You are currently browsing the monthly archive for Mai 2009.
Väga tihti palutakse seletada, miks seitsmekümnendatel nii palju itaallasi Kommunistliku Partei poolt hääletasid. Tihti püüavad ida-Eurooplased itaallastele seletada, et kommunist olla oli vale, sest Stalin oli halb mees. Ühele vastati kord, et teil Nõukogude Liidus ei olnud kunagi kommunismi, meil Emilias natukene oli… Paljud küsivad, miks praegu, kui NSVL on kokku kukkunud, inimesed ikka veel kommunisminostalgiat omavad ja miks see, kui neile rääkida küüditamisest ja gulagidest ei pane neid meelt muutma. Paljud küsivad, miks Itaalias, maailma kaheksa suurima majanduse hulka kuuluvas riigis on nii palju proteste, sotsiaalkeskusi, vasakpoolsust… Mõned küsivad, miks Itaalias ikka veel ei ole revolutsiooni ja miks keegi ei ole Berlusconile atendaati teinud.
Neile küsimustele vastab imehästi üks Itaalia geniaalsemaid autorlauljaid, Giorgio Gaber.
Mõni oli kommunist, sest ta oli sündinud Emilias
Mõni oli kommunist, sest vanaisa, onu, isa… ema mitte.
Mõni oli kommunist, sest ta pidas Venemaad lubaduseks, Hiinat poeesiaks ja kommunismi maapealseks paradiisiks.
Mõni oli kommunist, sest ta tundis end üksi.
Mõni oli kommunist, sest ta oli saanud liiga katoliikliku hariduse
Mõni oli kommunist, sest kino seda nõudis, teater seda nõudis, kirjandus ka… kõik nõudsid.
Mõni oli kommunist, sest nad olid talle ütelnud.
Mõni oli kommunist, sest nad ei olnud talle ütelnud kõike.
Mõni oli kommunist, sest enne… enne.. enne… oli olnud fašist. Mõni oli kommunist, sest ta oli aru saanud, et Venemaa sammub aeglaselt, aga kaugele.
Mõni oli kommunist, sest Berlinguer oli tubli inimene.
Mõni oli kommunist, sest Andreotti ei olnud tubli inimene. Mõni oli kommunist, sest ta oli rikas, aga armastas rahvast.
Mõni oli kommunist, sest ta jõi veini ja tundis end liigutatuna – rahvapidudel.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii ateist, et vajas üht teist jumalat.
Mõni oli kommunist, sest ta oli nii vaimustatud töölistest, et tahtis olla üks neist.
Mõni oli kommunist, sest tal oli tööliseks olemisest kõrini. Mõni oli kommunist, sest ta tahtis kõrgemat palka.
Mõni oli kommunist, sest revolutsioon täna vast ei.. homme võib-olla… ja ülehomme kohe kindlasti!
Mõni oli kommunist, sest väikekodanlased, proletariaat, klassivõitlus… (cazzo!)
Mõni oli kommunist, et vihastada oma isa
Mõni oli kommunist, sest vaatas ainult RAI TRE-d (kurat!)
Mõni oli kommunist moe pärast, mõni printsiipide pärast, mõni frustratsioonist.
Mõni oli kommunist, sest tahtis kõike riigistada. (oh sa vana…!)
Mõni oli kommunist, sest ta ei tundunud riiklike ja parariiklike teenistujaid ega nende sarnaseid
Mõni oli kommunist, sest ta oli segamini ajanud dialektilise materialismi Lenini evangeeliumiga.
Mõni oli kommunist, sest ta oli veendunud, et tema taga seisab töölisklass.
Mõni oli kommunist, sest ta oli rohkem kommunist kui teised.
Mõni oli kommunist, sest oli suur kommunistlik partei
Mõni oli kommunist sellele vaatamata, et oli suur kommunistlik partei. Mõni oli kommunist, sest midagi paremat ei olnud.
Mõni oli kommunist, sest meil on kõige hullem sotsialistlik partei Euroopas.
Mõni oli kommunist, sest hullem riik kui meil, on ainult Ugandas. Mõni oli kommunist, sest ta lihtsalt ei suutnud enam pärast
neljakümmet aastat demokristiaanide valitsust, nonde võimetute ja mafioosode.
Mõni oli kommunist, sest Piazza Fontana, Brescia, Bologna raudteejaam, l’Italicus, Ustica ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi…
Mõni oli kommunist, sest kes oli vastu, oli kommunist
Mõni oli kommunist, sest ta ei talunud rohkem seda räpast asja, mida me jonnakalt demokraatiaks kutsume
Mõni arvas end olevat kommunist ja võib-olla oli midagi muud.
Mõni oli kommunist, sest unistas teistsugusest vabadusest kui Ameerika oma.
Mõni oli kommunist, sest uskus end olevat elus ja õnnelik vaid siis, kui ka teised seda olid.
Mõni oli kommunist, sest vajas tõuget millegi uue jaoks. Sest tundis vajadust teistsuguse moraali järgi.
Sest võib-olla oli ainult üks jõud, üks lend, üks unistus, üks säde, soov asju muuta, elu muuta
Jah, mõni oli kommunist, sest selle sädeme lähedal oli igaüks nagu… rohkem ise.
Oli nagu…. kaks inimest ühes.
Ühest küljest, isiklik igapäevane vaev ja teisest küljest tunne kuulumisest ühte liiki, kes soovis lendu tõusta, et tõesti elu muuta.
Ei. Ei mingit taganutmist.
Võib-olla ka siis olid paljud avanud tiivad oskamata lennata… nagu hüpoteetilised kajakad.
Ja praegu? Ka praegu tunneb end kahena.
Ühelt poolt inimene, kes läbib alandlikult oma igapäevase ellujäämise räpast teed ja teiselt poolt kajakas, kellel ei ole isegi enam soovi lennata, sest unistus on nüüdseks kokku kukkunud.
Kaks viletsust ühes kehas.
Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Oudekki Loone
Ei saa kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikkuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone!
Tahaksin veelkord lahti mõtestada selle antiikse toidu valmistamise taga peituvaid põhimõtteid ning traditsioonilist kultuuri. Pasta on lõuend, valge paberileht, mille peale vallandada oma loomingulisus kastme abil. Nii nagu eri liiki värvivahendid vajavad eri liiki alusmaterjali, nii on ka pasta puhul välja kujunenud kirjutamata “seadusi”, mis arvestavad kontsistentsi, kuju ning absorbeerimisvõimet.
Akvarellid nõuavad krobelist paberit, õlivärvi lõuendit joonise enda optimaalseks esiletõstmiseks. Samal viisil eelistab pikk ja sile pasta õlisemaid kastmeid (pesto, olio) ning lühike ja triipudega pasta on sobilikum kastmeteks, mis “kopsakam” nagu näiteks ragù. Väikese formaadiga pasta (pastina) on aga sobilikum suppide sisse. Meie “kunstiteose” kvaliteet sõltub oskusest ühendada elegantselt materjale sellisel viisil, et annaksid kõige nauditavama tulemuse.
Itaalia köögi suurim saladus on lihtsuses – kolm-neli ainet, mis tuleb harmooniliselt toiduks ühendada nii et ükski koostisosa ei domineeri, vaid akordina kokku teistega kokku kõlab, ilma selletõttu oma identiteeti kaotamata. Pigem vähem, taandades hädavajalikuni, kui rohkem, üle pakkudes. Miski ei häiri välja arenenud maitsemeelt rohkem originaalsuse nimel toime pandud kakofoonia.
Võrdleksin Itaalia köögi laialtlevinud ja ärateenitud mainet Albert Einsteini tuntuima, maailmanägemist raputanud füüsikavalemiga E=mc2, mis seletab , et keha, mis massi omab, on väga suure energia hoidla ja et seda saab arvutada korrutades massi valguse kiiruse ruuduga. Viie tähemärgi sees terve Universum – lihtne ja geniaalne, paljudele arusaamatu, aga hetkega mällusööbiv. Kaks tegurit kirjeldamaks maailma täiuslikkust ja imepära. Just nagu paljud suurepärased, aga imelihtsad pastaretseptid. Kummalise kokkusattumuse tahtel tuleneb “mass”/massa kreekakeelesest sõnast “maza”, mis tähendab “pastat”…
Täiuslikkus sünnib pisiasjadest ja tähelepanelikust hoolest, milleni juhib armastus. Täiuslikkus nõuab aega ja kontsentreerumist, nii seda tehes, kui seda nautides. Itaallaste jaoks aeg ei ole raha ja söömine ei ole kõhu täitmine, vaid koosolemise viis ja pasta on selle tähtsa kunsti sümbol Mida rohkem aega läheb, seda õnnestunum ta on.
Üheks heaks näiteks on spaghetti aglio e olio (küüslaugu ja õliga). Kaks lihtsat toiduainet, kaks värvi, mille varjunditega pasta peal oma emotsioone jagada. Küüslauku hoitakse kuumas õlis täpselt nii kaua, et õli jõuaks aromatiseeruda, e vähem ega rohkem. Küüslauku ei pea tükkideks tegema, vaid kahe sõrme vahel suruma, et teda “järeleandlikumaks” sundida, et ta oma “hinge” õlile loovutaks ning enne pruunikaks närbumist tuleb ta pannilt ära võtta.Muidu tuleb maitse liiga agressivne. Õige aja ja mõõdu tunnetus on siinjuures oluline. Õlikaste tuleb spaghettidele lisada värskelt ja kuumalt (st. ei saa kastet enne valmis teha ja siis pasta valmimist oodata). Peab andama aega ka spaghettile pannisoojas küüslaugu ning oliivihõnguline õli omaks võtta samal ajal kui võime seda lõhnastada näputäie peterselliga. Need, kes eelistavad “kangemat” varianti, võivad koos küüslauguga pannile panna ka käsitsi tükkideks tehtud peperoncino. Ja seejärel peab olema rütmitaju, et valmis saanud imet nautida enne kui selle soojus haihtub ning pöördumatult oma võlu jahedusse külmutab.
Teine suurepärane näide on ravioolid (või mõni teine täidetud pasta) burro e salvia (või ja salveiga). Kõigest paar tegurit täiustamaks ning rõhutamaks ravioolide maitsebuketti. Piisab sellest, et sulatada või pannil lõhnastades selle mõne lehe salviaga, valada kurnatud ravioolid otse pannile ja lasta neil kastmega ühineda. Parmesan kõige lõpuks taldrikule – võrdusmärgi kohale valemi sees…
Seda rida võiks pikalt jätkata lisades pasta all´arrabiata, amatriciana, cacio e pepe, carbonara, tomati ja basiilikuga, naeripealsetega (cime di rapa): mille lihtsaid originaalretsepte kokaraamatutest või internetist üles leida (ikka kriitiliselt jälgides kas koostisainetega pole liialdatud). Aga rohkem, kui retsepti täht-täheline järgimine, on olulisem mõtlemisviisi omastamine, piiride tajumine. Kui reeglite koordinaatteljed on selgelt silme, ees siis on võimalik ka oma isikupära mängu tõmmata.
Just niisugusest, toidu kultuurisündumusena võtmise filosoofiast on aluse saanud ka liikumine “Slow Food”, mis väärtustab vahemereäärset söögikultuuri kui baasi toidu nautimise kultuuri levitamisele. Maitse “taasharimise” läbi saame uuesti elustada uinuma jäänud aistinguid ja rikastavaid elamusi. Ka inimsuhetes. Liikumine sündis Itaalias aastal 1986, aga praeguseks on sel 86 000 järgijat 130 riigis. „Slow Food“ organiseerib väljaandeid, igaastaseid üritusi (Terra Madre/Emake Maa), messe (Salone del Gusto, Cheese, Slow Fish) ning kursuseid rõhutades oskust hinnata maitsete eripära, kohalike köökide mitmekesisust. Heaks „teejuhiks“ on ühingu poolt välja antud bestseller „Osterie d´Italia”, mis aitab orienteeruda Itaalia külluslikes regionaalsetes söögitraditsioonides ning -paikades.
Üks tuntumiaid itaalia kokki Aimo Moroni ütleb, et kokakunst ei ole valem, sest alati on vaja otsida südant, kust kõik alguse saab. Mina aga armastan tõmmata paralleele selle geniaalse Albert Einsteini valemiga, mis kinnitab, et lihtsus on suur saavutus, üks kõrge sihtpunkt, mille poole pürgida.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Artikkel ilmus ka ajakirjas “Toit ja Tervis”
Noemi Letizia
Seda, et mõistliku välimusega naisel on võimalus karjääri teha – Mediasetis näiteks – härra (lubage mulle see väljend, pisut kohatu küll antud isiku suhtes) peaministriga voodisse minnes, seda teame kõik. Samuti ka seda, et Itaalia on alates 1994. suuremal või vähemal määral Berlusconi eraomand – või vähemalt käituvad paljud inimesed justnimelt niimoodi.
Ma ütlesin, et me teame kõik, et il cavaliere‘ga saab voodisse minna? Teame, aga meil ei ole tõendeid. Täpsemalt: ei olnud tõendeid, seni kuni proua Veronica Lario – naine, kes aastakümneid on millegipärast Berlusconiga koos elanud, suisa seaduslikus abielus – kõneleda ei otsustanud. Seepärast võibki ehk ütelda, et proua Veronica on üks vabamaid inimesi selles riigis ning arvatavasti ainus, keda härra Silvio hetkel tõepoolest kardab.
Mis toimus?
Härra Berlusconi ilmus ühe noore tütarlapse, Noemi Letizia, 18-le sünnipäevale. Itaalia on täis 18. sünnipäeva tähistavaid noori, isegi Napoli, seega on ilmne, et eksisteerib midagi, mis peab just selle eriliseks tegema – ja on ka ilmne, et peaministri ilmumine restoranis peetavale sünnipäevale, kus on kümmekond külalist, ei jää tähelepanuta. Loomulikult hakkavad kõik pildistama, telefonidega ja ilma – ja uudiseid jagama. Ka seda uudist, et tüdruk kutsub Berlusconit “papi” – itaaliakeelne vaste inglisekeelsele sõnale daddy, otsetõlkes “issi” (sõna, millel on väga tugev seksuaalne alatoon).
Itaalia ajakirjandus, ehkki poliitiliselt mõjutatud, ei ütle nendest faktidest ära, esimesena La Repubblica, peamiselt suurima mittevalitsuspartei PD-meelne ajaleht, järgnevad ka teised. Muuhulgas: au ja kiitus siinkohal sellele paljukirutud meediale – ehkki üldpilti nii mõnigi kord väänatakse, peamiselt tagantjärele, siis kokkuvõttes kipub ikka faktidest korraliku pildi saama – ning mitteäraütlemine tähendab ka seda, et kirjutatakse, mis peoga täpselt tegemist on. Kallutatus ilmneb hetkel, kui on ära trükitud 2+2= ning siis tulem jäetakse kirjutamata. Kuid liita oskavad lugejad isegi.
- Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Proua Veronica Lariole, on see liig. Mitte muidugi see, et tema abikaasa magab suvaliste naistega (seda on praeguseks seitsmekümnene härra Berlusconi teinud juba dekaade), ega isegi see, et ta läheb voodisse alaealiste tüdrukutega (ma arvan, et proua Lario teadis seda juba ammu), vaid see, et niisugune toimimine sai selgelt avalikuks, see, et meil on tõendid.
Veronica Lario hoolitsebki selle eest, et kõik neid tõendeid ikkagi omaksid. Ta ütleb: “Berlusconi on segane”, “Me ei ole aastaid sõnagi vahetanud, see ei olegi võimalik, sest ta ripub kogu aeg telefoni otsas”. Ta ütleb: “oleks see tüdruk vähemalt tema tütar olnud…” – et välistada viimanegi kahtlus selles, et Berlusconi armuke võiks olla ka Noemi Letizia ema.
Noemi Letizia ema, see naine, kes teadis, et tema alaealine tütar jagab intiimsust 70-aastase peaministriga…
Ühesõnaga, nagu osutas Marco Travaglio, meil on kaks uut infokildu oma tõenditemeres. Esiteks, Berlusconi naine kinnitab: “ta on haige inimene” – mentaalselt haige, psühhiliste probleemidega. Teiseks, arvukate armukeste hulgas, kes Berlusconit ümbritsevad on ka alaealine. Berlusconi kinnitab: “me tunneme üksteist juba aastaid” – seega, kui tüdruk sai just 18, võib arvata, et see sai alguse kui ta oli vaid 16….
Igas teises Euroopa riigis (Ameerikast rääkimata) oleks peaminister pidanud arvatavasti tagasi astuma. Itaalias mitte, kuid mitte selle pärast, et itaallastele oleks see mõistetav, et üks vanamees teismelise tüdrukuga magab. Kui see oleks olnud suvaline teine inimene, siis nimetaksid kõik teda räpaseks seaks, tüdruku vanemad esitaksid kaebuse, ta peaks kindlasti oma kodukandist lahkuma ning ta elu oleks väga-väga raske. On mõningad asjad, mida avalik moraal ei luba, ning seesugune suhe kuulub selle mittelubatava hulka. Muide, härra Berlusconi on konservatiiv, kes sõnades seisab “traditsiooniliste pereväärtuste eest”
Berlusconilt ei nõuta tagasiastumist esiteks seepärast, et liiga paljud vaatavad teda kui Itaalia peremeest. Töölised võivad streikida, et nõuda kõrgemat palka või paremaid töötingimusi, aga nad ei streigi, et omanikku minema ajada. Veronica häbi ei seisnegi sellest, et Berlusconi kaotaks oma koha või selles, et ta teeb, mida ta teeb. Veronica häbi seisneb selles, et Silvio sülitab talle näkku: “sa ei lähe mulle korda, ma võin avalikult oma alaealise armukese sünnipäevale minna ja sa ei saa midagi teha”.
Ainus, mida Veronica Lario teha saab, on sellest mängust välja astuda ja rääkida. Sirgelt. Kõigest. See on muidugi miski, mis Berlusconit hirmutab – ning on oodata, et koos mehele kuuluva meediaga hakatakse naist tugevalt hävitama, et ta ei kõneleks rohkem, kui juba tehtud – sest Berlusconi ei pea tagasi astuma seepärast, et tal on võimalus haarata valjuhääldi ütlemaks, et ta pole räpane siga, kes magab teismelise tüdrukuga.
Porta a Porta versus Annozero
Ma ütlesin alguses, et meedia esitab tõeseid fakte korrektselt? Muidugi, aga see ei keela tal lisaks esitada suurt hulka vahtu. Esimene tugev vahukloppimine on juba toimunud, härra Bruno Vespa juhitavas telesaates “Porta a Porta”, mis ekraanil riiklikus telekanalis RAI1
Bruno Vespa on Berlusconi “editore di riferimento”, tema ihuajakirjanik ning igaõhtuse “Porta a Porta” kohta üteldakse mõnikord “parlamendi kolmas koda”. Politsei on erinevatel puhkudel ka Vespa telefonikõnesid jälginud ning neist pärinevad laused poliitikute nõuandjatele/assistentidele, mis kõlavad umbes “ära muretse, küll me saate tema vajaduste kohaselt kokku paneme” või “hüva, keda tal vaja on, et ma saatesse kutsuksin”.
Teisipäevane Porta a Porta algaski loomulikult Vespa-poolse austusavaldusega Berlusconile, küsimustele, mis olid ilmselgelt ette teada ning millele härra peaminister sai päheõpitud tekstiga vastata, üteldes sissejuhatuseks, et kõik on laim. Hakatuseks kõneldakse hoopis sellest lausest, et Veronica leidis Popolo della Libertà nimekirja liigselt velinasid – noori, kauneid, televiisori poolt loodud tütarlapsi – täis olevat. Vespa läheb selle probleemi rõhutamises isegi nii kaugele, et teeb lahutusküsimuse tagamaid selgitava videolõigu mainimata, et Veronica peamine süüdistus mehe vastu on asjaolu, et too demonstreerib avalikkusele oma alaealist armukest.
Hiljem Vespa siiski piiksatab, möödaminnes, et kuidas ikka selle alaealisega oli. Berlusconi kinnitab taas, et kõik on “hoopis teisiti” ning esitab keerulise loo, kuidas ta peaaegu juhuslikult, järgmise päeva prügialasele tippkohtumisele minnes, sattus seesugusel kellaajal Napolisse – jätmata kasutamata võimalust kirjeldada, kuidas ta prügiprobleemi lahendamise eest võitleb -, et Noemi Letizia isa – kellega ta tahtis oma kandidaatidest kõnelda – lihtsalt pidi ta tütre sünnipäevale kutsuma. “Ja kui ma siis sisenesin restorani ja nägin, et seal oli nii palju inimesi, ma ju lihtsalt pidin valimiskampaaniat tegema” ning “ma lasen ennast alati personaliga koos pildistada, kui ma restoranis käin. Tavaliste inimestega, kes töötavad, kelle esindaja ma olen” (järgneb aplaus stuudiost).
- Silvio Berlusconi Noemi Letizia sünnipäeval
Veel rõhutab peaminister, kuidas ta on väga armastatud kogu Itaalia rahva poolt, kuidas kolm itaallast neljast teda toetavad (kuigi, tuletame meelde, et 2008. aasta valimistel hääletas tema juhitud partei poolt 778 287 inimest vähem, kui 2006. aastal ning pärast L’Aquila maavärinat kõrgele tõusnud populaarsus on mainitud skandaali tagajärjel vältimatult langemas). Ah jaa, “mu naine on vasakpoolsete valede lõksu langenud”, ütleb Berlusconi veel ja süüdistab kõiges vasakpoolset meediat väärinfo jagamises.
Pärast paari lauset Corriere della Sera ja Messaggero toimetajatelt jätkatakse sootuks teise teemaga – L’Acquila ülesehitustöödega. Mulje ongi loodud: alaealise armukese olemasolu ametlikult eitatud, olukord vähetähtsaks mängitud ning muu info esile tõstetud.
Annozero, saade, millest siin blogis on varemgi juttu olnud, neljapäeva õhtul, on seevastu siiski ajakirjandus, mitte peaministri info kakstund. Nagu ikka, on saates kuus saatekülalist, kellest aktiivsemateks osutuvad Partito Radicale kauane hing Emma Bonino ja PdL esindaja ning Berlusconi advokaat Niccolò Ghedini. Saade veereb lahti oma tavapärast rada pidi, alustades Marco Travaglio sissejuhatusest, kus ta tsiteerides ajakirjandust osutab, et velinade probleemi algatajateks ei olnud sugugi proua Veronica Lario ega vasakpoolne meedia, vaid täiesti Berlusconi enda oma, parempoolsed Libero ja Giornale. Täpsete faktidega selle kohta, kuidas Berlusconi täpselt liikus, kuidas härra Letitzia ei ole kohalikus poliitikas sugugi tuntud, nii et miski õigustaks kuidagi seda, et peaminister võtab ülikiirel ajal vastu just tema kõnesid, et just tema soovitatud poliitikuid valimisnimekirjadesse lisada (illustratsiooniks intervjuu Mike Bongiornolt, kes kolmkümmend aastat Mediasetis töötas, kes kaebab, et isegi jõuluõnnitlust ei õnnestunud tal härra peaministrile telefoni teel edastada, sekretär ütles, et ta pannakse järjekorda)… Intervjuu Noemi Letizialt, kes selgitab umbes nii, et “kui härra peaministril oli vaba hetk, siis ta helistas mulle, et ma saaksin temaga aega veeta /…/ Ma arvan, et tal oli seda vaja, sest just suhtlemine minusugustega annab talle jõudu, et oma tegevusi ellu viia. Ma ütlen talle alati, et need, kes teda kritiseerivad, et näe oma ninaotsast kaugemale”. Ghedini selgitab, et härra Letizia oli alati nende kohtumiste juures (ma loodan, et siiski mitte, kui jõledaks üks eliit minna võib?) – kuid ka see fakt ei leia kontrollimisel kinnitust (kuigi ka mitte otsest ümberlükkamist).
Monica Guerritore esitab Veronica monolooge – tema väljaütlemisi ajakirjanduses, pikitud sobivate teemade vahele. Guerritore esitus on uskumatult hea, õiges valguses jääbki korraks mulje nagu oleks tegemist proua Lario endaga – ent Guerritore suudab neisse sõnadesse rohkem tõsidust ja emotsiooni panna kui autor ise, mulle tundub.
Kuid need sõnad räägivad kibedusega sellest, kuidas Berlusconi käitub Itaaliaga nagu see oleks tema impeerium, kuidas tal puudub igasugune lugupidamine teiste suhtes ja eriti naiste suhtes ja kuidas ta on üritanud oma meest aidata, nagu haiget inimest ikka üritatakse, aga kuidas see viimane lugu on liigne.
Emma Bonino lisab, et Itaalia vääriks ju ometi peaministrit, kes ei tee häbi igal rahvusvahelisel kohtumisel. Ghedini lõikab vahele – Berlusconi ei teegi. Tal olevat rahvusvaheliselt suur menu. Bonino lisab, et Itaalia väärib peaministrit kes ei ütleks Margaret Thatcheri kohta “pandav tšikk” (“una bella gnocca“, otsetõlkes tähedab gnocca, khm, naiste esimest poolt, seda, mis ei ole tagumik…).
Ühesõnaga, Annozero annab faktidele ülesehitatud vastuse Porta a Porta’s jutustatud muinasloole ning Travaglio lisab veel lõpus, et vaadake, oleks võinud ju natukenegi pingutada, et see lugu ei solvaks meie intelligentsi. Berlusconi sattus sünnipäevale juhuslikult ja etteplaneerimata? Ja briljantkaelaehe, mille ta Noemi Letiziale kinkis, kukkus lihtsalt juhuslikult talle taskusse, ootamatult nagu ilmastikunähtus?
Kuninga uued rõivad
Mäletate seda lugu, kuidas kõik hakkasid naerma alles siis, kui laps oli paraadil hõiganud, et kuningas on alasti? Kuna laps ei saa olla pattu teinud, siis ei võinud olla, et ta nägi valesti. Berlusconi mängib praegu sellele, et ei leidu niisugust last, kes paraadil seda hõikaks – ning ta teeb kõik, et need lapsed, kellel on julgust, ei jõuaks paraadile. Küllalt edukalt, sest paraad on tema oma. Televisioon, meie tehnoloogilises ühiskonnas, sest paraad oli koht, kus kõik kuulsid, mida laps ütleb, ja kõik kuulevad tänapäeval seda, mida üteldakse televisioonis.
Santoro mõistab aga hästi, et kuigi tema on oma saatega üks vähesteist, kes säitab teles alternatiivset arvamust (ja ka selle pärast alustas ta neljapäevast ülekannet kommentaariga, et telefonikõnedele saate ajal ei vastata) – ei ole ta laps. Sest laps peab olema süütu, keegi, kelle puhul ei saa ütelda, et ta valetab, keerutab või on muidu kommunist, nagu Annozero kohta vabalt ütelda saab. Seepärast, ma arvan, ehitaski Santoro oma saate üles just nimelt niimoodi, faktidele, demonstreerides kui räpane võib olla võim, kuidas ta võib valetada ning kuidas ta võib näkku valetada. Seepärast on mul ka hea meel, et PdL-i esindas just Ghedini, kes demonstreerib selle liidu põikpäisust ning võimet esitada absoluutselt suvalisi lauseid tõe pähe peaaegu sama hästi kui Berlusconi ise. Muuhulgas, paljudele vasakpoolsetele neljapäevane Annozero ei meeldinud – mul on tunne, et peamiselt selle pärast, et see saade demonstreeris peamiselt võimu kui niisuguse pahupooli, mitte parempoolse suhtumise omi. Seesugune võim võib ju juhtuda ka vasakpoolsete kätte?
- Silvio ja Veronica
Kuid andes fakte ning lastes neid ka kommenteerida “vastaspoolel” on aina enam lootust, et ühel hetkel leidub keegi Porta a Portas, Mediasetis või kusagil mujal, kes ütleb sinisilmselt välja kõik selle, mida me Berlusconi kohta teame ning mille kohta meile on antud järjekordsed tõendid. Samal õhtul ei oleks Berlusconi enam imperaator nagu praegu paljud mõtlevad, et ta on, sest isegi Vespa julgeks naeratada.
Võib-olla tuleb see rutem kui oodata võiks. Võib-olla õnnestub proua Veronica Lariol niivõrd vihastada ning valimiskampaania käigus sellele vihale ka kanali leida, et me saame kuulda kõigist mustadest ja vähemmustadest tegudest. Kuid Silvio Berlusconil on relvad ja tal on hirm.
Autor: Oudekki Loone, Bologna
Kolmapäeval, 13. mail külastab Tallinna Ülikooli tuntud Itaalia kirjanik Alessandro Baricco, kes vestleb tänapäeva kirjandusest ning selle uuest keelest Tallinna Ülikooli rektor Rein Rauaga. Kohtumine Bariccoga algab kell 14.00 Riho Pätsi auditooriumis (Uus-Sadama 5, II korrus, auditoorium U-213).
Alessandro Baricco (sündinud 1958) on tänapäeval üks tõlgitumaid ja loetumaid Itaalia kirjanikke maailmas. Lisaks kaheksale romaanile pärineb Baricco sulest näidendeid ning ka üks filmistsenaarium, mille kirjanik ka režissöörina ekraanile tõi. Oma sünnilinnas Torinos asutas ta ka loovkirjutamise kooli Scuola Holden.
Eesti keeles on Baricco romaanidest ilmunud „Siid“ (2002), „Ookean meri“ (2005), „Veretult“ (2005), „See lugu“ (2009) ja monoloog „Novecento“ (2008), viimase on lavastaja ja näitleja Vahur-Paul Põldma ka Eesti lavalaudadele toonud.
Kõik huvilised on oodatud, vestlusringi lõpuosas on võimalik Bariccole esitada küsimusi. Vestlusring toimub inglise ja itaalia keeles (tõlge inglise keelde).
Ürituse korraldajateks on Tallinna Ülikool ja Tallinna kirjandusfestival.
Lisainformatsioon:
Daniele Monticelli
Tallinna Ülikooli itaalia keele ja kultuuri lektor
telefon: 5037536
e-post: daniele.monticelli@tlu.ee
Teised ütleksid minu kohta lihtsalt italofiil, aga tegelikult oleme meie kõik, kes armastame ja hindame itaalia riiki, kultuuri, muusikat ja rahvust lihtsalt väga tolerantsed. Ei pea olema tingimata oma kodumaa patrioot ning selle pärast teisi rahvusi maha tegema või mitte aktsepteerima. Maakera on meile kõigile ühine kodu. Mina oma itaalia armastusega olen paljudest probleemidest üle saanud, leian vastuseid küsimustele, mis mind piinavad, kui ka maandan pingeid kuulates või lauldes itaalia laule. (esikohal Laura Pausini laulud 
). Meeldib see, et itaalia riik toimib jõuliselt, karistades valusalt kui astud seadusest üle ning toetab läbi mitme sotsiaalabiprogrammi, kui sa oled hätta jäänud. Meeldib see et nad hindavad haridust, lapsi, vanureid, kultuuri, mitte ei lase ühiskonnal känguda nagu meil siin Eestis.
Minu Lauretta
Alguse saigi lugu juba 9 aastat tagasi, kui nägin juhtumisi TV1 pealt Laura Pausini videoklippi “Tra te e il mare”. Lugu lummas mind ja armusin sellesse ära. Tol ajal ei teadnud ma Itaaliast endast midagi, välja arvatud mõned nimed nagu Ramazzotti, Dolce& Gabbana, Ferrari, Sophia Loren, keelt teadsin vist ainult ühe sõna ulatuses, milleks on “ciao”. Peale videoklipi nägemist seadsin sammud muusikapoodi. “Tra te e il Mare” album oli müügil ja ostsin selle viimase (või üheainsa) ära.
Koju tulles kuulasin ja kuulasin ja lõpuks tahtsin aru saada millest ta laulab. Et armastusest, see sai juba pikkamisi selgeks, aga täpsemalt… selleks otsustasin keele ära õppida. Esimene eesmärk oli ainult laulusõnad endale selgeks teha, aga sellest kujunes välja huvi ja hobi Itaalia keele ja rahvuse vastu. Esimesed aastad ise õppides ei tahtnud kuidagi edeneda. Olin isegi vahel loobumas. Õnneks mu armastus Laura muusika vastu oli tugevam. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, kuulasin ikka ja jälle.
Laura Pausini tuleb Emilia-Romagnast, esmakordselt mainiti ta ära Castrocaro noorte talentide festivalil. Tema suurem karjäär ja tähelend sai alguse San Remo muusikafestivalilt 1993 kui võitis noorte kategoorias lauluga “La solitudine”. Aastal 1994 saavutas ta aga kategoorias Big San Remo muusikafestivalil kolmanda koha lauluga “Strani Amori” . Ta on kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitnud Itaalia naisartist, kelle edu pole suutnd mitte keegi korrata. Tema “Teiseks kodumaaks” on Lõuna-Ameerika ja eriti Brasiilia, kus ta on väga hinnatud – Laura esineb peale itaalia keele ka hispaania ja isegi portugali keeles. Eestis on ta vähe tuntud, aga tänu duetile koos James Bluntiga on Pausini uue albumi nimilugu “Primavera In Anticipo” mängitud ka Star FM-is. Aastal 2003 pidi Euroopa turnee ”From the Inside” raames toimuma tal kontsert ka Tallinnas, Linnahallis. Kuid see jäi vähese publikuhuvi tõttu ära. Laura ainus inglisekeelne album ongi sellesama nimega “From the Inside”, osad laulud on uued, teised jälle itaaliakeelsete laulude ingliskeelsed versioonid.
Pettusin tookord kõvasti, kui sain teada et ta kontsert Tallinnas ära jääb ja lubasin et edaspidi lähen teda kuulama Soome või mujale, kus ta esineb (poleks osanud lootagi et lähen ühel päeval Itaaliasse…) See korvas kõik mu kannatused ja pettumused. Omalt poolt ütlen et tal on anne laulda eriliselt, tal on hääl, mis paneb vokaalid sõnade lõpus vibreerima ning need kõlavad edasi su kõrvus. Laura Pausini paneb lauludesse emotsioonid mis tulevad esile, isegi siis kui sa sellest emotsioonist tingimata aru ei saa. Kõige rohkem hindan ma seda, et ta aitas mul üksindusest üle saada. Fännid hindavad teda eelkõige sellepärast et ta on suutnud panna inimesi uskuma armastuse olemasolusse isegi siis, kui sa oled armastuse kaotanud. Teiseks hindame teda tema erilise hääle pärast. Fännid hüüavad teda hellitavalt “Divina”-ks. Mina kutsun teda hellitavalt Laurettaks (foorumis on mul allkirjaks “Sempre con Lauretta” – alati Laurettaga).
Muuhulgas: sel aastal on tuuril eriline tähendus sest Laura teeb pärast tuuri umbes 2 aastase pausi muusikategemises (ta tahab luua perekonda sõna otseses mõttes, tahab saada last oma elukaaslase ja kitarristist bändiliikmega Paolo Cartaga). Kõige rohkem kardan seda et ühel päeval otsustab Laura lauljatarina karjääri lõpetada. See oleks mulle valus löök. Aga olen mõelnud et kui see juhtub, siis austan Laura otsust ja lepin sellega.
Minu Itaalia
Tänaseks austan peale Laura (kes on ja jääb minu jaoks number üheks) ka paljusid teisi Itaalia artiste. Kuulan niisuguseid esinejaid nagu Biagio Antonacci, Toto Cutugno, Eros Ramazzotti, Tiziano Ferro, Laura Bono, Simona Bencini, Giorgia, Elisa L’Aura, nimekirja kuulub ka Anna Tatangelo, põhimõtteliselt aktsepteerin peaaegu kõiki, kes ei “karju” nagu Piero Pelù või Negramaro. Hindan isegi sellist bändi nagu “Nomadi”, selle eest, et nad esinesid vägagi mõttesügava lauluga nagu “Dove si va” , mis räägib tänavavägivallast. Siis muidugi ka Fabrizio Moro, kes ilmus San Remo lavale lauluga “Pensa”, mis on maffiavastane lugu.
Just see, et hakkasin kuulama ka teisi artiste oli tugevaks mõjufaktoriks mu Itaalia muusikaarmastuse tekkes – ning keeleõpe paraneski pärast seda, kui ostsin SAT TV vastuvõtukomplekti. Itaalia muusika praktiliselt 24h kättesaadav, samuti itaalia TV programm, RAI1 subtiitrid aitasid kõvasti õppida. Itaalia filmides ja seriaalides edasiantud sõnumid läksid mulle väga hinge ja on siiamaani mu südames. Mul tulevad itaallaslikult pisarad silma kui näen telekast midagi südantlõhestavat. Peale itaalia muusika tekkis loomulikult ka soov itaallastest endist aru saada. Ja seetõttu vaatangi Itaalia rahvustelevisiooni.
Esimene mõte oli ennast ette valmistada esimeseks reisiks Itaaliasse ja teine eesmärk oli soov tõesti mõista itaallasi. Saan aru, miks nad nii palju räägivad, laulavad: itaallased hindavad suhtlemist, ka siis kui see teeb haiget. Nad ütlevad otse välja, mida nad arvavad. Rääkimine on osa probleemide lahendamisest ehk, emotsionaalsed itaallased ei jäta kunagi midagi endasse. Kõrvalt vaadates tundub kätega vehkimine ehk natuke liiast, aga see tuleneb nende natuurist, iseloomust. Itaallane ei oska teistmoodi. Umbes samamoodi, nagu eestlane ei oska oma tundeid avaldada, ei oska itaallane oma tundeid vaos hoida. Ma olen võimeline itaalia keeles mõtlema. Teen seda juba harjumusest, sest nii on mulle kergem. See annab mulle võimaluse leida nö filosoofilisi vastuseid: elu põhitõed läbi itaalia keele on need mis on aidanud mul sihte seada.
Hindan väga kõike itaallaslikku: kohvi (cappuccino), kujundasin kodust täielikult Itaalia keskkonna: mängib vaid Itaalia muusika ja vaatan ainult itaalia TV-d. Kui telekast midagi vaadata pole, siis vaatan muusikavideoklippe. Lisaks kõigele on mul kodus itaalia käsilipuke, mille panen uhkuse ja heameelega lauale kui näen itaalia rahvuskoondist mängimas. See on minu moraalne tugi, kuigi jalgpallist ma suurt ei hooli, Itaaliat toetan igatahes, kas nad kaotavad või võidavad, olen ikka ja ainult nende “poolt”. Ostan itaalia pastatooteid, nüüd isegi itaalias toodetud oliiviõli on praadimisel oma koha leidnud. Rääkimata Zanetti Segafredo espressokohvist ja DeLonghi espressomasinast. Saatuse tahtel satuvad mulle poest ostetud tooted, majapidamistarbed , jalanõud ja isegi teksad sildiga “made in Italy”. Mis teeb mulle ainult rõõmu, et toetan Itaalia majandust. Moretti ja Peroni õlut olen kah proovinud.
Kahju ainult et Eesti Itaaliale lähemal ei asu. Siis käiks seal nii tihti kui võimalik.
Mul on kahju sellest et Eesti ühiskonnal puudub siiamaani identiteet ja põhiväärtused. Vaadates tänast Eesti ühiskonna arengut on mul isegi natuke häbi. Ei julgeks itaallastele isegi mitte soovitada, et “tulge Eestisse, siin on nii tore”.
Minu emotsioonid
Tunnistada oma Itaalia kirge ei ole häbi vaid uhkus, sest tänu oma itaaliahuvile olen paljudest asjadest aru saanud. On asju, mida ilma selle kultuuri ja rahvuseta poleks ma kunagi endale tunnistanud. Eestis ju arvatakse et meeste emotsionaalsus on tabu, mehele ei sobi pisaraid valada. Aga mina olen juba oma loomult selline emotsionaalne….
Itaalias aga ei häbene isegi mehed oma tundeid väljendada, eriti kui neid on tabanud mõni õnnetus. Samuti ei karda Itaalia mehed valada “õnnepisaraid” või kui nad on eriti liigutatud “sono molto emozionato”). Ja seetõttu leian ka mina et tunnete avaldamine ei ole häbiasi. Tõsi, eetikanormid ei luba näiteks ametivõimude esindajail tundeid avaldada, vähemalt mitte töö ajal (politsei, tuletõrje jne). See emotsionaalsus mida kohtame ametivõimude esindajail itaalia filmides või teleseriaalides on natuke ülepaisutatud. Olen itaallastelt küsinud, kas elu Itaalias on päriselt ka nii või on see ainult film. Mulle vastati et see on ainult film.
Ma ei saa aru inimestest kes kusagil postimees.ee kommentaariumides teevad itaallasi maha (makaroniõgijad). Tegelikult on Itaalia rahvus väga suur rahvus juba ennekõike oma kultuuripärandi ja traditsioonide rikkuse poolest. Eestlane on suutnud oma kultuuri hävitada 20 aastaga. Mõtlen nii keelt, mis on rikutud kui ka vanade traditsioonide hääbumist. Isegi nõukogude ajal hoidis eestlane oma kultuuri rohkem kui praegu. Praegu see mulle enam haiget ei tee, sest mina üksi ei saa eesti ühiskonda muuta. Kui peab nii minema, siis läheb. Omaenda elu ma küll ei lase Eesti ühiskonnal ära rikkuda – ning just sellepärast vaatan Itaalia televisiooni, kuulan itaalia muusikat. Jah, saab ka eesti keeles itaallaslikult mõelda, aga see pole võimalik et Eesti ühiskond niimoodi mõtlema hakkaks. Sinna läheb kardetavasti veel kaua aega enne kui Eesti ühiskond ja rahvas hakkab hindama samasuguseid väärtusi, mida hindavad teised Euroopa rahvad, sh Itaalia rahvas ja ühiskond.
Ise olen mõelnud, et tulevikus hakkan oma lapsi kasvatama sõna otseses mõttes lastena, nii nagu Itaalias, kus lastel on lapsepõlv mitte ei õpetata neid maast madalast tarbijateks.
Autor: Anti, Eesti
Laura Pausiniga tutvumiseks soovitab autor kahte lugu: “La Solitudine” – niimoodi ta alustas ja koos James Bluntiga lauldud “Primavera in Anticipo (It Is My Song)” – sinna on ta jõudnud praeguseks hetkeks.
Viimased kommentaarid