You are currently browsing Kristel's articles.
Siamo tutti Raimondo Mesiano
Mõnikord võivad seesugused pisiasjad nagu ühe kohtuniku helesinised sokid viia täiesti tõsise võitluseni õigusriigi pärast. Fermenteeruvas Itaalias juhtub vist kõike. Esialgu võtab ehk muigama, aga kui kõik otsast peale ära rääkida, siis on võimalik lähemalt vaadelda üht uutmoodi relva – meediafašismi.
Sokkide omanik, kohtunik Raimondo Mesiano on see mees, kes määras peaminister Berlusconi suurimale ettevõttele Fininvest 750 miljoni euro suuruse trahvi: kahjutasuna Carlo De Benedetti grupi Cir kasuks, umbes niisuguse summa oleks Cir võinud ligi 20 aasta jooksul teenid, kui Mondadori kirjastusgrupp oleks läinud õigusjärgselt Cir’i ja mitte juriidilise korruptsiooni tõttu Fininvesti valdusse. Seda nimetatakse “ võimaluste puudumisest tekitatud varanduslik kahjutasu”.
Lodo Mondadori
… on keerulise dünaamikaga finantsiline vägikaika vedamine kahe suurettevõtja vahel kontrolli pärast hiiglasliku kirjastuse Mondadori üle.
80-te keskpaigas on Mondadoril kolm suuraktsionäri – De Benedetti, Formenton ja Berlusconi. Aastaks 1988 on Berlusconil piisav osalus, et võtta ühistu juhtimine enda kätesse. De Benedetti teeb selle välistamiseks lepingu Formentoni perega, kes lubab teda toetada ja talle müüa oma osaluse hiljemalt 1991. a. jaanuariks. 1989. a lõpus muudab Formenton aga meelt ja annab Berlusconile võimaluse saada ühistu presidendiks. See toimub 25.jaanuaril 1990.
De Benedetti protesteerib, käes Formentonidega tehtud leping.
Pärast mitmeid kohtuasju jõuab asi kohtunike Valente ja Metta kätesse, kes otsustavad, et leping on vastuolus ühistuid reguleerivate normidega ning seega tühine. Mondadori läheb Berlusconi kontrolli alla.
1995 a. aga tekivad kahtlused, et kohtuotsus ei olnud erapooletu, et kohtunikke mõjutati. Valente ja Metta on Fininvesti advokaadi Cesrae Previti lähedased sõbrad ja Milano magistratuur jõuab ka kahtlaste rahaliikumiste jälgedele läbi mitmete välismaiste arvete, nende ülekannete lõppsihiks on kohtunik Metta. Kassatsioonikohus (seega lõplik kohtuotsus) määrab 2007 a. karistused Mettale (üks aasta ja 9 kuud) , Previtile (üks aa sta ja 6 kuud) ning veel kahele vahendajale. Berlusconi, kes on alati väitnud oma täielikku teadmatust, pääseb 2003.a. aegumise tõttu.
Nüüd, 2009 aasta oktoobris, toimus Milano Tribunalis tsiviilkohus, et kvantifitseerida mõjutatud kohtuostsusest tulenenud kahjum De Benedetti grupile – 749 955 611,93 eurot. Kohtunikuks Raimondo Mesiano, kes oma otsust motiveerides lisas ka lause “Berlusconi on kaassüüdlane, kuna pole võimalik,et ta altkäemasudest informeeritud polnud.”
Berlusconi tõstab taas häält kohtunike vastu (kes tema sõnul on demokraatliku ühiskonna vähkkasvaja), annab teada, et miski ei hoia teda sadulas kindlamalt kui rahva toetus ja paneb oma prioriteetide nimekirja juriidilise süsteemi ning põhiseaduse muutmise. Seda kõike praegusel hetkel, mil majandus hingitseb, töötus vaevab perekondi ning Abruzzo ja Messina vajaksid palju rohkem toetust ning tähelepanu.
Ja kohtunik Mesiano?
“Me kuuleme veel temast,” väidab irooniliselt peaminister, aga mis kõlab rokem ähvardusena.
Ei lähegi mööda palju aega, kui Canale 5, Berlusconi teleimpeeriumi Mediaseti vaadataivama kanali, saates “Mattino 5″ näidatakse lõiku Mesiano kohta. Telekaamera nuhib mehe iga sammu, loeb mitu suitsu ta suitsetab, mitu minutit ta juuksuris oma järjekorda ootab, kuidas ta pargipingile istub. Kõike seda saatmas pilkav naishääl, mis paneb küsimärgi alla kohtuniku “indegnità morale” – “moraalse ebaväärikuse”. “Jälgige , kui närviliselt ta kõnnib, suitsetab tänaval, kannab valgeid mokassiine ja issand jumal, helesiniseid sokke!!” “Kas seda võib normaalseks inimeseks nimetada?? Pädevaks kohtunikuks??”
Järjekordne ohver, kelle ainsaks süüks on Berlusconile vastukarva käia. Ilmselt ka hoiatuseks teistele, et nad kaks korda järele mõtleksid enne kui millegi peaministrivastasega hakkama saada. Kui Berlusconi võimuletuleku esimestel aastatel (novembris 1993) algatas mittevägivaldse vastuhaku meetodite propageerija ning Emilia-Romagna maakonna Verdi (roheliste) üks asutajatest Gianfranco Mascia tema äride vastase boikoteerimisliikumise “BoBi”/”Boicottimao il Biscione”, millel oli hea edu ja mis vähendas Fininvesti kanalite vaadatavust 2,8 miljoni inimese võrra, siis tuli tal 1994 a. veebruaris üle elada brutaalne fašistliku käekirjaga vägivald oma enda kodus. Täpsemalt: 19. veebruaril 1994 umbes kella 11 paiku hommikul, kuuleb üksi kodus olev Mascia kahte inimest ukse taga. Nad löövad Masciat tugevasti pähe ning seejärel peksavad. Aastate möödudes on “ustavad” peenetundelisemaks muutunud, aga efekt jääb ikka samaks. Mascia saab aga sellest rünnakust kindluse, et Itaalias tuleb inimestel, eelkõige tema endeal, tegeleda mitte ainult väikeste ja kohalike asjadega vaid ka suurte üleriigiliste asjadega ning nii näeme teda järgnevate aastate jooksul võitlemas erinevates valdkondades: keskkonnakaitse (probleemid uute keemiafirmadega), kultuur (probleemid megalõbustusparkidega) ning vägivallapoliitikate vastustamine (Itaalia missioonide õiguspärasuse probleemid Afganistanis ja Iraagis).
Solidaarsusest kohtunikuga on saanud nüüd helesinistest sokkidest omapärane opositsiooni sümbol. Kes kannab neid uhkusega töökohal, kes paneb bänneri blogi, kes kasutab seda profiilipildina facebookis…
Meelde tuletamaks, et ka valimised võitnud peaminister ei saa seaduste ning selle esindajate peal jalgu pühkida – kohtuvõimu, samamoodi suveräänse võimuvaldkonna esindajate peal. Ei saa vähemalt mitte riigis, mis ennast põikpäiselt demokraatlikuks peab.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Järgneb Canale 5 eetrisolnud lõik, esialgu itaalia keeles.
Vahel küsin endalt, milline ettekujutus on tegelikult eestlastel Itaaliast. Mu isiklikud suhted sünnnimaaga on liiga hõredad, et saada põhjalikumat pilti sellest pildist: niisama hõredad kui uudised eesti ajakirjanduses Itaaliast ja mis ei kirjelda kaugeltki seda kummalist kaane all podisevat poliitilist olukorda.
Loen välisuudistest artikleid, mis puudutavad Itaaliat, enamasti pühendatud Berlusconile ja tema kõmu tekitavatele väljaastumistele. Loen ka kommentaare, mis pole muidugi indikatiivsed, aga tundub, et eestlaste arvamused jagunevad kaheks: “lahe otsekohene vanamees” ja “kuidas saab nii hull inimene võimul olla”.
Itaalia elu ja poliitika aga on hoopis midagi rohkemat ning on aset leidmas tõsised nähtused, mis peaksid mõtlemisainet andma. Ja ei ole naljakad.
Õigupoolest ei lahatakse neid liiga vähe ka Itaalias. Igas normaalses demokraatlikus riigis tegeleb selliste asjadega iseseisev meedia. Siin aga on suur protsent meediakanalitest peaministri palgalehel, ülejäänud ajakirjanikud vaatavad ettevaatlikult oma seljataga oleva huvigrupi poole enne, kui otsustavad, millises kastmes kodanikke toimuvast informeerida. 7,4-protsendiline tööpuudus kuklas, on lihtinimesel keeruline orienteeruda faktide rägastikus ning kontestualiseerida toimuvat. Sedagi juhul, kui kriisiaegne ots-otsaga kokku tulemine pole energiat ära võtnud ja kui sotsiaalne kohusetunne pole lihtsama vastupanu teed minnes lõdvestava ning rohke meelelahutusmeedia sisse ära uppunud.
Millised on siis need mõtlemapanevad sündmused?
President Giorgio Napolitano on alla kirjutamas Berlsuconi valitsuse poolt välja töötatud maksuamnestiale (scudo fiscale), võimaldades taas sisse tuua välismaale viidud kapitalid. Praktiliselt maksuvabalt ning anonüümselt. Riigi kassasse läheb selle seaduse kohaselt ainult 5 % sissetoodud kapitalist. Ilmselt selleks, et 5% liiga range ei tunduks (!), lisati maksuamnestiale ka Flerese muudatus, mis ei lase sissetoojat hiljem bilansivõltsimises ja muudes rahanduskuritegudessüüdistada. Niisuguse seandusandluse eest tänavad härra peaministrit muidugi mitte ainult maksudest kõrvalehiilijad, vaid ka relvade ja narkootikumidega kaubitsejad, tänab organiseeritud kuritegevus. Õigustuseks öeldakse, et riigi kassat on vaja kriisi ajal täita, aga selle sisse tulnud rahanatukese eest (võrreldes kapitalidega, mis siiski mingi kontrolli alt läbi ei lähe) muudetakse riik ebalegaalsuse ning ebamoraalsuse toetajaks.
Mis nime sellisele toimeviisile anda? Osade juristide meelest on see riiklik legaliseeritud musta raha pesu. Tere tulemast uude maksuparadiisi! Võib-olla võiks selguse mõttes “scudo fiscale” tõlkida “mafffiasõbralik maksupoliitika”?
Võib muidugi juhtuda, et härra president ei kirjuta sellele alla. Ehk paneb teda mõtlema avalik kiri 50 000 allkirjaga, mille hulgas ka minu oma. Aga see lootus on väike – siiamaani on allkirja saanud kõik Berlusconi valitsuse poolt vastu võetu, kaasa arvatud ilmselgelt põhiseadusevastane lodo Alfano, mis ei lase kohtu alla anda nelja riigi kõrgeimat poliitilist ametikohta, mida iganes nad siis ka ei sooritaks.
Veel vahejuhtumeid informatsiooni vallast – teatud ajakirjanikud on muutunud ebasoovitavateks. Vist pole kokkusattumus, et tegemist on uurivate ning analüüsivate ajakirjanikega – Milena Gabanelli ja Marco Travaglio. Gabanellil pandi küsimärgi alla riigitelevisiooni RAI poolt ära nö. seaduslik kate st. advokaadiabi juhul kui keegi saate kohtusse peaks kaebama. Kui võimsatele varba peale astud, nagu teeb seda Gabanelli oma saates Report, siis tuleb seda ikka ette. Ajakirjanik, kes kodanike huvides oma tööd teeb, peaks olema riigi st. kodanike televisiooni poolt toetatud. Tänaseks on Gabanelli siiski oma saatele juriidilise toetuse välja võideldud, aga ta väidab, et sellistes ebakindlates tingimustes on tõesti keeruline professionaalset taset üleval hoida.
Marco Travaglio aga oli juba ammu valitsuskoalistiooni sihikul. Pea iga ta etteaste ärritab ja sööb nende närve. Internetis nähtavat igaesmaspäevast “Passaparola”t vaatab protsentuaalselt väike hulk itaallasi (80% siinsest rahvast ammutab väidetavalt infot televisiooni kaudu), aga “Annozeros” RAI kolmandal kanalil on oht , et tema sarkastilised ülikriitilised sõnavõtud jõuavad liiga paljudesse kõrvadesse. Miks peaks ühel ajakirjanikul laskma valitsusest halvasti rääkida, kui meil on “üle 150 aasta parim peaminister”? Nii saigi “Annozero”st ettekääne uueks omapäraseks manöövriks, et tugevdada kontrolli RAI üle.
Tants “Annozero” ümber
See algas juba eelmisel aastal , kui Agcom (Autorità per le garanzie nelle comunicazioni, Kommunikatsioonigarantiide amet) määras trahvi nii “Annozerole” kui “Che tempo che fa”le (praeguseks on “Annozero” pea kohal kaks trahvi – esimene ühe geisuudluse eest ja teine selle eest, et Beppe Grillo kõne V-Dayl eetrisse andis). Kuidas trahvidega lõpeb on veel teadmata, kuna Rai kui väljaandja on otsised TARis, administratiivtribunalis, appelleerinud.
Uue hooaja alguses tõstis saatejuht Michele Santoro häält: paljudel tema kaastöötajatel puudus veel leping, kuigi eetrisse minemiseni olid jäänud vaid mõned päevad. Nende hulgas iseenestmõistetavalt Marco Travaglio. Vaidlused RAI tippjuhtidega läksid üsna kuumaks (pressikonverentsi saab näha “Annozero” saidilt). Ilmselt oleks tekitanud suurt kergendust Travaglio saatest välja jäämine, mille Santoro katogooriliselt välistas. Hooaja esimene saade oligi pealkirjaga “Farabutti”/”Lurjused” (tsiteerides peaministri sõnu ajakirjanike kohta) ning pühendatud pressivabadusele Itaalias. Lõpptulemusena läks saade eetrisse külalise rollis Travaglio sõnavõtuga Puglia ärimehe Tarantini tegevusest poliitkute ümber, mille keskel Berlusconi oma eskorttüdrukute skandaaliga.
“Berlusconi raevus“, ilmusid pealkirjad ajaleheveergudel. “”Annozero”on rämps, häbi, sigadus“, olid majandusarengu ministri Scajola sõnad pärast saadet ning avab uurimise saate üle. Ennekuulmatu teguviis ühe valitsuse poolt, kes taaskord näitab üles allergiat kriitika vastu nagu juhtus Daniele Luttazzi, Enzo Biagi, Sabina Guzzantiga. Scajola räägib endast kui “sovrintendente della comunicazione” (kommunikatsiooni superintendent), roll, mida põhikirja järgi ei eksisteeri.
RAI president Paolo Garimberti üritas meelede tuletada, et eksisteerib ka “telepuldi demokraatia”, mis võimaldab kanalit vahetada. Ja fakti, et suur osa itaallasi “Annozerot” rämpsuks ei pea, on tunnistamas 5,5 miljonit televaatajat (22% reitingut) – Annozero teeb kordades ära Berlusconi sülekoera Bruno Vespa juhitavale saatele Porta a Porta, mida kogu riigi ajakirjandus muidugi mainimata ei jäta.
RAI on kolme kanaliga Itaalia riigitelevisoon, mis allub Parlamendile.Vähemalt siiamaani. Nüüd, koos poleemikaga “Annozero” üle, võtab valitsus endale õigused, mis kuuluvad Järelvalve Komisjonile (Commisione di Vigilanza). RAI on olnud siiamaani parteide mängumaa, mis on järginud teatud istitutsioonilist etiketti, näiteks teatud ametikohad on opositsiooni nimetada. See oli mõeldud kontrolli laiemaks jaotamiseks, mis küll tihtipeale halvamaitseliseks tugitoolide müümiseks muutus. Usaldada riigitelevisioon lihtsalt oma ala parimatele asjatundjatele oli ja jääb ilmselt veel kauaks ainult unistuseks, aga vähemalt oli olemas püüe säilitada kõikide parteide (seega kõikide hääletavate kodanike poolt valitute) pluralismi. Selline peremehelikult ülbe käitumisviis aga, mida Scajola üles näitab, on vastuolus seadusega, mille kohaselt valitsus ei saa otsustada saadete sisu ja tegijate üle
Nii irooniline kui see ka pole, leian selles oma nooruse aegseid nõukogulikke noote.
Ajakirjanike vastulöök
Nõukogulik tundub mulle aga ka jaht uuele itaalia ajalehele “Il Fatto Quotidiano”. Hommikul kell seitse kõik koopiad läbi müüdud (nagu siis kui “Noorust” sai taga aetud). See on uhiuus väljaanne peremeeste ja kaelarihmata, riikliku toetusrahata. Ainukeseks sissetulekuks lugejate huvi, mis oli alates esimesest numbrist väga suur. 30 000 aastatellimust juba enne kui leht trükivalgust nägi ja pärast esimest ilmumispäeva 23. septembril tuli 100 000 koopiat kahekordistada. Mõni ajalehekioski-omanik hõõruvat käsi ja lubavat igavesti Berlusconi poolt hääletada, kui selle režiim veel nii hästi müüvaid ajalehti esile kutsub.
Kohese edu tagasid kindlasti tuntud nimed – Antonio Padellaro (direktor), Marco Travaglio, Sandra Amurri, Peter Gomez, Marco Lillo, Furio Colombo, aga oma osa mängib ka vajadus tõeliste uudiste, tõeliste analüüside järele.
“Meie poliitiliseks suunaks on põhiseadus,” ütleb direktor Antonio Padellaro ajalehte esitledes. “”Il Fatto” on opositsiooni ajaleht, loomulikult Berlusconile, sest ta on muutnud ühe suure demokraatia allakäinud sultanaadiks. Aga me ei kavatse teha hinnaalandusi PD juhtidele ning mitmevormilistele (sinistra multiforme) vasakpoolsetele, kes pole osanud mingit alternatiivi pakkuda. Ainult riiud ja ambivalentsus. Vaatame, kas Di Pietrol õnnestub oma ümbertöötlemisest vabanedes tõepoolest midagi uut luua.“
Põnev on ka see, et ka uut ajalehte ei peetud meedias eriti märkimisväärseks sündmuseks. Igal juhul on natuke lihtsam elu neil, kes nüüd trükisõnas leiavad artikleid, mida enne mööda Interneti välja tuhnima pidi. Pealekauba on see ajaleht “peavoolu” leht, mitte väikese grupi veidrike ettevõtmine, seda lehte võib rahus tänaval lugeda, ilma, et keegi saaks sind “äärmuslaseks” või “kommunistiks” tembeldada.
Väljaspoolt vaadates võib Berlusconi tunduda hullumeelse või laheda vanamehena, aga ta komejant varjab tihtipeale ära tema demokraatiat ja seaduslikkust uuristavad ettevõtmised. Klounaadsed ja mõistusevastased väljaastumised on kont, mida meediale järamiseks visatakse, samal ajal kui jääb hämarusse külmavärinaid esile kutsuva ratsionaalsusega toime pandud strateegia, mis kivi kivi järel tema unelmate Berlusconistanile vundamenti rajavad.
Kui me sellel sündida laseme
Sest kuigi ei ole opositsiooniparteid, on rahvatasandi opositsioon tugevnemas. Laupäeval kogunes Rooma ajakirjandusvabaduse eest demonstreerima umbes 300 000 inimest: ilma igasuguse parteide või ametiühingute abita ja organiseerimisteta. Meeleavaldus, mille toetuseks koguneti ka Pariisis ja Londonis.
(Meedia)vabaduse eest võitlejad on suutnud tähelepanu äratada ka Euroopas, Euroopa parlament kaalub resolutsiooni tegemist meediavabaduse rikkumise osas Itaalias: esimene selleteemaline plenaaristung on planeeritud 7. oktoobrile, hääletus peaks olema 22. oktoobril. Loodame, et ka Eesti esindajaid ei jäta Itaalias toimuv ükskõikseks: Berlusconi on hoiatav näide kõigile.
Kuid tema jalgealune on aina tulisem.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Veel enne Rooma rajamist, veel enne Remuse ja Romuluse sündi voolas Tiber, uue maailma tulevane arter, mööda antiikset maad, mille nimeks sai Latium. Sellest paigast sai hiljem saladuslike etruskite elupaik – kes, otsustades, et etruskite aeg on nüüd läbi saanud, tegid ruumi uuele tsivilisatsioonile ning Latiumist sai hiigelimpeeriumi tuum, muutudes koduregiooniks Igavesele Linnale, Roomale.
Toda maailma valvanud ning peaaegu unustusehõlma vajunud jumalad ei ole justkui tänagi siit kadunud, vaid osavalt end liig ammuse ajaloo sisse põiminud. Pratica di Mare rannal istudes võib meenutada Aineiast, Veenuse poega, kes langenud Troojast pagedes randub pärast pikka hulkumist Vahemerel Laurento territooriumil (praeguse Rooma külje all, aga hävinud) ja armub kuningas Latinuse tütresse Laviniasse. Ka neiu ei saa enam “sisserändajalt” silmi ära. Vaatamata sellele, et tüdruk on juba naiseks lubatud rutulite kuningale Turnusele, otsustab isasüda lepingule vilistada, mis sest , et sellega paratamatult sõda kaasneb. Rutulite vägi annab küll lahingus alla, aga Latinus kaotab elu. Oma armastatud naise auks, kelle imeilus nini siiamaani kasutusel, rajab Aineias uue linna Laviniumi, just praeguse Pratica di Mare asukohal.
Müüdihõnguline on ka Tusculum, mis hävines aastal 1199, aga mille varemed asuvad Frascati ligidal. Selle asutajaks oli Telegonos, Odysseuse ja Kirke (kes viimast Circeo kandis võrgutas) poeg. Telegonose tütart Mamiliat, omakorda, peetakse aga rooma tähtsa pere gens Mamilia esiemaks. Aastal 509 a.c. saab Roomast vabariik ning Tarquinius Superbus, viimane rooma kuningas, palub abi Tusculumi valitsejalt ja Latiinide Liidu mõjukalt liikmelt Octavius Mamiliuselt. Arved õiendatakse 496.a.c. lahingus Regilluse järve ligidal, aga ka seekord sekkuvad jumalad maistesse tegemistesse ja ei keegi vähem kui Kastor ja Pollux, kuulsad Dioskuurid. Õigupoolest ahvatlesid roomlased neid uute templite ja rikkalike aupidustustega, et nad Tusculumilt toetuse ära võtaksid. Ja kui järgmisel lahingupäeval ilmutavad võimsad kaksikud end täies hiilguses rooma sõdurite rivi ees, siis on sõja saatus otsustatud. Latiinide Liit annab alla ja lahingu tagajärjeks on kuulus liiduleping “Foedus Cassianum“.
Laziost võib jutustada tuhandeid lugusid, fantaasiaga rikastatud või tõesti aset leidnud. Lazio teed on näinud enamust maailma palet muutnud isiksustest alates San Pietrost või Karl Suurest. Ja ometigi on paljudele praegune Lazio maakond samahästi kui tundmatu.
Rooma võimsasse varju jääva Lazio maastikel pole Alpide imponentsust ega Toskaana koketeerivat sarmi. Tema ilu on talutüdruku moodi, lihtne ning tagasihoidlik, natuke endassetõmbunud nagu meenutaks aeg-ajalt endamisi aegade hämarusi hoolimata sellest,mis ta ümber toimub. Välismaalased, eripakkumistest ning reklaamist meelitatutena, on tihti huvitatud kas suurlinnadest või mainekamatest maakondadest nagu Toskaana või Liguuria, mille kööki, loodust ning inimesi lahatakse jätkuvalt sajas eri väljaandes ja filmis. Lazio, turisti trajektooridest veidi fuori mano, võib anda aga ootamatut avastamisrõõmu.
Näiteks järved – Nemi, Vico, Albano, Bolsena, Bracciano – oma küladega, Cerveteri või Tarquinia etruskide nekropolid, Tivolis villa D’Este ja villa Adriana. Lazio lõunapoolses osas on mererannad, millele tasub ring peale teha (Circeo, Sabaudia, Sperlonga ja Gaeta) ning võimaluse korral Ponza saart külastada. Ja kuidas mitte mainida Ciociariat, täpsemalt määratlemata territooriumi, mis enam-vähem kattub Frosinone provintsiga, millel on oma traditsiooniline kultuur ja mis on kinkinud tervele maailmale võrratud, jäljendamatud Vittorio De Sica, Marcello Mastroianni ja Nino Manfredi. Unustamata sürreaalset Püha Benediktuse kloostrit Subiaco (Gina Lollobrigida sünnikoha) ligidal.
Selle Lazio avastamiseks ei olegi vaja väga pikki vahemaid ette võtta. Piisab üüriautost ning tunnist-pooleteisest, uudishimust ning kergest seiklustahtest. Fantastiline on käia Itaalias piki sajanditevanuseid järeleproovitud teekondi, mööda maailmakuulsaid paiku. Võrreldamatu on aga kogeda omal käel, kuivõrd ammendamatu on selle maa mitmekesisus, mille igas kuupmeetris elab mitmeid maailmu.
Kes juhtub tulema Rooma poole praegusel “õndsal” aastaajal, mil kuumus vaibumas ja sügispäikest jätkub oktoobri lõpuni, neile teeme siia väikese meelespea üritustest, mis Lazio väikelinnades-külades tulekul. Enamus neist enogastronoomilised, aga milline parim ettekääne, et pilku marsruudilt kõrvale heita…
- 20. september GENZANO DI ROMA
Festa del pane casareccio / Koduleiva pidu
Itaalias üks tuntuimad leivaliike, il pane di Genzano, on ainus ahjutoode, millele on antud IGP (indicazione geografica protetta) märk?. Pidustuste käigus õpetatakse leivatainast tegema ning valmistatakse kilomeetri pikkune bruschetta, mida pidulistele jagatakse. Ka osalevad veinitootjad on kohalikud. - 27.september – 4.oktoober ZAGAROLO
Sagra dell’uva e dei vini tipici locali/ Viinamarja ja kohalike veinide pidu
Veinid koos kohalike hõrgutistega (ciambelle, tordi matti, coppiette) - 10.-11. oktoober BELLEGRA (Rooma provintsis)
Sagra delle tacchie ai funghi porcini
Tacchie on kohalik käsitsi tehtud pasta eri liik, mida tehakse puravikega - 10.-11.,17.-18. ja 24.-25.oktoober CANEPINA (Viterbo provintsis)
- Giornate della castagna /Kastanipäevad
Degustatsioonid kõikvõimalikest kastanitoitudest.
Soovitav kohad broneerida kohalikes toidupikades
Kastanitele on pühendatud ka need teised peod:
- 17.-18., 24.- 25. oktoober LATERA (Viterbo provintsis)
Festa del marrone - 16.-19.oktoober ROCCA DI PAPA (Rooma provintsis)
sagra delle castagne - 18.oktoober MONTELANICO (Rooma provintsis)
sagra delle castagne - 24.-25.oktoober AGOSTA (Rooma provintsis)
Festa dell’autunno – sagra delle caldarroste e del vino novello - 25.oktoober MICIGLIANO (Rieti provintsis)
Festa della castagna
Teisi üritusi:
- 18.oktoober FIUMICINO (Rooma provintsis)
Sapori di terra e mare/Maa ja mere maitsed
Degustatsioonid nii Fiumicino meretoitudest, kui Torrimpietra juustudest, salumi ning Maccarese bioloogilitest aedviljadest. - 24.-25.oktoober VASANELLO (Viterbo provintsis)
Rassegna nazionale di alto artigianato “Mestieraria 2009”/Kõrgkäsitöö näitus
Nahast klaasini, pitsidest rauani, keraamikast kangani - 24.-25.oktoober ROCCAGIOVINE (Rooma provintsis)
mostra nazionale del coltello d’arte/ 12. kunstiliste nugade näitus - 25.oktoober MORLUPO (Rooma provintsis)
Sagra della salsiccia/ Vorstipidu - 25.oktoober SACROFANO (Rooma provintsis)
sagra delle pappardelle al cinghiale/ 7. metsealihaga pappardellede pidu - 30.oktoober – 1. november LABRO (Rieti provintsis)
Labro con gusto e arte/ Labro toidu ja kunstiga
Kuigi kõik teed viivad Rooma, mis on nagu aastasadade jooksul kihiti hiiglaslikuks kasvanud pärl, siis tema merekarbiks oli ja on aegade algusest iidseid lugusid jutustav maa – Lazio.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
220 aastat tagasi läks üks teatud 14. juuli ajalukku Bastille vallutuse tõttu. Toimumise hetkel ei peetudki seda eriti märkimisväärseks sündmuseks: tuhatkond relvastatud käsitöölist ja kaupmeest läksid võtma riigivanglat, Ancient Regime’i sümbolit. Tulemus polnud eriti entusiasmiloov, vabastati 7 kahtlaste reputatsiooniga vangi. Teo suur sümboolne tähtsus ilmnes alles hiljem. Kasutades itaallaslikku värvikust – oli “la”-noodi andjaks Prantsuse Revolutsioonile.
14. juulil 2009 sai Itaalia tunnistajaks uutmoodi protestile – esimesele blogistreigile maailmas. “Võimu sümbol”, mida vallutada, polnud mitte üks teatud hoone, vaid hoopis ebademokraatlik seadus – Alfano dekreet – välja antud selleks, et piirata informatsiooni levikut, sõnavabadust ning magistraatide tööd.
Blogistreik sündis vastutamaks seaduseelnõu seda paragrahvi, mis laiendab ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonilehekülgedele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Karistuseks üleastumise eest 7 000-12 000 eurot trahvi. Blogid, foorumid, sotsiaalvõrgustikud, YouTube – igas internetivormis liikuv informatsioon võib saada selle vaidlustamise osaliseks. Piisab , et olla arvutist eemal paar päeva, et rahaline karistus (digitaalselt) aktiivse kodaniku rahakoti oluliselt tühjendaks. Itaalia olukorras, kus Internet on olulisim vaba ja iseseisva ehk kodanikutasandil ajakirjanduse (citizen ehk open source journalism) allikaks, on see osalusdemokraatiale ränk hoop. Muuhulgas, 14. juuliks oli ka määratud professionaalsete ajakirjanike streik, mis lükati aga sügisesse tänu president Napolitano otsusele seadusele ajutiselt pidurit tõmmata. Igal juhul on paljud neist teatanud oma valmisolekust allumatusele.
Alfano dekreet sisaldab aga teisi ning veelgi olulisemaid paragrahve, mis sihivad kodanike õiguse pihta olla informeeritud kohtuprotsessidest , ehk õigus teabele jooksvatest sündmustest (diritto di cronaca). Nimelt keelustab see teabe andmise käimas olevatest kohtuasjadest eeluurimiste lõpuni ning nende käigus kasutatud aktide (kaasa arvatud telefonikõnede ümberkirjutused) avalikkustamise. Karistatavad oleksid nii ajakirjanikud kui kirjastajad. Niisuguste keeldudele innustav põhimõtte on ikka ühesugune – privaatsuse tagamine; tahetakse tõmmata uued piirjooned, kus lõppeb (kodanike) õigus informatsioonile ja algab (seaduserikkujate) privaatsus. Senised piirjooned on olnud piisavad tagamaks tavakodaniku eraelu puutumatust, aga ei garanteerinud poliitikutele muretut sahkerdamisvabadust. Lugematud avaldatud telefonikõned on meil võimaldanud oma silmadega näha, kuidas rahvaesindajad ”kasutavad” oma valijate usaldust. Nägime Berlusconi ja Saccà vahelistes jutuajamistes, kuidas lahketele neiudele RAIs töökoht leitakse. Nägime D’Alema ja Fassino (PD) sõnades, kui nad tegelesid pankade samm-sammulise ülevõtmisega. Nägime ka, mis juhtus magistraat Clementina Forleoga, kel oli julgust viimast uurimist algatada. Ilmne on püüe anda paksem suitsuvari alla võimulolijate kriminaalsetele püüetele.
Olles rääkinud teabevabadusest, jõuame veelgi tähtsaima punktini – magistraatide õigus tõhusatele instrumentidele võitluses seaduslikkuse eest. Alfano dekreet võimaldab alustada telefonikõnede pealtkuulamist ainult tõsiste süütõendite olemasolul. Vist on lastelegi selge, et telefenikõnede pealtkuulamine ongi vajalik just selleks, et põhjendatud kahtluse korral tõsiseid süütõendeid hankida! Juhul, kui uue seaduse järgi õnnestubki saada luba nende alustamiseks, siis eksisteerib limiitaeg, üle mille ei ole võimalik neid jätkata – 40 pluss 20 päeva. Kui 59ndal päeval ütleb camorrist telefonis, et ülehomme määrame päeva ja koha arvete õiendamiseks, siis on magistraat sunnitud võimetult asjal toimuda laskma. Sama argument kehtib muidugi ka kõigi teiste kuritegude kohta: kõikvõimalikkud seaduserikkujad saavad pärast selle seaduse ellu viimist edukalt oma komunikatsioone organiseerida teades, et pärast teatud ajavahemikku on magistraatidel käed seotud.
See jaburuseni väändunud seadus viiakse ellu riigirahade kokkuhoidmise tähe all. Telefonikõnede pealtkuulamine maksab ja kassad on tühjad. Selle asemel, et jõustada seadus, mis kohustaks pealtkuulamisteenuseid pakkuvaid telefonikompaniisid, kes selle käigus oma kohvreid suurte kasumitega täidavad, riigile tasuta teenust pakkuma tegema (ei tohi unustada, et just riik annab nende käsutusse vahendeid), jäetakse õigusorganid ilma tõhusaimast kuritegevuse vastasest vahendist.
ANM, Magistraatide Ühing, tõstab häält: ”Meilt nõutakse kodanike julgeoleku garanteerimist jättes meid relvituks ja seotud kätega. Paljud kuritegijad jäävad leidmata ning karistamata”.
Telefonikõned on olnud just selleks vahendiks, mis on peaminister Berlusconile hulgaliselt hädasid kaela toonud. Selle ärahoidmiseks tulevikus on valitsus valmis sillutama takistuseta tee kõikvõimalikele seaduserikkujatele. Mängus ei ole mitte ainult seaduslikkuse tagamine, vaid ka inimeste elud. Loomulikult jääb nii mõnigi peavalu jääb olemata ka Partito Democraticol, eks sellest tulene ka “suurima opositsioonipartei” peaaegu olematu vastuseis dekreedile.
Lisaks blogistreigile toimus ka sit-in piazza Navonal, milles osalesid teiste hulgas Antonio Di Pietro ja Toronto Ülikooli dotsent, internetiguru ja massimeediauurija Derrick De Kerckhove. Tema lausus sõnad: ”Itaalial on kaks mudelit, mida järgida – kas Ameerika ja Obama, kus valimised võideti internetis või Hiina, kus tapetakse inimesi, kes kontrollile vastu hakkavad. Kas me tõesti tahame sellist elektroonilist fašismi? Itaalia fašism algas raadiost, see teine Internetist. Olen mures, sest räägime meie tsiviilõiguste tulevikust.”
De Kerckhove, kes oma raamatutes räägib uutmoodi ühenduses olevast teadlikkusest, mida nimetab “webness”iks, usub, et sellest kaootilisest kommunikatsioonijõust võib kerkida teatud “võimendatud intelligentsus” ning “ühendatud tundlikkus”, millega kaasneb indiviidi vastutustunde ärkamine terviku osana.
Ehk möödus maailma esimene blogistreik ühe ebakonstitutsionaalse seaduse vastu märkamatult. Aga see “la”-noot, vaevuaimatav häälestusheli, seda võib kuulda kas internetavarustes… või piazza Navonal.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Kui ei tule, Bruno Vespa oled!
14. juulil toimub Itaalias üks omapärane streik, mis ei tekita ehk suurt ühikondlikku ebamugavust, kuid annab tunnistust uut moodi sotsiaalsest mobilitatsioonist: sel päeval avaldavad streigiga liitunud blogid ühe protestiposti kaitsmaks oma väljendusvabadust.
10. juunil võttis Itaalia parlamendi alamkoda vastu justiitsminister Angelino Alfano nime kandva seaduseelnõu, mis sätestab uued reeglid telefonikõnede pealtkuulmiseks magistratuuri poolt (muutes need praktiliselt kasutuks), keelustab nende avaldamise meedias, samuti nagu igasuguse teabe andmise pooleliolevaist kohtuprotsessidest ja nende käigus kasutatavatest “avalikest” dokumentidest ning muu hulgas laiendab 1948. aasta ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonipaikadele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Trahviks 7000 – 12000 eurot. On ilmne et ebamäärase väljendi “informatsioonilehekülg” alla on võimalik lahterdada igausuguseid inetrnetivorme – blogis, sotsiaalvõrgustikud, foorumid, You Tube’i videod ja praktikas paralüseeriks niisugune seadus informatsiooni liikuvuse Internetis.
Igale vaatlejale torkab silma suur veelahe teabes ning otsustustes nende vahel, kes jälgivad ainult uudistesaateid või loevad ajalehti ja need, kes hoiavad end kursis arvuti vahendusel (kahjuks ei saa Itaalia oma internetikasutajate arvu üle just uhkustada: 58.8% internetikasutajaid pole Euroopa Liidu ühe asutajariigi kohta just märkimisväärne tulemus).Itaalia anomaalses teabe- ja meediasüsteemis, mis on suure osas otseselt või kaudselt peaminister Silvio Berlusconi mõju all, on Internet muutunud asendamatuks iseseisva informatsiooni kanaliks. Internet on tänaseni garanteerinud ka nende siiski oluliste uudiste leviku, millele ülejäänud meedia millegipärast eriti tähelepanu ei anna Näiteks võib tuua kohtuprotsessi inglise advokaadi David Millsi üle, kelle süüdimõistmine korruptsioonis tõi kaasa sügavaid implikatsioone ka peaministrile ning oleks pidanud panema tõsise kahtluse alla Lodo Alfano, ühe seaduseelnõu, mis garanteerib immuunsuse riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ajakirjanduselt, võimu kontrollija rolli täitjalt, oleks võinud oodata tugevat vastukaja – millegipärast hoidis see aga eemale igasugustest analüüsidest, andes juhtunust teada kõigest mõne sõnaga. Selle eest läks aga lainetama blogimaailm eesotsas suurimate ja tunnustatuimatega. Seesama on toimus ka vee privatiseerimise, L’Aquila maavärina käsitlemise ning paljude teiste sündmustega, mille puhul ametlike infokanalite töö märkimisväärselt soovida jättis.
Itaalia loetavaim blog oma 100 000 klikise päevakülastatavusega kuulub Beppe Grillole, kes väidab: “Ainuüksi retifikatsiooninõuete läbivaatamiseks peaksin tööle võtma 10 inimest ja võib-olla ei piisaks nendestki. Aasta jooksul peaksin ehk maksma miljoneid eurosid trahve. Sellist sõnavabadust lämmatavat seadust ei eksisteeri ei Birmas ega Hiinas. Kui seadus läbi läheb, siis on see itaalia blogimaailma surm.”
Streik toimub vaatamata president Napolitano ajutisele stopile, tänu millele lükati septembrikuusse elukutseliste ajakrjanike protest, mis oli samuti 14. juuliks määratud. Ka FNSI, itaalia ajakirjanike ametühing, astub vastu Alfano seaduseelnõule, mis esialgses variandis nägi ette isegi vanglakaristuse sedusest üle astuvatele ajakirjanikele ning teeb võimatuks igasuguse kohtukroonika, mis on oluline osa kodanike õigusest informatsioonile.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Berlusconi näeb end nii?
Giovanni Sartori, politoloog ja üks hinnatuimaid demokraatia-uurijaid maailmas määratles Itaalia praegust reaalset riigikorda sõnaga “sultanaat”. Berlusconi “jõupingutustele” vaatamata ikka veel eksisteerivad iseseisvad ajakirjanikud räägivad režiimist. Radikaalsemad ja keevaverelisemad blogijad küsivad, kui palju on veel puudus, et sõna “diktatuur” kasutusele võtta. Selle taga on ühe rahva püüe defineerida omapärast olukorda, kus peaminister ei allu enam ühistele eetikareeglitele pidades end kõrgemaks igast kirja pandud ja kirjutama seadusest.
Itaalia, kes pärast fašismi kukutamist oli võimeline looma Euroopa ühe ilusaima põhiseaduse, seesama Parri, De Gasperi, Togliatti kunagine Itaalia, on praegusel hetkel käega puudutamas põhja, kuhu Maelströmi keerisena on teda tõmbamas mitmed peaminister Silvio Berlusconit puudutavat seigad.
Ühe puhul neist on tegemist advokaat Millsi kohtuprotsessiga, mille käigus viimane mõisteti süüdi altkäemaksu vastu võtmises Berlusoni firmalt selleks, et tunnistada valet Berlusconi kasuks kahes kohtuasjas, päästes ta naha. Teise puhul on tegemist tema kahtlaste “sõprussidemetga” ühe noore Casoria neiu Noemi Letiziaga.
Advokaat ja peaminister
Mills võtab nende suhte kokku lihtsalt “Hoidsin härra Berlusconi hädade merest eemal”.
Tema juhtumi uurimine aga antakse Suurbritannia Maksuametile. 17. veebruaril kuulutataksegi välja esimese astme kohtuotsus: advokaat Mills on süüdi, karistuseks 4 aastat ja 6 kuud, 5 aasta töökeeldu avalikest ametitest ja 250 000 eurot kahjutasu. Itaalia ajalehed ja uudistesaated toovadki mõne reaga ära juhtunu analüüsimata kohtuotsuse poliitlisi ja moraalseid tagajärgi, mis peaksid puudutama ka peaministrit. Inglise ajalehed jooksevad informatsioonist üle ääre.
Mine sa võta nüüd kinni, kas Silvio Berlusconi peaks selle eest tänama rohkem ustavust kui ajakirjanikueetikat hindavat meediasüsteemi või hoopis suurima opositsioonipartei Partito Democratico juhti Walter Veltronit, kelle omapärane strateegiline vaist sunnib teda samal päeval parteijuhi kohalt tagasi astuma ning sellega kirjutajate tähelepanu enda peale tõmbama. Avalik arvamus tõstab häält küll, aga ikka ühed ja samad – Antonio di Pietro poolt loodud väikepartei Italia dei Valori, needsamad beppegrillod ja marcotravagliod, needsamad vähem või rohkem tuntud blogijad, kes arvutiklahvistiku klõbinaga Meediaperemehe häälest üle proovivad rääkida.
Tähelepanu Millsi süüdimõistmise üle vaibubki kuni 19. maini, mil tehakse avalikuks 376 lehekülge kohtuotsuse motivatsioone: ”Ta (Mills) tunnistas selgelt valet, ühelt poolt selleks, et võimaldada Silvio Berlusconile ja Fininvestile karistamatus või vähemalt selle ajani toime pandud ebaseadulikest finantsoperatsioonidest tulenenud suurte kasumite säilitamine. Teiselt poolt püüdis ta kindlasti saavutada endale hiiglaslikke majanduslikke eeliseid.”
Millsile määrati korrupteerituna karistus. Aga korrupteerija, altkäemaksu andja, puhul, kes samas protsessis kaassüüaluseks, on asjad teistmoodi. Korrupteerija antud juhul Silvio Berlusconi, tegi enda tarbeks seaduse – lodo Alfano, mis annab puutumatuse Riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ootuses, et Konstitutsiooniline kohus selle põhiseaduslikkuse tuvastab (sest “seadus on kõigile ühesugune”), ei ole tema üle võimalik juriidiliselt kohut mõista.
Noemi, Gino ja papi
Iseensestmõistetavalt oleks jätkunud kirjeldatustki, et ükskõik millist moraaliprintsiipe tunnustavat poliitikut tagasiastumisele sundida. Noemi juhtumi puhul oleks jätkunud võib-olla ka kohestest ning otse-kohestest selgitustest suhetes Noemi ja tema perekonnaga. Selle asemel söödeti aga avalikkusele ette hulk vastukäivaid versioone.
Lihtsaimale küsimusele – kuidas sai alguse Berlusconi ja Noemi vaheline tutvus – on liikvel õige mitu varianti.
- 29.aprill “Corriere del Mezzogiorno” räägib Noemi: ”Tunnen papit lapsest saadik, ta on mind praktiliselt üles kasvatanud. Ma jumaldan teda, mõnikord lähen tema juurde Milaanosse või Rooma,sest ega talati ei saa siia tulla”. Loetleb kolm sünnipäevakingitust eri aastatel (st.ilmselt 16., 17. ja 18.) Mitte kordagi ümberlükatud.
- 29.aprill ANSA Silvio Berlusconi “Ma tunnen Elio Letiziat aastaid, ta on vana sotsialist ja oli Craxi autojuhiks”. Samal päeval väidab Craxi poeg Bobo: ”Mu isa autojuhi nimi oli Nicola, ta oli Venetost ja on juba aastaid surnud.”
- 4.mai “La Stampa” Berlusconi väidab: ”Olen sõber Noemi isaga. Punkt ja lõpp asjal! Olen kohtunud temaga ainult vanemate juuresolekul”
Villa Certosa pidu (kliki pildil, et näha rohkem)
Ilmnevad aga kohtumised vanemateta. Ametlik gala villa Madamas made in Italy moekunstnikega 19.novembril 2008. Noemi, üksinda, peaministri kõrvallauas nr.1, teda tutvustatakse kui Napoli sõprade tütart, aga õhtu näevad kohalviibijad teda tumesinises autos Berlusconi Audile järgnemas. Vanaaastaõhtu 2008 Sardiinial Berlusconi privaatses Villa Certosas, millest räägib Noemi ex-poiss Gino Flaminio “La Repubblicas” 24.mail. Ei mingit sõprust vanematega, vaid otsene telefonikõne Noemi ja Berlusconi vahel: ”Nende suhe algas 2008 aasta oktoobris.Noemi rääkis mulle, et ta oli teinud mõningaid fotosid modellibook’i tarbeks, mille esitas ühele moeagentuurile Roomas.” Sealt satuvad fotod Emilio Fede kätte, kes unustab nees Silvio lauale. “Ühel pärastlõunal, nii umber kella 5-6 paiku helistab Berlusconi. Tema ise, otse Noemile, ei mingit sekretäri, ei mingit centralinot. Noemi õppis. Berlusconi ütles, et nägi tema fotosid ja et teda lummas neiu “puhtus” ja “ingellik nägu”. . See oli esimene telefonikõne. Mind ei olnud, räägin seda, mida rääkis mulle Noemi. Mõnel teisel korral pani Noemi telefoni mu kõrva ligidale, et ka mina kuuleksin.Rääkis veel “puhtusest” ja “inglinäost”. Pärast lisas veel midagi sellist nagu :”Sa oled jumalik tüdruk”. Esialgu ei ütelnud Berlusconi Noemile, kes ta on. Küsis , kui vana sa oled, mida sulle teha meeldiks, kes su vanemad on , kus koolis sa käid jms. /…/ Kui Noemi siis päris, et kas ta on , vastas ta:” Kui ma sulle ütlen, siis sa ei usu. Kas pole siis kuulda, kes ma olen?” Kui Noemi mulle seda jutustas, siis esialgu ma ei uskunud, ag akui kuulsin ka ise tema häält, oli võimatu mitte uskuda. Noemi nimetas teda papiks rahumeeles. Ka minu kuuldes. Pidasin seda suhet nagu isa ja tütre vaheliseks suhteks.” Seejärel tuleb aga kutse Villa Certosasse aastavahetuseks koos sõbranna Robertaga. Tagasi tulles “ Noemi ei olnud enam minu Noemi, lihtne tüdruk, keda ma armastasin. Jaanuaris sai me suhe otsa.”
Intervjuule järgneb torm. Elio Letizia ähvardab protsessiga laimamise pärast. Leitakse, et Gino olnud seadusega kokkupõrkeid ning seega ei ole ta usutav. Saatuse iroonia – ka Berlusconil on olnud seadusega tegemist, kas tema on usutavam?
Ginot kaitseb (ikka ajaleheveergudel) Noemi tädi Francesca D.F (Noemi ema Anna vennanaine), kes leiab, et liiga palju valesid on kogu loos ja toetab Noemi ekdpoissi. Seejärel tunneb vajadust uuesti selgitada Noemi isa Elio, kes väidab, et tädi ei tea kõiki asjaolusid. Kuulajad muigavad ning võtavad teadmiseks, et peaminister tellib tüdrukuid endale kataloogist.
Lõpliku punkti üritab panna kogu loole Gino ise, kelle avalik vabanduskiri jõuab 31.mail “Il Corriere della Sera”sse. “Minu äranägemise järgi on mind ära kasutatud kellegi poolt, kes mitte suutes rünnata teisti Rahvameest (nii nimetan ma PRESIDENTI), kasutavad Gossipit, Kuulujuttu, minu armastuslugu Noemiga.” (otsetõlge lonkava grammatikaga tekstist). Väljend Rahvamees tekitab muidugi kergelt ebameeldivat kõhedust… Mõte läheb ”Time”i korrispondendi Jeff Israely poolt kirjutatud artiklile, milles nimetab Itaaliat Berlusconistaniks.
Paremini ei lähe ka fotograaf Antonello Zappadul, kelle fotod tehtud Villa Certosa aastavahetuse peo ajal kiires korras konfiskeeritakse ning kelle vastu Berlusconi ihuadvokaadi Ghedini algatusel Rooma Prokuratuuris kohtuasi avatakse.
- Gino jutu põhjal on tutvus vana 7 kuud
- 25.mai “Il Mattino” isa Elio Letizia jutustab sõprusest, mi sai alguse aastal 2001
- 25.mai “Il Corriere della Sera” Berlusconi: ”Eliot tunnen ma kümmenkond aastat (st.1999)”
Kogu selle parima seebika tasemel valede, salgamiste, selgitamiste ja eitamiste peale ei leia Silvio Berlusconi paremat argumenti kui: “Süüdistused minu vastu on absoluutne vale”. Süüdi on Veronica, konkurendist satelliit-TV omanik Murdoch ja muidugi kadedusest haiged “vasakpoolsed”.
Silvio kaitsjate armeel on tegemist, sest lisaks siserindele, mis iseenesestmõistetavatel põhjustel üsna nõrguke, mis sest, et visa, lisandub võimas ja prestiižikas rinne – välismaise pressi surve, millel, tundub, pole kavatsust “vaest tagakiustatut” rahule jätta. Iga päev toob järjest uusi ning halastamatumaid analüüse, mida võib kokku võtta k a üheainsa sõnaga:“Unfit”
Uurimised
“Ainult saast ja muda minu vastu,” väidab härra peaminister ka praegu, mil on käivitatud järjekordne kohtulik uurimine, “ma ei lase ennast nendest rünnakutest mõjutada, vaid töötan, nagu siiamaani seda teinud olen, Itaalia heaks”. Bari prokuratuuri uurimuste käigus altkäemaksude üle tervishoiusüsteemis ilmnesid mõned telefonikõned, milles Puglia ärimehed räägivad naisterhvastele üle kantud rahast tasuks osalemise eest Berlusconi privaatsetel “kokkusaamistel” Roomas ja Sardiinial.
Patrizia D'Addario
Kinnitus tuleb “Corriere della Sera” veergudel Patrizia D’Addariolt, üks osavõtjatest, tormilise minevikuga “escort” (seltsidaam, “kõrgklassi prostituut” nagu kirjutab Times) ning paremtsentristlik kandidaat Bari Linnanõukogusse. D’Addario räägib vahendaja Giampaolo Tarantiniga kokku lepitud 2000 eurosest tasust ning Berlusconi lubadusest aidata lahendada Patrizia isiklik probleem – muuta ehituskõlblikuks üks talle kuuluv maalapp.
Peod oli organiseeritud viimse detailini, alates naiskülaliste riietusest kuni käsuni autusõidu ajal tumendatud aknad kinni hoida. Patrizia D’Addario maniakaalne harjumus absoluutselt kõik dokumendid säilitada ning üles tähendada kõik sündmused, on suureks abiks uurimuste käigus. Samuti ka lindistused kohutmistest, mida ettevaatlik D’Addario on teinud. Üle on kuulatud veel mõned naiskülalised, kellest üks on otsustanud Itaaliast lahkuda prokuröri nõusolekul oma julgeoleku huvides.
Lisaks tütarlaste seltskonnale, on prokurörid sattunud ka kokaiini jälgedele. Iga Tarantino telefonikõne on detailiderikas ning annab potensiaalse võimalusi mitmeks uurimusliiniks. Altkäemaksud alates tervishoiust, kuni tsiviilkaitseni. Suhete ja huvide põimik, mis lahti harutamist ootab, hulk põnevaid nimesid, kust ei puudu ka kaks Partito Democratico esindajat ning üks “Suure Venna” realityshow kaudu kuulsaks saanud näitsik…
Nende seikade kaudu saab ka selgemaks, miks enamusparteidel oli vaja vastu võtta Alfano dekreet, mis takistab oluliselt, et mitte ütelda määravalt, prokuröride võimalusi telefonikõnede pealtkuulamiseks ning nullib täiesti ajakirjanduse võimalused avaldada uudiseid käimasolevatest uuringutest ning kohtuprotsessidest. Saab ka selgemaks, miks ka 17 opositsiooni parlamentääri andsid oma “jah”-hääle Alfano ebademokraatlikule seaduseelnõule.
Ehk tõesti on juriidiliselt õigus Berlusconi advokaadil ja parlamendi liikmel Nicolò Ghedinil, kes väidab, et peaministrit, kui “lõpp-kasutajat” ei saa süüdistada prostitutsioonile õhutamist käsitlevas uurimuses “vahendajate” üle. Kindlasti tabas ta aga märki selle terminiga moraalselt. “Lõpp-kasutaja”, kes tarbib kriteeriumivabalt tütarlapsi, seltsidaame, riiki, seadusi ja konstitutsiooni.
Häda on selles, et “lõpp-kasutaja” on peaminister.
53 aastat tagasi ütles kirjanik Ennio Flaiano geniaalselt, et “Itaalia poliitiline situatsioon on raske, aga mitte tõsine”. Täna aga tunneb vajadust seda parafraseerida Giuliano Ferrara, üks Berlusconi ustavamaid vesiire, kes sultanit noomides distantse võtma hakkab: “olukord on raskenud, ja võib-olla isegi tsipa tõsiseks muutunud”.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Ei saa kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikkuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone!
Tahaksin veelkord lahti mõtestada selle antiikse toidu valmistamise taga peituvaid põhimõtteid ning traditsioonilist kultuuri. Pasta on lõuend, valge paberileht, mille peale vallandada oma loomingulisus kastme abil. Nii nagu eri liiki värvivahendid vajavad eri liiki alusmaterjali, nii on ka pasta puhul välja kujunenud kirjutamata “seadusi”, mis arvestavad kontsistentsi, kuju ning absorbeerimisvõimet.
Akvarellid nõuavad krobelist paberit, õlivärvi lõuendit joonise enda optimaalseks esiletõstmiseks. Samal viisil eelistab pikk ja sile pasta õlisemaid kastmeid (pesto, olio) ning lühike ja triipudega pasta on sobilikum kastmeteks, mis “kopsakam” nagu näiteks ragù. Väikese formaadiga pasta (pastina) on aga sobilikum suppide sisse. Meie “kunstiteose” kvaliteet sõltub oskusest ühendada elegantselt materjale sellisel viisil, et annaksid kõige nauditavama tulemuse.
Itaalia köögi suurim saladus on lihtsuses – kolm-neli ainet, mis tuleb harmooniliselt toiduks ühendada nii et ükski koostisosa ei domineeri, vaid akordina kokku teistega kokku kõlab, ilma selletõttu oma identiteeti kaotamata. Pigem vähem, taandades hädavajalikuni, kui rohkem, üle pakkudes. Miski ei häiri välja arenenud maitsemeelt rohkem originaalsuse nimel toime pandud kakofoonia.
Võrdleksin Itaalia köögi laialtlevinud ja ärateenitud mainet Albert Einsteini tuntuima, maailmanägemist raputanud füüsikavalemiga E=mc2, mis seletab , et keha, mis massi omab, on väga suure energia hoidla ja et seda saab arvutada korrutades massi valguse kiiruse ruuduga. Viie tähemärgi sees terve Universum – lihtne ja geniaalne, paljudele arusaamatu, aga hetkega mällusööbiv. Kaks tegurit kirjeldamaks maailma täiuslikkust ja imepära. Just nagu paljud suurepärased, aga imelihtsad pastaretseptid. Kummalise kokkusattumuse tahtel tuleneb “mass”/massa kreekakeelesest sõnast “maza”, mis tähendab “pastat”…
Täiuslikkus sünnib pisiasjadest ja tähelepanelikust hoolest, milleni juhib armastus. Täiuslikkus nõuab aega ja kontsentreerumist, nii seda tehes, kui seda nautides. Itaallaste jaoks aeg ei ole raha ja söömine ei ole kõhu täitmine, vaid koosolemise viis ja pasta on selle tähtsa kunsti sümbol Mida rohkem aega läheb, seda õnnestunum ta on.
Üheks heaks näiteks on spaghetti aglio e olio (küüslaugu ja õliga). Kaks lihtsat toiduainet, kaks värvi, mille varjunditega pasta peal oma emotsioone jagada. Küüslauku hoitakse kuumas õlis täpselt nii kaua, et õli jõuaks aromatiseeruda, e vähem ega rohkem. Küüslauku ei pea tükkideks tegema, vaid kahe sõrme vahel suruma, et teda “järeleandlikumaks” sundida, et ta oma “hinge” õlile loovutaks ning enne pruunikaks närbumist tuleb ta pannilt ära võtta.Muidu tuleb maitse liiga agressivne. Õige aja ja mõõdu tunnetus on siinjuures oluline. Õlikaste tuleb spaghettidele lisada värskelt ja kuumalt (st. ei saa kastet enne valmis teha ja siis pasta valmimist oodata). Peab andama aega ka spaghettile pannisoojas küüslaugu ning oliivihõnguline õli omaks võtta samal ajal kui võime seda lõhnastada näputäie peterselliga. Need, kes eelistavad “kangemat” varianti, võivad koos küüslauguga pannile panna ka käsitsi tükkideks tehtud peperoncino. Ja seejärel peab olema rütmitaju, et valmis saanud imet nautida enne kui selle soojus haihtub ning pöördumatult oma võlu jahedusse külmutab.
Teine suurepärane näide on ravioolid (või mõni teine täidetud pasta) burro e salvia (või ja salveiga). Kõigest paar tegurit täiustamaks ning rõhutamaks ravioolide maitsebuketti. Piisab sellest, et sulatada või pannil lõhnastades selle mõne lehe salviaga, valada kurnatud ravioolid otse pannile ja lasta neil kastmega ühineda. Parmesan kõige lõpuks taldrikule – võrdusmärgi kohale valemi sees…
Seda rida võiks pikalt jätkata lisades pasta all´arrabiata, amatriciana, cacio e pepe, carbonara, tomati ja basiilikuga, naeripealsetega (cime di rapa): mille lihtsaid originaalretsepte kokaraamatutest või internetist üles leida (ikka kriitiliselt jälgides kas koostisainetega pole liialdatud). Aga rohkem, kui retsepti täht-täheline järgimine, on olulisem mõtlemisviisi omastamine, piiride tajumine. Kui reeglite koordinaatteljed on selgelt silme, ees siis on võimalik ka oma isikupära mängu tõmmata.
Just niisugusest, toidu kultuurisündumusena võtmise filosoofiast on aluse saanud ka liikumine “Slow Food”, mis väärtustab vahemereäärset söögikultuuri kui baasi toidu nautimise kultuuri levitamisele. Maitse “taasharimise” läbi saame uuesti elustada uinuma jäänud aistinguid ja rikastavaid elamusi. Ka inimsuhetes. Liikumine sündis Itaalias aastal 1986, aga praeguseks on sel 86 000 järgijat 130 riigis. „Slow Food“ organiseerib väljaandeid, igaastaseid üritusi (Terra Madre/Emake Maa), messe (Salone del Gusto, Cheese, Slow Fish) ning kursuseid rõhutades oskust hinnata maitsete eripära, kohalike köökide mitmekesisust. Heaks „teejuhiks“ on ühingu poolt välja antud bestseller „Osterie d´Italia”, mis aitab orienteeruda Itaalia külluslikes regionaalsetes söögitraditsioonides ning -paikades.
Üks tuntumiaid itaalia kokki Aimo Moroni ütleb, et kokakunst ei ole valem, sest alati on vaja otsida südant, kust kõik alguse saab. Mina aga armastan tõmmata paralleele selle geniaalse Albert Einsteini valemiga, mis kinnitab, et lihtsus on suur saavutus, üks kõrge sihtpunkt, mille poole pürgida.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Artikkel ilmus ka ajakirjas “Toit ja Tervis”
Rita Levi Montalcini
Millises eas algab vanadus? Ärge küsige seda Rita Levi -Montalcinilt. Tema, oma saja-aastase elukogemusega vastaks, et “conosco bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello“/ „tean igat oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.
Jah, täna, 22. aprillil 2009 tähistab üks Itaalia mainekaimaid teadlasi – Nobeli preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita Levi-Montalcini oma sajandat sünnipäeva. See pole sugugi üks tavaline „saja aasta juubel”, nagu neid viimasel ajal järjest tihedamini ette tuleb, et natuke kannatada saanud mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur ajaleheveergudel järeltulijate näitamisel oma nime näeb. See sajand täitub ühel teravapilgulisel ning oma igapäevast teadlasetööd ja saadikukohustusi täitval daamil.
Torinos sündinud ja inseneri peres üles kasvanud Rita avastab varakult oma kire teadustöö vastu. Tollaegses viktoriaanlikus Itaalias ei ole lihtne õpihimulisel neiul lahtisi uksi leida, kõigepealt tuleb veenda isa oma plaanidele nõusoleku saamiseks. Pärast Torino Ülikooli lõpetamist aastal 1936 märkab istoloog Giuseppe Levi Rita annet ning annab talle võimaluse teha uurimusi närvisüsteemi kohta, aga 1938 aastal Mussolini poolt välja antud rassiseadused sunnivad teda pagema Belgiasse. Torinosse naaseb neiu 1940. aastal, kus hakkab koos professor Leviga uurima närvisüsteemi arengut kana embrüodel – improviseeritud laboratooriumis, mis sõja tõttu rajatud tema enda koju. Rita vennal oli ikka tavaks meenutada, kuidas neiu vale-ettekäänetel talumeeste käest mune käis otsimas. Kollased kasutas ta eksperimentideks, aga munavalge läks venna suureks õuduseks praetult toidulauale.
Aastal 1947 kutsutakse Rita Levi Montalcini Washingtoni Ülikooli oma katseid jätkama… 1951-52 avastab ta närvi kasvufaktori (Nerve Growth Factor – NGF), mille toimemehhanismide kallal jätkab ta oma tööd veel 30 aastat ja 1986 saabub iga teadlase unistus – Nobeli preemia – määratud talle koos ameeriklasest biokeemiku Stanley Coheniga.
Lisaks teaduslikule tööle on ta ka olnud prestiižikate instituutide direktoriks – 1961-69 Neurobioloogia Uurimiskeskuses (Centro di Ricerche di Neurobiologia del Consiglio Nazionale delle Ricerche (Roma)) ja 1969-79 Rakubioloogia Laboratoorium (Laboratorio di Biologia cellulare). 1993-98 juhtis ta Itaalia Entsüklopeedia Instituuti. Praegu on Rita Levi Montalcini tema enda ideest sündinud 2001 a. asutatud European Brain Research Institute presidendiks.
Raske on lugemata-kuulamata jätta igat intervjuud proua Levi -Montalciniga, sest hämmastava mõtevärskusega tabab ta elu põnevaid aspekte ning komunikeerib neid haruldase oskusega.
„Inimene ei ole oma loomult halb, ta on sõnakuulelik, üks remissiivne karjaloomusega olevus (gregario), kes aktsepteerib passiivselt. Puude otsas oli see väärtuseks, aga tänapäeval on see piir, sest inimkonna päästerõngas on ratsionaalsuses, mitte „kõhuga” mõtlemises ja järgi jooksmises igaühele, kes me instinkte kõditada oskab.” Sellega võib nõustuda või mitte, aga igal juhul on see kutse oma aju ja süda aktiivselt tööle panna.
„Ei ole tõsi, et aju vananeb koos kehaga. Tuleb võidelda eelarvamusega, et intellektuaalsed võimed kahanevad vältimatult aastatega. Seniilsel ajul on äraarvamatud võimalused. Võtkem see teadmiseks ja valmistame end selleks juba noorest peale.” Ta räägib neuroplastilisusest (plasticità neuronale), neokortikaalsest komponendist (componente neo-corticale) ja kvantilisest internetist – kontseptsioonidest, mida on paljudel noortelgi ajudel keeruline jälgida.
„Ma õpin iga päev, rohkem kui noorest peast,” väidab ta naeratades, mõistes isegi oma sõnade paradoksaalsust, “ja igal hommikul lähen ma laboratooriumisse, et noorte teadlaste grupiga ideid läbi arutada.” Selle kõrvalt ei jäta ta aga hooletusse oma tegevust Senati liikmena (aastast 2001) ja kus oma kohalolekute graafikus kohusetundes nii mõnelegi teisele poliitikule silmad ette annab…Eluaegseid senaatoreid, nagu tema, on praegusel hetkel 7 (kellest kolm on sellele kohale konstitutsioonijärgset õigust omavad Vabariigi ekspresidendid) ja ei juhtu tihti, et kellelgi nii kõrged sotsiaalsed teened, et selle au osaliseks saada (igal presidendil on õigus määrata neid 5). Nii mõnigi kord on olnud nende hääled otsustajaks kaalukausil. „Ma olen poliitikas võhik, aga mu kuuluvus sellesse maailma on puhtalt tsiviilne ja moraalne kohus”
Kohust ühiskonna ees on Rita Levi-Montalcini alati rõhutanud. “Huvituda sellest, mis meid ümbritseb” – selles on tema jaoks elu mõte. Koos oma kaksikõe Paolaga on ta alguse pannud sihtasutusele, mis annab aastas välja 5700 stipendiumit Aafrika noortele naistele, kelle kaudu kontinent võiks tulevikku vaadata. Eesmärk on aga jõuda 10 000 stipendiumini. Tugev on olnud ka tema aktivism jätkusuutliku arengu vallas. 1998 asutas ta ka Mihhail Gorbatšovi poolt juhitud Green Cross Internatonali Itaalia sektsiooni. On osalenud jalaväemiinidevastastes kampaaniates ning juhtinud tähelepanu konfliktide ühiskondlikele tagajärgedele.
Igal õhtul voodisse kell 23 ja äratuskell heliseb kell 5. Üksainus söögikord päevas – lõunajal, õhtuti üks puuvili. „Mind ei huvita ei toit ega uni,” räägib ta ühes intervjuus „Surematuse illusioon sünnib ainult siis, kui unustad elamise ja pühendud ümbritsevale”.
Selline lähenemine elule on teinud temast mitte-perekonnainimese .
„Uskuge või mitte,” seletab proua Montalcini „aga ma otsutasin juba kolme aastaselt, et ei tahtnud ei peret ega lapsi. Olen sündinud ajal, kus naiseks olemine oli nagu alaväärsuse pitser. Olen näinud liiga palju ebaõnnestunud abielusid, kurbi ja tühje eksistentse. Ühele ameerika prouale, kes küsis minult, kas ka mu mees on National Academy liige, vastasin „I am my own husband”. Tema segaduses pilgust sain aru, et ilmselt pidas ta inglise keelt vigaseks…”
„Ma ei mõtle kunagi surma peale, surm on vajalik, aga see ei pane mind muretsema. Ainus oluline asi on, et meie sõnum, mida ma oma eluga näitame, üles korjataks ja ära kuulataks, eriti noorte poolt.” Professor Levi-Montalcini elu sõnum on lootustandev ja imetlusväärselt elujõuline, oma tegude ja olemisviisiga on naine ise kinnitanud selle paikapidavust. Ja ega tea, millega ta veel seda rikastada suudab, mõtlen ma omaette, kui teda relvituks tegeva lihtsameelsusega näen lausumas „Penso solo al futuro”/“Mõtlen ainult tulevikule”…
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.
Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?
Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!). Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.
Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.
Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.
Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…
Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.
Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.
Eluana Englaro, 17 aastat koomas olnud noor naine, kelle tahet väärikale surmale on isa Beppe püüdnud seadust järgides teostada, ei tohi oma kannatusterikast maist teekonda lõpetada.
Nii otsustas Itaalia sotsiaalabiminister Maurizio Sacconi, andes välja regioonidele suunatud akti, mis defineerib illegaalseks kunstliku toitmise ja niisutamise katkestamine igas riigi- või erahaiglas. Haiglat “Città di Udine”, mis oli nõus Eluana tilguteid välja võtma, ähvardasid administratiivsed sanktsioonid ja rahastamispiirangud. Seepärast teatatigi Englarode perele, et struktuur on sunnitud oma abiandmisest taganema. Praegusel kriisiperioodil haigla juhatus ei pidanud õigeks riskeerimist, ohustades 300 töökohta.
Asjade selline käik tekitas avalikkuses nördimust ja ärritust, kuna Kassatsioonikohtu lõplik otsus luges õigustatuks Eluana isa Beppe palve naise soovi täideviimiseks ehk tema eksistentsi lõpetamiseks. Engalrode advokaadi sõnul ei ole Sacconi suunisel juriidilist alust, sest seadusi ei tee poliitikud.
Fakt, et Vabriigi minister ei respekteeri kolmanda ja viimase astme kohtuotsust on äratanud suurt vaidlust ning Itaalia avalik arvamus arutleb, kas on tegemist kohtute tegevusvälja sekkumisega ning seaduslikust võimust üle astumisega. Radikaalise Partei algatusel võeti Rooma Prokurtuuris ette kohtuasi minister Sacconi vastu, süüdistades viimast privaatses vägivallas, kuna ta takistas Kassatsioonikohtu otsuse täitmist.
“Ma ei lase ennast hirmutada,” vastab Sacconi “ja leian olevat absurdse, et mu kohusetundlik akt on kohtutasandile viidud.”
Teoreetiliselt oleks võimalik, juhul kui ühtegi haiglat ei leita, kasutada ka avalikku jõudu, et kohtuotsust ellu viia, aga loomulikult ei taha selleni keegi minna, kõige vähem Eluana vastupidav isa. “Oleme seal, kust alustasime, aga varem või hiljem jõuame lõpp-punkti. Lähen edasi, et täita oma lubadus mu tütrele, keda ma ei saa reeta,” ütles ta vastuseks taas üles võetud poleemikatele. Ta välistab abi saamiseks välismaale minemise, kuna näeb seda suure löögina Itaalia avalikkuse ja tsiviilühiskonna vastu.” Itaalias on see alanud ja Itaalias läheb see lõpuni. Aitab inimlike, juriidiliste ja poliitiliste deliiriumitega tegelemisest”.
19.jaanuaril avaldas oma valmidust haigla leidmiseks Piemonte regiooni president proua Mercedes Bresso ning Torinos asuva Sant’Anna haigla arst Silvio Viale, aga Englarode advokaadi sõnul on tegemist rohkem üksikisikute toetamise, kui institutsioonide seisukohavõtuga. Ilmselt see nii ongi, kuna tervishoiu alamsekretärilt Eugenia Roccellalt laekus juba teade, et “Piemontel saab olema tõsiseid raskusi kui nad otsustavad ellu viia Apellatsioonikohtu dekreediga määratud protseduure ellu viia.”
Piemontele lisandus mõni päev hiljem ka Udine haigla “La Quiete” abipakkumine.
Oma arvamuse avaldab Torino kardinal Severino Poletto, kes kutsub üles meedikuid nö. südametunnistuse pärast keeldumisele: “Jumala seadus ei ole kunagi inimese vastu. Jumala seadus on inimese poolt. Minna jumala seaduse vastu taähendab minna inimese vastu. Seega, kui need kaks seadust on omavahel kontrastis, siis on see sellepärast, et inimese seadus ei ole hea ning see ilmneb tema viljadest.” Selle seisukoha järgi on jumala seadus kohtuotsusest ülem.
President Bresso:” Me ei ela ayatollahde riigis, kus religioosne õigus käsutab tsiviilõiguste üle.”
26. jaanuaril otsustab TAR (regionaalne administratiivne tribunal), et Lombardia regioon ei saa keelduda kohtuotsuse täideviimisest ning on kohustatud leidma ka sobiliku struktuuri .
Taaskord tetab minister Sacconi et ta on “kibestunud, aga ei anna järele” oodates edasikaebust Riiginõukogusse.
Ususn, et nii mõnelgi lugejatest on kogu selle poleemika ja dokumentide hunniku peale järg käest ära läinud…Aga asja olemus on aga selles, et Leccos on endiselt see noor naine, kes vaatamata oma selgelt avaldatud vabale tahtele ikka veel ootama peab.
Roberto Saviano, kuulus “Gomorra ” autor, avaldas artikli pealkirjaga “Eluana Englaro, ühe isa revolutsioon”. Jah, sest Beppino Englaro võitluses oma tütre soovi elluviimise ja seaduse poolt tagatud õiguste eest on revolutsiooni seeme , mis võib ja peab kasvama. Kui paljud oleksid tema olukorras halastavale meditsiiniõele maksnud, et asja suure kella külge panemata ära lahendada või lihtsalt Hollandisse läinud.
“Ma küsin endalt, millise vaimuga aktsepteerib ta kogu seda kära. Kibeda teadmisega, et Itaaliast minnakse ära mitte ainult tööotsingul, vaid ka sündimiseks (kunstliku viljastamise seaduse pärast) ja suremiseks. Englaro võitlus toob uuesti päevakorda vanad ja tolmused filosoofilised põhimõtted, mida ülikoolis õpitud sai.
Kantlikust printsiibist “Tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mis võiksid sinu tahte kohaselt olla universaalsed seadused” on saanud liha ja higi. Ja võib-olla on ainult sellistes tingimustes võimalik mõista Sokratest,et miks ta mürki jõi ja ei põgenenud.
Beppino Englaro võitleb õigusriigi eest. Ta on näitamas, et Itaaliasse saab ja peab jääma kasutades demokraatia instrumente.
See on kord, mil südametunnistus ja õiglus ei emigreeru./…/Ükski Itaalia kodanik ei saa mitte pidada Beppino Englarot meheks, kes on sellele maale tagasi andmas väärikust, mille me tihti ise käest ära oleme lasknud võtta.
Ta võimaldas meil taasavastada ühe demokraatia printsiibi unustatud imedest – empaatia. Kui ühe inimese valu on kõikide oma. Ja niimoodi saab ühe inimese õigusest kõikide inimeste õigus. “
autor: Kristel Kaaber, Rooma
Artikkel ilmus ka Päevalehes:
Eluana saatus lõhestab Itaalia riiki ja rahvast
Viimased kommentaarid