You are currently browsing the monthly archive for Veebruar 2009.
Madonna nutab
Inimene on lugusid rääkiv loom. Maailm on täis põnevaid lugusid. On õpetlikke, meelelahutuslikke, fantaasialugusid ning selliseid, mille kohta öeldakse, et see on tõsilugu – päriselt juhtunud ja tegelikult elanud inimestega. Palju neis lugudes tegelikult tõtt on, pole teada ja enamikel juhtudest pole ka võimalik teada saada, ning mis seal salata – on sel üldse tähtustki? Mõnikord siiski on, kui loo najal püütakse sind veenda ostma mingit kaupa, tarbima mingit teenust või uskuma mingit teatud religiooni. Näiteks räägitakse sulle lugu erksast paugupillist, kui tegelikult kõlbaks see endine auto ehk veel vaid romulasse varuosadeks; pajatatakse juttu mürkidest, mis erilise jalavanniga sinust väljutatakse, kui tegelikult on tegu tavalise soolalahuse elektrolüüsiga; või jutustatakse pühamehe imetegudest, et kindlustada valimisvõit või püsiv sissetulek kirikule. Sellistel puhkudel, kui sinult tahetakse saada raha, aega, allumist ja sinna juurde käiv lugu tundub liiga ilus, et tõsi olla, siis suure tõenäosusega see ongi liiga ilus, et tõsi olla.
Kuidas aga teada, millisel lool ja kui palju tõde sees on? Uskudes rääkijaid, kes pretendeerivad su ressurssidele? Vist mitte. Enne kaaluka otsuse langetamist on ilmselt mõtet asja mitmekülgselt uurida ja teha siis informeeritud otsus. Aga alati pole endal ju aega kõike põhjalikult uurida, pole ka võimalust kasutada kõiki arhiive ega sooritada vajalikke katseid, et mürast oluline eristada. Pole hullu – õnneks on meil olemas nii uudishimulikud inimesed, kes on huvitatud tõe väljaselgitamisest ja jagavad oma leide heal meelel ka teistega.
Muidugi on üks neist Eestisse külla tulev Massimo Polidoro, kes on Itaalia paranormaalsete nähtuste uurimise komitee (CICAP) asutaja. Nagu täheldab üks CICAP-i liikmetest – kirjanik ja semiootikaprofessor Umberto Eco, oli Itaalia ajakirjandus liigagi lihtsalt kriitikavabalt vahendamas igasuguseid imelugusid, kuid nüüdseks on olukord veidigi muutunud ja pühakute imetegudele, mida tugeva katoliikliku traditsiooniga Itaalias ikka usinalt jutustatakse, otsitakse ka maalähedasemaid seletusi.
Näiteks pajatab legend, et teatud puhkudel muutub klaasviaalis hoitud pea kaotanud pühamehe San Gennaro veri vedelaks. Vedelaks muutuv veri hoiatavat linna hävingute eest. Seda väidetavat imet käivad Napolis igal aastal vaatamas tuhanded inimesed. Kindlasti toob selline rahvahulkade ränne reliikviat hoidvale kirikule kenasti sisse ning tegeliku tõe väljaselgitamist püütakse igat moodi takistada.
Sõltumatuid uurijaid ligi pole lastud, samas täheldasid kiriku poolt määratud uurijad, et proovidest leiti jälgi verest, aga neid tulemusi ega analüüsimeetodeid pole üheski teadusajakirjas avaldatud.
Paranormaalsete nähtuste uurijad, kelle hulgas on ka keemikuid, aga arvavad, et tegu on raudkloriidil põhineva kemikaaliga, mis raputades muutub vedelaks, aga tahkub taas õige pea, kui see seisma jätta.
Uurijaid on süüdistatud jumalateotuses ja inimestelt usu ja lootuse riisusmises, aga Massimo Polidoro pole sellise hinnanguga nõus: “Me oleme inimesed, kes soovivad mõista maailma meie ümber. Kui inimestele anda teada sama loo mõlemad vaatenurgad, siis oskavad nad ise omad järeldused teha.”
CICAP-i uurijad on veel tähele pannud, et üsna tavaline “ime” – pisaraid poetav madonna – hakkab millegipärast siis rohkem nutma, kui on olulised valimised lähedal. Näiteks hakkasid madonnad nutma möödunud sajandi neljakümnendate aastate lõpus, kui 1948. aasta valimistel oli vaja kindlustada katoliiklike parteide võit kommunistlike üle.
Massimo Polidoro on imelugusid uurinud üle 20 aasta: Itaalias sellistest lugudest juba puudust ei tule. Veel on ta kohtunud kümnete inimestega, kes väidavad endil olevad üleloomulikke võimeid, kuid psühholoogina ta teab, kui lihtne on meeli petta ja isegi iseennast iseendal ninapidi vedada.
Põhja-Euroopa tuuri käigus astub Massimo Polidoro läbi ka Eestist, et teha kaks tasuta esitlust, kus pannakse proovile meie meeled ja kergeusklikkus.
15. mail kell 15:00 Tallinna Ülikoolis ja
16. mail kell 14:00 Tartus Ahhaa keskuses
Kohtumiseni!
Autor: Martin Vällik, Tallinn
Kes itaalia keelt loeb, saab CICAP-i ja Massimo Polidoro tegemistega tutvuda:
http://www.cicap.org/new/index.php
http://www.massimopolidoro.com/index.php
Vaata Polidoro kohta ka Skeptik.ee lehelt!
Eluana suri Udines, La Quiete kliinikus
9.veebruaril kell 20.10 lahkus Eluana Englaro, naine, kes oli 17 aastat koomas lebanud, meie hulgast.
Oli möödunud neli päeva sanitaarprotseduuri algusest, mis eemaldas toitesondid ning vabastas ta 17 aastat kestnud koomast. Eluana poolt eluajal avaldatud tahe täitus pärast isa Beppino pikka võitlust ning kohtuskäimist tütre kodanikuõiguse eest otsustada oma elu üle kooskõlas Milano Kassatsioonikohtu otsusega. 17 aastat kannatusi ning valu, aga ka graniitlikku meelekindlust täita Eluana soov seaduslike, demokraatia poolt tagatud vahenditega, mitte emigreerudes, mitte kaastundliku südamega meditsiiniõde otsides. Itaalias puudub aga seaduslik regulatsioon elulõpu situatsioonide korraldamiseks, samuti ei tunnistada „bioloogilisi testamente” – ehkki vastav seadusandlus on juba väljatöötamisel.
Selle nelja päeva jooksul, alates Eluana Udine haigla „La Quiete” palatisse üleviimisest kuni protseduuri lõpuni, olid Itaalias tulised momendid ja leek ei vaibu kindlasti niisama lihtsalt. Sest 5. veebruaril juhtus ootamatu – peaminister Berlusconi ja tema kuulekas Ministrite Nõukogu otsustas kiirkorras välja anda dekreedi kunstliku toitmise katkestamise keelustamise kohta, et takistada Udine haiglal protseduuri alustamist. Praktikas tähendas see viimase astme kohtuotsuse ümberlükkamist. Puudu oli president Napolitano allkiri, mis oleks dekreedile seaduliku jõu andnud.
Napolitano andis kohe teada oma kahtlustest dekreedi kooskõla kohta põhiseadusega ja kui järgmise päeva hommikul see tema lauale jõuadis, keeldus ta sellele allkirja andmast kuna puudus tungiv erakorraline vajadus. Siinkohal oleks pidanud asi seiskuma, kuna presidendi allkirjata ei saa dekreet jõustuda. Berlusconi aga otsustab edasi minna presidendist hoolimata algatades sellega enneolematu institutsionaalse konflikti.
„Ma ei taha olla vastutav Eluana surmas,” teatab peaminister ning lisab õudusttekitava lause „Ta vöib veel lapsi saada. Teeme uue seaduseelnõu kolme päeva jooksul”. Otsustavalt annab Berlusconi teada, et kui president on takistuseks oluliste dekreetide vastu võtmisel, siis tuleb muuta ka Põhiseadust, „mis on sovjetimeelne ning tehtud ühe diktatuuri mõju all“.(Itaalia Konsitutsioon, mis sündis 1948. aastal vastupanuliikumise La Resistenza seemnest ja võidust Mussolini fašismi üle, on oma olemuselt siiamaani üks ilusamaid Euroopas ning uhkusega itaallaste südamesse juurdunud).
7.veebruaril toimuvad meeleavaldused üle terve Itaalia oma konsitutsiooni kaitseks, sest oli saanud ilmselgeks Berlusconi kavatsus instrumentaliseerida paljukannatanud Eluana juhtumit, et alustada presidendi diskrediteerimist nii nagu on juba see käimas magistratuuri ja kohtuorganite kohta.
Kohe pannakse käima konsultatsioonid, et ajaga võidu joostes vastu võtta seadus, mis on mittekonstitutsioonilise, Napolitano allkirjast ilma jäänud dekreedi koopia. Kogu nende sündmuste vahel käivad telefonikõned Vatikani esindajatega, kes on „pettunud presidendi otsuses” ja kiidavad valitsuse “julget toimimist Eluana mõrva ära hoidmiseks”. Arvamusuuringute kohaselt 47% itaallastest pooldab Eluana isa taotlust, 47% nõustub valitsuse ja Vatikaniga ning 6% on kahevahel. Olukord haarab ka Euroopa tähelepanu – „Itaaliat ähvardab konsitutsiooniline kriis” kirjutavad juba ka BBC ja The Guardian, Hispaania El País on veelgi krõbedam: „Berlusconi plaanib riigipööret”.
Eluanal on ees protseduuri kolmas päev ja keegi ei tea, kui kaua võib aega minna selle lõpuni viimiseni. Samal ajal, kui minister Sacconi poolt saadetud inspektorid otsivad haigla dokumentides oletatavaid ebareeglipärasusi, millest kinni hakata, on politsei valvel, et sellisel juhul palat üle võtta.
Valitsus loodab, et seadus saab vastu võetud, et Eluanale uuesti toitesondid panna, seekord uue seaduse sunnil.
9.jaanuaril avaldatakse sedauseelnõu tekst bioloogilise testamendi kohta. Itaalia kodanikud saavad teada, et nende elust on saamas „ühiskondlik väärtus”. Kunstlikku toitmist ja niisutamist ei ole selle seaduse järgi võimalik lõpetada ka mitte surija tahtel. Elu on vääramatu õigus, aga kas saab ta olla sund?
Sama päeva õhtul algab arutelu Senatis, mille käigus opositsiooniparteid püüavad lisada täiendusi, aga kell 20.10 jõuab uudis Eluana surmast parlamendi liikmetele, meeleavaldajatele Senati ees ja miljonite itaallaste kodudesse. Pärast minutilist vaikust on selliseid Popolo della Libertà (Berlusconi) esindajaid, kelle suust tuleb: “Eluana ei ole surnud. Ta on tapetud.” Vatikan ütleb kooskõlas oma doktriiniga:“Andku Jumal neile andeks”.
Ühe vabadust armastava tütarlapse ja tema isa võitlus jõudis täna lõpule. Beppino ainsad sõnad olid „Tahan olla üksinda”
Üksinda ei ole ta nagunii, sest me kõigi mõtted on temaga liigutuses ja valus. Ilmselt poleks nad kunagi arvanud, et nende tragöödia omastatakse ja vahendistatakse sellisel häbitul viisil poliitikute ja Vatikani poolt, igal ühel oma plaanid ja võimujoonised… Aga Eluana jättis meile teadlikkuse ja võitlusvaimu. Tema võitlus on otsas ja meie oma on alles algamas, sest jätkab oma käiku seadus, mida meedikud ei pea kokkukäivaks oma kutse-eetika ja võimalustega ja suur osa kodanikest ei taha loobuda enda vabadusest otsustada, milliseid ravimeetodeid aktsepteerida ja milliseid mitte. Nädalavahetusel võis YouTube’st leida mitmete inimeste „testamente”, kus kinnitati oma soovi lootusetus koomas mitte kunstlikult elus hoitud saada.
Eluana surm on andnud Berlusconi valitsusele veel ühe hoobi, demonstreerides, et koalitsioonil ei ole huvi – või oskust – valitseda ning et demokraatia ja põhiseadus muutuvad aina enam valikulisemaks. Viimaste kaitseks on tekib aga iga hetk uusi rahvaliikumisi, üle kogu riigi.
Autorid: Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna
Artikkel ilmus ka Päevalehes: Eluana lahkumine ei lõpetanud Itaalias põhiseadusliku kriisi ohtu
Piero Calamandrei
Härra Berlusconi ütles seoses Eluana Engalaro juhtumiga, et kui tema seadusettepanek ja plaanitavad reformid on konstitutsioonivastased, siis tuleb konstitutsioon ümber teha, pealegi on see tehtud poliitiliste jõudude poolt, kes imetlesid liiga palju tolleaegset Vene konstitutsiooni. See konstitutsioon olevat nagunii liiga sovjetimeelne. Niisuguse mõtte taustal tundub mulle oluline meelde tuletada ühe Itaalia konstitutsiooni ühe “isa”, Piero Calamandrei sõnu, mida ta lausus ühel loengul Milano tundengitele 1955. aastal.
Artikkel 34 ütleb: “võimekatel ja väärilistel, ka siis kui neil puuduvad vahendid, on õigus saavutada kõige kõrgemaid tasemeid õpingutes”. Ja kui neil pole vahendeid? Siis on meie konstitutsioonis artikkel, mis on kõige olulisem kogu põhiseaduses, kõige kohustavam, kohustav meile, kes me oleme eelkäijad, aga eelkõige teile noortele, kel seisab tulevik ees. See ütleb nii: Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis, piirates vabadust ja kodanike võrdsust, tõkestavad individuaalse arengu täielikkust ning kõigi tööliste osalemist riigi poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses korralduses. Ülesanne eemaldada kõik takistused, mis tõkestavad inimese täielikku arengut, seega – võimaldada tööd kõigile, võimaldada õiglast palka kõigile, võimaldada kooliharidust kõigile, võimaldada kõigile inimestele inimväärikus. Ainult siis, kui see on saavutatud, võime tegelikult ütelda, et vormel, mis sisaldub artiklis 1 “Itaalia Vabariik on demokraatlik vabariik, rajatud tööle”, et see vormel vastab ka reaalsusele, sest kuni ei ole tagatud iga inimese võimalus töötada ja õppida ning olla kindel, et ta saavutab oma töö abil vahendid, elamaks inimväärselt, seni me ei saa oma vabariiki mitte ainult kutsuda rajatuks tööle vaid teda ei saa nimetada ka demokraatlikuks: sest üks demokraatia, kus ei ole olemas reaalset võrdust vaid ainult seadusandlik võrdsus, on ainult formaalne demokraatia, mitte demokraatia, mis kuulub kõigile kodanikele, kes tõepoolest saavad võistelda ühiskondlikus elus, anda oma parim panus, kus kõik vaimsed jõud on rakendatud panustama sellesse teekonda, sellesse pidevasse ühiskondlikku protsessi. Ja nõnda te mõistate, et meie konstitutsioon on ühes osas reaalsus, aga ainult ühes osas reaalsus; teises osas on ta alles programm, ideaal, lootus, kohustus, töö, mida teha. Kui palju tööd on teil teha, kui palju tööd seisab teil ees!
On õigustatult väidetud, et konstitutsioonid on arutelud, et konstitutsioonide paragrahvides sisaldub alati, ehkki peidetud lepete külmade formulatsioonide taha, poleemika. See poleemika on tavaliselt poleemika mineviku vastu, hiljutise mineviku vastu, kukkunud režiimi vastu, millest on välja kasvanud uus režiim. Kui loete konstitutsiooni seda osa, mis viitab kodaniku- ja poliitilistele suhetele, vabadusele, siis tunnete pidevalt poleemikat Vabariigi eelneva situatsiooniga, kus kõik need vabadused, mis täna on nimetatud ja pühalikult kinnitatud, olid süstemaatselt mittetunnistatud: seega, poleemika minevikuga inimese ja kodaniku õiguste osas. Aga üks osa meie konstitutsioonist on ka poleemika oleviku vastu, praeguse ühiskonna vastu, sest kui artikkel kolm teile ütleb ” Vabariigi ülesanne on eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed takistused, mis tõkestavad individuaalse arengu täielikkust”, tunnistab see, et need takistused on praegu olemas, faktiliselt, ning me peame nad eemaldama. Hinnangu annab see konstitutsioon, poleemilise hinnangu, negatiivse hinnangu meie praegusele sotsiaalsele korraldusele, mida tuleb muuta selle õigusliku instrumendi kaudu; graduaalse muutumise on konstitutsioon andnud Itaalia kodanikele – see ei ole mitte tardunud konstitutsioon, mis on fikseerinud ühe paigalolekupunkti, see on konstitutsioon, mis on avanud tee tulevikku. Ma ei taha ütelda revolutsiooniline, sest revolutsioon tavakeeles vihjab millegi vägivaldsele kukutamisele, kuid see on uuendav ja progressiivne konstitutsioon, mis seab eesmärgiks selle ühiskonna transformatsiooni, ühiskonna, kus võib juhtuda, et isegi eksisteerivad poliitilised ja juriidilised vabadused võivad muutuda kasututeks tänu majanduslikele ebavõrdsustele ja paljude kodanike võimaluse puudumisele olla inimesed, mõista, et nende sees on vaimne leek, mis, kujunenuna võrdsustava majanduse süsteemis, võiks samuti panustada ühiskonna arengusse. Seega, poleemika oleviku vastu, kus me praegu elame ja kohustus teha nii palju, nagu me suudame, et muuta seda praegust olukorda.
Siiski, näete, konstitutsioon ei ole masin, mis ühekorra käivitatuna läheb ise edasi. Konstitutsioon on paberitükk: lased sellel kukkuda ja ta ei liigu. Selleks, et ta liiguks peab temasse iga päev lisama kütust, peab lisama pühendumust, hinge, soovi pidada neid lubadusi, omaenda vastutust. Seetõttu, üks solvanguid konstitutsiooni vastu on ükskõiksus poliitika suhtes, ükskõiksus, mida siin, õnneks, selles auditooriumis ei ole, aga tihti leidub erinevate noorte kategooriate hulgas, see on natukene noorte haigus, ükskõiksus. “Poliitika on üks kole asi, mulle ei lähe poliitika korda”. Kui ma kuulen sedalaadi arutelu, siis mulle tuleb alati meelde üks vana lookene, mida mõned teist kindlasti teavad: kahest emigrandist, kahest maamehest, kes ületasid aurulaeval ookeani. Üks neist magas trümmis ja teine oli sillal ning nägi, et nad sattusid parajalt suurde tormi, hiiglaslike lainetega ning aurulaev kõikus. Siis see maamees, hirmunud, küsis meremehelt “kas me oleme hädaohus” ning too vastas “kui selline meri jätkub veel pool tundi, läheb see laev põhja” Maamees siis jooksis trümmi, et oma kaaslane äratada ja hüüdis “Beppe, Beppe, Beppe! Kui seesugune ilm jätkub veel pool tundi, läheb laev põhja!” ning too vastas “aga mis see minusse puutub, ega see minu laev ole!” See on ükskõiksus poliitika suhtes.
On nii ilus ja nii mugav, on vabadus, sa elad vabas ühiskonnakorralduses, on nii palju muud teha kui huvituda poliitikast – eh, seda tean ka mina – maailm on nii ilus, on nii palju kauneid asju näha ning nautida selmet poliitikaga tegelda ning poliitika ei ole meeldiv asi: kuid vabadus on nagu õhk, mille väärtust sa mõistad siis, kui sellest on puudus, siis kui sa tunned asfüksiat, mida minu generatsioon tundis kakskümmend aastat ning mida ma soovin et teie, noored, ei tunneks kunagi, ma soovin, et te ei leiaks end iial selles ängistuses, ning ma soovin, et te suudaksite luua selleks tingimused, sest niisugust ahastust ei peaks te kunagi proovima. Tuletades endale iga päev meelde, et vabadust peab valvama, valvama andes omaneda panuse poliitilisse ellu.
Konstitutsioon, näete, on kinnitus nendes artiklites, mis kirjanduslikust vaatepunktist ei ole ilusad, aga see on püha kinnitus ühiskondlikule solidaarsusele, inimlikult solidaarsusele, teatud laadi ühisusele, mis on kõige alus, mis on aluseks kõigile sellel laeval. See on meie vabaduste paber, see on meie inimväärikuse paber.
Ma mäletan esimesi valimisi pärast fašismi kukkumist, 6. juunil 1946. See rahvas, kes kakskümmend viis aastat ei olnud nautiud kodaniku- ning poliitilisi vabadusi, läks esimest korda valima: pärast õudusteperioodi, kaost, kodusõda, võitlusi, sõda, tulekahjusid, läks valima. Ma mäletan, ma olin Firenzes, kuid sama toimus siin. Need inimeste distsiplineeritud järjekorrad jaoskondade ees, distsiplineeritud ja õnnelikud, sest nad tunnetasid, et olid taasleidnud oma väärikuse: anda hääl, väljendada oma arvamust, et panustada ühise arvamuse teket, olla iseenda omanikud, oma maa omanikud, oma isamaa omaanikud, oma mulla; et ise korraldada oma asju, oma maa asju.
Seega, teie noored, peate konstitutsioonile andma oma hinge, oma nooruse, panema selle elama, tundma seda omaeenese asjana, panema sellesse oma kodanikutunde, kodanikuteadvuse, arvestades – see on üks elurõõme – arvestades, et ei keegi meist siin maailmas ei ole üksi, oleme kõik terviku osad, Itaalia piires, maailma piires.
Nüüd, näete, mul on vähe lisada.
Selles konstitutsioonis, mida kuulete kommenteeritavat järgmistel konverentsidel, on sees kogu meie ajalugu, meie möödanik, kõik meie valud, meie häbid, meie kuulsused on kõik valatud siia, neisse artiklitesse, ja osates mõista neid artikleid, võib kuulda hääli kaugustest.
Kui ma loen artiklit 2 “tagab poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse solidaarsuse muutumatud kohustused”, kui ma loen artiklit 11 “Itaalia keeldub sõjast kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist, Itaalia isamaa on üks teiste isamaade hulgas”1, aga see on Mazzini, see on Mazzini hääl!
Või kui ma loen artiklit 8 “kõik usutunnistused on võrdselt vabad seaduse ees”, aga see on Cavour!
Või kui ma loen artiklit 5 “Vabariik, üks ja jagamatu, tunnistab ja edendab lokaalseid autonoomiaid”, aga see on Cattaneo!
Või kui ma artiklist 52 loen relavajõudude kohta “reeglid relvajõudude kohta peavad vastama vabariigi demokraatlikule vaimule, rahva sõjaväele,” aga see on Garibaldi!
Ja kui ma loen artiklit 27 “Surmanuhtlus on keelatud”, aga see, oo Milano tudengid, on Beccaria!
Suured hääled kaugustest, suured nimed kaugustest, aga on ka tagasihoidlikud nimed, hiljutised hääled. Kui palju verd, kui palju valu, et jõuda selle konstitutsioonini. Selle konstitutsiooni igas artiklis, oo noored, peate nägema noori nagu teie, hukkunuid võitluses, mahalastuid, pooduid, piinatuid, koonduslaagrites nälga surnuid, surnuid Venemaal, surnuid Aafrikas, surnuid Milano tänavatel, surnuid Firenze tänavatel, kes andsid oma elu, et vabadus ja õiglus saaks olema kirjutatud sellele paberile.
Seega, kui ma teile ütlesin, et see on surnud paber, ei! Ei ole surnud paber: see on testament, see on saja tuhande surnu testament.
Kui tahate minna palverännakule sinna, kus on sündinud meie konstitutsioon, minge mägedesse, kus hukkusid partisanid, vanglatesse, kus neid hoiti kinni, laagritesse, kus neid poodi, igale poole, kus on surnud mõni itaallane, et tagasi saada vabadus ja väärikus. Minge sinna, oo noored, mõttega, sest seal on sündinud meie konstitutsioon!
Tõlkinud Oudekki Loone
–
1 Praegu on see artikkel sõnastatud: Itaalia keeldub sõjast, kui teiste rahvaste vabadust kahjustavast instrumendist ning vahendist lahendada rahvusvahelisi vaidlusi; Itaalia nõustub suveräänsuspiirangutega, mis on tarvilikud tagamaks rahvusvahelisele rahule ning õiglusele põhinevat justiitssüsteemi, juhul kui vastastikkuse printsiip on tagatud, Itaalia edendab ja julgustab rahvusvahelisi organisatsioone saavutamaks selliseid eesmärke.
Eluana Englaro, 17 aastat koomas olnud noor naine, kelle tahet väärikale surmale on isa Beppe püüdnud seadust järgides teostada, ei tohi oma kannatusterikast maist teekonda lõpetada.
Nii otsustas Itaalia sotsiaalabiminister Maurizio Sacconi, andes välja regioonidele suunatud akti, mis defineerib illegaalseks kunstliku toitmise ja niisutamise katkestamine igas riigi- või erahaiglas. Haiglat “Città di Udine”, mis oli nõus Eluana tilguteid välja võtma, ähvardasid administratiivsed sanktsioonid ja rahastamispiirangud. Seepärast teatatigi Englarode perele, et struktuur on sunnitud oma abiandmisest taganema. Praegusel kriisiperioodil haigla juhatus ei pidanud õigeks riskeerimist, ohustades 300 töökohta.
Asjade selline käik tekitas avalikkuses nördimust ja ärritust, kuna Kassatsioonikohtu lõplik otsus luges õigustatuks Eluana isa Beppe palve naise soovi täideviimiseks ehk tema eksistentsi lõpetamiseks. Engalrode advokaadi sõnul ei ole Sacconi suunisel juriidilist alust, sest seadusi ei tee poliitikud.
Fakt, et Vabriigi minister ei respekteeri kolmanda ja viimase astme kohtuotsust on äratanud suurt vaidlust ning Itaalia avalik arvamus arutleb, kas on tegemist kohtute tegevusvälja sekkumisega ning seaduslikust võimust üle astumisega. Radikaalise Partei algatusel võeti Rooma Prokurtuuris ette kohtuasi minister Sacconi vastu, süüdistades viimast privaatses vägivallas, kuna ta takistas Kassatsioonikohtu otsuse täitmist.
“Ma ei lase ennast hirmutada,” vastab Sacconi “ja leian olevat absurdse, et mu kohusetundlik akt on kohtutasandile viidud.”
Teoreetiliselt oleks võimalik, juhul kui ühtegi haiglat ei leita, kasutada ka avalikku jõudu, et kohtuotsust ellu viia, aga loomulikult ei taha selleni keegi minna, kõige vähem Eluana vastupidav isa. “Oleme seal, kust alustasime, aga varem või hiljem jõuame lõpp-punkti. Lähen edasi, et täita oma lubadus mu tütrele, keda ma ei saa reeta,” ütles ta vastuseks taas üles võetud poleemikatele. Ta välistab abi saamiseks välismaale minemise, kuna näeb seda suure löögina Itaalia avalikkuse ja tsiviilühiskonna vastu.” Itaalias on see alanud ja Itaalias läheb see lõpuni. Aitab inimlike, juriidiliste ja poliitiliste deliiriumitega tegelemisest”.
19.jaanuaril avaldas oma valmidust haigla leidmiseks Piemonte regiooni president proua Mercedes Bresso ning Torinos asuva Sant’Anna haigla arst Silvio Viale, aga Englarode advokaadi sõnul on tegemist rohkem üksikisikute toetamise, kui institutsioonide seisukohavõtuga. Ilmselt see nii ongi, kuna tervishoiu alamsekretärilt Eugenia Roccellalt laekus juba teade, et “Piemontel saab olema tõsiseid raskusi kui nad otsustavad ellu viia Apellatsioonikohtu dekreediga määratud protseduure ellu viia.”
Piemontele lisandus mõni päev hiljem ka Udine haigla “La Quiete” abipakkumine.
Oma arvamuse avaldab Torino kardinal Severino Poletto, kes kutsub üles meedikuid nö. südametunnistuse pärast keeldumisele: “Jumala seadus ei ole kunagi inimese vastu. Jumala seadus on inimese poolt. Minna jumala seaduse vastu taähendab minna inimese vastu. Seega, kui need kaks seadust on omavahel kontrastis, siis on see sellepärast, et inimese seadus ei ole hea ning see ilmneb tema viljadest.” Selle seisukoha järgi on jumala seadus kohtuotsusest ülem.
President Bresso:” Me ei ela ayatollahde riigis, kus religioosne õigus käsutab tsiviilõiguste üle.”
26. jaanuaril otsustab TAR (regionaalne administratiivne tribunal), et Lombardia regioon ei saa keelduda kohtuotsuse täideviimisest ning on kohustatud leidma ka sobiliku struktuuri .
Taaskord tetab minister Sacconi et ta on “kibestunud, aga ei anna järele” oodates edasikaebust Riiginõukogusse.
Ususn, et nii mõnelgi lugejatest on kogu selle poleemika ja dokumentide hunniku peale järg käest ära läinud…Aga asja olemus on aga selles, et Leccos on endiselt see noor naine, kes vaatamata oma selgelt avaldatud vabale tahtele ikka veel ootama peab.
Roberto Saviano, kuulus “Gomorra ” autor, avaldas artikli pealkirjaga “Eluana Englaro, ühe isa revolutsioon”. Jah, sest Beppino Englaro võitluses oma tütre soovi elluviimise ja seaduse poolt tagatud õiguste eest on revolutsiooni seeme , mis võib ja peab kasvama. Kui paljud oleksid tema olukorras halastavale meditsiiniõele maksnud, et asja suure kella külge panemata ära lahendada või lihtsalt Hollandisse läinud.
“Ma küsin endalt, millise vaimuga aktsepteerib ta kogu seda kära. Kibeda teadmisega, et Itaaliast minnakse ära mitte ainult tööotsingul, vaid ka sündimiseks (kunstliku viljastamise seaduse pärast) ja suremiseks. Englaro võitlus toob uuesti päevakorda vanad ja tolmused filosoofilised põhimõtted, mida ülikoolis õpitud sai.
Kantlikust printsiibist “Tegutse vaid selliste maksiimide alusel, mis võiksid sinu tahte kohaselt olla universaalsed seadused” on saanud liha ja higi. Ja võib-olla on ainult sellistes tingimustes võimalik mõista Sokratest,et miks ta mürki jõi ja ei põgenenud.
Beppino Englaro võitleb õigusriigi eest. Ta on näitamas, et Itaaliasse saab ja peab jääma kasutades demokraatia instrumente.
See on kord, mil südametunnistus ja õiglus ei emigreeru./…/Ükski Itaalia kodanik ei saa mitte pidada Beppino Englarot meheks, kes on sellele maale tagasi andmas väärikust, mille me tihti ise käest ära oleme lasknud võtta.
Ta võimaldas meil taasavastada ühe demokraatia printsiibi unustatud imedest – empaatia. Kui ühe inimese valu on kõikide oma. Ja niimoodi saab ühe inimese õigusest kõikide inimeste õigus. “
autor: Kristel Kaaber, Rooma
Artikkel ilmus ka Päevalehes:
Eluana saatus lõhestab Itaalia riiki ja rahvast
Viimased kommentaarid