You are currently browsing the category archive for the 'fotojaht' category.
Tegelikult on kogu Itaalia masinaid täis, juba pikka aega, vanadest roomlastest saadik, Da Vincit mainimatagi. Ja seetõttu pole ime, et 19. sajandi Euroopa üks moodsaimaid raudteid ehitati just Liguria rannikule, kust sõitjad imelist vaadet said nautida ja kus muidu ei olekski võimalik liikuda. Praguseks on raudteesõitjaid aga väga palju ning raudteeliin on mõnevõrra sisemaa poole viidud, vana kitsarööpmelise raudruuna rada on asfalteeritult maanteeks muudetud, kus inimesed omaenda kondiaurul vaadet naudivad ja Giro d’Italiaks harjutavad. Raudtee sisemaa ehk mägede poole ehitamine sai võimalikuks ka tänu sellele, et vahepeal töötati välja väga suur hulk teisi masinaid, mis tööplatsil töötajaid aitavad ning võimaldavad uhkeid sildu ehitada – mõned neist ootamatult tillukesed, nagu too kollane sõiduk, mis Reggio Emilia raudteelähisel ehitusplatsil tiirutas. Kuid peale suurte ja grandioossete ehitusliikurite abistavad siin inimesi ka hoopis ootamatumad masinad – näiteks Itaaliale tüüpiliselt ülitillukestes koridorides (kuhu ratastoolid ja lapsevankrid kehvasti sisse mahuvad, liftist rääkimata) inimesi, kel treppidest raske käia. Siis kinnitataksegi masin ratastooli alla, ta suriseb ning libiseb sujuvalt treppipidi välisukse suunas – kus ta siis tooli küljest jälle lahti võetakse ning rõõmsal meelel oma reisijat ootama jääb, seni kuni too väljas omi asju ajab. Ilma niisuguste seadmeteta ei oleks noist uhketest rongidest mõnedele sugugi kasu, sest nad ei pööseks kodust välja…
Vaade masinalt, Rapallo, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)
Kollane masin, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)
Trepisõiduk, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)
Itaalia on vabariik, mis on rajatud tööle nagu ütleb meie konstitutsiooni esimene paragrahv ja siinsete blogiadministraatorite töökohustuste tõttu ongi fotojaht pisut viibinud ja mõned teemad vahele jätnud. Kuid püüame taas jahilistele kaasa lüüa.
Lemmikud on ikka isiklikud, kuigi lapsed ja loomad on tihti kõigi lemmikud – ent üks mida ei tohi unustada on see, et ka neil on omakorda lemmikud. Torino lambipoe omanikul on näiteks koer Susanna, kellel on omad lemmikkäigud ja lemmikpoed, delikatessipoe lävel võib ta lesida tunde, sest kahtlemata on midagi head oodata ning kõrvalolev lihapood ei tekita sugugi mingit huvi, küll aga pagariäri singipirukad. Reggio Emilia tädikeste lemmikul Anital on aga oma lemmikmarjad, mille otsinguil ei kõhkle ta ka hoopis teistesse regioonidesse tormavat. Toscana on aga maakond, mis on nii kunsti täis, et isegi koerte lemmikud ei ole seotud toidu vaid hoopis maalidega ning seetõttu on Toscana ise turistide lemmik – eriti muidugi Pisa imede väljak ja üks konkreetne torn, mis kuidagi püsti püsida ei taha.
Lemmikpood, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)
Lemmikmarjad, Fumane, Veneto, 2009 (Autor: Mari-Ly)
Lemmikmaal, Cecina Mate, Toscana, 2009 (Autor: Kätlin)
Lemmiktorn, Pisa, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)
Itaalia sees on peidus tema ajalugu, meie ajalugu, igal hetkel võid näha midagi mis on loodud etruskite või vanade roomlaste poolt või siis midagi, mida ajaloo hävitavad sõjad on purustanud – või siis rahuaegsed administratsioonid, seda juppi vanade roomlaste ehitatud via Emiliast, mille nime kannab ka praegune autotee, enam Reggio nell’Emilias niimoodi klaasi all näha pole, sest poliitiline võim arvas, et tänavad on kõndimiseks ja kohvikute toolide panemiseks. Kuid seal all on ta ikka olemas nagu tuhanded muud kihid inimkonna minevikku.
Itaalia sees ongi peidus tema, meie, tsivilisatsioon, kus läbi vana lossiakna välja piiludes näeb uut, tsivilisatsioon, mida hoiavad alles kõik need inimesed, kelle kohtamiseks tuleb lihtsalt silmad ja süda väikese lapse kombel avada. Itaalia sees on peidus tema loodus, imeline ja eripärane, kuhu geopeiturid oma aardeid peidavad ning mis päris lõpuks võib osutuda kogu maailmas ühtseks tüütuks nähtuseks, võsaks.
PS! Vaata eelmise teema pilte ka: öö, sest töö ei lasknud eelmisel nädalal postitada
via Emilia iseenda all peidus, Reggio Emilia, Emilia Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)
Akna taga peidus, Castello Firmian, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)
Ennäe inimest, Motta d'Affermo, Sitsiilia, 2009 (Autor: Nele)
Aarded võsas peidus, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)
Lõunamaa ööd on soojad ja muhedad isegi siis, kui on talv, inimesed kogunevad tänavatele, kui lõppenud on päevatöö, külmemais paikades läetakse suured gaasilaternad, et välikohvikuis ära ei külmaks, säravad vaateaknad, inimesed saalivad siia-sinna, tekivad varjudest, suur tohuvabohu, mida võib tajuda igasuguste nurkade all, kõikvõimalikest peegeldustest. Mõnikord on seda hoopis parem jälgida kaugelt, teadest, et iga tule all on omaette ja keeruline elu, tabades öövalguses selle riigi asustustihedust ning pidevalt toimuvat elu. Mõnikord aga võib lihtsalt vaikselt end lõdvaks lasta, jälgides lampide loodud haaravaid varjumänge, kunst, see on siin ka öö igakordne osa, kunst, emotsioonid ja kired – mida siinmail leiab isegi keraamikavabrikuist.
Öös on valgust, Genova, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)
Öösaladused, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)
Öine suudlus, Thun, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)
Öös on vaatenurki, Ascoli Piceno, Marche (Autor: Kadri)
Varjud öös, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)
Öötuled taevas ja maal, Catania, Sicilia, 2008 (Autor: Anna)
Itaalias on üldjuhul tänavad ise kunstiks, seepärast siin toimubki enamik ühiskondlikust elust just väljas. Loomulikult see kunstipärasus inspireerib kõikvõimalikke inimesi uut loomingut tegema, näiteks Sardiinias tühjendatakse suveõhtuti Villasimiuse peatänav autodest, et tänavaservadele mahutada tänavakunstnike lauad ning nii nad lobisedes koos rahvaga kunsti loovadki – mõni tuleb lausa Roomast, mõnusa dialektiga pealtvaatajate poole pöördudes haarab värvirullid ja peitlid ning pilt valmib vaid kümne minutiga. Rooma – ja kõigi teiste linnade – väljakuil kohtab aga igat sorti tänavakunstnikke, kellelt saab koduseintelegi maale haarata või kes omaenda kehast on teinud kunstiteose, mis väikse annetuse puhul teinekord liigutama hakkab. Ja samal ajal kui Bologna uus linnapea hakkas 2009. aasta suvel kõnelema, kuidas tegelikult tuleks kõik isetegevuslik tänavakunst linna keskusest välja tõrjuda, linn graffitist puhtaks pesta ning mitte kedagi enam joonistama lasta, leppisid kunsti- ja muidutudengid kokku paljude väikeettevõtjatega ning kaunistasid nende hallist metallist uksekaitsed – või siis terve edicola – värviliste piltidega. Tänav on ka meie kodu ja me ei taha sinna steriilsust, vaid esteetilist naudingut ning vabadust omaenese loomejõudu proovile panna! Ma loodan, et ka linnapeale tuleb see viimane asjaolu nüüd kenasti meelde (peaks talle vist selle postituse lingi saatma, muide Bologna pilte saab suuremalt ka näha, kui peale klikid).
Tänava kunstnik, Villasimius, Sardegna, 2009 (Autor: Helena)
Tänav kui kunst, Burano, Veneto, 2009 (Autor: Julia)
Platsilt kunsti, Roma, Lazio, 2008 (Autor: Kadri)
Südame kunst, Firenze, Toscana, 2009 (Autor: Sirje)
Iseseisvussammas, Roma, Lazio, 2009 (Autor: Anna)
Seintekunst, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)
Juba vanad roomlased raiusid Itaalia poolsaarel efektiivselt enamiku puid maha ning olid sunnitud tsemendi välja mõtlema, et ikka millest ehitada oleks (ja mis nii kergelt põlema ei läheks) ning ka impeeriumijärgsed laialipillutatud vabariigid ja kuningriigid ei halastanud järelejäänud metsadele. Seetõttu ongi peamine ehitusmaterjal siin pigem kivi ning puu väljendab juba luksustki. See muidugi ei takista 20. sajandi barbaritel oma eelkäijate vaimus metsi hävitada, näiteks kindlustusraha saamiseks neid põlema süüdates – kuid nüüd on meil vähemalt rahvuspargid ning põhjapool on natukene tavametsigi alles (ja lõuna Foresta Umbrat soovitan kõigil vaatama minna, et teada saada, milline oli Itaalia enne, kui see tühjaks raiuti). Mõnikord harva aga tabab silm mälestused sellest, kuidas puu on olnud ka siin ehitusvahend ning kui näha puud seal, kus oleme harjunud silmama kivi ja rauda – näiteks sildades ja laevades – siis toob see naeratuse näole. Bologna vanima säilinud maja, tuhat aastat vana, tollest ajast, kui siinsed kuulsad porticodki alles puust olid, Corte Isolani sissekäigu ees peatuvad aga kõik, isegi need, kes siin elavad – vähemalt hetkeks, et imetleda ühte puust maja. Sest puudel, kas teate, on süda ja selle südame soojus on tunda ka läbi tuhande aasta.
Raiutud puu nägu, Cortina d'Ampezzo, Veneto, 2007 (Autor: Helena)
Sild üle Po, Lombardia, 2009 (Autor: Sirje)
Puulaev, Vulcano, Isole Eolie, Mar Tirreno, 2009 (Autor: Anna)
Corte Isolani, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)
Puu süda, Merano, Trentino-Alto Adige, 2008 (Autor: Kätlin)
Meie aeg on meie oma ning Itaalia tudengid teavad seda hästi, kirjutades ka seintele, et teiste tehtud kriisi meie ei kavatse kinni maksta, meie aeg on see, kus meie otsustame tuleviku üle. Sellise tuleviku üle, kus nafta ei oma prioriteeti lillede üle ja sellise tuleviku üle, kus vanavanaemad ja lapselapselapsed võrdselt tähtsad on ning kus nad omaette oma sala-ajas omi mõtteid vahetavad.
Teie kriisi me ei maksa, Bologna, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)
Nafta lilledeks, Bolzano, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)
Vanavanaema ja minu aeg, Schio, Veneto, 2009 (autor: Raine)
Kõige rohkem on Itaalias õisi ja seda aastaringselt ja kõigil on oma tähendus, roosad magnooliad, mis põhjas kinnitavad, et kevad on oma täies võimsuses käes, on inimkätega loodud lilleteid, mis tuletavad meelde, et inimene on muuhulgas ka esteetikat ja kunsti loov olend ja lilledega on ikka kaetud ka müürid Itaalia kalmistutel, seal kus inimesed seina sisse riiulitele oma igavest und magama asetatakse. Muide, Veneetsia surnuaed asub eraldi saarel ning matuserong sõidab paatidega üle vee. Sellel suurel ja ootamatustepaljusel maal võib aga kohata sootuks põnevaid hulki nagu lambad linnatänaval, kus on ka tavapäraselt palju autosid ja plakateid
Magnooliad, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2006 (autor: Mari-Ly)
Lillerada, Merano, Trentino-Alto Adige, 2008 (autor: Kätlin)
Kalmistu, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (autor: Oudekki)
Gondlid, Veneetsia, Veneto, 2008 (autor: Kadri)
Lambad, Caltrano, Veneto, 2008 (autor: Raine)
Ütled itaallasele puhkus, siis ta suure tõenäosusega vastab – meri, sest mere äärde ongi siin Kindral Suve turmpäikese alt kõige parem pageda ja rannad muutuvad lihtsalt suurteks (paljasjalgsete) põgenikelaagriteks karmide tilkumaajavate linnaolude eest: ja õnneks leidub sel poolsaarel merd igal pool. Muidugi, kui meri jääb kaugeks või ummiku taha, siis aitavad ka purskkaevud hädast välja ja kui rannad on põhjalikult täis pakitud, siis on alati võimalik hoopis mägede jahedusse taganeda. Loomadki otsivad puhkamiseks varju – kes safaripargis puu alt, kes cozzekasvanduse toika otsast mereõhust ja kes lihtsalt kivipõrandalt. Aga siis kui suve veel kohal ei ole, siis tõmmatakse hoopis tööst hinge ja unistatakse kõigest sellest eelnevast, otsides kollast, mis oma erksuses tuletaks meelde neid kuumi hetki, mis kokkuvõttes siiski nauditavad on. Või nähakse seda kõike unes.
Meri ja jalad, Patti, Sicilia, 2009 (autor: Jelena)
Purskkaevupuhkus, Roma, Lazio, 2005 (autor: Sirje)
Mäed, vabadus, rahu, Oberregen, Trentino Alto Adige, 2008 (autor: Kätlin)
Lõvid lasevad leiba luusse, Fasano zoosafari, Puglia, 2007 (autor: Triin)
Põrandauni, Basiliano, Friuli-Venezia Giulia, 2008 (autor: Julia)
Kajakad cozzepüügil, Liguria, 2009 (autor: Mari-Ly)
Puhkab tööst, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (autor: Oudekki)
Rosa ja Nero, Pisa, Toscana, 2006 (autor: Janika)
Linde leidub vahemereäärses Itaalias loomulikult igat masti ning suurust ning seepärast inspireerivad need tiibadega elukad ka inimesi end imiteerima, olgu siis palliga keset Veneetsiat või kurikuulsas Sigonella sõjaväebaasis metall-lendajate abil. Päris elusad luiged või hoopis paabulinnud vabalt ringi jalutamas-ujumas, see kõik annab ka inspiratsiooni karnevalile lilledest part punuda või hoopis võimas linnumonument püstitada. Kuid – nagu me kõik teame – kõige olulisemad linnud, kõigis linnades, aga eriti Itaalias – on loomulikult tuvid, kes siinse kombe kohaselt endale elamiseks maju squativad või Milano moemekasse grupipulmi pidama tulnud jaapani turiste nähes kõige tavalisemal moel hulluvad.
Inimlind, Veneetsia, Veneto, 2009 (Autor: Jelena)
Suure linnu tiibade all, Sigonella, Sicilia, 2007 (Autor: Triin)
Luik, parco Matildico di Montalto, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Mari-Ly)
Lillepart, Acireale, Sicilia, 2008 (Autor: Anna)
Kivilind, Urbino, Marche, 2007 (Autor: Kadri)
Linnud pulma, Milano, Lombardia, 2009 (Autor: Kristjan)
Uccello prende casa, Perugia, Umbria, 2007 (Autor: Kätlin)
Paabulind, Fiorano Modenese, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)
Viimased kommentaarid