. Ja ometigi on paljudele praegune Lazio maakond samahästi kui tundmatu.
Rooma võimsasse varju jääva Lazio maastikel pole Alpide imponentsust ega Toskaana koketeerivat sarmi. Tema ilu on talutüdruku moodi, lihtne ning tagasihoidlik, natuke endassetõmbunud nagu meenutaks aeg-ajalt endamisi aegade hämarusi hoolimata sellest,mis ta ümber toimub. Välismaalased, eripakkumistest ning reklaamist meelitatutena, on tihti huvitatud kas suurlinnadest või mainekamatest maakondadest nagu Toskaana või Liguuria, mille kööki, loodust ning inimesi lahatakse jätkuvalt sajas eri väljaandes ja filmis. Lazio, turisti trajektooridest veidi fuori mano, võib anda aga ootamatut avastamisrõõmu.
Näiteks järved – Nemi, Vico, Albano, Bolsena, Bracciano – oma küladega, Cerveteri või Tarquinia etruskide nekropolid, Tivolis villa D’Este ja villa Adriana. Lazio lõunapoolses osas on mererannad, millele tasub ring peale teha (Circeo, Sabaudia, Sperlonga ja Gaeta) ning võimaluse korral Ponza saart külastada. Ja kuidas mitte mainida Ciociariat, täpsemalt määratlemata territooriumi, mis enam-vähem kattub Frosinone provintsiga, millel on oma traditsiooniline kultuur ja mis on kinkinud tervele maailmale võrratud, jäljendamatud Vittorio De Sica, Marcello Mastroianni ja Nino Manfredi. Unustamata sürreaalset Püha Benediktuse kloostrit Subiaco (Gina Lollobrigida sünnikoha) ligidal.
Selle Lazio avastamiseks ei olegi vaja väga pikki vahemaid ette võtta. Piisab üüriautost ning tunnist-pooleteisest, uudishimust ning kergest seiklustahtest. Fantastiline on käia Itaalias piki sajanditevanuseid järeleproovitud teekondi, mööda maailmakuulsaid paiku. Võrreldamatu on aga kogeda omal käel, kuivõrd ammendamatu on selle maa mitmekesisus, mille igas kuupmeetris elab mitmeid maailmu.
Kes juhtub tulema Rooma poole praegusel “õndsal” aastaajal, mil kuumus vaibumas ja sügispäikest jätkub oktoobri lõpuni, neile teeme siia väikese meelespea üritustest, mis Lazio väikelinnades-külades tulekul. Enamus neist enogastronoomilised, aga milline parim ettekääne, et pilku marsruudilt kõrvale heita…
- 20. september GENZANO DI ROMA
Festa del pane casareccio / Koduleiva pidu
Itaalias üks tuntuimad leivaliike, il pane di Genzano, on ainus ahjutoode, millele on antud IGP (indicazione geografica protetta) märk?. Pidustuste käigus õpetatakse leivatainast tegema ning valmistatakse kilomeetri pikkune bruschetta, mida pidulistele jagatakse. Ka osalevad veinitootjad on kohalikud. - 27.september – 4.oktoober ZAGAROLO
Sagra dell’uva e dei vini tipici locali/ Viinamarja ja kohalike veinide pidu
Veinid koos kohalike hõrgutistega (ciambelle, tordi matti, coppiette) - 10.-11. oktoober BELLEGRA (Rooma provintsis)
Sagra delle tacchie ai funghi porcini
Tacchie on kohalik käsitsi tehtud pasta eri liik, mida tehakse puravikega - 10.-11.,17.-18. ja 24.-25.oktoober CANEPINA (Viterbo provintsis)
- Giornate della castagna /Kastanipäevad
Degustatsioonid kõikvõimalikest kastanitoitudest.
Soovitav kohad broneerida kohalikes toidupikades
Kastanitele on pühendatud ka need teised peod:
- 17.-18., 24.- 25. oktoober LATERA (Viterbo provintsis)
Festa del marrone - 16.-19.oktoober ROCCA DI PAPA (Rooma provintsis)
sagra delle castagne - 18.oktoober MONTELANICO (Rooma provintsis)
sagra delle castagne - 24.-25.oktoober AGOSTA (Rooma provintsis)
Festa dell’autunno – sagra delle caldarroste e del vino novello - 25.oktoober MICIGLIANO (Rieti provintsis)
Festa della castagna
Teisi üritusi:
- 18.oktoober FIUMICINO (Rooma provintsis)
Sapori di terra e mare/Maa ja mere maitsed
Degustatsioonid nii Fiumicino meretoitudest, kui Torrimpietra juustudest, salumi ning Maccarese bioloogilitest aedviljadest. - 24.-25.oktoober VASANELLO (Viterbo provintsis)
Rassegna nazionale di alto artigianato “Mestieraria 2009”/Kõrgkäsitöö näitus
Nahast klaasini, pitsidest rauani, keraamikast kangani - 24.-25.oktoober ROCCAGIOVINE (Rooma provintsis)
mostra nazionale del coltello d’arte/ 12. kunstiliste nugade näitus - 25.oktoober MORLUPO (Rooma provintsis)
Sagra della salsiccia/ Vorstipidu - 25.oktoober SACROFANO (Rooma provintsis)
sagra delle pappardelle al cinghiale/ 7. metsealihaga pappardellede pidu - 30.oktoober – 1. november LABRO (Rieti provintsis)
Labro con gusto e arte/ Labro toidu ja kunstiga
Kuigi kõik teed viivad Rooma, mis on nagu aastasadade jooksul kihiti hiiglaslikuks kasvanud pärl, siis tema merekarbiks oli ja on aegade algusest iidseid lugusid jutustav maa – Lazio.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Itaalias on üldjuhul tänavad ise kunstiks, seepärast siin toimubki enamik ühiskondlikust elust just väljas. Loomulikult see kunstipärasus inspireerib kõikvõimalikke inimesi uut loomingut tegema, näiteks Sardiinias tühjendatakse suveõhtuti Villasimiuse peatänav autodest, et tänavaservadele mahutada tänavakunstnike lauad ning nii nad lobisedes koos rahvaga kunsti loovadki – mõni tuleb lausa Roomast, mõnusa dialektiga pealtvaatajate poole pöördudes haarab värvirullid ja peitlid ning pilt valmib vaid kümne minutiga. Rooma – ja kõigi teiste linnade – väljakuil kohtab aga igat sorti tänavakunstnikke, kellelt saab koduseintelegi maale haarata või kes omaenda kehast on teinud kunstiteose, mis väikse annetuse puhul teinekord liigutama hakkab. Ja samal ajal kui Bologna uus linnapea hakkas 2009. aasta suvel kõnelema, kuidas tegelikult tuleks kõik isetegevuslik tänavakunst linna keskusest välja tõrjuda, linn graffitist puhtaks pesta ning mitte kedagi enam joonistama lasta, leppisid kunsti- ja muidutudengid kokku paljude väikeettevõtjatega ning kaunistasid nende hallist metallist uksekaitsed – või siis terve edicola – värviliste piltidega. Tänav on ka meie kodu ja me ei taha sinna steriilsust, vaid esteetilist naudingut ning vabadust omaenese loomejõudu proovile panna! Ma loodan, et ka linnapeale tuleb see viimane asjaolu nüüd kenasti meelde (peaks talle vist selle postituse lingi saatma, muide Bologna pilte saab suuremalt ka näha, kui peale klikid).
Tänava kunstnik, Villasimius, Sardegna, 2009 (Autor: Helena)
Tänav kui kunst, Burano, Veneto, 2009 (Autor: Julia)
Platsilt kunsti, Roma, Lazio, 2008 (Autor: Kadri)
Südame kunst, Firenze, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)
Iseseisvussammas, Roma, Lazio, 2009 (Autor: Anna)
Seintekunst, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)
Juba vanad roomlased raiusid Itaalia poolsaarel efektiivselt enamiku puid maha ning olid sunnitud tsemendi välja mõtlema, et ikka millest ehitada oleks (ja mis nii kergelt põlema ei läheks) ning ka impeeriumijärgsed laialipillutatud vabariigid ja kuningriigid ei halastanud järelejäänud metsadele. Seetõttu ongi peamine ehitusmaterjal siin pigem kivi ning puu väljendab juba luksustki. See muidugi ei takista 20. sajandi barbaritel oma eelkäijate vaimus metsi hävitada, näiteks kindlustusraha saamiseks neid põlema süüdates – kuid nüüd on meil vähemalt rahvuspargid ning põhjapool on natukene tavametsigi alles (ja lõuna Foresta Umbrat soovitan kõigil vaatama minna, et teada saada, milline oli Itaalia enne, kui see tühjaks raiuti). Mõnikord harva aga tabab silm mälestused sellest, kuidas puu on olnud ka siin ehitusvahend ning kui näha puud seal, kus oleme harjunud silmama kivi ja rauda – näiteks sildades ja laevades – siis toob see naeratuse näole. Bologna vanima säilinud maja, tuhat aastat vana, tollest ajast, kui siinsed kuulsad porticodki alles puust olid, Corte Isolani sissekäigu ees peatuvad aga kõik, isegi need, kes siin elavad – vähemalt hetkeks, et imetleda ühte puust maja. Sest puudel, kas teate, on süda ja selle südame soojus on tunda ka läbi tuhande aasta.
Raiutud puu nägu, Cortina d'Ampezzo, Veneto, 2007 (Autor: Helena)
Sild üle Po, Lombardia, 2009 (Autor: Sirje)
Puulaev, Vulcano, Isole Eolie, Mar Tirreno, 2009 (Autor: Anna)
Corte Isolani, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)
Puu süda, Merano, Trentino-Alto Adige, 2008 (Autor: Kätlin)
Olla naine ühes kriminaalses paigas on keeruline. Komplekssed reeglid, ranged rituaalid, lahutamatud sidemed. Jäik, läbi aegade ühesugusena püsiv ühiskonna-struktuur seadustab naiste käitumist maffiamaal. See on pidev köiel balansseerimine tänapäeva ning traditsioonide, moralismi trellide ja ärimaailma täieliku südame-tunnistusetuse osas.
Need naised võivad anda käske hukkamiseks, aga nad ei saa endale lubada vabadust armukest pidada või meest maha jätta.
Neil on õigus vabalt otsustada invensteeringute üle igas turusektoris, aga neil on keelatud end meikida kui nende mees on vanglas.
Kohtuprotsesside ajal võib näha kokkusurutud naisi publikule määratud saaliosas: saadavad suudlusi või lihtsaid tervitusi trellide taha. Need on kohtualuste abikaasad, aga tihti näivad nonde emadena. Riietuda elegantselt, end meikida samal ajal, kui mees on kinni, on sama hea kui öelda, et teed seda kellegi teise pärast. Värvitud juuksed on pettuse sõnadeta ülestunnistuseks. Naine on defineeritav suhtes mehega. Hingetu olevus. Poolik olevus. Seepärast näed neid abikaasa vangisoleku ajal hooletusse jäetud väljanägemisega. Truuduse märgiks. Kehtib Campania sisemaa klannides, teatud ‘ndrangheta ringkondades, mõnedes Cosa Nostra peredes. Kui aga näed neid hästi riides, värvituna ja hoolitsetuna, siis on nende mees läheduses, siis on ta vaba. Annab käske. Ja käske andes peegeldab oma naise peal enda võimu, annab seda edasi läbi tema välimuse. Ent ometi on vanglas istuvate bosside ilmetusest peaaegu läbipaistavaks muutunud abikaasad tihti nende asetäitjatena suurimateks käsuandjateks.
Kõikide naiste lood kriminaalses paigas sarnanevad üksteisele, olgu siis tegemist mõne traagilise või siis näilises normaalsuses hõljuva saatusega. Tavaliselt tutvutakse teismeeas ja abielu sõlmitakse kahekümne, kahekümne viie aastaselt. Võtta naiseks tütarlaps, keda tuntakse lapsest saadik, on reegel; põhitingimus, et oleks neitsi. Meestel on küll lubatud armukesi pidada, aga viimastel aastatel abikaasade poolt sisse viidud kirjutamata seaduseks kujunenud, et nendeks võetaks välismaalannasid: venelannasid, poolakaid, rumeenlannasid, moldaavlannasid. Kõik naised, keda peetakse madalakategoorialisteks, võimetuteks perekonda looma ja, nende meelest, lapsi kasvatama nii nagu peab. Samal ajal, soetada endale üks itaalia armuke või, mis veelgi hullem, samast külast oleks destabiliseeriv, karistust vääriv teguviis.
Läbi seksuaalsuse toimub suur osa ühe mehe või naise kujundumisest maffiamaal.
“Mitte kunagi naise all,” on üks kirjutamata seadusi, mis sisse kasvatatakse. Kui otsustad armastusakti ajal olla naise all, siis valid sa sellega ka “all-olemise” ka igapäevases elus. Ka siis, kui see sulle lihtsalt meeldib, sunnib see asend nende loogika järgi allaheitlikkusele.
“Mitte kunagi oraalset seksi.” Seda saada on lubatud, aga sama naisele teha on ”koerte värk”. “Ära muutu kunagi kellegi koeraks.” Vanad reeglid, mille järgi käituvad veel praegu paljud uue generatsiooni esindajad. Ja veelgi jäigemad reeglid kehtivad väljaspool Itaaliat. Yardie, võimas paljudes Londoni ja New Yorgi linnaosades valitsev Jamaika maffia, on heaks näiteks. On keelatud praktiseerida oraalset seksi, nii teha kui saada, on keelatud puudutada naiste anust ja olla anaalses vahekorras. Seda peetakse räpaseks, homoseksuaalseks (geid on jamaika maffiakultuuris surmale määratud). Seks peab olema jõuline, mehelik ja eelkõige korralik. Suudlusteta. Keelt läheb vaja joomiseks, tõeline mees ei kasuta seda teisiti. Cosche – maffiagruppide – esindajad on painatud mitte ainult oma mehelikkuse pärast, vaid ka seepärast, kuidas mainitut praktiseerida. Kategooriliste imperatiivide jäik elluviimine muutub rituaaliks, mille abil oma võimu kindlustada. Need selged ja erandideta normid kehtivad peaaegu kõigis ‘ndrangheta, camorra, mafia ja Sacra Corona Unita paikades. Kui hästi vaadata, on need midagi enamat kui lihtne maskuliinse kultuuri peegeldus. Pole midagi, mis ütleks meile selgemalt, kui need seksuaalnormid, kuidas kriminaalsetes kohtades ei leidu valdkonda, kus ei kehtiks kuuluvuse, võimu ning territoriaalse kontrolli raudne loogika. Võim elu ja surma üle, milles surm, olgu siis saadud või antud, on vundamendiks. Igaüks, kes usub, et on sellest vaba, eksib. Kontroll seksuaalsuse üle on põhiline. Ka flirtimine muutub territooriumi märgistamiseks. Läheneda naisterahvale tähendab riskeerida territoriaalse sissetungiga.
1994. aastal üritas Antonio Magliulo Casal di Principest alustada suhet ühe tütrlapsega, casalesi grupi liikme sugulasega, kes oli naiseks lubatud teisele klanni liikmele. Magliulo tegi tüdrukule rohkesti kingitusi ja taibates, et viimane polnud väga õnnelik oma abielulubaduse üle, ei kavatsenud lihtsalt loobuda. Antonio oli sellest palju aastaid nooremast tütarlapsest tõsiselt sisse võetud ja kurameeris temaga nagu ta kodukandis tavaks. Baci Perugina Valentinipäevaks, rebasekrae jõuluks, postegge ehk ootamised töökoha juures tavalistel päevadel. Ühel suvepäeval kutsusid Schiavone klanni liikmeted mehe Castelvolturno La Scogliera rannale, et asjad selgeks rääkida. Nad ei andnud talle aega suudki lahti teha. Maurizio Lavoro, Giuseppe Cecoro ja Guido Emilio lõid Antoniole naelutatud nuiaga pähe, sidusid ta kinni ja hakkasid liiva suhu ja ninna ajama. Mida enam ta neelas, et hingata, seda rohkem liiva nad talle kurku toppisid. Antonio lämbus sülje ning liiva segus, mis ta kõris tsementeerus. Ta määrati surmale, kuna flirtis endast noorema naisega, kelle soontes voolas ühe tähtsa grupiliikme veri, kes oli juba abikaasaks lubatud. Kurameerida, paluda kasvõi üksainus kokkusaamine, veeta koos öö on kohustus, risk, vastutus.
Valentino Galati oli 19-aastane, kui jäi kadunuks 26.detsembril 2006 Filadelfias, mis ei ole ameerika kveekerite poolt rajatud linn, vaid üks küla Vibo Valentia provintsis, asutatud vabamüürlaste poolt. Valentino oli lähedane võimul olevale ndrinale. Ta soontes voolas ‘ngranghetista veri, töötas boss Rocco Anello heaks. Kui boss läheb vanglasse kapillaarse väljapressimissüsteemi organiseerimise eest (ühe lühikese raudteeotsa eest pidi iga osalev ettevõte maksma talle 50 000 eurot kilomeetrist), siis on ta naisel Angelal abi vaja ndrina liikmete poolt. Sisseostud, kodu korrashoid, laste kooli viimine. Valentino juhtub olema üks väljavalitutest. Niimoodi, pikkamööda, peaaegu loomulikul viisil, sünnib suhe Angela Bartuccaga. Karistus on vältimatu ning kui keegi poissi enam küla peal ringi liikumas ei näe, ei pane seda keegi imeks. Surma mõistetud, kuna oli olnud bossi naisega.
Valentino ema Anna ei taha uskuda. Tema poeg ühe bossi armuke? Võimatu: äsja täisealiseks saanud, liiga väike. Tunnistab, et Angela tuli mõnikord kohvi joooma ja sellest ajast, kui Valentino kadunud, pole ta enam külla tulnud. Aga Valentino ema jaoks ei tõesta see midagi. “Mu pojal pole selle looga midagi pistmist”. Usub põikpäiselt, et on mingi muu põhjus, aga maffiavastase magistratuuri arvates ei ole nii. Pikka aega magas Anna diivanil telefoni ligidal hirmust, et magamistuppa ei kuule kui heliseb “aparaat”, nagu seda lõunas nimetatakse. Ja nii sulgub lõpuks Valentino ema oma valu vaikusesse, mis respekteerib omertà vaikust, jätkates ilmse eitamist.
Sama saatus oli juba tabanud Santo Panzarellat Lamezia Termest, tapetud 2002. aasta juulis. Santo oli armunud Angelasse neli aastat varem. Ikka tema, Angela. Santo pihta lasti püstol tühjaks, pidades teda surnuks pandi ta pagasnikusse. Aga Santo Panzarella ei olnud surnud. Andis pagasnikus jalahoope. Nii murti tal jalaluud, et ta nendega oma viimast reisi ei takistaks; lõpuks tulistati talle pähe. Santost leiti ainult õlaluu, mis võimaldas uurimisi algatada. Ka tema mõisteti surma vale naise puudutamise eest. Angela Bartuccat kujutatakse ette nagu mingit saatuslikku naist, üks mantide nagu ajalehtedes on teda tihti nimetatud, võimeline oma võrgutava võluga ületama isegi surmahirmu. Naine, kes armastas ja oma armastusega määras surmale. Kui tegelikkusele silma vaadata, siis ei sarnane see legendile. Fotodelt vaatab vastu ühe kena tüdruku nägu, kelle põhiliseks süüks oli elutahe. Vanglas istuv abikaasa tähendab maffianaisele täielikku abstinentsi. Kiindumustest ja kirest. Vaid eakad bossid, juhul kui nad on abielus noorte naistega ja karistus on pikk, lubavad elukaaslasel asetäitjat pidada. Peaagu alati eelistatakse küla preestrit, kui see on kättesaadav või venda, onupoega, üht sugulast igal juhul. Eales poleks võimalik ühel grupiliikmel, kelles pole bossi verd, omandada võimu läbi suhte naisega ja teda asendada.
Paljud naised riietuvad musta, ka noorimad ja peaaegu alatiseks. Lein tapetud mehe pärast. Lein poja pärast. Lein, sest surma on saanud vend, mõni tädi/onupoeg, naaber. Lein, sest on mõrvatud ühe töökaaslase abikaasa, lein sest on mõrvatud mõne kauge sugulase poeg. Nõnda on alati põhjust musta riietumiseks, Ja musta kleidi all kantakse punast riiet. Vanaprouad punast alussärki, et mäletada verd, mida kätte maksta, noored punast aluspesu. Igavene mälestus verest, mida valu ei lase ära unustada, vastupidi must rõhutab veelgi enam kättemaksu kohutavalt intiimset värvi. Leseks jäämine kriminaalses paigas tähendab kaotada peaaegu täiesti oma naise identiteet ja täita ainult ema rolli. Kui jääd leseks, siis võid uuesti abielluda ainult oma poegade nõusolekul. Ainult siis, kui uus mees on isaga samal (või kõrgemal) astmel maffia hierarhias. Eelkõige pärast seitset aastat seksuaalelust loobumist ning ranget leina järgimist. Sest leseaastad pidid kestma täpselt aja, mis kulus külarahva uskumuste kohaselt selleks, et hing teisele poole jõuaks. Pidi ootama, et hing sinna jõuaks, sest vastsel juhul oleks ta pidanud nägema oma naist “petmas” teise mehega.
Antonio Bardellino, karismaatiline San Cipriano d’Aversa boss, püüdis vabastada leski nendest keskaegsetest reeglitest ning sellest pidevast pealesunnitud kannatusest. Külas meenutavad pajud, et seni kuni don Antonio võimul oli, ütles ta: ”Seitse aastat läheb aega paradiisi jõudmiseks, meie läheme teise kanti. Ja sinna jõutakse kiiresti, “int’a na’ nuttata”, ühe öö jooksul.” Kui aga Bardellinoga arved õiendati, tuli Schiavonede valitsusaeg ja tulid ka tagasi vanad seksuaalsed reeglid.
1993. aasta augustis leiti Paola Stroffolino armukesega. Ta oli ühe väga tähtsa bossi Alberto Beneduce, esimese kokaiini ja heroiini otsesissetooja Caserta rannikul, abikaasa. Pärast Beneduce tapmist, ei pidanud ta kinni seitmest leina aastast ja alustas suhet Luigi Griffoga. Klann otsustas, et selline käitumine oli lugupidamatu vana bossi suhtes. Karistuse elluviimiseks valisidki nad viimase hea sõbra Dario De Simone, kes kutsus paari ühte Villa Literno mõisa suve esimeste mozzarellade maitsemise ettekäändel. Üksainus kuul pähe mehele ja üks ka naisele. Ei midagi rohkemat kahele närukaelale, kes olid solvanud kadunu au ja mälestust. Seejärel viskas mees, kes oma lojaalsust oli üles näidanud Vincenzao Zagaria ja Sebastiano Panaro abiga surnukehad sügavasse kaevu Giuglianos.
Sandokani, ehk Francesco Schiavonet ja tema venda süüdistati käsuandjatena. Bossi lesk on puutumatu, aga kui ta määrib ennast teise mehega, siis kaotab ta oma staatuse. Pentiti, kahetsejad ja õigusorganikega koostöötegijad, kes üritasid hajendada kohtunikke uskumatust, andsid vastuse, mis on suurepäraseks kokkuvõtteks. “Dottò, seksida on siin hullem kui tappa. Parem, kui tapad bossi naise. Võib-olla antakse sulle andeks, aga kui sa temaga seksid, siis oled kindlalt surnud mees.”
Armastada, suhe soetada, suudelda, kinkida midagi, naeratada, puudutada kätt, üritada ühele naisele meeldida, olla temast sisse võetud võib olla saatuslik tegu. Viimne. Kohas kus kõik käib kohutava seaduse järgi, kirjutavad tunded ja kired alla surmaotsusele.
Roberto Saviano “La Repubblicas” ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber
Meie aeg on meie oma ning Itaalia tudengid teavad seda hästi, kirjutades ka seintele, et teiste tehtud kriisi meie ei kavatse kinni maksta, meie aeg on see, kus meie otsustame tuleviku üle. Sellise tuleviku üle, kus nafta ei oma prioriteeti lillede üle ja sellise tuleviku üle, kus vanavanaemad ja lapselapselapsed võrdselt tähtsad on ning kus nad omaette oma sala-ajas omi mõtteid vahetavad.
Teie kriisi me ei maksa, Bologna, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)
Nafta lilledeks, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)
Vanavanaema ja minu aeg, Schio, Veneto, 2009 (autor: Raine)
Kõige rohkem on Itaalias õisi ja seda aastaringselt ja kõigil on oma tähendus, roosad magnooliad, mis põhjas kinnitavad, et kevad on oma täies võimsuses käes, on inimkätega loodud lilleteid, mis tuletavad meelde, et inimene on muuhulgas ka esteetikat ja kunsti loov olend ja lilledega on ikka kaetud ka müürid Itaalia kalmistutel, seal kus inimesed seina sisse riiulitele oma igavest und magama asetatakse. Muide, Veneetsia surnuaed asub eraldi saarel ning matuserong sõidab paatidega üle vee. Sellel suurel ja ootamatustepaljusel maal võib aga kohata sootuks põnevaid hulki nagu lambad linnatänaval, kus on ka tavapäraselt palju autosid ja plakateid
Magnooliad, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2006 (autor: Mari-Ly)
Lillerada, Merano, Trentino-Alto Adige, 2008 (autor: Kätlin)
Kalmistu, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (autor: Oudekki)
Gondlid, Veneetsia, Veneto, 2008 (autor: Kadri)
Lambad, Caltrano, Veneto, 2008 (autor: Raine)
Viimased kommentaarid