You are currently browsing the category archive for the 'muusika' category.
Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.
Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.
Mõni oli kommunist, sest ta oli sündinud Emilias
Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.
Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.
Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.
Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse
Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.
Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.
Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.
Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.
Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.
Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.
Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.
Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.
Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla… ja ülehomme kohe kindlasti!
Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)
Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa
Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)
Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.
Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)
Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid
Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.
Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.
Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.
Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei
Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.
Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.
Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.
Mõni oli kommunist, sest Piazza Fontana, Brescia, Bologna raudteejaam, l’Italicus, Ustica ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…
Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist
Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume
Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.
Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.
Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.
Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.
Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta
Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.
Oli nagu…. kaks inimest ühes.
Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.
Ei. Ei mingit taganutmist.
Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.
Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.
Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.
Kaks viletsust ühes kehas.
Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone
Teised ütleksid minu kohta lihtsalt italofiil, aga tegelikult oleme meie kõik, kes armastame ja hindame itaalia riiki, kultuuri, muusikat ja rahvust lihtsalt väga tolerantsed. Ei pea olema tingimata oma kodumaa patrioot ning selle pärast teisi rahvusi maha tegema või mitte aktsepteerima. Maakera on meile kõigile ühine kodu. Mina oma itaalia armastusega olen paljudest probleemidest üle saanud, leian vastuseid küsimustele, mis mind piinavad, kui ka maandan pingeid kuulates või lauldes itaalia laule. (esikohal Laura Pausini laulud 
). Meeldib see, et itaalia riik toimib jõuliselt, karistades valusalt kui astud seadusest üle ning toetab läbi mitme sotsiaalabiprogrammi, kui sa oled hätta jäänud. Meeldib see et nad hindavad haridust, lapsi, vanureid, kultuuri, mitte ei lase ühiskonnal känguda nagu meil siin Eestis.
Minu Lauretta
Alguse saigi lugu juba 9 aastat tagasi, kui nägin juhtumisi TV1 pealt Laura Pausini videoklippi “Tra te e il mare”. Lugu lummas mind ja armusin sellesse ära. Tol ajal ei teadnud ma Itaaliast endast midagi, välja arvatud mõned nimed nagu Ramazzotti, Dolce& Gabbana, Ferrari, Sophia Loren, keelt teadsin vist ainult ühe sõna ulatuses, milleks on “ciao”. Peale videoklipi nägemist seadsin sammud muusikapoodi. “Tra te e il Mare” album oli müügil ja ostsin selle viimase (või üheainsa) ära.
Koju tulles kuulasin ja kuulasin ja lõpuks tahtsin aru saada millest ta laulab. Et armastusest, see sai juba pikkamisi selgeks, aga täpsemalt… selleks otsustasin keele ära õppida. Esimene eesmärk oli ainult laulusõnad endale selgeks teha, aga sellest kujunes välja huvi ja hobi Itaalia keele ja rahvuse vastu. Esimesed aastad ise õppides ei tahtnud kuidagi edeneda. Olin isegi vahel loobumas. Õnneks mu armastus Laura muusika vastu oli tugevam. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, kuulasin ikka ja jälle.
Laura Pausini tuleb Emilia-Romagnast, esmakordselt mainiti ta ära Castrocaro noorte talentide festivalil. Tema suurem karjäär ja tähelend sai alguse San Remo muusikafestivalilt 1993 kui võitis noorte kategoorias lauluga “La solitudine”. Aastal 1994 saavutas ta aga kategoorias Big San Remo muusikafestivalil kolmanda koha lauluga “Strani Amori” . Ta on kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitnud Itaalia naisartist, kelle edu pole suutnd mitte keegi korrata. Tema “Teiseks kodumaaks” on Lõuna-Ameerika ja eriti Brasiilia, kus ta on väga hinnatud – Laura esineb peale itaalia keele ka hispaania ja isegi portugali keeles. Eestis on ta vähe tuntud, aga tänu duetile koos James Bluntiga on Pausini uue albumi nimilugu “Primavera In Anticipo” mängitud ka Star FM-is. Aastal 2003 pidi Euroopa turnee ”From the Inside” raames toimuma tal kontsert ka Tallinnas, Linnahallis. Kuid see jäi vähese publikuhuvi tõttu ära. Laura ainus inglisekeelne album ongi sellesama nimega “From the Inside”, osad laulud on uued, teised jälle itaaliakeelsete laulude ingliskeelsed versioonid.
Pettusin tookord kõvasti, kui sain teada et ta kontsert Tallinnas ära jääb ja lubasin et edaspidi lähen teda kuulama Soome või mujale, kus ta esineb (poleks osanud lootagi et lähen ühel päeval Itaaliasse…) See korvas kõik mu kannatused ja pettumused. Omalt poolt ütlen et tal on anne laulda eriliselt, tal on hääl, mis paneb vokaalid sõnade lõpus vibreerima ning need kõlavad edasi su kõrvus. Laura Pausini paneb lauludesse emotsioonid mis tulevad esile, isegi siis kui sa sellest emotsioonist tingimata aru ei saa. Kõige rohkem hindan ma seda, et ta aitas mul üksindusest üle saada. Fännid hindavad teda eelkõige sellepärast et ta on suutnud panna inimesi uskuma armastuse olemasolusse isegi siis, kui sa oled armastuse kaotanud. Teiseks hindame teda tema erilise hääle pärast. Fännid hüüavad teda hellitavalt “Divina”-ks. Mina kutsun teda hellitavalt Laurettaks (foorumis on mul allkirjaks “Sempre con Lauretta” – alati Laurettaga).
Muuhulgas: sel aastal on tuuril eriline tähendus sest Laura teeb pärast tuuri umbes 2 aastase pausi muusikategemises (ta tahab luua perekonda sõna otseses mõttes, tahab saada last oma elukaaslase ja kitarristist bändiliikmega Paolo Cartaga). Kõige rohkem kardan seda et ühel päeval otsustab Laura lauljatarina karjääri lõpetada. See oleks mulle valus löök. Aga olen mõelnud et kui see juhtub, siis austan Laura otsust ja lepin sellega.
Minu Itaalia
Tänaseks austan peale Laura (kes on ja jääb minu jaoks number üheks) ka paljusid teisi Itaalia artiste. Kuulan niisuguseid esinejaid nagu Biagio Antonacci, Toto Cutugno, Eros Ramazzotti, Tiziano Ferro, Laura Bono, Simona Bencini, Giorgia, Elisa L’Aura, nimekirja kuulub ka Anna Tatangelo, põhimõtteliselt aktsepteerin peaaegu kõiki, kes ei “karju” nagu Piero Pelù või Negramaro. Hindan isegi sellist bändi nagu “Nomadi”, selle eest, et nad esinesid vägagi mõttesügava lauluga nagu “Dove si va” , mis räägib tänavavägivallast. Siis muidugi ka Fabrizio Moro, kes ilmus San Remo lavale lauluga “Pensa”, mis on maffiavastane lugu.
Just see, et hakkasin kuulama ka teisi artiste oli tugevaks mõjufaktoriks mu Itaalia muusikaarmastuse tekkes – ning keeleõpe paraneski pärast seda, kui ostsin SAT TV vastuvõtukomplekti. Itaalia muusika praktiliselt 24h kättesaadav, samuti itaalia TV programm, RAI1 subtiitrid aitasid kõvasti õppida. Itaalia filmides ja seriaalides edasiantud sõnumid läksid mulle väga hinge ja on siiamaani mu südames. Mul tulevad itaallaslikult pisarad silma kui näen telekast midagi südantlõhestavat. Peale itaalia muusika tekkis loomulikult ka soov itaallastest endist aru saada. Ja seetõttu vaatangi Itaalia rahvustelevisiooni.
Esimene mõte oli ennast ette valmistada esimeseks reisiks Itaaliasse ja teine eesmärk oli soov tõesti mõista itaallasi. Saan aru, miks nad nii palju räägivad, laulavad: itaallased hindavad suhtlemist, ka siis kui see teeb haiget. Nad ütlevad otse välja, mida nad arvavad. Rääkimine on osa probleemide lahendamisest ehk, emotsionaalsed itaallased ei jäta kunagi midagi endasse. Kõrvalt vaadates tundub kätega vehkimine ehk natuke liiast, aga see tuleneb nende natuurist, iseloomust. Itaallane ei oska teistmoodi. Umbes samamoodi, nagu eestlane ei oska oma tundeid avaldada, ei oska itaallane oma tundeid vaos hoida. Ma olen võimeline itaalia keeles mõtlema. Teen seda juba harjumusest, sest nii on mulle kergem. See annab mulle võimaluse leida nö filosoofilisi vastuseid: elu põhitõed läbi itaalia keele on need mis on aidanud mul sihte seada.
Hindan väga kõike itaallaslikku: kohvi (cappuccino), kujundasin kodust täielikult Itaalia keskkonna: mängib vaid Itaalia muusika ja vaatan ainult itaalia TV-d. Kui telekast midagi vaadata pole, siis vaatan muusikavideoklippe. Lisaks kõigele on mul kodus itaalia käsilipuke, mille panen uhkuse ja heameelega lauale kui näen itaalia rahvuskoondist mängimas. See on minu moraalne tugi, kuigi jalgpallist ma suurt ei hooli, Itaaliat toetan igatahes, kas nad kaotavad või võidavad, olen ikka ja ainult nende “poolt”. Ostan itaalia pastatooteid, nüüd isegi itaalias toodetud oliiviõli on praadimisel oma koha leidnud. Rääkimata Zanetti Segafredo espressokohvist ja DeLonghi espressomasinast. Saatuse tahtel satuvad mulle poest ostetud tooted, majapidamistarbed , jalanõud ja isegi teksad sildiga “made in Italy”. Mis teeb mulle ainult rõõmu, et toetan Itaalia majandust. Moretti ja Peroni õlut olen kah proovinud.
Kahju ainult et Eesti Itaaliale lähemal ei asu. Siis käiks seal nii tihti kui võimalik.
Mul on kahju sellest et Eesti ühiskonnal puudub siiamaani identiteet ja põhiväärtused. Vaadates tänast Eesti ühiskonna arengut on mul isegi natuke häbi. Ei julgeks itaallastele isegi mitte soovitada, et “tulge Eestisse, siin on nii tore”.
Minu emotsioonid
Tunnistada oma Itaalia kirge ei ole häbi vaid uhkus, sest tänu oma itaaliahuvile olen paljudest asjadest aru saanud. On asju, mida ilma selle kultuuri ja rahvuseta poleks ma kunagi endale tunnistanud. Eestis ju arvatakse et meeste emotsionaalsus on tabu, mehele ei sobi pisaraid valada. Aga mina olen juba oma loomult selline emotsionaalne….
Itaalias aga ei häbene isegi mehed oma tundeid väljendada, eriti kui neid on tabanud mõni õnnetus. Samuti ei karda Itaalia mehed valada “õnnepisaraid” või kui nad on eriti liigutatud “sono molto emozionato”). Ja seetõttu leian ka mina et tunnete avaldamine ei ole häbiasi. Tõsi, eetikanormid ei luba näiteks ametivõimude esindajail tundeid avaldada, vähemalt mitte töö ajal (politsei, tuletõrje jne). See emotsionaalsus mida kohtame ametivõimude esindajail itaalia filmides või teleseriaalides on natuke ülepaisutatud. Olen itaallastelt küsinud, kas elu Itaalias on päriselt ka nii või on see ainult film. Mulle vastati et see on ainult film.
Ma ei saa aru inimestest kes kusagil postimees.ee kommentaariumides teevad itaallasi maha (makaroniõgijad). Tegelikult on Itaalia rahvus väga suur rahvus juba ennekõike oma kultuuripärandi ja traditsioonide rikkuse poolest. Eestlane on suutnud oma kultuuri hävitada 20 aastaga. Mõtlen nii keelt, mis on rikutud kui ka vanade traditsioonide hääbumist. Isegi nõukogude ajal hoidis eestlane oma kultuuri rohkem kui praegu. Praegu see mulle enam haiget ei tee, sest mina üksi ei saa eesti ühiskonda muuta. Kui peab nii minema, siis läheb. Omaenda elu ma küll ei lase Eesti ühiskonnal ära rikkuda – ning just sellepärast vaatan Itaalia televisiooni, kuulan itaalia muusikat. Jah, saab ka eesti keeles itaallaslikult mõelda, aga see pole võimalik et Eesti ühiskond niimoodi mõtlema hakkaks. Sinna läheb kardetavasti veel kaua aega enne kui Eesti ühiskond ja rahvas hakkab hindama samasuguseid väärtusi, mida hindavad teised Euroopa rahvad, sh Itaalia rahvas ja ühiskond.
Ise olen mõelnud, et tulevikus hakkan oma lapsi kasvatama sõna otseses mõttes lastena, nii nagu Itaalias, kus lastel on lapsepõlv mitte ei õpetata neid maast madalast tarbijateks.
Autor: Anti, Eesti
Laura Pausiniga tutvumiseks soovitab autor kahte lugu: “La Solitudine” – niimoodi ta alustas ja koos James Bluntiga lauldud “Primavera in Anticipo (It Is My Song)” – sinna on ta jõudnud praeguseks hetkeks.
Di canzone in canzone
Laulust lauluni
di casello in stazione
maanteelt rongijaamani
abbiam fatto giornata
me lõime oma päeva
che era tutta da fare
mis oli kõik meie teha
la luna ci ha presi
kuu haaras meid embusse
e ci ha messi a dormire
ning pani meid magama
o a cerchiare la bocca
või torutama suud
per stupirci o fumare
hämmeldumaks või suitsetamaks
come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid
a dire che si
ütlemaks jah
è tutto possibile
kõik on võimalik
Buonanotte all’Italia deve un po’ riposare
Head ööd Itaaliale, ta peab veidike puhkama
tanto a fare la guardia c’è un bel pezzo di mare
igal juhul jääb valvama hüva hulk merd
c’è il muschio ingiallito dentro questo presepio
on kuivunud sammal selles jõulusõimes
che non viene cambiato, che non viene smontato
mida eal ei vahetata, eal ei võeta ära
e zanzare vampiri che la succhiano lì
ja vampiiridest sääsed, kes teda imevad
se lo pompano in pancia un bel sangue così
temast pumpavad oma kõhtu head verd nii
Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra
o si passa la notte a volerla comprare
või veeta öö soovides teda osta
come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid
a dire che si
ütlemaks jah
è tutto possibile
kõik on võimalik
come se i diavoli stessero un po’
nagu püsiksid kuradid
a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood
Buonanotte all’Italia che ci ha il suo bel da fare
Head ööd Itaaliale, kel on palju tegemist
tutti i libri di storia non la fanno dormire
kõik ajalooraamatud, mis ei lase tal magada
sdraiata sul mondo con un cielo privato
maailma peal pikutades oma privaattaevaga
fra San Pietri e Madonne
Pühade Peetrusete ja Madonnade vahel
fra progresso e peccato
progressi ja patu vahel
fra un domani che arriva ma che sembra in apnea
tuleva homse vahel, mis näib aga hinge kinni hoidvat
ed i segni di ieri che non vanno più via
ja eilste armide, mis iial enam ei kao
di carezza in carezza
hellitustega hellituses
di certezza in stupore
kindlusega imetluses
tutta questa bellezza senza navigatore
kogu see ilu ilma kompassita
come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid
a dire che si
ütlemaks jah
è tutto possibile
kõik on võimalik
come se i diavoli stessero un po’
nagu oleksid seal kuradid
a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood
Buonanotte all’Italia con gli sfregi nel cuore
Head ööd Itaaliale haavadega südames
e le flebo attaccate da chi ha tutto il potere
kuhu kinnitatud tilgutid, mis toidavad vaid neid, kel võim
e la guarda distratto come fosse una moglie
ja vaatab teda hajameelselt nagu abikaasat
come un gioco in soffitta che gli ha tolto le voglie
nagu pööningule jäetud mängu, mis on kaotanud põnevuse
e una stella fa luce senza troppi perché
ja üks täht, mis valgustab ilma liigsete küsimusteta
ti costringe a vedere tutto quello che c’è
sunnib sind nägema kõike, mis on
Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra
o si passa la notte a volersela fare…
või veeta öö soovides teda luua…
(“Buona notte all’Italia”, Ligabue)
Alguses oli Heli, ja Heli oli Jumala juures ja Heli oli Jumal. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses.
Loodan, et apostel Johannes naeratab heatahtlikult mu autoriseerimata ja teisendatud laenu peale, aga mina oma väiksuses ei leia täna paremaid sõnu, et meeles hoida ühte meest, ühte suurt kunstnikku, kelle looming on jumalike mõõtmetega. Inimene, kes on võimeline looma maailmu seitsme noodiga ja kelle meloodiad jäävad igaveseks su sisse, saates colonna sonorana su ilusaimaid unistusi ja läbielatud emotsioone. Täna saab 80 aastaseks itaalia 20. sajandi armastatuim helilooja maestro Ennio Morricone.
Üks paberileht – olgu või elektrooniline – ei suuda mahutada tema elutööd:üle 400 filmi, millele on ta muusika kirjutanud ning hulk kaasaegse klassikalise muusika kompositsioone, mis laiemale publikule vähem tuntud. Usun, et pole ainustki filmihuvilist terves maailmas, kellele pole südamesse imbunud tema unustamatud meloodiad, mille roll pole kunagi teisejärguline ja mis tihtpeale hakkasid filmist iseseisvalt omaenda elu elama.
Ennio Morricone lõpetab Santa Cecilia Konservatooriumi trompeti ja kompositsiooni erialal ning aastast 1955 alustab filmimuusika kirjutamisega ning kerge muusika arranžeerimisega. Ise ütleb ta ühes intervjuus, et „oli kehv trompetimängija, on hea arranžeerija ja väga hea helilooja”. Esimeseks tähtsamaks tööks “Per un pugno di dollari” (1964), mis paneb alguse koostööle lapsepõlvesõbra ja koolikaaslase Sergio Leonega. Nende kahe itaallase, täpsemalt kahe roomlase geeniusest sünnivad kogu filmiajaloo kõrgeima tasemega westernid „Per qualche dollaro in più“, „C’era una volta il West“, „Giù la testa” , „Il buono, il brutto e il cattivo“, millele vulgaarne spaghetti-westernite nimetus külge pandi, aga mille geniaalne stiil on siiani mõjutanud sadu filmiautoreid üle maailma.
Edasi läheb karjäär läbi „Days of Heaven” (1978), „The Mission” (1986), „The Untouchables” (1987), „C´era una volta in America” (1984), “Nuovo Cinema Paradiso ” (1988), „Malena” (2001). Nimetasin siin ainult filme, mis on rahvusvaheliste tunnustuste osaks saanud, sest nimekiri oleks lõputu…
Olulisim tunnustus – Oscar karjäärile – saabub aga alles 78 aastaselt. „Oleks võinud seda ju varemgi teha,” torises ta tookord roomlasliku küünilisusega ja liigutust varjates, aga Kodak Theatre laval ei hoia ta pisaraid tagasi ning pühendab auhinna oma abikaasale Mariale, kõige Maestro poolt kirjutatu esimene kuulaja ja kriitik.
Maestro Morricone on vaieldamatu meister, absoluutse ajatu muusika poole püüdleja, kes ei taha aga kunagi eluvõõraks jääda. Kirglikke eepilisi meloodiaid ei ohverda ta kunagi originaalsuse pärast. Tema lepib ainult täiuslikkusega, kus iga loomingu komponendil on oma perfektne koht ja osatähtsus.Tema muusika ei käi filmist üle ega ole kunagi lihtsalt taustaks. Ta sulab sinna sisse ja tõstab esile tegelaste tunded, nende loo, lisades sellega filmile väärtuse ning süvendades selle mõtet.
Nagu parim vein hea toidu juures. Come brunello e l´arrosto.
Ei oskakski nagu aimata nii vaoshoitud ja range olemisega härrasmehes kogu seda piiritut tundeküllust, mis väljendub tema loomingus. Ei ühista nagu tema väljapeetud dirigeerimist emotsioonilainega, mis valdab publikut arvukatel kontsertitel üle maailma. Samuti ei vasta ta eraelus kujutluspildile ekstsentrilisusest, mis geeniusega tihti seostatakse. Metoodiline ja nõudlik, harjumuste austaja, üle 50 aastase „staažiga” abieluinimene ja nelja lapse isa, kes kaua oma kodusest Roomast eemal ei armasta olla. Ebahariliku meisterlikkuse taga peitub järjekindel töö ja igapäevased jõupingutused, suureks kasvanud lihtsus. Siin ongi ehk tema saladus.
Täna saabuvad Ennio Morriconele õnnitlused igast maailmanurgast ja igas keeles. Lisan nende hulka omapoolsed õnnesoovid kuulsale kaaslinlasele ja lihtsa tänutunde filmide eest, mida kuulata ning unistuste eest, mida lendu lasta. Ilusat sünnipäeva, Maestro!
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Igaüks, kes Itaalia muusikale natuke sügavama pilguga läheneb, ei saa temast ei üle ega ümber. Teda on nimetatud Itaalia biitliteks, kerge muusika Caravaggioks. Mees, kes uuendas siinse muusika sisu ja vormi, eksperimenteeris, otsis ning lõhkus kaanoneid. Täna pole ühtegi itaallast, kes teda ei meenutaks. Kümme aastat on möödunud ta surmast, aga ta looming on täie elu ja tervise juures, sest mingil salapärasel moel suutis just tema tabada midagi väga sügavat, mis on kõigi itaallaste südames, vaatamata klassist, vaatamata soost, vaatamata poliitilistest veendumustest. Ma räägin muidugi mehest nimega Lucio Battisti.
Väikest kasvu, tumeda krässus kahupeaga, lahutamatu kaelaseotud rätiga, mahutas ta endasse vastandlikke omadusi – tagasihoidlik, teistest eemalehoidev, aga ääretult enesekindel, vahetu inspiratsiooni jünger, kes pidas tähtsaks professionaalset tehnikat ning „käsitööoskust”. Võimatu on Battisti osatähtsust Itaalia muusikas ülehinnata. Mees, kes „importis” maailma muusikapanoraamist rütme ning vorme ja süstis sinna itaalia meloodia ning tundelaadi: kunagi ennast kordamata, kunagi rutiini langemata.
Teda ei liigitata tavaliselt cantautore´de alla. Battisti laulis küll enda loodud laule, aga muusikast mitte vähem tähelepanuväärsemate tekstide autoriks oli tuntud luuletaja Mogol (Giulio Rapetti). Nende kahe artisti koostööst sündis omapärane, jäljendamatu alkeemia, mis kedagi ükskõikseks ei jätnud ning mis kolleegidele lati väga kõrgele asetas. Renato Zero meenutab:” Alati, kui ilmus Battisti uus LP, pidime kõvasti pingutama, et mingit läbilöögišanssi saada ja et mitte silmi maha lüüa. See oli selline mõõdupuu, mis ütles: “vietato fare cazzate” (nõmedused keelatud). Imeliselt viljakatel aastatel 1969-1971 lõid Battisti ja Mogol sädemeid, parima kerge muusika tulevärgi. Sündisid „Acqua azurra, acqua chiara”, „Un´avventura”, “Non è Francesca“, “Mi ritorni in mente”, “La canzone del sole”, „Emozioni”, „Eppur mi son scordato di te”, üks ilusam kui teine.
Hämmastav on ka nendest lauludest õhkuv seletamatu jõud, tuhmumatu. Lõppude lõpuks on ju 40 aastat mööda läinud, aga kui vaatad vanu TV ülesvõtteid, siis avastad ona suureks imestuseks, et need on suurepärasemad, veelgi paremad, kui sa neid mäletasid.
70ndad olid Itaalias tõeliselt kuumad ja keerulised. Aeg, kus kõigil oli oma poliitiline positsioon, sest teisiti polnud võimalik. Partito Comunista kogus rohkem hääli kui Democrazia Cristiana ja see oli signaaliks, et algasid tänavarahutused, vägivald ning relvastatud võitlus. Valitsused sündisid ja langesid, taga aitamas terrorism, mis olid osa nö. „pingepoliitikast” ja mis viisid veresaunadeni alates 1969 aasta piazza Fontanast Milaanos ning lõpetades 1980 aasta Bologna raudteejaamaga. Loomulikult ei saanud toimuvast kõrvale jääda artistid nagu Francesco De Gregori, Francesco Guccini, Antonello Venditti. Ainsaks erandiks Battisti, aga tegemist polnud mitte osavõtmatusega. Battisti maailm koosnes ainuüksi muusikast, ebaharilik itaallane, kes ka oma eraelus ei kõnelenud kunagi ei poliitikast ega jalgpallist, isegi mitte naistest. Tema lauludes on inimese elu, mis koosneb lihtsatest emotsioonidest, kahtlustest ja valudest, rõõmudest ja mälestustest.
Ometigi tuli tal läbi elada needus, mis teda ilma igasuguse tõepõhjata „fašistlikuks” lauljaks etiketeeris. Tollal oli see rängeim tempel, mis saadi külge lüüa. Õnneks ületas ta artistlik võimekus ning geniaalsus ka selle barjääri. Kes äärmiselt üksildast Battistit isiklikult tundis, arvas, et võib-olla olid ta poliitilised vaated lähedased radikaalidele (kes 70ndatel abielulahutuse ja abordiõiguse eest lahingut pidasid), aga võib-olla oli see lihtsalt… tema oma asi.
Tänu Lucio Battistile toimus itaalia muusikas veel üks väike revolutsioon. Ta oli esimene, kes mõistis (Bob Dylani eeskujul), et oluline pole mitte laulda, vaid suhelda. Tema hääl oli keskpärane, väike ja kõlatu, aga selle eest on kogu ta olemuses laeng, mis on siiamaani ta loomingu patareiks. Battisti tegi tee lahti oma järeltulijatele, kes talle sarnaselt on osanud oma puudustest ja piiridest eelised teha, nagu Vasco Rossi, Zucchero või Franco Battiato.
Statistika järgi on Lucio Battisti tänaseni itaalia kõige enam esitatud autor. Alates 1998st (surmaasta) on ta laulud teeninud 500 miljonit eurot autoriõigusi. Kindlalt esikohal „Un´avventura”, kohe järgi „Canzone del sole”.Kui suvalisel sõpradevahelisel koosolemisel ilmub äkki välja kitarr, siis on lauldakse sajaprotsendilise kindlusega mõnda tema laulu. Kõigepealt meenub alati Battisti, seejärel Fabrizio De André.
Lucio Battisti tõmbus avalikust elust eemale 1976. Mõned ütlevad, et seda segaste poliitliste aegade tõttu, mida ta oma artistliku elunägemusega kokku ei suutnud sobitada ning tänu oma endassetõmbunud iseloomule. Mõned põhjendavad lavalt eemaldumist ainuüksi tervise halvenemisega. Teisest küljest hakkas ammenduma ka kunstlik klapp Mogoliga, mis 1980 lõplikult katkes. Ilmuvad veel mõned plaadid, kus tekstid Pasquale Panellalt, aga imed enam ei kordu.
9.septembril 1998 sureb 55 aastane Lucio Battisti Milaanos San Paolo haiglas pärast pikka haiguseperioodi. Itaalia kerge muusika kõigi aegade müütilisem kuju maetakse Molteni surnuaiale ning matustele lubatakse ainult 20 lähedast ja sõpra, rangelt nimekirja alusel.
Toon ära ühe noore tütarlapse kommentaari You Tube´ist Battisti – Mina ajaloolisele duettile: ” Kui Lucio suri, olin väike, nii umbes 12 aastane. Mäletan, et mu vanemad kuulsid uudist raadiost ning olid vapustatud . Kui ma neilt küsisin, mis on juhtunud, vastatsid nad: „Battisti on surnud.”. „Mis see mulle korda läheb,” ütlesin mina. Isa seletas:”Kui saad suuremaks, kuula ta laule. Siis mõistad, keda enam pole.” Ma ei oodanud suureks kasvamist. Järgmisel päeval kuulasin ta kassetti ning tundsin häbi oma sõnade pärast. Lucio, anna mulle andeks.”
Siin on video kahe muusikahiiglase duettist – Battisti ja Mina, geenius ja diiva. Jätan sinnapaika sõnad ning lasen lendu võrreldamatud Emotsioonid
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Lõppeval nädalal saabus kurb teade – lahkunud on XX sajandi üks suurimaid ja kaunima häälega lüürilisi tenoreid – Giuseppe Di Stefano. Tenor, kelleta on möödunud sajandi ooperistseene ning eriti just 1950. aastaid võimatu ette kujutada. Kuigi Giuseppe Di Stefano on ooperimaailmas täiesti õigustatult kujunenud omaette müüdiks, on ta veel ka osa Maria Callase müüdist. Nii suur osa, et ka Maria Callase elutöö hilisemat perioodi on ilma Di Stefanota lihtsalt võimatu ette kujutada.
Di Stefano on pärit saarelt, mis maailmakuulus nii tugevate ooperilauljate, kui ka organiseeritud kuritegevuse poolest. Arvasite õigesti, see saar ei saa olla midagi muud, kui Sitsiilia. Tulevane ooperihääl nägi ilmavalgust 1921. aasta 24. juulil väikeses Motta Sant’Anastasia külakeses Catania külje all. Tema isa pidi oma elu päev-päevalt ohtu panema võitluses kurikuulsa Sitsiilia maffia vastu – ta oli nimelt carabiniere.
Et elu muutuks ohutumaks ja samas jõukamaks, otsustas perekond viis aastat pärast Giuseppe sündi kolida Itaalia teise otsa – Milanosse. Seal tuli Giuseppel ka kooli minna, millesse ta just entusiastlikult ei suhtunud. Siiski läbis ta põhikooli suuremate katsumuste ja vaevadeta. Pärast kooli tundis ta aga tugevat usulist tõmmet ja avastas endas preestrikutsumuse. Nõnda viis tee teda keskkooli asemel hoopis vaimulikku õppeasutusse.
Giuseppe oli juba kolm aastat seminaris veetnud ning ordinatsioon ja töö kogudusepreestrina liginesid iga päevaga. Siis aga saabus saatuslik hetk, kui kaasõpilane Danilo Fois oma seminarikaaslast laulmas kuulis. Fois oli Giuseppe häälest vaimustuses ja soovitas tal ilmtingimata enne preestritööle asumist kõnelda mõne lauluõpetajaga. Foisi vaimustus ulatus koguni nõnda kaugele, et ta oli valmis Giuseppe Di Stefano esimesed laulutunnid ise kinni maksma.
Eriliselt vastu puiklemata võttis Giuseppe sõbra nõu kuulma. Nõnda juhtuski ühel 1937. aasta kaunil päeval tulevane ooperikangelane lauluõpetaja Adriano Torchio uksest sisse astuma. Ei kulunud just palju aega kui Torchio oli Di Stefanole selgeks teinud, et võtku viimane nüüd mõistus pähe ja jätku võimalik kirikukarjäär kus seda ja teist – see oleks ilmne suure ande raiskamine. Torchio suunas oma andeka õpilase ka kogenuma ja tugevama õpetaja Mariano Stabile juurde. Just Stabilele on Di Stefano väitnud võlgnevat oma hääle puhtuse ja selguse ning esitatava teksti arusaadavuse (mis ooperilauljate puhul sugugi igapäevane ei ole:))
1938. aastal lõikas Di Stefano esimesed loorberid Firenze lauluvõistluse võitjana ning tundus, et lai ja sillutatud tee ooperimaailma avarusissse ongi avatud. Siis aga veeres teele ootamatu takistus – puhkes II Maailmasõda ja ka Di Stefano kutsuti püssi alla.
Õnneks said ohvitserid üsna kähku aru, et Di Stefano isikus on tegu lootusetu siidikäpaga, kellest pole võimalik ei hirmu ega armuga vahvat sõdurit vormida. Nõnda käsitigi tal oma kodinad kokku korjata ja väeosa territooriumile oma nägu enam mitte näidata. Kui eakaaslased püssi all marssisid ja peagi ka rindele siirdusid, esines Di Stefano Nino Florino nime all Milano restoranides ja kinodes, teenides sellega esimesil sõja-aastail korraliku kopika.
Kui sakslased Itaalia okupeerisid, hakkasid sõjapilved taas ka Giuseppe pea kohale kogunema. Selleks ajaks oli ta aga enam kui veendunud, et porisis kaevikuis roomamine pole tema jaoks just kõige õigem tegevus ning ta lipsas naaberriiki Šveitsi. Seal pisteti ta algatuseks interneerimislaagrisse, kust ta aga peagi välja sai ning veidi hiljem ka Lausanne’i raadio eetrisse pääses. Seal esitas ta peamiselt nii Napoli laule, kui ka tollaseid poplaulukesi nii Itaalia, kui ka rahvusvahelises easy listening stiilis, kuid ka ooperiaariaid. Lausanne’i raadios salvestas ta ka oma esimesed salvestused, paraku ainult kerge muusika vallas – ooperidebüüt helikandjal pidi veel ootama.
Pärast sõja lõppu otsustas Di Stefano külalislahkesse Šveitsi siiski mitte jääda ja naases kodulinna Milanosse. Tema debüüt sündis – nagu 15 aastat hiljem ka Luciano Pavarottil – Reggio Emilia Teatro Municipales 1946. aastal, rolliks De Grieux ja ooperiks Massenet “Manon”. Järgnesid etteasted Veneetsia, Bologna ja Barcelona ooperilavadel. Aasta hiljem jõudis ta sama rolliga juba ooperiolümposele – La Scala lavale. Vastuvõtt oli pehmelt öeldes vaimustunud, pakkumisi sadas nagu küllusesarvest. Ta valis välja võimaluse esineda New Yorgi Metropolitan Operas. 25. veebruaril 1948. aastal seisiski ta Metropolitani laval Mantua hertsogina nimekaim Verdi ooperis Rigoletto. Mantua hertsogina jõudis ta kulutada ka Rio de Janeiro, Ciudad de Mexico, Los Angelese, San Francisco ja Chicago ooperiteatrite lavalaudu.
Ooperilaulu kõrval tegeles Di Stefano agaralt ka lõbusa elupõletamisega – paraku on see harrastus, mis lauljakarjääri tihtipeale segama hakkab. Di Stefano polnud siin erand – ta muutus järjest hoolimatumaks oma lepinguliste kohustuste suhtes. Lavale pidi tulema Puccini “La Boheme”, saatuse irooniana aga eelistas Di Stefano proovidele reaalset boheemlaselu. Mille loogiliseks jätkuks oli tüli Metropolitani peamänedžeri Rudolf Bingiga ja omakorda selle loogiliseks jätkuks maailmalinna ooperiteatri uste sulgumine Di Stefano ees.
Suuremat sorti kaotust juhtunu Di Stefanole siiski ei kujutanud, sest aasta varem oli ta kohtunud diiva Maria Callasega ning astunud temaga üles Sao Paolo ooperiteatris. Primadonna võttis värske talendi oma hoole alla ja järgnes hulk ühisetteasteid ning salvestusi. Muuhulgas salvestati 1953 aastal krestomaatiline Tosca, kus lisaks Di Stefanole ja Callasele veel ka Tito Gobbi Scarpiana ning dirigendikeppi hoiab Victor de Sabata.
1955. aastal naaseb Di Stefano Metropolitani, kus hakatakse peagi kurtma, et tema elukombed pole vahepealse aja jooksul põrmugi paranenud. See ei takista oma sametpehme häälega kogu maailmas kuulsaks saanud tenoril debüteerimast Ühendkuningriigi laval. 1957. aastal astub ta üles Edinburghi festivalil Nemorinona “Armujoogis”. 1961 jõuab ka Covent Gardeni lavale, lauldes Cavaradossit “Toscas”.
Seejärel hakkab aga hääl lauljat alt vedama ning järjest sagedamini on ta sunnitud lepinguid üles ütlema. Ise põhjendab ta seda allergiaga sünteetiliste materjalide suhtes, mis tollal parasjagu teatrimajades oma võidukäiku teevad. Kurjad keeled teavad aga sosistada, et laulja hääle kadumises on hoopis suurem roll pudelipõhjast leitud tõel. 1963. aastal peaks ta Covent Gardenis üles astuma Rodolfona “La Boheme’s”. Paraku on ta hääl nõnda viletsaks jäänud, et tema asemele kutsutakse nooruke ja avalikkusele täiesti tundmatu tenor, keegi Luciano Pavarotti.
1972. aastal lõpetab ta esinemise La Scalas. Samal ajal alustab ta ringreisi koos tolleks ajaks juba tema armukeseks saanud Callasega. Ringreis kukub kolinal läbi. Di Stefano ja Callas üritavad veelkord – 1973-74 toimub järgmine ringreis, mille tulemused on aga sama viletsad, kui esimesel. 1977. aastal mängib ta kohati veel operettides Šveitsis ja Saksamaal. Seejärel kaob lavalt täielikult, et ootamatult välja ilmuda juba vana mehena 1992. aastal Rooma ooperis.
Di Stefano jõudis ooperilaulu ja elupõletamise kõrvalt ka kaks korda abielus olla. Esmalt heitis ta 1949. aastal abiellu Maria Girolamiga, kes aastakümneid andestas Giuseppele kõik tema kuulsad ja vähemkuulsad armukesed, kuid 1980. aastaks jooksis abielu siiski karile. Vananev Di Stefano aga kauaks üksindusse ei jäänud. 1994. aastal abiellus ta sopran Monica Curthiga, kellega nad elasid vaheldumisi Brianzas, Itaalias ja Dianis, Keenias. Just seal juhtus Di Stefanoga viimane suur õnnetus, kui 2004. aastal tungisid tema majja röövlid, kellega võitlemine viis ta koomasse, kus vanameister rohkem kui nädala viibis. Kallaletungi tagajärgede võitmiseks tehti eakale ooperitähele mitu operatsiooni, päris terveks ei saanud ta aga enam kunagi.
Autor: Arni Alandi, Paldiski
Mälestuseks soovitame kuulata noore di Stefano 1944. aasta esitust “Una Furtiva Lagrima”
See juhtus täpselt 50 aastat tagasi: 31. jaanuaril 1958. San Remo Laulufestivali lavale ilmus Pugliast pärit kesise kuulusega näitleja Domenico Modugno.
Kes teab, kas mõni pealtvaatajatest võis aimata, millised tagajärjed sel olema saavad? Tumedates ülikondades, väljapeetud maneeridega tollaegsete lauluiidolite balsameeritud panoraami ilmus äkki 30 aastane lõuna noormees – valges smokingis ning veidi jultunud näoga. Maailma vallutava naeratusega avas käed nagu lennuks: “Penso che un sogno così non ritorni mai più” (arvan, et niisugune unenägu ei naase iial taas). Kõlas laul mehest, kes värvib näo ja käed siniseks ning lendab õnnetundes taevas…
Suurepärane laulja Domenico Modugno murdis paljud eelarvamused. Ta polnud osa Itaalia muusikaestablishment‘ist, teised lauljad kõnelesid enne San Remo algust, et ta “käitub nagu talumees” ning väidetavalt isegi, et tema suuõhk haiseb. Nad ei tundnud ära momenti, mis muutis Itaalia popmuusika igaveseks.
Tookord, 1958. aastal San Remos, toimus kolme minutiga revolutsioon Itaalia kultuurielus, üks neid sündmusi, mis veelahkmena elu kaheks jagavad: “enne” ja “pärast”. Enne esitati ja kuulati laule, mis kõnelesid emast, moonidest ja pardikestest, nostalgiast koduküla järele… “Nel blu dipinto di blu” lööb uksed lahti modernsusele, annab nägemuse ning elusädeme majanduslikku tõusuteed rühkivale Itaaliale. Veel on kõlamas viimane refrään, kui kogu saal püsti tõuseb, plahvatades aplausi lahti laseb ning heledate taskurätikutega oma tunded vallandab. Sünnib ülemaailmne fenomen “Mr. Volare”.
Mõne päevaga müüb laul Itaalias üle 90 000 koopia ning jääb Ameerikas 13 nädalaks läbimüügilt esimesele kohale.Võidab 2 Grammyt – parima plaadi ja parima laulu eest. Tänaseks on läbimüügiarv jõudnud 22 miljonini.
Modugno laul on täis ebatavalist, maagilist energiat, elutahet, mille itaallased kohe omaks tunnistasid ning mis kogu maa (uskumatu!) omavahel nõusse sai. Sõjajärgsed karmid aastad olid seljataga. Majanduslik heaolu hakkas just jalgu alla saama, osteti esimesi kodumasinaid ja autosid. Puudus oli ainult hingusest, mis alles jõudu koguva muutuste keerise liikvele paneks. 50ndate kammitsetud mõõdukus otsis tõuget kuumadesse 60ndatesse. Värvid, taevas, lendutõus – tähistasid seda vaoshoitud vabanemisiha ning õnnejanu. Modugno murdis San Remo laval itaallaste traditsioonilise teatraalselt melodramaatilise laulustiili, mis elas omamoodi irreaalses dimensioonis ning tõi endaga kaasa vahetuse ning reaalsed tunded.
Ka asjaolu, et Modugno ise oma kirjutatud ja Franco Migliacci poolt sõnastatud laulu esitas, oli uus ilming. Seni eksisteerisid kaks eri kategooriat – autorid ja interpreedid. Kuna ei leitud esitajat, kes oleks nõustunud seda laulu ette kandma, ei jäänudki Modugnol muud üle, kui ise lavale minna. Esimest korda itaalia laulu ajaloos sulasid muusika, tekst ning laulja üheksainsaks tervikuks.
Meloodia ja sõnade intiimne side, mida Domenico Modugno kirgas isikupära veelgi esile tõstis, sai aluseks täiesti uuele nähtusele, mis jättis oma jälje mitte ainult muusikasse, vaid ka inimeste endi tunnete kogemisesse ning avaldamisesse – “il cantautore”. See väljend tuleneb sõnadest “cantante” ja “autore”, mis eesti keelde otse tõlkides kõlaks umbes “lauljautor” – laulja, kes enda loodud viise ning sõnu ise esitab. Tekstid adresseerivad tavaliselt sotsiaalseid, poliitilisi ning filosoofilisi probleeme, aga rõhku pannakse ka eksistentsiaalsele ja emotsionaalsele küljele. “Nel blu dipinto di blu” oli selleks seemneks, kust kasvasid võsudena kohe välja Luigi Tenco, Gino Paoli, Giorgio Gaber 60ndatel; Francesco De Gregori, Ivano Fossati 70ndatel; Vasco Rossi, Ligabue 80ndatel. Kõik nimetatud – ja veel paljud teised, andke mulle andeks piiratud nimekiri – kordasid sedasama imet: nad suutsid oma loominguga liita kogu Itaalia ühte, puudutada mingeid sügavaid hingekeeli, mis kõigis selle maa elanikes olemas on.
Kuulsale sõnameistrile Franco Migliaccile oli see tema laulutekstide avaakord. 1957 juulikuus pidid nad nimelt koos Modugnoga (kes juba autot omas!) Fregenesse mere äärde minema, aga too ei pidanud oma sõna. Pahameeles jõi Migliacci ära pudeli Chiantit ning jäi seejärel magama. Suvekuumas veiniuimas ja unesegaduses jäid talle silme ette seinal rippuvad Marc Chagalli reproduktsioonid “Le coq rouge” e “Le Peintre”, mis inspiratsioonile akna avasid.
“Arvan, et selline unenägu ei kordu kunagi…värvisin näo ja käed siniseks, tuulehoog viis mind endaga kaasa ja leidsin end lendamas lõputus taevas… Lennata… Laulda… siniseks värvitud sinises…”
Ka mina avasin chiantipudeli… Natuke selleks, et Modugnot, Migliaccit ja Chagalli tänulikult meenutada. Ja natuke selleks, et inspiratsioonilt abi saada oma imetluse väljendamisel nende vastu… Et meil alati oleks meeles lennata!
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Kahjuks ei suutnud me veebist leida San Remo festivali videosalvestust, kuid huvitatud võivad vaadata vanu saatekatkeid RAI arhiividest või sama loo Eurolaulu varianti (San Remo oma oli parem!!),
Viimased kommentaarid