Pildike antikommunistide ja venelastega

Istusime ühe centro sociale õuel ja rääkisime juttu, mina ja tema, kes mäletas omast kogemusest Itaalia seitsmekümnendaid, compagno kellega me oleme nii mõnelgi manifestatsioonil kõrvuti kõndinud. Ta kõneles järgmist.

Esimest korda käisin ma valimas kuskil kaheksakümnendate algupoolel, kohalikel valimistel. Berlinguer oli juba seisnud FIATi tööliste eest ja PCI (Itaalia kommunistlik partei) oli juba täielikult oma näo kaotanud ning Craxi korruptsioon oli täies jõus. Mu vanemad juba mõnda aega ei hääletanud PCI poolt – mida nad  kuni seitsmekümnendate teise pooleni olid eelistanud – sest nad lihtsalt ei suutnud. PCI, kes alati oli nõudnud, et rahvas tahaks seda, mida nemad ütlevad ja kui rahvas teisiti tahab, siis ta on “hullunud”. Hullujatega võib aga karmilt käituda, sellepärast kasutaski just PCI siinsamas Bolognas tudengiliikumiste vastu karmi jõudu.

Ma valisin Kristlike Demokraatide kandidaati. Mitte sellepärast, et DC-l oleks olnud kuidagi parem programm, mitte selle pärast, et kandidaat oleks olnud kuidagi eriti särav isiksus, aga selle pärast, et ükskõik kes oli parem kui PCI kandidaat. Paar kuud hiljem kuulsin ma aga esimest korda Stingi laulu “Russians” ja esimest korda ma mõtlesin, et äkki tõesti venelased armastavad oma lapsi – venelased tähenduses kõik inimesed NSVLis, sest meie jaoks olid nad kõik venelased. Autoritaarsed kommunistid.

Esimest korda ma mõtlesin, et äkki on nad nagu meie. Mina. Inimesed. Kes ei kirjuta pimesi alla kõigele, mida juht ütleb, kes  ei poolda  tingimata ametlikku kurssi, isegi siis, kui nende hääl on nõrk või kui seda ajutiselt pole kuulda. Või on maskeeritud. Ma hakkasin kahtlema.

Aastatega see kahtlus süvenes ja Berliini müüri langusega langes ka minu viimane antikommunistlik barjäär. Ma nägin, mis tuli välja raudse eesriide tagant, ma kuulasin inimesi teiselt poolt ja veendusin, et Stingil oli õigus. Igas ühiskonnas on alati neid, kes ei ole valmis võimu nimel kõike ohverdama. Neid kes ei mõtle nagu Simson, et suren mina, siis surgu ka vilistid, sest vilistid on vaenlased. Kes armastavad oma lapsi. Kes tahavad elada. Kes ei ole hall mass partei käes. Kellel on oma ideaalid.

How can I save my little boy from Oppenheimer’s deadly toy?

Üheksakümnendatel ma valisin juba programmi pärast Rifondazionet, siis kui Bertinotti seda veel üles ehitas. Enne kui ta selle taas sügavikku paiskas. Kuid sellepärast on mul väga lihtne mõista, miks inimesed valivad selliseid nagu Berlusconi – ja Laar – sest need ei lähe kunagi kommunistidega kaubale, kuna kommunistid on külm õudus, mitte inimesed.

Mina olen sellest vihkamiseringist õnneks välja astunud. Ma ei vali Berlusconit, sest tema poliitika on Itaaliale ohtlik. Praegu ma ei vali üldse kedagi, sest iga hinna eest antikommunistlikud valikud on loonud poliitilise klassi, mis on veel hullem, kui too kaheksakümnendate oma. Kuid ma kavatsen alati ühiskondlikus elus osaleda. Ja ma ei kavatse kaotada.

I love my children too.

Haritud casalinga käsiraamat

"Minu Itaalia", Petrone Print, 2009

“Eksisteerivad tõsised ajaloolised põhjused, miks Itaalia on nii erinev kogu ülejäänud Euroopast ja tema ühiskondliku elu loogika tundub mõistetamatu või isegi mitteolemasolev”, ütles Wu Ming 1, Itaalia uue kirjanduse – selle postmodernismijärgse – üks säravaid tähti. Kõik itaallased teavad ning tunnetavad neid põhjuseid ning erinevust, kuid seda jagatud kultuuri on üliraske edasi anda, veel vähem võõramaalasele selgitada. Viimane on nii keeruline ning ajamahukas tegevus, millega isegi mitte kõik itaallased hakkama ei saa – sest mõningad mainitud põhjustest ollakse lihtsalt õhuga sisse hinganud, omamata kunagi vajadust neid sõnastada.

Seepärast on küllalt tavaline, et välismaalaste esmapilt Itaaliast jääb paratamatult pealiskaudseks, et neid kummalisi vastuolusid kultuuris kiputakse täitma omaenese minevikuga – kui just tegemist ei ole treenitud vaatlejaga, nagu üks väljapaistvamaid Itaalia lähiajaloo spetsialiste Paul Ginsborg või inglasest ajakirjanik Tobias Jones.

Meeldiv lennukilugemine

Petrone Prindi uusväljaanne “Minu Itaalia” ei küünitagi eelmistega ühte ritta, sest eesmärgiks polegi Itaalia ühiskonna analüüs, kirjeldus ega ühiskondliku loogika selgitamine vaid – nagu “Minu” seerial tavaks – info andmine sellest, kuidas üks tavaline eestlane end tunneb, olles seatud vastamisi kultuuriga, mis on talle võõras. Nagu ikka, on nende kohta keeruline arvamust avaldada, sest kuidas anda hinnangut teise inimese isiklikele läbielamistele, eriti kui see maailm on sulle nii siiralt ja ausalt avatud nagu Kristiina Praakli Liguria-kirjelduste oma.

See raamat, täis värvikaid ning kirjuid seiku ühe tüdruku elust, on lihtsalt loetav ning turtsumapanev ning õhku jääb küsimus, kas mõni tegelane on ikka aristokraatselt kõrk või hoopis lihtlabaselt hullumeelne. Ma arvan, et ükski inimene, kes “Minu Itaalia” läbi loeb, ei osta endale eal läbimõtlematult ülikonda, kontrollimata, ega seda ei ole valmistanud mingi kummaline tootja sünteetikatsisaldavast materjalist – kiirtee ning udust esilekerkiv Carrefour ei saa nii kergelt ununeda.

Kõige võõra suhtes täpsuseni ettevaatlik ja kartlikult lähenev nagu vett katsuv kassipoeg, ei halasta autor ka mitte iseendale: ta nutab, teeb “eepilisi fopaasid”, kirub, asjatab, rõõmustab, eksib ning on üdini eestlane.

Missugune on elevant?

“Mismõttes ei ole soovitav itaallastega sisepoliitikast rääkida” hüüatas üks mu sõber, ka mitte sünnilt itaallane, aga kaua aega siinelanud kirglik poliitikahuviline, kui ma talle mõningaid Kristiina Praakli väiteid refereerisin, “see on kõige lihtsam viis sõpru leida, sa pead ainult teadma, millest sa räägid”. Lõuna-Itaalia sõbratar läheb põlema, kui ma kontrollin oma kogemust toidu teiseks päevaks jätmisele: “lasagne on ju järgmisel päeval PAREM” – ja kui google’sse toksida “ricette del giorno dopo”, siis leiab hulganisti põnevaid retsepte, kuidas eelmisest päevast ülejäänud toidust midagi ülimaitsvat teha. Itaalia ei ole rassistlik riik, seda kinnitavad mulle ka kaks mustanahalist koolikaaslast Bologna Ülikoolist, vaatamata mõningate poliitiliste jõudude õhutustele on rassism võõras nähtus. Siin on igasuguseid probleeme, võõrapelgust paljude poolt, aga rassistlik Itaalia ei ole.

Võõra kultuuriga kohtudes ongi kõige kergem vabandada kõiki vigu – nii enda kui teiste omi – kultuurierinevustega, kanda üle isiklikke eripärasid kultuurile ja pidada kultuurieripärasid isiklikeks veidrusteks. Seepärast tulebki Kristiinale tänulik olla, et ta omad vead lahkelt meile õppimiseks jagab. Tema kirjeldatud võõralt taldrikult mittesöömine pole näiteks üksiku lapse kapriis, palju itaallased on mulle hämmastunult kirjeldanud seda “ameeriklaste veidrust” restoranis üksteise toite maitsta; ekstsentrilisi oma lastesse kiindunud emasid on arvatavasti Eestis sama palju kui Itaalias, kuid nad lihtsalt vastavad Itaalia stereotüübile. Teised ei pruugi silma torgata, sest nad ei ole “õiged itaallased” – nagu sada aastat tagasi lahkus Friedebert Tuglas pettunult Torinost, sest seal olid sirged ja korrapärased teed ning vaiksed hillitsetud inimesed, üldse mitte Itaalia: mulle tundub, et seesama sügav, kultuurne, üliviisakas ja sirgjooneliselt aus Itaalia on Kristiina Praaklil on külastamata jäänud.

See eelnev ei tähenda, et tema märgatud Itaalia oleks kuidagi vähem Itaalia või mitte-eksisteeriv Itaalia, see ei tähenda, et Questuras immigrante kuidagi hästi koheldaks või suvaline administratiivsüsteem oleks kuidagi inimsõbralik: “Minu Itaalia” illustreerib detailselt fakti, et riigis, mille bürokraatia on kolmepäine lohe, ei ole vaja oodata, et ülikool või võõraste vastuvõtusüsteem kuidagi viisakas või mõistetav oleks. Meil, endisest NSVL-ist tulijatel on natukenegi lihtsam, sest too bürokraatia oli seitsmepäine lohe, kui sa sellega hakkama said, siis Itaalia tekitab ainult selle imestuse, et kuidas G8 hulka kuuluv kapitalistlik maa vahepeal nii organiseerimatu saab olla.

Muide, need Eesti ajakirjanduseski varem valgustamist leidnud maffia, lõuna-põhja erinevused ja Berlusconi oleks võinud rahulikult välja jätta. See raamat on väärtuslik eestlase päevikuna ning sinna vahelepikitud pealiskaudsed käibetõed tõsiste poliitiliste probleemide kohta tekitavad lihtsalt piinlikku ebamugavustunde. Täpselt samuti ka peatükk itaallaste aust ja uhkusest: nimed nagu Dante, Raffael, Da Vinci, Machiavelli ja teised kuuluvad keskoolihariduses nimetatute hulka – ja tahavad seetõttu isegi populaarse käsitlusena eraldi põhjalikumat raamatut. Võib-olla oleks võinud lugejat säästa tuntud detailide ülekordamise valusast igavusest ning jutustada pikemalt tollest Genovas sündinud cantautorest, kes iga itaallase südames elab, Fabrizio De Andrést…

Koolipreili fenomen

Kristiina Praakli otsib selles raamatus igal sammul mingit endale vastuvõetavat maailma, annab hinnanguid igale tillukesele või suurele faktile, et teada saada kas see sobib – ning ma tunnen ära selle rahvavalgustaja geeni, mis on vist olemas igas natukenegi haritud eestlases, justkui kaitsekilp kõige võõra suhtes: sest ehk saab neile õpetada kuidas asjad tegelikult käivad ning kuidas õigesti tehakse. Kahju, et reaalsuse kirjeldused ning faktidele toetuvad analüüsid pidid eneseotsingute arvelt raamatust eemale kolima – kasvõi sellestsamast justkui Vene klassikalisest kirjandusest välja astunud onust, kes Pärsia vaipades arveldab, oleks tahtnud rohkem teada.

Kuid ei ole vaja arvata, et raamatust midagi teada ei saa, sugugi mitte – autor kõneleb sellest, kuidas teatud ringkonnis suhelda, kuidas pestot teha, et vahepeal mässatakse tänavatel ja okupeeritakse ülikoole, et Itaalia vasakpoolsed võivad olla pimedad ameeriklastevastased natsionalistid, et akadeemilise ringkonna sisemine ringkaitse omab Itaalias eriti rafineeritud vorme, et mõned ei taha kodust ära kolida ja mõned ei saa ning et inimesed võivad salaami peale hulluda. See on perfektne käsiraamat haritud koduperenaisele – casalingale –, kes peab hoolitsema, et kogu kirju suguvõsa omavahelistel koosolemistel tülli ei läheks ning oskama igaühele midagi meeldivat ütleda, konflikte vältides.

Kelle pilgu läbi?

Kummalisel kombel usub Kristiina Praakli raamatut kirjutades juba ette, et ta jääb nagunii välismaalaseks ning seepärast tundubki kogu teos kui ühe Genova künkal istuva enesekeskse kajaka silme läbi edastatud. Ent loo kulgedes ning iga fakti enese jaoks sisimas selgeks vaieldes ei pane autor tähelegi, kuidas ümbritsev kultuur temasse nahapooride kaudu imbub – alles lõppsõnas vaatab ta üllatunult enesesse ning näeb kuidas kramplik kinnitumine “põhjamaise” identiteedi külge on kuhugi kadunud ning itaalialikkus selle asemel pesa teinud. Nii lükkab ta ise ümber oma teesi, et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks ja saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis: “On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pärast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia käibki sinna viimaste alla”.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Tehke poliitikat ukselt uksele, tänavast tänavasse…

Hüvasti, Berlinguer
(foto: Carlo Picone)

Ma kahtlesin natukene, enne kui otsustasin 11. juunil minna Piazza VIII Agostole õhtut veetma, kultuuriüritusele, mis toimus Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) kõige populaarsema peasekrtäri, Enrico Berlingueri 25. surma-aastapäeva puhul.

Ma ei kahelnud mitte ainult selle pärast, et PD – Partito Democratico – oli üks aktiivseid korraldajaid ning üritus nimega Per Enrico omas ka kohalike valimiste teise vooru valguses teatud konkreetset päevapoliitilist aspekti. Ma kahtlesin selle pärast, et PD-d tundes ma ei saanud olla kindel, kumba Berlingueri seal mälestatakse, kas seda togliattilikku või toda berlinguerilikku. Peaesinejat Modena City Ramblersit tundes tegin panuse viimasele ning läksin.

Bürokraat

Selleks, et mõista Berlingueri suurt vastuolulisust, tuleb pöörata pilk PCI -Itaalia kommunistliku partei – sõjajärgsesse arengusse. Berlinguer on tüüpiline näide inimesest, kes pöördus paremalt vasakule või õigemini – hakkas võimuihaldajast poliitikuks. PCI tegevus taastus Itaalias 1943. aastal ning selle juhtimine jagunes peamiselt kolme mehe vahel: Palmiro Togliatti (Moskvameelne mees), Luigi Longo (ka mõnevõrra Moskvameelne, kuid kindlasti tegutseja) ning Pietro Secchia (sõnaosav taibukas poliitik, kelle fašistid olid 18 aastaks vangi mõistnud). Togliatti oli neist ametlik juht, number üks, Secchia tema assistent ning organisatsiooniline korraldaja ja Longo Itaalia vastupanuliikumise militaarse tiiva juht.

Secchia, stalinistidele tüüpilisel moel, kummardas ja kuuletus absoluutselt parteile ning Togliatti, samuti stalinistidele tüüpilisel moel, alandas ning hävitas teda. 1954. aastal põgenes Secchia üks lähemaid assistente, Giulio Seniga Roomast koos raha ja partei salajaste dokumentidega – mis olid Secchia vastutuse all. Seniga väitis, et ta käitus sellisel viisil, kuna tahtis, et Secchia astuks välja Togliatti mõõduka ja oportunistliku poliitika suhtes. See muidugi lõpetas Secchia poliitilise karjääri, ta asendati Giorgio Amendolaga. Togliatti lasi aga käibele kuulujutu, nagu Secchia ja Seniga oleksid olnud armukesed: midagi hullemat tolleaegses Itaalias ei saanudki kommunisti kohta ütelda, tuletame meelde, et ka üks 20. sajandi suurimaid intellektuaale, Pierpaolo Pasolini heideti parteist välja oma ebamoraalse käitumise eest – tema oli gay.

Togliatti on surnud!

Kuid tollest võitlusest saadik eksisteeris PCI alati kahes tiivas: üks tõepoolest vasakpoolne, kes võitles muutuste eest Itaalia ühiskonnas ja teine oportunistlik ning valmis võimu nimel ükskõikmilles kokku leppima. Kui Togliatti 1964. aastal suri, siis andis see lootust partei muutumiseks, peasekretäriks valiti Luigi Longo, mida nähti sammuna reaalselt vasakule. “Ma olen peasekretär ja mitte ülemus,” ütles Longo, tema ajal hakkas PCI kaugenema NSVL-st, ta toetas Dubčekit Praha kevade ajal (olles seal kõnet pidamas vaid päev enne Nõukogude vägede sissetungi) ning toetas ka üliõpilaste 1968. aasta liikumist, seda, mida ka praegu mäletatakse ühiskondliku arengu pöördepunktina ja mida ülejäänud PCI bürokraatia põlgas.

Selle bürokraatia ülesehitavaid eeldusi võib ka praegu näha näiteks Partito Democratico ridades ning mina võtaksin need kokku niimoodi:

• rahvas on loll
• meil on teadmised ja poliitiline kultuur, et otsustada
• meie käsime ja nemad kuuletuvad
• me hoolime ainult omaenda personaalsest heaolust ja võimust.

Niisuguse tiiva olemasolu viis kiiresti Longo, ainsa PCI juhi, kes avalikult parlamendis on Trotskit tsiteerinud ning kes karmilt stalinistlike meetodeid ründas, kõrvaletõrjumiseni ning tema asendamise togliattiliku bürokraadi Enrico Berlingueriga, keda avalikkus tundis kui “ausat ja pühendunud meest”.

PCI oli selleks ajaks küll selgelt tsementeerinud oma koha poliitilisel maastikul, olles mänginud sotsialistid vähemoluliseks – kuid samas mainitud kahe tiiva vastuolud paralüseerisid seda parteid seestpoolt. PCI oleks tahtnud, et ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste ühendaja ja juhtija olla, kuid oportunistlik tiib kartis “mõõdukate” valijate kaotust. Loomulikult seisid külma sõja tingimuses ka USA ja NATO selgelt kommunistide valitsusse jõudmise vastu ning seega vajas poliitika selget muutust.

Berlinguer, tulles bürokraatiamasinast, otsis seda muutust hakatuseks “ajaloolises kompromissis”, kokkuleppes Kristlike demokraatidega (DC) võimu jagamiseks; lisaks ka järeleandmises NATO poliitikatele – või siis silma kinnipigistamises, kuidas soovite – mis aitasid kaasa terrorikampaaniatele, mida “tinasteks seitsmekümnendateks” kutsutakse, sadade inimeste surma plahvatustes väljakutel, rongijaamades ja mujal. Oma pöördumises DC poolde marginaliseeriti ka täielikult sotsialistid, PCI vaatles PSId noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi – ning valis oma juhiks Bettino Craxi, kellest 1992. aastaks sai Itaalia korruptsiooni sümbol.

Tõenäoliselt Berlinguer muidugi ka lihtsalt alahindas DC struktuure, katoliiklikku kollektivismi ei toetanud isegi selle mõõdukamad tiivad, autoritaarsetest rääkimata, vaatamata oma valmidusele parempoolsete jõududega ikka ja jälle kokku leppida, vaatamata pärinemisele oportunistlikust taustast, oli Berlingueris ka seitsmekümnendatel arvatavasti olemas mingi usk poliitika “moraalsesse palgesse”, kuid mida tema bürokraatlik taust lubas toetuse ja pragmaatika nimel unustada.

Lisaks oli muidugi muutunud ka Itaalia ühiskond, autonoomsed liikumised olid ka vasakpoolsetelt, neilt, kes tingimata end tarbijana ei identifitseerinud, võtnud ära soovi järgneda parteile “õiges” suunas. Siiski, seitsmekümnendate kriisi tingimustes veenis Berlinguer töötajaid loobuma oma jõupositsioonidest võitlemaks oma huvide eest “rahvuslike huvide” nimel ning astus karmilt 1977. aasta liikumise vastu: kuivõrd just see massiliikumine võttis kokku seitsmekümnendail toimunud muutused ning hakkas otsima süsteemi vabale indiviidile: hierarhia vähendamisega (lahutuse lubamine jne), liidri- ja eliidikriitika, töökonseptsioonikriitikatega, mittevägivaldsusega. PCI Berlingueri juhtimisel saatis politsei massikogunemistele, et nood arreteeriksid või ka tulistaksid meeleavaldajaid, üliõpilasi ja teisi: PCI nägi sel ajal togliattilikul moel autonoomsetes rahvaliikumistes vastast, mitte kaaslast.

Moro ja Berlinguer

Kui 1978. aastal rööviti Aldo Moro, siis asus Berlinguer selgelt “resoluutse poliitika” pooldamisele (linea della fermezza), üteldes, et riik ei tohi terroristidega (Brigate Rosse) läbi rääkida. Olgu üteldud, et see on ainus kord Itaalia ajaloos, kus “resoluutset poliitikat” on rakendatud, Itaalia poliitika on olnud alati vastupidine, kuid Morot ei pooldanud ei USA ega NSVL, ega enam ka katoliiklased ise. Berlinguer astus nendega ühele poolele, ega teinud sammugi, et otsida pääsemisvõimalust “ajaloolise kompromissi” partnerile. Ka see andis arvatavasti oma panuse Moro hukkumises kevadel 1978.

Seega, kokkuvõttes, seitsmekümnendate Berlingueri võib kirjeldada kui tüüpilist togliattilikku bürokraati, pigem paremale hoiduvat, kes tegi nii strateegilisi (DC alahindamine, suhted NATO ja NSVL-iga) kui kohutavaid taktikalisi vigu (77. aasta liikumine, Moro).

Kõige armastatum

Siis kukkus tema maailm kokku. 1979. aasta valimistel kukkus PCI toetus 34.4% 30.4%, PSI ja DC kaotasid vaid marginaalselt ja radikaalid tõusid 1.1% 3.5%. PCI oli kaotanud poolteist miljonit häält. Berlinguer mõistis, et “lähendamise” poliitika oli olnud läbikukkumine ning Moro surm oli ka tema enese poliitiline surm. Ta veenis PCI-d loobuma kokkuleppest DC-ga, siis vastuseks oli küll mõnelt poolt kergendus – “me ei pea enam kärnkonni neelama” – kuid bürokraatiamasin jätkas töötamist vasakule pöördumise vastu.

8. septembril 1980. otsustas FIAT, et languse tõttu rahvusvahelisel autoturul saadetakse 24000 töölist 15 kuuks töötuskindlustusega sundpuhkusele (cassa integrazione) ning pärast seda võetakse tagasi ainult pooled. Nendest 24000 enamus oli seitsmekümnendail mänginud juhtivat rolle ametiühingute tugevnemises ja tööliste võitluses. Kolm päeva hiljem teatas FIAT, et nad vallandavad 14000 töölist kohe. Ametiühingud vastasid küllalt ebatavalise meetodiga Itaalia töölisliikumise ajaloos: üldstreigiga, koos vabrikute täieliku okupeerimise ja pikettidega. Töölised olid neil esimestel päevadel entusiastlikud – saades indu ka Lech Walesast ja Poolast toimunust – tundes, et nad võitlevad võtmetähtsusega lahingut töölisliikumise ajaloos.

Berlinguer FIATi ees

PCI poolt hakkas aga tulema signaale, et töölised peaksid vastupanust loobuma. Sel hetkel tegi Berlinguer oma lõpliku otsuse nii poliitilistes tõekspidamistes kui hinnangus oma senisele poliitikale. 25. septembril 1980 tuli Enrico Berlinguer FIATi väravate ette ning lubas, et PCI toetab töölisi viimase hingetõmbeni: “me toetame teid, et te kestaksite vähemalt ühe tunni kauem kui padroni (härrased)”. Itaalia vasakpoolsus – ja mitte ainult vasakpoolsus, ka mõõdukad liikumised – juubeldasid Berlingueri sirgjoonelise toetuse ja emotsionaalsete sõnade pärast ning Berlinguerist sai più amato – armastatuim poliitik. Paraku oli 1980. aastaks töölisliikumine juba nõrgenemas, FIATi lubadus taganeda esialgsele positsioonile saata 24000 esialgu cassa integrazionele lõhestas positsioone. Seitsmekümnendail oleks Berlingueri samm kindlasti muutnud Itaalia ajalugu, 1980. võttis Agnelli – FIATi omanik – siiski napilt ajaloolise võidu, mis kujundas järgnevaks dekaadiks töösuhete iseloomu.

Kuid see samm oli andnud Itaaliale poliitiku, kellele loota, andnud taas “peasekretäri, mitte valitseja”, karismaatilise, kuid ideedega taibuka liidri. Radikaalina rahva poolt toetatud, pöördus ta (tagasi) ideaalide poole, otsides “demokraatliku alternatiivi”, soovides liita sotsialistid, kommunistid ja radikaalid kuid rünnates valusalt selleks ajaks relvasmuugeldamiste ja vargustega kurikuulsaks muutunud PSI juhti Craxit. Kaheksakümnendate algusest pärinevad Berlingueri mõttekäigud “moraaliküsimusest” poliitika esimese küsimusena ehk ideest, et ilma institutsioonide aususeta, kontrollitavuseta ja usalduseta ei ole demokraatia võimalik. Berlinguer rõhutas ka, et PCI ei vali kunagi kraksiaanlikku kahepalgelisust ning tõi sisse mõiste “erinevus” (diversità): kommunistid, ütles ta, on need, kes on erinevad, need, kes tahavad teistsugust võib-olla isegi mõistetamatut – aga kommunistid on ka need, kes ei astu iialgi demokristiaanlikule ja kraksiaanlikule teele.

Berlinguer võttis radikaalse positsiooni ka välispoliitikas, kommenteerides näiteks Poola 1981. aasta sündmusi ja “Solidaarsuse” hävitamist järgmiselt: “ida-Euroopa riikide, või vähemalt mõningate neist, võime mängimaks olulist rolli uue loomises, on nüüd ennast ammendanud”. See lause, ehkki küllalt kaunistatud, raputas tugevalt ka PCI-d, mis püsis idee küljes, et “vähemalt mingit sorti sotsialism idas on”, 1982. aasta jaanuarikuine Pravda ründas Berlingueri “rahu ning sotsialismi huvide vastase deklaratsiooni eest”. Berlinguer jäi oma väljaütlemistele truuks.

1984. aastal Moskvat külastades ütles Berlinguer Massimo D’Alemale eravestluses, et idablokki karakteriseerivad kolm omadust: “esiteks: juhid valetavad alati, ka siis kui vaja ei ole; teiseks: nende põllumajandus on lootusetult ebaefektiivne ja kolmandaks: nende kommipaberid kleepuvad alati kommide külge”. Kuigi kaheksakümnendail tõstis kriitika NSVL-i suhtes pead ka mujal läänes, siis Berlinguer oli ka siin kõige selgem ja kõige radikaalsem.

Surm

1983. aasta PCI iga-aastane pidu “Festa nazionale dell’Unità” tõi Reggio Emiliasse, saja tuhande elanikuga linnakesse, Berlingueri kuulama miljon inimest, rohkem kui kunagi ajaloos. Berlinguer oli selleks ajaks üks väheseid poliitikuid üldse, kes orienteerus ühiskondlikes muutustes ning ainus vasaktiiva poliitik, kellel oli annet, julgust ja oskusi parteid keerulisest olukorrast läbimanööverdada, jäädes ikka veel “erinevateks”. Tundus, et PCI sünnib uuesti, vaatamata möödunule oli võimalik Togliatti poolt allasurutu uuesti õitsema panna.

Berlinguer!

1984. aasta 7. juunil pidas Berlinguer Padovas valimiskõnet, hakates ütlema lauset: “Compagni, töötage [tehke poliitikat] kõik, majast majja, tänavalt tänavale, ettevõttest ettevõttesse” – ning siis tabas teda insult. Ta lõpetas lause, lõpetas kogu oma argumendi, kuigi mõned hüüdsid “aitab, Enrico”. Ma kardan, et ta tundis sel hetkel, et temaga on läbi, et ta peab lahkuma ning püüdis oma kaaslastele anda kõike, mida ta veel anda sai. Võib-olla lootes, et äkki, äkki, nad kuulavad teda ja äkki, äkki ta ei ole ainust poliitik, kes PCI suudab muutunud majandus- ja välispoliitilises olukorrast läbimanööverdada. Tema kuulajad viisid ta hotelli, kus ta vajus kohe unne ja koomasse ning transporditi sealt raskes seisundis haiglasse.

Modena City Ramblers kõneleb 25 aastat hiljem sellest, mis järgneb, andes edasi Bologna pilku: “ma väljusin tol hommikul vara, varem kui tavaliselt, olles otsustanud minna tööle jalgrattaga, sest plaanisin minna õhtul PCI üritusele Berlingueri kuulama. Liikusin ajalehekioski suunas ning nägin seal viit-kuut inimest seismas, väga vaikselt, süvenenult. See oli nii imelik selle kellaaja kohta, niisugusel ajal ei trügita kioskite juures. Siis nägin ma esilehte. Ma tegutsesin ja liikusin kogu päeva peaaegu masinlikult, peas vasardamas ainult kaks sõna “per favore” (palun!). Per favore, per favore, per favore… Kas on uudiseid, küsisime üksteiselt. Aeg läks ja per favore kuivas kokku üheks sõnaks perché (miks?)… Õhtul oleksin pidanud minema Piazza Maggiorele, ma olin seda nii oodanud. Nüüd? Ma võtsin oma jalgratta ning suundusin sinnapoole. Miks ma seda teen? Ei tule ju seda, kes kõnelema peaks, kelle jaoks see üritus…. Võib-olla ma olen üksi? Võib-olla ma peaksin olema hoopis Padovas, seal haigla ees? Ma jõudsin Piazza Maggiorele. See oli rahvast täis. Ei olnud ruumi isegi minu jalgrattale”

Berlinguer sureb 11. juunil 1984. kell 12:45 Padova haiglas. 17. juunil toimunud Europarlamendi valimistel saab PCI ainsal korral ajaloos DC-st rohkem hääli: Kommunistlik Partei 33,33% (11.696.923 häält), Kristlikud Demokraadid 32,97% (11.570.973 häält)

Kuid Berlinguer ei ole jõudnud nelja aastaga endale järglast luua. Alessandro Natta lööb mesti Berlingueri oponendi Armando Cossuttaga, NSVLi toetajaga, pehmendades suhteid viimasega ning hoides kinni “rangest liinist”, vastamata ühelegi probleemile, mis Itaalia ühiskonnas olid. 1991. aastal laguneb PCI kaheks osaks, “Partito democratico della sinistra” (PDS) [“Vasakdemokraatlik partei”]. Armando Cossutta juhtimisel moodustab PCI äärmuslik vähemusrühmitus uue partei Partito della Rifondazione Comunista. Mis neist edasi sai, seda võib lugeda Euroopablogist, kuid kindel saab olla selles, et PCI oma tõelises mõttes, “kommunistid on need, kes tahavat veidrat”, nagu kirjutasid kunagi Strugatskid, “kommunistid on erinevad”, nagu ütles Berlinguer, see PCI suri koos Berlingueriga Padova haiglas 25 aastat tagasi (kuigi ehk Bertinotti üheksakümnendatel püüdis taas sellele teele tagasi pöörduda).

Hüpoteetilised kajakad

Üliõpilaste protest 2008

Oma üllatuseks – ja rõõmuks – näen ma sel mälestusõhtul Piazza VIII Agostot inimestega kaetuna . Igas vanuses inimestega, alates umbes viieteistkümnendast eluaastast kuni kõrge eani, mida ma isegi ennustada ei julge (ent jalgratastele on vabalt ruumi). Ringi kõndides ja inimestega vesteldes ei kohta ma mitte ainult neid, kes on vaid mälestamas ühte suurt unistust, mis praeguseks on surnud.  Midagi muud on ka, ehkki uinuvas olekus. Partei võis küll surra, aga see ei tähenda, et inimesed, mõtted ja ideaalid oleksid surnud.

Muusikaline osa algab seda tajudes hüüdega: “teeme Bologna uuesti revolutsiooniliseks linnaks” – ja kui paar tundi hiljem Modena City Ramblers mängib “Bella Ciaod”, olles enne mänginud neid kõiki poliitilisi sõnumeid, mis olulised on, alates maffiavastase võitluse lauludest, pühendatud Liberale või siis filmist I Cento Passi, mälestuslaulu Berlingueri matustest, irooniat valitseva poliitilise klassi vastu – siis tõusevad kõigi käed, kellel aplausiks, kellel kokkusurutud rusikaks. Mu ees laulavad kaasa kolm keskkooliõpilast, õhinaga, veendununa, et nad oskavad lennata. See veendumus saavutab haripunkti kui õhtu lõpetataksegi Giorgio Gaberi tekstiga “Mõni oli kommunist”…

Berlingueri nelja aasta jooksul välja üteldud mõtted, mida sellel platsil korrati – jah, mälestati just SEDA Berlingueri – liigutas mitte ainult neid, kes olid tema muutumist näinud ja talle kaasa elanud, need mõtted kajasid kaasa ka neis kolmes, kes mu ees esmakordselt Gaberi teksti kuulavad, suu natuke ammuli ja iga hetk valmis aplodeerima või vilistama. Mina tunnen sel hetkel, et Itaalial on puudu lihtsalt karismaatiline poliitik, kes korjaks üles “moraaliküsimuse” ja Berlusconi võiks olla võidetud. Mitte ainult Berlusconi.

Minu arvates tuleks Berlingueri puhul eriti tähele panna kahte asja. Esiteks: tuleb olla radikaalne (terve mõistuse ja paindlikkuse piirides). Teiseks: tervemõistuslik radikaalsus kõlab vastu uskumatult suures hulgas inimestes. Selle kaudu saab ehitada paremat maailma, või siis kasvõi teha tillukese tüki maailmast enda ümber paremaks ja ilusamaks kohaks.

Mis ei olegi nii vähe.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Kuulamiseks Modena City Ramblers’i laul “Berlingueri matused”, mis on osaliselt kohalikus dialektis, aga ma ei hakanud seda hetkel arusaadavuse mõttes mingisse Eesti murdesse panema…

Un popolo intero trattiene il respiro e fissa la bara,
Üks rahvas tervikuna hoiab hinge kinni ja sulgeb kirstu

sotto al palco e alla fotografia.
Rõdu all ja fotograafide ees

La città sembra un mare di rosse bandiere
Linn näib kui punaste lippude meri

e di fiori e di lacrime e di addii.
ja lillede meri ja hüvastijätupisarate

Eravamo all’Osteriola, una sera come tante,
Olime Osteriolas, ühel õhtul nagu ikka

a parlare come sempre di politica e di sport,
ja rääkisime nagu ikka poliitikast ja spordist

è arrivato Ghigo Forni, sbianchè come un linsol,
saabus Ghigo Forni, näost valge nagu lina

an s’capiva ‘na parola du bestemi e tri sfundon.
ei saanud midagi aru, kaks needust ja kolm puterdust

“Hanno detto per la radio che c’è stata una disgrazia,
Ütlesid raadios, et juhtus õnnetus

a Padova è stato male il segretario del PCI”
et Padovas jäi haigeks PCI sekretär

Luciano va al telefono parla in fretta e mette giù
Luciano läheb helistama, räägib kiirelt, prahvatab

“Ragazzi, sta morendo in compagno Berlinguer“.
poisid, on suremas compagno Berlinguer

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

A Modena in stazione c’era il treno del partito,
Modena jaamas oli parteirong

ci ha raccolti tutti quanti, le bandiere e gli striscioni
mis kogus kokku meid kõiki, lipud ja loosungid

a Bologna han cominciato a tirare fuori il vino
Bolognas hakkasid välja võtma veini

e a leggersi a vicenda i titoli dell’Unità.
Ja lugema üksteisele Unità pealkirju

C’era Gianni lo spazzino con le carte da ramino,
Oli Gianni tänavapuhastaja, kes rummy kaartidega

ripuliva tutti quanti da Bulagna a Sas Marcoun,
meid kõiki puhtaks lõi, Bolognast Sasso Marconi’ni

ma a Firenze a selta fora Vitori “al professor”,
aga Firenzes hüppas välja Vitorio “professor”

do partidi quattro a zero dopo Gianni l’è stè boun.
kaks partiid neli-null ja siis Gianni jäi vaikseks

I vecc i an tachee
Vanad hakkasid

a recurder i teimp andee,
meenutama läinud aegu

i de d’la resisteinza
Resistenza päevi

quand’i eren partigian
kui olid olnud partisanid

a’n so brisa s’le cuntee
ma ei tea, kas see loeb

ma a la fine a s’am catee
aga lõpuks leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Gli amici e i compagni lo piangono, i nemici gli rendono onore,
Sõbrad ja seltsimehed nutavad teda taga, vaenlased annavad au

Pertini siede impietrito e qualcosa è morto anche in lui.
Petrini istub kivistunult ja midagi on surnud ka temas

Pajetta ricorda con rabbia e parla con voce di tuono
Pajetta mäletab vihaga ja räägib kõuese häälega

ma non può riportarlo tra noi.
aga ei saa teda tagasi tuua meie hulka

Roma Termini scendiamo, srotoliamo le bandiere,
Roma Terminis tuleme maha, rullime lahti lipud

ci fermiamo in piazza esedra per il solito caffè
peatume väljakul ringis tavapärase kohvi jaoks

parte Gianni il segretario e nueter tot adree
hakkab astuma Gianni, sekretär ja meie kõik tema taga

per andare a salutare il compagno Berlinguer.
Et minna hüvasti jätma compagno Berlingueriga

Con i fazzoletti rossi ma le facce tutte scure,
Punaste taskurättidega kuid tumedate nägudega

non c’era tanta voglia di parlare tra di noi,
polnud suurt tahtmist rääkida

po’ n’idiota da ‘na ca la tachè a sghignazer,
siis üks idioot ühest majast hakkas irvitama

a g’lom cadeva a tgnir ferem Gigi se no a’l finiva mel.
suutsime Gigit paigal hoida, muidu oleks lõppenud halvasti

A sam seimpre ste de dre
oleme alati olnud tagapool

e quand’a sam rivee
ja kui jõudsime kohale

la piaza l’era pina
oli väljak täis

“ma quant comunesta a ghè”
“kui palju kommuniste on olemas”

‘a’n g’lom cadeva a veder un caz
me ei näinud mitte kuraditki

ma anc nueter as’ sam catee
aga ka meie ledisime end

in sema al treno c’as purteva
rongil, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer
Berlingueri matustele

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Peaminister ja tema alaealine sõbratar

Noemi Letizia

Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.

Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.

Mis toimus?

Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).

Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.

Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.

Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.

Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…

Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….

Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”

Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.

Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.

Porta a Porta versus Annozero

Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1

Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.

Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.

Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).

Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval

Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.

Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.

Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).

Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.

Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.

Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).

Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?

Kuninga uued rõivad

Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.

Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?

Silvio ja Veronica

Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.

Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Sa mäletad kui olid fašist ja viskasid Rooma tervitust?

Mussolini sünnipaik

“Kui sa kirjutad Mussolinist, kirjuta, et ta oli suurepärane riigijuht. Kirjuta, et tema ainus viga oli natsidega mesti löömine ja sõtta astumine – sõja kaotamine! Kõik muu, mida ta tegi, oli suurepärane” Enzo silmad lähevad särama, kui ta mulle seda ütleb – palju enam, kui hetk tagasi, kui me selle seitsmekümnekuue aastase mehega ühes Bertinoro osterias jalgpalli üle olime vaielnud.

Itaalia, milles elan mina, need, kes on minu sõbrad, arvavad, et Mussolini oli kurjategija, maailma saast, vaatamata sellele, et tema tegude hulgas võis olla ka midagi positiivset – teatud avalikud tööd, sotsiaalabi jne – mille loomine oli tol ajal nagunii üldiseks suundumiseks.

Kuid Itaalia on harva sisemiselt ühtne, võib-olla ehk mõnikord ainult esteetilistel või gurmaanlikel alustel, aga poliitilistes väärtustes ning ühiskondlikes valikutes ollakse alati lõhenenud, mõnikord kaheks, mõnikord rohkemakski. Arvamus Mussolinist ning fašismist on üks neist lõhedest.

Kolm aspekti Mussolinist

Fascio littorio

20 aastat Mussolini valitsust on liiga pikk aeg, et seda tervenisti ühte artiklisse mahutada, fašistlikust ideoloogiast rääkimata. Ent on mõned lood, mis teda ning tema korda väga hästi iseloomustavad, kirjeldavad selgelt, mislaadi inimesega oli tegemist ja millised olid tema võitluskaaslased.

Mussolini haaras võimu marsiga Roomale 1922. aasta oktoobris – teades, et nii ärimehed, sõjavägi kui ka parempoolsed poliitikud teda toetavad: kõik, kellel oli põhjust mitte soovide tööliste revolutsiooni, mis  tookord tundus veel reaalsusena. See marss tähendas muidugi pigem fašistide kogunemist Rooma ning sealseid sümboolse tähendusega paraade. Kuigi Mussolini püüdis luua müüti heroilist sõjaväemarsist Rooma peale tema enda juhtimisel, siis seda tegelikkuses ei toimunud, Mussolini ja tema sõbrad tulid Rooma Milanost rongiga. Kui Itaalia sõjavägi oleks tahtnud (kui oleks vastav käsk antud), siis oleks marss Roomale sõrmenipsuga laiali aetud, et aga kuningale Mussolini tegevus oli meeltmööda, siis lasti tal rahus võim võtta.

Tegelikult kuulub juba Mussolini tolleaegsesse valitsemisaega aspekt, mis demonstreerib, miks arutelud “mis oleks saanud, kui Mussolini poleks Teise maailmasõtta astunud” kuuluvad pigem ulmekirjanduse valdkonda kui reaalsesse poliitikateanalüüsi: Mussolini jaoks oli vägivald diplomaatiline vahend. 1923. aastal tapeti Kreeka ja Albaania piiri lähedal neli Itaalia sõdurit. Sõdurid olid seal Rahvaste Liidu komisjoni assisteerimas, seda komisjoni, mis tegeles Kreeka ja Albaania piiriküsimuse lahendamisega. Itaalia esitas Kreekale ultimaatumi, nõudes 50 miljonit liiri reparatsioone ja süüdlaste mahalaskmist. Kreeka ei suutnud aga süüdlasi leida ning vastuseks pommitasid Itaalia väed Corfu saart, ning okupeerisid selle, tappes vähemalt 15 tsiviilisikut. Rahvaste Liit tegi otsuse Itaalia kasuks – Mussolini ähvardas, et Itaalia astub sealt välja – ning Kreeka oli sunnitud maksma reparatsioone.

Võimule jäämiseks jätkas Mussolini manipuleerimist, 1923. aastal vastu võetud valimisseadus (legge Acerbo) tegi Itaaliast ühe valimisringkonna. Nimekirjade suurus oli piiratud kahe kolmandikuga kohtade üldarvust (seega 356 535-st) ja nimekiri, kes saavutas enamuse rohkem kui 25% häältest osutus täies ulatuses valituks. Ülejäänud 179 kohta kuulusid sel puhul jagamisele vähemusse jäänud nimekirjade vahel vastavalt 1919. aasta proportsionaalsele normile.

Mussolini pani kokku Lista nazionale fašistidest, demosotsiaalidest, liberaalidest, mitmetest parempoolsetest ning mõningatest teistest, tuntud ka Listone (suur nimekiri) nime all. Vähendamaks veelgi opositsiooniparteide kohti moodustasid fašistliku partei ekstreemsed liikmed (need, kes ei tahtnud ka mõõdukate parempoolsetega koostööd teha) eraldi nimekirja, Lista nazionale bis, mille sümbolil oli Rooma kotkas (aquila romana) ja fascio littorio, Listone sümboliks oli lihtsalt fascio littorio.

Vaatamata sammudele, mis oleksid taganud JOKK-võidu, tundusid fašistid leidvat, et parem on kui vastaseid üldse ei oleks või nad vähemalt suu kinni hoiaksid – vägivald oli ka sisepoliitiline vahend. Valimisnimekirja esitamiseks oli vaja koguda 300-500 allkirja, mis oleksid notari poolt kinnitatud. Fašistliku partei liikmed ja poolehoidjad sekkusid nende nimekirjade loomisse “provokatsioonidega”, mis tähendas muuhulgas ka näiteks notari läbipeksmist, allkirjastatud lehtede äravõtmist ning muud laadi vägivalda; fašistid segasid ka valimiskoosolekuid,  näiteks Genovas privaatkonverentsi korraldanud sotsialistliku pareti esindaja ei saanud isegi mitte suud avada, kuna fašistid tungisid relvastatult saali ning tegid koosoleku toimumise võimatuks. Sotsialist Giacomo Matteotti sõnul 60 nende kandidaati sajast ei saanud oma piirkonnas vabalt liikuda ning vähemalt üks neist, härra Piccinini, tapeti oma maja ees.

Mussolini telegrafeeris kõikidesse prefektuuridesse, et tuleb rakedada iga jõupingutus selleks, et garanteerida Lista Nazionale võit: läbi võitluse mitte-osalemise vastu, läbi propaganda “kuidas täita valimissedelit korrektselt” ja eriti  läbi manifestatsioonide ja avalike patriootlike ja religioossete ürituste, kus ainult fašistid võisid ennast demonstreerida kui ainsad legitiimsuse hoidjad ja rahva esindajad.

Ka valimispäeval endal võis valimisjaoskondades näha inimesi, kes jälgisid, kuidas hääletati ning hääletussedelite puhul oli hiljem näha, et paljud neist olid suhteliselt kindlalt täidetud sama käega. Hääletuse salajasus ning võimalus vahelesegamata selles protseduuris osaleda oli tagatud üldjoontes vaid neile, kellest teati olevat fašistide pooldajad. Kõige selle tulemina sai Listone 1924. aasta valimistel 60% häältest ja 356 deputaati, sellele lisaks veel “lista bis” 4,8% häältest ning 16 kohta, andes kokku 375 parlamendi liiget, kellest 275 olid Üleriigilise Fašistliku partei liikmed.

Enamik ajalehtedest protesteeris niisuguste valimiste vastu, osutades vägivallale ja rikkumistele, vaid mõned üksikud tunnistasid üleriikliku bloki võitu. 30. mail tõuseb Camera arutelul Giacomo Matteotti, sotsialistide esindaja, ning esineb kõnega, kus loeb üles kõik valimiste protseduuris ette tulnud rikkumiste liigid, koos konkreetsete näidetega, nimetades nimesid. Parlament ei kuula teda muidugi rahus, mitmeid kordi nõutakse tema kõne lõpetamist, hõigatakse iroonilisi kommentaare – eriti aktiivne oli üks fašistide esindaja onorevole Farinacci – millele opositsioon reageerib vastulausetega, viimastelt saab Matteotti ka omajagu aplause. Presidente nõuab siiski vaikust ja kuigi ta palub Matteottil korduvalt olla lühem, siis tagab ta mehele võimaluse oma kõne lõpule viia. Mõned Lista Nazionale liikmed lahkuvad vihaselt saalist  Matteotti nõuab oma sõnavõtu lõpus valimiste tühistamist rikkumiste tõttu. Tema ettepanek hääletatakse maha. Siiski õnnitlevad pooldajad Matteottit julgete sõnade eest. Matteotti vastab ainult: “mina pidasin oma kõne ära. Teie hakake nüüd minu matusekõnet ette valmistama”

10. juunil 1924 röövivad fašistlikud skuadristid Matteotti, tema laiba leiab sama aasta augustis üks koer. Mõrvar, Amerigo Dumini, teatas endast Mussolinile natukene pärast selle teo sooritamist, Mussolini püüdis teda peita, kuid tunnistajad olid näinud autot, millega Matteotti keha transporditi, ning see sidus Dumini mõrvaga. See sündmus tekitab suure rahulolematuse ühiskonnas, fašismi esimese kriisi. Kuigi nii opositsiooni ajalehed kui ka mõned Mussolini liitlased osutavad talle kui teo tellijale, siis Mussolinile süüdistust ei esitata. 1926. aastal tapjate üle peetud kohtuprotsessis juhib kaitset tollane fašistliku partei peasekretär Roberto Farinacci, toosama mees, kes oli Matteotti kõned parlamendis katkestada püüdnud. Kolm skuadristi (Dumini, Albino Volpi ja Amleto Poveromo) mõistetakse süüdi tahtmatus tapmises, karistuseks 6 aastat vangistust.

1947. aastal võetakse Itaalias vastu dekreet (Decreto Luogotenenziale del 27.7.1944 n.159), mis tunnistab potentsiaalselt tühiseks kõik fašistliku epohhi vanglakaristused, mis olid pikemad kui kolm aastat. Matteotti röövinud ja mõrvanud Giunta, Rossi, Dumini, Viola, Poveromo, Malacria, Filippelli, Panzeri üle peetakse taas kohut, ning Dumini, Volpi ja Poveromo mõistetakse mõrva eest eluks ajaks vangi (mis hiljem asendati 30-aastase tähtajaga). Mussolini võimalikust osalusest ei räägita ka seekord midagi.

Paljud Mussolini valikud võimul ning eralus näitavad minu arvates selgelt tema vastikut, argpükslikku nurjatust, ilmekaimalt kirjeldab seda ehk lugu ta esimesest abikaasast. Enne kui Mussolinist sai il duce, siis kohtus ta naisega, kelle nime oli Ida Dalser. Dalser sünnitas 1915. aastal poja, Benito Albino, kelle Mussolini tunnistas ametlikult oma lapseks.

Samal, 1915. aastal abiellub Mussolini aga oma sünnilinnast Predappiost pärit Rachele Guidiga: kui Ida Dalser sellest teada saab, siis nõuab ta loomulikult omaenda legaalset tunnistamist. Asjaolust, kas Mussolini ka Dalseriga ametlikult abielus oli, pole kahjuks üheseltmõistetavaid tõendeid, kuna pärast võimuhaaramist nõudis Mussolini nimelt kõigi paberite hävitamist, mis teda naisega sidusid. Kuid hävitamist ei suudetud teha täielikult, näiteks jäid kahe silma vahele Milano comune poolt väljastatud dokument, mis nõuab Mussolinilt oma abikaasa Ida Dalseri tarbeks ülalpidamiskulusid.

Ida Dalser jätkab oma staatuse kinnitamist, vaatamata Mussolini-poolsele ignoreerimisele. Veel enam, ta süüdistab meest reetmises väites, et Mussolini võttis altkäemaksu Prantsuse valitsuselt, mõjutamaks alguses Esimeses maailmasõjas neutraalne olnud Itaalia astumist sõtta Austria vastu. 1926. aastal paigutatakse Ida Dalser vägivaldselt psühhiaatriahaiglasse, kus järgnevad korduvad elektrišokid ning teised keha ning vaimu hävitavad “protseduurid”. Naine sureb S. Clemente della Venezia psühhiaatriahaiglas 1937. aastal ajuverejooksu.

Benito Albino ei näe ema pärast 1926. aastat enam iialgi.  Tal õnnestub siiski lõpetada kool ning kuidagiviisi endale elatist teenida, olles pidevalt poliitilise politsei jälgimise all. Poisilt nõutakse, et ta lõpetaks igasuguse viitamise sellele, et Mussolini on tema isa. Hiljem suletiakse ka Albino psühhiaatriahaiglasse, kus ta 1942. aastal, pärast korduvaid koomat esilekutsuvaid süste,  sureb, olles vaid 27-aastane. Mussolini, olles oma võimu absoluutses tipus, ignoreeris nende kahe inimese kannatusi täielikult.

1978. aastal suletakse Itaalias kõik psühhiaatriahaiglad. Abivajavaid inimesi aitavad nüüdseni psühholoogid, psühhiaatrid, õed ja sotsiaaltöötajad nende kodudes või ambulatoorses korras.

Parem või vasak?

Cripta Mussolini

Enzo räägib mulle ka, et kuigi Mussolinit nimetatakse mõnikord vasakpoolseks, siis tegelikult oli ta “poliitikaülene” juht – kes suutis kaitsta tööliste huve, olemata kommunist. Sõnale kommunist jätkub pikk, mahlakas ja vihkav kirumine viimaste aadressil.

Mussolini oli kuni 1914. aastani Itaalia Sotsialistliku Partei vasakpoolse tiiva – Massimalisti – juht. Tuleb tähele panna, et juba 1914. aastal, kui Mussolini PSI-st lahkus, siis ülistas ta oma sõnavõttudes Esimese maailmasõda ning selle vägivalda, olles tihedalt seotud anarhosündikalist Soreliga (ja väidetavalt ka Prantsuse valitsuse rahadega, seda ei kõnelenud mitte ainult Ida Dalser).

Kuid tema pigem vasakpoolne taust väljendub ka 1919. aastal loodud Fasci Italiani di Combattimento, esimese fašistliku partei algses programmis, kus muuhulgas nõuti hääleõiguse laiendamist naistele, hääletamispiiri alandamist 25-lt eluaastalt kaheksateistkümnele, tööpäeva lühendamist kaheksale tunnile, tööliste esindajate nimetamist ettevõtete nõukogudesse, kõigi Itaalia territoorimil olevate kirikuvarade võõrandamist riigile jne.

Mussolini ei püsinud nendele algsetele ideedele kuigi kaua truu. Aastaid 1919-20 nimetatakse Itaalia ajaloos mõnikord “punaseks biennaaliks”, mida iseloomustavad tõepoolest “revolutsioonilised massid”, kes ootasid, et PSI juhtkond alustaks revolutsiooni – okupeeriti vabrikuid, blokeeriti igasugused Itaalia võidu tähistamised Esimeses maailmasõjas jne jne. PSI aga vaikis. Nähes, et revolutsiooni ei tule ja PSI on sisuliselt läbi kukkunud, otsisid ülemklassid oma positsiooni säilitamiseks liidrit ja leidsid Mussolini – võib-olla ka juhuslikult, mitte tänu viimase suurepärastele poliitikuomadustele. Võimu nimel kirjutas Mussolini oma programmi ümber, konservatiivseks, ning, tänu suurkodanluse ning militaarringkondade toetusele, PSI jäetud vaakumile ja taaskord õnnele, pääses Mussolini võimule, kus ta – väga stabiilselt – püsis kakskümmend aastat.

Mussolini fašismi märkimistväärivaim ideoloogiline aspekt oli ehk riigikesksus, kus riik seati moraalselt olulisemaks isikust ning kus inimene sai end poliitiliselt teostada ainult läbi riigi. Kuid Mussolini võim ise püsis kõigi kahekümne aasta jooksul pigem oportunistlikuna, otsides vastuseid ettekerkivatele üksiksündmustele, mitte viies süstemaatiliselt ellu mingit poliitilist strateegiat või programmi. Nii oli riigi rolli laiendamine majanduselus mitte niivõrd tingitud “riigi” kui absoluutse väärtuse olulisusest või sotsialistlikest väärtustest vaid seda kasutati õlekõrrena 1929. majanduskriisi tagajärjel. Mussolini Saksamaa-vastane välispoliitika keeras ennast Saksamaa-pooldajaks samuti pigem väliste jõudude tulemuse kui strateegilise kaalutlemise ning ideoloogia tõttu.

Mussolini võim ei olnud kunagi absoluutne, Itaalia oli Mussolini ajal kuningriik ning näiteks Carabinieri, sõjavägi ja diplomaatiline korpus allusid alati kuningale. Mussolini ei puutunud ka majanduslikke eliite – nagu näiteks perekond Agnelli, FIATi omanik – samuti säilitasid teatud laadi iseseisvuse ka ülikoolid. Professorid pidid küll kinnitama, et nad ei ole fašismi vastu, kuid pärast seda olid nad vabad mõtlema ja õpetama (võib-olla Mussolini oleks neid tahtnud allutada, aga see oleks tähendanud talle suure toetusbaasi kaotamist, tähtajatu lepinguga professor on üks kindlamaid positsioone Itaalia ühiskonnas).

Kas Mussolini lõi korra?

Mussolini imetlejad ütlevad sageli, et rongid käisid õigel ajal. Enzo kinnitab: “jah, Mussolini piiras vabadusi, aga tema ajal oli selles riigis kord“. Ma ei vaidle talle vastu, sest ma tahan kuulata, mida ta veel räägib ning teiseks ei usu ma, et mul oleks mingitki võimalust meest ümber veenda. Ta ütleks, nagu kõik fašistid, isegi siis, kui ma fašismi kohta midagi “head” ütlen, “me ne frego” ehk mul suva, moto, mis Mussolini režiimi ajal seintele riputati.

Giacomo Matteotti ütles oma eelpoolmainitud kõnes, oma elu viimases, fašistidele niimoodi:

Te ütlete iga päev, et tahate taastada riigi ja seaduse autoriteeti. Tehke siis seda, seni kuni on veel aega, vastasel juhul te tõesti, tõepoolest hävitate selle, mis on kõige põhimiseks olemuseks, rahva moraalse palge [la ragione morale della Nazione]. Ärge hoidke enam meie riiki jaotatuna härrasteks ja subjektideks, sest see toob kaasa ainult minemaajamise ja mässu. Kui aga vabadus on tagatud, siis võib küll tekkidavigu, ajutisi liiasusi, aga itaalia rahvas, nagu iga teine, on näidanud end teadvat kuidas ise oma vigu parandada.

Kuid teda ei kuulatud. Fašistlikule perioodile tagasi vaadates ei saa ma seda,  mis tolles Itaalias toimus, kuidagi nimetada korraks.  Ent kuidas diktatuurid end alati korra tagajana esitavad ning kuidas nad seda müüti tekitavad, selgitab taas väga hästi üks lugu Mussolini Itaaliast, lugu fotograaf Gino Girolimonist.

1924-28 aastani õõvastas Roomat mõrvaseeria, kus ohvriteks olid seitse väikest last, röövitud, vägistatud ja tapetud. Esimene lastest, neljane Emma Giacobini röövitakse 1924. aasta 31 märtsil avalikust pargist ning leitakse päev hiljem vägivallatunnustega, kui siiski elusana. Paar kuud hiljem järgneb teise väikse tüdruku, Armanda Leonardi, röövimine, vägistamine ja surm. Ajalehed korjavad üles rahva ahastustunde ja hakkasid nõudma kurjategija kiiret vangistamist. Närviline Mussolini, kes ei soovi, et jääks mulje nagu tema režiim ei suudaks tagada korda kutsub enda juurde politseiülema Artur Bocchini ning nõudis, et see tagaks võimalikult kiiresti mõrvade kohtusseviimise.

Järgnevatel aastatel leitakse veel viis tapetud last, samasuguste vägivallatunnustega

Politsei arreteerib ühe pedofiiliakuulsega kirikuteenri ning ühe kutsari, kuid kummagi tegevused ei sobi faktidega, mis politseil mõrvade kohta on. Õnnetu kutsar tunneb end nii häbistatuna, et otsustab mürgi abil siit maailmast lahkuda. Erinevate tunnistuste põhjal – tunnistajateks on muuhulgas ka üks 12-aastane toatüdruk – koostab politsei kahtlusaluse profiili, milleks on noor poissmees, umbes 38-aastane, rohelise Peugeot’ omanik, kes tiirutab autoga mööda linna, otsides seiklusi – Gino Girolimoni. Ajalehed rõhutavad, et Girolimonil oli kaks maja, millest fantaasia abil joonistub kiiresti rahva teadvusse pilt inimesest, kes elab ühes ning hoiab oma ohvreid teises majas, hämmastunult arutleti selle üle, miks signor Girolimoni kapp sisaldas tervelt 12 ülikonda. Kõneldakse, et Girolimonil oli kombeks lapsi vaadata ja neile karamelle kinkida.

Kinniste uste taga tehti kindlaks, et Girolimoni ei olnud Armanda Leonardi röövimise ajal Roomas, samuti, et 12-aastane toatüdruk töötas ühe kauni naise juures ning oli tema ja signor Girolimoni salajaste armastuskirjade postiljoniks. Mees ei olnud end kaitsnud, et vältida naise nimetamist abielurikkujaks. Politseile tekkis aina enam tõendeid, et Girolimoni oli süütu.

Aga avalikkus oli juba veendunud, et Girolimoni on monstrum, kes on tütarlaste surmas süüdi, nende hulgas ka Mussolini, kelle see andis kindluse, et tema režiim suudab tabada kurjategijad. Girolimoni arreteeritakse 7. mail 1927. Ta on seisnud pikalt ühe maja ees, püüdes leida võimalust oma armukesele kirja edasi saatmiseks, kuid tütarlaps hakkab vastu, karjub: ning sellest piisab, et arreerida Girolimoni kohutava süüdistusega, ajalehed saavad viimaks ometi trükkida pealkirjad: “Rooma koletis on kinni võetud”.

9. maiks ilmuvad “vastuvaidlematud tõendid” Girolimoni vastu. Kriminoloog Samuele Ottolenghi kinnitab, et arreteeritul on kurjategija iseloomu tunnistavad omadused. Leidub inimesi, kes kasutavad Girolimoni vastu fakti, et tal ei ole vuntse, samal ajal kui kurjategijal olevat need olnud: järelikult püüdis Girolimoni vuntse maha ajades uuringuid takistada.  Il Duce tahe ning mure oma riigi pärast ei jää tulemiteta ning kõik kurjategijad avastatakse, kirjutakakse ajalehtedes.

Girolimonil ei puudu siiski ka toetajad. Avaliku korra komissar [commissario di Pubblica Sicurezza] Giuseppe Dosi lammutab süstemaatiliselt kõik õrnad sidemed, mis seovad tõendeid Girolimoni isikuga. Eeluurimiskohtunik vabastabki Girolimoni kõigist süüdistustest, pärast seda kui isegi prokurör Mariangeli kinnitab, et Girolimoni “ei ole seda tegu toime pannud”.

Girolimoni vabastamine aga ei saa mingit tähelepanu: poliitilise mugavuse tagamiseks peidetakse see uudis ajalehede sisekülgedele, pressides info kokku kahte ritta – kui niigi palju. Mõne aja pärast vabastatakse Girolimoni vahi alt, täielikus vaikuses, üteldakse: “minge” ja mees leiab end tänavalt, rikutud eluga. Aastateks jääb Girolimoni nimi pedofiili ja vägistaja sünonüümiks ning kõik tema nõuded reaalseid fakte avaldada põrkuvad autoriteetide keelduva müüri vastu. Vaja ei ole mitte tõde, vaid muljet, et kurjategijad on kiiresti kinni võetud, vaja on muljet korrast, mitte seadust või tõde.

Komissar Dosi aga jätkab mõrvaseeria uurimist, kuni kõik faktid näitavad ühele mehele: anglikaani preestrile nimega Ralph Lyonel Brydges, kellel on ka eelnevaid karistusi laste väärkohtlemise pärast. Dosi palub oma ülemustelt avaliku süüdistuse alustamist, kuid leiab ainult suletud uksed. Dosil õnnestub kohata Brydges’i 1928 Genova sadamas, kus too üritab laevale minna, et Itaaliast lahkuda. Dosi arreteerib ta süüdistusega Rooma tüdrukute tapmises. Brydges tuuakse Rooma ülekuulamisele, suletakse kolmeks kuuks psühhiaatriahaiglasse. Kuid kuna tema süüdimõistmine võiks tuua potentsiaalseid probleeme Vatikani (kes oli aktiivne Girolimoni süüdistaja) ning Anglikaani kirikuga ning potentsiaalselt ka Inglismaaga, lastakse Brydges vabaks ning ta lahkub Itaaliast. Komissar Dosi paigutatakse ümber Assisisse ning nõutakse, et ta “unustaks juhtumi”. Varsti mees ka arreteeritakse ning suletakse ka kaheksateistkümneks kuuks psühhiaatriahaiglasse, kust Dosi vabaneb 1940. aastal.

Pärast sõda naaseb komissar politseiteenistusse, saab questoreks ning siirdub ka tööle Interpoli.

Gino Girolimoni sureb 1961. aastal, tema matustel on vaid mõned üksikud sõbrad nende hulgas ka komissar Dosi.

Diktatuurid ei loo korda. Juba Dosi ning Girolimoni pärast ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, nagu Mussolini oleks Itaalias korra kehtestanud. Diktatuurid ei saa olla samal ajal seadusele põhinevad õigusriigid, sest diktatuurid sobival juhusel teevad omaenda seadusi ümber või ignoreerivad neid. Mussolini valitsusajast rääkides võiks veel pikalt kirjeldada tolleaegset korruptsiooni, luksuseselavaid kõrgeid ametnikke, kes karistamatult varastasid. FIAT-l õnnestus kohustada sõjaväge eksklusiivselt ostma vaid nende toodangut, jättes välja kõik muud tootjad. Reggio Emilias võib kohata ikka veel kibedust, sest just seal töötas Officine Meccaniche Reggiane välja kiire ning kergeltmanööverdatava ühekohaline hävituslennuku, mis teises maailmasõjas oli üks kõige hinnatumatest. FIATi ja sõjaväe korruptiivse kokkuleppe tõttu hukkusid Itaalia sõdurid, sest riik ei suutnud isegi omaenda ressursse mõistlikult kasutada – kuigi lõpuks, Teise maailmasõja puhkemisel Reggiane ignoreerimine siiski lõpetati, kuid selle areng oleks võinud sootuks teistsugune olla.

Mõnikord nimetatakse selleks “korraks” sotsiaalse konflikti puudumist, aga see ei ole õige. Sotsiaalne konflikt iseenesest ei näita “korra puudumist”, sotsiaalne konflikt ei ole ühiskonna haigus vaid palavik, mis indikeerib, et midagi on valesti. Hävitades selle indikaatori lükkab diktatuur tavaliselt lihtsalt probleemi plahvatamist edasi. Lisaks, terroriseerides kõiki, kes probleemidele osutavad, õpetab seesugune kord inimestele argpükslust, pealekaebamist, konformismi. Kuid režiimi lõppedes – või liigpikalt kestes – jõuab ühiskond ikkagi olukorda, kus tuleb tõtt vaadata kurjategijate merega, korruptantide merega, ignorantide merega – probleem, mida Eesti lugejad hästi tunnevad.

Mussolini haual

Predappio kalmistu

Seda kõike teades lähen ma ikkagi Predappiosse, et oma silmaga näha, kui tugev on müüt. Just Predappios, tillukeses Romagna linnas Mussolini sündis ning praeguseks on see muutunud peaaegu tema muuseumiks. Saab külastada Mussolini sünnimaja, ajaleheputkast võib osta fašistliku sümboolikaga märgikesi. Predappio külje alla, hiiglaslikku perekrüpti on Mussolini ka maetud.

Läheme kolmekesi, kõigil sama huvi ning keegi meist ei tunneks ennast seal vist üksi hästi. Surnuaeda on kerge leida ning ma ei pea teed küsima, juba mõte, et ma peaksin ütlema suvalisele möödakäijale Predappios “vabandage, kus siin kalmistu on” tekitab minus ebamugavuse. Ma ei otsi seda ju selle pärast, mida nemad mõtlevad!

Krüpt ise paikneb otse peavärava vastas. Seisatame seal ees korra, et pilti teha, vestleme vaikselt Eesti keeles. Tuleb üks perekond: ema, isa, umbes viieteistkümne-aastane tüdruk ja ligi kahekümnene poiss. Nad vaatavad meid, rõõmsa aupaklikkusega. Ma peaaegu kuulen nende mõtteid isegi välismaal austatakse Mussolinit või fašistid teisest riigist. Ma igaks juhuks ei näita, et ma itaalia keelt mõistan, sest fašistidega olen ma varem piisavalt vestelnud. Pealegi ei taha ma neile valetada vaid pigem vaikselt vaadelda.

Krüptis tekib tunne nagu oleksin Vatikanis, aga mitte kunstiväärtuste vaid õhkkonna poolest. Hiiglaslik Mussolini büst tema haua kohal, kuhu on asetatud fascia – selle ümber on trikoloor. Inimesed mööduvad vaikselt ja vaatavad pühal ilmel. Igaüks võib kirjutada oma mõtteid hauaraamatusse – see on täis igavese truuduse kinnitusi, seda, et il Duce oli Itaalia ainus tõeline juht ja tema mõtteid hoitakse elus.

Piazzale Loreto

“Fašistidele on Milanos ruumi vaid Piazzale Loretol” – umbes nii seisab ühel Milano centro sociale loosungil. Seal, kuhu Mussolini surnukeha jalgupidi üles riputati, kui partisanid mehe olid tabanud katsel Itaaliast põgeneda.

Üks vana naine seisab krüptis ja vaatab pühaliku ilmega. Siis hakkab ta pisaraid pühkima. Tihti üteldakse, et partisanide probleem ei olnud mitte see, et nad fašiste tapsid, vaid et nad tapsid neid liiga vähe.  Liiga vähe ning fašistlikud ametnikud said tööle naasta ning Itaalia arengu viia tinastesse seitsmekümnendatesse, berlusconianismi ja põhiseaduse mittetäitmisse. Vaadates seda naist nutmas, mõistan ma väga hästi, miks partisanid nii toimisid, miks nad ei tapnud rohkem. Partisanid olid inimesed. Inimesed.

Üks mu sõpradest läheb välja, et meid, kes me fotosid teeme, seal oodata. Ta jutustab pärast, et algusesnähtud perekonna poeg väljus kohe pärast teda, lähenes otsimaks kontakti. Mu sõber tegi emotsioonitu kivinäo ning samal hetkel väljus ka ülejäänud perekond. Poiss pöördus seepeale krüpti poole, viskas käe Rooma tervituseks ning heitis seejärel mu sõbrale uhke pilgu.

Bolognasse tagasi tulles me kuulame  Lombardia partisanilaulu “La Badoglieide” üle ja üle ja üle.

autor: Oudekki Loone, Bologna

O Badoglio, o Pietro Badoglio
ingrassato dal Fascio Littorio,
col tuo degno compare Vittorio
ci hai già rotto abbastanza i coglion.

Oo Badoglio, oo Pietro Badoglio
rasva läinud Fascio Littorio’ist
koos samaväärse Vittorioga
oled oma perse küllalt tõmmanud lohku

T’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai fait parei,
t’ l’as mai dit, t’ l’as mai fait,
t’ l’as mai dit parei,
t’ l’as mai dilu: sì sì
t’ l’as mai falu: no no
tutto questo salvarti non può.

Ei ole eal öelnud nii
ei ole eal teinud nii
ei ole sa eal öelnd, ei ole sa eal teind
ei ole eal öelnud nii
pole sa eal seda öelnud: jaa-jaa
pole sa eal seda teinud: ei-ei
see kõik sind päästa ei saa!

Ti ricordi quand’eri fascista
e facevi il saluto romano
ed al Duce stringevi la mano?
sei davvero un gran bel porcaccion.

Sa mäletad, kui olid fašist
ja viskasid Rooma tervitust
ja Ducel sa surusid kätt?
Oled tõesti üks väga suur siga

Ti ricordi l’impresa d’Etiopia
e il ducato di Addis Abeba?
meritavi di prendere l’ameba
ed invece facevi i milion.

Sa mäletad ettevõtmist Etioopias
ja Addis Abeba hertsogkonda?
Sa oleks pidanud saama viiruse
kuid said hoopis miljoneid.

Ti ricordi la guerra di Francia
che l’Italia copriva d’infamia?
ma tu intanto prendevi la mancia
e col Duce facevi ispezion.

Sa mäletad sõda Prantsusmaal,
mis Itaalia kattis häbiga
aga sina võtsid hoopis meelehead
ja koos Ducega käisid inspekteerimas

Ti ricordi la guerra di Grecia
e i soldati mandati al macello,
e tu allora per farti più bello
rassegnavi le tue dimission?

Sa mäletad sõda Kreekas
ja sõdureid, kes saadeti veresauna
ja sina, et end kaunistada veelenam
astusid tagasi oma kohalt

A Grazzano giocavi alle bocce
mentre in Russia crepavan gli alpini,
ma che importa ci sono i quattrini
e si aspetta la grande occasion.

Grazzanos mängisid bocce
samal ajal Venemaal kärvasid alpinid
aga mis see loeb, kui on rahakest
ja saab oodata suurt võimalust

L’occasione infine è arrivata,
è arrivata alla fine di luglio
ed allor, per domare il subbuglio,
ti mettevi a fare il dittator.

Võimalus lõpuks ju tuli
jõudis kohale juuli lõpus
ja siis, taltsutamaks kaost
sa võtsid ja hakkasid diktaatoriks

Gli squadristi li hai richiamati,
gli antifascisti li hai messi in galera,
la camicia non era più nera
ma il fascismo restava il padron.

Skuadristid sa kutsusid tagasi,
antifašistid panid sa vangi
särkide värv enam polnud must
aga peremeheks jäi ikka fašism

Era tuo quell’Adami Rossi
che a Torino sparava ai borghesi;
se durava ancora due mesi
tutti quanti facevi ammazzar.

Olid sinu too Adami Rossi,
kes Torinos  kodanikke tulistas
kui oleks kestnud veel kuud paar
oleksid maha löönud nad kõik

Mentre tu sull’amor di Petacci
t’affannavi a dar fiato alle trombe,
sull’Italia calavan le bombe
e Vittorio calava i calzon.

Kui sina Petacci afäärist
igal nurgal puhusid sarve
Itaaliale kukkusid pommid
ja Vittoriol kukkusid püksid

I calzoni li hai calati
anche tu nello stesso momento,
ti credevi di fare un portento
ed invece facevi pietà.

Püksid kukkusid sinulgi
just selsamal hetkel
sa uskusid end tegemast imet
aga tegid end ainult lolliks

Ti ricordi la fuga ingloriosa
con il re, verso terre sicure?
Siete proprio due sporche figure
meritate la fucilazion.

Sa mäletad kuulsusetut põgenemist
kuningaga mestis, ohutule maale?
Olete lihtsalt kaks räpast kuju
ja väärite mahakõmmutamist

Noi crepiamo sui monti d’Italia
mentre voi ve ne state tranquilli,
ma non crederci tanto imbecilli
di lasciarci di nuovo fregar.

Meie kõngeme Itaalia mägedes
samal ajal kui teie istute rahus
aga ärge uskuge meid olevat nii lollid,
et laseme end uuesti petta

No, per quante moine facciate
state certi, più non vi vogliamo,
dillo pure a quel gran ciarlatano
che sul trono vorrebbe restar.

Ei, ükskõik kui palju mesijutte te ei räägi
olge kindlad – rohkem me teid ei taha
ütle seda ka tollele suurele šarlatanile
kes troonile jääda tahab

Se Benito ci ha rotto le tasche
tu, Badoglio, ci hai rotto i coglioni;
pei fascisti e pei vecchi cialtroni
in Italia più posto non c’è.

Kui Benito ajas kopsu üle maksa
sina, Badoglio, ajad sita meil keema
Fašisteile ja vanule lurjusile
Itaalias enam kohta ei ole!

Camorra: nii nagu ta on

Unustage Sopranod. Unustage “Ristiisa”. Unustage väited nagu “kui maffiat ei oleks, siis sitsiillased ei tantsiks vabadel hetketel nii kaunilt tangot”. Kuulake neid paljusid itaallasi, kelle huultel sõnad “camorra” või “‘ndragheta” või “maffia” kõlavad mürgise vihkamisega ning vaadake nende silmi, mis maffiavastaste magistraatide Falcone ja Borsellino nimedegi mainimisel veega täituvad. Ja siis lugege Roberto Saviano imelise kerguse ja emotsionaalse haaravusega kirja pandud romaani ja vaadake Matteo Garrone filmi, mis selle teksti essentsi on imeusutavalt ekraanile toonud. Filmi, mis esitab ilustamiseta, peaaegu dokumentalistlikul moel maad, mis on täielikult maffia kätes, lastes tegevuspaikadel juhtida pildirežiid.

Uskumatu usutavus

Me oleme seal, ekraanil, me elame ja kannatame, filmiruum ja reaalne ruum saavad üheks, saadetuna napoli ja caserta dialektist (enamik näitlejaid on tavalised noored neist piirkonnist), päriselulise detailirikkusega, inimese vaatepunktist. Dünaamiline ja täpne operaatoritöö viib meid kaasa kolmeteistkümneaastane Totòga, kes aitab ema, viies toitu koju lähedalelavatele perekondadele ja tahab saada suureks ning sõita autoga motorino asemel. Suured selles maailmas on aga märgitud püstolikuulidega ning ainus, mis seal loeb, on raha ning surnud kehade arvestus. Seda taipavad selgelt hilisteismelised Marco ja Ciro, kuigi muu maailmas võib neile segaseks jääda, kuid fakt, et suuremad relvad annavad territooriumi, kus käskida, on neile hästi tuntud.

Selles tumedas ja raskes maailmas elab geniaalne rätsep Pasquale, kes armastab oma tööd üle kõige, kuid soov saada tunnustust ja palka, mida kasvõi liialdades võiks õiglaseks nimetada, viib ta vaid ohtlikesse olukordadesse. Maestro, ütleb Pasquale oma naisele pärast salajast loengut, mis antud Hiina tööliste – arvatavasti vähemakstud illegaalsete immigrantide – vabrikus, nad kummardasid mulle ja ütlesid maestro. Kuid paraku elab ta Süsteemis, kus väärikusel ja armastusel ei ole kohta, sest raha neid otseselt ei vaja.

Raha vajab vaid kellegi omandiks olemist, suurtes kogustes – ning kui tehase ohtlikke prügijäätmeid saab ümber töödelda 25 senti kilolt odavamalt – poole hinnaga – siis ei ole ju oluline, mis nendega tegelikult juhtub. Ohtlike jäätmete tootjale ei ole reaalselt oluline, kui vanad on inimesed, kes veavad prügi laiali mööda ladustamispaika, et sellest seal ebaseaduslikult komposti teha (ja kas neil on vaja patja istmele, et esiklaasist välja näha) ning ülimürgiseid jäätmeid, mida ka Itaalias matta ei riskita, võib ju lõpuks ka humanitaarabi nime all Aafrikasse saata: jäätmed, mille ligi saatjad ainult maskides ning spetsülikondades minna riskivad – darthvaderliku hingamise saatel.

Filmi soundtrack haarabki oma lihtsa geniaalsusega koosnedes peamiselt neistsamust helidest ja häältest, mida demonstreeritavais paikades iga päev kuuleb ning annab reaalsusetunde, ja hetkiti kõlav neomelodico, muusikastiil, mille loojaks peetakse camorristat Luigi Giulianot, paneb i-le täpi. Need on just need laulud, mida võib kuulda enamikes Napoli baaridest ja autoaknaist – ja mis on ka üheks kuritegelikest äridest. See on muusika, mida põhja-Itaalias peaaegu ei kuule, erandina mõned üksikud esitajad – näiteks ka “Gomorras” kõlav tugevasõnumiline Nino d’Angelo. Kaasaegne Napoli etno, see on neomelodico, loodud kuulamaks just neil tänavail ja millesse riietatuna omandab Garrone film selle viimase tõelisusepuudutuse, südamessetungiva ehtsuse.

Hädaohtlik usutavus

Filmi aluseks olnud romaani “Gomorra”, 2006. aastal Itaalias edetabeleid rünnanud ja 2007. aastal NYTimesi poolt saja maailma parima raamatu hulka valitud teose fenomen seisneb just sellessamas ehtsuses ja usutavuses. Kuid – tähelepanu! – seda ei ole kerge lugeda, see pole lektüür lennukisse või elektrirongi, et paari lehe kaupa vabadel hetkedel meelt lahutada (kui teil ei ole just plaani oma peatusest alati mööda sõita). “Gomorra” on raamat, mis ei näita Il Bel Paeset, Ilusat Maad, nagu itaallased oma kodumaad kutsuvad, mitte kultuuri- ja ajaloohõngulise imena, vaid demonstreerib tema musta poolt, camorra majanduslikku impeeriumi ning selle maailmavalitsemisigatsust. Kuigi Saviano sile keelekasutus on imeline ja naudingutvalmistav, paneb see raamat lugedes ikka ja jälle peatuma ning mõtlema, vaatama neidsamu riideid, firmamärgiga või mitte, mida tehakse camorra tumedates tehastes, kingi, toitu, kõike, mida me tarbime USAst Eestini, Itaaliast Hiinani ning mis kõik on osa sellest elust, mis on röövinud paljudelt inimeseksolemise mõiste.

Saviano ise kirjutas oma esikraamatuga alla ka oma surmaotsusele, sest nii ehtne pilt ei saa mõjumata jääda isegi camorristidele endile, hirmutavalt. Nii liigub noor kirjanik ja ajakirjanik vaid politsei või karabinjeeride valve all – ka tema on maksnud valiku eest rääkida karmi hinda. Nagu ta ütles ise ühes intervjuus mõni aasta tagasi:

“Perse see edu. Ma tahan elu, vaat nii. Ma tahan kodu. Ma tahan armuda, juua õlut avalikus kohas, minna raamatukokku ja valida raamatuid lugemiseks, tutvudes neljandikuga kaanetekstist. Ma tahan jalutada, võtta päikest, hulkuda vihmas, kohata inimesi ilma hirmuta ja ilma oma ema ehmatamata. /../ Kurat, ma olen ainult kahekümnekaheksa aastane! Ma tahan kirjutada, kirjutada, kirjutada, sest see on minu kirg ja minu vastupanu ja mina, kirjutamaks, pean olema küünarnukkideni reaalsuses, tundma selle lõhna ja mitte elama steriilselt nagu mingis dekompressioonikambris, karabinjeeride kasarmus – täna siin, homme kahesaja kilomeetri kaugusel – ümberpaigutatuna nagu mingi pakk, ilma teadmata, mis juhtub või võiks juhtuda.”

Just selle kohutava ja katastroofilise elu täpne kujutamine on nii Saviano raamatu kui Garrone filmi menu aluseks. See absoluutne reostamine, absoluutne ebamoraalsus, absoluutne vägivald, absoluutne võimu kuritarvitamine, absoluutne noorukite elu hävitamine – nende noorukite, kelle silmis ei ole enam armastust ja mistõttu neomelodici tekstid kõlavad üdini võltsilt – ongi maffia, organiseeritud kuritegevus, oma kõige puhtamal kujul. Seepärast tuligi teil unustada rämps, mille nimi on Sopranod, glamuur, millega Hollywood armastab reaalsust ilustada: Gomorra, filmi ja raamatuna, eitab sirgjooneliselt niisugust lähenemist ning näitab maffiat tema reaalsel kujul: räpane asjandus – igas mõttes räpane – obstsöönne ja tulevikuta.

Vastutad just sina

Kuid Gomorras kujutatu ei ole siiski maa, kus poleks valikut. Igaühel meist, ka kõige raskemates oludes, on valik jääda inimeseks, kõlab teose ehk kõige olulisema sõnumina. Selle valiku teevad filmis kõik juhtivad karakterid, otsustades ühte või teist viisi, valides Süsteemi või Inimkonna, hüljates sõbrad ja arnastuse või asudes nende poole teele.

Kuid autost lõplikult välja astunud Roberto vabanenud olek, raamatu autor Saviano valmidus oma elu katkestada, rääkimaks tõtt, mõrvatud Falcone ja Borsellino otsusekindlus ning tuhandete teiste, nimedeta, purustatud eludega, vaprus Süsteemist loobuda ja sellele vastu astuda, teeb reaalsuse lõpuks helgeks ning lootusrikkaks, keerates filmile, romaanile ning elule ootamatu vindi ning meenub, milline oli Gomorra saatus piiblis.

Ka meil on valik.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

«Gomorrat», nii raamatut kui filmi, esitletakse täna kell 18.30 Sõpruse kinos

Arvustus ilmus ka Postimehes

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka, mida kirjutas Kristel siinsamas blogis

Andreotti: kui Itaalia poliitika on selgelt hämar

Väljudes kinost, kus olin ära vaadanud noore režissööri Paolo Sorrentino suurepärase filmi «Il Divo», tundsin kerget üllatust, et just see film sai Cannes’i festivalil preemiaga pärjatud. Loomulikult mitte sellepärast, et «Il Divo» olnuks midagi keskpärast või tavalist.

Lugu Itaalia nn esimese vabariigi ühest kõige mõjuvõimsamast ja probleemsemast poliitikust Giulio Andreottist on lihtsalt suunatud eelkõige itaallastest vaatajatele, st inimestele, kes juba teavad ja tunnevad kõiki Andreotti-epohhi sündmusi.

Respekteerib nõudlikku vaatajat

«Il Divo» näitab oma minimalistlikul moel seda, mis toimub poliitilise eesriide taga, intriigide tulemeid – näiteks maffiavastase magistraadi Falcone mõrvamist – esitatakse aga üksnes sümbolistlike kujundite abil (millest enamik on itaallastele ilmsed ja paljukorratud). Just seesama sümbolism, kuigi raskestimõistetav neile, kes ei ole sinasõber Itaalia poliitilise ajalooga, on üks filmi paljudest rikkustest.

«Il Divo» ei korda seda, mida me juba hästi teame: see teos respekteerib vaatajat, usub, et me ei ole ignorandid (ka selles mõttes, et suudame pärast filmi minna ja raamatukogu või interneti abil tundmatud elemendid enda jaoks lahti seletada). Niisugust lähenemist näeb tänapäeva filmikunstis aina vähem ja vähem, ent mis veel tähtsam, need kuulsad juhtumid ei olegi tegelikult filmi peamiseks argumendiks.

Sümbolism Quirinale kassist, kes vaatab Andreottile otsa; rulast, mis tähistab viisi, kuidas tapeti Falcone, «viimsest õhtusöömajast», kõik asetatud madalasse low-key valgusskeemi, kus peamiselt kontuuridega tähistatakse olulist…

See kõik ühendatuna peategelase Toni Servillo geniaalse näitlejatööga (Servillo teeb ülihuvitava rolli ka «Gomorras», mis samuti PÖFFil linastub) avabki meile tee selle meistriteose peamise idee juurde – on selge, et Andreotti ja tema fraktsioonikaaslaste poliitiline mõte ja praktika ei saa toimida, ilma et see oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.

Seda asjaolu, mida kinnitavad faktid on leidnud mitu korda kinnitust ka kohtus, ei ole kunagi varem nii selgelt ja ühtselt demonstreeritud kui «Il Divos» – samas jätab film Andreottile alles ka teatud inimlikkuse.

Auhind film noir’i eest?

Kardan siiski, et auhinna andsid Cannes’i kaheldamatult kompetentsed kohtunikud «Il Divole» pigem tehniliselt perfektse uusloome eest film noir’i žanris (mis kõneleb «ka» millestki olulisest) kui ühe poliitilise fenomeni sügava analüüsi eest.

Viimase eest, kokkuvõttes, väärib «Il Divo» aga oma ajastu suurimate filmide hulka lugemist.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Eestis olijatele: “Il Divo” linastub täna kell 21.30 Tallinna kinos Kosmos

Teadaanne: Giulietto Chiesa Eestis

Kuidas sai sündida 11. september 2001? Kes seisab maailma ühes võimsamas riigis korraldatud terrorirünnaku taga? Miks Maailma Kaubanduskeskuse hoone plahvatuse ametlikku versiooni usub vaid kolmandik ameeriklasi? Kas saame kunagi teada 9/11 tragöödia tegelikest põhjustest?

Niimoodi küsib kogumik «Zero», mis ilmus tuntud Itaalia politoloogi ja publitsisti Giulietto Chiesa eestvedamisel. Raamat sisaldab 11. septembri 2001. a sündmuste sensatsioonilise rahvusvahelise uurimise tulemusi. Raamatut ning tema ainetel valminud filmi “9.11. Uurimine nullist” esitleb Tallinnas, rahvusvahelises meediaklubis “Impressum” autor ise – Europarlamendi saadik Giulietto Chiesa.

Chiesa on l’Unità kunagine Moskva korrespondent ning PCI Genova osakonna üks juhtidest. 1989-1990 oli partner (fellow) Washingtoni uurimisinstituudis Wilson Center, Kennan Institute for Advanced Russian Studies. Varem keskendunud Nõukogude Liidule, siis muidugi paelus üheksakümnendatel Chiesa tähelepanu demokraatiatransitsioonid ning Venemaa. Uuel sajandil on ta süüvinud peamiselt globalisatsiooni ja sõjateemalistesse tegevusse (muuhulgas ka CIA roll Euroopas). Viimasel ajal ilmuvad tema sulest muuhulgas ka kaastööd ajalehtedes ja ajakirjades nagu La Stampa, Galatea, Megachip, MicroMega, Il manifesto, Latinoamerica). Chiesa on ennast alates 90.-st nimetanud poliitilistelt vaadetelt sotsialistiks, alates 2007. aastast Sinistra Democratica liige.

Soovitan minna kuulama ka kõigil Itaaliahuvilistel, sest Chiesa tutvustab kindlasti üht tüüpi Itaalia poliitilise mõtte toimimist – isegi siis kui konkreetne teema ei ole otseselt Itaaliaga seotud. Hiljem olete oodatud siia blogisse kommenteerima, kuidas oli ja mida arvata.

Üritus toimub 26. novembril algusega kell 17 “Rahva Raamatu” esitlusruumis Viru Keskuse 4. korrusel. Sissepääs tasuta. Lisainformatsioon: tel. (+372) 58 233977. Ürituse korraldab meediaklubi Impressum

Oudekki Loone, Bologna

Meie seda kriisi kinni ei maksa!

Eile oli meid Bolognas tänaval 40 000 – seda linnas, kus on umbes 300 000 elanikku, manifestatsioonil, mis algas neljapäeva hommikul kell 9. 30 (mis tähendas, et peamiselt olid kohal ülikoolitöötajad ja üliõpilased, sest ülikool streikis – isegi tehniline personal), kuid oli ka kooliõpilasi, õpetajaid ning lihtsalt linnakodanikke. Spontaanselt seitsmetunniseks kasvanud manifestatsioon sisaldas ka improviseeritud korras tekkinud marssi linna esimesel suurel magistraalil ning lõppes sit-in’iga ühel kesksetest ristmikutest (kui päris aus olla, siis 250-500 inimest jätkasid avatud mikrofoni ja väikse rongikäiguga veel umbes tunnikese). “Kui teie blokeerite meie tuleviku, blokeerime meie linna!” Peab ütlema, et nii elumajade kui kontorite akendelt elati meile kaasa ning lehvitati lippe (ja meie lehvitasime, kuid skandeerisime, et tule alla, tule alla, manifesteeri sina ka!). Ka enamus auto-, bussi ning rekkajuhte võtsid olukorda kannatlikult (või hoogsalt, meid signaalidega toetades): kolmapäeval senatis kinnitatud legge 133 ehk decreto Gelmini puudutab valusalt kõiki (mis muuhulgas Rooma tõi välja protestima umbes miljon inimest ning manifestatsioonid toimusid peaaegu kõigis Itaalia keskmise suurusega linnades, manifestatsioonide käigust püüan teha uue postituse).

Milles on asi?

Gelmini dekreet koos kcesoleva aasta eelarvega ongi Itaalia viimase aja poliitilise kliima nii tuliseks ajanud, et paljud kraamivad välja oma mälestused sellest, mis toimus 40 aastat tagasi, aastal 1968. kui Itaalia massiülikool läbi üliõpilasrahutuste sündis. See dekreet (algataja haridusminister Mariastella Gelmini nime järgi) ehk legge 133/2008 nimelt võimaldab – ja koos eelarve ning legge 133 finantsplaaniga (legge 133 näeb ette jooksvat avalike ülikoolide rahastuse vähendamist 2009-2013 aastani 63.5 mil eurot aastal 2009 kuni 455 mil eurot aastal 2013) – teeb sisuliselt vältimatuks ülikoolide kujundamise erasihtasutusteks. See kokkuhoiuplaan, mis muuhulgas ka läbi selle aasta eelarve tõmbab kokku üle 500 miljoni euro ülikoolide rahastust (FFO, finanziamento ordinario dell’università) ning tähendab muuhulgas, et iga viie pensionile läinud personaliliikme (nii õppejõud, uurijad kui tehniline personal) asemele võetakse tööle ainult üks. Umbes 87 000 kooliõpetajat ning 43 000 muud koolisüsteemi töötajat kaotavad töö. Põhimõtteliselt: probleem on ülikoolide privatiseerimiskatses ja koolisüsteemi rahastuse olulises vähendamises.

Kuid arvatavasti ainult ülikoolireform ei oleks suutnud nii suurt osa elanikest tagajalgadele tõsta ning üliõpilaste ja õppejõudude protestile märkimisväärset ühiskondlikku toetust kaasa tuua (lähtuvalt ideest, et ülikoolid, need on ju definitsiooni põhjal vasakpoolsed ja protestivad kõige vastu). Pealekauba – tegelikult on Itaalia haridusministeerium igal aastal otsustanud, et “koolisüsteemi tuleb moderniseerida” ning selle varjus on alati leidunud nii mõnedki rahastuse vähendamised (Prodi valitsuse viimane lõige oli teatud osale süsteemist ehk valusamgi kui praegune).

Ent tänavu otsustas Berlusconi juhitav valitsus, et nad on nii kõikvõimsad – olles võitnud valmised ja olles opositsiooni parlamendist välja mänginud – et nad võivad eirata ka poliitikategemise aabitsatõdesid. Ehk siis asjaolusid, et pensionite langetamine ja algkoolikulude kokkuhoidmine toovad alati kaasa laiaulatuslikud protestid, sest need puudutavad valusalt kogu elanikkonda (isegi Eesti kõige liberistlikumad valitsused ei ole julgenud pensione langetada).

Gelmini reform vähendab aga mitte ainult ülikoolide vaid kogu avaliku koolisüsteemi rahastust, nõudes koolidelt seeläbi ka didaktilise süsteemi muutmist, vähendades õpetajate arvu nii, et koolisüsteemi algjärgud peavad täies ulatuses läbi ajama üheainsa õpetajaga. Sellel süsteemil võib olla ka teatud voorusi – nagu proua Gelmini rõhutab, on lastel lihtsam, kui neil on ainult üks referentspunkt – aga haridussüsteemi niisugune ümberkorraldamine nõuaks parimagi tahtmise juures aega ning uute meetodite juurutamist. Teine oluline aspekt on see, et kulude kokkutõmbamisega suurendatakse õpilaste hulka klassis: kui praegu on Itaalia alg- ja keskastmes keskmiselt 22-24 õpilast õpetaja kohta, siis uue reformi tulemusena hakkab neid olema umbes 30. Tjah, ja tunnustatud haridusteooriad ütlevad – mille järgi näiteks Soome haridussüsteem töötab – , et parim suhe peaks olema 15 õpilast õpetaja kohta, edasi tuleb võtta abiõpetaja, kaebas mulle üks algklasside inglise keele õpetaja Annozero salvestusel.

Samuti kaotab see süsteem ära ka algkoolide pärastlõunase õppe ning vähendab üldiselt tundide arvu ning eelkõige võimalike seminaride ja laboratoorsete tööde arvu. Õpetajad on kinnitanud, et niisugustel tingimustel ei ole neil võimalik anda sama kvaliteediga haridust nagu seni. siin üks paralleel Eestiga: liiga vähe tunde võib viia ka sellele, et õpetajad on sunnitud kas ülikiiresti materjalist “läbi ratsutama” või õpetama oluliselt vähem. Viimane tähendab aga seda, et iga järgnev aste – s.h ka ülikool peab oma programmi ümber tegema ning kokkuvõttes jääb suur osa teadmisi edastamata. “Teadmine ei ole kaup, teadmine on avalik hüve ja teda me kaitseme võitlusega!” skandeeriti eile Bologna tänavatel.

Kas kõik on siis vastu?

Ma kuulnud ka arvamusi, et rahastamise vähendamine on hea, sest see sunnib koole ning ülikoole efektiivsemalt töötama ning et angloameerika ülikoolid ju töötavad erasihtasutustena väga hästi. Muide, neid arvamusi kuuleb aeg-ajalt ka täiesti ülikooli ja koolisüsteemi sees, isegi mitte-berlusconiaanidelt. Liberistlikke majanduspoliitikaid toetavavad Itaalias ka mõned teised poliitilised jõud.

Kuid mind paneb tõeliselt imestama, kuidas on võimalik neid inimesi, kes Itaalias uurimistööd teevad panna veel efektiivsemalt töötama, nimelt enamik statistikaid – nii palju kui teadustöö üldse on kvanifitseeritav – väidab, et Itaalia uurija teeb kõige hinnaefektiivsemat tööd, olles lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kontekstis kõige vähem makstud ning produtseerides nii artiklite arvult (ja sisukuselt, näiteks rahvusvaheliste preemiate arvestuses) võrdväärset või esirinnas tööd. Majandusteooria algkursuseski räägitakse, et loogiline käitumine inimese poolt on vähem töötada kui talle vähem raha makstakse. Loogika “kui raha on vähem, siis oleme efektiivsemad” võib võib-olla mõnes kontekstis paika pidada, aga sotsiaalvaldkonnas meenutab see mulle rohkem koonduslaagriloogikat “anname vähem süüa, siis äkki teevad rohkem tööd”.

Kui vaadata angloameerika ülikoole, siis jah, nende seas on maailma juhtivad ülikoolid, mis asuvad maailma juhtivates tööstuspiirkondades. Muide, laiaulatuslikes suurtööstuspiirkondades. Itaalia on küll hetkel maailma seitsmes majandus, aga ta püsib peamiselt müriaadil väike-ettevõtetel (sellistel alla viiekümne töötajaga ettevõtetel) ja vähem loetud arvul suurtel. See tähendab aga seda, et Itaalial ei ole angloameerika riikidega võrreldavat majanduslikku baasi, et tagada erainvesteeringutel efektiivse süsteemi toimimine. Suure hulga väikeste ettevõtete puhul on juba lihtsalt ökonoomsem haridust rahastada üldistest maksudest, seda enam, et need saavad uurimistööst palju enam kaudset, kui otsest kasu. Lisaks: suurtööstus on siin koondunud omaette tugevaks liiduks, mille nimeks on Confindustria ning mida võib lugeda omaette võimu toimijaks: organisatsioon, millele poliitiliselt tugevuselt ei ole analoogiat üheski angloameerika riigis.

Ja nagu praktika näitab angloameerika süsteem tagab teatud hulga väga kõrge tasemega (üli)koolide olemasolu, aga ei taga hea tasemega ülikoolihariduse kättesaadavust kõikidele ning kõrge tasemega ülikoolide olemasolu võimalikult suures hulgas piirkondadest (head ülikoolid on seal, kus on tööstus, nagu mainitud). See läheb aga vastuollu Itaalia senise väärtussüsteemiga, kus haridus ja kultuur on avalik hüve, mitte luksus, mis peab olema tagatud kõigile sõltumata sotsiaalsest klassist või territoriaalsest paiknevusest. Itaalias võib aga hetkel veel ütelda “iga kool on hea” – ning proua haridusminister Mariastella Gelmini on asunud just seda väärtustesüsteemi lammutama (tahetakse ignorante, sest kultuur viib kriitilisele mõtlemisele ja kriitiline mõtlemine teeb vabaks, seisab pildil oleval plakatil).

Muuhulgas, see ei tähenda, et Itaalia (kõrg)haridussüsteem oleks ideaalne, ei sugugi mitte, ta vajab mitmeid muutusi, näiteks kindlustamaks noortele teadlastele võimalust töökoha leidmiseks või vähendamaks Vatikani mõju koolis või kindlustamaks eluaegse koha saanud õpetajate/uurijate kvaliteeti, kuid vähendatud rahalistes tingimustes on selge, et sisulisteks uuendusteks võimalusi ei ole, tuleb vaadata, kuidas põhisüsteem püsti püsib. Rääkimata sellest, et õppemaksud on juba praegu perekondade võimete piiril (olenevalt koolist, erialast ja perekonna sissetulekust, €1500 – €2500 aastas, väheste stipendiumitega) ning riigipoolse rahastuse vähendamine tähendab kindlasti ka õppemaksude tõusu – seega ülikoolihariduse kättesaadavuse vähendamist.

Ja vastupanu ainult suureneb…

See, mis neid protestivaid itaallasi veel vihastab – või ehk kõige enam vihastab – on aga asjaolu, et koolide, ka algkoolide – rahastuse vähendamisega loodetakse pehmendada finantskriisi lööki. Finantskriis tekkis pankade spekulatsioonide süül ja need nüüd kannatagu – see on turuloogika, ütlevad siin seekord ka vasakpoolsed, tegite valesti, siis kukute. Meie ei kavatse kukkuda, meie ei kavatse ohverdada oma avalikku haridust, mille eesmärk ei ole genereerida tööturule sobivat nukukest vaid rahulolevamat ja täiuslikumat inimest ning informeeritumat kodanikku. Lisaks: keegi ei ole suutnud tegelikult näidata, et see kahju, mis haridussüsteemile tekitatakse kuidagi tegelikult suudaks korvata finantssüsteemi probleemidest tingitud raskusi üldisel skaalal, mitte üksikutele pangandustegelastele.

Suurele osale itaallastest tundub – ning minu arvates õigusega – et praegune valitsus vaatab avalikele kuludele kui mingisugusele mõttetule raiskamisele, mis takistab neil endil – ning nende Confindustra sõpradel – miljoneid teenimast (kusjuures väike-ettevõtluseni ei jõua see kasu eriti kuidagi). Kuid siin on siiski palju inimesi, kelle soov on näha riiki kui võimalust igaühe elustandardi parandamiseks ning oponeeritakse mõttele, et majandus peab töötama ainult üksikute suurettevõtjate ning poliitikute tarbeks (ehkki – või just sellepärast -, nagu juba Mazzini kirjutas, on üks Itaalia võimutegelaste iseloomustavaid omadusi olla “tugev nõrkadega ja nõrk tugevatega”). Eile hüüti Bologna tänavatel ka: Kuidas nii, kuidas nii, miks meie ei otsusta kunagi? Aga varem või hiljem, varem või hiljem, otsustame ainult meie!

Kuid nagu üks mu kaasdoktorant ütles teaduskonna koosolekul enne manifestatsiooni: “tegelikult on mul hea meel, et see valitsus teeb seda, mida ma ootasin. Praegune olukord kohustab inimesi taas poliitilisi positsioone võtma, osalema ning mõtlema. See hetk nõuab inimestelt oma soovide verbaliseerimist ning tegutsemist, sest igaühe varbale on astutud”. Seepärast ma ei võrdlegi praegust aastat ühegi minevikusolnuga, sest see viitaks juba valmisantud lahendustele. Kuid praegu on hetk, kus keegi ei tea, mis edasi saab, sest tulevik sõltub praegu – mõneks hetkeks vähemalt – ainult sellest, millistele seisukohtadele itaallased – kõik itaallased – jõuavad.

Noi la crisi non la paghiamo! E tu?

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Mõningaid pilte ja intervjuusid manifestatsioonilt ning väikest ülevaadet selle kulust võid vaadata siit.

Täiendus pühapäeval: Berlusconi leidis, et need manifestatsioonid viivad tema populaarsuse liiga alla ja tõmbas decreto Gelminile pidurit (eelarvemuudatused praeguse seisuga on siiski samad). Vaatame, mis edasi saama hakkab, aga mida ei suutnud opositsioon, suutis manifesteeriv rahvas!
Täiendus aasta pärast: Mõnevõrra iluravitud kujul ripub Gelmini kärbe ikka veel kõigi haridusasutuste kohal ja sel aastal on eriti tugevalt tänavatel kooliõpilased.

Edasi, merekarp: keskaeg kaabeltelevisiooniga

Õhinal esitasid lapsed oma etendust, säravate silmadega ja täis lootus – ükskord me võidame niikuinii! Linnatänavatel hulkus tol päeval mõni üksik turist, keda kohalikud seirasid natukene tõrjuvate pilkudega – kui teil sel õhtul oma kohta ei ole, siis olge parem viisakalt kuskil baaris, pole siin midagi vaadata, see on meie pidu. Õhtusöögi kallale asuti koos, suurte laudade taga, mis olid seks puhuks kiriku ette välja tõstetud, sealsamas vesteldi, naerdi, aplodeeriti mööduvale linnamaratoni jooksjatele: loomulikult neile, kes esindasid just sinu contradat.

Mina elasin kaasa loomulikult nobil contrada del Nicchiole (nicchio tähendab tõlkes merekarpi), sellelesamale, kus ma praegu natukene aega elan ja mille lapsed selle lootust täis etenduse esitasid, tähistades jumalaema püha semptembris 2008. Contrada tähistab Sienas ühte linna osa, kuid toimib nagu omaette väikene vabariik: igal contradal on oma lipp, oma valitsus, oma muuseum, oma kirik, oma purskkaev. See viimane on eriti oluline laste sünnil, sest nagu vabariigile kohane, tuleb lapsed kodanikeks võtta ja niimoodi ristitakse uus liige contradasse purskkaevu veega – hüva vähemalt mõnel puhul – ja seotakse talle kaela contrada värvides rätik. Ka abiellumistseremoonia teevad Siena elanikud läbi kaks korda, üks on Itaalia riigi ees (ükskõik kas kiriklik või mitte), aga teine on omaenda contradas, mis tähistab sinu sidemeid just selle ees. Eri contradade vahelised abielud tekitavad suuri pingeid – kes kuhu peab kolima ning vahepeal tähistavad abielupaarid pühasid isegi eraldi, kumbki seal, kus ta sündinud on. Muide, contrada kodanikuks võib ka lihtsalt saada: kui sa kolid Sienasse, kui sa võtad omaks selle palio ümber keerleva jalgadega keskajas elu ja hakkad seda armastama, siis armastatakse sind vastu, või vähemalt nii nad ütlevad. Hingelt oma contradasse võid sa natukene kuuluda ka võõrsil elades.

Veel ühe märkuse korras: panka igal contradal ei ole – panku, päris Siena panku, on ainult üks: Banca Monte dei Paschi di Siena, see-eest on tegemist maailma vanima tegutseva pangaga: asutatud aastal 1472! Nagu Siena elanikud armastavad toonitada: kakskümmend aastat enne seda, kui Cristoforo Colombo avastas Ameerika. See pank mängib Siena elus olulist rolli, kuid see väärib omaette postitust, seega järgmine kord…

Contradad ise said alguse kuskil 14. sajandil, kus kolmele künkale – terzo di Città, terzo di Camollia ning terzo di San Martino – ehitatud Siena jagas need kolmandikud omakorda nii umbes 42 jupiks, 1555. aastal aga kaotab Siena oma iseseisvuse ja jääb Firenze valitsuse alla ning 1729. aastal Violante di Baviera vähendas contradade arvu 17-le ja fikseeris selle praegused piirid. Samuti fikseeritakse palio reeglid, niisugustena nagu need kehtivad tänapäevani.

Palio on Siena hing, see, millest igaüks osa saab, lapsed ja vanad, mehed ja naised, see, mille ümber siinne elu koondub. Lihtsalt kokku võttes on tegemist hobustevõiduajamisega, mis toimub piazza del campol, hobused sadulaid ei kanna, küll aga kannavad džokid keskaegset rõivastust. Kirjutades sõna “keskaegne” mu näpud klaviatuuril korra peatuvad – kas on õige seda üldse Sienast rääkides kasutada, sest see kõik on toimunud katkematult keskajast siiamaani, need kostüümid ei ole “turistile vaatamiseks”, iga Siena elanik võtab toimuvat sajaprotsendiliselt tõsiselt. Seega – lihtsalt kostüümid? Lihtsalt pidulik rõivastus?

Võistlus ise toimub kahel korral aastas: 2. juulil võisteldakse Palio della Madonna di Provenzanol ning 16. augustil Palio dell’Assuntal. Ühel aastal võistlevad 10 contradat: need 7, kes eelmisel aastal ei võistelnud ja veel 3, kes loositakse kuu aega enne võistlust. Nädalal enne võistlust kaetakse Piazza del Campo kivine jooksutrass liivaga, kolm päeva enne võistlust vaatab veterinaar üle hobused ning need jäävad contradasse elama. Contrada “president” priore, valitud oma kohale kõigi vähemalt 14-aastaste contradaiolide poolt, annab neljaks palio päevaks oma võimu üle capitano’le.

Kolm päeva enne võistlust algavad ka proovisõidud – kaks päevas, suur üldproov õhtul enne võistlust. Samal õhtul õnnistatakse kirikus palio sisse (chiesa di Provenzanos juulipaliol ja Duomos augusti omal) ning toimub pidulik õhtusöök. Kõrvalepõikena peab mainima, et nagu muudelgi hobusevõiduajamistel, on ka palios omajagu korruptsiooni, kus püütakse ära osta teiste contradade džokisid, et need ei võidaks. Džokid ei ole tavaliselt Sienast, need on professionaalid ning eelistatud on väikesed ja kõhnad sõitjad, tihti on nad pärit Sardiiniast, aga ka teistest linnadest, isegi teistest riikidest.

Palio päev algab kell seitse hommikul džokide missaga (messa del fantino) ning päris viimase prooviga (provaccia). Pärastlõunal viib iga contrada ka oma hobuse kirikusse õnnistamisele: “Va’ e torna vincitore” (mine ja naase võitjana), toimub ka pidul rongkäik, kostüümides ja lippudega. Helisevad Torre del Mangia kellad – pealtvaatajate ligipääs piazza del Campole on avatud ning kiiresti täitub platsi keskosa inimestega, sissepääs on kõigile tasuta, see on ilmne, sest palio, see on nagu õhk, mille hingamise eest ei saa raha võtta (jah, kui sa tahad mõne maja rõdult vaadata, siis selle eest peab küll maksma). Mõned inimesed on veetnud loomulikult öögi piazza del Campol, ikka selleks, et paremat kohta saada, tullakse tunde varem, et hõivata siis koht kuskil rahvasumma sees.

Ja kuigi palio on eelkõige Siena enda elanikele mõeldud, siis kannab RAI seda ikka ühel oma kanalil otse üle, kommenteerides niisama tuliselt nagu jalgpallivõistlust või vormel 1-te. Muide start antakse alles siis, kui kõik hobused on kenasti reas, aga see kohtade otsimine ja üksteise puksimine võtab mõnikord tunde, seega stardikellaaega lihtsalt ei ole. Võistlus ise kestab kolm ringi Campol, see on umbes üks minut ja 15 sekundit, aga contradade kodanikud jõuavad emotsioonidest hulluda, ka siis kui nad vaatavad seda nurga tagant või kodus televiisorist – mäletan RAI tegi kunagi intervjuu mehega, kes oli televiisori ees kaasa elades oma achilleuse kõõluse rebestanud…

Võitja saab auhinnaks palio (maalitud siidist väike lipp) ja suundub kirikusse madonnat tänama, võitja päralt on loomulikult Duomo.

Kõige olulisem, nagu teistegi spordialade puhul, on siin loomulikult võit, seneeslased (senesi, nagu Siena elanikke itaalia keeles tähistatakse) ütlevad “kui sa ei võida paliot, siis sa kaotad”, teisi ja kolmandaid kohti ei ole. Kuid tähtsuselt järgmine asi on see, et sinu vaenlane ei võidaks: kõigil contradadel on oma sõber-contradad ja vaenlas-contradad, ja hoidku selle eest, kui vaenlane võidab. Üks minu professior kirjeldas lugu kolleegist, kelle abikaasa päritolucontrada vaenlascontrada võitis eelmisel aastal palio ja see – intelligentne ja haritud ülikooliprofessor – pani mitu päeva järjest mehe supi sisse kõhulahtistit, et teda narritada ja alandada. Sõbercontrada võitu tähistatakse loomulikult koos nendega ja suurejooneliselt. Muide, kui ühel contradal õnnestub võita mõlead paliod samal suvel, siis nimetatakse seda “fare il cappotto” – mantlit tegema. Sel puhul võib Siena kivistel suvekuumusest õhkavail tänavail näha inimesi, kes liiguvad ringi suurtes mantlites, ikka oma contrada võidu auks. Tähistamine jätkub peaaegu kogu septembri jooksul ja siis hakatakse valmistuma järgmiseks aastaks – peaaegu igal õhtul kogunevad mõned contrada kodanikud ühisruumidesse, et mingit sorti ettevalmistusi teha.

See kõik on Siena liitnud äärmiselt kogukondlikuks paigaks, mille tulemusena on tegemist ühe Itaalia kõige väiksema kuritegevusega kohaga, kus on isegi Itaalia kohta väga tugev “naabrivalve”, kõik teavad kõigist kõike (koos ka oma negatiivsete omadustega). Siena katustel ei ole ühtegi televiisoriantenni, sest see rikuks linna keskaegse välimuse (kõigil on kaabel, sest Siena ei taha mitte “tagasi puu otsa”, aga traditsioone progressiga siduda) ning teoreetiliselt oli see esimene linn Itaalias, mis keelas mootorsõidukite sisenemise ajaloolisse kesklinna. Praktiliselt tähendab see seda, et Piazza del Campol ja paaril sellega paralleelsel tänaval tõesti autosid ei liigu, muud tänavad on aga kõikvõimalikke erilubadega sõiduvahendeid täis.

Kuid siiski on see linn ilma kraanade ja tsemendita, see on linn, kus kaks sammu pärast müüre ongi hiiglaslik puu- ja juurviljaaed (mis tõsi küll, tänapäeval enam tervet linna ära ei toida, iseteeninduskassadega conad on meil ka, ehkki väike ja ajaloohõnguga maja keldrikorrusel). Palio ei ole ka ainus võistlus, seesama alguses mainitud lasteetendus läks hindamisele kõikide contradade esindajatest kokku pandud žürii poolt – ja hurraa, selle võitis Nicchio, “minu” contrada! Nicchio eelmine paliovõit oli aastal 1998. ja kuigi ma – olles siinsest elust vaimustuses – jään siiski Emilia-Romagna elanikuks, tean ma, mida ma 2. juulil 2009. teen ja kellele pöialt hoian. Loodan, et see siiras vaimustus leevendab sienalaste silmis ka minu hulljulgust see artikkel kirjutada, sest tegelikult neile väga ei meeldi, kui võõramaalased paliost räägivad.

Autor: Oudekki Loone, Nicchio, Siena