Tegelikult on kogu Itaalia masinaid täis, juba pikka aega, vanadest roomlastest saadik, Da Vincit mainimatagi. Ja seetõttu pole ime, et 19. sajandi Euroopa üks moodsaimaid raudteid ehitati just Liguria rannikule, kust sõitjad imelist vaadet said nautida ja kus muidu ei olekski võimalik liikuda. Praguseks on raudteesõitjaid aga väga palju ning raudteeliin on mõnevõrra sisemaa poole viidud, vana kitsarööpmelise raudruuna rada on asfalteeritult maanteeks muudetud, kus inimesed omaenda kondiaurul vaadet naudivad ja Giro d’Italiaks harjutavad. Raudtee sisemaa ehk mägede poole ehitamine sai võimalikuks ka tänu sellele, et vahepeal töötati välja väga suur hulk teisi masinaid, mis tööplatsil töötajaid aitavad ning võimaldavad uhkeid sildu ehitada – mõned neist ootamatult tillukesed, nagu too kollane sõiduk, mis Reggio Emilia raudteelähisel ehitusplatsil tiirutas. Kuid peale suurte ja grandioossete ehitusliikurite abistavad siin inimesi ka hoopis ootamatumad masinad – näiteks Itaaliale tüüpiliselt ülitillukestes koridorides (kuhu ratastoolid ja lapsevankrid kehvasti sisse mahuvad, liftist rääkimata) inimesi, kel treppidest raske käia. Siis kinnitataksegi masin ratastooli alla, ta suriseb ning libiseb sujuvalt treppipidi välisukse suunas – kus ta siis tooli küljest jälle lahti võetakse ning rõõmsal meelel oma reisijat ootama jääb, seni kuni too väljas omi asju ajab. Ilma niisuguste seadmeteta ei oleks noist uhketest rongidest mõnedele sugugi kasu, sest nad ei pööseks kodust välja…

Vaade masinalt, Rapallo, Liguria, 2009 (Autor: Sirje)

Kollane masin, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2007 (Autor: Oudekki)

Trepisõiduk, Torino, Piemonte, 2009 (Autor: Sirkka)