Foto: Umberto e Mario Pizzi da Zagarolo (via Dagospia)

Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.

Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”. Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.

Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.

Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”.  Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.

Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.

Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.

Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.

Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis,  itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada  samaväärseks enesetapuga.

Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.

Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.

See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.

Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule. Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.

Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.

Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

Diego Cugia facebookis ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber