You are currently browsing the monthly archive for aprill 2009.
Rita Levi Montalcini
Millises eas algab vanadus? Ärge küsige seda Rita Levi -Montalcinilt. Tema, oma saja-aastase elukogemusega vastaks, et “conosco bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello“/ „tean igat oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.
Jah, täna, 22. aprillil 2009 tähistab üks Itaalia mainekaimaid teadlasi – Nobeli preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita Levi-Montalcini oma sajandat sünnipäeva. See pole sugugi üks tavaline „saja aasta juubel”, nagu neid viimasel ajal järjest tihedamini ette tuleb, et natuke kannatada saanud mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur ajaleheveergudel järeltulijate näitamisel oma nime näeb. See sajand täitub ühel teravapilgulisel ning oma igapäevast teadlasetööd ja saadikukohustusi täitval daamil.
Torinos sündinud ja inseneri peres üles kasvanud Rita avastab varakult oma kire teadustöö vastu. Tollaegses viktoriaanlikus Itaalias ei ole lihtne õpihimulisel neiul lahtisi uksi leida, kõigepealt tuleb veenda isa oma plaanidele nõusoleku saamiseks. Pärast Torino Ülikooli lõpetamist aastal 1936 märkab istoloog Giuseppe Levi Rita annet ning annab talle võimaluse teha uurimusi närvisüsteemi kohta, aga 1938 aastal Mussolini poolt välja antud rassiseadused sunnivad teda pagema Belgiasse. Torinosse naaseb neiu 1940. aastal, kus hakkab koos professor Leviga uurima närvisüsteemi arengut kana embrüodel – improviseeritud laboratooriumis, mis sõja tõttu rajatud tema enda koju. Rita vennal oli ikka tavaks meenutada, kuidas neiu vale-ettekäänetel talumeeste käest mune käis otsimas. Kollased kasutas ta eksperimentideks, aga munavalge läks venna suureks õuduseks praetult toidulauale.
Aastal 1947 kutsutakse Rita Levi Montalcini Washingtoni Ülikooli oma katseid jätkama… 1951-52 avastab ta närvi kasvufaktori (Nerve Growth Factor – NGF), mille toimemehhanismide kallal jätkab ta oma tööd veel 30 aastat ja 1986 saabub iga teadlase unistus – Nobeli preemia – määratud talle koos ameeriklasest biokeemiku Stanley Coheniga.
Lisaks teaduslikule tööle on ta ka olnud prestiižikate instituutide direktoriks – 1961-69 Neurobioloogia Uurimiskeskuses (Centro di Ricerche di Neurobiologia del Consiglio Nazionale delle Ricerche (Roma)) ja 1969-79 Rakubioloogia Laboratoorium (Laboratorio di Biologia cellulare). 1993-98 juhtis ta Itaalia Entsüklopeedia Instituuti. Praegu on Rita Levi Montalcini tema enda ideest sündinud 2001 a. asutatud European Brain Research Institute presidendiks.
Raske on lugemata-kuulamata jätta igat intervjuud proua Levi -Montalciniga, sest hämmastava mõtevärskusega tabab ta elu põnevaid aspekte ning komunikeerib neid haruldase oskusega.
„Inimene ei ole oma loomult halb, ta on sõnakuulelik, üks remissiivne karjaloomusega olevus (gregario), kes aktsepteerib passiivselt. Puude otsas oli see väärtuseks, aga tänapäeval on see piir, sest inimkonna päästerõngas on ratsionaalsuses, mitte „kõhuga” mõtlemises ja järgi jooksmises igaühele, kes me instinkte kõditada oskab.” Sellega võib nõustuda või mitte, aga igal juhul on see kutse oma aju ja süda aktiivselt tööle panna.
„Ei ole tõsi, et aju vananeb koos kehaga. Tuleb võidelda eelarvamusega, et intellektuaalsed võimed kahanevad vältimatult aastatega. Seniilsel ajul on äraarvamatud võimalused. Võtkem see teadmiseks ja valmistame end selleks juba noorest peale.” Ta räägib neuroplastilisusest (plasticità neuronale), neokortikaalsest komponendist (componente neo-corticale) ja kvantilisest internetist – kontseptsioonidest, mida on paljudel noortelgi ajudel keeruline jälgida.
„Ma õpin iga päev, rohkem kui noorest peast,” väidab ta naeratades, mõistes isegi oma sõnade paradoksaalsust, “ja igal hommikul lähen ma laboratooriumisse, et noorte teadlaste grupiga ideid läbi arutada.” Selle kõrvalt ei jäta ta aga hooletusse oma tegevust Senati liikmena (aastast 2001) ja kus oma kohalolekute graafikus kohusetundes nii mõnelegi teisele poliitikule silmad ette annab…Eluaegseid senaatoreid, nagu tema, on praegusel hetkel 7 (kellest kolm on sellele kohale konstitutsioonijärgset õigust omavad Vabariigi ekspresidendid) ja ei juhtu tihti, et kellelgi nii kõrged sotsiaalsed teened, et selle au osaliseks saada (igal presidendil on õigus määrata neid 5). Nii mõnigi kord on olnud nende hääled otsustajaks kaalukausil. „Ma olen poliitikas võhik, aga mu kuuluvus sellesse maailma on puhtalt tsiviilne ja moraalne kohus”
Kohust ühiskonna ees on Rita Levi-Montalcini alati rõhutanud. “Huvituda sellest, mis meid ümbritseb” – selles on tema jaoks elu mõte. Koos oma kaksikõe Paolaga on ta alguse pannud sihtasutusele, mis annab aastas välja 5700 stipendiumit Aafrika noortele naistele, kelle kaudu kontinent võiks tulevikku vaadata. Eesmärk on aga jõuda 10 000 stipendiumini. Tugev on olnud ka tema aktivism jätkusuutliku arengu vallas. 1998 asutas ta ka Mihhail Gorbatšovi poolt juhitud Green Cross Internatonali Itaalia sektsiooni. On osalenud jalaväemiinidevastastes kampaaniates ning juhtinud tähelepanu konfliktide ühiskondlikele tagajärgedele.
Igal õhtul voodisse kell 23 ja äratuskell heliseb kell 5. Üksainus söögikord päevas – lõunajal, õhtuti üks puuvili. „Mind ei huvita ei toit ega uni,” räägib ta ühes intervjuus „Surematuse illusioon sünnib ainult siis, kui unustad elamise ja pühendud ümbritsevale”.
Selline lähenemine elule on teinud temast mitte-perekonnainimese .
„Uskuge või mitte,” seletab proua Montalcini „aga ma otsutasin juba kolme aastaselt, et ei tahtnud ei peret ega lapsi. Olen sündinud ajal, kus naiseks olemine oli nagu alaväärsuse pitser. Olen näinud liiga palju ebaõnnestunud abielusid, kurbi ja tühje eksistentse. Ühele ameerika prouale, kes küsis minult, kas ka mu mees on National Academy liige, vastasin „I am my own husband”. Tema segaduses pilgust sain aru, et ilmselt pidas ta inglise keelt vigaseks…”
„Ma ei mõtle kunagi surma peale, surm on vajalik, aga see ei pane mind muretsema. Ainus oluline asi on, et meie sõnum, mida ma oma eluga näitame, üles korjataks ja ära kuulataks, eriti noorte poolt.” Professor Levi-Montalcini elu sõnum on lootustandev ja imetlusväärselt elujõuline, oma tegude ja olemisviisiga on naine ise kinnitanud selle paikapidavust. Ja ega tea, millega ta veel seda rikastada suudab, mõtlen ma omaette, kui teda relvituks tegeva lihtsameelsusega näen lausumas „Penso solo al futuro”/“Mõtlen ainult tulevikule”…
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Võib-olla paljud ei tea, või paljud ignoreerivad, et eksisteerib üks Itaalia, millest uudistes ei räägita. Itaalia, mis ei vääri esikülgi suuremates ajalehtedes ning mis räägib vaikse häälega. Kuid see on ühe Itaala osa hääl. See on Mezzogiorno, Lõuna-Itaalia. Seesama, mida kirjeldatakse kui riigi mädanenud osa. Kogu riigi suurimat probleemi. Paika maffiale, paika narkokaubitsejatele ning kõikvõimalikule vägivallale. See on tõde. Just niisugusene nagu ka eesti keeles hiljuti ilmunud Roberto Saviano “Gomorrast” lugeda võib. Kuid tõde on ka vastupidine. Lõuna-Itaalia ei ole ainult see.
“Casalesi on rahva nimi, mitte (camorra) klanni nimi“. See on lause, mida ütles üks tütarlaps koolis Casal di Principes, Caserta provintsis Campanias. Rõhutamaks, et see pole ainult kuritegelik paik, vaid see on linnake, kus elavad ka ausad inimesed, kes ei vääri olemaks sildistatud ja väljaarvatud. Üks teine tüdrukuke, keda ükski ajakirjanik ei ole kuulanud, pärit Napoli perifeeriast. 13-aastane. Käib põhikooli viimases klassis. Oma klassitöös kirjutab: “Ma elan raskes reaalsuses, ei ole kõik roosa ja lilleline, aga on ka häid asju, millest keegi ei räägi. Miks keegi ei räägi meist, kes me töötame? Miks ei räägita meist, kes me tahame midagi muuta?” See tüdruk nõuab tagasi seda, mis on ilus kohas, kus ta elab, seda, mis on oluline, selles mida seal tehakse ja viise, mismoodi seal toimitakse.
Need kaks lihtsat tunnistust ütlevad meile, et inimesed ei ole konteinerid, mida keegi täidab, vaid on ressursid, ideed ja institutsioonid, mis tulevad välja koos jõu ja vihaga, eriti tugevalt allasurutud territooriumeil. Rääkida heast ja ilusast sellel maal ei ole kellelegi oluline, sest traagika ja vägivald teenib ajalehtedele raha. Kuid on üks osa itaallasi, kes on väsinud kuulamast vaid noid uudiseid. Need, kes on otsustanud teleri kinni panna (eriti keskpäevaste ja õhtuste uudistesaadete ajal, nende peamiste). Need, kes kasutavad teisi kanaleid informatsiooniks ning need, kes lähevad esmase uudise pealiskaudsusest sügavamale. See on üks osa rahvast, kes soovib mõista, soovib muuta lähtudes kõigest sellest ilusast, mis meil on rahvana ja riigina. See on Itaalia, kes võtab tagasi omaenda olemisviisi.
Igal aastal, üheks päeval, need inimesed tulevad kokku ka ühte linna – iga kord erinevasse – et manifesteerida mafiate vastu. See on Vaba rahvas, Nimede ja Numbrite Assotsiatsioon (popolo di Libera, Associazioni Nomi e Numeri) mafiate vastu. Rahvas, kes kasvab kiiresti. Sel aastal oli manifestatsioon Napolis, kus organisaatorite info kohaselt oli 150 tuhat inimest üle kogu maa – ja mitte ainult. Sel aastal osalesid ka maffiaohvrite sugulased Poolast, Türgist, Senegalist. Selle ürituse raames tasub meenutada üht lugu noorest poisist, kes oli just liitunud politseiga ja hukkus maffia käe läbi.
Lühikest aega Torino casermas teeninud, saadeti too 23-aastane poiss Palermosse, squadra mobile kinnipidamisrühma koosseisu. Olid aastad 1984-85. Ajalooline hetk: squadra mobile, kes otsustab luua ad hoc üksuse koos erispetsialistidega tabamaks peidusolevaid mafioososid. Jõuab kohale see noormees, saab rühma liikmeks. Perekondlikel põhjustel, isa puudumisel ning ema terviseprobleemide tõttu peab ta küsima üleviimist. Töötab Roomas. Armub imelisse tüdrukusse. Suvepuhkuse ajal otsustab oma tütarlapse viia Sitsiiliasse, Palermosse, näitamaks, kus ta töötas ning tutvustamaks teda tabamisrühma komissarile, Ninì Cassarà. Ta näitab suure uhkuse ja naudinguga seda imelist linna: merd, sadamat, ajaloolist keskust. Siis naaseb tööle Rooma – ent siis tapetakse Sitsiilias komissar Beppe Montana. Komissari matustel, suures valus, koos oma tüdrukuga, mõistab ta, et Cassarà on ohus, tal pole kaitset, ta on jäetud üksi. Sel hetkel ta vaatab oma tütarlast ning ütleb talle, et on otsustanud jääda saarele, et kaitsta oma komissari. Saadab oma tütarlapse Rooma ning naaseb komissar Cassarà vabatahtliku ihukaitsjana. Nad surevad mõlemad kuulipildujavalangu 71 kuuli läbi. On 6. august 1985. Tema, oma suures helduses ja tema komissar, tugeva pühendumusega võidelda Sitsiilia maffia vastu. Ta nimi oli Roberto Antiochia.
25. märtsil 1995 andsid tema ema, Saveria Antiochia ja don Luigi Ciotti elu Libera’le, sellelesamale organisatsioonile, mis mafiate vastu võitlemiseks inimesi koondab. Nad on sellele organisatsioonile pühendanud kogu oma jõu ja koos on nad otsustanud, et vähemalt ühel päeval aastas peavad tulema kokku kõik, kes on mafiate läbi kaotanud lähedasi ja kes võitlevad organiseeritud kuritegevuse vastu, peavad tulema kokku kõik, et koos kõndida ja üksteist kuulata. Valiti esimene kevade päev, 21. märts, andmaks signaali, et on lootust ja kõik võib muutuda.
Tänaseks see päev ei ole enam algus. See on hoopis kohalejõudmisepäev, kus kohtuvad need kõik, kes kogu aasta on teinud ühist tööd, kes töötavad kogu Itaalia koolides, koos mafiaohvrite sugulastega, kes teevad iga päev tillukesi samme, et muuta seda reaalsust, kus me iga päev elame.
Autor: Roberta della Sala, Avellino, Campania
Järgnev on tõlge Marco Travaglio igaesmapäevasest internetiülekandest Passaparola Beppe Grillo blogis 30. märtsil 2009. Millisel põhjusel peaks läbi lugema selle pika loo, mis räägib ühe kauge maa lähiajaloost ja valituses oleva partei sünnist? Kasvõi sellepärast, et tegemist on ühe Euroopa tähtsa riigiga, Itaaliaga, kus toimuv jätab tihtpeale välismaalastes lahtiseid küsimusi ja tekitab hämmingut, mida ei ole võimalik mõista, teadmata tema poliitilist ajalugu ning peeneid telgitaguseid käike. See ülevaade, mis sarnaneb rohkem seiklusjutule, seletab hirmuäratavaid tagamaid ja tänu sellele ehk saavad nii mõningadki sündmused suurema selguse.
Tasub lugeda ka sellepärast, et vajalik levitada ja teadvustada iga olukorda, kus võimu nöörid on hämaruses, et mitte öelda saastas. Kasvõi seepärast, et analoogilisi situatsioone teistes aegades ja kohtades vajadusel ära tunda. Kasvõi sellepärast, et saada osa ühe oskusliku ajakirjaniku tänuväärsest tööst, kes meenutab ebamugavaid fakte, mis unustusse kipuvad vajuma (või tahetakse vajutada) või kui väärtusi ning ajalugu oma kasuks pea peale tahetakse pöörata.
Tere päevast,
Mitte selleks, et ära rikkuda seda vabaduse rahva liidri ilusat imperiaalset kroonimist, kes, nagu isegi nägite, üllatuslikult valiti esimeseks, ainukeseks ja viimaseks imperaatoriks parteile, mille ta koostas autotrepil ja mida Gianfranco Fini kommenteeris tookord pikselöögina: “see on lõplik huumor, me ei liitu kunagi vabaduse rahvaga ning Berlusconi ei naase kunagi uuesti palazzo Chigisse (peaministri kohale – K.K) Allenza Nazionale häältega.”
Ja kui keegi Finilt küsis: “Kas on võimalus, et Alleanza Nazionale pöördub (Berlusconi) “lauta” tagasi?”, siis vastas ta:” Meil ei ole vajadust „lauta” tagasi minna, sest me ei ole lambad.” Noh, nüüd nägime, et läksid lauta tagasi ja selle põhjal peaksime siis järeldama, et on ikka küll lambad?
Hästi, et mitte ära rikkuda idüllilist atmosfääri, sest nägite, et nad hoiavad niivõrd kokku, et 6000 saadikust ei leidunud ainustki, kes oleks mõne teise kandidaadi poolt hääletanud; nad oleksid ju võinud makstagi kellegi teise poolt hääletajale, teesklemaks nagu oleks kandidaate vähemalt kaks, aga ei. Kroonimine toimus ühel häälel ja ühel meelel, mis Cavaliere‘t (Berlusconit) väga liigutas, kuna ta seda ei oodanud. Nägite ju emotsiooni, mille saatel ta avastas, et ta on liidriks valitud. Nagu ikka kongressidel, mis viimasel hetkel sellise ootamatult üllatava pöörde võtavad. Kes oleks seda elus ette aimanud….
Aga ütleme nii, et see oli olukorra sees. Huvitav asi on see, et 15-aastase hilinemisega hakkavad vähehaaval hakkavd välja tulema tegelikud nimed, kes on olnud asutajaisadeks sellele seiklusele nimega Vabduse Rahvas, mida enne kutsuti Vabaduse Majaks ja veel enne Vabaduse Pooluseks ning kellel on tegelikult üks ja ainus peremees ammuaegse nimega Forza Italia.
Kui mitmeid kordi oleme kuulnud Forza Italia lugu, selle päritolu… nüüd on see raamat siis kirja pandud gooti tähtedes, hiigelsuurtes, ka mitte-nägijatele. Ilmselt ongi tegemist braille-versiooniga, just see, mida Berlusconi televisioonis näitas ja mis Punamütsikese või Tuhkatriinu loo asemel pakub muinasjuttu ühest seitsme hulka kuuluvast päkapikust: sellest kaheksandast, nagu on teda ristitud Dandini ja Guzzantide poolt.
Craxi, see tundmatu
Kaheksas päkapikk hakkas 1993. a. jahvatama ideid ja projekte, mis hiljem kasvasid Forza Italiaks.
Alguses jutustati meile, et see imeline intuitsioon on pärit just Berlusconilt ja kui keegi kahtlustas, et selle taga on Bettino Craxi ning mõnede kummaliste sitsiillaste, kellest hiljem räägime, soovitused ja suhted, siis eitati kõike: „Meie ei puutu asjasse, hoidku jumal!” Berlusconi teeskles isegi, et ta Craxit ei tunne. Täpsemalt 21. veebruaril 1994, üks kuu ja üks nädal enne Berlsuconi esimese võiduga lõppenud valimisi, kolm nädalat pärast kuulsat kõnet kõikidele telekanalitele saadetud videokassetil, milles ta oma „väljakule tulemist” teadustas, oli Berlusconi külaliseks Giovanni Minoli telesaates „Mixer”. Minoli, kes Craxit väga hästi tundis, küsis temalt, millised on nende omavahelised suhted.
Craxi nimi oli tol hetkel „väljaütlematu”, korruptant number üks (Mani Pulite käigus) oli kiiruga kohvreid pakkimas, sest valitsuse vahetusega oleks ta kaotanud ipso facto oma parlamendiliikme immuunsuse ning oleks otse vanglasse läinud. Tol hetkel oli ta organiseerimas oma pagulust Tuneesias Hammametis. Craxi nimi oli ohtlik ning Berlusconi, sõnapidaja ning ustav sõpradele nagu alati, vastas Minolile: “See on vale. Öelda, et Berlusconi taga on Craxi, on täielik absurd. Ma ei ole midagi võlgu ei Craxile ei CAFile.”
Aasta hiljem, kui Berlusconi esimene valitsus oli võimul olnud ja juba kukkunud, kui riiki juhtis Dini tehnokraatlik valitsus, siis küsis La Repubblica temalt Craxi kohta. Publitalia (Mediaseti, Berlusconi telekompanii, reklaamiga tegelev agentuur – K.K) konsultandi Enzo Cartotto kaudu, kes osales Forza Italia planeerimisel juba 1992 aasta suvest, oli nimelt välja tulnud, et ühel otsustaval kookolekul 1993. aasta kevadel Arcores, avanes uks, astus sisse Bettino Craxi ning andis mõningad juhtnöörid. Nagu näiteks, et Forza Italiaga on vaja ühendada Lega Nord, aga „fašistidega ei iialgi”. Craxil oli rohkesti vigu, aga sotsialistina ta fašiste ei kannatanud, erinevalt Berlusconist, kes võttis oma tiiva alla nii fašistid kui ka mõne natsihakatise, et mitte hääli kaduma lasta.
Igal juhul ajalehtedes ilmusid Cartotto ütlused ning kes tahab neid tervenisti üle vaadata, leiab nad raamatust „Raha lõhn”. Seal on ära toodud just see koosoleku vahejuhtum.
Berlusconi vastas eitusega. Mäletan, et ühel sama perioodi pressikonverentsil Torino Lingottos, küsisin ma Berlusconilt, et kas on tõsi, et Craxi võttis osa nendest koosolekutest. Vastuse asemel kostis ta mulle: “Kas teil häbi ei ole sellist küsimust esitada!”. Olin ühel pressikonverentsil, kujutan ette, et ühes teises riigis oleksid kõik ajakirjanikud sama küsimuse esitanud niiakua, kuni oleks vastuse saanud. Aga kolleegid, needsamad, kes õukonna liikmed on ja praegu juba peaaegu, et perekonnaks saanud, vaatasid mulle kõõrdi otsa pilguga, mis ütles: “Niimoodi ärraitad sa ta üles, ta solvub ja pärast on halvas tujus terveks päevaks“. Läksin ära, kuna ei tundnud nei kõrgdemokraatlikke kombeid.
Berlusconi ütles veel kord „Forza Italia ja Craxi on teineteisest poliitiliselt valgusaastate kaugusel. Ma garanteerin, et poliitiliselt pole meil Craxiga mingit tegemist ja et oleme olnud väga tähelepanelikud oma valimisnimekirju tehes.” Sõnum oli, Craxi on süüalune ja meie neid ei taha. Me ei taha isegi eeluurimise all olejaid, ja 1994 aastal pidid Forza Italia kandidaadid alla kirjutama dokumendile, milles tõendasid, et neil mitte ainult pole kunagi süüdi mõistetud, vaid et neid pole kunagi ka mitte saadetud teadet, mille kohaselt nende isik on juriidilise uurimisega seotud. Mis on isegi liiast, nagu me eelmisel nädalal rääkisime. Et sattuda eeluurimise alla, selleks piisab kellegi tunnistusest, kes võib-olla süüdistused välja mõtleb.
„Ma ei eita sõprust Craxiga, aga on täiesti välistatud, et Forza Italial on või on olnud sidemeid” 2.oktoober 1995
Craxi oli paguluses Hammametis 1994-2000. 2000 aasta jaanuaris ta suri. Tütar Stefania Craxi ootas 6 aastat, et sõber Silvio, kes oli Craxile palju, et mitte öelda kõik, võlgu, läheks isale külla, aga asjatult. Too läks sinna vaid matustele. 2004 aasta augustis ütleb Stefania Craxi intervjuus Corriere della Serale: “Ma ei andesta Berlusconile, et ta kunagi mu isa vaatama ei läinud.” Aga te nägite ju teda paar päeva tagasi, kongressil, õnnepisarad silmis, kui Berlusconi palvel Craxile auaplausi tehti. Võib-olla oli ta unustanud, võib-olla oli ta andestanud ja ehk aitas andestamisele kaasa see, et Berlusconi partei temast parlamendiliikme tegi.
Fakt on ka see, et Craxi oli nagu katkutõbine, seega polnud lihtsalt võimalik öelda, et ta oli üks Forza Italia asutajaisadest ja nõuandjatest. Ka Hammametist ei lakanud ta andmast armastusväärseid napunäiteid, nagu ilmnes telefonikõnede pealtkuulamistest Milano metroo altkäemaksude käivas kohtuprotsessis. Needsamad, mille tõmbas kohtusaalis välja noor magistraat Paolo Ielo, tõendamaks Craxi kriminaalset isiksust, kuna ka paguluses jätkas andmete kogumist ja nõuannete jagamist ning oli sidemetes Forza Italia parlamendigrupiga. Asi läks niikaugele, et grupi eestkõneleja (portavoce) pidi tagasi astuma, kuna edastas Craxile ülekuulamiste ja parlamentaarsete uuringute käike, mille põhjal Craxi orkestreeris magistraatidevastaseid kampaaniaid… ka selle leiate raamatust „Puhtad käed”
Teine asutaja: ristiisa
Aga lähme edasi. Mõni päev tagsi toimus siis lõpuks Craxi postuumne puhastus: täpselt 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut andis Berlusconi meile avalikul teada ühe standing ovationi saatel, et Bettino oli selle asutajaisa. Ei ole ju paha partei, mille asutajaks on üks seaduse poolt tagaotsitav, eks?
Vaat see, kes nüüd mõtleb, et ei ole ikka ilus üks tagaotsitavast kaasasutaja, peatagu oma nördimus, sest asutajaisadest oli Craxi ilmselt see kõige puhtam. Selle mõttes, et mõnel järgmisel kongressil kuuleme Kavaleri tunnistamas, et nende seas on veel teisigi nimesid, mis praegu ehk veel varju on jäetud.
Kui te näete mõnel järgmisel kongressil, ma ei tea… kui Berlusconile pannakse kroon pähe või mõõk õla peale või paneb ta ise endale pähe pastakurna, võtab kätte kulbi ja hakkab kummalistes keeltes deklameerima, kui ta kutsub üles standing ovationi Vittorio Mangano mälestuseks, siis teate, et hetk ongi kätte jõudnud: lõpuks siis üks teine isa, õigemini üks „ristiisa”, tuleb päevavalgele. Praegusel hetkel peame leppima sellega, mida oleme suutnud raamatutesse kirjutada, sest meie kirjutame raamatutes osasid asju, siis 10 aasta hiljem tuleb Berlusconi ja ütleb need ka välja ning ajalehed märgivad ära: “Berlusconi annab teada…” Ei, Berlusconi ei anna midagi teada, ta lihtsalt tunnistab hilinemisega üles, tavaliselt siis, kui neid asju enam kohtu alla anda ei saa. Et täpsustada, sest tihti läheb asi kirjanduseks, Mangano või mitte Mangano, kas on tõsi või mitte.
Ma mainin lihtsalt seda, mida teame kindlusega Vittorio Mangano rollist ja tema kaastööst Marcello Dell’Utriga Forza Italia sünnis.
Mõned kuupäevad: 23. mai 1992 Capaci veresaun. Mõni päev hiljem helistab Marcello Dell’Utri Enzo Cartottole, kes on üks vana kristlik demokraat Milano hämaras DCs ja kes pidas loenguid Publitalia mänedžeridele ning müüjatele, töötades Dell’Utri jaoks. Oleme 1992 aasta suves, Tangentopoli on alles plahvatanud, veel pole ühtki üleriigilise tähtsusega poliitikut Mani Pulite poolt eeluurimise all pandud. Kinni on võetud Mario Chiesa ja kaks Milano ekslinnapead, Tognoli ja Pilliteri, mõningaid kohalikke administraatoreid, kelle hulgas kristlikke demokraate, komuniste ja sotsialiste.
Ja ometigi on Dell’Utri, kel on ilmselt häid allikaid Palermos, kindel, et esimese Vabariigi poliitiline klass on omadega läbi ja ei suuda end päästa. Kahtluste ärahoidmiseks helistab ta Cartottole salaja, ka mitte Berlusconiga rääkimata, ning palub tal välja töötada „üks poliitiline initsiatiiv, mis oleks seotud Fininvestiga”.
Siis toimub via D’Amelio veresaun (19. juuli 1992), millele eelnes kuulus intervjuu Paolo Borsellinoga, kes ütles, et Palermos toimuvad uurimised Berlusconi, Dell’Utri ja Mangano sidemete ning rahapesu kohta.
Intervjuust möödub vaevalt paar kuud ning tapetakse Paolo Borsellino. Samal ajal töötab Cartotto nagu mutt: seda teab ainult Dell’Utri. Selle kõige leiate te Dell’Utri protsessi aktidest ja meie raamatutest „Onorevoli Wanted” ja „Sõprade sõber”, kus räägime pikemalt loost, mis tundub uskumatu. Või vähemalt, tunduks uskumatu, kui keegi seda lugu oleks jutustanud praegu, kui kõik rääkisid Forza Italia lavatagusest. Aga selle lavatguse olid nad ära unustanud.
1992 aasta sügisel teatakse Berlusconile, et ta peab partei tegema, sest esimesed, kes seda teada saavad, on Dell’Utri ja Cartotto. Ta algatab projekti, mida viib läbi Publitalia struktuuride kaudu Palazzo Cellinis Milano 2s, kus on Dell’Utri büroo.
Projekti nimeks saab „Botticelli”, see maskeeritakse ettevõtte tööprojektiks, aga reaalselt on tegemist poliitlise initsiatiiviga, millest kasvab välja Forza Italia ja pärast tulevadki kõik koosolekud, mille kõigus Berlusconi konsulteerib kõikide oma mehi.
Loomulikult mitte ainult mänedžere, vaid ka ajalehtede ja uudistesaadete direktoreid, kes on ikka Costanzod, Mentanad, Feded Liguorid ja iseenestmõistetavalt Confalonieri, Previti, Dell’Utri, Ferrara. Montanelli nendel ei käinud. Tema asemel oli Fderico Orlando (Montanelli kaastöötaja), kes hiljem kirjutas raamatu „Laupäeviti käisime Acores”. Hiljem veel ka „Laske maha Montanelli”, milles räägitakse järgnevast.
Arcore koosolekud
Nendel koosolekutel on kõvasti vaidlusi, sest Berlusconi on mures. On referendum valimisseaduse kohta, mis viis Itaalia ainuvaliku ning first-passed-the-post süsteemi poole ning 1993 aasta kevadel hakkavad kaduma kõik need parteid, mis olid talle 20 aasta jooksul kaitset pakkunud. Tekib vajadus vahetada need välja millegi niivõrd tugevaga, et võita vasakpoolsed, kes, tundus, kasutasid ära moraalse allakäigu olukorda, mis üha enam ilmnes parempoolsete (aga mitte ainult nende) ridades. Kommunistlik partei oli küll Mani Pulitega seotud oma Milano tiivas, aga mitte üleriigiliselt. Ja siis oli veel eetriõiguste probleem, asjaolu, et kes läheb valitsema, see reguleerib ka televisioonide küsimuse, mille Berlusconi oli just ära suutnud õiendada Mammì seadusega ning kurikuulsate 23 miljardi liiriga, mis suundusid Craxi pangaarvetele välismaal kohe pärast seaduse vastu võtmist.
Selletõttu on suur alarm, suur mure: kas minna poliitikasse või mitte? Kas teeme paremtsentristliku partei ja pärast anname võtmed olemasolevate poliitikute Segni ja Martinazzoli kätte, või teeme kõik ise? Selle üle vaieldi 1993 aasta aprillis, kui toimus koosolek Cartottoga, millest me enne rääkisime.
Maffia ja uus Vabariik
On ka veel teistsuguseid vaidlusi. On pidurdajaid nagu Confalonieri, Gianni Letta ja Maurizio Costanzo, kes on projekti vastustajad või õigemini, kardavad nad, et see saab Berlusconi autogoliks.
Kas on kokkusattumus, et 14.mail 1993 tehakse atentaat Roomas, esimene atentaat Roomas kogu maffia ajaloos, esimene atentaat Sitsiiliast väljaspool: Roomas tehakse Parioli linnaosas. Kelle vastu? Aga vaata-vaata, Maurizio Costanzo vastu, kes pääseb eluga, õnneks, tänu sajandikule sekundist.
Sama Costanzo, kes oli P2 (vabamüürlaste riigivastase salaühingu) liige; ilmselt nii mõneski ringkonnakeses ei oodatud, et Costanzo poliitikasse sisenemise projektile vastu oli. Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et samal perioodil liikusid Sitsiilias ja kogu edela-Itaalias, ka Calabrias kummalised lõunaliigad, kes olid samal lainepikkusel Põhjaliigaga (Lega Nord) – Lamezia Termes toimus isegi üks kokku saamine Lega Nordi esindajaga – kelle ettepenekuks oli lüüa lahku, eraldada Sitsiilia, Calabria. Nende nimeks oligi „Vaba Sitsiilia”, „Vaba Calabria”. See oli üks kummalistest liigadest moodustunud rinne: raevunud padaanlaste asemel olid seal natuke mafiaga, natuke ‘ndranghetaga ja natuke P2ga seotud imelikke tegelasi. Üks nendest, prints Orsini, kel olid sidemed nende tegelastega, olid sidemed ka Marcello Dell’Utriga.
Niisiis teame me, et Dell’Utril – selle on tõestanud Gioacchio Genchi, no näed siis, ristades nende tegelaste telefonikõnede nimekirja – olid otsesed sidemed selle prints Orsiniga. Dell’Utri hoiab neil silma peal, sest need on mafiaorganisatsioonid, ühenduses P2 ja musta eversiooniga, mis haistavad riigipöörde lõhna, haistavad ka uue Vabariigi lõhna ja tahavad taaskord peale suruda oma raskemõjulist hüpoteeki ühe olemasoleva või mitme uue partei kaudu.
Just nagu Vaba Sitsiilia, millega tegelevad otseselt bossid Tullio Cannella, Leoluca Bagarella, vennad Gravianod ja Giovanni Brusca.
Pärast juhtub üht-teist, juhtub see, et pärast atentaati Costanzole ja ka järgnevatele – mai lõpus toimub Firenze atentaat, isegi 5 surnu ja mitme haavatuga; juuli lõpus atentaadid Milanos ja Roomas, veel 5 surnu ja mitme haavatuga – see laiahaardeline terrorismistrateegia annab oodatud tulemusi: Riina (mõjukaim mafiaboss) ei tulistanud, kuhu juhtus, ta pidas sõda, et teha rahukokkulepet Riigiga, nii ütles ta oma meestele.
Üks uus rahukokkulepe, uute subjektide ning poliitiliste referentidega, kes erinevalt agoniseerivatest vanadest, oleksid elus ja terved, aktiivsed ja võimelised pärast ka seda kokkuleppest kinni pidama.
1993. aasta suvel on Forza Italia saatus otsustatud: Berlusconi teatab aprillis-mais Montanellile (Berlusconi ajalehe „Il Giornale” direktor), et ta läheb poliitikasse ja et „Il Giornale” peab temaga kaasa lööma poliitilises lahingus. Montanelli ütleb, et unustagu ära. Suve- ja sügiskuudel toimub lõplik lahk Montanelli ja Berlusconi vahel, sest Montanelli kirjutab endiselt, et Berlsuconi ei saa seda teha, kuna on olemas suur huvide konflikt ja et ei saa kahte ametit korraga pidada.
Teiselt poolt pommitavad Fininvesti telekanalid Montanellit, et ta direktorikohalt tagasi astuks, kuna temast on komistuskivi saanud. Kõige kuulsam konservatiivne ajakirjanik võitles selle vastu, millest oleks Berlusconi soovide kohaselt pidanud saama üks mõõdukas liberaalne partei, ühesõnaga kehastama ideaale, mille lipukandjaks oli Montanelli alati olnud. Aga Montanelli teadis väga hästi, et ta poleks eales seda teinud, kuna Berlusconi on kõike muud kui mõõdukas ja liberaal: ta on autoritaarne ekstremist.
Nende kuude jooksul otsustab mafia hüljata Vaba Sitsiilia projekti, mille alagatajaks ja kaitsjaks ta ise oli ning see otsus toimub pärast teatud koosolekute seeriat, millest viimases Bernardo Provenzano – sellest räägib meile tema parem käsi Nino Giuffre, kes praegu teeb õigusorganitega kaastööd ja keda on tunnistatud usutavaks kümnetes ja kümnetes protsessides, kaasa arvatud Dell’Utri omas – kutsub kokku la cupola, kupli (mafiaperede nõukogu), et teada saada, mida nad otsustavad: kas eelistavad edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldib neile rohkem traditsioonilisem lahendus nagu see, mis sünnib Milanos vana sõbra Dell´Utri tööna. Marcello Dell´Utrit tundsid nad juba 70ndatest alates, st. siis kui Dell´Utri suhetes mafiosodega nagu Cinà ja Mangano, toimetas selle viimase Berlusconi koju.
Me võime arutleda, kes see toimus teadlikult või mitte, aga jääb fakt: ta andis võimaluse Cosa Nostrale eraelamusse ning sisse seada nende esindaja ühe tolleagse tähtsaima ja paljutõotavaima finantsisti ning ettevõtja kodus. Tol perioodil oli Berlusconi ehitusettevõtja, hiljem sai temast kirjastaja ja seejärel poliitik.
Mangano ja Dell’Utri kohtumised
On kummaline, et ei leidu enam kedagi, isegi mitte vasakäärmuslasi, kes mäletaks neid dokumenteeritud fakte. Veel 1993 aasta novembris, kui Forza Italias otsustati lippude ja lehvikeste värvi, seal olid kasutusel kandidaadi kit´id ja tehti proove Arcore villa pargis, et välja valida kõige telegeenilisemaid kandidaate, sel perioodil kolm kuud enne valimisi märtsis 1994 kohtub Marcello Dell’Utri kaks korda Manganoga Milanos. See pole kuulujutt, see on kirjas Dell’Utri sekretäri päevakavas: palazzo Cellini, Publitalia esindus, Milano 2, tulevad magistraadid ja võtavad agendad. Novembrikuul 1993 on kirjas 2 kokkusaamist: 2. ja 30. novembril.
Kes oli Mangano sel perioodil? Ta polnud enam omapäratsev nooruk aastast 73 – 74, kui ta Arcoresse tallimehena tööle võeti. Nüüd oleme 20 aastat hiljem.
Mangano oli veetnud vanglas 11 aastat nendest 13st, mis talle määrati kõigega kokku Spatola mafiaprotsessis ning maksiprotsessis narkootikumide pärast, mõlemad üles võetud Falcone ja Borsellino uurimustest. Mangano oli lõplikult süüdi mõistetud 13 aastast karistust kandma, millest ta oli 11 ära teinud. Ta tuli välja aastal 1991 ning temast sai Portanuova mafiapere pea. Oma vaikusega nendel pikkadel vanglaastatel oli ta karjääri teinud ning osalenud koosolekutel, kus otsustati veresaunad.
Ja mõned nädalad pärast Milano ja Rooma atentaate kohtub Dell’Utri sedasorti subjektiga Milanos oma büroos, kus töötab Forza Italia sünni kallal.
Ma ei tea, kas see on karistuslikult tähenduslikku kaalu omav: seda otsustavad magistraadid. Aga ma arvan, et Gianfranco Finit vaadates on ajalooliselt ja poliitiliselt ülioluline seda teada, vaadates Finit, kes tsiteerib Paolo Borsellinot kongressil, kus kroonitakse kõige selle eest vastutajat, see tähendab Berlusconit.
Tuleb tahtmine öelda “tee enne suu puhtaks”
Kas on võimalik, et selle asemel, et minna iga tema kaksikmängu õnge – need vasaktsentsristid, ma ei ütlegi kõik, vaid kasvõi üksainus, me tunneme neid, mängivad kokku hommikust õhtuni, nad ona valmis alustama Constituentega nagu ei piisanuks neile Bicameralest – et ei ole ühtainustki, kes ütleks “kuidas sa julged Borsellinost rääkida? Loe enne Borsellino viimast intervjuud, kus ta rääkis nendestsamadest härradest enne oma surma.”
Loe, mis on kirjas Dell’Utri kohtuotsuses ja siis löö silmad maha, sest seda parteid ei loonud püha vaim. Selle partei lõid Berlusconi, Dell’Utri, Craxi koos Mangano abiga, kes sõitis edasi-tagasi Palermo ja Milano vahet. Nii on, et mafiapered otsustavad hääletada Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist – mille nad tõenäoliselt happes lahustavad – kui Mangano tuleb Milanost garantiidega taskus.
Bettino, Silvio ja Marcello
Ma lõpetan oma sõnavõtu, mis räägib Forza Italia ning seega ka teise Vabariigi sünni ja allikate peidus pooltest. Ma loen lihtsalt ette seda, mida kirjutasid ja ütlesid Enzo Cartotto ning Palermo kohtunikud.
Cartotto ütleb: “Sel kuulsal koosolekul, kus uks avanes ja Craxi sisse astus, ütles ta meile, et oleks vaja leida etikett, silt, uus nimi, uus sümbol, mis ühendaks kõik mõõdukad valijad, kes enne hääletasid pentapartito poolt. „Relvaga, mis sinu käes, Silvio, televisioonid, läbi mille saad teha haamerdavat propagandat.” Mh…“Sul piisab sellest, et organiseerida üks mahuti – kord on see Forza Italia, kord Vabaduse Maja, kord Vabaduse Rahvas – sinu mehed on kogu riigis, sa suudad kokku korjata kogu selle valijaskonna, kes on segaduses, aga kes ei taha end kommunistidel valitseda lasta, ja niimoodi päästa päästetava.”
Näete, et Berlsuconi jätkab Craxi sõnade kordamist, 15 aasta jooksul pole tal veel ühtegi originaalset ideed pähe tulnud.
Berlusconi koosolekul oli aga ikka segaduses, ta ütleb: “olen kurnatud, te ajate mul pea valutama. Confalonieri ja Letta ütlevad, et poliitikasse minek on hullumeelsus, et mind hävitatakse, et minnakse mu dokumente kontrollima ja öeldakse, et olen mafioso.”
Seda ütles Berlusconi 1993 aasta kevadel. Küsimus: kuidas tuleb pähe ühel Brianza ettevõtjal, et kui ta poliitikaga tegelema hakkab, siis öeldakse talle, et ta on mafioso? Kas on kunagi kellelgi Brianza ettevõtjal pähe tulnud, et keegi teda võiks mafias kahtlustada? Mõni võiks kahtlustada teda šveitslaseks, aga mitte mafiosoks olemises! Mis see asjasse puutub? Kummaline, et tal selline kinnisidee oli, kas pole?
„Minnakse kontrollima pabereid ja öeldakse, et olen mafioso” sest ilmselt teatud dokumentidest on võimalik sellele järeldusele jõuda.
„Mida ma pean tegema? Tuleb ette, et mõnikord isegi nutan duši all.”
Selline oli selle tegelase psühholoogiline, inimlik seisund, sest teadis, et Mani Pulite oleks varsti temani jõudnud ja mitte ainult Mani Pulite, sest tal oli hirm isegi mafia pärast kinni minna.
Palermo kohtunikud kirjutavad Dell’Utri kohtuotsuses, mis lõppes 9 aastase karistusega ja keeluga esimese astme riigiasutustes töötamisega, et Dell’Utri ja Cosa Nostra vahelised suhted jäävad püsima pärast 1992. ja 1993. aasta veresaunasid, kui traditsioonilistele ja mitte enam usaldatavatele referentidele makstakse Cosa Nostra poolt kätte – vanad poliitikud Salvo, Lima…- ja sellele vaatamata, et hakkab muutuma sotsiaalne teadvus mafia fenomeni ees üldiselt.”
See tähendab, et Dell’Utri jääb ikka samaks, vaatamata sellele, et inimesed hakkavad huvituma antimafiast pärast Falcone ja Borsellino surma.
Eksisteerivad „kindlad tõendid, et kohtualune Dell´Utri on mafiaga seotud olnud ka oma poliitlise tegevuse ajal.” See, millest me juba rääkisime. Forza Italia sünnib 1993. aastal Dell’Utri ideest, kes ei saanud eitada, et ta veel 1993. aasta novembris kohtus Manganoga Milanos samal ajal kui käis Forza Italia organiseerimine ja mafia otsustas liikuda uue poliitilise jõu suunas.”
Dell’Utri kohtus Manganoga 1993. ja ka 1994. „lubades mafiale täpseid poliitilisi eeliseid ja mafia oli orienteerunud Forza Italia hääletamisele.”
Kõik see on kirjas esimese astme kohtuotsuses, mis loomulikult ootab kinnitamist või ümberlükkamist Appellatsiooni- ja Kassatsioonikohtus.
Aga on imelik, et keegi seda ei meenutanud uue partei lavatagustest rääkides.
Mina arvan, et ükskord saab õiglus võidu, loodan, et varem või hiljem, selle asemel teda ära kasutada vaid mõne musta hääle kokku korjamiseks, antakse järgmisel kongressil õige au ka asutajaisale, õigemini ristiisast kaasasutajale, Vittorio Manganole.
Passate parola. Rääkige edasi.
Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma
Giulia, poliitikateaduste tudeng Bolognas, seisab ülikooli hoovis ning ei suuda ilma nuuksumata rääkida, sel esmaspäevasel päeval pärast maavärinat. Tema perekond on Abruzzos ning ta ei saa nendega telefoni teel ühendust, võrk on üle koormatud. Küll sa saad, küll sa saad, lohutavad teda kõik. Kallistatakse.
Maavärina järgsel ööl valitses kõigis Abruzzo linnades viirastuslik atmosfäär, sest majad on tühjad ja hirm ei ole veel haihtunud. Aga vast andis inimestele natukenegi jõudu teadmine, et kaasmaalaste mõtted on nende juures. Nagu ikka Itaalias, raskel hetkel, nagu ikka maal, kus ennast üks ei tunne. Täna paistab päike ning on soe ilm – see annab inimestele Abruzzos tuge, nende vihmast märgunud riided saavad viimaks taheneda. Kuid intervjuudes televisioonile ei suuda inimesed ikka pisaraid pidada, hääled murduvad – meenutades seda hetke, kui kogu elu tükkideks vajus. Onnas, 250 elanikuga külas, suri 37 ja kolmveerand ajaloolisest linnast on hävinud. Poolel Paganica – umbes viiesaja elanikuga linnast – elanikest ei ole enam kodu. Ajaloolised hooned, kunstiväärtusega kirikud on hävinud – kuid juba tulevadki igalt poolt – pankadest inimesteni – teated, et asutatakse fonde kõige nende taastamise heaks.
Kogu Itaalia mobiliseerub. Grupp töölisi loobub oma päevapalgast maavärinas kannatanute heaks, kõigis linnades kogutakse riideid, saapaid, tekke, lähemalolevad toitu ja vett, antakse verd, on avatud suur hulk arveldusarveid raha kogumiseks, mobiliseeritakse vabatahtlikuid, pakutakse ajutist peavarju – näiteks ka majutusklubi Couchsurf kaudu, kuid peaaegu igal foorumilaadsel lehel on mingi grupp, kes omal viisil üritab panustada. Lisaks suured: Monte dei Paschi di Siena, Unicredit, mitmed telefonikompaniid, Itaalia post, Punane Rist, kohalikud omavalitsused…
Avaldame mõned lood inimestest, kelle jaoks 6. aprilli öö kõik muutis – lood, mida on veel sadu ja sadu ja sadu. Konkreetsed nimed, konkreetsed eksistentsid. Kellegi Teekond sai otsa, aga kellegi oma jätkub pitserina rõhuvas hingeseisundis ning kaotusevalus. Üritades iga hinna eest meeles pidada, et homme on jälle päev… ilma koduta, ilma oma linnata, ilma õe-vennata, ilma sõbrata, ilma ema-isata, ilma lapseta. Inimesed, kes tormasid päästetöötajatele appi paljaste kätega, et kaevata välja kõiki neid, kes rusude alla jäänud, lootes, et sekund kiiremat tööd võib mõne elu päästa.
“Ma ei maganud kodus ja see päästis mu aga praegu loodan ma ainult, et mu kaaslased elusalt rusude alt välja tuuakse”. Valerio, Tagliacozzost pärit üliõpilane, ei suuda muu peale mõelda ning järgib pisarsilmil ekskavaatori tööd, mis eemaldab neljakorruselise maja blokke Rossi tänaval ja mille teisel korrusel on tema korterikaaslased. (RAI)
Leiti ema, kes surnult oma kahte last kallistas. Nad elasid Campo di Fossa tänava neljakorruselises majas, mis sõna otseses mõttes kokku varises. Grupi sugulaste ees kaevasid päästetöötajad välja ka kolm üliõpilast, kellest üks surnud ja kaks elus. (Il Messagero)
See oli maailmalõpp. Meie maja kukkus kokku. See on hävinud ning midagi ei ole alles, mida taastada. See on skandaal, see mis juhtus. Kolme kuu jooksul meil on olnud pidevaid tõukeid, mis läksid aina tugevamaks ja tugevamaks. Võimud teadsid kõike täpselt. (Maria Francesco L’Aquilast AFP-le)
Ema pärast sünnitust jookseb haiglast ära koos lapsega, tilguti küljes. “Mulle tehti keisrilõige kell 19.30, aga mul õnnestus põgeneda õmblustega, kingadeta, tilguti küljes.Koos minuga mu ema koos lapsega. Läksin L’Aquila haiglast, kõik põgenesid, ka meedikud.” Tema elu ilusaimast päevast oli saanud õudusunenägu, hirmuga, et leida üles lähedasi. “Mu ema oli haiglas ööd, et pärast operatsiooni mind aidata,” räägib naine.” Pärast maavärina tõukeid hakkas laest krohvitükke kukkuma. Tõmbasin tilgutid masinatest välja ja mu väike Giorgia värises üleni.” (Il Messagero)
Meie maja L’Aquilas hävis eile öösel, aga me pääsesime välja. Nüüd oleme nagu limbos ja meil on hea meel, et meil telkki on. Esimene tõuge oli kolmveerand üksteist, me mõtlesime välja minna, aga me ei teinud seda, kuna me olime nendega juba nii harjunud. Siis ülemine korrus kukkus alumisele ja koridor hävis. Meie 18-aastane tütar läks voodi alla, nagu teda oli treenitud ja siis me pääsesime välja enne järgmist suurt tõuget. Me olime selles majas elanud 1977. aastast saadik, ilus vana palazzo aastast 1703 ja see on nüüd hävnud. Me ööbime kellegi aias. Ma arvan, et ma ei maga nelja seina vahel veel tükk aega. (Marion Cadman, L’Aquila Inglise kooli õpetaja The Guardianile)
Hukkus “Il Centro” ajakirjaniku ja L’Aquila toimetuse juhataja, 49 aastase Giustino Parisse, pere. Parisse pere maja kokku langemisel Onnas said surma tema lapsed 18 aastane Domenico ja 16 aastane Maria Paola ning isa Domenico. Ema on rasketes tingimustes haiglas, Seni on leitud poja ja vanaisa kehad. (Il Messagero)
“Püüdsin koos reanimatsiooniga päästa nelja last: üks oli 12-13 aastane, teised 4-5 sed, aga ei olenud midagi teha, sest nad olid lämbunud krohvist ja tolmust.” Ei suuda rahu leida Abruzzo tähtsaima keskuse San Salvatore haigla vastsündinute osakonna juhatajae Bernardino Persichetti, kes laste päästmiseks kõik võimaliku tegi. (Il Messagero)
35 aastane metsakaitse töötaja Luigi Giugno suri oma kodu rusude all L’Aquila kesklinnas koos oma naise Giovannaga, kes mõne päeva pärast oleks ilmale toonud nende teise lapse, ning kaheaastase poja Francescoga. Giugno oli olnud teenistuses alates aastast 2000 Territoriaalses Keskkonnakomandos Assergis ja elas L’Aquila kesklinnas, tsoonis, mis eelmise öö maavärina all kõige rohkem kannatas. Kui kolleegid, kes juba olid hõivatud päästetöödega, ei näinud teda hommikul tööle tulemas, läksid nad teda koju otsima ja tõid Giugno pere surnukehad oma kätega rusude alt välja. (Il Messagero)
Nooruki surnukeha kaevatakse täna hommikul L’Aquila tudengite ühiselamu varemetest, päästjad märgivad veel ühe poisi surnukeha asupaika. Ettevaatlikult edenevad tööd, sest kardetakse, et püstijäänud struktuuriosad võivad veelkord variseda. “Maavärinast on möödas vähem kui 36 tundi, ning teiste samalaadsete kogemuste põhjal, on veel lootust, et me leiame elusalt inimesi, kes on varingujäänuste all lõksus,” ütleb Natale Mazzei, Protezione Civile hädaolukordade osakonna juhataja. (RAI)
Autorid: Oudekki Loone, Bologna ja Kristel Kaaber, Rooma
NB! Eestist pärit maavärinas kannatanud: Itaalia eestlaste kogukond toetab teid kindlasti, kõigega, millega võimalik. Pöörduge Eesti saatkonda, Eesti-Itaalia foorumisse või kirjutage meiliaadressile: immigrata(at)libero.it
Maavärinast kirjutavad veel:
Et haavatud L´Aquila (kotkas) uuesti tiivad avaks (Kristel)
Pidzaamaga magamise kasulikkusest (Katu)
Hollandi ajalehes “de Volkskrant” ilmus 28. märtsil Eric Arendsi artikkel omapärasest olukorrast Itaalias, mis tabavalt tõmbas paralleele filmiga “Matrix“ või „Truman Show“, mis käsitlevad elu keskkonnas, kus tõepärase režiiga illusioon võtab võimust reaalsuse üle. Suures hämmelduses juhib ta tähelepanu asjaolule, kuidas avalik arvamus on täiesti lummatud ettesöödetud pildist, mis katab reaalsuse ning kuidas selle taga peituvad demokraatiale eluohtlikud protsessid.
Nõustun selle nägemusega ja üritan omalt poolt lahti seletada ühiskondlikku seisundit aasta pärast Prodi valitsuse kukkumist ning Berlusconi uut võimuletulekut, perioodi, mida iseloomustab hulk konstitutsioonivastaseid seadusi. Võrreldes oma esimesega valitsusajaga 2001-2006 on härra Berlusconi kindlasti palju aktiivsem olnud, kuid enne hinnangu andmist tasub vaadata, millises suunas see aktiivsus on väljendunud. Märtsi lõpust on Itaalias “uus” partei – Vabaduse Rahvas. See koosneb Berlusconi isiklikust võimul olevast kultusparteist, millesse sulas parempoolme fašistliku taustaga Alleanza Nazionale. Tõsi, kongressil kuivatasid nad tasakesi taskurätikuga silmanurki loobudes oma sümbolist ning identiteedist, mis oli niigi juba ebamugavaks pitseriks kujunenud. Väideti aga, et väärtused (?) jäävad ning kolivad uude parteisse üle. Pole kahtlustki, nähes kuidas peaminister laia naeratusega tervitades sirgeks aetud käe üles tõstab (rooma tervitus liigutab siinkandis paljusid südameid). Nüüd on nad uued ja vabamad kui kunagi varem talitamaks oma (anti)väärtuste järgi, mis aga siiski suure hulga itaallaste omadega kokku ei käi. Kas vabadus, perekond, õiglus, seaduslikkus, tolerantsus, mida nad oma Väärtuste Kaardis (Carta dei Valori) nimetavad polegi siis ühised kõigile?
Siit algabki Matrix, millest kirjutab Volkskrantis Eric Arends. Vabadus kellele? Vabadus millest? Samal ajal, kui sõna “vabadus” kasutatakse reklaamiklipina, mille abil võimalikult paljudele maha müüa oma kõikvõimsuse- ja kontrolliunistus, jäetakse lihtkodanik ilma ka oma kõige elementaarsemast õigusest otsustada oma keha ja oma surma üle. 26. märtsil kinnitas Senat seaduseelnõu bioloogilise testamendi kohta, mille järgi ei ole võimalik mingil tingimusel katkestada kunstlikku toitmist pöördumatu kooma puhul. Oma soovi võib patsient kirja panna, aga arstil pole kohust seda järgida (kui selline häda peaks juhtuma, siis annaks jumal vähemalt ilmaliku arsti!). Konstitutsioonivastane seadus rikub selle 32. artiklit, mis ütleb, et “kedagi ei või kohustatada järgima mingit konkreetset meditsiinilist protseduuri” (Nessuno puo’ essere obbligato a un determinato trattamento sanitario”). Kuna aga väärtuseks on ka kristlikud juured, siis on uus seadus väike valuraha Vatikanile, hoolimata riigi ilmalikust olemusest ja kõigist nendest, kes kiriku hingekirja ei kuulu. Tagades sellega endale Kiriku võimsa poliitilise toetuse kodanike vabaduse arvel.
Aga perekond? Ühele tähelepanelikule kodanikule on raske võtta tõsiselt, kui seda peavad väärtuseks mitu korda abiellunud ja mitme naisega lapsi omavad härrasmehed ning tänu ebaselgetele suhetele ministrikohale pääsenud näitsikud. Tõsiasi on aga see, et puudub igasugune perekonnapoliitika – ei abi töötavatele emadele ega toetusi prekariaadis või töötuses elavatele peredele. Ja tolerantsus? Siinkohal peab mainima seadust, mis teeb meedikutele võimalikuks üle astuda Hippokratese vandest ning anda üles elamisloata immigrandid, kes tulevad arstiabi paluma. Viskame välja hädas olevad inimesed, mis siis, et selle seaduse ainsaks tulemuseks on lugematu arv ärahirmunuid, aga tõsiselt haigeid (mõnikord ka nakkuslikult), kes ei tule enam ravile, suur hulk emasid, kes sünnitavad kodus ilma arstiabita ning lapsed, kes jäävad registreerimata. Sedaus, mis suurendab probleemi selle asemel, et inimlik lahendus leida. Ainus valdkond, kus tolerantsust reaalselt üles näidatakse, on mõjuvõimsate isikute “eksimused” seaduste vastu, mis elanikkonnale tihti väga kalliks maksma lähevad.
Mida siis seaduslikkusest? See “väärtus” võiks lausa huumorinurga alla minna, kui aga oma tõsidusega pisaraid silmi ei tooks. Berlusconi “sünnitas” oma partei 1994. selleks, et päästa oma nahk ja varandus kohtuprotsesside eest, mis talle olid selga vajumas. “Kaitseingel” Bettino Craxi oli juba korruptsioniskandaali Mani Pulite eest Tuneesiasse põgenenud, aga liitlasi leidus – vabamüürlaste riigipööret planeeriv salaühing P2, mis 1981. aastal riigilt oli küll tugeva hoobi saanud, aga seadusvastaselt elus ning oma kombitsate ajamiseks uute nägude otsingul; samuti kui magistraatide Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino poolt kõikuma pandud jalgealusega mafia. Võimu juurde pääsenult vorpis Berlusconi seadusi enda tarbeks (siin nimetatakse neid ad personam seadusteks) nii oma pikemal valitsusajal 2001-2006 kui praegusel, mis ühe aastaga on jõudnud hirmuäratava arvuni.
Tähtsaim nendest lodo Alfano, mis garanteerib puutumatuse seaduse ees neljale kõrgemale ametikohale, aga mainimata ei saa jätta ka seadust telefonikõnede pealtkuulamise kohta, mis takistab oluliselt magistraatide tööd. Aga see ongi ilmselt eesmärgiks, vaadates pealt haledat, aga julma näitemängu, mis toimus poliitikute tegevust ning nende sidemeid organiseeritud kuritegevusega uurivate magistraatide Clementina Forleo ning Luigi De Magistrise vastu. See on valdkond, milles PDL ja suurim opositsioonopartei PD on alati ühisel keelel ning ühiste jõududega skandaale summutamas. Proua Forleo hakkas päevavalgele tooma kahtlasi suhteid pankadega ning De Magistris ajas jälgi, kuhu kaovad sajad miljonid eurod Euroopa abirahadest. Praeguseks on mõlemad oma kohalt eemaldatud, samuti nagu nende ustavad kaastöötajad. Tore on elada demokraatilises õigusriigis! 17. veebruaril 2009 ilmus meedia kõrvalveergudesse uudis, et inglasest advokaat David Mills on mõistetud süüdi korrutpsioonis, kuna võttis vastu Silvio Berlusconilt 600 000 dollarit, et tunnistada valet kahes 90ndatel peetud kohtuprotsessis peaministri vastu. Neil, kel on veel võimet loogika juurde jääda, polnud kuigi raske järeldada, et kui on süüdi Mills, kes raha vastu võttis, siis on süüdi ka Berlusconi, kes raha andis. Aga see ei ole niisama lihtne… Kui kogu meedia paneb selle uudise tähtusjärjekorralt noh nii umbes kümnendale kohale sealjuures kordagi mainimata seost peaministriga, siis hakatakse tasapisi kahtlema faktides ja aktsepteerima üldist manipuleeritud arvamust. Keegi ei tõstnud häält, et oodake…, äkki on me peaministril seaduslikkusega probleeme!Saksamaal astuvad ministrid tagasi trahvi pärast…
Ja mis viga manipuleerida, kui seitsmest kanalist kolm on Berlusconi eraomandus ja teine kolm on valitsuse mõju all, mille peaministriks ta on. Kusjuures üks kanal, Rete 4, hõivab illegaalselt lainepikkusi, mille eest Euroopa Itaaliale juba trahvi on määranud. Peaministri ustavaim propagandakanal maksab ühiskonnale 300 000 eurot päevas… Lisame nimekirja arvukad ajalehed ning ajakirjad ja saabki täiuslik pilt masinast, mis matrixlikke illusioone elus hoiab. Kellel see ikka aega ja energiat on, et kriisi ajal “ussi ajada” ning Internetis tuhnida uudiste otsingul, sest Internetist, jah, leiab veel rohkesti vaba informatsiooni. Kuid juba ongi valmis uus seadus parlamendi liikme D’Alia poolt, mis annab võimaluse sulgeda blogisid ja panna teatud kontrolli alla You Tube. Üks vähestest isesisvatest ajakirjanikest Marco Travaglio tavatseb meelde tuletada Victor Hugo lauset, et on inimesi, kes maksaksid selle eest, et end müüa ning lisab,e t mõned peidavad fakte, et pärast oleks lihtsam lippu vahetada, aga paljud peidavad fakte ka iseenda eest, et mitte oma arvamust muuta. On teisigi ajakirjanikke “koorist väljas” nagu Milena Gabanelli, Carlo Vulpio või Gianni Barbacetto, kes jäävad aga hüüdja hääleks kõrbeks. On siis imestada, et Saksa Ajakirjanike Liit austas üht itaalia ajakirjanikku, Marco Travagliot, oma igaastase preemiaga pressivabaduse eest, mis tavaliselt läheb režiimide all töötavatele ajakirjanikele nagu Miroslav Filipovic ja Olga Kitowa.
Demokraatiates eksisteerib tavaliselt võimu piirmiseks opositsioonipartei. Millega tegeleb siis Itaalia suurim opositsioonipartei? Partito Democratico, olles kaotanud suure osa oma jõust siseprobleemidele ja korrupteerunud elementide mahasalgamisele, on nõrgalt ning oskamatult vastustanud selle matrixi sissejuurutamist. Tihti on nende sammud, vastupidi, seda pigem tugevdanud. Ja paljudel tekib küsimus, kas kogemata või teadlikult… sest matrix on kulub marjaks ära igasugusele võimule. Siiski on viimase aasta jooksul otsustavamalt häält tõstnud Italia dei Valori, väikepartei, mis eelmistel valimistel sai 4,4% häältest. Selle eesotsas on Antonio Di Pietro, ex-magistraat ja Mani Pulite üks algatajatest. Tihtipeale naeruvääristatud oma vähese diplomaatia ning talumeheliku tausta pärast, on tal õnnestunud kõigele vaatamata poolehoidjaid kahekordistada. Kas piisab vähestest ajakirjanikest, kultuuritegelastest ning mõnest väikeparteist, et hajutada ükskõiksust ja mediaatilist lummust kriisi käes vaevlaval Itaalial? Igal juhul on teretulnud abi teravapilgulistelt välismaalastelt, kes Morpheuse kombel peakangelase kodanikuteadvusele koputavad.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Eric Arendsi artiklit võib itaalia keeles lugeda siit.
Viimased kommentaarid