Peaaegu paradiis

On kevad. On üliõpilasprogramm Erasmus Itaalias.  On Erasmus Student Network, mis hoolitseb osalejate vaba aja okupeerimise eest. On projekt „Küla“ eesmärgiga muuta Sitsiilia väikeküla turistiatraktsiooniks. On meetod „viskame Euroopa sisse“ ja vaatame, mis välisüliõpilased kui turistid endasse mõne päeva jooksul absorbeerivad ja laiemale publikule oma foto-artikkel-reportaažidega produtseerivad. Meie ülesanne on aktiivne turism: elada 2 päeva külas seda intensiivselt kogedes. Teiste sõnadega, puhas nauding.

Esimene päev

Saabumine. Tänavad. Tänavate kohal rõdud. Rõdudel lõkendab lilleline rohelus. Meenub Toskaana. Motta D´Affermo- küla Sitsiilia Toskaanas. Ainult, et siin on parem: siin on meri helesinisem, siin on vaated avaramad ja päike magusam. Eiran looduse kolletavat kuivamist ja eestlase jaoks ilgelt soolast merevett, mis põhjamaataimedele tähendab pigem surma kui elustavat turgutust.

Hetk, mida õnnistab jalustrabav kõikumatu rahu, peatab aja.

Lõuna. Sööme ühe korraga kogu kolme päeva toidunormi. Üks käik järgneb teisele, pidurit ei tunta, sest siin süüakse hästi ja ainult parimat.
Vastuvõttev komitee peab külaliste all lookas olevate söögilaudade ees mitmekordse mitmekordselt motiveeriva kõne. Meid tervitama tulnud isikuid on nii palju, et miski soe tunne tungib põue ja istumine muutub nende seisval valvelolekul ebamugavaks: „Laske meil teenindada teid, head inimesed, kes te meid nii hästi kostitate!“

Õhtu. Istun oma õdusa kindluse aknalaual. Öökapil lebab püha Vangelo palveraamat. Veetopsid on mähitud salvrätti. Kiikan haljendavat merd, mis õhtus ühendunud alt hallikarva, ülalt sinikollast kilda taevaga. Mägede vahel siravad tuletäpid. Pisikesed naaberkülad.

Siin näen Itaaliat. Siin kogen Itaaliat. Siin elan Itaaliat.

See on sattumine võlumaale, kus iidne ehituskunst ja keraamika haaravad mind oma lummavasse rüppe.

See on 82-aastane kõbus Giuseppe, kelle kõnnakust tunneb ära elupõlise ratsaniku. See on 6-aastane nimetu eesel, kes asendab igasuguse mootori. See on elamine puhtas õhus loodusega käsikäes. See on ühtehingamine maaga. See on tallis heljuv lehk, mis meenutab mu oma lapsepõlve karjalaudas. Ja see kõik on päriselt tõeline.

Võlumaa ei ole lukku pandud. Piisab piilumisest nurga taha. Piisab naeratusest ja terest.

Kummastavalt säilib loomuliku elu kulg ja puudub võõrastus võõra kohalolekust. Ometi on iga võõras ainukordne sündmus. Tulijale soovitakse parimat, minejale antakse kaasa kõige targemad õpetussõnad koos soojade käepigistustega. Koduuks jääb kohale jõudnule alati avatuks.

Vanahärra „Buona fortuna!“ saatel jätkan teed ja peatun juba mõne sammu järel noorhärra avasülise tervituse peale. Sündmus loob ennast üha võimsamalt. Lävepakul istub lehte sirviv vanem vend. Eemalt läheneb vanaema 4-aastase ingliga, kes ukse vahelt piiluvale naabrinaisele oma kirevroosa lille kingib. Motorolleril saabub tööst kurnatud pereisa, kes vajub vastasukse lävele hinge tõmbama. Hele hääl kuulutab 2-aastase ingli ärkamist. Rüselevate kallistustega vallutatakse isa kael. Läbi väsinud näo kumab imetlev armastus oma kahe kullatükki vastu. Ema, tütarde ilu läte, tuleb köögirätikuga uksele elevust kaema. Pere on koos. Peaaegu. Veel puudub 33 aastat kirkaga maad raiunud 77-aastane vanaisa, kes ülalt alla lookleval tänaval aegamisi koduteed mõõdab.

Lihtsad inimesed. Suured mured. Kohapealne tööpuudus või tervist tappev töö. Aga töö on alati aus. Töö ei ole häbiasi, vaid asi, mida armastada. Vargust ja valskust siin ei tunta, sest kõik tunnevad kõiki. Suurima avatusega jagatakse oma elulugu ja –olu, sest ausatel inimestel pole vaja varjata. Sellist Mottat ei leia mitte ühestki Veneetsiast, Roomast või Firenzest.

Suured mured, aga veel suuremad rõõmud. Lapsed on selle maa sool. Pered on suured. 3-lapseline pere väärib eestlase jaoks mõistet „suur“. Vanema generatsiooni lastel on normaalselt 6-7 õde-venda. Mamma mia! See on pool Eesti lasteaeda. Liialdan, kuid emotsioonist. Pere suurus peitub selle tugevuses. Ääretu kokkuhoidmine ja teineteisehoidmine. Naise vend on abielus mehe õega. Kaks sugukonda põimuvad veelgi tihedamalt ühte.

Külainimesed ei reisi palju. Töö ja pere tulevad ennekõike. Tähtsaim on kohapeal. Avatus hoiab uksed lahti. Pole vajadust minna maailma ja otsida maailma, mis on juba kodus. Võõras oma lugudega on ühenduslüliks kahe maailma vahel. Seda hinnatakse kõrgelt, see peegeldub nende suuremeelsuses. Tulijas tärkab üüratu tänutunne, mis motiveerib jagama kõike, mis jagatav. Ringahel. Ilus.

Maatunnid mööduvad märkamatult. Elan külaelu ilma seda otsimata. Joon heldelt pakutud mahla, õhtusöögist keeldun- esimese õhtu kohta oleks see ühele linnalisele lihtsalt liiast. Kodu kaen siiski, sest kodud on täis kodukootud kunsti. Isetehtud köök, mis 40-kraadises suvekuumuses jääb jahedaks oaasiks. Noored poisid õpivad juba keskkoolis 5 aastat keraamilist maalimist. Minu kujutlus monopoolsest robustsest maaharimisest asendatakse kõrgelt arenenud kunstimeele ja kuldsete kätega.

Küla on religioonist läbi imbunud. Kirik annab jõudu, sest toob rahva kokku. Koos saadakse ka kõige kibedamast majanduskriisist üle. Saadakse üle suurest murest oma laste tuleviku ees. Saadakse üle tööpuudusest, sest maal saab vähesega hakkama. Teadmine tugevast õlast enda kõrval vabastab hirmust, toites julgusega. “Kõigepealt tänan ma jumalat ja seejärel oma vägevat naist!“, mees oskab väärtustada ka oma abikaasat. Võib-olla leiab kurikuulus Sitsiilia mehe armukadedus siit oma õigustuse.

Lahkun, kõrvus kõlamas mitmehäälne kinnitus: “Mitte kedagi ei visata välja. Mitte kedagi. Mitte kunagi.“ Nad jäävad mind tagasi ootama. Homsele lõunale, õhtule, vahet pole:“ Kui aega saad, astu läbi!“. Pisikesed inglid saadavad mind onu kätes kindluse ukseni.

Jõudsin 3 tunniga 30 meetri kaugusele. Pole just maratonitulemus, aga linnas ei jõua mõnikord 30 aastagagi nii kaugule või lähedale kõrvalelavale naabrile.

Usk headusesse ja usaldus teistesse. Ühegi toa uksed ei käi kindluses lukku. Küla atmosfäär on sama tugev kui kaljurahnud küla all. Siia on alles jäänud siirus. Südameinimesed. On tahtmine nutta.

Teine päev

Eile oli mul õnne. Täna tahan oma uskmatuses näha küla tõelist palet.

Ümber nurga tuleb tervitama kohaliku ehitustöö pealik. Hetk hiljem tutvustatakse mind arhitekti endaga. Seejärel arhitekti kõrgeealise onuga, kes kassi seltsis ja kepi toel ringi patseerib. Ehitajad muretsevad ja hoiatavad liival libisemise eest. Mind juhatatakse küla kunsti kaema. Küla ise on parim giid ja kaart. Massiivne teos paikneb nii peenelt, et muutub taeva taustal nähtamatuks. Sellel maal ei tunta tõepoolest võõrkehi.

Küla tervikuna on oma detailides suurim kunstiooper. Kivimustrid maas ja seintel. Rohtukasvanud mootorratas. Elumajadega vahelduvad loomatallid. Müüris, läbi lagunenud puituste paljastuvad imelised panoraamid.

Selles külas ei möödu keegi kellestki märkamatult. Isegi autojuht tuleb, peatub, läheb, tuleb, toob kohvi, et minna jälle oma teed. Külalise jaoks jätkub alati tähelepanu.

Pisikesel puupingil istub naine. Naisest kiirgub elurõõm. Ta armastab töötada. Ta armastaks reisida, kui poleks abielus. Tütar reisib tema eest. Ta kutsub mind enda kõrvale istuma, mis sellest, et pink on pisike. Hoiatab, et ma kirikusse lühikeste pükste ja paljaste õlgadega ei tuleks.

Rõdudelt ja uste vahelt piiluvad vanaprouad. Neile meeldib, et istun tänavakivil- olles lähedal maale, olen lähemal neile.

Inimesed hakkavad korduma. Eilsed tutvused korduvad. Hakkan tundma, et olen kodus. „Millal sa külla tuled?“ või „Õhtul näeme!“ Pärast esimest päeva!!!

Jään naisega üheaastast Filippot hoidma, kuni ema vanahärra maja koristab. Aeg-ajalt vilksatab vanahärra isegi, kloppides ukse vahelt jalamatti või tühjendades prügikühvlit. Teenindus on siin koostöö. Laps on elutarga näoga, püüab sipelgaid, küündib kivikesteni, tantsib, kui ümisen. Pooleks tunniks jätkub talle tühipaljast kohvitopsist. Milleks arvutid ja videomängud, kui on ruum külana looduse keskel. Nende lapsepõlv on rikas. Mööduja möödudes hakkab poiss kilkama, käsi plaksutama, lehvitama, jooksma, kuigi jalad veel ei kanna. Selle rahva avatus teistele tundub olevat instinkt või geneetiline õnnistus!

Järgneva tunni jooksul avanevad veel kahe kodu sise- ja välisvaated, saab maitstud kodukohvi teine maitse ja käre kodupruuli Limoncello. 3 auväärses eas õde demonstreerivad saiaahju, pitsikudumistehnikat, peeneimat käsitööd ja kümnete aastate taguseid perealbumeid. Kohtusin nendega esimest korda 5 minutit tagasi tänaval. Milline muuseum või ekskursioon tooks mind nii lähedale reaalsusele?

Nende antiikne lauakell on seisma jäänud. Siin ei eksisteeri aega kui niisugust.

„Rahu ja tööd ja armastust. Muud me ei vaja.“ Õnnelik vanaproua saadab mind parimate soovidega koduteele, pakkudes korduvalt küüti. Ei, see küla väärib jalavaeva. Väärib palju rohkemat, kui suudan pakkuda.

Inimesed on selle maa kuld.

Viimane õhtu, viimane öö. Jätan magamise maha, et hoomata viimaseid hetki võlumaal.

Tulipunased roosid ronimas kiviseintel. Viljadest lookas sidrunipuud. Merre uppuv ohkama panev päike. Kõrgustesse küündiv igavene kirik, koera hauge kajamas selle kellana üle küla. Hiidsuured ööliblikad ründamas tänavalaternat. Öine tirtsuserenaad. Soe õhk. Läbi hommikuudu tõusev päike. Suur suur rahu.

Kahe päevaga olen õppinud midagi tähtsat iseenda kohta.

See küla ei käi lukku. Lukud on minus endas. Et koguda endasse elamust, tuleb sellele ruumi pakkuda. Tuleb anda. Tuleb jätta uks iseendas lahti.

Motta D’Affermo.

Peaaegu paradiis.

Autor: Nele Reial, Bologna

Fotojaht: puhkus

Ütled itaallasele puhkus, siis ta suure tõenäosusega vastab – meri, sest mere äärde ongi siin Kindral Suve turmpäikese alt kõige parem pageda ja rannad muutuvad lihtsalt suurteks (paljasjalgsete) põgenikelaagriteks karmide tilkumaajavate linnaolude eest: ja õnneks leidub sel poolsaarel merd igal pool. Muidugi, kui meri jääb kaugeks või ummiku taha, siis aitavad ka purskkaevud hädast välja ja kui rannad on põhjalikult täis pakitud, siis on alati võimalik hoopis mägede jahedusse taganeda. Loomadki otsivad puhkamiseks varju – kes safaripargis puu alt, kes cozzekasvanduse toika otsast mereõhust ja kes lihtsalt kivipõrandalt. Aga siis kui suve veel kohal ei ole, siis tõmmatakse hoopis tööst hinge ja unistatakse kõigest sellest eelnevast, otsides kollast, mis oma erksuses tuletaks meelde neid kuumi hetki, mis kokkuvõttes siiski nauditavad on. Või nähakse seda kõike unes.

Meri ja jalad, Patti, Sicilia, 2009 (autor: Jelena)

Purskkaevupuhkus, Roma, Lazio, 2005 (autor: Sirje)

Mäed, vabadus, rahu, Oberregen, Trentino Alto Adige, 2008 (autor: Kätlin)

Lõvid lasevad leiba luusse, Fasano zoosafari, Puglia, 2007 (autor: Triin)

Põrandauni, Basiliano, Friuli-Venezia Giulia, 2008 (autor: Julia)

Kajakad cozzepüügil, Liguria, 2009 (autor: Mari-Ly)

Puhkab tööst, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (autor: Oudekki)

Rosa ja Nero, Pisa, Toscana, 2006 (autor: Janika)

Turul me oleme vennad ja õed

Piimaautomaat

2006 aastal, pärast pikka võitlust, suutis üks Roncadella väiketalu Reggio Emilias saavutada õiguse otse oma piima tarbijale müüa, loodi esimene piimaautomaat, kuhu saab soovi korral kohale tulla ka omaenese klaaspudeliga ning kus piim maksis kolmandiku vähem kui poodides (hinnaks 1 euro ja seda tänaseni).  Piima tuuakse 2 korda päevas: hommikul vara ja õhtul 18 paiku; kui lõuna ajal või liiga hilja õhtul tulla siis on värskeltlüpstud pastöriseerimata piim otsas. Nüüd, kolm aastat hiljem, on kogu Itaalia niisuguseid automaate täis.

Kuid ülejäänud toit?

Tänases Itaalias võibki juba käibetõdedeks pidada kinnitusi sellest, kui kasulik on elada loodussõbralikult, toituda vaid sellest, mis kasvab kodukandis ning tarbida vaid seda, mis toodetud me lähedal. Kahjuks pakuvad enamik poode kaupa nii siit kui sealt. Näiteks  kui Parmeggiano-Reggiano juust on loomulikult oma linna kaup siis kitsejuust on  juba alati kas Sardiiniast või kusagilt mujalt.  Ka juur-ja puuviljad on alati kuskilt kaugelt! Neid viimaseid võiks ju lähemalt tulla…

Muidugi on ka meil omad talupidajad olemas, kuid kuidagi silmakirjalik tundub mulle seesugune looduslähedane elu, et võtan auto spetsiaalselt selleks, et teha pikk retk mööda talunikke täiendamaks oma toiduvarusid. Parem käin siis kohalikus mahepoes ja ostan mahedaid Argentiina pirne….või siiski mitte…

Laupäeval piazzal on õnneks aastaid maheturg, kus üks talu käib oma juur-ja puuvilju müümas. Ma olen juba ammu nende kindel klient. Kaup on kvaliteetne ning hind on sobiv, mitte ainult mulle. Nende juures on alati vaja number võtta ning tihti tuleb oodata oma järge, vahest isegi pool tundi. Nüüd aga on linn teinud veel suurema sammu ning vaid ühe taluniku leti asemel on  laupäeva hommikuti piazza Fontanesi talunikega täidetud. Pakutakse kõike, igaüks seda, mida ta ise toodab/kasvatab.

Päris turg

Parmiggiano-Reggiano müüja

Umbes 15 letiga plats on täis rahvast, kõigile meeldib osta otse “omade” käest, kõik naudivad võimalust talunikuga otse suhelda ning nõuda neid kõige paremeid palasid. Kui ma arbuusi ostes küsin, et kas need ka head on, siis saan vastuseks: “kui pole hea siis tule tagasi järgmine nädal ja ma annan uue tasuta”. Pole vist vaja mainida, et ma pole nii head arbuusi ammu saanud?

Parmiggiano-Reggiano müüja pakub 42 kuu vanust kuninglikku juustu kõigile järjekorras maitsta. Kui poes maksab 14 euro ringis kilo, siis turul saab 10.90 kätte: ikka otse tootjalt ju. Kitsejuustu müüjal on ka kitsedest suur plakat üles riputatud, kus tema ise paitab kitse suuri piima täis tisse! Saadaval on ka erinevad singid ja salaamid, rääkimata moosidest või erinevat tüüpi jahuliikudest. Rahvas nagu oleks just seda oodanud; kõik ostavad midagi rahulolevalt.

Rahuolu

Kui sõbranna helistab nädala sees ja kutsub laupäeva hommikuks külla, siis minu eitava vastuse peale meenub ka talle kohe, et laupäeva hommikuti on üks kohtumine piazza Fontanesi, millest ei saa ära ütelda – mis siis, et ta pole juba mitu kuud jalga linna tõstnud.

Kiitev info levib kuulujutu kiirusega üle linna, kõik räägivad, kiidavad kauba kvaliteeti ning võimalust osta otse taluniku käest tema kaupa. Otsideski ei leia inimest, kes mossis näoga veaks ühe jalaga maha ringe ning turu üle viriseks. Tunneme, et linn arvestab meiega, me kõik kuulume siia linna, sama palju me kuulume ka maale, tunneme nüüd oma talunikke ja teame kust tuleb toit me lauale.  Siinkandi talunikud on ka rahul, teenides õigaselt jateades, et nende hoole ja armastusega kasvatatud kraam jõuab sinna, kus temast kindlasti lugu peetakse.

Külm õhk kuklal

Talumeeste turg

Ütlesin, et keegi ei virise? Coopi juhtidega ei ole ma nimelt rääkinud. Natuke on talulaada külastajate hulgas kerkimas hirm, kunas supermarketiketid oma käibe vähenemist nähes talunikelaadale 1:0 üritavad teha.

Meenub toosama piimaautomaadi võitlus ning selleaegsed lood suurte piimatootjate ekspertidest, kes kinnitasid, et kuna pastöriseerimata piimast võib väga lihtsalt colibakteri saada, siis niisugust müüki ei tohi mingil lubada. Võitlus – muuhulgas taaskord Beppe Grillo abiga – tookord võideti, piimaautomaadi juures on silt, et on soovitav piim enne tarvitamist läbi keeta. Samas on saadaval ka garantii selle kohta, et lehmad saavad vaid mahetoitu ning kõik on sanitaarselt kontrollitud.

Hoian pöialt, et talunikelaat saab nii tugevalt piazzaosaks, et selle kaotamine tekitaks linnapea reitingutes liiga suure languse, nii et suurpoodide lobby enam liigset mõju ei avalda.

Autor: Mari-Ly Rehk, Reggio Emilia

Fotojaht: Lind

Linde leidub vahemereäärses Itaalias loomulikult igat masti ning suurust ning seepärast inspireerivad need tiibadega elukad ka inimesi end imiteerima, olgu siis palliga keset Veneetsiat või kurikuulsas Sigonella sõjaväebaasis metall-lendajate abil. Päris elusad luiged või hoopis paabulinnud vabalt ringi jalutamas-ujumas, see kõik annab ka inspiratsiooni karnevalile lilledest part punuda või hoopis võimas linnumonument püstitada. Kuid – nagu me kõik teame – kõige olulisemad linnud, kõigis linnades, aga eriti Itaalias – on loomulikult tuvid, kes siinse kombe kohaselt endale elamiseks maju squativad või Milano moemekasse grupipulmi pidama tulnud jaapani turiste nähes kõige tavalisemal moel hulluvad.

Inimlind, Veneetsia, Veneto, 2009 (Autor: Jelena)

Suure linnu tiibade all, Sigonella, Sicilia, 2007 (Autor: Triin)

Luik, parco Matildico di Montalto, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Mari-Ly)

Lillepart, Acireale, Sicilia, 2008 (Autor: Anna)

Kivilind, Urbino, Marche, 2007 (Autor: Kadri)

Linnud pulma, Milano, Lombardia, 2009 (Autor: Kristjan)

Uccello prende casa, Perugia, Umbria, 2007 (Autor: Kätlin)

Paabulind, Fiorano Modenese, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)

Tuleviku häälestusheli?

220 aastat tagasi läks üks teatud 14. juuli ajalukku Bastille vallutuse tõttu. Toimumise hetkel ei peetudki seda eriti märkimisväärseks sündmuseks: tuhatkond relvastatud käsitöölist ja kaupmeest läksid võtma riigivanglat, Ancient Regime’i sümbolit. Tulemus polnud eriti entusiasmiloov, vabastati 7 kahtlaste reputatsiooniga vangi. Teo suur sümboolne tähtsus ilmnes alles hiljem. Kasutades itaallaslikku värvikust – oli “la”-noodi andjaks Prantsuse Revolutsioonile.

14. juulil 2009 sai Itaalia tunnistajaks uutmoodi protestile – esimesele blogistreigile maailmas. “Võimu sümbol”, mida vallutada, polnud mitte üks teatud hoone, vaid hoopis ebademokraatlik seadus – Alfano dekreet – välja antud selleks, et piirata informatsiooni levikut, sõnavabadust ning magistraatide tööd.

Blogistreik sündis vastutamaks seaduseelnõu seda paragrahvi, mis laiendab ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonilehekülgedele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Karistuseks üleastumise eest 7 000-12 000 eurot trahvi. Blogid, foorumid, sotsiaalvõrgustikud, YouTube – igas internetivormis liikuv informatsioon võib saada selle vaidlustamise osaliseks. Piisab , et olla arvutist eemal paar päeva, et rahaline karistus (digitaalselt) aktiivse kodaniku rahakoti oluliselt tühjendaks. Itaalia olukorras, kus Internet on olulisim vaba ja iseseisva ehk kodanikutasandil ajakirjanduse (citizen ehk open source journalism) allikaks, on see osalusdemokraatiale ränk hoop. Muuhulgas, 14. juuliks oli ka määratud professionaalsete ajakirjanike streik, mis lükati aga sügisesse tänu president Napolitano otsusele seadusele ajutiselt pidurit tõmmata. Igal juhul on paljud neist teatanud oma valmisolekust allumatusele.

Alfano dekreet sisaldab aga teisi ning veelgi olulisemaid paragrahve, mis sihivad kodanike õiguse pihta olla informeeritud kohtuprotsessidest , ehk õigus teabele jooksvatest sündmustest (diritto di cronaca). Nimelt keelustab see teabe andmise käimas olevatest kohtuasjadest eeluurimiste lõpuni ning nende käigus kasutatud aktide (kaasa arvatud telefonikõnede ümberkirjutused) avalikkustamise. Karistatavad oleksid nii ajakirjanikud kui kirjastajad. Niisuguste keeldudele innustav põhimõtte on ikka ühesugune – privaatsuse tagamine; tahetakse tõmmata uued piirjooned, kus lõppeb (kodanike) õigus informatsioonile ja algab (seaduserikkujate) privaatsus. Senised piirjooned on olnud piisavad tagamaks tavakodaniku eraelu puutumatust, aga ei garanteerinud poliitikutele muretut sahkerdamisvabadust. Lugematud avaldatud telefonikõned on meil võimaldanud  oma silmadega näha, kuidas rahvaesindajad ”kasutavad” oma valijate usaldust. Nägime Berlusconi ja Saccà vahelistes jutuajamistes, kuidas lahketele neiudele RAIs töökoht leitakse. Nägime D’Alema ja Fassino (PD) sõnades, kui  nad tegelesid pankade samm-sammulise ülevõtmisega. Nägime ka, mis juhtus magistraat Clementina Forleoga, kel oli julgust  viimast uurimist algatada. Ilmne on püüe anda paksem suitsuvari alla võimulolijate kriminaalsetele püüetele.

Olles rääkinud teabevabadusest, jõuame veelgi tähtsaima punktini – magistraatide õigus tõhusatele instrumentidele võitluses seaduslikkuse eest. Alfano dekreet võimaldab alustada telefonikõnede pealtkuulamist ainult tõsiste süütõendite olemasolul. Vist on lastelegi selge, et telefenikõnede pealtkuulamine ongi vajalik just selleks, et põhjendatud kahtluse korral tõsiseid süütõendeid hankida! Juhul, kui uue seaduse järgi õnnestubki saada luba nende alustamiseks, siis eksisteerib limiitaeg, üle mille ei ole võimalik neid jätkata – 40 pluss 20 päeva. Kui 59ndal päeval ütleb camorrist telefonis, et ülehomme määrame päeva ja koha arvete õiendamiseks, siis on magistraat sunnitud võimetult asjal toimuda laskma. Sama argument kehtib muidugi ka kõigi teiste kuritegude kohta:  kõikvõimalikkud seaduserikkujad saavad pärast selle seaduse ellu viimist edukalt oma komunikatsioone organiseerida teades, et pärast teatud ajavahemikku on magistraatidel käed seotud.

See jaburuseni väändunud seadus viiakse ellu riigirahade kokkuhoidmise tähe all. Telefonikõnede pealtkuulamine maksab ja kassad on tühjad. Selle asemel, et jõustada seadus, mis kohustaks pealtkuulamisteenuseid pakkuvaid telefonikompaniisid, kes selle käigus oma kohvreid  suurte kasumitega täidavad,  riigile tasuta teenust pakkuma tegema (ei tohi unustada, et just riik  annab nende käsutusse vahendeid), jäetakse õigusorganid ilma tõhusaimast kuritegevuse vastasest vahendist.

ANM, Magistraatide Ühing, tõstab häält: ”Meilt nõutakse kodanike julgeoleku garanteerimist jättes meid relvituks ja seotud kätega. Paljud kuritegijad jäävad leidmata ning karistamata”.

Telefonikõned on olnud just selleks vahendiks, mis on  peaminister Berlusconile hulgaliselt hädasid kaela toonud. Selle ärahoidmiseks tulevikus on valitsus valmis sillutama takistuseta tee kõikvõimalikele seaduserikkujatele. Mängus ei ole mitte ainult seaduslikkuse tagamine, vaid ka inimeste elud. Loomulikult jääb nii mõnigi peavalu jääb olemata ka Partito Democraticol,  eks sellest tulene ka “suurima opositsioonipartei” peaaegu  olematu vastuseis dekreedile.

Lisaks blogistreigile toimus ka sit-in piazza Navonal, milles osalesid teiste hulgas Antonio Di Pietro ja Toronto Ülikooli dotsent, internetiguru ja massimeediauurija Derrick De Kerckhove. Tema lausus sõnad: ”Itaalial on kaks mudelit, mida järgida – kas Ameerika ja Obama, kus valimised võideti internetis või Hiina, kus tapetakse inimesi, kes kontrollile vastu hakkavad. Kas me tõesti tahame sellist elektroonilist fašismi? Itaalia fašism algas raadiost, see teine Internetist. Olen mures, sest räägime meie tsiviilõiguste tulevikust.”

De Kerckhove, kes oma raamatutes räägib uutmoodi ühenduses olevast teadlikkusest, mida nimetab “webness”iks, usub, et sellest kaootilisest kommunikatsioonijõust võib kerkida teatud “võimendatud intelligentsus” ning “ühendatud tundlikkus”,  millega kaasneb indiviidi vastutustunde ärkamine terviku osana.

Ehk möödus maailma esimene blogistreik ühe ebakonstitutsionaalse seaduse vastu märkamatult. Aga see “la”-noot, vaevuaimatav häälestusheli, seda võib kuulda kas internetavarustes… või piazza Navonal.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Täna streik / oggi sciopero

See blogi tõstab häält DDL Alfano suutropi vastu! (vt. ka inglise keeles)

Blogistreik tulekul!

Kui ei tule, Bruno Vespa oled!

14. juulil toimub Itaalias üks omapärane streik, mis ei tekita ehk suurt ühikondlikku ebamugavust, kuid annab tunnistust uut moodi sotsiaalsest mobilitatsioonist: sel päeval avaldavad streigiga liitunud blogid ühe protestiposti kaitsmaks oma väljendusvabadust.

10. juunil võttis Itaalia parlamendi alamkoda vastu justiitsminister Angelino Alfano nime kandva seaduseelnõu, mis sätestab uued reeglid telefonikõnede pealtkuulmiseks magistratuuri poolt (muutes need praktiliselt kasutuks), keelustab nende avaldamise meedias, samuti nagu igasuguse teabe andmise pooleliolevaist kohtuprotsessidest ja nende käigus kasutatavatest “avalikest” dokumentidest ning muu hulgas laiendab 1948. aasta ajakirjandusseaduse kõikidele informatsioonipaikadele: kohustuse parandada 48 tunni jooksul vaidlustatud fakte. Trahviks 7000 – 12000 eurot. On ilmne et ebamäärase väljendi “informatsioonilehekülg” alla on võimalik lahterdada igausuguseid inetrnetivorme – blogis, sotsiaalvõrgustikud, foorumid, You Tube’i videod ja praktikas paralüseeriks niisugune seadus informatsiooni liikuvuse Internetis.

Igale vaatlejale torkab silma suur veelahe teabes ning otsustustes nende vahel, kes jälgivad ainult uudistesaateid või loevad ajalehti ja need, kes hoiavad end kursis arvuti vahendusel (kahjuks ei saa Itaalia oma internetikasutajate arvu üle just uhkustada: 58.8% internetikasutajaid pole Euroopa Liidu ühe asutajariigi kohta just märkimisväärne tulemus).Itaalia anomaalses teabe- ja meediasüsteemis, mis on suure osas otseselt või kaudselt peaminister Silvio Berlusconi mõju all, on Internet muutunud asendamatuks iseseisva informatsiooni kanaliks. Internet on tänaseni garanteerinud ka nende siiski oluliste uudiste leviku, millele ülejäänud meedia millegipärast eriti tähelepanu ei anna Näiteks võib tuua kohtuprotsessi inglise advokaadi David Millsi üle, kelle süüdimõistmine korruptsioonis tõi kaasa sügavaid implikatsioone ka peaministrile ning oleks pidanud panema tõsise kahtluse alla Lodo Alfano, ühe seaduseelnõu, mis garanteerib immuunsuse riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ajakirjanduselt, võimu kontrollija rolli täitjalt, oleks võinud oodata tugevat vastukaja – millegipärast hoidis see aga eemale igasugustest analüüsidest, andes juhtunust teada kõigest mõne sõnaga. Selle eest läks aga lainetama blogimaailm eesotsas suurimate ja tunnustatuimatega. Seesama on toimus ka vee privatiseerimise, L’Aquila maavärina käsitlemise ning paljude teiste sündmustega, mille puhul ametlike infokanalite töö märkimisväärselt soovida jättis.

Itaalia loetavaim blog oma 100 000 klikise päevakülastatavusega kuulub Beppe Grillole, kes väidab: “Ainuüksi retifikatsiooninõuete läbivaatamiseks peaksin tööle võtma 10 inimest ja võib-olla ei piisaks nendestki. Aasta jooksul peaksin ehk maksma miljoneid eurosid trahve. Sellist sõnavabadust lämmatavat seadust ei eksisteeri ei Birmas ega Hiinas. Kui seadus läbi läheb, siis on see itaalia blogimaailma surm.”

Streik toimub vaatamata president Napolitano ajutisele stopile, tänu millele lükati septembrikuusse elukutseliste ajakrjanike protest, mis oli samuti 14. juuliks määratud. Ka FNSI, itaalia ajakirjanike ametühing, astub vastu Alfano seaduseelnõule, mis esialgses variandis nägi ette isegi vanglakaristuse sedusest üle astuvatele ajakirjanikele ning teeb võimatuks igasuguse kohtukroonika, mis on oluline osa kodanike õigusest informatsioonile.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Fotojaht: kõrvuti

Fianco a fianco sono i compagni, kõrvuti on kaaslased, kõrvuti võideldakse siin oma õiguste eest, kõrvuti tulevad üle kogu Itaalia Freccia del Sud ehk Lõunanoole nimelise rongiga Milanosse selle linna kõige olulisemad inimesed, pärit kõigist maailma otsadest, et ses linnas tööd teha. Sõidavad aastaid niimoodi, valides töö, sõprade ja kohtade vahel, ikka kõrvuti. Võib-olla tulevad kaks rongiaknal suitsetajat Messinast, mõeldes ka neile noortele, kes seal 25. aprilli kõrvuti tähistavad? Päeva, mida Bologna Piazza Maggiorel meenutavad stendil kõrvuti võidelnud partisanide nimed ja fotod, kõrvuti tänapäevaga….

Kuid Itaalia kollektiivsuses võib näha kõrvuti mitte ainult arstidest ja kolijatest-koristajatest Giovannisid, kõrvuti ehitatakse laevu La Spezia hiiglaslikus laevatehases, kõrvuti võib näha jalgrattaid, lepatriinusid, kahekskasvanud puuvilju ja loomulikult meie mootoritehnoloogiat, seda, mis pühapäeviti kõiki teleri ette naelutab.

Freccia del Sud, Stazione Centrale, Milano, Lombardia 2008 (Autor: Kristjan)

surnud ja elus, Piazza Maggiore, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)

No Gelmini! Bologna, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Mauro)

25. aprile, Messina, Sicilia, 2009 (Autor: Jelena)

Lepatriinud, Etna, Sicilia, 2008 (Autor: Anna)

Cantiere navale, La Spezia, Liguria, 2009 (Autor: Mari-Ly)

Giovanni & Giovanni, Torino, Piemonte (Autor: Sirkka)

kaksikviljad, Lago di Garda, Lombardia, 2009 (Autor: Kätlin)

Ferrari & Ducati, Villasmundo, Sicilia, 2009 (Autor: Triin)

Kommunaalrattad, Milano, Lombardia, 2009 (Autor: Sirje)

Fotojaht: vesi/suplus

Valgus lõikub äkitselt hommikusesse Milazzo mäekülge. Praegusel suveajal toob see inimesteni aimduse plahvatavast äikesest, mis kiirgab vibratsioone, elujõulisi, millest jätkub terveks päevaks. Loss, seal kõrgel, näib elustuvat võimsa mere poolt saadetud kajas. Sel ajalooga dekoreeritud mäenõlval, mille jalam kihiseb puhkajatest – kõik nad omamoodi haaratud mootorpaatide palavikulisest edasi-tagasi sõelumisest maismaa ning Eoolia saarte vahel – võib valgus lüüa nagu piitsahoop. Ja kui siis pilk üles tõuseb, on võimalik tunnetada, kuidas soomuspiksed kõmavad järeleandmatult ammutades jõudu ümbritsevast kõikehõlmavast sädelusest.

Nii kirjutas Matteo Collura oma raamatus “In Sicilia”, kust ka esimene veepilt pärineb. Vesi, eriti koos suplusega viib sellel poolsaarel ilmselgelt mõtted kõigepealt merele, rannale – kuid siiski leiab siin vett igasugustes erinevates olukordades, sest Kindral Suve rünnaku vastu on ta üks väheseid relvi. Mitte ainult meres vaid ka näiteks loendamatutes purskkaevudes, kust juua võib, järvedes, kus vett saab ka täiesti sportlikel eesmärkidel kasutada või kus vett naudivad ka muud olendid peale inimeste. Kuid ei tule unustada, et ka Itaalias on mõnikord talv ja isegi Veneetsiast võib vett leida tema tahkel kujul.

Milazzo, Sicilia, 2008 (Autor: Triin)

pargikilbik, Aeroporto Fontanarossa di Catania kant, Sicilia, 2009 (Autor: Anna)

Marina di Pisa, Toscana, 2007 (Autor: Kadri)

Lampedusa, Sicilia, 2008 (Autor: Jelena)

Salento, Puglia, 2009 (Autor: Mari)

triatlon, lago di Caldaro, Trentino-Alto Adige, 2009 (Autor: Kätlin)

purskkaev, Bologna, Emilia-Romagna, 2009 (Autor: Oudekki)

Lido, Venezia, Veneto, 2005 (Autor: Sirje)