Kolmanda parabooli saladus

Berlusconi ja Napolitano

1931. aastal kaksteist, 2009. aastal üksteist. Neid mehi ja naisi, kes päästavad Itaalia väärikuse ja moraali, on vähe, neid on ikka vähe, ja nad on ikka isoleeritud. Isoleeritud kolleegide poolt ja eliidi poolt, aga mitte rahva teadvuse poolt, parema Itaalia poolt, kes, tegelikult, on ainus Itaalia.

1931. aastal soovitas Giovanni Gentile, liigagi tuntud professor, Mussolinile, et too kohustaks kõik ülikooli õppejõud andma režiimile truudusevande, millest loobumisel ähvardas teadlasi vallandamine. Tuhandeist õppejõududest keeldus vaid kaksteist. Isegi need, kes pooldasid kommunistlikku parteid, kirjutasid truudusevandele alla, PCI juhi Togliatti soovitusel. 2009. aastal, samal ajal kui nende kolleegid vabastasid süüdistustest politseijuhid, kes olid ametis 2001. aasta Genova G8 ja Diazi kooli verevalamiste ajal, tõstsid üksteist põhiseadusliku kohtu kohtunikku oma käed, et ilma mingite pehmendusteta maha matta üks häbiväärne seadus, too akordivajutus 68 aasta tagusele fašistlikule nõudmisele. Ka neil praegustel kohtunikel oli oma Togliatti, paradoksaalsel moel ekstoljatist. President Napolitano, seesama president, kes andis ühe kodaniku arupärimisele, miks president selle seaduse kinnitas, järgmise vastuse: “Kui ma ka allkirja andmisest keelduksin, ei muudaks see midagi.” Palun väga, see üks fraas kätkeb endas kogu toljatismi olemust – tema ja tema poliitiliste ning moraalsete järglaste essentsi.

1931. aastal need kaksteist ei küsinud endalt, kas nende käitumine oli kellelegi või millekski kasulik, nad küsisid, kas see on õige. Itaalia õnneks keeldus üksteist kohtunikku toljattilikust moraalist ja kuulas samamoodi oma südametunnistuse häält. Mida ütelda täna vabariigi presidendi ja peaministri ametikoha kohta? Alustame viimasest institutsioonist. Sellel pole tegelikult iial eriti kõrget prestiiži olnud. Kui heita pilk nende inimeste nimekirjale, kes on aastakümnete jooksul Palazzo Chigi’s istunud, siis leiab virisemiseks põhjust küllaga. Pole ka Quirinale alati hiilanud. Ka teised presidendid enne Napolitanot on allkirjastanud konstitutsioonivastaseid seadusi. Seekord tõi aga just see kohutav fraas, mis tollele kodanikule vastuseks kõlas, endaga kaasa lihtsalt taastamatu kaotuse presididendiprestiižis, süsteemis väga olulist rolli etendava ametikoha prestiižis.

Nagu laialt teada, ei ole vabariigi presidendid pidanud tegelikult peaaegu kunagi oma allkirja andmisest keelduma. Üldiselt on piisanud lihtsalt Quirinale peasekretäri telefonikõnest, et panna valitsusi terveid seaduseosasid ümber kirjutama või neist sootuks loobuma. Mitterituaalne, jah, võib-olla küll, aga efektiivne. Ja täpselt siis, kui täidesaatva võimu esindajad on üritanud presidendi ametlikke soovitusi ignoreerida, on kasutusele võetud allakirjutamisest keeldumine. Keeldumine, mis ei ole “kasutu” toiming, nagu uskumatul kombel väitis Napolitano, vaid toiming, millel on erakordne poliitiline kaal. Juhtumeid, kus seadused, mida Quirinale ei ole esimesel korral heaks kiitnud, sinna tagasitee leiavad, on ülivähe.

Mis juhtub nüüd? Nii lihtne ja nii raske ette näha, mõlemat korraga.

Lihtne. Peaminister, nagu alati, loob kiiruga uusi põhiseadusevastaseid juriidilisi norme, et päästa end vältimatust süüdimõistmisest, suundudes, nagu ikka, aegumise poole. Lihtne. Quirinale allkirjastab need kõik.

Raske. Probleem ei ole protsessuaalses tehnikas. Berlusconi probleemiks ei ole tema protsesside positiivne määratlus. Berlusconi probleemiks aastal 2009, täpselt nii nagu ka Craxi probleemiks aastal 1992, nagu lõpuks ka Mussolini probleemiks aastal 1924, on üks geomeetriline kujund, parabool. See, millel on üks kasvav ja üks kahanev pool. Kõik kolm mainitud “tugevat meest”, sellisena armastatud ja kutsutud Itaalia poolt – kes tegelikult Itaalia ei ole – hakkasid pärast hetke, mil nad olid tõusnud tähtedeni, kohutava kiirusega langema. Kõik kolm, nagu alati, alustasid oma allakäiku majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lainel. Kõigil kolmel juhul kutsus languse esile juriidiline uurimine: vastavalt Giacomo Matteotti röövimine ja tapmine, Mani Pulite ja advokaat Millsi juhtum. 1924. aasta lõpuks oli Mussolini poliitiline laip, tänavad olid täis opositsiooni meeleavaldusi, parlamendiliikmed olid naasmas setsessiooni äärmuslike vahendite juurde, fašistid võtsid kuubedelt oma partei tähiseid. 1992. aastal jooksis Craxi pakku tema poole pillutud müntide vihma eest, samal ajal kui tema sõbrad kiirustasid kannatama kohutavate amneesiate all. 2009. aasta häbimärgistas Itaalia kõigi aegade suurimariigimehe – nagu ta ise on öelnud – kogu maailmas korruptandina, kupeldajana, põhiõiguste ja -vabaduste ründajana, see aasta on toonud olukorra, kus Euroopa Parlament on valmis jätma Itaalia valitsust ilma hääleõigusest Euroopa Ülemkogus.

1924. ja 1992. aasta tulemid olid erinevad. Mussolini ei andnud rusutusele alla, otsustas hävitada tolleaegse kuningriigi õigussüsteemi alustala Statuto albertino ja pälvis täieliku toetuse kuningalt, sõjaväelt, karabinjeeridelt ja politselt, avalikelt ametnikelt, töösturitelt, kogu Itaalialt-mitte-Itaalialt. Ja nii pani ta aluse kakskümmend aastat kestvale diktatuurile, mis tõstis ta taas kõrgustesse: algas uus parabooli tõus, mis tundus lõputuna, kuid mis viis hoopis piazzale Loreto’le. Ent mitte enne, kui tuhanded itaallased – ja sajad tuhanded aafriklased, venelased, jugoslaavlased, kreeklased, albaanlased, hispaanlased – olid selle avantüüri eest oma eluga maksnud. 1992. aastal, vastupidiselt, Craxi põgenes, leidmata kedagi, kes oleks järgnenud talle samasuguses riigipöörajalikus avantüüris, kui tal muidugi seesugune võimalus üldse peast läbi lipsas.

Kuidas lõppeb 2009. aasta? Kas Itaalia-mitte-Itaalia on valmis Berlusconile riigikukutamisavantüüris järgnema? Arvan, et on. Ja meie politsei, karabinjeerid, professionaalsed sõjaväelased? Riigibürokraadid? President? Confindustria? Ei. 1924. aasta ei kordu. Mine tea, ehk üritab Berlusconi astuda parlamendi ette ja pidada maha õõnestava kõne, nii nagu tegi Mussolini 3. jaanuaril 1925? Nii võib minna, ehkki tõenäolisemalt loeb ta oma sõnumi ette ühendatud võrgus või peab hoopis monoloogi Porta-a-Porta valgetel sohvadel. Itaallaste reaktsioon, nende tõeliste itaallaste reaktsioon, saab teda üllatama. Ja juba tunduksegi mürisevat õhk helikopteri tiivikulabades – tiivikulabades, mis kuuluvad Ciampinost Tuneesia suunas lendu tõusvale helikopterile.

Autor: PPP, Bologna

Tõlkinud Oudekki Loone

Pildike antikommunistide ja venelastega

Istusime ühe centro sociale õuel ja rääkisime juttu, mina ja tema, kes mäletas omast kogemusest Itaalia seitsmekümnendaid, compagno kellega me oleme nii mõnelgi manifestatsioonil kõrvuti kõndinud. Ta kõneles järgmist.

Esimest korda käisin ma valimas kuskil kaheksakümnendate algupoolel, kohalikel valimistel. Berlinguer oli juba seisnud FIATi tööliste eest ja PCI (Itaalia kommunistlik partei) oli juba täielikult oma näo kaotanud ning Craxi korruptsioon oli täies jõus. Mu vanemad juba mõnda aega ei hääletanud PCI poolt – mida nad  kuni seitsmekümnendate teise pooleni olid eelistanud – sest nad lihtsalt ei suutnud. PCI, kes alati oli nõudnud, et rahvas tahaks seda, mida nemad ütlevad ja kui rahvas teisiti tahab, siis ta on “hullunud”. Hullujatega võib aga karmilt käituda, sellepärast kasutaski just PCI siinsamas Bolognas tudengiliikumiste vastu karmi jõudu.

Ma valisin Kristlike Demokraatide kandidaati. Mitte sellepärast, et DC-l oleks olnud kuidagi parem programm, mitte selle pärast, et kandidaat oleks olnud kuidagi eriti särav isiksus, aga selle pärast, et ükskõik kes oli parem kui PCI kandidaat. Paar kuud hiljem kuulsin ma aga esimest korda Stingi laulu “Russians” ja esimest korda ma mõtlesin, et äkki tõesti venelased armastavad oma lapsi – venelased tähenduses kõik inimesed NSVLis, sest meie jaoks olid nad kõik venelased. Autoritaarsed kommunistid.

Esimest korda ma mõtlesin, et äkki on nad nagu meie. Mina. Inimesed. Kes ei kirjuta pimesi alla kõigele, mida juht ütleb, kes  ei poolda  tingimata ametlikku kurssi, isegi siis, kui nende hääl on nõrk või kui seda ajutiselt pole kuulda. Või on maskeeritud. Ma hakkasin kahtlema.

Aastatega see kahtlus süvenes ja Berliini müüri langusega langes ka minu viimane antikommunistlik barjäär. Ma nägin, mis tuli välja raudse eesriide tagant, ma kuulasin inimesi teiselt poolt ja veendusin, et Stingil oli õigus. Igas ühiskonnas on alati neid, kes ei ole valmis võimu nimel kõike ohverdama. Neid kes ei mõtle nagu Simson, et suren mina, siis surgu ka vilistid, sest vilistid on vaenlased. Kes armastavad oma lapsi. Kes tahavad elada. Kes ei ole hall mass partei käes. Kellel on oma ideaalid.

How can I save my little boy from Oppenheimer’s deadly toy?

Üheksakümnendatel ma valisin juba programmi pärast Rifondazionet, siis kui Bertinotti seda veel üles ehitas. Enne kui ta selle taas sügavikku paiskas. Kuid sellepärast on mul väga lihtne mõista, miks inimesed valivad selliseid nagu Berlusconi – ja Laar – sest need ei lähe kunagi kommunistidega kaubale, kuna kommunistid on külm õudus, mitte inimesed.

Mina olen sellest vihkamiseringist õnneks välja astunud. Ma ei vali Berlusconit, sest tema poliitika on Itaaliale ohtlik. Praegu ma ei vali üldse kedagi, sest iga hinna eest antikommunistlikud valikud on loonud poliitilise klassi, mis on veel hullem, kui too kaheksakümnendate oma. Kuid ma kavatsen alati ühiskondlikus elus osaleda. Ja ma ei kavatse kaotada.

I love my children too.

Tehke poliitikat ukselt uksele, tänavast tänavasse…

Hüvasti, Berlinguer
(foto: Carlo Picone)

Ma kahtlesin natukene, enne kui otsustasin 11. juunil minna Piazza VIII Agostole õhtut veetma, kultuuriüritusele, mis toimus Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) kõige populaarsema peasekrtäri, Enrico Berlingueri 25. surma-aastapäeva puhul.

Ma ei kahelnud mitte ainult selle pärast, et PD – Partito Democratico – oli üks aktiivseid korraldajaid ning üritus nimega Per Enrico omas ka kohalike valimiste teise vooru valguses teatud konkreetset päevapoliitilist aspekti. Ma kahtlesin selle pärast, et PD-d tundes ma ei saanud olla kindel, kumba Berlingueri seal mälestatakse, kas seda togliattilikku või toda berlinguerilikku. Peaesinejat Modena City Ramblersit tundes tegin panuse viimasele ning läksin.

Bürokraat

Selleks, et mõista Berlingueri suurt vastuolulisust, tuleb pöörata pilk PCI -Itaalia kommunistliku partei – sõjajärgsesse arengusse. Berlinguer on tüüpiline näide inimesest, kes pöördus paremalt vasakule või õigemini – hakkas võimuihaldajast poliitikuks. PCI tegevus taastus Itaalias 1943. aastal ning selle juhtimine jagunes peamiselt kolme mehe vahel: Palmiro Togliatti (Moskvameelne mees), Luigi Longo (ka mõnevõrra Moskvameelne, kuid kindlasti tegutseja) ning Pietro Secchia (sõnaosav taibukas poliitik, kelle fašistid olid 18 aastaks vangi mõistnud). Togliatti oli neist ametlik juht, number üks, Secchia tema assistent ning organisatsiooniline korraldaja ja Longo Itaalia vastupanuliikumise militaarse tiiva juht.

Secchia, stalinistidele tüüpilisel moel, kummardas ja kuuletus absoluutselt parteile ning Togliatti, samuti stalinistidele tüüpilisel moel, alandas ning hävitas teda. 1954. aastal põgenes Secchia üks lähemaid assistente, Giulio Seniga Roomast koos raha ja partei salajaste dokumentidega – mis olid Secchia vastutuse all. Seniga väitis, et ta käitus sellisel viisil, kuna tahtis, et Secchia astuks välja Togliatti mõõduka ja oportunistliku poliitika suhtes. See muidugi lõpetas Secchia poliitilise karjääri, ta asendati Giorgio Amendolaga. Togliatti lasi aga käibele kuulujutu, nagu Secchia ja Seniga oleksid olnud armukesed: midagi hullemat tolleaegses Itaalias ei saanudki kommunisti kohta ütelda, tuletame meelde, et ka üks 20. sajandi suurimaid intellektuaale, Pierpaolo Pasolini heideti parteist välja oma ebamoraalse käitumise eest – tema oli gay.

Togliatti on surnud!

Kuid tollest võitlusest saadik eksisteeris PCI alati kahes tiivas: üks tõepoolest vasakpoolne, kes võitles muutuste eest Itaalia ühiskonnas ja teine oportunistlik ning valmis võimu nimel ükskõikmilles kokku leppima. Kui Togliatti 1964. aastal suri, siis andis see lootust partei muutumiseks, peasekretäriks valiti Luigi Longo, mida nähti sammuna reaalselt vasakule. “Ma olen peasekretär ja mitte ülemus,” ütles Longo, tema ajal hakkas PCI kaugenema NSVL-st, ta toetas Dubčekit Praha kevade ajal (olles seal kõnet pidamas vaid päev enne Nõukogude vägede sissetungi) ning toetas ka üliõpilaste 1968. aasta liikumist, seda, mida ka praegu mäletatakse ühiskondliku arengu pöördepunktina ja mida ülejäänud PCI bürokraatia põlgas.

Selle bürokraatia ülesehitavaid eeldusi võib ka praegu näha näiteks Partito Democratico ridades ning mina võtaksin need kokku niimoodi:

• rahvas on loll
• meil on teadmised ja poliitiline kultuur, et otsustada
• meie käsime ja nemad kuuletuvad
• me hoolime ainult omaenda personaalsest heaolust ja võimust.

Niisuguse tiiva olemasolu viis kiiresti Longo, ainsa PCI juhi, kes avalikult parlamendis on Trotskit tsiteerinud ning kes karmilt stalinistlike meetodeid ründas, kõrvaletõrjumiseni ning tema asendamise togliattiliku bürokraadi Enrico Berlingueriga, keda avalikkus tundis kui “ausat ja pühendunud meest”.

PCI oli selleks ajaks küll selgelt tsementeerinud oma koha poliitilisel maastikul, olles mänginud sotsialistid vähemoluliseks – kuid samas mainitud kahe tiiva vastuolud paralüseerisid seda parteid seestpoolt. PCI oleks tahtnud, et ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste ühendaja ja juhtija olla, kuid oportunistlik tiib kartis “mõõdukate” valijate kaotust. Loomulikult seisid külma sõja tingimuses ka USA ja NATO selgelt kommunistide valitsusse jõudmise vastu ning seega vajas poliitika selget muutust.

Berlinguer, tulles bürokraatiamasinast, otsis seda muutust hakatuseks “ajaloolises kompromissis”, kokkuleppes Kristlike demokraatidega (DC) võimu jagamiseks; lisaks ka järeleandmises NATO poliitikatele – või siis silma kinnipigistamises, kuidas soovite – mis aitasid kaasa terrorikampaaniatele, mida “tinasteks seitsmekümnendateks” kutsutakse, sadade inimeste surma plahvatustes väljakutel, rongijaamades ja mujal. Oma pöördumises DC poolde marginaliseeriti ka täielikult sotsialistid, PCI vaatles PSId noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi – ning valis oma juhiks Bettino Craxi, kellest 1992. aastaks sai Itaalia korruptsiooni sümbol.

Tõenäoliselt Berlinguer muidugi ka lihtsalt alahindas DC struktuure, katoliiklikku kollektivismi ei toetanud isegi selle mõõdukamad tiivad, autoritaarsetest rääkimata, vaatamata oma valmidusele parempoolsete jõududega ikka ja jälle kokku leppida, vaatamata pärinemisele oportunistlikust taustast, oli Berlingueris ka seitsmekümnendatel arvatavasti olemas mingi usk poliitika “moraalsesse palgesse”, kuid mida tema bürokraatlik taust lubas toetuse ja pragmaatika nimel unustada.

Lisaks oli muidugi muutunud ka Itaalia ühiskond, autonoomsed liikumised olid ka vasakpoolsetelt, neilt, kes tingimata end tarbijana ei identifitseerinud, võtnud ära soovi järgneda parteile “õiges” suunas. Siiski, seitsmekümnendate kriisi tingimustes veenis Berlinguer töötajaid loobuma oma jõupositsioonidest võitlemaks oma huvide eest “rahvuslike huvide” nimel ning astus karmilt 1977. aasta liikumise vastu: kuivõrd just see massiliikumine võttis kokku seitsmekümnendail toimunud muutused ning hakkas otsima süsteemi vabale indiviidile: hierarhia vähendamisega (lahutuse lubamine jne), liidri- ja eliidikriitika, töökonseptsioonikriitikatega, mittevägivaldsusega. PCI Berlingueri juhtimisel saatis politsei massikogunemistele, et nood arreteeriksid või ka tulistaksid meeleavaldajaid, üliõpilasi ja teisi: PCI nägi sel ajal togliattilikul moel autonoomsetes rahvaliikumistes vastast, mitte kaaslast.

Moro ja Berlinguer

Kui 1978. aastal rööviti Aldo Moro, siis asus Berlinguer selgelt “resoluutse poliitika” pooldamisele (linea della fermezza), üteldes, et riik ei tohi terroristidega (Brigate Rosse) läbi rääkida. Olgu üteldud, et see on ainus kord Itaalia ajaloos, kus “resoluutset poliitikat” on rakendatud, Itaalia poliitika on olnud alati vastupidine, kuid Morot ei pooldanud ei USA ega NSVL, ega enam ka katoliiklased ise. Berlinguer astus nendega ühele poolele, ega teinud sammugi, et otsida pääsemisvõimalust “ajaloolise kompromissi” partnerile. Ka see andis arvatavasti oma panuse Moro hukkumises kevadel 1978.

Seega, kokkuvõttes, seitsmekümnendate Berlingueri võib kirjeldada kui tüüpilist togliattilikku bürokraati, pigem paremale hoiduvat, kes tegi nii strateegilisi (DC alahindamine, suhted NATO ja NSVL-iga) kui kohutavaid taktikalisi vigu (77. aasta liikumine, Moro).

Kõige armastatum

Siis kukkus tema maailm kokku. 1979. aasta valimistel kukkus PCI toetus 34.4% 30.4%, PSI ja DC kaotasid vaid marginaalselt ja radikaalid tõusid 1.1% 3.5%. PCI oli kaotanud poolteist miljonit häält. Berlinguer mõistis, et “lähendamise” poliitika oli olnud läbikukkumine ning Moro surm oli ka tema enese poliitiline surm. Ta veenis PCI-d loobuma kokkuleppest DC-ga, siis vastuseks oli küll mõnelt poolt kergendus – “me ei pea enam kärnkonni neelama” – kuid bürokraatiamasin jätkas töötamist vasakule pöördumise vastu.

8. septembril 1980. otsustas FIAT, et languse tõttu rahvusvahelisel autoturul saadetakse 24000 töölist 15 kuuks töötuskindlustusega sundpuhkusele (cassa integrazione) ning pärast seda võetakse tagasi ainult pooled. Nendest 24000 enamus oli seitsmekümnendail mänginud juhtivat rolle ametiühingute tugevnemises ja tööliste võitluses. Kolm päeva hiljem teatas FIAT, et nad vallandavad 14000 töölist kohe. Ametiühingud vastasid küllalt ebatavalise meetodiga Itaalia töölisliikumise ajaloos: üldstreigiga, koos vabrikute täieliku okupeerimise ja pikettidega. Töölised olid neil esimestel päevadel entusiastlikud – saades indu ka Lech Walesast ja Poolast toimunust – tundes, et nad võitlevad võtmetähtsusega lahingut töölisliikumise ajaloos.

Berlinguer FIATi ees

PCI poolt hakkas aga tulema signaale, et töölised peaksid vastupanust loobuma. Sel hetkel tegi Berlinguer oma lõpliku otsuse nii poliitilistes tõekspidamistes kui hinnangus oma senisele poliitikale. 25. septembril 1980 tuli Enrico Berlinguer FIATi väravate ette ning lubas, et PCI toetab töölisi viimase hingetõmbeni: “me toetame teid, et te kestaksite vähemalt ühe tunni kauem kui padroni (härrased)”. Itaalia vasakpoolsus – ja mitte ainult vasakpoolsus, ka mõõdukad liikumised – juubeldasid Berlingueri sirgjoonelise toetuse ja emotsionaalsete sõnade pärast ning Berlinguerist sai più amato – armastatuim poliitik. Paraku oli 1980. aastaks töölisliikumine juba nõrgenemas, FIATi lubadus taganeda esialgsele positsioonile saata 24000 esialgu cassa integrazionele lõhestas positsioone. Seitsmekümnendail oleks Berlingueri samm kindlasti muutnud Itaalia ajalugu, 1980. võttis Agnelli – FIATi omanik – siiski napilt ajaloolise võidu, mis kujundas järgnevaks dekaadiks töösuhete iseloomu.

Kuid see samm oli andnud Itaaliale poliitiku, kellele loota, andnud taas “peasekretäri, mitte valitseja”, karismaatilise, kuid ideedega taibuka liidri. Radikaalina rahva poolt toetatud, pöördus ta (tagasi) ideaalide poole, otsides “demokraatliku alternatiivi”, soovides liita sotsialistid, kommunistid ja radikaalid kuid rünnates valusalt selleks ajaks relvasmuugeldamiste ja vargustega kurikuulsaks muutunud PSI juhti Craxit. Kaheksakümnendate algusest pärinevad Berlingueri mõttekäigud “moraaliküsimusest” poliitika esimese küsimusena ehk ideest, et ilma institutsioonide aususeta, kontrollitavuseta ja usalduseta ei ole demokraatia võimalik. Berlinguer rõhutas ka, et PCI ei vali kunagi kraksiaanlikku kahepalgelisust ning tõi sisse mõiste “erinevus” (diversità): kommunistid, ütles ta, on need, kes on erinevad, need, kes tahavad teistsugust võib-olla isegi mõistetamatut – aga kommunistid on ka need, kes ei astu iialgi demokristiaanlikule ja kraksiaanlikule teele.

Berlinguer võttis radikaalse positsiooni ka välispoliitikas, kommenteerides näiteks Poola 1981. aasta sündmusi ja “Solidaarsuse” hävitamist järgmiselt: “ida-Euroopa riikide, või vähemalt mõningate neist, võime mängimaks olulist rolli uue loomises, on nüüd ennast ammendanud”. See lause, ehkki küllalt kaunistatud, raputas tugevalt ka PCI-d, mis püsis idee küljes, et “vähemalt mingit sorti sotsialism idas on”, 1982. aasta jaanuarikuine Pravda ründas Berlingueri “rahu ning sotsialismi huvide vastase deklaratsiooni eest”. Berlinguer jäi oma väljaütlemistele truuks.

1984. aastal Moskvat külastades ütles Berlinguer Massimo D’Alemale eravestluses, et idablokki karakteriseerivad kolm omadust: “esiteks: juhid valetavad alati, ka siis kui vaja ei ole; teiseks: nende põllumajandus on lootusetult ebaefektiivne ja kolmandaks: nende kommipaberid kleepuvad alati kommide külge”. Kuigi kaheksakümnendail tõstis kriitika NSVL-i suhtes pead ka mujal läänes, siis Berlinguer oli ka siin kõige selgem ja kõige radikaalsem.

Surm

1983. aasta PCI iga-aastane pidu “Festa nazionale dell’Unità” tõi Reggio Emiliasse, saja tuhande elanikuga linnakesse, Berlingueri kuulama miljon inimest, rohkem kui kunagi ajaloos. Berlinguer oli selleks ajaks üks väheseid poliitikuid üldse, kes orienteerus ühiskondlikes muutustes ning ainus vasaktiiva poliitik, kellel oli annet, julgust ja oskusi parteid keerulisest olukorrast läbimanööverdada, jäädes ikka veel “erinevateks”. Tundus, et PCI sünnib uuesti, vaatamata möödunule oli võimalik Togliatti poolt allasurutu uuesti õitsema panna.

Berlinguer!

1984. aasta 7. juunil pidas Berlinguer Padovas valimiskõnet, hakates ütlema lauset: “Compagni, töötage [tehke poliitikat] kõik, majast majja, tänavalt tänavale, ettevõttest ettevõttesse” – ning siis tabas teda insult. Ta lõpetas lause, lõpetas kogu oma argumendi, kuigi mõned hüüdsid “aitab, Enrico”. Ma kardan, et ta tundis sel hetkel, et temaga on läbi, et ta peab lahkuma ning püüdis oma kaaslastele anda kõike, mida ta veel anda sai. Võib-olla lootes, et äkki, äkki, nad kuulavad teda ja äkki, äkki ta ei ole ainust poliitik, kes PCI suudab muutunud majandus- ja välispoliitilises olukorrast läbimanööverdada. Tema kuulajad viisid ta hotelli, kus ta vajus kohe unne ja koomasse ning transporditi sealt raskes seisundis haiglasse.

Modena City Ramblers kõneleb 25 aastat hiljem sellest, mis järgneb, andes edasi Bologna pilku: “ma väljusin tol hommikul vara, varem kui tavaliselt, olles otsustanud minna tööle jalgrattaga, sest plaanisin minna õhtul PCI üritusele Berlingueri kuulama. Liikusin ajalehekioski suunas ning nägin seal viit-kuut inimest seismas, väga vaikselt, süvenenult. See oli nii imelik selle kellaaja kohta, niisugusel ajal ei trügita kioskite juures. Siis nägin ma esilehte. Ma tegutsesin ja liikusin kogu päeva peaaegu masinlikult, peas vasardamas ainult kaks sõna “per favore” (palun!). Per favore, per favore, per favore… Kas on uudiseid, küsisime üksteiselt. Aeg läks ja per favore kuivas kokku üheks sõnaks perché (miks?)… Õhtul oleksin pidanud minema Piazza Maggiorele, ma olin seda nii oodanud. Nüüd? Ma võtsin oma jalgratta ning suundusin sinnapoole. Miks ma seda teen? Ei tule ju seda, kes kõnelema peaks, kelle jaoks see üritus…. Võib-olla ma olen üksi? Võib-olla ma peaksin olema hoopis Padovas, seal haigla ees? Ma jõudsin Piazza Maggiorele. See oli rahvast täis. Ei olnud ruumi isegi minu jalgrattale”

Berlinguer sureb 11. juunil 1984. kell 12:45 Padova haiglas. 17. juunil toimunud Europarlamendi valimistel saab PCI ainsal korral ajaloos DC-st rohkem hääli: Kommunistlik Partei 33,33% (11.696.923 häält), Kristlikud Demokraadid 32,97% (11.570.973 häält)

Kuid Berlinguer ei ole jõudnud nelja aastaga endale järglast luua. Alessandro Natta lööb mesti Berlingueri oponendi Armando Cossuttaga, NSVLi toetajaga, pehmendades suhteid viimasega ning hoides kinni “rangest liinist”, vastamata ühelegi probleemile, mis Itaalia ühiskonnas olid. 1991. aastal laguneb PCI kaheks osaks, “Partito democratico della sinistra” (PDS) [“Vasakdemokraatlik partei”]. Armando Cossutta juhtimisel moodustab PCI äärmuslik vähemusrühmitus uue partei Partito della Rifondazione Comunista. Mis neist edasi sai, seda võib lugeda Euroopablogist, kuid kindel saab olla selles, et PCI oma tõelises mõttes, “kommunistid on need, kes tahavat veidrat”, nagu kirjutasid kunagi Strugatskid, “kommunistid on erinevad”, nagu ütles Berlinguer, see PCI suri koos Berlingueriga Padova haiglas 25 aastat tagasi (kuigi ehk Bertinotti üheksakümnendatel püüdis taas sellele teele tagasi pöörduda).

Hüpoteetilised kajakad

Üliõpilaste protest 2008

Oma üllatuseks – ja rõõmuks – näen ma sel mälestusõhtul Piazza VIII Agostot inimestega kaetuna . Igas vanuses inimestega, alates umbes viieteistkümnendast eluaastast kuni kõrge eani, mida ma isegi ennustada ei julge (ent jalgratastele on vabalt ruumi). Ringi kõndides ja inimestega vesteldes ei kohta ma mitte ainult neid, kes on vaid mälestamas ühte suurt unistust, mis praeguseks on surnud.  Midagi muud on ka, ehkki uinuvas olekus. Partei võis küll surra, aga see ei tähenda, et inimesed, mõtted ja ideaalid oleksid surnud.

Muusikaline osa algab seda tajudes hüüdega: “teeme Bologna uuesti revolutsiooniliseks linnaks” – ja kui paar tundi hiljem Modena City Ramblers mängib “Bella Ciaod”, olles enne mänginud neid kõiki poliitilisi sõnumeid, mis olulised on, alates maffiavastase võitluse lauludest, pühendatud Liberale või siis filmist I Cento Passi, mälestuslaulu Berlingueri matustest, irooniat valitseva poliitilise klassi vastu – siis tõusevad kõigi käed, kellel aplausiks, kellel kokkusurutud rusikaks. Mu ees laulavad kaasa kolm keskkooliõpilast, õhinaga, veendununa, et nad oskavad lennata. See veendumus saavutab haripunkti kui õhtu lõpetataksegi Giorgio Gaberi tekstiga “Mõni oli kommunist”…

Berlingueri nelja aasta jooksul välja üteldud mõtted, mida sellel platsil korrati – jah, mälestati just SEDA Berlingueri – liigutas mitte ainult neid, kes olid tema muutumist näinud ja talle kaasa elanud, need mõtted kajasid kaasa ka neis kolmes, kes mu ees esmakordselt Gaberi teksti kuulavad, suu natuke ammuli ja iga hetk valmis aplodeerima või vilistama. Mina tunnen sel hetkel, et Itaalial on puudu lihtsalt karismaatiline poliitik, kes korjaks üles “moraaliküsimuse” ja Berlusconi võiks olla võidetud. Mitte ainult Berlusconi.

Minu arvates tuleks Berlingueri puhul eriti tähele panna kahte asja. Esiteks: tuleb olla radikaalne (terve mõistuse ja paindlikkuse piirides). Teiseks: tervemõistuslik radikaalsus kõlab vastu uskumatult suures hulgas inimestes. Selle kaudu saab ehitada paremat maailma, või siis kasvõi teha tillukese tüki maailmast enda ümber paremaks ja ilusamaks kohaks.

Mis ei olegi nii vähe.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Kuulamiseks Modena City Ramblers’i laul “Berlingueri matused”, mis on osaliselt kohalikus dialektis, aga ma ei hakanud seda hetkel arusaadavuse mõttes mingisse Eesti murdesse panema…

Un popolo intero trattiene il respiro e fissa la bara,
Üks rahvas tervikuna hoiab hinge kinni ja sulgeb kirstu

sotto al palco e alla fotografia.
Rõdu all ja fotograafide ees

La città sembra un mare di rosse bandiere
Linn näib kui punaste lippude meri

e di fiori e di lacrime e di addii.
ja lillede meri ja hüvastijätupisarate

Eravamo all’Osteriola, una sera come tante,
Olime Osteriolas, ühel õhtul nagu ikka

a parlare come sempre di politica e di sport,
ja rääkisime nagu ikka poliitikast ja spordist

è arrivato Ghigo Forni, sbianchè come un linsol,
saabus Ghigo Forni, näost valge nagu lina

an s’capiva ‘na parola du bestemi e tri sfundon.
ei saanud midagi aru, kaks needust ja kolm puterdust

“Hanno detto per la radio che c’è stata una disgrazia,
Ütlesid raadios, et juhtus õnnetus

a Padova è stato male il segretario del PCI”
et Padovas jäi haigeks PCI sekretär

Luciano va al telefono parla in fretta e mette giù
Luciano läheb helistama, räägib kiirelt, prahvatab

“Ragazzi, sta morendo in compagno Berlinguer“.
poisid, on suremas compagno Berlinguer

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

A Modena in stazione c’era il treno del partito,
Modena jaamas oli parteirong

ci ha raccolti tutti quanti, le bandiere e gli striscioni
mis kogus kokku meid kõiki, lipud ja loosungid

a Bologna han cominciato a tirare fuori il vino
Bolognas hakkasid välja võtma veini

e a leggersi a vicenda i titoli dell’Unità.
Ja lugema üksteisele Unità pealkirju

C’era Gianni lo spazzino con le carte da ramino,
Oli Gianni tänavapuhastaja, kes rummy kaartidega

ripuliva tutti quanti da Bulagna a Sas Marcoun,
meid kõiki puhtaks lõi, Bolognast Sasso Marconi’ni

ma a Firenze a selta fora Vitori “al professor”,
aga Firenzes hüppas välja Vitorio “professor”

do partidi quattro a zero dopo Gianni l’è stè boun.
kaks partiid neli-null ja siis Gianni jäi vaikseks

I vecc i an tachee
Vanad hakkasid

a recurder i teimp andee,
meenutama läinud aegu

i de d’la resisteinza
Resistenza päevi

quand’i eren partigian
kui olid olnud partisanid

a’n so brisa s’le cuntee
ma ei tea, kas see loeb

ma a la fine a s’am catee
aga lõpuks leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Gli amici e i compagni lo piangono, i nemici gli rendono onore,
Sõbrad ja seltsimehed nutavad teda taga, vaenlased annavad au

Pertini siede impietrito e qualcosa è morto anche in lui.
Petrini istub kivistunult ja midagi on surnud ka temas

Pajetta ricorda con rabbia e parla con voce di tuono
Pajetta mäletab vihaga ja räägib kõuese häälega

ma non può riportarlo tra noi.
aga ei saa teda tagasi tuua meie hulka

Roma Termini scendiamo, srotoliamo le bandiere,
Roma Terminis tuleme maha, rullime lahti lipud

ci fermiamo in piazza esedra per il solito caffè
peatume väljakul ringis tavapärase kohvi jaoks

parte Gianni il segretario e nueter tot adree
hakkab astuma Gianni, sekretär ja meie kõik tema taga

per andare a salutare il compagno Berlinguer.
Et minna hüvasti jätma compagno Berlingueriga

Con i fazzoletti rossi ma le facce tutte scure,
Punaste taskurättidega kuid tumedate nägudega

non c’era tanta voglia di parlare tra di noi,
polnud suurt tahtmist rääkida

po’ n’idiota da ‘na ca la tachè a sghignazer,
siis üks idioot ühest majast hakkas irvitama

a g’lom cadeva a tgnir ferem Gigi se no a’l finiva mel.
suutsime Gigit paigal hoida, muidu oleks lõppenud halvasti

A sam seimpre ste de dre
oleme alati olnud tagapool

e quand’a sam rivee
ja kui jõudsime kohale

la piaza l’era pina
oli väljak täis

“ma quant comunesta a ghè”
“kui palju kommuniste on olemas”

‘a’n g’lom cadeva a veder un caz
me ei näinud mitte kuraditki

ma anc nueter as’ sam catee
aga ka meie ledisime end

in sema al treno c’as purteva
rongil, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer
Berlingueri matustele

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Sada aastat ühiskondlikkust

Rita Levi Montalcini

Millises eas algab vanadus? Ärge küsige seda Rita Levi -Montalcinilt. Tema, oma saja-aastase elukogemusega vastaks, et “conosco bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello“/ „tean igat oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.

Jah, täna, 22. aprillil 2009 tähistab üks Itaalia mainekaimaid teadlasi – Nobeli preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita Levi-Montalcini oma sajandat sünnipäeva. See pole sugugi üks tavaline „saja aasta juubel”, nagu neid viimasel ajal järjest tihedamini ette tuleb, et natuke kannatada saanud mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur ajaleheveergudel  järeltulijate näitamisel oma nime näeb. See sajand täitub ühel teravapilgulisel ning oma igapäevast teadlasetööd ja saadikukohustusi täitval daamil.

Torinos sündinud ja inseneri peres üles kasvanud Rita avastab varakult oma kire teadustöö vastu. Tollaegses viktoriaanlikus Itaalias ei ole lihtne õpihimulisel neiul lahtisi uksi leida, kõigepealt tuleb veenda isa oma plaanidele nõusoleku saamiseks. Pärast Torino Ülikooli lõpetamist aastal 1936 märkab istoloog Giuseppe Levi Rita annet ning annab talle võimaluse teha uurimusi närvisüsteemi kohta, aga 1938 aastal Mussolini poolt välja antud rassiseadused sunnivad teda pagema Belgiasse. Torinosse naaseb neiu 1940. aastal, kus hakkab koos professor Leviga uurima närvisüsteemi arengut kana embrüodel – improviseeritud laboratooriumis, mis sõja tõttu rajatud tema enda koju. Rita vennal oli ikka tavaks meenutada, kuidas neiu vale-ettekäänetel talumeeste käest mune käis otsimas. Kollased kasutas ta eksperimentideks, aga munavalge läks venna suureks õuduseks praetult toidulauale.

Aastal 1947 kutsutakse Rita Levi Montalcini Washingtoni Ülikooli oma katseid jätkama… 1951-52 avastab ta närvi kasvufaktori (Nerve Growth Factor – NGF), mille toimemehhanismide kallal jätkab ta oma tööd veel 30 aastat ja 1986 saabub iga teadlase unistus – Nobeli preemia – määratud talle  koos ameeriklasest biokeemiku Stanley Coheniga.

Lisaks teaduslikule tööle on ta ka olnud prestiižikate instituutide direktoriks – 1961-69 Neurobioloogia Uurimiskeskuses (Centro di Ricerche di Neurobiologia del Consiglio Nazionale delle Ricerche (Roma)) ja 1969-79 Rakubioloogia Laboratoorium (Laboratorio di Biologia cellulare). 1993-98 juhtis ta Itaalia Entsüklopeedia Instituuti. Praegu on Rita Levi Montalcini tema enda ideest sündinud 2001 a. asutatud European Brain Research Institute presidendiks.

Raske on lugemata-kuulamata jätta igat intervjuud proua Levi -Montalciniga, sest hämmastava mõtevärskusega tabab ta elu põnevaid aspekte ning komunikeerib neid haruldase oskusega.

„Inimene ei ole oma loomult halb, ta on sõnakuulelik, üks remissiivne karjaloomusega olevus (gregario), kes aktsepteerib passiivselt. Puude otsas oli see väärtuseks, aga tänapäeval on see piir, sest inimkonna päästerõngas on ratsionaalsuses, mitte „kõhuga” mõtlemises ja järgi jooksmises igaühele, kes me instinkte kõditada oskab.” Sellega võib nõustuda või mitte, aga igal juhul on see kutse oma aju ja süda aktiivselt tööle panna.

„Ei ole tõsi, et aju vananeb koos kehaga. Tuleb võidelda eelarvamusega, et intellektuaalsed võimed kahanevad vältimatult aastatega. Seniilsel ajul on äraarvamatud võimalused. Võtkem see teadmiseks ja valmistame end selleks juba noorest peale.” Ta räägib neuroplastilisusest (plasticità neuronale), neokortikaalsest komponendist (componente neo-corticale) ja kvantilisest internetist – kontseptsioonidest, mida on paljudel noortelgi ajudel keeruline jälgida.

„Ma õpin iga päev, rohkem kui noorest peast,” väidab ta naeratades, mõistes isegi oma sõnade paradoksaalsust, “ja igal hommikul lähen ma laboratooriumisse, et noorte teadlaste grupiga ideid läbi arutada.” Selle kõrvalt ei jäta ta aga hooletusse oma tegevust Senati liikmena (aastast 2001) ja kus oma kohalolekute graafikus kohusetundes nii mõnelegi teisele poliitikule silmad ette annab…Eluaegseid senaatoreid, nagu tema, on praegusel hetkel 7 (kellest kolm on sellele kohale konstitutsioonijärgset õigust omavad Vabariigi ekspresidendid) ja ei juhtu tihti, et kellelgi nii kõrged sotsiaalsed teened, et selle au osaliseks saada (igal presidendil on õigus määrata neid 5). Nii mõnigi kord on olnud nende hääled otsustajaks kaalukausil. „Ma olen poliitikas võhik, aga mu kuuluvus sellesse maailma on puhtalt  tsiviilne ja moraalne kohus”

Kohust ühiskonna ees on  Rita Levi-Montalcini alati rõhutanud. “Huvituda sellest, mis meid ümbritseb” – selles on tema jaoks elu mõte. Koos oma kaksikõe Paolaga on ta alguse pannud sihtasutusele, mis annab aastas välja 5700 stipendiumit Aafrika noortele naistele, kelle kaudu kontinent võiks tulevikku vaadata. Eesmärk on aga jõuda 10 000 stipendiumini. Tugev on olnud ka tema aktivism jätkusuutliku arengu vallas. 1998 asutas ta ka Mihhail Gorbatšovi poolt juhitud Green Cross Internatonali Itaalia sektsiooni. On osalenud jalaväemiinidevastastes kampaaniates ning juhtinud tähelepanu konfliktide ühiskondlikele tagajärgedele.

Igal õhtul voodisse kell 23 ja äratuskell heliseb kell 5. Üksainus söögikord päevas – lõunajal, õhtuti üks puuvili. „Mind ei huvita ei toit ega uni,” räägib ta ühes intervjuus „Surematuse illusioon sünnib ainult siis, kui unustad elamise ja pühendud ümbritsevale”.

Selline lähenemine elule on teinud temast mitte-perekonnainimese .

„Uskuge või mitte,” seletab proua Montalcini „aga ma otsutasin juba kolme aastaselt, et ei tahtnud ei peret ega lapsi. Olen sündinud ajal, kus naiseks olemine oli nagu alaväärsuse pitser. Olen näinud liiga palju ebaõnnestunud abielusid, kurbi ja tühje eksistentse. Ühele ameerika prouale, kes küsis minult, kas ka mu mees on National Academy liige, vastasin „I am my own husband”. Tema segaduses pilgust sain aru, et ilmselt pidas ta inglise keelt vigaseks…”

„Ma ei mõtle kunagi surma peale, surm on vajalik, aga see ei pane mind muretsema. Ainus oluline asi on, et meie sõnum, mida ma oma eluga näitame, üles korjataks ja ära kuulataks, eriti noorte poolt.” Professor Levi-Montalcini elu sõnum on lootustandev ja imetlusväärselt elujõuline, oma tegude ja olemisviisiga on naine ise kinnitanud selle paikapidavust. Ja ega tea, millega ta veel seda rikastada suudab, mõtlen ma omaette, kui teda relvituks tegeva lihtsameelsusega näen lausumas „Penso solo al futuro”/“Mõtlen ainult tulevikule”…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kelle mängukann on Berlusconi?

Järgnev on tõlge Marco Travaglio igaesmapäevasest internetiülekandest Passaparola Beppe Grillo blogis 30. märtsil 2009. Millisel põhjusel peaks läbi lugema selle pika loo, mis räägib ühe kauge maa lähiajaloost ja valituses oleva partei sünnist? Kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe Euroopa tähtsa riigiga, Itaaliaga, kus toimuv jätab tihtpeale välismaalastes lahtiseid küsimusi ja tekitab hämmingut, mida ei ole võimalik mõista, teadmata tema poliitilist ajalugu ning peeneid telgitaguseid käike. See ülevaade, mis sarnaneb rohkem seiklusjutule, seletab hirmuäratavaid tagamaid ja tänu sellele ehk saavad nii mõningadki sündmused suurema selguse.

Tasub lugeda ka sellepärast, et vajalik levitada ja teadvustada iga olukorda, kus võimu nöörid on hämaruses, et mitte öelda saastas. Kasvõi seepärast, et analoogilisi situatsioone teistes aegades ja kohtades vajadusel ära tunda. Kasvõi sellepärast, et saada osa ühe oskusliku ajakirjaniku tänuväärsest tööst, kes meenutab ebamugavaid fakte, mis unustusse kipuvad vajuma (või tahetakse vajutada) või kui väärtusi ning ajalugu oma kasuks pea peale tahetakse pöörata.

Tere päevast,

Mitte selleks, et ära rikkuda seda vabaduse rahva liidri ilusat imperiaalset kroonimist, kes, nagu isegi nägite, üllatuslikult valiti esimeseks, ainukeseks ja viimaseks imperaatoriks parteile, mille ta koostas autotrepil ja mida Gianfranco Fini kommenteeris tookord pikselöögina: “see on lõplik huumor, me ei liitu kunagi vabaduse rahvaga ning Berlusconi ei naase kunagi uuesti palazzo Chigisse (peaministri kohale – K.K) Allenza Nazionale häältega.”

Ja kui keegi Finilt küsis: “Kas on võimalus, et Alleanza Nazionale pöördub (Berlusconi) “lauta” tagasi?”, siis vastas ta:” Meil ei ole vajadust „lauta” tagasi minna, sest me ei ole lambad.” Noh, nüüd nägime, et läksid lauta tagasi ja selle põhjal peaksime siis järeldama, et on ikka küll lambad?

Hästi, et mitte ära rikkuda idüllilist atmosfääri, sest nägite, et nad hoiavad niivõrd kokku, et 6000 saadikust ei leidunud ainustki, kes oleks mõne teise kandidaadi poolt hääletanud; nad oleksid ju võinud makstagi kellegi teise poolt hääletajale, teesklemaks nagu oleks kandidaate vähemalt kaks, aga ei. Kroonimine toimus ühel häälel ja ühel meelel, mis Cavaliere‘t (Berlusconit) väga liigutas, kuna ta seda ei oodanud. Nägite ju emotsiooni, mille saatel ta avastas, et ta on liidriks valitud. Nagu ikka kongressidel, mis viimasel hetkel sellise ootamatult üllatava pöörde võtavad. Kes oleks seda elus ette aimanud….

Aga ütleme nii, et see oli olukorra sees. Huvitav asi on see, et 15-aastase hilinemisega hakkavad vähehaaval hakkavd välja tulema tegelikud nimed, kes on olnud asutajaisadeks sellele seiklusele nimega Vabduse Rahvas, mida enne kutsuti Vabaduse Majaks ja veel enne Vabaduse Pooluseks ning kellel on tegelikult üks ja ainus peremees ammuaegse nimega Forza Italia.

Kui mitmeid kordi oleme kuulnud Forza Italia lugu, selle päritolu… nüüd on see raamat siis kirja pandud gooti tähtedes, hiigelsuurtes, ka mitte-nägijatele. Ilmselt ongi tegemist braille-versiooniga, just see, mida Berlusconi televisioonis näitas ja mis Punamütsikese või Tuhkatriinu loo asemel pakub muinasjuttu ühest seitsme hulka kuuluvast päkapikust: sellest kaheksandast, nagu on teda ristitud Dandini ja Guzzantide poolt.

Craxi, see tundmatu

Kaheksas päkapikk hakkas 1993. a. jahvatama ideid ja projekte, mis hiljem kasvasid Forza Italiaks.

Alguses jutustati meile, et see imeline intuitsioon on pärit just Berlusconilt ja kui keegi kahtlustas, et selle taga on Bettino Craxi ning mõnede kummaliste sitsiillaste, kellest hiljem räägime, soovitused ja suhted, siis eitati kõike: „Meie ei puutu asjasse, hoidku jumal!” Berlusconi teeskles isegi, et ta Craxit ei tunne. Täpsemalt 21. veebruaril 1994, üks kuu ja üks nädal enne Berlsuconi esimese võiduga lõppenud valimisi, kolm nädalat pärast kuulsat kõnet kõikidele telekanalitele saadetud videokassetil, milles ta oma „väljakule tulemist” teadustas, oli Berlusconi külaliseks Giovanni Minoli telesaates „Mixer”. Minoli, kes Craxit väga hästi tundis, küsis temalt, millised on nende omavahelised suhted.

Craxi nimi oli tol hetkel „väljaütlematu”, korruptant number üks (Mani Pulite käigus) oli kiiruga kohvreid pakkimas, sest valitsuse vahetusega oleks ta kaotanud ipso facto oma parlamendiliikme immuunsuse ning oleks otse vanglasse läinud. Tol hetkel oli ta organiseerimas oma pagulust Tuneesias Hammametis. Craxi nimi oli ohtlik ning Berlusconi, sõnapidaja ning ustav sõpradele nagu alati, vastas Minolile: “See on vale. Öelda, et Berlusconi taga on Craxi, on täielik absurd. Ma ei ole midagi võlgu ei Craxile ei CAFile.”

Aasta hiljem, kui Berlusconi esimene valitsus oli võimul olnud ja juba kukkunud, kui riiki juhtis Dini tehnokraatlik valitsus, siis küsis La Repubblica temalt Craxi kohta. Publitalia (Mediaseti, Berlusconi telekompanii, reklaamiga tegelev agentuur – K.K) konsultandi Enzo Cartotto kaudu, kes osales Forza Italia planeerimisel juba 1992 aasta suvest, oli nimelt välja tulnud, et ühel otsustaval kookolekul 1993. aasta kevadel Arcores, avanes uks, astus sisse Bettino Craxi ning andis mõningad juhtnöörid. Nagu näiteks, et Forza Italiaga on vaja ühendada Lega Nord, aga „fašistidega ei iialgi”. Craxil oli rohkesti vigu, aga sotsialistina ta fašiste ei kannatanud, erinevalt Berlusconist, kes võttis oma tiiva alla nii fašistid kui ka mõne natsihakatise, et mitte hääli kaduma lasta.

Igal juhul ajalehtedes ilmusid Cartotto ütlused ning kes tahab neid tervenisti üle vaadata, leiab nad raamatust „Raha lõhn”. Seal on ära toodud just see koosoleku vahejuhtum.

Berlusconi vastas eitusega. Mäletan, et ühel sama perioodi pressikonverentsil Torino Lingottos, küsisin ma Berlusconilt, et kas on tõsi, et Craxi võttis osa nendest koosolekutest. Vastuse asemel kostis ta mulle: “Kas teil häbi ei ole sellist küsimust esitada!”. Olin ühel pressikonverentsil, kujutan ette, et ühes teises riigis oleksid kõik ajakirjanikud sama küsimuse esitanud niiakua, kuni oleks vastuse saanud. Aga kolleegid, needsamad, kes õukonna liikmed on ja praegu juba peaaegu, et perekonnaks saanud, vaatasid mulle kõõrdi otsa pilguga, mis ütles: “Niimoodi ärraitad sa ta üles, ta solvub ja pärast on halvas tujus terveks päevaks“. Läksin ära, kuna ei tundnud nei kõrgdemokraatlikke kombeid.

Berlusconi ütles veel kord „Forza Italia ja Craxi on teineteisest poliitiliselt valgusaastate kaugusel. Ma garanteerin, et poliitiliselt pole meil Craxiga mingit tegemist ja et oleme olnud väga tähelepanelikud oma valimisnimekirju tehes.” Sõnum oli, Craxi on süüalune ja meie neid ei taha. Me ei taha isegi eeluurimise all olejaid, ja 1994 aastal pidid Forza Italia kandidaadid alla kirjutama dokumendile, milles tõendasid, et neil mitte ainult pole kunagi süüdi mõistetud, vaid et neid pole kunagi ka mitte saadetud teadet, mille kohaselt nende isik on juriidilise uurimisega seotud. Mis on isegi liiast, nagu me eelmisel nädalal rääkisime. Et sattuda eeluurimise alla, selleks piisab kellegi tunnistusest, kes võib-olla süüdistused välja mõtleb.

„Ma ei eita sõprust Craxiga, aga on täiesti välistatud, et Forza Italial on või on olnud sidemeid” 2.oktoober 1995

Craxi oli paguluses Hammametis 1994-2000. 2000 aasta jaanuaris ta suri. Tütar Stefania Craxi ootas 6 aastat, et sõber Silvio, kes oli Craxile palju, et mitte öelda kõik, võlgu, läheks isale külla, aga asjatult. Too läks sinna vaid matustele. 2004 aasta augustis ütleb Stefania Craxi intervjuus Corriere della Serale: “Ma ei andesta Berlusconile, et ta kunagi mu isa vaatama ei läinud.” Aga te nägite ju teda paar päeva tagasi, kongressil, õnnepisarad silmis, kui Berlusconi palvel Craxile auaplausi tehti. Võib-olla oli ta unustanud, võib-olla oli ta andestanud ja ehk aitas andestamisele kaasa see, et Berlusconi partei temast parlamendiliikme tegi.

Fakt on ka see, et Craxi oli nagu katkutõbine, seega polnud lihtsalt võimalik öelda, et ta oli üks Forza Italia asutajaisadest ja nõuandjatest. Ka Hammametist ei lakanud ta andmast armastusväärseid napunäiteid, nagu ilmnes telefonikõnede pealtkuulamistest Milano metroo altkäemaksude käivas kohtuprotsessis. Needsamad, mille tõmbas kohtusaalis välja noor magistraat Paolo Ielo, tõendamaks Craxi kriminaalset isiksust, kuna ka paguluses jätkas andmete kogumist ja nõuannete jagamist ning oli sidemetes Forza Italia parlamendigrupiga. Asi läks niikaugele, et grupi eestkõneleja (portavoce) pidi tagasi astuma, kuna edastas Craxile ülekuulamiste ja parlamentaarsete uuringute käike, mille põhjal Craxi orkestreeris magistraatidevastaseid kampaaniaid… ka selle leiate raamatust „Puhtad käed”

Teine asutaja: ristiisa

Aga lähme edasi. Mõni päev tagsi toimus siis lõpuks Craxi postuumne puhastus: täpselt 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut andis Berlusconi meile avalikul teada ühe standing ovationi saatel, et Bettino oli selle asutajaisa. Ei ole ju paha partei, mille asutajaks on üks seaduse poolt tagaotsitav, eks?

Vaat see, kes nüüd mõtleb, et ei ole ikka ilus üks tagaotsitavast kaasasutaja, peatagu oma nördimus, sest asutajaisadest oli Craxi ilmselt see kõige puhtam. Selle mõttes, et mõnel järgmisel kongressil kuuleme Kavaleri tunnistamas, et nende seas on veel teisigi nimesid, mis praegu ehk veel varju on jäetud.

Kui te näete mõnel järgmisel kongressil, ma ei tea… kui Berlusconile pannakse kroon pähe või mõõk õla peale või paneb ta ise endale pähe pastakurna, võtab kätte kulbi ja hakkab kummalistes keeltes deklameerima, kui ta kutsub üles standing ovationi Vittorio Mangano mälestuseks, siis teate, et hetk ongi kätte jõudnud: lõpuks siis üks teine isa, õigemini üks „ristiisa”, tuleb päevavalgele. Praegusel hetkel peame leppima sellega, mida oleme suutnud raamatutesse kirjutada, sest meie kirjutame raamatutes osasid asju, siis 10 aasta hiljem tuleb Berlusconi ja ütleb need ka välja ning ajalehed märgivad ära: “Berlusconi annab teada…” Ei, Berlusconi ei anna midagi teada, ta lihtsalt tunnistab hilinemisega üles, tavaliselt siis, kui neid asju enam kohtu alla anda ei saa. Et täpsustada, sest tihti läheb asi kirjanduseks, Mangano või mitte Mangano, kas on tõsi või mitte.

Ma mainin lihtsalt seda, mida teame kindlusega Vittorio Mangano rollist ja tema kaastööst Marcello Dell’Utriga Forza Italia sünnis.

Mõned kuupäevad: 23. mai 1992 Capaci veresaun. Mõni päev hiljem helistab Marcello Dell’Utri Enzo Cartottole, kes on üks vana kristlik demokraat Milano hämaras DCs ja kes pidas loenguid Publitalia mänedžeridele ning müüjatele, töötades Dell’Utri jaoks. Oleme 1992 aasta suves, Tangentopoli on alles plahvatanud, veel pole ühtki üleriigilise tähtsusega poliitikut Mani Pulite poolt eeluurimise all pandud. Kinni on võetud Mario Chiesa ja kaks Milano ekslinnapead, Tognoli ja Pilliteri, mõningaid kohalikke administraatoreid, kelle hulgas kristlikke demokraate, komuniste ja sotsialiste.

Ja ometigi on Dell’Utri, kel on ilmselt häid allikaid Palermos, kindel, et esimese Vabariigi poliitiline klass on omadega läbi ja ei suuda end päästa. Kahtluste ärahoidmiseks helistab ta Cartottole salaja, ka mitte Berlusconiga rääkimata, ning palub tal välja töötada „üks poliitiline initsiatiiv, mis oleks seotud Fininvestiga”.

Siis toimub via D’Amelio veresaun (19. juuli 1992), millele eelnes kuulus intervjuu Paolo Borsellinoga, kes ütles, et Palermos toimuvad uurimised Berlusconi, Dell’Utri ja Mangano sidemete ning rahapesu kohta.

Intervjuust möödub vaevalt paar kuud ning tapetakse Paolo Borsellino. Samal ajal töötab Cartotto nagu mutt: seda teab ainult Dell’Utri. Selle kõige leiate te Dell’Utri protsessi aktidest ja meie raamatutest „Onorevoli Wanted” ja „Sõprade sõber”, kus räägime pikemalt loost, mis tundub uskumatu. Või vähemalt, tunduks uskumatu, kui keegi seda lugu oleks jutustanud praegu, kui kõik rääkisid Forza Italia lavatagusest. Aga selle lavatguse olid nad ära unustanud.

1992 aasta sügisel teatakse Berlusconile, et ta peab partei tegema, sest esimesed, kes seda teada saavad, on Dell’Utri ja Cartotto. Ta algatab projekti, mida viib läbi Publitalia struktuuride kaudu Palazzo Cellinis Milano 2s, kus on Dell’Utri büroo.

Projekti nimeks saab „Botticelli”, see maskeeritakse ettevõtte tööprojektiks, aga reaalselt on tegemist poliitlise initsiatiiviga, millest kasvab välja Forza Italia ja pärast tulevadki kõik koosolekud, mille kõigus Berlusconi konsulteerib kõikide oma mehi.

Loomulikult mitte ainult mänedžere, vaid ka ajalehtede ja uudistesaadete direktoreid, kes on ikka Costanzod, Mentanad, Feded Liguorid ja iseenestmõistetavalt Confalonieri, Previti, Dell’Utri, Ferrara. Montanelli nendel ei käinud. Tema asemel oli Fderico Orlando (Montanelli kaastöötaja), kes hiljem kirjutas raamatu „Laupäeviti käisime Acores”. Hiljem veel ka „Laske maha Montanelli”, milles räägitakse järgnevast.

Arcore koosolekud

Nendel koosolekutel on kõvasti vaidlusi, sest Berlusconi on mures. On referendum valimisseaduse kohta, mis viis Itaalia ainuvaliku ning first-passed-the-post süsteemi poole ning 1993 aasta kevadel hakkavad kaduma kõik need parteid, mis olid talle 20 aasta jooksul kaitset pakkunud. Tekib vajadus vahetada need välja millegi niivõrd tugevaga, et võita vasakpoolsed, kes, tundus, kasutasid ära moraalse allakäigu olukorda, mis üha enam ilmnes parempoolsete (aga mitte ainult nende) ridades. Kommunistlik partei oli küll Mani Pulitega seotud oma Milano tiivas, aga mitte üleriigiliselt. Ja siis oli veel eetriõiguste probleem, asjaolu, et kes läheb valitsema, see reguleerib ka televisioonide küsimuse, mille Berlusconi oli just ära suutnud õiendada Mammì seadusega ning kurikuulsate 23 miljardi liiriga, mis suundusid Craxi pangaarvetele välismaal kohe pärast seaduse vastu võtmist.

Selletõttu on suur alarm, suur mure: kas minna poliitikasse või mitte? Kas teeme paremtsentristliku partei ja pärast anname võtmed olemasolevate poliitikute Segni ja Martinazzoli kätte, või teeme kõik ise? Selle üle vaieldi 1993 aasta aprillis, kui toimus koosolek Cartottoga, millest me enne rääkisime.

Maffia ja uus Vabariik

On ka veel teistsuguseid vaidlusi. On pidurdajaid nagu Confalonieri, Gianni Letta ja Maurizio Costanzo, kes on projekti vastustajad või õigemini, kardavad nad, et see saab Berlusconi autogoliks.

Kas on kokkusattumus, et 14.mail 1993 tehakse atentaat Roomas, esimene atentaat Roomas kogu maffia ajaloos, esimene atentaat Sitsiiliast väljaspool: Roomas tehakse Parioli linnaosas. Kelle vastu? Aga vaata-vaata, Maurizio Costanzo vastu, kes pääseb eluga, õnneks, tänu sajandikule sekundist.

Sama Costanzo, kes oli P2 (vabamüürlaste riigivastase salaühingu) liige; ilmselt nii mõneski ringkonnakeses ei oodatud, et Costanzo poliitikasse sisenemise projektile vastu oli. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et samal perioodil liikusid Sitsiilias ja kogu edela-Itaalias, ka Calabrias kummalised lõunaliigad, kes olid samal lainepikkusel Põhjaliigaga (Lega Nord) – Lamezia Termes toimus isegi üks kokku saamine Lega Nordi esindajaga – kelle ettepenekuks oli lüüa lahku, eraldada Sitsiilia, Calabria. Nende nimeks oligi „Vaba Sitsiilia”, „Vaba Calabria”. See oli üks kummalistest liigadest moodustunud rinne: raevunud padaanlaste asemel olid seal natuke mafiaga, natuke ‘ndranghetaga ja natuke P2ga seotud imelikke tegelasi. Üks nendest, prints Orsini, kel olid sidemed nende tegelastega, olid sidemed ka Marcello Dell’Utriga.

Niisiis teame me, et Dell’Utril – selle on tõestanud Gioacchio Genchi, no näed siis, ristades nende tegelaste telefonikõnede nimekirja – olid otsesed sidemed selle prints Orsiniga. Dell’Utri hoiab neil silma peal, sest need on mafiaorganisatsioonid, ühenduses P2 ja musta eversiooniga, mis haistavad riigipöörde lõhna, haistavad ka uue Vabariigi lõhna ja tahavad taaskord peale suruda oma raskemõjulist hüpoteeki ühe olemasoleva või mitme uue partei kaudu.

Just nagu Vaba Sitsiilia, millega tegelevad otseselt bossid Tullio Cannella, Leoluca Bagarella, vennad Gravianod ja Giovanni Brusca.

Pärast juhtub üht-teist, juhtub see, et pärast atentaati Costanzole ja ka järgnevatele – mai lõpus toimub Firenze atentaat, isegi 5 surnu ja mitme haavatuga; juuli lõpus atentaadid Milanos ja Roomas, veel 5 surnu ja mitme haavatuga – see laiahaardeline terrorismistrateegia annab oodatud tulemusi: Riina (mõjukaim mafiaboss) ei tulistanud, kuhu juhtus, ta pidas sõda, et teha rahukokkulepet Riigiga, nii ütles ta oma meestele.

Üks uus rahukokkulepe, uute subjektide ning poliitiliste referentidega, kes erinevalt agoniseerivatest vanadest, oleksid elus ja terved, aktiivsed ja võimelised pärast ka seda kokkuleppest kinni pidama.

1993. aasta suvel on Forza Italia saatus otsustatud: Berlusconi teatab aprillis-mais Montanellile (Berlusconi ajalehe „Il Giornale” direktor), et ta läheb poliitikasse ja et „Il Giornale” peab temaga kaasa lööma poliitilises lahingus. Montanelli ütleb, et unustagu ära. Suve- ja sügiskuudel toimub lõplik lahk Montanelli ja Berlusconi vahel, sest Montanelli kirjutab endiselt, et Berlsuconi ei saa seda teha, kuna on olemas suur huvide konflikt ja et ei saa kahte ametit korraga pidada.

Teiselt poolt pommitavad Fininvesti telekanalid Montanellit, et ta direktorikohalt tagasi astuks, kuna temast on komistuskivi saanud. Kõige kuulsam konservatiivne ajakirjanik võitles selle vastu, millest oleks Berlusconi soovide kohaselt pidanud saama üks mõõdukas liberaalne partei, ühesõnaga kehastama ideaale, mille lipukandjaks oli Montanelli alati olnud. Aga Montanelli teadis väga hästi, et ta poleks eales seda teinud, kuna Berlusconi on kõike muud kui mõõdukas ja liberaal: ta on autoritaarne ekstremist.

Nende kuude jooksul otsustab mafia hüljata Vaba Sitsiilia projekti, mille alagatajaks ja kaitsjaks ta ise oli ning see otsus toimub pärast teatud koosolekute seeriat, millest viimases Bernardo Provenzano – sellest räägib meile tema parem käsi Nino Giuffre, kes praegu teeb õigusorganitega kaastööd ja keda on tunnistatud usutavaks kümnetes ja kümnetes protsessides, kaasa arvatud Dell’Utri omas – kutsub kokku la cupola, kupli (mafiaperede nõukogu), et teada saada, mida nad otsustavad: kas eelistavad edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldib neile rohkem traditsioonilisem lahendus nagu see, mis sünnib Milanos vana sõbra Dell´Utri tööna. Marcello Dell´Utrit tundsid nad juba 70ndatest alates, st. siis kui Dell´Utri suhetes mafiosodega nagu Cinà ja Mangano, toimetas selle viimase Berlusconi koju.

Me võime arutleda, kes see toimus teadlikult või mitte, aga jääb fakt: ta andis võimaluse Cosa Nostrale eraelamusse ning sisse seada nende esindaja ühe tolleagse tähtsaima ja paljutõotavaima finantsisti ning ettevõtja kodus. Tol perioodil oli Berlusconi ehitusettevõtja, hiljem sai temast kirjastaja ja seejärel poliitik.

Mangano ja Dell’Utri kohtumised

On kummaline, et ei leidu enam kedagi, isegi mitte vasakäärmuslasi, kes mäletaks neid dokumenteeritud fakte. Veel 1993 aasta novembris, kui Forza Italias otsustati lippude ja lehvikeste värvi, seal olid kasutusel kandidaadi kit´id ja tehti proove Arcore villa pargis, et välja valida kõige telegeenilisemaid kandidaate, sel perioodil kolm kuud enne valimisi märtsis 1994 kohtub Marcello Dell’Utri kaks korda Manganoga Milanos. See pole kuulujutt, see on kirjas Dell’Utri sekretäri päevakavas: palazzo Cellini, Publitalia esindus, Milano 2, tulevad magistraadid ja võtavad agendad. Novembrikuul 1993 on kirjas 2 kokkusaamist: 2. ja 30. novembril.

Kes oli Mangano sel perioodil? Ta polnud enam omapäratsev nooruk aastast 73 – 74, kui ta Arcoresse tallimehena tööle võeti. Nüüd oleme 20 aastat hiljem.

Mangano oli veetnud vanglas 11 aastat nendest 13st, mis talle määrati kõigega kokku Spatola mafiaprotsessis ning maksiprotsessis narkootikumide pärast, mõlemad üles võetud Falcone ja Borsellino uurimustest. Mangano oli lõplikult süüdi mõistetud 13 aastast karistust kandma, millest ta oli 11 ära teinud. Ta tuli välja aastal 1991 ning temast sai Portanuova mafiapere pea. Oma vaikusega nendel pikkadel vanglaastatel oli ta karjääri teinud ning osalenud koosolekutel, kus otsustati veresaunad.

Ja mõned nädalad pärast Milano ja Rooma atentaate kohtub Dell’Utri sedasorti subjektiga Milanos oma büroos, kus töötab Forza Italia sünni kallal.

Ma ei tea, kas see on karistuslikult tähenduslikku kaalu omav: seda otsustavad magistraadid. Aga ma arvan, et Gianfranco Finit vaadates on ajalooliselt ja poliitiliselt ülioluline seda teada, vaadates Finit, kes tsiteerib Paolo Borsellinot kongressil, kus kroonitakse kõige selle eest vastutajat, see tähendab Berlusconit.

Tuleb tahtmine öelda “tee enne suu puhtaks”

Kas on võimalik, et selle asemel, et minna iga tema kaksikmängu õnge – need vasaktsentsristid, ma ei ütlegi kõik, vaid kasvõi üksainus, me tunneme neid, mängivad kokku hommikust õhtuni, nad ona valmis alustama Constituentega nagu ei piisanuks neile Bicameralest – et ei ole ühtainustki, kes ütleks “kuidas sa julged Borsellinost rääkida? Loe enne Borsellino viimast intervjuud, kus ta rääkis nendestsamadest härradest enne oma surma.”

Loe, mis on kirjas Dell’Utri kohtuotsuses ja siis löö silmad maha, sest seda parteid ei loonud püha vaim. Selle partei lõid Berlusconi, Dell’Utri, Craxi koos Mangano abiga, kes sõitis edasi-tagasi Palermo ja Milano vahet. Nii on, et mafiapered otsustavad hääletada Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist – mille nad tõenäoliselt happes lahustavad – kui Mangano tuleb Milanost garantiidega taskus.

Bettino, Silvio ja Marcello

Ma lõpetan oma sõnavõtu, mis räägib Forza Italia ning seega ka teise Vabariigi sünni ja allikate peidus pooltest. Ma loen lihtsalt ette seda, mida kirjutasid ja ütlesid Enzo Cartotto ning Palermo kohtunikud.

Cartotto ütleb: “Sel kuulsal koosolekul, kus uks avanes ja Craxi sisse astus, ütles ta meile, et oleks vaja leida etikett, silt, uus nimi, uus sümbol, mis ühendaks kõik mõõdukad valijad, kes enne hääletasid pentapartito poolt. „Relvaga, mis sinu käes, Silvio, televisioonid, läbi mille saad teha haamerdavat propagandat.” Mh…“Sul piisab sellest, et organiseerida üks mahuti – kord on see Forza Italia, kord Vabaduse Maja, kord Vabaduse Rahvas – sinu mehed on kogu riigis, sa suudad kokku korjata kogu selle valijaskonna, kes on segaduses, aga kes ei taha end kommunistidel valitseda lasta, ja niimoodi päästa päästetava.”

Näete, et Berlsuconi jätkab Craxi sõnade kordamist, 15 aasta jooksul pole tal veel ühtegi originaalset ideed pähe tulnud.

Berlusconi koosolekul oli aga ikka segaduses, ta ütleb: “olen kurnatud, te ajate mul pea valutama. Confalonieri ja Letta ütlevad, et poliitikasse minek on hullumeelsus, et mind hävitatakse, et minnakse mu dokumente kontrollima ja öeldakse, et olen mafioso.”

Seda ütles Berlusconi 1993 aasta kevadel. Küsimus: kuidas tuleb pähe ühel Brianza ettevõtjal, et kui ta poliitikaga tegelema hakkab, siis öeldakse talle, et ta on mafioso? Kas on kunagi kellelgi Brianza ettevõtjal pähe tulnud, et keegi teda võiks mafias kahtlustada? Mõni võiks kahtlustada teda šveitslaseks, aga mitte mafiosoks olemises! Mis see asjasse puutub? Kummaline, et tal selline kinnisidee oli, kas pole?

„Minnakse kontrollima pabereid ja öeldakse, et olen mafioso” sest ilmselt teatud dokumentidest on võimalik sellele järeldusele jõuda.

„Mida ma pean tegema? Tuleb ette, et mõnikord isegi nutan duši all.”

Selline oli selle tegelase psühholoogiline, inimlik seisund, sest teadis, et Mani Pulite oleks varsti temani jõudnud ja mitte ainult Mani Pulite, sest tal oli hirm isegi mafia pärast kinni minna.

Palermo kohtunikud kirjutavad Dell’Utri kohtuotsuses, mis lõppes 9 aastase karistusega ja keeluga esimese astme riigiasutustes töötamisega, et Dell’Utri ja Cosa Nostra vahelised suhted jäävad püsima pärast 1992. ja 1993. aasta veresaunasid, kui traditsioonilistele ja mitte enam usaldatavatele referentidele makstakse Cosa Nostra poolt kätte – vanad poliitikud Salvo, Lima…- ja sellele vaatamata, et hakkab muutuma sotsiaalne teadvus mafia fenomeni ees üldiselt.”

See tähendab, et Dell’Utri jääb ikka samaks, vaatamata sellele, et inimesed hakkavad huvituma antimafiast pärast Falcone ja Borsellino surma.

Eksisteerivad „kindlad tõendid, et kohtualune Dell´Utri on mafiaga seotud olnud ka oma poliitlise tegevuse ajal.” See, millest me juba rääkisime. Forza Italia sünnib 1993. aastal Dell’Utri ideest, kes ei saanud eitada, et ta veel 1993. aasta novembris kohtus Manganoga Milanos samal ajal kui käis Forza Italia organiseerimine ja mafia otsustas liikuda uue poliitilise jõu suunas.”

Dell’Utri kohtus Manganoga 1993. ja ka 1994. „lubades mafiale täpseid poliitilisi eeliseid ja mafia oli orienteerunud Forza Italia hääletamisele.”

Kõik see on kirjas esimese astme kohtuotsuses, mis loomulikult ootab kinnitamist või ümberlükkamist Appellatsiooni- ja Kassatsioonikohtus.

Aga on imelik, et keegi seda ei meenutanud uue partei lavatagustest rääkides.

Mina arvan, et ükskord saab õiglus võidu, loodan, et varem või hiljem, selle asemel teda ära kasutada vaid mõne musta hääle kokku korjamiseks, antakse järgmisel kongressil õige au ka asutajaisale, õigemini ristiisast kaasasutajale, Vittorio Manganole.

Passate parola. Rääkige edasi.

Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma

Sa mäletad kui olid fašist ja viskasid Rooma tervitust?

Mussolini sünnipaik

“Kui sa kirjutad Mussolinist, kirjuta, et ta oli suurepärane riigijuht. Kirjuta, et tema ainus viga oli natsidega mesti löömine ja sõtta astumine – sõja kaotamine! Kõik muu, mida ta tegi, oli suurepärane” Enzo silmad lähevad särama, kui ta mulle seda ütleb – palju enam, kui hetk tagasi, kui me selle seitsmekümnekuue aastase mehega ühes Bertinoro osterias jalgpalli üle olime vaielnud.

Itaalia, milles elan mina, need, kes on minu sõbrad, arvavad, et Mussolini oli kurjategija, maailma saast, vaatamata sellele, et tema tegude hulgas võis olla ka midagi positiivset – teatud avalikud tööd, sotsiaalabi jne – mille loomine oli tol ajal nagunii üldiseks suundumiseks.

Kuid Itaalia on harva sisemiselt ühtne, võib-olla ehk mõnikord ainult esteetilistel või gurmaanlikel alustel, aga poliitilistes väärtustes ning ühiskondlikes valikutes ollakse alati lõhenenud, mõnikord kaheks, mõnikord rohkemakski. Arvamus Mussolinist ning fašismist on üks neist lõhedest.

Kolm aspekti Mussolinist

Fascio littorio

20 aastat Mussolini valitsust on liiga pikk aeg, et seda tervenisti ühte artiklisse mahutada, fašistlikust ideoloogiast rääkimata. Ent on mõned lood, mis teda ning tema korda väga hästi iseloomustavad, kirjeldavad selgelt, mislaadi inimesega oli tegemist ja millised olid tema võitluskaaslased.

Mussolini haaras võimu marsiga Roomale 1922. aasta oktoobris – teades, et nii ärimehed, sõjavägi kui ka parempoolsed poliitikud teda toetavad: kõik, kellel oli põhjust mitte soovide tööliste revolutsiooni, mis  tookord tundus veel reaalsusena. See marss tähendas muidugi pigem fašistide kogunemist Rooma ning sealseid sümboolse tähendusega paraade. Kuigi Mussolini püüdis luua müüti heroilist sõjaväemarsist Rooma peale tema enda juhtimisel, siis seda tegelikkuses ei toimunud, Mussolini ja tema sõbrad tulid Rooma Milanost rongiga. Kui Itaalia sõjavägi oleks tahtnud (kui oleks vastav käsk antud), siis oleks marss Roomale sõrmenipsuga laiali aetud, et aga kuningale Mussolini tegevus oli meeltmööda, siis lasti tal rahus võim võtta.

Tegelikult kuulub juba Mussolini tolleaegsesse valitsemisaega aspekt, mis demonstreerib, miks arutelud “mis oleks saanud, kui Mussolini poleks Teise maailmasõtta astunud” kuuluvad pigem ulmekirjanduse valdkonda kui reaalsesse poliitikateanalüüsi: Mussolini jaoks oli vägivald diplomaatiline vahend. 1923. aastal tapeti Kreeka ja Albaania piiri lähedal neli Itaalia sõdurit. Sõdurid olid seal Rahvaste Liidu komisjoni assisteerimas, seda komisjoni, mis tegeles Kreeka ja Albaania piiriküsimuse lahendamisega. Itaalia esitas Kreekale ultimaatumi, nõudes 50 miljonit liiri reparatsioone ja süüdlaste mahalaskmist. Kreeka ei suutnud aga süüdlasi leida ning vastuseks pommitasid Itaalia väed Corfu saart, ning okupeerisid selle, tappes vähemalt 15 tsiviilisikut. Rahvaste Liit tegi otsuse Itaalia kasuks – Mussolini ähvardas, et Itaalia astub sealt välja – ning Kreeka oli sunnitud maksma reparatsioone.

Võimule jäämiseks jätkas Mussolini manipuleerimist, 1923. aastal vastu võetud valimisseadus (legge Acerbo) tegi Itaaliast ühe valimisringkonna. Nimekirjade suurus oli piiratud kahe kolmandikuga kohtade üldarvust (seega 356 535-st) ja nimekiri, kes saavutas enamuse rohkem kui 25% häältest osutus täies ulatuses valituks. Ülejäänud 179 kohta kuulusid sel puhul jagamisele vähemusse jäänud nimekirjade vahel vastavalt 1919. aasta proportsionaalsele normile.

Mussolini pani kokku Lista nazionale fašistidest, demosotsiaalidest, liberaalidest, mitmetest parempoolsetest ning mõningatest teistest, tuntud ka Listone (suur nimekiri) nime all. Vähendamaks veelgi opositsiooniparteide kohti moodustasid fašistliku partei ekstreemsed liikmed (need, kes ei tahtnud ka mõõdukate parempoolsetega koostööd teha) eraldi nimekirja, Lista nazionale bis, mille sümbolil oli Rooma kotkas (aquila romana) ja fascio littorio, Listone sümboliks oli lihtsalt fascio littorio.

Vaatamata sammudele, mis oleksid taganud JOKK-võidu, tundusid fašistid leidvat, et parem on kui vastaseid üldse ei oleks või nad vähemalt suu kinni hoiaksid – vägivald oli ka sisepoliitiline vahend. Valimisnimekirja esitamiseks oli vaja koguda 300-500 allkirja, mis oleksid notari poolt kinnitatud. Fašistliku partei liikmed ja poolehoidjad sekkusid nende nimekirjade loomisse “provokatsioonidega”, mis tähendas muuhulgas ka näiteks notari läbipeksmist, allkirjastatud lehtede äravõtmist ning muud laadi vägivalda; fašistid segasid ka valimiskoosolekuid,  näiteks Genovas privaatkonverentsi korraldanud sotsialistliku pareti esindaja ei saanud isegi mitte suud avada, kuna fašistid tungisid relvastatult saali ning tegid koosoleku toimumise võimatuks. Sotsialist Giacomo Matteotti sõnul 60 nende kandidaati sajast ei saanud oma piirkonnas vabalt liikuda ning vähemalt üks neist, härra Piccinini, tapeti oma maja ees.

Mussolini telegrafeeris kõikidesse prefektuuridesse, et tuleb rakedada iga jõupingutus selleks, et garanteerida Lista Nazionale võit: läbi võitluse mitte-osalemise vastu, läbi propaganda “kuidas täita valimissedelit korrektselt” ja eriti  läbi manifestatsioonide ja avalike patriootlike ja religioossete ürituste, kus ainult fašistid võisid ennast demonstreerida kui ainsad legitiimsuse hoidjad ja rahva esindajad.

Ka valimispäeval endal võis valimisjaoskondades näha inimesi, kes jälgisid, kuidas hääletati ning hääletussedelite puhul oli hiljem näha, et paljud neist olid suhteliselt kindlalt täidetud sama käega. Hääletuse salajasus ning võimalus vahelesegamata selles protseduuris osaleda oli tagatud üldjoontes vaid neile, kellest teati olevat fašistide pooldajad. Kõige selle tulemina sai Listone 1924. aasta valimistel 60% häältest ja 356 deputaati, sellele lisaks veel “lista bis” 4,8% häältest ning 16 kohta, andes kokku 375 parlamendi liiget, kellest 275 olid Üleriigilise Fašistliku partei liikmed.

Enamik ajalehtedest protesteeris niisuguste valimiste vastu, osutades vägivallale ja rikkumistele, vaid mõned üksikud tunnistasid üleriikliku bloki võitu. 30. mail tõuseb Camera arutelul Giacomo Matteotti, sotsialistide esindaja, ning esineb kõnega, kus loeb üles kõik valimiste protseduuris ette tulnud rikkumiste liigid, koos konkreetsete näidetega, nimetades nimesid. Parlament ei kuula teda muidugi rahus, mitmeid kordi nõutakse tema kõne lõpetamist, hõigatakse iroonilisi kommentaare – eriti aktiivne oli üks fašistide esindaja onorevole Farinacci – millele opositsioon reageerib vastulausetega, viimastelt saab Matteotti ka omajagu aplause. Presidente nõuab siiski vaikust ja kuigi ta palub Matteottil korduvalt olla lühem, siis tagab ta mehele võimaluse oma kõne lõpule viia. Mõned Lista Nazionale liikmed lahkuvad vihaselt saalist  Matteotti nõuab oma sõnavõtu lõpus valimiste tühistamist rikkumiste tõttu. Tema ettepanek hääletatakse maha. Siiski õnnitlevad pooldajad Matteottit julgete sõnade eest. Matteotti vastab ainult: “mina pidasin oma kõne ära. Teie hakake nüüd minu matusekõnet ette valmistama”

10. juunil 1924 röövivad fašistlikud skuadristid Matteotti, tema laiba leiab sama aasta augustis üks koer. Mõrvar, Amerigo Dumini, teatas endast Mussolinile natukene pärast selle teo sooritamist, Mussolini püüdis teda peita, kuid tunnistajad olid näinud autot, millega Matteotti keha transporditi, ning see sidus Dumini mõrvaga. See sündmus tekitab suure rahulolematuse ühiskonnas, fašismi esimese kriisi. Kuigi nii opositsiooni ajalehed kui ka mõned Mussolini liitlased osutavad talle kui teo tellijale, siis Mussolinile süüdistust ei esitata. 1926. aastal tapjate üle peetud kohtuprotsessis juhib kaitset tollane fašistliku partei peasekretär Roberto Farinacci, toosama mees, kes oli Matteotti kõned parlamendis katkestada püüdnud. Kolm skuadristi (Dumini, Albino Volpi ja Amleto Poveromo) mõistetakse süüdi tahtmatus tapmises, karistuseks 6 aastat vangistust.

1947. aastal võetakse Itaalias vastu dekreet (Decreto Luogotenenziale del 27.7.1944 n.159), mis tunnistab potentsiaalselt tühiseks kõik fašistliku epohhi vanglakaristused, mis olid pikemad kui kolm aastat. Matteotti röövinud ja mõrvanud Giunta, Rossi, Dumini, Viola, Poveromo, Malacria, Filippelli, Panzeri üle peetakse taas kohut, ning Dumini, Volpi ja Poveromo mõistetakse mõrva eest eluks ajaks vangi (mis hiljem asendati 30-aastase tähtajaga). Mussolini võimalikust osalusest ei räägita ka seekord midagi.

Paljud Mussolini valikud võimul ning eralus näitavad minu arvates selgelt tema vastikut, argpükslikku nurjatust, ilmekaimalt kirjeldab seda ehk lugu ta esimesest abikaasast. Enne kui Mussolinist sai il duce, siis kohtus ta naisega, kelle nime oli Ida Dalser. Dalser sünnitas 1915. aastal poja, Benito Albino, kelle Mussolini tunnistas ametlikult oma lapseks.

Samal, 1915. aastal abiellub Mussolini aga oma sünnilinnast Predappiost pärit Rachele Guidiga: kui Ida Dalser sellest teada saab, siis nõuab ta loomulikult omaenda legaalset tunnistamist. Asjaolust, kas Mussolini ka Dalseriga ametlikult abielus oli, pole kahjuks üheseltmõistetavaid tõendeid, kuna pärast võimuhaaramist nõudis Mussolini nimelt kõigi paberite hävitamist, mis teda naisega sidusid. Kuid hävitamist ei suudetud teha täielikult, näiteks jäid kahe silma vahele Milano comune poolt väljastatud dokument, mis nõuab Mussolinilt oma abikaasa Ida Dalseri tarbeks ülalpidamiskulusid.

Ida Dalser jätkab oma staatuse kinnitamist, vaatamata Mussolini-poolsele ignoreerimisele. Veel enam, ta süüdistab meest reetmises väites, et Mussolini võttis altkäemaksu Prantsuse valitsuselt, mõjutamaks alguses Esimeses maailmasõjas neutraalne olnud Itaalia astumist sõtta Austria vastu. 1926. aastal paigutatakse Ida Dalser vägivaldselt psühhiaatriahaiglasse, kus järgnevad korduvad elektrišokid ning teised keha ning vaimu hävitavad “protseduurid”. Naine sureb S. Clemente della Venezia psühhiaatriahaiglas 1937. aastal ajuverejooksu.

Benito Albino ei näe ema pärast 1926. aastat enam iialgi.  Tal õnnestub siiski lõpetada kool ning kuidagiviisi endale elatist teenida, olles pidevalt poliitilise politsei jälgimise all. Poisilt nõutakse, et ta lõpetaks igasuguse viitamise sellele, et Mussolini on tema isa. Hiljem suletiakse ka Albino psühhiaatriahaiglasse, kus ta 1942. aastal, pärast korduvaid koomat esilekutsuvaid süste,  sureb, olles vaid 27-aastane. Mussolini, olles oma võimu absoluutses tipus, ignoreeris nende kahe inimese kannatusi täielikult.

1978. aastal suletakse Itaalias kõik psühhiaatriahaiglad. Abivajavaid inimesi aitavad nüüdseni psühholoogid, psühhiaatrid, õed ja sotsiaaltöötajad nende kodudes või ambulatoorses korras.

Parem või vasak?

Cripta Mussolini

Enzo räägib mulle ka, et kuigi Mussolinit nimetatakse mõnikord vasakpoolseks, siis tegelikult oli ta “poliitikaülene” juht – kes suutis kaitsta tööliste huve, olemata kommunist. Sõnale kommunist jätkub pikk, mahlakas ja vihkav kirumine viimaste aadressil.

Mussolini oli kuni 1914. aastani Itaalia Sotsialistliku Partei vasakpoolse tiiva – Massimalisti – juht. Tuleb tähele panna, et juba 1914. aastal, kui Mussolini PSI-st lahkus, siis ülistas ta oma sõnavõttudes Esimese maailmasõda ning selle vägivalda, olles tihedalt seotud anarhosündikalist Soreliga (ja väidetavalt ka Prantsuse valitsuse rahadega, seda ei kõnelenud mitte ainult Ida Dalser).

Kuid tema pigem vasakpoolne taust väljendub ka 1919. aastal loodud Fasci Italiani di Combattimento, esimese fašistliku partei algses programmis, kus muuhulgas nõuti hääleõiguse laiendamist naistele, hääletamispiiri alandamist 25-lt eluaastalt kaheksateistkümnele, tööpäeva lühendamist kaheksale tunnile, tööliste esindajate nimetamist ettevõtete nõukogudesse, kõigi Itaalia territoorimil olevate kirikuvarade võõrandamist riigile jne.

Mussolini ei püsinud nendele algsetele ideedele kuigi kaua truu. Aastaid 1919-20 nimetatakse Itaalia ajaloos mõnikord “punaseks biennaaliks”, mida iseloomustavad tõepoolest “revolutsioonilised massid”, kes ootasid, et PSI juhtkond alustaks revolutsiooni – okupeeriti vabrikuid, blokeeriti igasugused Itaalia võidu tähistamised Esimeses maailmasõjas jne jne. PSI aga vaikis. Nähes, et revolutsiooni ei tule ja PSI on sisuliselt läbi kukkunud, otsisid ülemklassid oma positsiooni säilitamiseks liidrit ja leidsid Mussolini – võib-olla ka juhuslikult, mitte tänu viimase suurepärastele poliitikuomadustele. Võimu nimel kirjutas Mussolini oma programmi ümber, konservatiivseks, ning, tänu suurkodanluse ning militaarringkondade toetusele, PSI jäetud vaakumile ja taaskord õnnele, pääses Mussolini võimule, kus ta – väga stabiilselt – püsis kakskümmend aastat.

Mussolini fašismi märkimistväärivaim ideoloogiline aspekt oli ehk riigikesksus, kus riik seati moraalselt olulisemaks isikust ning kus inimene sai end poliitiliselt teostada ainult läbi riigi. Kuid Mussolini võim ise püsis kõigi kahekümne aasta jooksul pigem oportunistlikuna, otsides vastuseid ettekerkivatele üksiksündmustele, mitte viies süstemaatiliselt ellu mingit poliitilist strateegiat või programmi. Nii oli riigi rolli laiendamine majanduselus mitte niivõrd tingitud “riigi” kui absoluutse väärtuse olulisusest või sotsialistlikest väärtustest vaid seda kasutati õlekõrrena 1929. majanduskriisi tagajärjel. Mussolini Saksamaa-vastane välispoliitika keeras ennast Saksamaa-pooldajaks samuti pigem väliste jõudude tulemuse kui strateegilise kaalutlemise ning ideoloogia tõttu.

Mussolini võim ei olnud kunagi absoluutne, Itaalia oli Mussolini ajal kuningriik ning näiteks Carabinieri, sõjavägi ja diplomaatiline korpus allusid alati kuningale. Mussolini ei puutunud ka majanduslikke eliite – nagu näiteks perekond Agnelli, FIATi omanik – samuti säilitasid teatud laadi iseseisvuse ka ülikoolid. Professorid pidid küll kinnitama, et nad ei ole fašismi vastu, kuid pärast seda olid nad vabad mõtlema ja õpetama (võib-olla Mussolini oleks neid tahtnud allutada, aga see oleks tähendanud talle suure toetusbaasi kaotamist, tähtajatu lepinguga professor on üks kindlamaid positsioone Itaalia ühiskonnas).

Kas Mussolini lõi korra?

Mussolini imetlejad ütlevad sageli, et rongid käisid õigel ajal. Enzo kinnitab: “jah, Mussolini piiras vabadusi, aga tema ajal oli selles riigis kord“. Ma ei vaidle talle vastu, sest ma tahan kuulata, mida ta veel räägib ning teiseks ei usu ma, et mul oleks mingitki võimalust meest ümber veenda. Ta ütleks, nagu kõik fašistid, isegi siis, kui ma fašismi kohta midagi “head” ütlen, “me ne frego” ehk mul suva, moto, mis Mussolini režiimi ajal seintele riputati.

Giacomo Matteotti ütles oma eelpoolmainitud kõnes, oma elu viimases, fašistidele niimoodi:

Te ütlete iga päev, et tahate taastada riigi ja seaduse autoriteeti. Tehke siis seda, seni kuni on veel aega, vastasel juhul te tõesti, tõepoolest hävitate selle, mis on kõige põhimiseks olemuseks, rahva moraalse palge [la ragione morale della Nazione]. Ärge hoidke enam meie riiki jaotatuna härrasteks ja subjektideks, sest see toob kaasa ainult minemaajamise ja mässu. Kui aga vabadus on tagatud, siis võib küll tekkidavigu, ajutisi liiasusi, aga itaalia rahvas, nagu iga teine, on näidanud end teadvat kuidas ise oma vigu parandada.

Kuid teda ei kuulatud. Fašistlikule perioodile tagasi vaadates ei saa ma seda,  mis tolles Itaalias toimus, kuidagi nimetada korraks.  Ent kuidas diktatuurid end alati korra tagajana esitavad ning kuidas nad seda müüti tekitavad, selgitab taas väga hästi üks lugu Mussolini Itaaliast, lugu fotograaf Gino Girolimonist.

1924-28 aastani õõvastas Roomat mõrvaseeria, kus ohvriteks olid seitse väikest last, röövitud, vägistatud ja tapetud. Esimene lastest, neljane Emma Giacobini röövitakse 1924. aasta 31 märtsil avalikust pargist ning leitakse päev hiljem vägivallatunnustega, kui siiski elusana. Paar kuud hiljem järgneb teise väikse tüdruku, Armanda Leonardi, röövimine, vägistamine ja surm. Ajalehed korjavad üles rahva ahastustunde ja hakkasid nõudma kurjategija kiiret vangistamist. Närviline Mussolini, kes ei soovi, et jääks mulje nagu tema režiim ei suudaks tagada korda kutsub enda juurde politseiülema Artur Bocchini ning nõudis, et see tagaks võimalikult kiiresti mõrvade kohtusseviimise.

Järgnevatel aastatel leitakse veel viis tapetud last, samasuguste vägivallatunnustega

Politsei arreteerib ühe pedofiiliakuulsega kirikuteenri ning ühe kutsari, kuid kummagi tegevused ei sobi faktidega, mis politseil mõrvade kohta on. Õnnetu kutsar tunneb end nii häbistatuna, et otsustab mürgi abil siit maailmast lahkuda. Erinevate tunnistuste põhjal – tunnistajateks on muuhulgas ka üks 12-aastane toatüdruk – koostab politsei kahtlusaluse profiili, milleks on noor poissmees, umbes 38-aastane, rohelise Peugeot’ omanik, kes tiirutab autoga mööda linna, otsides seiklusi – Gino Girolimoni. Ajalehed rõhutavad, et Girolimonil oli kaks maja, millest fantaasia abil joonistub kiiresti rahva teadvusse pilt inimesest, kes elab ühes ning hoiab oma ohvreid teises majas, hämmastunult arutleti selle üle, miks signor Girolimoni kapp sisaldas tervelt 12 ülikonda. Kõneldakse, et Girolimonil oli kombeks lapsi vaadata ja neile karamelle kinkida.

Kinniste uste taga tehti kindlaks, et Girolimoni ei olnud Armanda Leonardi röövimise ajal Roomas, samuti, et 12-aastane toatüdruk töötas ühe kauni naise juures ning oli tema ja signor Girolimoni salajaste armastuskirjade postiljoniks. Mees ei olnud end kaitsnud, et vältida naise nimetamist abielurikkujaks. Politseile tekkis aina enam tõendeid, et Girolimoni oli süütu.

Aga avalikkus oli juba veendunud, et Girolimoni on monstrum, kes on tütarlaste surmas süüdi, nende hulgas ka Mussolini, kelle see andis kindluse, et tema režiim suudab tabada kurjategijad. Girolimoni arreteeritakse 7. mail 1927. Ta on seisnud pikalt ühe maja ees, püüdes leida võimalust oma armukesele kirja edasi saatmiseks, kuid tütarlaps hakkab vastu, karjub: ning sellest piisab, et arreerida Girolimoni kohutava süüdistusega, ajalehed saavad viimaks ometi trükkida pealkirjad: “Rooma koletis on kinni võetud”.

9. maiks ilmuvad “vastuvaidlematud tõendid” Girolimoni vastu. Kriminoloog Samuele Ottolenghi kinnitab, et arreteeritul on kurjategija iseloomu tunnistavad omadused. Leidub inimesi, kes kasutavad Girolimoni vastu fakti, et tal ei ole vuntse, samal ajal kui kurjategijal olevat need olnud: järelikult püüdis Girolimoni vuntse maha ajades uuringuid takistada.  Il Duce tahe ning mure oma riigi pärast ei jää tulemiteta ning kõik kurjategijad avastatakse, kirjutakakse ajalehtedes.

Girolimonil ei puudu siiski ka toetajad. Avaliku korra komissar [commissario di Pubblica Sicurezza] Giuseppe Dosi lammutab süstemaatiliselt kõik õrnad sidemed, mis seovad tõendeid Girolimoni isikuga. Eeluurimiskohtunik vabastabki Girolimoni kõigist süüdistustest, pärast seda kui isegi prokurör Mariangeli kinnitab, et Girolimoni “ei ole seda tegu toime pannud”.

Girolimoni vabastamine aga ei saa mingit tähelepanu: poliitilise mugavuse tagamiseks peidetakse see uudis ajalehede sisekülgedele, pressides info kokku kahte ritta – kui niigi palju. Mõne aja pärast vabastatakse Girolimoni vahi alt, täielikus vaikuses, üteldakse: “minge” ja mees leiab end tänavalt, rikutud eluga. Aastateks jääb Girolimoni nimi pedofiili ja vägistaja sünonüümiks ning kõik tema nõuded reaalseid fakte avaldada põrkuvad autoriteetide keelduva müüri vastu. Vaja ei ole mitte tõde, vaid muljet, et kurjategijad on kiiresti kinni võetud, vaja on muljet korrast, mitte seadust või tõde.

Komissar Dosi aga jätkab mõrvaseeria uurimist, kuni kõik faktid näitavad ühele mehele: anglikaani preestrile nimega Ralph Lyonel Brydges, kellel on ka eelnevaid karistusi laste väärkohtlemise pärast. Dosi palub oma ülemustelt avaliku süüdistuse alustamist, kuid leiab ainult suletud uksed. Dosil õnnestub kohata Brydges’i 1928 Genova sadamas, kus too üritab laevale minna, et Itaaliast lahkuda. Dosi arreteerib ta süüdistusega Rooma tüdrukute tapmises. Brydges tuuakse Rooma ülekuulamisele, suletakse kolmeks kuuks psühhiaatriahaiglasse. Kuid kuna tema süüdimõistmine võiks tuua potentsiaalseid probleeme Vatikani (kes oli aktiivne Girolimoni süüdistaja) ning Anglikaani kirikuga ning potentsiaalselt ka Inglismaaga, lastakse Brydges vabaks ning ta lahkub Itaaliast. Komissar Dosi paigutatakse ümber Assisisse ning nõutakse, et ta “unustaks juhtumi”. Varsti mees ka arreteeritakse ning suletakse ka kaheksateistkümneks kuuks psühhiaatriahaiglasse, kust Dosi vabaneb 1940. aastal.

Pärast sõda naaseb komissar politseiteenistusse, saab questoreks ning siirdub ka tööle Interpoli.

Gino Girolimoni sureb 1961. aastal, tema matustel on vaid mõned üksikud sõbrad nende hulgas ka komissar Dosi.

Diktatuurid ei loo korda. Juba Dosi ning Girolimoni pärast ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, nagu Mussolini oleks Itaalias korra kehtestanud. Diktatuurid ei saa olla samal ajal seadusele põhinevad õigusriigid, sest diktatuurid sobival juhusel teevad omaenda seadusi ümber või ignoreerivad neid. Mussolini valitsusajast rääkides võiks veel pikalt kirjeldada tolleaegset korruptsiooni, luksuseselavaid kõrgeid ametnikke, kes karistamatult varastasid. FIAT-l õnnestus kohustada sõjaväge eksklusiivselt ostma vaid nende toodangut, jättes välja kõik muud tootjad. Reggio Emilias võib kohata ikka veel kibedust, sest just seal töötas Officine Meccaniche Reggiane välja kiire ning kergeltmanööverdatava ühekohaline hävituslennuku, mis teises maailmasõjas oli üks kõige hinnatumatest. FIATi ja sõjaväe korruptiivse kokkuleppe tõttu hukkusid Itaalia sõdurid, sest riik ei suutnud isegi omaenda ressursse mõistlikult kasutada – kuigi lõpuks, Teise maailmasõja puhkemisel Reggiane ignoreerimine siiski lõpetati, kuid selle areng oleks võinud sootuks teistsugune olla.

Mõnikord nimetatakse selleks “korraks” sotsiaalse konflikti puudumist, aga see ei ole õige. Sotsiaalne konflikt iseenesest ei näita “korra puudumist”, sotsiaalne konflikt ei ole ühiskonna haigus vaid palavik, mis indikeerib, et midagi on valesti. Hävitades selle indikaatori lükkab diktatuur tavaliselt lihtsalt probleemi plahvatamist edasi. Lisaks, terroriseerides kõiki, kes probleemidele osutavad, õpetab seesugune kord inimestele argpükslust, pealekaebamist, konformismi. Kuid režiimi lõppedes – või liigpikalt kestes – jõuab ühiskond ikkagi olukorda, kus tuleb tõtt vaadata kurjategijate merega, korruptantide merega, ignorantide merega – probleem, mida Eesti lugejad hästi tunnevad.

Mussolini haual

Predappio kalmistu

Seda kõike teades lähen ma ikkagi Predappiosse, et oma silmaga näha, kui tugev on müüt. Just Predappios, tillukeses Romagna linnas Mussolini sündis ning praeguseks on see muutunud peaaegu tema muuseumiks. Saab külastada Mussolini sünnimaja, ajaleheputkast võib osta fašistliku sümboolikaga märgikesi. Predappio külje alla, hiiglaslikku perekrüpti on Mussolini ka maetud.

Läheme kolmekesi, kõigil sama huvi ning keegi meist ei tunneks ennast seal vist üksi hästi. Surnuaeda on kerge leida ning ma ei pea teed küsima, juba mõte, et ma peaksin ütlema suvalisele möödakäijale Predappios “vabandage, kus siin kalmistu on” tekitab minus ebamugavuse. Ma ei otsi seda ju selle pärast, mida nemad mõtlevad!

Krüpt ise paikneb otse peavärava vastas. Seisatame seal ees korra, et pilti teha, vestleme vaikselt Eesti keeles. Tuleb üks perekond: ema, isa, umbes viieteistkümne-aastane tüdruk ja ligi kahekümnene poiss. Nad vaatavad meid, rõõmsa aupaklikkusega. Ma peaaegu kuulen nende mõtteid isegi välismaal austatakse Mussolinit või fašistid teisest riigist. Ma igaks juhuks ei näita, et ma itaalia keelt mõistan, sest fašistidega olen ma varem piisavalt vestelnud. Pealegi ei taha ma neile valetada vaid pigem vaikselt vaadelda.

Krüptis tekib tunne nagu oleksin Vatikanis, aga mitte kunstiväärtuste vaid õhkkonna poolest. Hiiglaslik Mussolini büst tema haua kohal, kuhu on asetatud fascia – selle ümber on trikoloor. Inimesed mööduvad vaikselt ja vaatavad pühal ilmel. Igaüks võib kirjutada oma mõtteid hauaraamatusse – see on täis igavese truuduse kinnitusi, seda, et il Duce oli Itaalia ainus tõeline juht ja tema mõtteid hoitakse elus.

Piazzale Loreto

“Fašistidele on Milanos ruumi vaid Piazzale Loretol” – umbes nii seisab ühel Milano centro sociale loosungil. Seal, kuhu Mussolini surnukeha jalgupidi üles riputati, kui partisanid mehe olid tabanud katsel Itaaliast põgeneda.

Üks vana naine seisab krüptis ja vaatab pühaliku ilmega. Siis hakkab ta pisaraid pühkima. Tihti üteldakse, et partisanide probleem ei olnud mitte see, et nad fašiste tapsid, vaid et nad tapsid neid liiga vähe.  Liiga vähe ning fašistlikud ametnikud said tööle naasta ning Itaalia arengu viia tinastesse seitsmekümnendatesse, berlusconianismi ja põhiseaduse mittetäitmisse. Vaadates seda naist nutmas, mõistan ma väga hästi, miks partisanid nii toimisid, miks nad ei tapnud rohkem. Partisanid olid inimesed. Inimesed.

Üks mu sõpradest läheb välja, et meid, kes me fotosid teeme, seal oodata. Ta jutustab pärast, et algusesnähtud perekonna poeg väljus kohe pärast teda, lähenes otsimaks kontakti. Mu sõber tegi emotsioonitu kivinäo ning samal hetkel väljus ka ülejäänud perekond. Poiss pöördus seepeale krüpti poole, viskas käe Rooma tervituseks ning heitis seejärel mu sõbrale uhke pilgu.

Bolognasse tagasi tulles me kuulame  Lombardia partisanilaulu “La Badoglieide” üle ja üle ja üle.

autor: Oudekki Loone, Bologna

O Badoglio, o Pietro Badoglio
ingrassato dal Fascio Littorio,
col tuo degno compare Vittorio
ci hai già rotto abbastanza i coglion.

Oo Badoglio, oo Pietro Badoglio
rasva läinud Fascio Littorio’ist
koos samaväärse Vittorioga
oled oma perse küllalt tõmmanud lohku

T’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai fait parei,
t’ l’as mai dit, t’ l’as mai fait,
t’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai dilu: sì sì
t’ l’as mai falu: no no
tutto questo salvarti non può.

Ei ole eal öelnud nii
ei ole eal teinud nii
ei ole sa eal öelnd, ei ole sa eal teind
ei ole eal öelnud nii
pole sa eal seda öelnud: jaa-jaa
pole sa eal seda teinud: ei-ei
see kõik sind päästa ei saa!

Ti ricordi quand’eri fascista
e facevi il saluto romano
ed al Duce stringevi la mano?
sei davvero un gran bel porcaccion.

Sa mäletad, kui olid fašist
ja viskasid Rooma tervitust
ja Ducel sa surusid kätt?
Oled tõesti üks väga suur siga

Ti ricordi l’impresa d’Etiopia
e il ducato di Addis Abeba?
meritavi di prendere l’ameba
ed invece facevi i milion.

Sa mäletad ettevõtmist Etioopias
ja Addis Abeba hertsogkonda?
Sa oleks pidanud saama viiruse
kuid said hoopis miljoneid.

Ti ricordi la guerra di Francia
che l’Italia copriva d’infamia?
ma tu intanto prendevi la mancia
e col Duce facevi ispezion.

Sa mäletad sõda Prantsusmaal,
mis Itaalia kattis häbiga
aga sina võtsid hoopis meelehead
ja koos Ducega käisid inspekteerimas

Ti ricordi la guerra di Grecia
e i soldati mandati al macello,
e tu allora per farti più bello
rassegnavi le tue dimission?

Sa mäletad sõda Kreekas
ja sõdureid, kes saadeti veresauna
ja sina, et end kaunistada veelenam
astusid tagasi oma kohalt

A Grazzano giocavi alle bocce
mentre in Russia crepavan gli alpini,
ma che importa ci sono i quattrini
e si aspetta la grande occasion.

Grazzanos mängisid bocce
samal ajal Venemaal kärvasid alpinid
aga mis see loeb, kui on rahakest
ja saab oodata suurt võimalust

L’occasione infine è arrivata,
è arrivata alla fine di luglio
ed allor, per domare il subbuglio,
ti mettevi a fare il dittator.

Võimalus lõpuks ju tuli
jõudis kohale juuli lõpus
ja siis, taltsutamaks kaost
sa võtsid ja hakkasid diktaatoriks

Gli squadristi li hai richiamati,
gli antifascisti li hai messi in galera,
la camicia non era più nera
ma il fascismo restava il padron.

Skuadristid sa kutsusid tagasi,
antifašistid panid sa vangi
särkide värv enam polnud must
aga peremeheks jäi ikka fašism

Era tuo quell’Adami Rossi
che a Torino sparava ai borghesi;
se durava ancora due mesi
tutti quanti facevi ammazzar.

Olid sinu too Adami Rossi,
kes Torinos  kodanikke tulistas
kui oleks kestnud veel kuud paar
oleksid maha löönud nad kõik

Mentre tu sull’amor di Petacci
t’affannavi a dar fiato alle trombe,
sull’Italia calavan le bombe
e Vittorio calava i calzon.

Kui sina Petacci afäärist
igal nurgal puhusid sarve
Itaaliale kukkusid pommid
ja Vittoriol kukkusid püksid

I calzoni li hai calati
anche tu nello stesso momento,
ti credevi di fare un portento
ed invece facevi pietà.

Püksid kukkusid sinulgi
just selsamal hetkel
sa uskusid end tegemast imet
aga tegid end ainult lolliks

Ti ricordi la fuga ingloriosa
con il re, verso terre sicure?
Siete proprio due sporche figure
meritate la fucilazion.

Sa mäletad kuulsusetut põgenemist
kuningaga mestis, ohutule maale?
Olete lihtsalt kaks räpast kuju
ja väärite mahakõmmutamist

Noi crepiamo sui monti d’Italia
mentre voi ve ne state tranquilli,
ma non crederci tanto imbecilli
di lasciarci di nuovo fregar.

Meie kõngeme Itaalia mägedes
samal ajal kui teie istute rahus
aga ärge uskuge meid olevat nii lollid,
et laseme end uuesti petta

No, per quante moine facciate
state certi, più non vi vogliamo,
dillo pure a quel gran ciarlatano
che sul trono vorrebbe restar.

Ei, ükskõik kui palju mesijutte te ei räägi
olge kindlad – rohkem me teid ei taha
ütle seda ka tollele suurele šarlatanile
kes troonile jääda tahab

Se Benito ci ha rotto le tasche
tu, Badoglio, ci hai rotto i coglioni;
pei fascisti e pei vecchi cialtroni
in Italia più posto non c’è.

Kui Benito ajas kopsu üle maksa
sina, Badoglio, ajad sita meil keema
Fašisteile ja vanule lurjusile
Itaalias enam kohta ei ole!

Palverännak põhiseadusse

Piero Calamandrei

Härra Berlusconi ütles seoses Eluana Engalaro juhtumiga, et kui tema seadusettepanek ja plaanitavad reformid on konstitutsioonivastased, siis tuleb konstitutsioon ümber teha, pealegi on see tehtud poliitiliste jõudude poolt, kes imetlesid liiga palju tolleaegset Vene konstitutsiooni. See konstitutsioon olevat nagunii liiga sovjetimeelne. Niisuguse mõtte taustal tundub mulle oluline meelde tuletada ühe Itaalia konstitutsiooni ühe “isa”, Piero Calamandrei sõnu, mida ta lausus ühel loengul Milano tundengitele 1955. aastal.

Artikkel 34 ütleb: “võimekatel ja väärilistel, ka siis kui neil puuduvad vahendid, on õigus saavutada kõige kõrgemaid tasemeid õpingutes”. Ja kui neil pole vahendeid? Siis on meie konstitutsioonis artikkel, mis on kõige olulisem kogu põhiseaduses, kõige kohustavam, kohustav meile, kes me oleme eelkäijad, aga eelkõige teile noortele, kel seisab tulevik ees. See ütleb nii: Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis, piirates vabadust ja kodanike võrdsust, tõkestavad individuaalse arengu täielikkust ning kõigi tööliste osalemist riigi poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses korralduses. Ülesanne eemaldada kõik takistused, mis tõkestavad inimese täielikku arengut, seega – võimaldada tööd kõigile, võimaldada õiglast palka kõigile, võimaldada kooliharidust kõigile, võimaldada kõigile inimestele inimväärikus. Ainult siis, kui see on saavutatud, võime tegelikult ütelda, et vormel, mis sisaldub artiklis 1 “Itaalia Vabariik on demokraatlik vabariik, rajatud tööle”, et see vormel vastab ka reaalsusele, sest kuni ei ole tagatud iga inimese võimalus töötada ja õppida ning olla kindel, et ta saavutab oma töö abil vahendid, elamaks inimväärselt, seni me ei saa oma vabariiki mitte ainult kutsuda rajatuks tööle vaid teda ei saa nimetada ka demokraatlikuks: sest üks demokraatia, kus ei ole olemas reaalset võrdust vaid ainult seadusandlik võrdsus, on ainult formaalne demokraatia, mitte demokraatia, mis kuulub kõigile kodanikele, kes tõepoolest saavad võistelda ühiskondlikus elus, anda oma parim panus, kus kõik vaimsed jõud on rakendatud panustama sellesse teekonda, sellesse pidevasse ühiskondlikku protsessi. Ja nõnda te mõistate, et meie konstitutsioon on ühes osas reaalsus, aga ainult ühes osas reaalsus; teises osas on ta alles programm, ideaal, lootus, kohustus, töö, mida teha. Kui palju tööd on teil teha, kui palju tööd seisab teil ees!

On õigustatult väidetud, et konstitutsioonid on arutelud, et konstitutsioonide paragrahvides sisaldub alati, ehkki peidetud lepete külmade formulatsioonide taha, poleemika. See poleemika on tavaliselt poleemika mineviku vastu, hiljutise mineviku vastu, kukkunud režiimi vastu, millest on välja kasvanud uus režiim. Kui loete konstitutsiooni seda osa, mis viitab kodaniku- ja poliitilistele suhetele, vabadusele, siis tunnete pidevalt poleemikat Vabariigi eelneva situatsiooniga, kus kõik need vabadused, mis täna on nimetatud ja pühalikult kinnitatud, olid süstemaatselt mittetunnistatud: seega, poleemika minevikuga inimese ja kodaniku õiguste osas. Aga üks osa meie konstitutsioonist on ka poleemika oleviku vastu, praeguse ühiskonna vastu, sest kui artikkel kolm teile ütleb ” Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis tõkestavad individuaalse arengu täielikkust”, tunnistab see, et need takistused on praegu olemas, faktiliselt, ning me peame nad eemaldama. Hinnangu annab see konstitutsioon, poleemilise hinnangu, negatiivse hinnangu meie praegusele sotsiaalsele korraldusele, mida tuleb muuta selle õigusliku instrumendi kaudu; graduaalse muutumise on konstitutsioon andnud Itaalia kodanikele – see ei ole mitte tardunud konstitutsioon, mis on fikseerinud ühe paigalolekupunkti, see on konstitutsioon, mis on avanud tee tulevikku. Ma ei taha ütelda revolutsiooniline, sest revolutsioon tavakeeles vihjab millegi vägivaldsele kukutamisele, kuid see on uuendav ja progressiivne konstitutsioon, mis seab eesmärgiks selle ühiskonna transformatsiooni, ühiskonna, kus võib juhtuda, et isegi eksisteerivad poliitilised ja juriidilised vabadused võivad muutuda kasututeks tänu majanduslikele ebavõrdsustele ja paljude kodanike  võimaluse puudumisele olla inimesed, mõista, et nende sees on vaimne leek, mis, kujunenuna võrdsustava majanduse süsteemis, võiks samuti panustada ühiskonna arengusse. Seega, poleemika oleviku vastu, kus me praegu elame ja kohustus teha nii palju, nagu me suudame, et muuta seda praegust olukorda.

Siiski, näete, konstitutsioon ei ole masin, mis ühekorra käivitatuna läheb ise edasi. Konstitutsioon on paberitükk: lased sellel kukkuda ja ta ei liigu. Selleks, et ta liiguks peab temasse iga päev lisama kütust, peab lisama pühendumust, hinge, soovi pidada neid lubadusi, omaenda vastutust. Seetõttu, üks solvanguid konstitutsiooni vastu on ükskõiksus poliitika suhtes, ükskõiksus, mida siin, õnneks, selles auditooriumis ei ole, aga tihti leidub erinevate noorte kategooriate hulgas, see on natukene noorte haigus, ükskõiksus. “Poliitika on üks kole asi, mulle ei lähe poliitika korda”. Kui ma kuulen sedalaadi arutelu, siis mulle tuleb alati meelde üks vana lookene, mida mõned teist kindlasti teavad: kahest emigrandist, kahest maamehest, kes ületasid aurulaeval ookeani. Üks neist magas trümmis ja teine oli sillal ning nägi, et nad sattusid parajalt suurde tormi, hiiglaslike lainetega ning aurulaev kõikus. Siis see maamees, hirmunud, küsis meremehelt “kas me oleme hädaohus” ning too vastas “kui selline meri jätkub veel pool tundi, läheb see laev põhja” Maamees siis jooksis trümmi, et oma kaaslane äratada ja hüüdis “Beppe, Beppe, Beppe! Kui seesugune ilm jätkub veel pool tundi, läheb laev põhja!” ning too vastas “aga mis see minusse puutub, ega see minu laev ole!” See on ükskõiksus poliitika suhtes.

On nii ilus ja nii mugav, on vabadus, sa elad vabas ühiskonnakorralduses, on nii palju muud teha kui huvituda poliitikast – eh, seda tean ka mina – maailm on nii ilus, on nii palju kauneid asju näha ning nautida selmet poliitikaga tegelda ning poliitika ei ole meeldiv asi: kuid vabadus on nagu õhk, mille väärtust sa mõistad siis, kui sellest on puudus, siis kui sa tunned asfüksiat, mida minu generatsioon tundis kakskümmend aastat ning mida ma soovin et teie, noored, ei tunneks kunagi, ma soovin, et te ei leiaks end iial selles ängistuses, ning ma soovin, et te suudaksite luua selleks tingimused, sest niisugust ahastust ei peaks te kunagi proovima. Tuletades endale iga päev meelde, et vabadust peab valvama, valvama andes omaneda panuse poliitilisse ellu.

Konstitutsioon, näete, on kinnitus nendes artiklites, mis kirjanduslikust vaatepunktist ei ole ilusad, aga see on püha kinnitus ühiskondlikule solidaarsusele, inimlikult solidaarsusele, teatud laadi ühisusele, mis on kõige alus, mis on aluseks kõigile sellel laeval. See on meie vabaduste paber, see on meie inimväärikuse paber.

Ma mäletan esimesi valimisi pärast fašismi kukkumist, 6. juunil 1946. See rahvas, kes kakskümmend viis aastat ei olnud nautiud kodaniku- ning poliitilisi vabadusi, läks esimest korda valima: pärast õudusteperioodi, kaost, kodusõda, võitlusi, sõda, tulekahjusid, läks valima. Ma mäletan, ma olin Firenzes, kuid sama toimus siin. Need inimeste distsiplineeritud järjekorrad jaoskondade ees, distsiplineeritud ja õnnelikud, sest nad tunnetasid, et olid taasleidnud oma väärikuse: anda hääl, väljendada oma arvamust, et panustada ühise arvamuse teket, olla iseenda omanikud, oma maa omanikud, oma isamaa omaanikud, oma mulla; et ise korraldada oma asju, oma maa asju.

Seega, teie noored, peate konstitutsioonile andma oma hinge, oma nooruse, panema selle elama, tundma seda omaeenese asjana, panema sellesse oma kodanikutunde, kodanikuteadvuse, arvestades – see on üks elurõõme – arvestades, et ei keegi meist siin maailmas ei ole üksi, oleme kõik terviku osad, Itaalia piires, maailma piires.

Nüüd, näete, mul on vähe lisada.

Selles konstitutsioonis, mida kuulete kommenteeritavat järgmistel konverentsidel, on sees kogu meie ajalugu, meie möödanik, kõik meie valud, meie häbid, meie kuulsused on kõik valatud siia, neisse artiklitesse, ja osates mõista neid artikleid, võib kuulda hääli kaugustest.

Kui ma loen artiklit 2 “tagab poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse solidaarsuse muutumatud kohustused”, kui ma loen artiklit 11 “Itaalia keeldub sõjast kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist, Itaalia isamaa on üks teiste isamaade hulgas”¹, aga see on Mazzini, see on Mazzini hääl!

Või kui ma loen artiklit 8 “kõik usutunnistused on võrdselt vabad seaduse ees”, aga see on Cavour!

Või kui ma loen artiklit 5 “Vabariik, üks ja jagamatu, tunnistab ja edendab lokaalseid autonoomiaid”, aga see on Cattaneo!

Või kui ma artiklist 52 loen relavajõudude kohta “reeglid relvajõudude kohta peavad vastama vabariigi demokraatlikule vaimule, rahva sõjaväele,” aga see on Garibaldi!

Ja kui ma loen artiklit 27 “Surmanuhtlus on keelatud”, aga see, oo Milano tudengid, on Beccaria!

Suured hääled kaugustest, suured nimed kaugustest, aga on ka tagasihoidlikud nimed, hiljutised hääled. Kui palju verd, kui palju valu, et jõuda selle konstitutsioonini. Selle konstitutsiooni igas artiklis, oo noored, peate nägema noori nagu teie, hukkunuid võitluses, mahalastuid, pooduid, piinatuid, koonduslaagrites nälga surnuid, surnuid Venemaal, surnuid Aafrikas, surnuid Milano tänavatel, surnuid Firenze tänavatel, kes andsid oma elu, et vabadus ja õiglus saaks olema kirjutatud sellele paberile.

Seega, kui ma teile ütlesin, et see on surnud paber, ei! Ei ole surnud paber: see on testament, see on saja tuhande surnu testament.

Kui tahate minna palverännakule sinna, kus on sündinud meie konstitutsioon, minge mägedesse, kus hukkusid partisanid, vanglatesse, kus neid hoiti kinni, laagritesse, kus neid poodi, igale poole, kus on surnud mõni itaallane, et tagasi saada vabadus ja väärikus. Minge sinna, oo noored, mõttega, sest seal on sündinud meie konstitutsioon!

Tõlkinud Oudekki Loone

–

1 Praegu on see artikkel sõnastatud: Itaalia keeldub sõjast, kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist ning vahendist lahendada rahvusvahelisi vaidlusi; Itaalia nõustub suveräänsuspiirangutega, mis on tarvilikud tagamaks rahvusvahelisele rahule ning õiglusele põhinevat justiitssüsteemi, juhul kui vastastikkuse printsiip on tagatud, Itaalia edendab ja julgustab rahvusvahelisi organisatsioone saavutamaks selliseid eesmärke.

Nüüdsest ja igikestvana – Resistenza!

“Sõnade ja tegude vahel on terve meri” üteldakse Itaalias. Sõnades oli Resistenza meie vabariigi nurgakivi ning riigipüha 25. aprillil kõige püham kõigist – see päev, mis tähistab Milano Saksa peakorteri alistumist Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia-le (Ülemise Itaalia vabastamise komitee). Tegudes oli Resistenza lihtsalt piinlik mälestus, mida, väga erinevatel põhjustel nii DC (kristlikud demokraadid) kui PCI (Itaalia kommunistlik partei) püüdsid maha matta. Siiski, nad matsid Resistenzat väga erinevatel viisidel, mis peegeldasid erinevaid eesmärke, mida saavutada üritati.

Ka DC võttis Resistenzast osa: katoliiklikud partisanid võitlesid ja surid Itaalia mägedes; näiteks viiekümnendate kõige kuulsam Itaalia naftamagnaat, härra Enrico Mattei, riikliku naftahiiglase ENI CEO, oli endine partisan. Sellest hoolimata pidi DC end lepitama asjaoluga, et suur enamus nende hääletajatest ei pidanud Resistenzat positiivseks nähtuseks. Lisades sellele vajaduse ülistada antikommunismi, otsustas DC lüüa kiilu endiste partisanide ühingusse Associazione Nazionale Partigiani d’Italia eristamaks “head” Resistenzat, katoliiklikku, ja verejanulist ning “kurja” Resistenzat, kommunistide oma.

Loogilise järgmise sammuna vallandati või sunniti tagasi astuma kõik partisanid, kes olid pärast demobilisatsiooni astunud politseijõududesse, samal ajal kui fašistidest politseinikud värvati taas. Kõik kõrgetasemelised fašistidest riigiametikud säilitasid oma koha nii õigussüsteemis, riigibürokraatias, kui majanduses jne. Veelgi hullem, fašistlikud piinajad ja mõrvarid päästeti ja saadeti Vatikani abiga Ladina-Ameerika “rahusadamatesse”. Veel enam, fašistidest sõdurid taasrelvastati ja nad tapsid ning hirmutasid inimesi, nagu juhtus näiteks 1. mail 1947 Portella della Ginestras, Sitsiilias, kus fašistlik eriüksus X Mas tappis 11 ja haavas 33 tööliste päeva tähistanud inimest. See oli esimene samm jadas, mida kutsutakse “stragi di Stato”, mis ilmestab kogu meie sõjajärgset ajalugu. 12. detsembril 1969, näiteks, kui pomm tappis ühes Milano pangas 17 inimest, olid kõik peale ühe Itaalia politsei kindrali endised fašistid. Tänapäeval, kohe peaministriks saav Silvio Berlusconi ei tähista 25. aprilli. Kogu selle aja, mil ta on olnud avaliku elu tegelane, on ta keeldunud sel päeval avalikkuse ette tulemast, viies lihtsalt vanad DC kombed oma loomulikule lõppastmele. Varem käitus DC lihtsalt silmakirjalikult tähistades formaalselt Resistenzat ning vallandades samal ajal partisane ja palgates fašiste, Berlusconi väljendab end vaid selgemalt: tema jaoks ei oma Resistenza mittemingisugust tähendust.

PCI mattis Resistenza seda ülistades. Reggio Emilia on sellise suhtumise ülihea näide. Partisanid olid, enamjaolt, vabad hinged kellele ei meeldinud parteidistsipliin, eriti kui parteieliit ei tulnud mitte Resistenza võitlusväljadelt vaid Stalini bürokraatiast. Palmiro Togliatti, PCI juht ja pikaaegne stalinist, kes elas eelmise sajandi kahekümnendatest kuni 1943. aastani NSVL-is, tegi ilmselge žesti pärast 25. aprilli 1945. Ta tuli Reggiosse, kohtus PCI kohalike juhtidega ja noomis neid väga kibedalt. Togliatti käskis neil lasta partisanidel relvad maha panna ja oma kontrolli alla võtta. Tunnistajad mäletavad siiamaani kuidas Togliatti karjus kohalike PCI tippametnike peale, väga haruldane fakt mehe kohta, kelle suhtumine on alati olnud pigem lähedane preestri omale. Seetõttu, PCI otsustas formaalselt Resistenzat kasutada – kuna DC hülgas selle lipu – kuid tegelikult Resistenza hävitada. Reggio Emilias, linnas, millele on antud sõjalise au kuldmedal Resistenza tõttu, ei ole kunagi olnud Resistenza muuseumi! Veel rohkem: Servi vanglat, kus partisane enne hukkamist vangis hoiti ja piinati, ei muudetud mälestuse pühaks paigaks, vaid lammutati PCI enda poolt maha, et ehitada uus Reggio spordisaal. Villa Cucchit, eraomanduses villat, mille vallutasid fašistid ja muutsid õuduste mustaks auguks, kus naisi vägistati koertega ja partisane moonutati jäledalt ning seejärel tapeti, ei muudetud memoriaaliks vaid anti lihtsalt tagasi endistele omanikele, kes sellest saadik elavad seal ilma õudusunenägudeta – või vähemalt see tundub nii. Lühidalt, PCI soovis Resistenzast lahti saada tegudes, sest see oli täiesti kasutu PCI peamise eesmärgi tarbeks: luua allianss DC-ga ja valitseda riiki koos nendega.

Täna on Resistenza taas rünnaku all. PCI järeltulijad – PDS, DS ja lõpuks PD – otsustasid pärast Berliini müüri langemist täielikult loobuda igasugustest “kommunistliku perioodi” jäänustest, kaasaarvatud Resistenza. Nii jätsid nad Resistenza “välja külma kätte”, andes neile, kes seda kunagi positiivseks nähtuseks ei pidanud, võimaluse lüüa oma jõulisi lööke, mida me näeme neid ka praegu tegevat. Täna müüvad raamatud, mis joonistavad “kommunistlikest” partisanidest pildi kui kurjategijatest, pool miljonit koopiat ning raamatud, mis on Resistenza suhtes positiivselt meelestatud, kõigest mõnisada koopiat.

Misiganes. Kes hoolib sellest, mida PCI pärijad või need, kes Resistenzat alati vihkasid, on otsustanud teha? Liikumiste Itaalia hoiab Resistenzat alles, seda “mahamaetut”, kui nurgakivi oma arusaamast meie ajaloo kohta. Minevikus ütlesid poliitilised parteid, et meie vabariik sündis Resistenzast, kuid see oli ainult fiktsioon ja retoorika. Uus Itaalia, kodanikeliikumiste Itaalia, teeb selle lause viimaks tõeks.

Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia

(*) Pealkiri on viide Piero Calamandrei luuletusele
(*) Pildil partisanide mälestuskompleks Reggio Emilia kalmistul, kirjaga “perché la patria fosse libera” – “et isamaa võiks olla vaba”
(*) Veel võid Resistenzast lugeda Kaheksanda Mai blogist: 1. osa ja 2. osa

Pronkssõdur Itaalia moodi

II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.

Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.

[I]

Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.

Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.

Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.

[II]

Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.

Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.

Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.

Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.

[III]

Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.

Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.

Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.

Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.

Autor: Kristjan Pruul, Milano

(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.

(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.

Kliki fotodele, et näha täielikumalt.

Misasi on see riigipööre? Ma tean

Järgneva mõttekäigu pani kirja Itaalia intellektuaal, kirjanik ja režissöör Pier Paolo Pasolini, esmakordselt ilmus see ajalehes Corriere della Sera, 14.11.1974 . Samas tundub, et võib-olla just nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, on kättejõudnud sellise diapasooniga poliitilise klassi umbusaldamise aeg, millele Pasolini 70.-tel ettevaatlikult mõtles? Beppe Grillo ja tema pooldajad näivad nii arvavat. Igal juhul demonstreerib see tekst selgelt nende probleemide juuri, millega Itaalia ka praegu maadleb.

Ma tean.

Ma tean nende nimesid, kes vastutavad selle eest, mida on hakatud kutsuma riigipöördeks ja mis tegelikult on rida riigipöördeid, et luua süsteem võimu kaitseks.

Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1969. aasta 12. detsembri Milano verevalamise eest.

Ma tean nende nimesid, kes on süüdi 1974. aasta esimestel kuudel toimunud Brescia ja Bologna verevalamistes.

Ma tean “tipu” nimesid, kes juhtisid, seega, kes on nii vanad fašistid, riigipöörete loojad kui ka neofašistid, esimeste verevalamiste autorid; kelle hulgas näeme ka, lõpuks, viimaste verevalamiste “tundmatuid” reaalseid autoreid.

Ma tean nende nimesid, kes korraldasid kaks erinevat, pigem isegi vastandlikku, pingefaasi: esimese kommunismivastase faasi (Milano 1969) ja teise fašismivastase faasi (Brescia ja Bologna 1974).

Ma tean selle võimugrupi nimesid, kes CIA (ja teises järgus hallide kardinalide ja maffia) abiga viisid kõigepealt ellu (ülejäänu kukkus häbiväärselt läbi) kommunismivastase ristisõja, mis lõppes 1968. aastal; ja järgnevalt (ikka koos abi ja inspiratsiooniga CIA-lt) ehitasid üles fašismivastase neitsilikkuse, mis lõppes katastroofilise referendumiga.¹

Ma tean nende nimesid, kes kahe Missa vahepeal andsid direktiive, luues poliitilise kaitse nii vanadele kindralitele (et hoida neid jalgel ja ühtlasi säilitada organisatsiooni võimaliku riigipöörde jaoks) kui noortele neofašistidele, kes tegelikult on neonatsid (konkreetse kommunismivastase pinge loomise eesmärgil) kui ka tuntud kurjategijatele, kes on kuni praeguse hetkeni – võib-olla alatiseks – nimedeta (et luua jätkuvat fašismivastast pinget).

Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes olid tagareas. Kes olid nende koomiliste inimeste nagu see Forestale kindral, kes töötas, ehkki operatiivselt, Città Ducales (samal ajal kui Itaalia metsad põlesid), selja taga või nende hallide ja väga organiseeritud persoonide, nagu kindral Miceli, selja taga. Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes seisid traagiliste noorte selja taga, kui nood valisid fašistlike õuduste elluviimise läbi enesetapu; või seisid ka nende tuntud pahategijate – sitsiillased või mitte – taga, kes on end teinud kättesaadavaks tapjate ja palgamõrtsukatena. Ma tean kõiki neid nimesid ja fakte (atendaate institutsioonidele ja verevalamisi), milles nad on süüdi.

Ma tean. Aga mul ei ole tõendeid. Mul pole isegi mitte vihjeid. Ma tean, kuna ma olen intellektuaal, kirjanik, kes püüab olla järjel kõiges, mis toimub; kes püüab teada kõike, millest kirjutatakse; ette kujutada kõike, mis ei ole teada või millest vaikitakse; kes paneb kokku ka üksteisest kaugelolevaid fakte; kes paneb süsteemituid ja fragmentaarseid tükke kokku sidusaks poliitiliseks pildiks; kes taasloob loogika seal, kus tunduvad valitsevat juhuslikkus, udusus ja mõistatused.

See kõik on osa minu elukutsest ja minu elukutsele loomulikust instinktist. Pean ebatõenäoliseks, et minu “romaaniprojekt” on vigane ning sel on vähene side reaalsusega või, et vihjed faktidele ja isikutele on ebatäpsed. Ma usun ka, et paljud teised intellektuaalid ja romaanikirjanikud teavad seda, mida tean mina intellektuaali ja romaanikirjanikuna. Muuseas, nad teavad, kuna rekonstruktsioon selle kohta, mis Itaalias tegelikult pärast 1968. aastat juhtus, ei olegi nii keeruline.

Samasugune tõde – mida saab tunda absoluutse täpsusega – seisab suure hulga poliitiliste ja meediasekkumiste taga: see ei ole ettekujutus või väljamõeldis nagu minu natuurile võiks kohane olla. Viimane näide: ilmselgelt torkas tõde kõigi oma nimedega silma Corriere della Sera 1. novembri juhtkirjast² Võib-olla ajakirjanikel ja poliitikutel on ka tõendid või siis vähemalt vihjed. Praegune probleem on aga järgmine: poliitikud ja ajakirjanikud, kes arvatavasti omavad tõendeid ja kindlasti ka vihjeid, ei ütle meile nimesid. Kelle kohustus peaks olema need välja öelda? Ilmselgelt nende, kel pole mitte ainult vajalikku julgust, vaid kes lisaks ei tee ka kompromisse reaalsete võimulolijatega – ja veel, kellel definitsiooni põhjal ei ole midagi kaotada: seega intellektuaalil. Intellektuaal võiks ju välja öelda need õiged nimed, aga temal pole ei tõendeid ega vihjeid. Võimulolijad ja see maailm, kes päriselt pole võimul, kuid kes on võimuga praktiliselt seotud, on jätnud vabad intellektuaalid – ning seda juba selle maailma struktuuri tõttu – ilma võimalusest tõendeid ja vihjeid omada.

Mulle võib vastu vaielda, et mina, näiteks, nagu intellektuaal ja lugude väljamõtleja, võiksin ju siseneda sellesse eksplitsiitselt poliitilisse maailma (võimumaailma või siis võimulähedasse maailma) kus liigub informatsioon, sellega kokku leppida ja seega väga suure tõenäosusega saada ka õiguse omada nii tõendeid kui ka vihjeid. Sellele vastuväitele ma vastaksin aga: pole võimalik, kuna just vastikus niisugusse poliitilisse maailma sisenemise vastu on see, mille tunnen ära oma võimaliku intellektuaalse julgusega ja mis paneb mind rääkima tõtt, ehk siis: ütlema nimesid.

Tõe intellektuaalne julgus ja poliitilised praktikad on Itaalias kaks lepitamatut nähtust. Intellektuaali jaoks – keda Itaalia väikekodanlus sügavalt ja sisemiselt põlgab – viitab see mandaadile, mis näib kõrge ja auväärne, kuid tegelikkuses on truualamlik: moraalsete ja ideoogiliste probleemide arutamisele. Kui keegi seda mandaati rikub, siis loetakse ta kohe oma rolli reeturiks: nad nimetavad selle kohe (nagu nad oleksid midagi muud kui seda oodanud) “õpetlaste reetmiseks”. Nimetus “õpetlaste reetmine” on alibiks ja rahuloluks poliitikutele ja võimu teenritele.

Kuid ei eksisteeri ainult võim, eksisteerib ka opositsioon võimule. Itaalias on see opositsioon nii suur ja nii tugev, et on ise samamoodi võim: ma viitan loomulikult Itaalia kommunistlikule parteile. Kindlasti praegusel hetkel on niisuguse suure opositsioonipartei olemasolu, nagu Itaalia kommunistlik partei, Itaalia ja selle vaeste demokraatlike institutsioonide lunastus. Itaalia kommunistlik partei on on puhas maailm räpase maailma sees, aus maailm ebaausas maailmas, intelligentne maailm idiootide maailmas, kultuurne maailm ignorantide maailmas, humanistlik maailm tarbijamaailmas. Neil viimaseil aastail on Itaalia kommunistliku partei (mõtlen siin autentset ühtset parteid: juhtide, baasi ja hääletajate kompleksi) ja ülejäänud Itaalia vahele tekkinud lõhe ning seetõttu on Itaalia kommunistlik partei muutunud eraldatud maailmaks, saarekeks.

Ja just seepärast võib see partei täna rohkem kui iial varem omada tihedamaid sidemeid valitseva võimuga, korruptiivse, kohatu ja allakäinuga: kuid neid koheldakse kui diplomaatilisi sidemeid, peaagu nagu riikidevahelisi suhteid. Tegelikkuses on kaks moraali mittemõõdetavad, nende konkreetsuse ja nende totaalsuse mõttes. On võimalik, just niisugustel eeldustel, plaanida seda “kompromissi”³, reaalset, mis võib-olla päästaks Itaalia täielikust lagunemisest: “kompromiss”, mis oleks tegelikult allianss kahe piirneva riigi vahel või kahe üksteisest eristatud riigi vahel. Kuid kõik, mis ma ütlesin positiivset Itaalia kommunistliku partei kohta, sisaldab endas ka suhteliselt negatiivset aspekti.

Riigi jagamine kaheks riigiks, kus üks vajub kõrini degeneratsiooni ja allakäiku ning teine jääb puutumatuks ja kompromissituks, ei saa olla konstruktiivsuse ja rahu mõttekäik. Seega, kui mõelda nii nagu ma olen siin kirjeldanud, usun objektiivselt, et “riik riigis” olukorra puhul võib opositsiooni määratleda kui teist võimu: mis siiski on lihtsalt võim. Järelikult seda tüüpi opositsioonis poliitilised tegelased ei saa ka ise teisiti käituda kui võimutegelased. Praeguse hetke erijuhtumil, mida me nii dramaatiliselt näeme, annavad ka nemad intellektuaalile teatud mandaadi, mis on loodud nende enda poolt. Ja kui intellektuaal ei täida seda mandaati – puhtalt moraalset ja ideoloogilist – siis on ta, kõigi meeleheaks, reetur. Hetkel, kuna ka opositsioonipoliitikud, ehkki omades – või tõenäoliselt omades – tõendeid või vähemalt vihjeid, ei ütle välja reaalsete vastutajate nimesid, see tähendab viimaste aastate poliitikuid, koomilisi riigipöördeid ja hirmutavaid verevalamisi. See on lihtne: nad ei tee seda nii kaua kui nad eristavad – erinevalt intellektuaalidest – poliitilist tõde poliitilistest praktikatest. Seega, loomulikult, ei ava ka nemad kõrvalseisjatest intellektuaalidele⁴ tõendeid ja vihjeid: justkui need isegi ei unistaks enam, nagu ülejäänutele tavaline, objektiivsetest andmetest faktilise situatsiooni kohta. Intellektuaal peab jätkama selle sooritamist, mis on kehtestatud tema kohuseks: õigel viisi taasesitama kodifitseeritud tegutsemisviisi.

Ma tean hästi, et praegu ei ole õige olukord – sellel konkreetsel hetkel Itaalia ajaloos – alustamaks avalikku umbusaldust kogu poliitilise klassi vastu. See ei ole diplomaatiline, see ei ole sobilik. Aga need on poliitilised kategooriad, mitte poliitilise tõe kategooriad; need, mida – siis, kui võimalik ja nii nagu võimalik – võimetu intellektuaal on sunnitud teenima. Hüva, täpselt seepärast ei saa mina ütelda nende nimesid, kes vastutavad riigipöördekatsete ja verevalamiste eest (ja pole sellisel kohal), ma ei saa välja ütelda oma nõrka ja idealistlikku süüdistust kogu Itaalia poliitilise klassi vastu.

Ja ma teen niipalju kui ma usun poliitikasse, usun demokraatia “formaalsetesse” printsiipidesse, usun parlamenti ja usun parteidesse. Ja teen seda loomulikult läbi minu isikliku vaatepunkti, mis on kommunisti oma. Olen valmis oma umbusaldusavaldust tagasi võtma, kui (tõepoolest, ma ei oota midagi muud) mõni poliitik – mitte juhuslikult, see tähendab, mitte kuna on tulnud õige hetk vaid hoopis seetõttu, et luua mainitud hetke – otsustab avalikuks teha nende nimed, kes on vastutavad riigipöörete ja verevalamiste eest, mille kohta ta ilmselgelt teab, nagu minagi, et ei saa omada tõendeid või isegi vihjeid.

Tõenäoliselt – kui ameerika võimud seda lubavad – võib-olla “diplomaatiliselt” otsustades anda mõnele teisele demokraatiale selle, mida Ameerika demokraatia on endale andnud Nixoni kaudu – öeldakse need nimed varem või hiljem välja. Aga need ütlejad saavad olema inimesed, kes on jaganud end võimuga: nagu väiksemad vastutajad suuremate vastutajate vastu (ja pole kindel, nagu ameeriklaste puhul, et nad oleksid paremad). See saab viimaks olema tõeline riigipööre.

---

1 Referendum lahutuse taaskeelustamiseks – O. Loone

2 Paolo Meneghini juhtkiri oli pealkirjastatud “SID-i eksjuht, kindral Miceli, arreteeriti poliitilise konspiratsiooni tõttu”; SID – Servizio Informazioni Difesa, üks Itaalia salateenistuse harusid — O. Loone

3 vihje “ajaloolisele kompromissile” Itaalia kommunistliku partei (PCI) ja Kristlike demokraatide (DC) vahelisele võimalikule koostööleppele, initsieeritud tolleaegse PCI juhi Enrico Berlingueri poolt. — O. Loone

4 vastandina “sisemistele intellektuaalidele” (intellettuale organico), kes on partei orgaanilised osad, termin, mis pärineb Antonio Gramscilt – O. Loone

Tõlkinud Oudekki Loone