Rikkad kuid koledad

Foto: Umberto e Mario Pizzi da Zagarolo (via Dagospia)

Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.

Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”. Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.

Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.

Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”.  Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.

Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.

Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.

Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.

Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis,  itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada  samaväärseks enesetapuga.

Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.

Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.

See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.

Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule. Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.

Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.

Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

Diego Cugia facebookis ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

Itaalia uuemast eepikast

Eestiski võrdlemisi märgatava vastukaja osaliseks saanud Roberto Saviano “Go­morra” edul on kindlasti mitmeid põhjuseid. Napoli organiseeritud kuritegevuse analüüsi ja autorile osaks saanud ähvarduste kõrval ei tohiks kindlasti mööda vaadata teose kirjanduslikest külgedest, oskuslikust balansseerimisest uuriva ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel. Kui ingliskeelses maailmas (kardetavasti kehvapoolse tõlke tõttu) paigutati raamat üsna ühemõtteliselt non-fiction’i osakonda ja ühes Rooma raamatupoes võis teda näha hoopis reisikirjanduse riiulis (ikkagi “reis”), siis Itaalias vallandas teos päris elava keskustelu just nimelt belletristilise vaatepunkti ümber.

Nii avaldas Bologna kirjanikekollektiivi Wu Ming¹ kuuluv autor 2008. aastal memorandumi “New Italian Epic”, kus otsib ühiseid elemente vabalt valitud teostest, mis ilmunud aastail 1993–2008. Selles kirjandusliku zeitgeist’i analüüsis, kus muide “Gomorral” on suhteliselt keskne roll, jõuatakse põhijoontes järgmiste väideteni.

Kirjanduslikud ja keelelised registrid vahelduvad tekstiloomes pigem vaevu hoomatavalt kui mänglevalt – teksti parema edasiandmise, mitte eksperimenteerimise huvides. Kirjutatus ilmneb autori eetiline (ja poliitiline) pühendumus, vastutuse võtmine, postmodernistlikust kõrvalseisja positsioonist loobumine, teksti keskele viskumine, sellega samastumine ja soov pakkuda seesugust kogemust ka lugejale. Kadunud suurnarratiivide (kirjanduslike ja poliitiliste) asemele otsitakse uusi, eepilisi, võimalikult laia allegoorilise väljaga narratiive.

Memorandum (mille versioon 3.0 on tänaseks ka eraldi raamatuna avaldatud) tekitas teravat poleemikat ja ehkki ta võib näida lihtsalt pisut naiivse naasmisena “mil­lestki tähtsast” kirjutamise juurde või kattevarjuna “neoneorealismile”, pakub ta kindlasti võtit mõistmaks nii mõndagi aspekti ka Roberto Saviano “Gomorras”.

Registrite valik, millele “Gomorra” on rajatud ja mis omakorda püüavad lihtsustada tekstile lähenemist, on tõesti pillavalt lai. Sujuva elegantsiga liigub Saviano autobiograafilise romaani ja uuriva ajakirjanduse, antropoloogiliste välivaatluste ja poliitökonoomilise kriitika, detektiivromaani ja grahamgreene’iliku j’accuse-teose vahel.²

Tegemist ei ole ühtlustatud fiktsiooniloomega, Saviano võib kord mõnest ajaleheartiklist või dokumendist otsesõnu juttu teha ja teisal kasutada mõnd artiklit hoopis “isiklikumat” laadi stseeni tarvis.³ Võib muidugi küsida, millised Saviano allikad üldse ei kannaks teatavat fiktsionaalset või žanriomapära pitserit. Ajaleheartiklitest, politsei pressikonverentsidest ja kohtuprotokollidest pealtnägijate tunnistuste, pealtkuulatud telefonikõnede ja Napoli aguleis levivate anekdootideni – kõigel on erinev tõeväärtus ja oma kindel viis informatsiooni edasiandmiseks, meetod tihti olulisem kui sündmus ise.

Kuidagi ei saa mööda ka fiktsiooni rollist camorra liikmete seas. Raske on näha vahet, kus popkultuur peab aitama kurjategijatel brände kujundada või kus see nende enda elu juhib. Nõnda saadavad naissoost klannipealikke “Kill Billi” eeskujul kollasesse riietatud naiskillerid, kerkivad filmist “Scarface” kopeeritud ehitusloata villad, arreteeritud bossid ilmuvad reporterite ette nagu Hollywoodi filmistaarid, altkulmu kaamerasse põrnitsedes, teadmisega, et just nii neid jäädakse mäletama ja nende ees hirmu tundma.

Saviano ees on kahekordne ülesanne: kuidas sellest tekstide plejaadist välja lugeda “reaalsus” ja reaalsus omakorda teks­tua­liseerida. Kuigi kirjeldatud sündmused ei ole reaalsemad kui teistes Itaalia organiseeritud kuritegevusest kirjutatud raamatutes, on tema kirjutanud realistlikumalt. Kogunud erinevad seigad meeldejäävateks sündmusteks, millel on omakorda taastootvad väärtused, neid võib üha uuesti jutustada nagu antiiktragöödiaid uuesti lavastada – Matteo Garrone film või “Gomorra” arvukad instseneeringud Itaalia teatrilavadel räägivad ikkagi raamatus jutustatust, mitte sellest, kuidas seda jutustati.

Saviano on ise intervjuus tunnistanud, et kuivem ajakirjanduslik stiil või siis lõpuni ilukirjanduslik tekst oleks tema arust võinud tekitada liigsuure lõhe lugeja ja loetu vahele.4 Vastukaaluks laseb ta kõiki sündmusi kokku põimida minajutustajal, kes on tõenäoliselt kõige ilukirjanduslikum element Gomorras üldse, omni­presentne laulik, kes lugejat läbi Napoli põrguringide juhatab, on vaid tühi kest, mis vajadusel uusi vorme omandab.

Ühelt poolt veab ta lugeja eest näppudega üle Kalašnikovi jäetud kuuliaukude, topib ninapidi üha võikamatasse seikadesse, ükskõik kas siis autor ise viibis nende stseenide juures või andis hääle hoopis mõnele tunnistajale, kes tahaks olla kuuldud, aga mitte nimetatud. Teisalt jätab minajutustaja piisavalt ruumi poolautobiograafilisele tegelasele, kes Saviano motiive kipub lapsepõlvetraumadele taandama. Minajutustaja vaat et vuajeristlikku painet camorra tegevuse suhtes selgitab 13-aastase Robbe kogetud seik, mis üsna üheselt seob surma (tahtmatu) erektsiooniga, ja vastuhakk isa konformistlik-alandlikule mõtteviisile sümboliseerib Saviano hilisemat otsust astuda vastu Napolis valitsevale vaikimisele.

Selline lugeja kättpidi vedamine ja seletuste andmine võiks tüütukski osutuda, kui kõikide nende personifikatsioonide tagant ei tõuseks ikka ja jälle Saviano-autori tegelaskuju. Hoolimata välisest tagasihoidlikkusest on tal oma kirjanduslik ja poliitiline agenda, ta tahabki anda oma hääle neile lugudele, kus peategelased seda ise veel ei julge, kirjutada moel, mis Pasolinini vahest ei küüni, aga oleks ühiskonnas vähemalt sama oluline. Lõppude lõpuks on temagi üks napollasi, kes otsib viisi, kuidas oma elu elada täiel rinnal ja camorra’t kartmata ning selgeks teha, et praegu ei ole tegu Meh­­hiko narkokartellide ega Angoola lapssõduritega (kuigi camorra on tõenäoliselt mõlematega ärilistes suhetes), vaid tema kodulinnaga.

Selle soovi täitumiseks peab ta tõestama, et Napolis ja Campanias toimuv ei ole nor­mist kõrvale kaldumine, vaid tavaliste ma­janduslike efektide kuhjumine. Camorra või “Süsteem”, nagu seda kutsuvad kirjeldatud maailma kodanikud, on oma olemuselt sama totaalne kui kapitalistlik maailmakord, mille pragudes ta tegutseb. Saviano kasutab camorra’t meie kõigi ühiskonna allegooriana, selle toimemehhanismidest kirjutamine võrdub autori jaoks neoliberalistliku majandussüsteemi kriitikaga.

Kuritegeliku maailma erinevaid sektoreid ükshaaval analüüsides jõuab ta ikka ja jälle arusaamiseni, et camorra töötab alati käsikäes “legaalse” ärimaailmaga ning et camorra ise lähtub pigem majanduslikust kui sõjalisest või poliitilisest loogikast. Süsteem on edukam kui teised grupeeringud, sest ta ei vastandu poliitilisele korrale nagu Cosa Nostra, camorra lihtsalt kas leiab meetodi koostööks poliitikutega või siis hävitab nende karjääri, ilma et ta seejuures ise poliitikute positsiooni ihaldaks.

Nõnda jõuabki “Gomorra” üsna lootusetu lõppjärelduseni, camorra vastu nagu ei olekski võimalik võidelda, sest klannipealike arreteerimine laseb esile kerkida uutel “ärimeestel”, võimaldab aegunud ärimeetodeid asendada uute ja innovatiivsematega. Legaalse ja illegaalse segunemisel tekkivad lõputud viisid kasumi suurendamiseks on iga suurfirma unistus: võimalus pääseda seadustega ette nähtud piirangutest, mis samal ajal konkurente edasi kammitseksid.

Paljuski tuleneb selline lootusetus ideoloogia kui sellise surmast. Nii nagu poliitmaastikul puuduvad jõud, kes tegeleksid reaalselt alternatiivide otsimisega, ei loe camorra’ga kaasa minevate poliitikute puhul nende parteiline päritolu. Ometi ei lasku Saviano mõne minevikuideoloogia elluäratamiseni. Tema viimane lootus rajaneb tavalisel inimesel, usul, et ükspäev suudavad Napoli enda elanikud lahti öelda vaikimisest ja camorra loogikaga kaasa minemisest.

Seni on lootus “elada täiel rinnal” jäänud vaid lootuseks, romaani ilmumise järel sai Roberto Savianost endast Roberto-kirjanik, tegelane “Gomorra” kaante vahel, metamorfoos, mis sundis lõpuks Saviano “Go­morra” kirjutamist kahetsema. Nii nagu camorra klannipealike hiigeledu hind on varem või hiljem isolatsioon – olgu vanglas või karabinjeeride eest end salakorterites varjates –, nii pidi Saviano loobuma senisest elust ja peituma omakorda kara­bin­jeeride kasarmutesse. Kui lugeda ajalehtedest lugusid, kuidas järjekordsed “Gomorras” mainitud klannipealikud on kinni nabitud, on samas tunda ootuse hõngu: kunas avaneb võimalus kirjutada lugu sellest, kuidas ca­morra lõpuks ometi tabas Saviano. “Go­morra” ei ole ju j’accuse Campanias baseeruva ja oma kombitsaid üle maailma sirutava camorra vastu. Pigem süüdistus kõigile, ühtviisi Lõuna- ja Põhja-Itaaliale, poliitikuile ja rahvusvahelistele korporatsioonidele; näitamine, et globaalne maailmakord on see, mis lubab Süsteemil eksisteerida ja kontrollimatult laieneda. “Gomorra” viimaseks süüdistuseks aga jääb osutus lugejale: mina tegin, mis suutsin, aga sina?

Autor: Kristjan Pruul, Milano

Lugu on kirjutatud Vikerkaare tellimusel

1 Wu Ming (hiina k-s: ei keegi) on viimase kümnendi üks huvitamaid nähtusi itaalia kirjanduses: “anonüümne” rühmitus, mis avaldab peamiselt kollektiivseid romaane, kuigi eri liikmed on ka sooloprojekte kirjutanud. Rahvusvahelist edu saavutati esmakordselt Luther Blissetti pseudonüümi all avaldatud kollektiivse romaaniga “Q”, millele käesoleval sügisel on oodata järge (eesti keeles on Luther Blissettiga võimalik tutvust teha näiteks Margus Tamme artikli vahendusel Artishoki ajaveebis: http://artishok.blogspot.com/2008/08/suurmeeste-elulood-ii-luther-blissett_25.html). Rühmitus on ka üks peamisi copyleft-ideede levitajaid Itaalias ja seetõttu on nende teosed (k.a mõned tõlked) vabalt kätte saadavad nende veebilehel: http://www. wumingfoundation.com/

2 Vrd Greene’i “J’accuse: The Dark Side of Nice” (1982)

3 Segadus “Gomorra” ilukirjanduse või ajakirjandusena lugemise ümber sai ainult hoogu juurde pärast seda, kui Napoli ajakirjanik Simone Di Meo süüdistas Savianot Di Meo Cronache di Napoli ajalehes avaldatud artiklite plagieerimises. Sellisel süüdistusel oleks tõesti kaalu vaid siis, kui tegemist oleks tõsiajakirjandusliku teosega.

Peaaegu paradiis

On kevad. On üliõpilasprogramm Erasmus Itaalias.  On Erasmus Student Network, mis hoolitseb osalejate vaba aja okupeerimise eest. On projekt „Küla“ eesmärgiga muuta Sitsiilia väikeküla turistiatraktsiooniks. On meetod „viskame Euroopa sisse“ ja vaatame, mis välisüliõpilased kui turistid endasse mõne päeva jooksul absorbeerivad ja laiemale publikule oma foto-artikkel-reportaažidega produtseerivad. Meie ülesanne on aktiivne turism: elada 2 päeva külas seda intensiivselt kogedes. Teiste sõnadega, puhas nauding.

Esimene päev

Saabumine. Tänavad. Tänavate kohal rõdud. Rõdudel lõkendab lilleline rohelus. Meenub Toskaana. Motta D´Affermo- küla Sitsiilia Toskaanas. Ainult, et siin on parem: siin on meri helesinisem, siin on vaated avaramad ja päike magusam. Eiran looduse kolletavat kuivamist ja eestlase jaoks ilgelt soolast merevett, mis põhjamaataimedele tähendab pigem surma kui elustavat turgutust.

Hetk, mida õnnistab jalustrabav kõikumatu rahu, peatab aja.

Lõuna. Sööme ühe korraga kogu kolme päeva toidunormi. Üks käik järgneb teisele, pidurit ei tunta, sest siin süüakse hästi ja ainult parimat.
Vastuvõttev komitee peab külaliste all lookas olevate söögilaudade ees mitmekordse mitmekordselt motiveeriva kõne. Meid tervitama tulnud isikuid on nii palju, et miski soe tunne tungib põue ja istumine muutub nende seisval valvelolekul ebamugavaks: „Laske meil teenindada teid, head inimesed, kes te meid nii hästi kostitate!“

Õhtu. Istun oma õdusa kindluse aknalaual. Öökapil lebab püha Vangelo palveraamat. Veetopsid on mähitud salvrätti. Kiikan haljendavat merd, mis õhtus ühendunud alt hallikarva, ülalt sinikollast kilda taevaga. Mägede vahel siravad tuletäpid. Pisikesed naaberkülad.

Siin näen Itaaliat. Siin kogen Itaaliat. Siin elan Itaaliat.

See on sattumine võlumaale, kus iidne ehituskunst ja keraamika haaravad mind oma lummavasse rüppe.

See on 82-aastane kõbus Giuseppe, kelle kõnnakust tunneb ära elupõlise ratsaniku. See on 6-aastane nimetu eesel, kes asendab igasuguse mootori. See on elamine puhtas õhus loodusega käsikäes. See on ühtehingamine maaga. See on tallis heljuv lehk, mis meenutab mu oma lapsepõlve karjalaudas. Ja see kõik on päriselt tõeline.

Võlumaa ei ole lukku pandud. Piisab piilumisest nurga taha. Piisab naeratusest ja terest.

Kummastavalt säilib loomuliku elu kulg ja puudub võõrastus võõra kohalolekust. Ometi on iga võõras ainukordne sündmus. Tulijale soovitakse parimat, minejale antakse kaasa kõige targemad õpetussõnad koos soojade käepigistustega. Koduuks jääb kohale jõudnule alati avatuks.

Vanahärra „Buona fortuna!“ saatel jätkan teed ja peatun juba mõne sammu järel noorhärra avasülise tervituse peale. Sündmus loob ennast üha võimsamalt. Lävepakul istub lehte sirviv vanem vend. Eemalt läheneb vanaema 4-aastase ingliga, kes ukse vahelt piiluvale naabrinaisele oma kirevroosa lille kingib. Motorolleril saabub tööst kurnatud pereisa, kes vajub vastasukse lävele hinge tõmbama. Hele hääl kuulutab 2-aastase ingli ärkamist. Rüselevate kallistustega vallutatakse isa kael. Läbi väsinud näo kumab imetlev armastus oma kahe kullatükki vastu. Ema, tütarde ilu läte, tuleb köögirätikuga uksele elevust kaema. Pere on koos. Peaaegu. Veel puudub 33 aastat kirkaga maad raiunud 77-aastane vanaisa, kes ülalt alla lookleval tänaval aegamisi koduteed mõõdab.

Lihtsad inimesed. Suured mured. Kohapealne tööpuudus või tervist tappev töö. Aga töö on alati aus. Töö ei ole häbiasi, vaid asi, mida armastada. Vargust ja valskust siin ei tunta, sest kõik tunnevad kõiki. Suurima avatusega jagatakse oma elulugu ja –olu, sest ausatel inimestel pole vaja varjata. Sellist Mottat ei leia mitte ühestki Veneetsiast, Roomast või Firenzest.

Suured mured, aga veel suuremad rõõmud. Lapsed on selle maa sool. Pered on suured. 3-lapseline pere väärib eestlase jaoks mõistet „suur“. Vanema generatsiooni lastel on normaalselt 6-7 õde-venda. Mamma mia! See on pool Eesti lasteaeda. Liialdan, kuid emotsioonist. Pere suurus peitub selle tugevuses. Ääretu kokkuhoidmine ja teineteisehoidmine. Naise vend on abielus mehe õega. Kaks sugukonda põimuvad veelgi tihedamalt ühte.

Külainimesed ei reisi palju. Töö ja pere tulevad ennekõike. Tähtsaim on kohapeal. Avatus hoiab uksed lahti. Pole vajadust minna maailma ja otsida maailma, mis on juba kodus. Võõras oma lugudega on ühenduslüliks kahe maailma vahel. Seda hinnatakse kõrgelt, see peegeldub nende suuremeelsuses. Tulijas tärkab üüratu tänutunne, mis motiveerib jagama kõike, mis jagatav. Ringahel. Ilus.

Maatunnid mööduvad märkamatult. Elan külaelu ilma seda otsimata. Joon heldelt pakutud mahla, õhtusöögist keeldun- esimese õhtu kohta oleks see ühele linnalisele lihtsalt liiast. Kodu kaen siiski, sest kodud on täis kodukootud kunsti. Isetehtud köök, mis 40-kraadises suvekuumuses jääb jahedaks oaasiks. Noored poisid õpivad juba keskkoolis 5 aastat keraamilist maalimist. Minu kujutlus monopoolsest robustsest maaharimisest asendatakse kõrgelt arenenud kunstimeele ja kuldsete kätega.

Küla on religioonist läbi imbunud. Kirik annab jõudu, sest toob rahva kokku. Koos saadakse ka kõige kibedamast majanduskriisist üle. Saadakse üle suurest murest oma laste tuleviku ees. Saadakse üle tööpuudusest, sest maal saab vähesega hakkama. Teadmine tugevast õlast enda kõrval vabastab hirmust, toites julgusega. “Kõigepealt tänan ma jumalat ja seejärel oma vägevat naist!“, mees oskab väärtustada ka oma abikaasat. Võib-olla leiab kurikuulus Sitsiilia mehe armukadedus siit oma õigustuse.

Lahkun, kõrvus kõlamas mitmehäälne kinnitus: “Mitte kedagi ei visata välja. Mitte kedagi. Mitte kunagi.“ Nad jäävad mind tagasi ootama. Homsele lõunale, õhtule, vahet pole:“ Kui aega saad, astu läbi!“. Pisikesed inglid saadavad mind onu kätes kindluse ukseni.

Jõudsin 3 tunniga 30 meetri kaugusele. Pole just maratonitulemus, aga linnas ei jõua mõnikord 30 aastagagi nii kaugule või lähedale kõrvalelavale naabrile.

Usk headusesse ja usaldus teistesse. Ühegi toa uksed ei käi kindluses lukku. Küla atmosfäär on sama tugev kui kaljurahnud küla all. Siia on alles jäänud siirus. Südameinimesed. On tahtmine nutta.

Teine päev

Eile oli mul õnne. Täna tahan oma uskmatuses näha küla tõelist palet.

Ümber nurga tuleb tervitama kohaliku ehitustöö pealik. Hetk hiljem tutvustatakse mind arhitekti endaga. Seejärel arhitekti kõrgeealise onuga, kes kassi seltsis ja kepi toel ringi patseerib. Ehitajad muretsevad ja hoiatavad liival libisemise eest. Mind juhatatakse küla kunsti kaema. Küla ise on parim giid ja kaart. Massiivne teos paikneb nii peenelt, et muutub taeva taustal nähtamatuks. Sellel maal ei tunta tõepoolest võõrkehi.

Küla tervikuna on oma detailides suurim kunstiooper. Kivimustrid maas ja seintel. Rohtukasvanud mootorratas. Elumajadega vahelduvad loomatallid. Müüris, läbi lagunenud puituste paljastuvad imelised panoraamid.

Selles külas ei möödu keegi kellestki märkamatult. Isegi autojuht tuleb, peatub, läheb, tuleb, toob kohvi, et minna jälle oma teed. Külalise jaoks jätkub alati tähelepanu.

Pisikesel puupingil istub naine. Naisest kiirgub elurõõm. Ta armastab töötada. Ta armastaks reisida, kui poleks abielus. Tütar reisib tema eest. Ta kutsub mind enda kõrvale istuma, mis sellest, et pink on pisike. Hoiatab, et ma kirikusse lühikeste pükste ja paljaste õlgadega ei tuleks.

Rõdudelt ja uste vahelt piiluvad vanaprouad. Neile meeldib, et istun tänavakivil- olles lähedal maale, olen lähemal neile.

Inimesed hakkavad korduma. Eilsed tutvused korduvad. Hakkan tundma, et olen kodus. „Millal sa külla tuled?“ või „Õhtul näeme!“ Pärast esimest päeva!!!

Jään naisega üheaastast Filippot hoidma, kuni ema vanahärra maja koristab. Aeg-ajalt vilksatab vanahärra isegi, kloppides ukse vahelt jalamatti või tühjendades prügikühvlit. Teenindus on siin koostöö. Laps on elutarga näoga, püüab sipelgaid, küündib kivikesteni, tantsib, kui ümisen. Pooleks tunniks jätkub talle tühipaljast kohvitopsist. Milleks arvutid ja videomängud, kui on ruum külana looduse keskel. Nende lapsepõlv on rikas. Mööduja möödudes hakkab poiss kilkama, käsi plaksutama, lehvitama, jooksma, kuigi jalad veel ei kanna. Selle rahva avatus teistele tundub olevat instinkt või geneetiline õnnistus!

Järgneva tunni jooksul avanevad veel kahe kodu sise- ja välisvaated, saab maitstud kodukohvi teine maitse ja käre kodupruuli Limoncello. 3 auväärses eas õde demonstreerivad saiaahju, pitsikudumistehnikat, peeneimat käsitööd ja kümnete aastate taguseid perealbumeid. Kohtusin nendega esimest korda 5 minutit tagasi tänaval. Milline muuseum või ekskursioon tooks mind nii lähedale reaalsusele?

Nende antiikne lauakell on seisma jäänud. Siin ei eksisteeri aega kui niisugust.

„Rahu ja tööd ja armastust. Muud me ei vaja.“ Õnnelik vanaproua saadab mind parimate soovidega koduteele, pakkudes korduvalt küüti. Ei, see küla väärib jalavaeva. Väärib palju rohkemat, kui suudan pakkuda.

Inimesed on selle maa kuld.

Viimane õhtu, viimane öö. Jätan magamise maha, et hoomata viimaseid hetki võlumaal.

Tulipunased roosid ronimas kiviseintel. Viljadest lookas sidrunipuud. Merre uppuv ohkama panev päike. Kõrgustesse küündiv igavene kirik, koera hauge kajamas selle kellana üle küla. Hiidsuured ööliblikad ründamas tänavalaternat. Öine tirtsuserenaad. Soe õhk. Läbi hommikuudu tõusev päike. Suur suur rahu.

Kahe päevaga olen õppinud midagi tähtsat iseenda kohta.

See küla ei käi lukku. Lukud on minus endas. Et koguda endasse elamust, tuleb sellele ruumi pakkuda. Tuleb anda. Tuleb jätta uks iseendas lahti.

Motta D’Affermo.

Peaaegu paradiis.

Autor: Nele Reial, Bologna

Fotojaht: magus

Magus viib Itaalias millegipärast mõtted talvele – aga ainult seni kuni ei meenu lõpmatud jäätiseletid, Itaalia gelato on miski, millele võrreldavat on raske kusagilt mujalt leida. Ja siis loomulikult kõik need ülejäänud kerged suvised maiustused, tegelikult on lihtsalt soojad koogid ja šokolaadid need, mis talvisesse kliimasse kuuluvad, kõike muud leiab igal ajal piisavalt – ja tiramisù vaarikate ja maasikatega, mmm! Itaalia keeles on aga sõna magus – dolce – kasutuses aga väga laialt ka hoopis millegi muuna, nimelt tähistades midagi puhast, õrna ning armast.

Jäätisekohvik, Rooma, Lazio, 2005 (Autor: Sirje)

Tiramisù lamponi e fragole, Messina, Sicilia, 2009 (Autor: Jelena)

Dolce! Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2006 (Autor: Oudekki)

Dolcissima! Gallipoli, Puglia, 2009 (Autor: Mari)

Haritud casalinga käsiraamat

"Minu Itaalia", Petrone Print, 2009

“Eksisteerivad tõsised ajaloolised põhjused, miks Itaalia on nii erinev kogu ülejäänud Euroopast ja tema ühiskondliku elu loogika tundub mõistetamatu või isegi mitteolemasolev”, ütles Wu Ming 1, Itaalia uue kirjanduse – selle postmodernismijärgse – üks säravaid tähti. Kõik itaallased teavad ning tunnetavad neid põhjuseid ning erinevust, kuid seda jagatud kultuuri on üliraske edasi anda, veel vähem võõramaalasele selgitada. Viimane on nii keeruline ning ajamahukas tegevus, millega isegi mitte kõik itaallased hakkama ei saa – sest mõningad mainitud põhjustest ollakse lihtsalt õhuga sisse hinganud, omamata kunagi vajadust neid sõnastada.

Seepärast on küllalt tavaline, et välismaalaste esmapilt Itaaliast jääb paratamatult pealiskaudseks, et neid kummalisi vastuolusid kultuuris kiputakse täitma omaenese minevikuga – kui just tegemist ei ole treenitud vaatlejaga, nagu üks väljapaistvamaid Itaalia lähiajaloo spetsialiste Paul Ginsborg või inglasest ajakirjanik Tobias Jones.

Meeldiv lennukilugemine

Petrone Prindi uusväljaanne “Minu Itaalia” ei küünitagi eelmistega ühte ritta, sest eesmärgiks polegi Itaalia ühiskonna analüüs, kirjeldus ega ühiskondliku loogika selgitamine vaid – nagu “Minu” seerial tavaks – info andmine sellest, kuidas üks tavaline eestlane end tunneb, olles seatud vastamisi kultuuriga, mis on talle võõras. Nagu ikka, on nende kohta keeruline arvamust avaldada, sest kuidas anda hinnangut teise inimese isiklikele läbielamistele, eriti kui see maailm on sulle nii siiralt ja ausalt avatud nagu Kristiina Praakli Liguria-kirjelduste oma.

See raamat, täis värvikaid ning kirjuid seiku ühe tüdruku elust, on lihtsalt loetav ning turtsumapanev ning õhku jääb küsimus, kas mõni tegelane on ikka aristokraatselt kõrk või hoopis lihtlabaselt hullumeelne. Ma arvan, et ükski inimene, kes “Minu Itaalia” läbi loeb, ei osta endale eal läbimõtlematult ülikonda, kontrollimata, ega seda ei ole valmistanud mingi kummaline tootja sünteetikatsisaldavast materjalist – kiirtee ning udust esilekerkiv Carrefour ei saa nii kergelt ununeda.

Kõige võõra suhtes täpsuseni ettevaatlik ja kartlikult lähenev nagu vett katsuv kassipoeg, ei halasta autor ka mitte iseendale: ta nutab, teeb “eepilisi fopaasid”, kirub, asjatab, rõõmustab, eksib ning on üdini eestlane.

Missugune on elevant?

“Mismõttes ei ole soovitav itaallastega sisepoliitikast rääkida” hüüatas üks mu sõber, ka mitte sünnilt itaallane, aga kaua aega siinelanud kirglik poliitikahuviline, kui ma talle mõningaid Kristiina Praakli väiteid refereerisin, “see on kõige lihtsam viis sõpru leida, sa pead ainult teadma, millest sa räägid”. Lõuna-Itaalia sõbratar läheb põlema, kui ma kontrollin oma kogemust toidu teiseks päevaks jätmisele: “lasagne on ju järgmisel päeval PAREM” – ja kui google’sse toksida “ricette del giorno dopo”, siis leiab hulganisti põnevaid retsepte, kuidas eelmisest päevast ülejäänud toidust midagi ülimaitsvat teha. Itaalia ei ole rassistlik riik, seda kinnitavad mulle ka kaks mustanahalist koolikaaslast Bologna Ülikoolist, vaatamata mõningate poliitiliste jõudude õhutustele on rassism võõras nähtus. Siin on igasuguseid probleeme, võõrapelgust paljude poolt, aga rassistlik Itaalia ei ole.

Võõra kultuuriga kohtudes ongi kõige kergem vabandada kõiki vigu – nii enda kui teiste omi – kultuurierinevustega, kanda üle isiklikke eripärasid kultuurile ja pidada kultuurieripärasid isiklikeks veidrusteks. Seepärast tulebki Kristiinale tänulik olla, et ta omad vead lahkelt meile õppimiseks jagab. Tema kirjeldatud võõralt taldrikult mittesöömine pole näiteks üksiku lapse kapriis, palju itaallased on mulle hämmastunult kirjeldanud seda “ameeriklaste veidrust” restoranis üksteise toite maitsta; ekstsentrilisi oma lastesse kiindunud emasid on arvatavasti Eestis sama palju kui Itaalias, kuid nad lihtsalt vastavad Itaalia stereotüübile. Teised ei pruugi silma torgata, sest nad ei ole “õiged itaallased” – nagu sada aastat tagasi lahkus Friedebert Tuglas pettunult Torinost, sest seal olid sirged ja korrapärased teed ning vaiksed hillitsetud inimesed, üldse mitte Itaalia: mulle tundub, et seesama sügav, kultuurne, üliviisakas ja sirgjooneliselt aus Itaalia on Kristiina Praaklil on külastamata jäänud.

See eelnev ei tähenda, et tema märgatud Itaalia oleks kuidagi vähem Itaalia või mitte-eksisteeriv Itaalia, see ei tähenda, et Questuras immigrante kuidagi hästi koheldaks või suvaline administratiivsüsteem oleks kuidagi inimsõbralik: “Minu Itaalia” illustreerib detailselt fakti, et riigis, mille bürokraatia on kolmepäine lohe, ei ole vaja oodata, et ülikool või võõraste vastuvõtusüsteem kuidagi viisakas või mõistetav oleks. Meil, endisest NSVL-ist tulijatel on natukenegi lihtsam, sest too bürokraatia oli seitsmepäine lohe, kui sa sellega hakkama said, siis Itaalia tekitab ainult selle imestuse, et kuidas G8 hulka kuuluv kapitalistlik maa vahepeal nii organiseerimatu saab olla.

Muide, need Eesti ajakirjanduseski varem valgustamist leidnud maffia, lõuna-põhja erinevused ja Berlusconi oleks võinud rahulikult välja jätta. See raamat on väärtuslik eestlase päevikuna ning sinna vahelepikitud pealiskaudsed käibetõed tõsiste poliitiliste probleemide kohta tekitavad lihtsalt piinlikku ebamugavustunde. Täpselt samuti ka peatükk itaallaste aust ja uhkusest: nimed nagu Dante, Raffael, Da Vinci, Machiavelli ja teised kuuluvad keskoolihariduses nimetatute hulka – ja tahavad seetõttu isegi populaarse käsitlusena eraldi põhjalikumat raamatut. Võib-olla oleks võinud lugejat säästa tuntud detailide ülekordamise valusast igavusest ning jutustada pikemalt tollest Genovas sündinud cantautorest, kes iga itaallase südames elab, Fabrizio De Andrést…

Koolipreili fenomen

Kristiina Praakli otsib selles raamatus igal sammul mingit endale vastuvõetavat maailma, annab hinnanguid igale tillukesele või suurele faktile, et teada saada kas see sobib – ning ma tunnen ära selle rahvavalgustaja geeni, mis on vist olemas igas natukenegi haritud eestlases, justkui kaitsekilp kõige võõra suhtes: sest ehk saab neile õpetada kuidas asjad tegelikult käivad ning kuidas õigesti tehakse. Kahju, et reaalsuse kirjeldused ning faktidele toetuvad analüüsid pidid eneseotsingute arvelt raamatust eemale kolima – kasvõi sellestsamast justkui Vene klassikalisest kirjandusest välja astunud onust, kes Pärsia vaipades arveldab, oleks tahtnud rohkem teada.

Kuid ei ole vaja arvata, et raamatust midagi teada ei saa, sugugi mitte – autor kõneleb sellest, kuidas teatud ringkonnis suhelda, kuidas pestot teha, et vahepeal mässatakse tänavatel ja okupeeritakse ülikoole, et Itaalia vasakpoolsed võivad olla pimedad ameeriklastevastased natsionalistid, et akadeemilise ringkonna sisemine ringkaitse omab Itaalias eriti rafineeritud vorme, et mõned ei taha kodust ära kolida ja mõned ei saa ning et inimesed võivad salaami peale hulluda. See on perfektne käsiraamat haritud koduperenaisele – casalingale –, kes peab hoolitsema, et kogu kirju suguvõsa omavahelistel koosolemistel tülli ei läheks ning oskama igaühele midagi meeldivat ütleda, konflikte vältides.

Kelle pilgu läbi?

Kummalisel kombel usub Kristiina Praakli raamatut kirjutades juba ette, et ta jääb nagunii välismaalaseks ning seepärast tundubki kogu teos kui ühe Genova künkal istuva enesekeskse kajaka silme läbi edastatud. Ent loo kulgedes ning iga fakti enese jaoks sisimas selgeks vaieldes ei pane autor tähelegi, kuidas ümbritsev kultuur temasse nahapooride kaudu imbub – alles lõppsõnas vaatab ta üllatunult enesesse ning näeb kuidas kramplik kinnitumine “põhjamaise” identiteedi külge on kuhugi kadunud ning itaalialikkus selle asemel pesa teinud. Nii lükkab ta ise ümber oma teesi, et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks ja saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis: “On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pärast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia käibki sinna viimaste alla”.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Mõni oli kommunist….

Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.

Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.

Mõni oli kommunist, sest ta oli sündinud Emilias

Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.

Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.

Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.

Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse

Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.

Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.

Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.

Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.

Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.

Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.

Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.

Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.

Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.

Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla…  ja ülehomme kohe kindlasti!

Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)

Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa

Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)

Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.

Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)

Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid

Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.

Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.

Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.

Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei

Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.

Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.

Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.

Mõni oli kommunist, sest Piazza Fontana, Brescia, Bologna raudteejaam, l’Italicus, Ustica ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…

Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist

Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume

Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.

Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.

Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.

Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.

Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta

Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.

Oli nagu…. kaks inimest ühes.

Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.

Ei. Ei mingit taganutmist.

Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.

Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.

Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.

Kaks viletsust ühes kehas.

Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone

E=mc2: parima pasta retsept

Ei saa kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikkuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone!

Tahaksin veelkord lahti mõtestada selle antiikse toidu valmistamise taga peituvaid põhimõtteid ning traditsioonilist kultuuri. Pasta on lõuend, valge paberileht, mille peale vallandada oma loomingulisus kastme abil. Nii nagu eri liiki värvivahendid vajavad eri liiki alusmaterjali, nii on ka pasta puhul välja kujunenud kirjutamata “seadusi”, mis arvestavad kontsistentsi, kuju ning absorbeerimisvõimet.

Akvarellid nõuavad krobelist paberit, õlivärvi lõuendit joonise enda optimaalseks esiletõstmiseks. Samal viisil eelistab pikk ja sile pasta õlisemaid kastmeid (pesto, olio) ning lühike ja triipudega pasta on sobilikum kastmeteks, mis “kopsakam” nagu näiteks ragù. Väikese formaadiga pasta (pastina) on aga sobilikum suppide sisse. Meie “kunstiteose” kvaliteet sõltub oskusest ühendada elegantselt materjale sellisel viisil, et annaksid kõige nauditavama tulemuse.

Itaalia köögi suurim saladus on lihtsuses – kolm-neli ainet, mis tuleb harmooniliselt toiduks ühendada nii et ükski koostisosa ei domineeri, vaid akordina kokku teistega kokku kõlab, ilma selletõttu oma identiteeti kaotamata. Pigem vähem, taandades hädavajalikuni, kui rohkem, üle pakkudes. Miski ei häiri välja arenenud maitsemeelt rohkem originaalsuse nimel toime pandud kakofoonia.

Võrdleksin Itaalia köögi laialtlevinud ja ärateenitud mainet Albert Einsteini tuntuima, maailmanägemist raputanud füüsikavalemiga E=mc², mis seletab , et keha, mis massi omab, on väga suure energia hoidla ja et seda saab arvutada korrutades massi valguse kiiruse ruuduga. Viie tähemärgi sees terve Universum – lihtne ja geniaalne, paljudele arusaamatu, aga hetkega mällusööbiv. Kaks tegurit kirjeldamaks maailma täiuslikkust ja imepära. Just nagu paljud suurepärased, aga imelihtsad pastaretseptid. Kummalise kokkusattumuse tahtel tuleneb “mass”/massa kreekakeelesest sõnast “maza”, mis tähendab “pastat”…

Täiuslikkus sünnib pisiasjadest ja tähelepanelikust hoolest, milleni juhib armastus. Täiuslikkus nõuab aega ja kontsentreerumist, nii seda tehes, kui seda nautides. Itaallaste jaoks aeg ei ole raha ja söömine ei ole kõhu täitmine, vaid koosolemise viis ja pasta on selle tähtsa kunsti sümbol Mida rohkem aega läheb, seda õnnestunum ta on.

Üheks heaks näiteks on spaghetti aglio e olio (küüslaugu ja õliga). Kaks lihtsat toiduainet, kaks värvi, mille varjunditega pasta peal oma emotsioone jagada. Küüslauku hoitakse kuumas õlis täpselt nii kaua, et õli jõuaks aromatiseeruda, e vähem ega rohkem. Küüslauku ei pea tükkideks tegema, vaid kahe sõrme vahel suruma, et teda “järeleandlikumaks” sundida, et ta oma “hinge” õlile loovutaks ning enne pruunikaks närbumist tuleb ta pannilt ära võtta.Muidu tuleb maitse liiga agressivne. Õige aja ja mõõdu tunnetus on siinjuures oluline. Õlikaste tuleb spaghettidele lisada värskelt ja kuumalt (st. ei saa kastet enne valmis teha ja siis pasta valmimist oodata). Peab andama aega ka spaghettile pannisoojas küüslaugu ning oliivihõnguline õli omaks võtta samal ajal kui võime seda lõhnastada näputäie peterselliga. Need, kes eelistavad “kangemat” varianti, võivad koos küüslauguga pannile panna ka käsitsi tükkideks tehtud peperoncino. Ja seejärel peab olema rütmitaju, et valmis saanud imet nautida enne kui selle soojus haihtub ning pöördumatult oma võlu jahedusse külmutab.

Teine suurepärane näide on ravioolid (või mõni teine täidetud pasta) burro e salvia (või ja salveiga). Kõigest paar tegurit täiustamaks ning rõhutamaks ravioolide maitsebuketti. Piisab sellest, et sulatada või pannil lõhnastades selle mõne lehe salviaga, valada kurnatud ravioolid otse pannile ja lasta neil kastmega ühineda. Parmesan kõige lõpuks taldrikule – võrdusmärgi kohale valemi sees…

Seda rida võiks pikalt jätkata lisades pasta all´arrabiata, amatriciana, cacio e pepe, carbonara, tomati ja basiilikuga, naeripealsetega (cime di rapa): mille lihtsaid originaalretsepte kokaraamatutest või internetist üles leida (ikka kriitiliselt jälgides kas koostisainetega pole liialdatud). Aga rohkem, kui retsepti täht-täheline järgimine, on olulisem mõtlemisviisi omastamine, piiride tajumine. Kui reeglite koordinaatteljed on selgelt silme, ees siis on võimalik ka oma isikupära mängu tõmmata.

Just niisugusest, toidu kultuurisündumusena võtmise filosoofiast on aluse saanud ka liikumine “Slow Food”, mis väärtustab vahemereäärset söögikultuuri kui baasi toidu nautimise kultuuri levitamisele. Maitse “taasharimise” läbi saame uuesti elustada uinuma jäänud aistinguid ja rikastavaid elamusi. Ka inimsuhetes. Liikumine sündis Itaalias aastal 1986, aga praeguseks on sel 86 000 järgijat 130 riigis. „Slow Food“ organiseerib väljaandeid, igaastaseid üritusi (Terra Madre/Emake Maa), messe (Salone del Gusto, Cheese, Slow Fish) ning kursuseid rõhutades oskust hinnata maitsete eripära, kohalike köökide mitmekesisust. Heaks „teejuhiks“ on ühingu poolt välja antud bestseller „Osterie d´Italia”, mis aitab orienteeruda Itaalia külluslikes regionaalsetes söögitraditsioonides ning -paikades.

Üks tuntumiaid itaalia kokki Aimo Moroni ütleb, et kokakunst ei ole valem, sest alati on vaja otsida südant, kust kõik alguse saab. Mina aga armastan tõmmata paralleele selle geniaalse Albert Einsteini valemiga, mis kinnitab, et lihtsus on suur saavutus, üks kõrge sihtpunkt, mille poole pürgida.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka ajakirjas “Toit ja Tervis”

Alessandro Baricco Tallinna Ülikoolis!

Kolmapäeval, 13. mail külastab Tallinna Ülikooli tuntud Itaalia kirjanik Alessandro Baricco, kes vestleb tänapäeva kirjandusest ning selle uuest keelest Tallinna Ülikooli rektor Rein Rauaga. Kohtumine Bariccoga algab kell 14.00 Riho Pätsi auditooriumis (Uus-Sadama 5, II korrus, auditoorium U-213).

Alessandro Baricco (sündinud 1958) on tänapäeval üks tõlgitumaid ja loetumaid Itaalia kirjanikke maailmas. Lisaks kaheksale romaanile pärineb Baricco sulest näidendeid ning ka üks filmistsenaarium, mille kirjanik ka režissöörina ekraanile tõi. Oma sünnilinnas Torinos asutas ta ka loovkirjutamise kooli Scuola Holden.

Eesti keeles on Baricco romaanidest ilmunud „Siid“ (2002), „Ookean meri“ (2005), „Veretult“ (2005), „See lugu“ (2009) ja monoloog „Novecento“ (2008), viimase on lavastaja ja näitleja Vahur-Paul Põldma ka Eesti lavalaudadele toonud.

Kõik huvilised on oodatud, vestlusringi lõpuosas on võimalik Bariccole esitada küsimusi. Vestlusring toimub inglise ja itaalia keeles (tõlge inglise keelde).

Ürituse korraldajateks on Tallinna Ülikool ja Tallinna kirjandusfestival.

Lisainformatsioon:

Daniele Monticelli
Tallinna Ülikooli itaalia keele ja kultuuri lektor
telefon: 5037536
e-post: daniele.monticelli@tlu.ee

Itaalia kutsub…

Teised ütleksid minu kohta lihtsalt italofiil, aga tegelikult oleme meie kõik, kes armastame ja hindame itaalia riiki, kultuuri, muusikat ja rahvust lihtsalt väga tolerantsed. Ei pea olema tingimata oma kodumaa patrioot ning selle pärast teisi rahvusi maha tegema või mitte aktsepteerima. Maakera on meile kõigile ühine kodu. Mina oma itaalia armastusega olen paljudest probleemidest üle saanud, leian vastuseid küsimustele, mis mind piinavad, kui ka maandan pingeid kuulates või lauldes itaalia laule. (esikohal Laura Pausini laulud ). Meeldib see, et itaalia riik toimib jõuliselt, karistades valusalt kui astud seadusest üle ning toetab läbi mitme sotsiaalabiprogrammi, kui sa oled hätta jäänud. Meeldib see et nad hindavad haridust, lapsi, vanureid, kultuuri, mitte ei lase ühiskonnal känguda nagu meil siin Eestis.

Minu Lauretta

Alguse saigi lugu juba 9 aastat tagasi, kui nägin juhtumisi TV1 pealt Laura Pausini videoklippi “Tra te e il mare”. Lugu lummas mind ja armusin sellesse ära. Tol ajal ei teadnud ma Itaaliast endast midagi, välja arvatud mõned nimed nagu Ramazzotti, Dolce& Gabbana, Ferrari, Sophia Loren, keelt teadsin vist ainult ühe sõna ulatuses, milleks on “ciao”. Peale videoklipi nägemist seadsin sammud muusikapoodi. “Tra te e il Mare” album oli müügil ja ostsin selle viimase (või üheainsa) ära.

Koju tulles kuulasin ja kuulasin ja lõpuks tahtsin aru saada millest ta laulab. Et armastusest, see sai juba pikkamisi selgeks, aga täpsemalt… selleks otsustasin keele ära õppida. Esimene eesmärk oli ainult laulusõnad endale selgeks teha, aga sellest kujunes välja huvi ja hobi Itaalia keele ja rahvuse vastu. Esimesed aastad ise õppides ei tahtnud kuidagi edeneda. Olin isegi vahel loobumas. Õnneks mu armastus Laura muusika vastu oli tugevam. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, kuulasin ikka ja jälle.

Laura Pausini tuleb Emilia-Romagnast, esmakordselt mainiti ta ära Castrocaro noorte talentide festivalil. Tema suurem karjäär ja tähelend sai alguse San Remo muusikafestivalilt 1993 kui võitis noorte kategoorias lauluga “La solitudine”. Aastal 1994 saavutas ta aga kategoorias Big San Remo muusikafestivalil kolmanda koha lauluga “Strani Amori” . Ta on kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitnud Itaalia naisartist, kelle edu pole suutnd mitte keegi korrata. Tema “Teiseks kodumaaks” on Lõuna-Ameerika ja eriti Brasiilia, kus ta on väga hinnatud – Laura esineb peale itaalia keele ka hispaania ja isegi portugali keeles. Eestis on ta vähe tuntud, aga tänu duetile koos James Bluntiga on Pausini uue albumi nimilugu “Primavera In Anticipo” mängitud ka Star FM-is. Aastal 2003 pidi Euroopa turnee ”From the Inside” raames toimuma tal kontsert ka Tallinnas, Linnahallis. Kuid see jäi vähese publikuhuvi tõttu ära. Laura ainus inglisekeelne album ongi sellesama nimega “From the Inside”, osad laulud on uued, teised jälle itaaliakeelsete laulude ingliskeelsed versioonid.

Pettusin tookord kõvasti, kui sain teada et ta kontsert Tallinnas ära jääb ja lubasin et edaspidi lähen teda kuulama Soome või mujale, kus ta esineb (poleks osanud lootagi et lähen ühel päeval Itaaliasse…) See korvas kõik mu kannatused ja pettumused. Omalt poolt ütlen et tal on anne laulda eriliselt, tal on hääl, mis paneb vokaalid sõnade lõpus vibreerima ning need kõlavad edasi su kõrvus. Laura Pausini paneb lauludesse emotsioonid mis tulevad esile, isegi siis kui sa sellest emotsioonist tingimata aru ei saa. Kõige rohkem hindan ma seda, et ta aitas mul üksindusest üle saada. Fännid hindavad teda eelkõige sellepärast et ta on suutnud panna inimesi uskuma armastuse olemasolusse isegi siis, kui sa oled armastuse kaotanud. Teiseks hindame teda tema erilise hääle pärast. Fännid hüüavad teda hellitavalt “Divina”-ks. Mina kutsun teda hellitavalt Laurettaks (foorumis on mul allkirjaks “Sempre con Lauretta” – alati Laurettaga).

Muuhulgas: sel aastal on tuuril eriline tähendus sest Laura teeb pärast tuuri umbes 2 aastase pausi muusikategemises (ta tahab luua perekonda sõna otseses mõttes, tahab saada last oma elukaaslase ja kitarristist bändiliikmega Paolo Cartaga). Kõige rohkem kardan seda et ühel päeval otsustab Laura lauljatarina karjääri lõpetada. See oleks mulle valus löök. Aga olen mõelnud et kui see juhtub, siis austan Laura otsust ja lepin sellega.

Minu Itaalia

Tänaseks austan peale Laura (kes on ja jääb minu jaoks number üheks) ka paljusid teisi Itaalia artiste. Kuulan niisuguseid esinejaid nagu Biagio Antonacci, Toto Cutugno, Eros Ramazzotti, Tiziano Ferro, Laura Bono, Simona Bencini, Giorgia, Elisa L’Aura, nimekirja kuulub ka Anna Tatangelo, põhimõtteliselt aktsepteerin peaaegu kõiki, kes ei “karju” nagu Piero Pelù või Negramaro. Hindan isegi sellist bändi nagu “Nomadi”, selle eest, et nad esinesid vägagi mõttesügava lauluga nagu “Dove si va” , mis räägib tänavavägivallast. Siis muidugi ka Fabrizio Moro, kes ilmus San Remo lavale lauluga “Pensa”, mis on maffiavastane lugu.

Just see, et hakkasin kuulama ka teisi artiste oli tugevaks mõjufaktoriks mu Itaalia muusikaarmastuse tekkes – ning keeleõpe paraneski pärast seda, kui ostsin SAT TV vastuvõtukomplekti. Itaalia muusika praktiliselt 24h kättesaadav, samuti itaalia TV programm, RAI1 subtiitrid aitasid kõvasti õppida. Itaalia filmides ja seriaalides edasiantud sõnumid läksid mulle väga hinge ja on siiamaani mu südames. Mul tulevad itaallaslikult pisarad silma kui näen telekast midagi südantlõhestavat. Peale itaalia muusika tekkis loomulikult ka soov itaallastest endist aru saada. Ja seetõttu vaatangi Itaalia rahvustelevisiooni.

Esimene mõte oli ennast ette valmistada esimeseks reisiks Itaaliasse ja teine eesmärk oli soov tõesti mõista itaallasi. Saan aru, miks nad nii palju räägivad, laulavad: itaallased hindavad suhtlemist, ka siis kui see teeb haiget. Nad ütlevad otse välja, mida nad arvavad. Rääkimine on osa probleemide lahendamisest ehk, emotsionaalsed itaallased ei jäta kunagi midagi endasse. Kõrvalt vaadates tundub kätega vehkimine ehk natuke liiast, aga see tuleneb nende natuurist, iseloomust. Itaallane ei oska teistmoodi. Umbes samamoodi, nagu eestlane ei oska oma tundeid avaldada, ei oska itaallane oma tundeid vaos hoida. Ma olen võimeline itaalia keeles mõtlema. Teen seda juba harjumusest, sest nii on mulle kergem. See annab mulle võimaluse leida nö filosoofilisi vastuseid: elu põhitõed läbi itaalia keele on need mis on aidanud mul sihte seada.

Hindan väga kõike itaallaslikku: kohvi (cappuccino), kujundasin kodust täielikult Itaalia keskkonna: mängib vaid Itaalia muusika ja vaatan ainult itaalia TV-d. Kui telekast midagi vaadata pole, siis vaatan muusikavideoklippe. Lisaks kõigele on mul kodus itaalia käsilipuke, mille panen uhkuse ja heameelega lauale kui näen itaalia rahvuskoondist mängimas. See on minu moraalne tugi, kuigi jalgpallist ma suurt ei hooli, Itaaliat toetan igatahes, kas nad kaotavad või võidavad, olen ikka ja ainult nende “poolt”. Ostan itaalia pastatooteid, nüüd isegi itaalias toodetud oliiviõli on praadimisel oma koha leidnud. Rääkimata Zanetti Segafredo espressokohvist ja DeLonghi espressomasinast. Saatuse tahtel satuvad mulle poest ostetud tooted, majapidamistarbed , jalanõud ja isegi teksad sildiga “made in Italy”. Mis teeb mulle ainult rõõmu, et toetan Itaalia majandust. Moretti ja Peroni õlut olen kah proovinud.

Kahju ainult et Eesti Itaaliale lähemal ei asu. Siis käiks seal nii tihti kui võimalik.

Mul on kahju sellest et Eesti ühiskonnal puudub siiamaani identiteet ja põhiväärtused. Vaadates tänast Eesti ühiskonna arengut on mul isegi natuke häbi. Ei julgeks itaallastele isegi mitte soovitada, et “tulge Eestisse, siin on nii tore”.

Minu emotsioonid

Tunnistada oma Itaalia kirge ei ole häbi vaid uhkus, sest tänu oma itaaliahuvile olen paljudest asjadest aru saanud. On asju, mida ilma selle kultuuri ja rahvuseta poleks ma kunagi endale tunnistanud. Eestis ju arvatakse et meeste emotsionaalsus on tabu, mehele ei sobi pisaraid valada. Aga mina olen juba oma loomult selline emotsionaalne….

Itaalias aga ei häbene isegi mehed oma tundeid väljendada, eriti kui neid on tabanud mõni õnnetus. Samuti ei karda Itaalia mehed valada “õnnepisaraid” või kui nad on eriti liigutatud “sono molto emozionato”). Ja seetõttu leian ka mina et tunnete avaldamine ei ole häbiasi. Tõsi, eetikanormid ei luba näiteks ametivõimude esindajail tundeid avaldada, vähemalt mitte töö ajal (politsei, tuletõrje jne). See emotsionaalsus mida kohtame ametivõimude esindajail itaalia filmides või teleseriaalides on natuke ülepaisutatud. Olen itaallastelt küsinud, kas elu Itaalias on päriselt ka nii või on see ainult film. Mulle vastati et see on ainult film.

Ma ei saa aru inimestest kes kusagil postimees.ee kommentaariumides teevad itaallasi maha (makaroniõgijad). Tegelikult on Itaalia rahvus väga suur rahvus juba ennekõike oma kultuuripärandi ja traditsioonide rikkuse poolest. Eestlane on suutnud oma kultuuri hävitada 20 aastaga. Mõtlen nii keelt, mis on rikutud kui ka vanade traditsioonide hääbumist. Isegi nõukogude ajal hoidis eestlane oma kultuuri rohkem kui praegu. Praegu see mulle enam haiget ei tee, sest mina üksi ei saa eesti ühiskonda muuta. Kui peab nii minema, siis läheb. Omaenda elu ma küll ei lase Eesti ühiskonnal ära rikkuda – ning just sellepärast vaatan Itaalia televisiooni, kuulan itaalia muusikat. Jah, saab ka eesti keeles itaallaslikult mõelda, aga see pole võimalik et Eesti ühiskond niimoodi mõtlema hakkaks. Sinna läheb kardetavasti veel kaua aega enne kui Eesti ühiskond ja rahvas hakkab hindama samasuguseid väärtusi, mida hindavad teised Euroopa rahvad, sh Itaalia rahvas ja ühiskond.

Ise olen mõelnud, et tulevikus hakkan oma lapsi kasvatama sõna otseses mõttes lastena, nii nagu Itaalias, kus lastel on lapsepõlv mitte ei õpetata neid maast madalast tarbijateks.

Autor: Anti, Eesti

Laura Pausiniga tutvumiseks soovitab autor kahte lugu: “La Solitudine” – niimoodi ta alustas ja koos James Bluntiga lauldud “Primavera in Anticipo (It Is My Song)” – sinna on ta jõudnud praeguseks hetkeks.

Camorra: nii nagu ta on

Unustage Sopranod. Unustage “Ristiisa”. Unustage väited nagu “kui maffiat ei oleks, siis sitsiillased ei tantsiks vabadel hetketel nii kaunilt tangot”. Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad “camorra” või “‘ndragheta” või “maffia” kõlavad mürgise vihkamisega ning vaadake nende silmi, mis maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimedegi mainimisel veega täituvad. Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes, lastes tegevuspaikadel juhtida pildirežiid.

Uskumatu usutavus

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna napoli ja caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist), päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist. Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa kolmeteistkümneaastane Totòga, kes aitab ema, viies toitu koju lähedalelavatele perekondadele ja tahab saada suureks ning sõita autoga motorino asemel. Suured selles maailmas on aga märgitud püstolikuulidega ning ainus, mis seal loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad selgelt hilisteismelised Marco ja Ciro, kuigi muu maailmas võib neile segaseks jääda, kuid fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus käskida, on neile hästi tuntud.

Selles tumedas ja raskes maailmas elab geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab oma tööd üle kõige, kuid soov saada tunnustust ja palka, mida kasvõi liialdades võiks õiglaseks nimetada, viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse. Maestro, ütleb Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mis antud Hiina tööliste – arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide – vabrikus, nad kummardasid mulle ja ütlesid maestro. Kuid paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha neid otseselt ei vaja.

Raha vajab vaid kellegi omandiks olemist, suurtes kogustes – ning kui tehase ohtlikke prügijäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt – poole hinnaga – siis ei ole ju oluline, mis nendega tegelikult juhtub. Ohtlike jäätmete tootjale ei ole reaalselt oluline, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi laiali mööda ladustamispaika, et sellest seal ebaseaduslikult komposti teha (ja kas neil on vaja patja istmele, et esiklaasist välja näha) ning ülimürgiseid jäätmeid, mida ka Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata: jäätmed, mille ligi saatjad ainult maskides ning spetsülikondades minna riskivad – darthvaderliku hingamise saatel.

Filmi soundtrack haarabki oma lihtsa geniaalsusega koosnedes peamiselt neistsamust helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paikades iga päev kuuleb ning annab reaalsusetunde, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorristat Luigi Giulianot, paneb i-le täpi. Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikes Napoli baaridest ja autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. See on muusika, mida põhja-Itaalias peaaegu ei kuule, erandina mõned üksikud esitajad – näiteks ka “Gomorras” kõlav tugevasõnumiline Nino d’Angelo. Kaasaegne Napoli etno, see on neomelodico, loodud kuulamaks just neil tänavail ja millesse riietatuna omandab Garrone film selle viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Hädaohtlik usutavus

Filmi aluseks olnud romaani “Gomorra”, 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal NYTimesi poolt saja maailma parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada (kui teil ei ole just plaani oma peatusest alati mööda sõita). “Gomorra” on raamat, mis ei näita Il Bel Paeset, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema musta poolt, camorra majanduslikku impeeriumi ning selle maailmavalitsemisigatsust. Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja naudingutvalmistav, paneb see raamat lugedes ikka ja jälle peatuma ning mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tumedates tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ning mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma esikraamatuga alla ka oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida karmi hinda. Nagu ta ütles ise ühes intervjuus mõni aasta tagasi:

“Perse see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku ja valida raamatuid lugemiseks, tutvudes neljandikuga kaanetekstist. Ma tahan jalutada, võtta päikest, hulkuda vihmas, kohata inimesi ilma hirmuta ja ilma oma ema ehmatamata. /../ Kurat, ma olen ainult kahekümnekaheksa aastane! Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, kirjutamaks, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel – ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, ilma teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.”

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, absoluutne ebamoraalsus, absoluutne vägivald, absoluutne võimu kuritarvitamine, absoluutne noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust ja mistõttu neomelodici tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul. Seepärast tuligi teil unustada rämps, mille nimi on Sopranod, glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada: Gomorra, filmi ja raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ning näitab maffiat tema reaalsel kujul: räpane asjandus – igas mõttes räpane – obstsöönne ja tulevikuta.

Vastutad just sina

Kuid Gomorras kujutatu ei ole siiski maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on valik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisema sõnumina. Selle valiku teevad filmis kõik juhtivad karakterid, otsustades ühte või teist viisi, valides Süsteemi või Inimkonna, hüljates sõbrad ja arnastuse või asudes nende poole teele.

Kuid autost lõplikult välja astunud Roberto vabanenud olek, raamatu autor Saviano valmidus oma elu katkestada, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, purustatud eludega, vaprus Süsteemist loobuda ja sellele vastu astuda, teeb reaalsuse lõpuks helgeks ning lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ning elule ootamatu vindi ning meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Arvustus ilmus ka Postimehes

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka, mida kirjutas Kristel siinsamas blogis