Fotojaht: magus

Magus viib Itaalias millegipärast mõtted talvele – aga ainult seni kuni ei meenu lõpmatud jäätiseletid, Itaalia gelato on miski, millele võrreldavat on raske kusagilt mujalt leida. Ja siis loomulikult kõik need ülejäänud kerged suvised maiustused, tegelikult on lihtsalt soojad koogid ja šokolaadid need, mis talvisesse kliimasse kuuluvad, kõike muud leiab igal ajal piisavalt – ja tiramisù vaarikate ja maasikatega, mmm! Itaalia keeles on aga sõna magus – dolce – kasutuses aga väga laialt ka hoopis millegi muuna, nimelt tähistades midagi puhast, õrna ning armast.

Jäätisekohvik, Rooma, Lazio, 2005 (Autor: Sirje)

Tiramisù lamponi e fragole, Messina, Sicilia, 2009 (Autor: Jelena)

Dolce! Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2006 (Autor: Oudekki)

Dolcissima! Gallipoli, Puglia, 2009 (Autor: Mari)

Haritud casalinga käsiraamat

"Minu Itaalia", Petrone Print, 2009

“Eksisteerivad tõsised ajaloolised põhjused, miks Itaalia on nii erinev kogu ülejäänud Euroopast ja tema ühiskondliku elu loogika tundub mõistetamatu või isegi mitteolemasolev”, ütles Wu Ming 1, Itaalia uue kirjanduse – selle postmodernismijärgse – üks säravaid tähti. Kõik itaallased teavad ning tunnetavad neid põhjuseid ning erinevust, kuid seda jagatud kultuuri on üliraske edasi anda, veel vähem võõramaalasele selgitada. Viimane on nii keeruline ning ajamahukas tegevus, millega isegi mitte kõik itaallased hakkama ei saa – sest mõningad mainitud põhjustest ollakse lihtsalt õhuga sisse hinganud, omamata kunagi vajadust neid sõnastada.

Seepärast on küllalt tavaline, et välismaalaste esmapilt Itaaliast jääb paratamatult pealiskaudseks, et neid kummalisi vastuolusid kultuuris kiputakse täitma omaenese minevikuga – kui just tegemist ei ole treenitud vaatlejaga, nagu üks väljapaistvamaid Itaalia lähiajaloo spetsialiste Paul Ginsborg või inglasest ajakirjanik Tobias Jones.

Meeldiv lennukilugemine

Petrone Prindi uusväljaanne “Minu Itaalia” ei küünitagi eelmistega ühte ritta, sest eesmärgiks polegi Itaalia ühiskonna analüüs, kirjeldus ega ühiskondliku loogika selgitamine vaid – nagu “Minu” seerial tavaks – info andmine sellest, kuidas üks tavaline eestlane end tunneb, olles seatud vastamisi kultuuriga, mis on talle võõras. Nagu ikka, on nende kohta keeruline arvamust avaldada, sest kuidas anda hinnangut teise inimese isiklikele läbielamistele, eriti kui see maailm on sulle nii siiralt ja ausalt avatud nagu Kristiina Praakli Liguria-kirjelduste oma.

See raamat, täis värvikaid ning kirjuid seiku ühe tüdruku elust, on lihtsalt loetav ning turtsumapanev ning õhku jääb küsimus, kas mõni tegelane on ikka aristokraatselt kõrk või hoopis lihtlabaselt hullumeelne. Ma arvan, et ükski inimene, kes “Minu Itaalia” läbi loeb, ei osta endale eal läbimõtlematult ülikonda, kontrollimata, ega seda ei ole valmistanud mingi kummaline tootja sünteetikatsisaldavast materjalist – kiirtee ning udust esilekerkiv Carrefour ei saa nii kergelt ununeda.

Kõige võõra suhtes täpsuseni ettevaatlik ja kartlikult lähenev nagu vett katsuv kassipoeg, ei halasta autor ka mitte iseendale: ta nutab, teeb “eepilisi fopaasid”, kirub, asjatab, rõõmustab, eksib ning on üdini eestlane.

Missugune on elevant?

“Mismõttes ei ole soovitav itaallastega sisepoliitikast rääkida” hüüatas üks mu sõber, ka mitte sünnilt itaallane, aga kaua aega siinelanud kirglik poliitikahuviline, kui ma talle mõningaid Kristiina Praakli väiteid refereerisin, “see on kõige lihtsam viis sõpru leida, sa pead ainult teadma, millest sa räägid”. Lõuna-Itaalia sõbratar läheb põlema, kui ma kontrollin oma kogemust toidu teiseks päevaks jätmisele: “lasagne on ju järgmisel päeval PAREM” – ja kui google’sse toksida “ricette del giorno dopo”, siis leiab hulganisti põnevaid retsepte, kuidas eelmisest päevast ülejäänud toidust midagi ülimaitsvat teha. Itaalia ei ole rassistlik riik, seda kinnitavad mulle ka kaks mustanahalist koolikaaslast Bologna Ülikoolist, vaatamata mõningate poliitiliste jõudude õhutustele on rassism võõras nähtus. Siin on igasuguseid probleeme, võõrapelgust paljude poolt, aga rassistlik Itaalia ei ole.

Võõra kultuuriga kohtudes ongi kõige kergem vabandada kõiki vigu – nii enda kui teiste omi – kultuurierinevustega, kanda üle isiklikke eripärasid kultuurile ja pidada kultuurieripärasid isiklikeks veidrusteks. Seepärast tulebki Kristiinale tänulik olla, et ta omad vead lahkelt meile õppimiseks jagab. Tema kirjeldatud võõralt taldrikult mittesöömine pole näiteks üksiku lapse kapriis, palju itaallased on mulle hämmastunult kirjeldanud seda “ameeriklaste veidrust” restoranis üksteise toite maitsta; ekstsentrilisi oma lastesse kiindunud emasid on arvatavasti Eestis sama palju kui Itaalias, kuid nad lihtsalt vastavad Itaalia stereotüübile. Teised ei pruugi silma torgata, sest nad ei ole “õiged itaallased” – nagu sada aastat tagasi lahkus Friedebert Tuglas pettunult Torinost, sest seal olid sirged ja korrapärased teed ning vaiksed hillitsetud inimesed, üldse mitte Itaalia: mulle tundub, et seesama sügav, kultuurne, üliviisakas ja sirgjooneliselt aus Itaalia on Kristiina Praaklil on külastamata jäänud.

See eelnev ei tähenda, et tema märgatud Itaalia oleks kuidagi vähem Itaalia või mitte-eksisteeriv Itaalia, see ei tähenda, et Questuras immigrante kuidagi hästi koheldaks või suvaline administratiivsüsteem oleks kuidagi inimsõbralik: “Minu Itaalia” illustreerib detailselt fakti, et riigis, mille bürokraatia on kolmepäine lohe, ei ole vaja oodata, et ülikool või võõraste vastuvõtusüsteem kuidagi viisakas või mõistetav oleks. Meil, endisest NSVL-ist tulijatel on natukenegi lihtsam, sest too bürokraatia oli seitsmepäine lohe, kui sa sellega hakkama said, siis Itaalia tekitab ainult selle imestuse, et kuidas G8 hulka kuuluv kapitalistlik maa vahepeal nii organiseerimatu saab olla.

Muide, need Eesti ajakirjanduseski varem valgustamist leidnud maffia, lõuna-põhja erinevused ja Berlusconi oleks võinud rahulikult välja jätta. See raamat on väärtuslik eestlase päevikuna ning sinna vahelepikitud pealiskaudsed käibetõed tõsiste poliitiliste probleemide kohta tekitavad lihtsalt piinlikku ebamugavustunde. Täpselt samuti ka peatükk itaallaste aust ja uhkusest: nimed nagu Dante, Raffael, Da Vinci, Machiavelli ja teised kuuluvad keskoolihariduses nimetatute hulka – ja tahavad seetõttu isegi populaarse käsitlusena eraldi põhjalikumat raamatut. Võib-olla oleks võinud lugejat säästa tuntud detailide ülekordamise valusast igavusest ning jutustada pikemalt tollest Genovas sündinud cantautorest, kes iga itaallase südames elab, Fabrizio De Andrést…

Koolipreili fenomen

Kristiina Praakli otsib selles raamatus igal sammul mingit endale vastuvõetavat maailma, annab hinnanguid igale tillukesele või suurele faktile, et teada saada kas see sobib – ning ma tunnen ära selle rahvavalgustaja geeni, mis on vist olemas igas natukenegi haritud eestlases, justkui kaitsekilp kõige võõra suhtes: sest ehk saab neile õpetada kuidas asjad tegelikult käivad ning kuidas õigesti tehakse. Kahju, et reaalsuse kirjeldused ning faktidele toetuvad analüüsid pidid eneseotsingute arvelt raamatust eemale kolima – kasvõi sellestsamast justkui Vene klassikalisest kirjandusest välja astunud onust, kes Pärsia vaipades arveldab, oleks tahtnud rohkem teada.

Kuid ei ole vaja arvata, et raamatust midagi teada ei saa, sugugi mitte – autor kõneleb sellest, kuidas teatud ringkonnis suhelda, kuidas pestot teha, et vahepeal mässatakse tänavatel ja okupeeritakse ülikoole, et Itaalia vasakpoolsed võivad olla pimedad ameeriklastevastased natsionalistid, et akadeemilise ringkonna sisemine ringkaitse omab Itaalias eriti rafineeritud vorme, et mõned ei taha kodust ära kolida ja mõned ei saa ning et inimesed võivad salaami peale hulluda. See on perfektne käsiraamat haritud koduperenaisele – casalingale –, kes peab hoolitsema, et kogu kirju suguvõsa omavahelistel koosolemistel tülli ei läheks ning oskama igaühele midagi meeldivat ütleda, konflikte vältides.

Kelle pilgu läbi?

Kummalisel kombel usub Kristiina Praakli raamatut kirjutades juba ette, et ta jääb nagunii välismaalaseks ning seepärast tundubki kogu teos kui ühe Genova künkal istuva enesekeskse kajaka silme läbi edastatud. Ent loo kulgedes ning iga fakti enese jaoks sisimas selgeks vaieldes ei pane autor tähelegi, kuidas ümbritsev kultuur temasse nahapooride kaudu imbub – alles lõppsõnas vaatab ta üllatunult enesesse ning näeb kuidas kramplik kinnitumine “põhjamaise” identiteedi külge on kuhugi kadunud ning itaalialikkus selle asemel pesa teinud. Nii lükkab ta ise ümber oma teesi, et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks ja saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis: “On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pärast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia käibki sinna viimaste alla”.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Arvustus ilmus ka Postimehes

Varase keisririigi kroonikad

Berlusconi näeb end nii?

Giovanni Sartori, politoloog ja üks hinnatuimaid demokraatia-uurijaid maailmas määratles Itaalia praegust reaalset riigikorda sõnaga “sultanaat”. Berlusconi “jõupingutustele” vaatamata ikka veel eksisteerivad iseseisvad ajakirjanikud räägivad režiimist. Radikaalsemad ja keevaverelisemad blogijad küsivad, kui palju on veel puudus, et sõna “diktatuur” kasutusele võtta. Selle taga on ühe rahva püüe defineerida omapärast olukorda, kus peaminister ei allu enam ühistele eetikareeglitele pidades end kõrgemaks igast kirja pandud ja kirjutama seadusest.

Itaalia, kes pärast fašismi kukutamist oli võimeline looma Euroopa ühe ilusaima põhiseaduse, seesama Parri, De Gasperi, Togliatti kunagine Itaalia, on praegusel hetkel käega puudutamas põhja, kuhu Maelströmi keerisena on teda tõmbamas mitmed peaminister Silvio Berlusconit puudutavat seigad.

Ühe puhul neist on tegemist advokaat Millsi kohtuprotsessiga, mille käigus viimane mõisteti süüdi altkäemaksu vastu võtmises Berlusoni firmalt selleks, et tunnistada valet Berlusconi kasuks kahes kohtuasjas, päästes ta naha. Teise puhul on tegemist tema kahtlaste “sõprussidemetga” ühe noore Casoria neiu Noemi Letiziaga.

Advokaat ja peaminister

Mills võtab nende suhte kokku lihtsalt “Hoidsin härra Berlusconi hädade merest eemal”.

Tema juhtumi uurimine aga antakse Suurbritannia Maksuametile. 17. veebruaril kuulutataksegi välja esimese astme kohtuotsus: advokaat Mills on süüdi, karistuseks 4 aastat ja 6 kuud, 5 aasta töökeeldu avalikest ametitest ja 250 000 eurot kahjutasu. Itaalia ajalehed ja uudistesaated toovadki mõne reaga ära juhtunu analüüsimata kohtuotsuse poliitlisi ja moraalseid tagajärgi, mis peaksid puudutama ka peaministrit. Inglise ajalehed jooksevad informatsioonist üle ääre.

Mine sa võta nüüd kinni, kas Silvio Berlusconi peaks selle eest tänama rohkem ustavust kui ajakirjanikueetikat hindavat meediasüsteemi või hoopis suurima opositsioonipartei Partito Democratico juhti Walter Veltronit, kelle omapärane strateegiline vaist sunnib teda samal päeval parteijuhi kohalt tagasi astuma ning sellega kirjutajate tähelepanu enda peale tõmbama. Avalik arvamus tõstab häält küll, aga ikka ühed ja samad – Antonio di Pietro poolt loodud väikepartei Italia dei Valori, needsamad beppegrillod ja marcotravagliod, needsamad vähem või rohkem tuntud blogijad, kes arvutiklahvistiku klõbinaga Meediaperemehe häälest üle proovivad rääkida.

Tähelepanu Millsi süüdimõistmise üle vaibubki kuni 19. maini, mil tehakse avalikuks 376 lehekülge kohtuotsuse motivatsioone: ”Ta (Mills) tunnistas selgelt valet, ühelt poolt selleks, et võimaldada Silvio Berlusconile ja Fininvestile karistamatus või vähemalt selle ajani toime pandud ebaseadulikest finantsoperatsioonidest tulenenud suurte kasumite säilitamine. Teiselt poolt püüdis ta kindlasti saavutada endale hiiglaslikke majanduslikke eeliseid.”

Millsile määrati korrupteerituna karistus. Aga korrupteerija, altkäemaksu andja, puhul, kes samas protsessis kaassüüaluseks, on asjad teistmoodi. Korrupteerija antud juhul Silvio Berlusconi, tegi enda tarbeks seaduse – lodo Alfano, mis annab puutumatuse Riigi neljale kõrgemale ametikohale. Ootuses, et Konstitutsiooniline kohus selle põhiseaduslikkuse tuvastab (sest “seadus on kõigile ühesugune”), ei ole tema üle võimalik juriidiliselt kohut mõista.

Noemi, Gino ja papi

Iseensestmõistetavalt oleks jätkunud kirjeldatustki, et ükskõik millist moraaliprintsiipe tunnustavat poliitikut tagasiastumisele sundida. Noemi juhtumi puhul oleks jätkunud võib-olla ka kohestest ning otse-kohestest selgitustest suhetes Noemi ja tema perekonnaga. Selle asemel söödeti aga avalikkusele ette hulk vastukäivaid versioone.

Lihtsaimale küsimusele – kuidas sai alguse Berlusconi ja Noemi vaheline tutvus – on liikvel õige mitu varianti.

• 29.aprill “Corriere del Mezzogiorno” räägib Noemi: ”Tunnen papit lapsest saadik, ta on mind praktiliselt üles kasvatanud. Ma jumaldan teda, mõnikord lähen tema juurde Milaanosse või Rooma,sest ega talati ei saa siia tulla”. Loetleb kolm sünnipäevakingitust eri aastatel (st.ilmselt 16., 17. ja 18.) Mitte kordagi ümberlükatud.
• 29.aprill ANSA Silvio Berlusconi “Ma tunnen Elio Letiziat aastaid, ta on vana sotsialist ja oli Craxi autojuhiks”. Samal päeval väidab Craxi poeg Bobo: ”Mu isa autojuhi nimi oli Nicola, ta oli Venetost ja on juba aastaid surnud.”
• 4.mai “La Stampa” Berlusconi väidab: ”Olen sõber Noemi isaga. Punkt ja lõpp asjal! Olen kohtunud temaga ainult vanemate juuresolekul”

Villa Certosa pidu (kliki pildil, et näha rohkem)

Ilmnevad aga kohtumised vanemateta. Ametlik gala villa Madamas made in Italy moekunstnikega 19.novembril 2008. Noemi, üksinda, peaministri kõrvallauas nr.1, teda tutvustatakse kui Napoli sõprade tütart, aga õhtu näevad kohalviibijad teda tumesinises autos Berlusconi Audile järgnemas. Vanaaastaõhtu 2008 Sardiinial Berlusconi privaatses Villa Certosas, millest räägib Noemi ex-poiss Gino Flaminio “La Repubblicas” 24.mail. Ei mingit sõprust vanematega, vaid otsene telefonikõne Noemi ja Berlusconi vahel: ”Nende suhe algas 2008 aasta oktoobris.Noemi rääkis mulle, et ta oli teinud mõningaid fotosid modellibook’i tarbeks, mille esitas ühele moeagentuurile Roomas.” Sealt satuvad fotod Emilio Fede kätte, kes unustab nees Silvio lauale. “Ühel pärastlõunal, nii umber kella 5-6 paiku helistab Berlusconi. Tema ise, otse Noemile, ei mingit sekretäri, ei mingit centralinot. Noemi õppis. Berlusconi ütles, et nägi tema fotosid ja et teda lummas neiu “puhtus” ja “ingellik nägu”. . See oli esimene telefonikõne. Mind ei olnud, räägin seda, mida rääkis mulle Noemi. Mõnel teisel korral pani Noemi telefoni mu kõrva ligidale, et ka mina kuuleksin.Rääkis veel “puhtusest” ja “inglinäost”. Pärast lisas veel midagi sellist nagu :”Sa oled jumalik tüdruk”. Esialgu ei ütelnud Berlusconi Noemile, kes ta on. Küsis , kui vana sa oled, mida sulle teha meeldiks, kes su vanemad on , kus koolis sa käid jms. /…/ Kui Noemi siis päris, et kas ta on , vastas ta:” Kui ma sulle ütlen, siis sa ei usu. Kas pole siis kuulda, kes ma olen?” Kui Noemi mulle seda jutustas, siis esialgu ma ei uskunud, ag akui kuulsin ka ise tema häält, oli võimatu mitte uskuda. Noemi nimetas teda papiks rahumeeles. Ka minu kuuldes. Pidasin seda suhet nagu isa ja tütre vaheliseks suhteks.” Seejärel tuleb aga kutse Villa Certosasse aastavahetuseks koos sõbranna Robertaga. Tagasi tulles “ Noemi ei olnud enam minu Noemi, lihtne tüdruk, keda ma armastasin. Jaanuaris sai me suhe otsa.”

Intervjuule järgneb torm. Elio Letizia ähvardab protsessiga laimamise pärast. Leitakse, et Gino olnud seadusega kokkupõrkeid ning seega ei ole ta usutav. Saatuse iroonia – ka Berlusconil on olnud seadusega tegemist, kas tema on usutavam?

Ginot kaitseb (ikka ajaleheveergudel) Noemi tädi Francesca D.F (Noemi ema Anna vennanaine), kes leiab, et liiga palju valesid on kogu loos ja toetab Noemi ekdpoissi. Seejärel tunneb vajadust uuesti selgitada Noemi isa Elio, kes väidab, et tädi ei tea kõiki asjaolusid. Kuulajad muigavad ning võtavad teadmiseks, et peaminister tellib tüdrukuid endale kataloogist.

Lõpliku punkti üritab panna kogu loole Gino ise, kelle avalik vabanduskiri jõuab 31.mail “Il Corriere della Sera”sse. “Minu äranägemise järgi on mind ära kasutatud kellegi poolt, kes mitte suutes rünnata teisti Rahvameest (nii nimetan ma PRESIDENTI), kasutavad Gossipit, Kuulujuttu, minu armastuslugu Noemiga.” (otsetõlge lonkava grammatikaga tekstist). Väljend Rahvamees tekitab muidugi kergelt ebameeldivat kõhedust… Mõte läheb ”Time”i korrispondendi Jeff Israely poolt kirjutatud artiklile, milles nimetab Itaaliat Berlusconistaniks.

Paremini ei lähe ka fotograaf Antonello Zappadul, kelle fotod tehtud Villa Certosa aastavahetuse peo ajal kiires korras konfiskeeritakse ning kelle vastu Berlusconi ihuadvokaadi Ghedini algatusel Rooma Prokuratuuris kohtuasi avatakse.

• Gino jutu põhjal on tutvus vana 7 kuud
• 25.mai “Il Mattino” isa Elio Letizia jutustab sõprusest, mi sai alguse aastal 2001
• 25.mai “Il Corriere della Sera” Berlusconi: ”Eliot tunnen ma kümmenkond aastat (st.1999)”

Kogu selle parima seebika tasemel valede, salgamiste, selgitamiste ja eitamiste peale ei leia Silvio Berlusconi paremat argumenti kui: “Süüdistused minu vastu on absoluutne vale”. Süüdi on Veronica, konkurendist satelliit-TV omanik Murdoch ja muidugi kadedusest haiged “vasakpoolsed”.

Silvio kaitsjate armeel on tegemist, sest lisaks siserindele, mis iseenesestmõistetavatel põhjustel üsna nõrguke, mis sest, et visa, lisandub võimas ja prestiižikas rinne – välismaise pressi surve, millel, tundub, pole kavatsust “vaest tagakiustatut” rahule jätta. Iga päev toob järjest uusi ning halastamatumaid analüüse, mida võib kokku võtta k a üheainsa sõnaga:“Unfit”

Uurimised

“Ainult saast ja muda minu vastu,” väidab härra peaminister ka praegu, mil on käivitatud järjekordne kohtulik uurimine, “ma ei lase ennast nendest rünnakutest mõjutada, vaid töötan, nagu siiamaani seda teinud olen, Itaalia heaks”. Bari prokuratuuri uurimuste käigus altkäemaksude üle tervishoiusüsteemis ilmnesid mõned telefonikõned, milles Puglia ärimehed räägivad naisterhvastele üle kantud rahast tasuks osalemise eest Berlusconi privaatsetel “kokkusaamistel” Roomas ja Sardiinial.

Patrizia D'Addario

Kinnitus tuleb “Corriere della Sera” veergudel Patrizia D’Addariolt, üks osavõtjatest, tormilise minevikuga “escort” (seltsidaam, “kõrgklassi prostituut” nagu kirjutab Times) ning paremtsentristlik kandidaat Bari Linnanõukogusse. D’Addario räägib vahendaja Giampaolo Tarantiniga kokku lepitud 2000 eurosest tasust ning Berlusconi lubadusest aidata lahendada Patrizia isiklik probleem – muuta ehituskõlblikuks üks talle kuuluv maalapp.

Peod oli organiseeritud viimse detailini, alates naiskülaliste riietusest kuni käsuni autusõidu ajal tumendatud aknad kinni hoida. Patrizia D’Addario maniakaalne harjumus absoluutselt kõik dokumendid säilitada ning üles tähendada kõik sündmused, on suureks abiks uurimuste käigus. Samuti ka lindistused kohutmistest, mida ettevaatlik D’Addario on teinud. Üle on kuulatud veel mõned naiskülalised, kellest üks on otsustanud Itaaliast lahkuda prokuröri nõusolekul oma julgeoleku huvides.

Lisaks tütarlaste seltskonnale, on prokurörid sattunud ka kokaiini jälgedele. Iga Tarantino telefonikõne on detailiderikas ning annab potensiaalse võimalusi mitmeks uurimusliiniks. Altkäemaksud alates tervishoiust, kuni tsiviilkaitseni. Suhete ja huvide põimik, mis lahti harutamist ootab, hulk põnevaid nimesid, kust ei puudu ka kaks Partito Democratico esindajat ning üks “Suure Venna” realityshow kaudu kuulsaks saanud näitsik…

Nende seikade kaudu saab ka selgemaks, miks enamusparteidel oli vaja vastu võtta Alfano dekreet, mis takistab oluliselt, et mitte ütelda määravalt, prokuröride võimalusi telefonikõnede pealtkuulamiseks ning nullib täiesti ajakirjanduse võimalused avaldada uudiseid käimasolevatest uuringutest ning kohtuprotsessidest. Saab ka selgemaks, miks ka 17 opositsiooni parlamentääri andsid oma “jah”-hääle Alfano ebademokraatlikule seaduseelnõule.

Ehk tõesti on juriidiliselt õigus Berlusconi advokaadil ja parlamendi liikmel Nicolò Ghedinil, kes väidab, et peaministrit, kui “lõpp-kasutajat” ei saa süüdistada prostitutsioonile õhutamist käsitlevas uurimuses “vahendajate” üle. Kindlasti tabas ta aga märki selle terminiga moraalselt. “Lõpp-kasutaja”, kes tarbib kriteeriumivabalt tütarlapsi, seltsidaame, riiki, seadusi ja konstitutsiooni.

Häda on selles, et “lõpp-kasutaja” on peaminister.

53 aastat tagasi ütles kirjanik Ennio Flaiano geniaalselt, et “Itaalia poliitiline situatsioon on raske, aga mitte tõsine”. Täna aga tunneb vajadust seda parafraseerida Giuliano Ferrara, üks Berlusconi ustavamaid vesiire, kes sultanit noomides distantse võtma hakkab: “olukord on raskenud, ja võib-olla isegi tsipa tõsiseks muutunud”.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Fotojaht: loojang

Itaaliablog jahib ka, et näidata kui ilus ja põnev see riik siin on! Osaleda võivad kõik soovijad Fotojahi reeglite kohaselt, meie täiendav tingimus on loomulikult, et foto peab olema tehtud Itaalias! Kui tahad koos teistega jahtida, saada reedeks oma jahipilt aadressile oudekki(at)gmail.com, märgi juurde, kus ja kunas tehtud.

L'Isola di Vulcano, Golfo di Patti, Mar Tirreno, 2006 (Autor: Jelena)

Kalmistu, Reggio Emilia, Emilia-Romagna, 2008 (Autor: Oudekki)

Navigli, Milano, Lombardia, 2008 (Autor: Kadri)

Pisanova centro commerciale parkla, Pisa, Toscana, 2009 (autor: Sirje)

Tehke poliitikat ukselt uksele, tänavast tänavasse…

Hüvasti, Berlinguer
(foto: Carlo Picone)

Ma kahtlesin natukene, enne kui otsustasin 11. juunil minna Piazza VIII Agostole õhtut veetma, kultuuriüritusele, mis toimus Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) kõige populaarsema peasekrtäri, Enrico Berlingueri 25. surma-aastapäeva puhul.

Ma ei kahelnud mitte ainult selle pärast, et PD – Partito Democratico – oli üks aktiivseid korraldajaid ning üritus nimega Per Enrico omas ka kohalike valimiste teise vooru valguses teatud konkreetset päevapoliitilist aspekti. Ma kahtlesin selle pärast, et PD-d tundes ma ei saanud olla kindel, kumba Berlingueri seal mälestatakse, kas seda togliattilikku või toda berlinguerilikku. Peaesinejat Modena City Ramblersit tundes tegin panuse viimasele ning läksin.

Bürokraat

Selleks, et mõista Berlingueri suurt vastuolulisust, tuleb pöörata pilk PCI -Itaalia kommunistliku partei – sõjajärgsesse arengusse. Berlinguer on tüüpiline näide inimesest, kes pöördus paremalt vasakule või õigemini – hakkas võimuihaldajast poliitikuks. PCI tegevus taastus Itaalias 1943. aastal ning selle juhtimine jagunes peamiselt kolme mehe vahel: Palmiro Togliatti (Moskvameelne mees), Luigi Longo (ka mõnevõrra Moskvameelne, kuid kindlasti tegutseja) ning Pietro Secchia (sõnaosav taibukas poliitik, kelle fašistid olid 18 aastaks vangi mõistnud). Togliatti oli neist ametlik juht, number üks, Secchia tema assistent ning organisatsiooniline korraldaja ja Longo Itaalia vastupanuliikumise militaarse tiiva juht.

Secchia, stalinistidele tüüpilisel moel, kummardas ja kuuletus absoluutselt parteile ning Togliatti, samuti stalinistidele tüüpilisel moel, alandas ning hävitas teda. 1954. aastal põgenes Secchia üks lähemaid assistente, Giulio Seniga Roomast koos raha ja partei salajaste dokumentidega – mis olid Secchia vastutuse all. Seniga väitis, et ta käitus sellisel viisil, kuna tahtis, et Secchia astuks välja Togliatti mõõduka ja oportunistliku poliitika suhtes. See muidugi lõpetas Secchia poliitilise karjääri, ta asendati Giorgio Amendolaga. Togliatti lasi aga käibele kuulujutu, nagu Secchia ja Seniga oleksid olnud armukesed: midagi hullemat tolleaegses Itaalias ei saanudki kommunisti kohta ütelda, tuletame meelde, et ka üks 20. sajandi suurimaid intellektuaale, Pierpaolo Pasolini heideti parteist välja oma ebamoraalse käitumise eest – tema oli gay.

Togliatti on surnud!

Kuid tollest võitlusest saadik eksisteeris PCI alati kahes tiivas: üks tõepoolest vasakpoolne, kes võitles muutuste eest Itaalia ühiskonnas ja teine oportunistlik ning valmis võimu nimel ükskõikmilles kokku leppima. Kui Togliatti 1964. aastal suri, siis andis see lootust partei muutumiseks, peasekretäriks valiti Luigi Longo, mida nähti sammuna reaalselt vasakule. “Ma olen peasekretär ja mitte ülemus,” ütles Longo, tema ajal hakkas PCI kaugenema NSVL-st, ta toetas Dubčekit Praha kevade ajal (olles seal kõnet pidamas vaid päev enne Nõukogude vägede sissetungi) ning toetas ka üliõpilaste 1968. aasta liikumist, seda, mida ka praegu mäletatakse ühiskondliku arengu pöördepunktina ja mida ülejäänud PCI bürokraatia põlgas.

Selle bürokraatia ülesehitavaid eeldusi võib ka praegu näha näiteks Partito Democratico ridades ning mina võtaksin need kokku niimoodi:

• rahvas on loll
• meil on teadmised ja poliitiline kultuur, et otsustada
• meie käsime ja nemad kuuletuvad
• me hoolime ainult omaenda personaalsest heaolust ja võimust.

Niisuguse tiiva olemasolu viis kiiresti Longo, ainsa PCI juhi, kes avalikult parlamendis on Trotskit tsiteerinud ning kes karmilt stalinistlike meetodeid ründas, kõrvaletõrjumiseni ning tema asendamise togliattiliku bürokraadi Enrico Berlingueriga, keda avalikkus tundis kui “ausat ja pühendunud meest”.

PCI oli selleks ajaks küll selgelt tsementeerinud oma koha poliitilisel maastikul, olles mänginud sotsialistid vähemoluliseks – kuid samas mainitud kahe tiiva vastuolud paralüseerisid seda parteid seestpoolt. PCI oleks tahtnud, et ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste ühendaja ja juhtija olla, kuid oportunistlik tiib kartis “mõõdukate” valijate kaotust. Loomulikult seisid külma sõja tingimuses ka USA ja NATO selgelt kommunistide valitsusse jõudmise vastu ning seega vajas poliitika selget muutust.

Berlinguer, tulles bürokraatiamasinast, otsis seda muutust hakatuseks “ajaloolises kompromissis”, kokkuleppes Kristlike demokraatidega (DC) võimu jagamiseks; lisaks ka järeleandmises NATO poliitikatele – või siis silma kinnipigistamises, kuidas soovite – mis aitasid kaasa terrorikampaaniatele, mida “tinasteks seitsmekümnendateks” kutsutakse, sadade inimeste surma plahvatustes väljakutel, rongijaamades ja mujal. Oma pöördumises DC poolde marginaliseeriti ka täielikult sotsialistid, PCI vaatles PSId noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi – ning valis oma juhiks Bettino Craxi, kellest 1992. aastaks sai Itaalia korruptsiooni sümbol.

Tõenäoliselt Berlinguer muidugi ka lihtsalt alahindas DC struktuure, katoliiklikku kollektivismi ei toetanud isegi selle mõõdukamad tiivad, autoritaarsetest rääkimata, vaatamata oma valmidusele parempoolsete jõududega ikka ja jälle kokku leppida, vaatamata pärinemisele oportunistlikust taustast, oli Berlingueris ka seitsmekümnendatel arvatavasti olemas mingi usk poliitika “moraalsesse palgesse”, kuid mida tema bürokraatlik taust lubas toetuse ja pragmaatika nimel unustada.

Lisaks oli muidugi muutunud ka Itaalia ühiskond, autonoomsed liikumised olid ka vasakpoolsetelt, neilt, kes tingimata end tarbijana ei identifitseerinud, võtnud ära soovi järgneda parteile “õiges” suunas. Siiski, seitsmekümnendate kriisi tingimustes veenis Berlinguer töötajaid loobuma oma jõupositsioonidest võitlemaks oma huvide eest “rahvuslike huvide” nimel ning astus karmilt 1977. aasta liikumise vastu: kuivõrd just see massiliikumine võttis kokku seitsmekümnendail toimunud muutused ning hakkas otsima süsteemi vabale indiviidile: hierarhia vähendamisega (lahutuse lubamine jne), liidri- ja eliidikriitika, töökonseptsioonikriitikatega, mittevägivaldsusega. PCI Berlingueri juhtimisel saatis politsei massikogunemistele, et nood arreteeriksid või ka tulistaksid meeleavaldajaid, üliõpilasi ja teisi: PCI nägi sel ajal togliattilikul moel autonoomsetes rahvaliikumistes vastast, mitte kaaslast.

Moro ja Berlinguer

Kui 1978. aastal rööviti Aldo Moro, siis asus Berlinguer selgelt “resoluutse poliitika” pooldamisele (linea della fermezza), üteldes, et riik ei tohi terroristidega (Brigate Rosse) läbi rääkida. Olgu üteldud, et see on ainus kord Itaalia ajaloos, kus “resoluutset poliitikat” on rakendatud, Itaalia poliitika on olnud alati vastupidine, kuid Morot ei pooldanud ei USA ega NSVL, ega enam ka katoliiklased ise. Berlinguer astus nendega ühele poolele, ega teinud sammugi, et otsida pääsemisvõimalust “ajaloolise kompromissi” partnerile. Ka see andis arvatavasti oma panuse Moro hukkumises kevadel 1978.

Seega, kokkuvõttes, seitsmekümnendate Berlingueri võib kirjeldada kui tüüpilist togliattilikku bürokraati, pigem paremale hoiduvat, kes tegi nii strateegilisi (DC alahindamine, suhted NATO ja NSVL-iga) kui kohutavaid taktikalisi vigu (77. aasta liikumine, Moro).

Kõige armastatum

Siis kukkus tema maailm kokku. 1979. aasta valimistel kukkus PCI toetus 34.4% 30.4%, PSI ja DC kaotasid vaid marginaalselt ja radikaalid tõusid 1.1% 3.5%. PCI oli kaotanud poolteist miljonit häält. Berlinguer mõistis, et “lähendamise” poliitika oli olnud läbikukkumine ning Moro surm oli ka tema enese poliitiline surm. Ta veenis PCI-d loobuma kokkuleppest DC-ga, siis vastuseks oli küll mõnelt poolt kergendus – “me ei pea enam kärnkonni neelama” – kuid bürokraatiamasin jätkas töötamist vasakule pöördumise vastu.

8. septembril 1980. otsustas FIAT, et languse tõttu rahvusvahelisel autoturul saadetakse 24000 töölist 15 kuuks töötuskindlustusega sundpuhkusele (cassa integrazione) ning pärast seda võetakse tagasi ainult pooled. Nendest 24000 enamus oli seitsmekümnendail mänginud juhtivat rolle ametiühingute tugevnemises ja tööliste võitluses. Kolm päeva hiljem teatas FIAT, et nad vallandavad 14000 töölist kohe. Ametiühingud vastasid küllalt ebatavalise meetodiga Itaalia töölisliikumise ajaloos: üldstreigiga, koos vabrikute täieliku okupeerimise ja pikettidega. Töölised olid neil esimestel päevadel entusiastlikud – saades indu ka Lech Walesast ja Poolast toimunust – tundes, et nad võitlevad võtmetähtsusega lahingut töölisliikumise ajaloos.

Berlinguer FIATi ees

PCI poolt hakkas aga tulema signaale, et töölised peaksid vastupanust loobuma. Sel hetkel tegi Berlinguer oma lõpliku otsuse nii poliitilistes tõekspidamistes kui hinnangus oma senisele poliitikale. 25. septembril 1980 tuli Enrico Berlinguer FIATi väravate ette ning lubas, et PCI toetab töölisi viimase hingetõmbeni: “me toetame teid, et te kestaksite vähemalt ühe tunni kauem kui padroni (härrased)”. Itaalia vasakpoolsus – ja mitte ainult vasakpoolsus, ka mõõdukad liikumised – juubeldasid Berlingueri sirgjoonelise toetuse ja emotsionaalsete sõnade pärast ning Berlinguerist sai più amato – armastatuim poliitik. Paraku oli 1980. aastaks töölisliikumine juba nõrgenemas, FIATi lubadus taganeda esialgsele positsioonile saata 24000 esialgu cassa integrazionele lõhestas positsioone. Seitsmekümnendail oleks Berlingueri samm kindlasti muutnud Itaalia ajalugu, 1980. võttis Agnelli – FIATi omanik – siiski napilt ajaloolise võidu, mis kujundas järgnevaks dekaadiks töösuhete iseloomu.

Kuid see samm oli andnud Itaaliale poliitiku, kellele loota, andnud taas “peasekretäri, mitte valitseja”, karismaatilise, kuid ideedega taibuka liidri. Radikaalina rahva poolt toetatud, pöördus ta (tagasi) ideaalide poole, otsides “demokraatliku alternatiivi”, soovides liita sotsialistid, kommunistid ja radikaalid kuid rünnates valusalt selleks ajaks relvasmuugeldamiste ja vargustega kurikuulsaks muutunud PSI juhti Craxit. Kaheksakümnendate algusest pärinevad Berlingueri mõttekäigud “moraaliküsimusest” poliitika esimese küsimusena ehk ideest, et ilma institutsioonide aususeta, kontrollitavuseta ja usalduseta ei ole demokraatia võimalik. Berlinguer rõhutas ka, et PCI ei vali kunagi kraksiaanlikku kahepalgelisust ning tõi sisse mõiste “erinevus” (diversità): kommunistid, ütles ta, on need, kes on erinevad, need, kes tahavad teistsugust võib-olla isegi mõistetamatut – aga kommunistid on ka need, kes ei astu iialgi demokristiaanlikule ja kraksiaanlikule teele.

Berlinguer võttis radikaalse positsiooni ka välispoliitikas, kommenteerides näiteks Poola 1981. aasta sündmusi ja “Solidaarsuse” hävitamist järgmiselt: “ida-Euroopa riikide, või vähemalt mõningate neist, võime mängimaks olulist rolli uue loomises, on nüüd ennast ammendanud”. See lause, ehkki küllalt kaunistatud, raputas tugevalt ka PCI-d, mis püsis idee küljes, et “vähemalt mingit sorti sotsialism idas on”, 1982. aasta jaanuarikuine Pravda ründas Berlingueri “rahu ning sotsialismi huvide vastase deklaratsiooni eest”. Berlinguer jäi oma väljaütlemistele truuks.

1984. aastal Moskvat külastades ütles Berlinguer Massimo D’Alemale eravestluses, et idablokki karakteriseerivad kolm omadust: “esiteks: juhid valetavad alati, ka siis kui vaja ei ole; teiseks: nende põllumajandus on lootusetult ebaefektiivne ja kolmandaks: nende kommipaberid kleepuvad alati kommide külge”. Kuigi kaheksakümnendail tõstis kriitika NSVL-i suhtes pead ka mujal läänes, siis Berlinguer oli ka siin kõige selgem ja kõige radikaalsem.

Surm

1983. aasta PCI iga-aastane pidu “Festa nazionale dell’Unità” tõi Reggio Emiliasse, saja tuhande elanikuga linnakesse, Berlingueri kuulama miljon inimest, rohkem kui kunagi ajaloos. Berlinguer oli selleks ajaks üks väheseid poliitikuid üldse, kes orienteerus ühiskondlikes muutustes ning ainus vasaktiiva poliitik, kellel oli annet, julgust ja oskusi parteid keerulisest olukorrast läbimanööverdada, jäädes ikka veel “erinevateks”. Tundus, et PCI sünnib uuesti, vaatamata möödunule oli võimalik Togliatti poolt allasurutu uuesti õitsema panna.

Berlinguer!

1984. aasta 7. juunil pidas Berlinguer Padovas valimiskõnet, hakates ütlema lauset: “Compagni, töötage [tehke poliitikat] kõik, majast majja, tänavalt tänavale, ettevõttest ettevõttesse” – ning siis tabas teda insult. Ta lõpetas lause, lõpetas kogu oma argumendi, kuigi mõned hüüdsid “aitab, Enrico”. Ma kardan, et ta tundis sel hetkel, et temaga on läbi, et ta peab lahkuma ning püüdis oma kaaslastele anda kõike, mida ta veel anda sai. Võib-olla lootes, et äkki, äkki, nad kuulavad teda ja äkki, äkki ta ei ole ainust poliitik, kes PCI suudab muutunud majandus- ja välispoliitilises olukorrast läbimanööverdada. Tema kuulajad viisid ta hotelli, kus ta vajus kohe unne ja koomasse ning transporditi sealt raskes seisundis haiglasse.

Modena City Ramblers kõneleb 25 aastat hiljem sellest, mis järgneb, andes edasi Bologna pilku: “ma väljusin tol hommikul vara, varem kui tavaliselt, olles otsustanud minna tööle jalgrattaga, sest plaanisin minna õhtul PCI üritusele Berlingueri kuulama. Liikusin ajalehekioski suunas ning nägin seal viit-kuut inimest seismas, väga vaikselt, süvenenult. See oli nii imelik selle kellaaja kohta, niisugusel ajal ei trügita kioskite juures. Siis nägin ma esilehte. Ma tegutsesin ja liikusin kogu päeva peaaegu masinlikult, peas vasardamas ainult kaks sõna “per favore” (palun!). Per favore, per favore, per favore… Kas on uudiseid, küsisime üksteiselt. Aeg läks ja per favore kuivas kokku üheks sõnaks perché (miks?)… Õhtul oleksin pidanud minema Piazza Maggiorele, ma olin seda nii oodanud. Nüüd? Ma võtsin oma jalgratta ning suundusin sinnapoole. Miks ma seda teen? Ei tule ju seda, kes kõnelema peaks, kelle jaoks see üritus…. Võib-olla ma olen üksi? Võib-olla ma peaksin olema hoopis Padovas, seal haigla ees? Ma jõudsin Piazza Maggiorele. See oli rahvast täis. Ei olnud ruumi isegi minu jalgrattale”

Berlinguer sureb 11. juunil 1984. kell 12:45 Padova haiglas. 17. juunil toimunud Europarlamendi valimistel saab PCI ainsal korral ajaloos DC-st rohkem hääli: Kommunistlik Partei 33,33% (11.696.923 häält), Kristlikud Demokraadid 32,97% (11.570.973 häält)

Kuid Berlinguer ei ole jõudnud nelja aastaga endale järglast luua. Alessandro Natta lööb mesti Berlingueri oponendi Armando Cossuttaga, NSVLi toetajaga, pehmendades suhteid viimasega ning hoides kinni “rangest liinist”, vastamata ühelegi probleemile, mis Itaalia ühiskonnas olid. 1991. aastal laguneb PCI kaheks osaks, “Partito democratico della sinistra” (PDS) [“Vasakdemokraatlik partei”]. Armando Cossutta juhtimisel moodustab PCI äärmuslik vähemusrühmitus uue partei Partito della Rifondazione Comunista. Mis neist edasi sai, seda võib lugeda Euroopablogist, kuid kindel saab olla selles, et PCI oma tõelises mõttes, “kommunistid on need, kes tahavat veidrat”, nagu kirjutasid kunagi Strugatskid, “kommunistid on erinevad”, nagu ütles Berlinguer, see PCI suri koos Berlingueriga Padova haiglas 25 aastat tagasi (kuigi ehk Bertinotti üheksakümnendatel püüdis taas sellele teele tagasi pöörduda).

Hüpoteetilised kajakad

Üliõpilaste protest 2008

Oma üllatuseks – ja rõõmuks – näen ma sel mälestusõhtul Piazza VIII Agostot inimestega kaetuna . Igas vanuses inimestega, alates umbes viieteistkümnendast eluaastast kuni kõrge eani, mida ma isegi ennustada ei julge (ent jalgratastele on vabalt ruumi). Ringi kõndides ja inimestega vesteldes ei kohta ma mitte ainult neid, kes on vaid mälestamas ühte suurt unistust, mis praeguseks on surnud.  Midagi muud on ka, ehkki uinuvas olekus. Partei võis küll surra, aga see ei tähenda, et inimesed, mõtted ja ideaalid oleksid surnud.

Muusikaline osa algab seda tajudes hüüdega: “teeme Bologna uuesti revolutsiooniliseks linnaks” – ja kui paar tundi hiljem Modena City Ramblers mängib “Bella Ciaod”, olles enne mänginud neid kõiki poliitilisi sõnumeid, mis olulised on, alates maffiavastase võitluse lauludest, pühendatud Liberale või siis filmist I Cento Passi, mälestuslaulu Berlingueri matustest, irooniat valitseva poliitilise klassi vastu – siis tõusevad kõigi käed, kellel aplausiks, kellel kokkusurutud rusikaks. Mu ees laulavad kaasa kolm keskkooliõpilast, õhinaga, veendununa, et nad oskavad lennata. See veendumus saavutab haripunkti kui õhtu lõpetataksegi Giorgio Gaberi tekstiga “Mõni oli kommunist”…

Berlingueri nelja aasta jooksul välja üteldud mõtted, mida sellel platsil korrati – jah, mälestati just SEDA Berlingueri – liigutas mitte ainult neid, kes olid tema muutumist näinud ja talle kaasa elanud, need mõtted kajasid kaasa ka neis kolmes, kes mu ees esmakordselt Gaberi teksti kuulavad, suu natuke ammuli ja iga hetk valmis aplodeerima või vilistama. Mina tunnen sel hetkel, et Itaalial on puudu lihtsalt karismaatiline poliitik, kes korjaks üles “moraaliküsimuse” ja Berlusconi võiks olla võidetud. Mitte ainult Berlusconi.

Minu arvates tuleks Berlingueri puhul eriti tähele panna kahte asja. Esiteks: tuleb olla radikaalne (terve mõistuse ja paindlikkuse piirides). Teiseks: tervemõistuslik radikaalsus kõlab vastu uskumatult suures hulgas inimestes. Selle kaudu saab ehitada paremat maailma, või siis kasvõi teha tillukese tüki maailmast enda ümber paremaks ja ilusamaks kohaks.

Mis ei olegi nii vähe.

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Kuulamiseks Modena City Ramblers’i laul “Berlingueri matused”, mis on osaliselt kohalikus dialektis, aga ma ei hakanud seda hetkel arusaadavuse mõttes mingisse Eesti murdesse panema…

Un popolo intero trattiene il respiro e fissa la bara,
Üks rahvas tervikuna hoiab hinge kinni ja sulgeb kirstu

sotto al palco e alla fotografia.
Rõdu all ja fotograafide ees

La città sembra un mare di rosse bandiere
Linn näib kui punaste lippude meri

e di fiori e di lacrime e di addii.
ja lillede meri ja hüvastijätupisarate

Eravamo all’Osteriola, una sera come tante,
Olime Osteriolas, ühel õhtul nagu ikka

a parlare come sempre di politica e di sport,
ja rääkisime nagu ikka poliitikast ja spordist

è arrivato Ghigo Forni, sbianchè come un linsol,
saabus Ghigo Forni, näost valge nagu lina

an s’capiva ‘na parola du bestemi e tri sfundon.
ei saanud midagi aru, kaks needust ja kolm puterdust

“Hanno detto per la radio che c’è stata una disgrazia,
Ütlesid raadios, et juhtus õnnetus

a Padova è stato male il segretario del PCI”
et Padovas jäi haigeks PCI sekretär

Luciano va al telefono parla in fretta e mette giù
Luciano läheb helistama, räägib kiirelt, prahvatab

“Ragazzi, sta morendo in compagno Berlinguer“.
poisid, on suremas compagno Berlinguer

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

A Modena in stazione c’era il treno del partito,
Modena jaamas oli parteirong

ci ha raccolti tutti quanti, le bandiere e gli striscioni
mis kogus kokku meid kõiki, lipud ja loosungid

a Bologna han cominciato a tirare fuori il vino
Bolognas hakkasid välja võtma veini

e a leggersi a vicenda i titoli dell’Unità.
Ja lugema üksteisele Unità pealkirju

C’era Gianni lo spazzino con le carte da ramino,
Oli Gianni tänavapuhastaja, kes rummy kaartidega

ripuliva tutti quanti da Bulagna a Sas Marcoun,
meid kõiki puhtaks lõi, Bolognast Sasso Marconi’ni

ma a Firenze a selta fora Vitori “al professor”,
aga Firenzes hüppas välja Vitorio “professor”

do partidi quattro a zero dopo Gianni l’è stè boun.
kaks partiid neli-null ja siis Gianni jäi vaikseks

I vecc i an tachee
Vanad hakkasid

a recurder i teimp andee,
meenutama läinud aegu

i de d’la resisteinza
Resistenza päevi

quand’i eren partigian
kui olid olnud partisanid

a’n so brisa s’le cuntee
ma ei tea, kas see loeb

ma a la fine a s’am catee
aga lõpuks leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele

Gli amici e i compagni lo piangono, i nemici gli rendono onore,
Sõbrad ja seltsimehed nutavad teda taga, vaenlased annavad au

Pertini siede impietrito e qualcosa è morto anche in lui.
Petrini istub kivistunult ja midagi on surnud ka temas

Pajetta ricorda con rabbia e parla con voce di tuono
Pajetta mäletab vihaga ja räägib kõuese häälega

ma non può riportarlo tra noi.
aga ei saa teda tagasi tuua meie hulka

Roma Termini scendiamo, srotoliamo le bandiere,
Roma Terminis tuleme maha, rullime lahti lipud

ci fermiamo in piazza esedra per il solito caffè
peatume väljakul ringis tavapärase kohvi jaoks

parte Gianni il segretario e nueter tot adree
hakkab astuma Gianni, sekretär ja meie kõik tema taga

per andare a salutare il compagno Berlinguer.
Et minna hüvasti jätma compagno Berlingueriga

Con i fazzoletti rossi ma le facce tutte scure,
Punaste taskurättidega kuid tumedate nägudega

non c’era tanta voglia di parlare tra di noi,
polnud suurt tahtmist rääkida

po’ n’idiota da ‘na ca la tachè a sghignazer,
siis üks idioot ühest majast hakkas irvitama

a g’lom cadeva a tgnir ferem Gigi se no a’l finiva mel.
suutsime Gigit paigal hoida, muidu oleks lõppenud halvasti

A sam seimpre ste de dre
oleme alati olnud tagapool

e quand’a sam rivee
ja kui jõudsime kohale

la piaza l’era pina
oli väljak täis

“ma quant comunesta a ghè”
“kui palju kommuniste on olemas”

‘a’n g’lom cadeva a veder un caz
me ei näinud mitte kuraditki

ma anc nueter as’ sam catee
aga ka meie ledisime end

in sema al treno c’as purteva
rongil, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer
Berlingueri matustele

Pipein l’è andè in canteina
Pipein läks keldrisse

a tor des butiglioun,
et tuua kümme pudelit

a i’am fat fora in tri quert d’ora,
need tühjendasime kolmveerand tunniga

l’era al vein ed l’ocasioun
ja see oli vein tähistamiseks

a m’arcord brisa s’le suces
ei mäleta mis juhtus

d’un trat as’sam catee
järsku leidsime end

in sema al treno c’as purteva
rongist, mis meid viis

ai funerel ed Berlinguer.
Berlingueri matustele