You are currently browsing the monthly archive for Detsember 2008.
Di canzone in canzone
Laulust lauluni
di casello in stazione
maanteelt rongijaamani
abbiam fatto giornata
me lõime oma päeva
che era tutta da fare
mis oli kõik meie teha
la luna ci ha presi
kuu haaras meid embusse
e ci ha messi a dormire
ning pani meid magama
o a cerchiare la bocca
või torutama suud
per stupirci o fumare
hämmeldumaks või suitsetamaks
come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid
a dire che si
ütlemaks jah
è tutto possibile
kõik on võimalik
Buonanotte all’Italia deve un po’ riposare
Head ööd Itaaliale, ta peab veidike puhkama
tanto a fare la guardia c’è un bel pezzo di mare
igal juhul jääb valvama hüva hulk merd
c’è il muschio ingiallito dentro questo presepio
on kuivunud sammal selles jõulusõimes
che non viene cambiato, che non viene smontato
mida eal ei vahetata, eal ei võeta ära
e zanzare vampiri che la succhiano lì
ja vampiiridest sääsed, kes teda imevad
se lo pompano in pancia un bel sangue così
temast pumpavad oma kõhtu head verd nii
Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra
o si passa la notte a volerla comprare
või veeta öö soovides teda osta
come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid
a dire che si
ütlemaks jah
è tutto possibile
kõik on võimalik
come se i diavoli stessero un po’
nagu püsiksid kuradid
a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood
Buonanotte all’Italia che ci ha il suo bel da fare
Head ööd Itaaliale, kel on palju tegemist
tutti i libri di storia non la fanno dormire
kõik ajalooraamatud, mis ei lase tal magada
sdraiata sul mondo con un cielo privato
maailma peal pikutades oma privaattaevaga
fra San Pietri e Madonne
Pühade Peetrusete ja Madonnade vahel
fra progresso e peccato
progressi ja patu vahel
fra un domani che arriva ma che sembra in apnea
tuleva homse vahel, mis näib aga hinge kinni hoidvat
ed i segni di ieri che non vanno più via
ja eilste armide, mis iial enam ei kao
di carezza in carezza
hellitustega hellituses
di certezza in stupore
kindlusega imetluses
tutta questa bellezza senza navigatore
kogu see ilu ilma kompassita
come se gli angeli fossero lì
nagu oleksid seal inglid
a dire che si
ütlemaks jah
è tutto possibile
kõik on võimalik
come se i diavoli stessero un po’
nagu oleksid seal kuradid
a dire di no, che son tutte favole
ütlemaks ei, need kõik on vaid muinaslood
Buonanotte all’Italia con gli sfregi nel cuore
Head ööd Itaaliale haavadega südames
e le flebo attaccate da chi ha tutto il potere
kuhu kinnitatud tilgutid, mis toidavad vaid neid, kel võim
e la guarda distratto come fosse una moglie
ja vaatab teda hajameelselt nagu abikaasat
come un gioco in soffitta che gli ha tolto le voglie
nagu pööningule jäetud mängu, mis on kaotanud põnevuse
e una stella fa luce senza troppi perché
ja üks täht, mis valgustab ilma liigsete küsimusteta
ti costringe a vedere tutto quello che c’è
sunnib sind nägema kõike, mis on
Buonanotte all’Italia che si fa o si muore
Head ööd Itaaliale, mis tuleb teha või surra
o si passa la notte a volersela fare…
või veeta öö soovides teda luua…
(“Buona notte all’Italia”, Ligabue)
Itaalias on 12. detsembriks välja kuulutatud üldstreik. FIOM-i (Itaalia vanim ametiühing, metallitööliste oma) tegevsekretäri Giorgio Cremaschi artikkel sellest, mida tema praeguse kriisi peamise ohuna näeb, selgitab selle streigi tausta väga hästi.
Oleks hea, kui tuleksime reality-saadete eufooriast tagasi reaalmajanduse olukorra juurde, kus valmistatakse ette pretsedenditut sotsiaalset veresauna ja seda väga täpse eesmärgiga: panna toime klasside vaheline ja klasside sisene selektsioon, brutaalsem kui kunagi varem. Äriettevõttetele ja majanduslikele võimudele (tuletan meelde, et need ikka eksisteerivad, juhul kui oleme ära unustanud) on kriis suurepäraseks võimaluseks… Hüva, praegu on olukord dramaatiline ja ebakindel, aga juba on üles ehitamisel tulevik, mis saab olema suures osas keskendunud tööle. Ja see ei ole hea asi.
Tegelikkuses ei ole finantsmajandus kunagi tööd kui niisugust silmist ära lasknud. Ta on alati selle vastu huvi tundnud, ja kuidas veel! Globalisatsioonil on õnnestunud tekitada laiaulatuslikum ja suurem konkurents madalakskaubeldud palkadega tööliste vahel kui kunagi varem ajaloos, globalisatsioonil on õnnestunud hävitada sotsiaalriik, töölepingute ning õigustega, laiendada prekariaadi hulka nendesamade palkade alandamise abil. Selle poole pealt ei näe ma mingit meelemuutust neis, kelle käes on võim tööstuses, majanduses ja enamuses valitsustest. Euroopa Liit võtab vastu investeeringuplaane, aga kinnitab et liberistlikku stabiilsuspakti ei tohi puutuda ning et raha, eesotsas euroga, jääb prioriteediks ükskõik millise sotsiaalse abinõu ees.
Loomulikult on vaja riiklikku sekkumist, aga see peab ju toetama kriisis vaevlevat majandussüsteemi. Majandus- ja finantsminister Tremonti armastab ikka välja tulla kannatavate jutlustega allakäinud kapitalismi vastu, aga ise on esimene sedasama teed jätkama. Peame lõpetama lobisemise ning kaaluma abinõude sisukust. Praegu ei ole ainustki lääneriiki, kes oleks otsustanud palku tõsta ning vallandamisi peatada. Ka Obama on vakka seadusega paikapandud miinimumpalga suhtes, mis on USAs seisku jäänud aastasse 1998. Vastupidi, kõik konkreetselt vastvõetud otsused on suunatud pankade, finantssüsteemi, kapitalimahutusprogrammide, ettevõtete ümberkorralduse ning sundpuhkuste toetuseks. Globaalse kriislaine all kinnituvad tõelise sõjaökonoomika kriteeriumid. Suurenenud on ka militaarsed investeeringud. Samal ajal, kui tegelike vaeste hulk kasvab, määratletakse ametlike vaeste kitsaid kategooriaid. Itaalias katsetatakse riiklikku almust, mis antakse sotsiaalkaardi näol 1 200 000 inimesele.
Selles hulluses on kindel metodoloogia. Kasutatakse kriisi selleks, et teha uue töötaja tüübi valikaretus ning ehitada selle ümber veelgi ebaõiglasem ja metsikum ühiskond kui see praegune. Meil siin alustati kooli ja ülikooliga. Valitsuse vastureformid on kirjutatud Confindustria (Töösturite Liidu) dikteerimisel ja lähtuvad seisukohast, et on võimatu omada massilist ning hästitoimivat avalikku haridust. Nii jäetakse iseenda hooleks suur osa avalikust koolist ning selekteeritakse, koos ettevõtlusega, eliit – turu ning kasumi tarbeks. Sama asi tehti Alitaliaga. Avalikku sekkumist läks vaja, et sotsialiseerida kaotusi, mille me kõik omast taskust kinni maksame. Eraperemeestel lastakse aga oma äranägemise järgi valida vanast firmast, mida võtta, mida jätta – parimaid marsruute, struktuure ja, iseenesestmõistetavalt, sobilikke töötajaid. Kes ei ole nõus, ründab üldrahvalikke huvisid.
“Il Sole 24 Ore” pühendas ühe juhtkirja uutele rahvavaenlastele, pilootidele, muusikutele, oskustöölistele, kel on jultumust oma staatust kaitsta. Kapitalismi veskikivi on veelgi kõvem, kui kriis käes. 1994. aastal paiskas FIAT integratsioonikassa alla suure osa nendest koosseisulistest töötajatest ja ülemustest, kes 1980. aasta oktoobris tegid võimalikuks kollektiivse töövaidluse võitmise tööliste vastu. Praegu räägime palju teenetest, aga kõik ametikategooriad kannatavad üha killustatuma ja autoritaarsema töö organiseerimise tulemuste all, samal ajal kui ainus teene, mida tegelikult väärtustatakse, on ustavus ja sõnakuulelikkus. FIATi juhtivdirektor (amministratore delegato) tahab, et tema ettevõte sarnaneks Wal Marti kaubandusvõrgustikule. Räägitakse, et Ford paigaldas esimesed montaažiketid saades inspiratsiooni Chicago lihahoidlatest. Nüüd kuulutab FIAT oma suurima madalahinnalise kaupluseketi järgi kopeeritud tulevikku. Wal Mart aga on ka jõhkralt ametühinguvastane firma, kes orjastab töötajaid. Marchionne programm on seega eelkõige ühiskondlik programm, mis valmistab ette uusi rünnakuid tööhõivele ning FIATi töötajate õigustele.
Seadused paindliku töö kohta, mida viimastel aastatel on vastu võetud nii vasak- kui paremtsentristlike valitsuste poolt, näitavad nüüd oma tõelist palet. Tänu nendele seadustelel on võimalik vallandada tuhandeid inimesi ilma 18. konstitutsiooniartikli kaitseta või mingi muu takistuseta. Nii muutub kaitse vallandamiste vastu privileegiks, see, mis võimaldab vähemalt koondatuks nimetamist. Ja tavalised kommentaatorid mõlemalt poliitiliselt jõujoonelt kuulutavad prekariaadist mööda vaadates, et privileege ei saa kaitsta. Immigrantide jaoks tähendab sotsiaalsete õiguste hävinemine ka tsiviilõiguste kaotamist. Kes töölt lahti lastakse, sellest saab tänu Bossi- Fini immigratsiooniseadusele illegaal, koos kogu oma perega.
Kriis aga üha laieneb. Et see on oma juurtega mitte ainult finants- vaid ka reaalmajanduses, seda tõendab kiirus, millega tööturg seiskub, kiirus millega lastakse lahti ja pannakse integratsioonikassa alla töötajaid. See kiirus ületab ka börsi kukkumise kiiruse.
Äriettevõtete ümberkorraldused ei tähenda ainult kriisi. Nagu väidavad paljud majandusteadlased – doktor Stranamore’d – on neil “loominguline” funktsioon. Neid on vaja selleks, et põrmustada töö- ja sotsiaaltingimusi, eraldada ja tekitada huvide vastuseisu, sisestada meie DNAsse, et ühe inimese kaotus on teise inimese pääsemine. Praegune töölepingute süsteem tahab sellisele olukorrale pitserit panna. Hävitades üleriigilised kollektiivsed töölepingud ja piirates firmasiseseid läbirääkimisi produktiivsuse ja palga suhte osas, sihib see otse uute superpaindlike, supersõnakuulelike ja superhirmunud töötajate selekteerimisele. Ametühingule jääb kaasosalise ülesanne, nagu on kirjas valitsuse Rohelises raamatus.
Kui vastab tõele, et kriisid on võimalused, siis see Itaalia oma on alust panemas võimalusele välja suretada igasugune materiaalne alus konstitutsioonilistele põhimõtetele. Nad tuleb peatada, nad tuleb minema pühkida nagu oli kirjas õpilaste loosungitel. Ei ole võimalik leida kompromisse sellise ühiskondliku valikaretuse plaaniga, mida Confindustria ja valitsus tagant tõukavad. Kas purustame seel plaani või hukkume. Selle tõttu ei ole 12. detsembri streik mitte lõpp-punkt, vaid algussignaal võitluseks teistsuguse poliitilise ja ühiskondliku päevakava pärast. Eraomanduse, turu ja paindlikkuse kolmikule peame vastandama õiguste, palkade ja avaliku sotsiaalse kaitse ning laiendamise. Maastrichti Euroopa on meie vastane täpselt samamoodi nagu Berlusconi valitsus. Järjest vähem ruumi on jäämas sellele reformistlikule kultuurile, kes pidas võimalikuks majandusliku liberismi ja sotsiaalse võrdõiguslikkuse ühendamist. Selle pärast tunduvad meile väsinute ja mõttetutena vasak- ja paremtsentristlike hästimõtlejate jutud sotsiaalsest turumajandusest.
Ainult radikaalsed muutused majanduses ja ühiskonnas võivad võita reakstsionäärse plaani nende jõudude ning võimude poolt, kes meid praegusesse kriisi on viinud ja kes tahavad seda täielikult meie nahaga kinni maksta. Kas vahetame reaalselt suunda või langeme koletislikku mädanenud ühiskonda, mis toob tahes tahtmata endaga kaasa institutsioonide autoritarismi. Võib-olla pidurdavad ja hirmutavadki meid alternatiivide mõõtmed ning brutaalsus, aga kui see on reaalsus, siis on kätte tulnud hetk julgust üles näidata.
Tõlkinud Kristel Kaaber, Rooma ja Oudekki Loone, Bologna
Ja selle loo juurde sobib tegelikult väga hästi üks Ivan Della Mea laul. Siin ta on “O cara moglie”
Väljudes kinost, kus olin ära vaadanud noore režissööri Paolo Sorrentino suurepärase filmi «Il Divo», tundsin kerget üllatust, et just see film sai Cannes’i festivalil preemiaga pärjatud. Loomulikult mitte sellepärast, et «Il Divo» olnuks midagi keskpärast või tavalist.
Lugu Itaalia nn esimese vabariigi ühest kõige mõjuvõimsamast ja probleemsemast poliitikust Giulio Andreottist on lihtsalt suunatud eelkõige itaallastest vaatajatele, st inimestele, kes juba teavad ja tunnevad kõiki Andreotti-epohhi sündmusi.
Respekteerib nõudlikku vaatajat
«Il Divo» näitab oma minimalistlikul moel seda, mis toimub poliitilise eesriide taga, intriigide tulemeid – näiteks maffiavastase magistraadi Falcone mõrvamist – esitatakse aga üksnes sümbolistlike kujundite abil (millest enamik on itaallastele ilmsed ja paljukorratud). Just seesama sümbolism, kuigi raskestimõistetav neile, kes ei ole sinasõber Itaalia poliitilise ajalooga, on üks filmi paljudest rikkustest.
«Il Divo» ei korda seda, mida me juba hästi teame: see teos respekteerib vaatajat, usub, et me ei ole ignorandid (ka selles mõttes, et suudame pärast filmi minna ja raamatukogu või interneti abil tundmatud elemendid enda jaoks lahti seletada). Niisugust lähenemist näeb tänapäeva filmikunstis aina vähem ja vähem, ent mis veel tähtsam, need kuulsad juhtumid ei olegi tegelikult filmi peamiseks argumendiks.
Sümbolism Quirinale kassist, kes vaatab Andreottile otsa; rulast, mis tähistab viisi, kuidas tapeti Falcone, «viimsest õhtusöömajast», kõik asetatud madalasse low-key valgusskeemi, kus peamiselt kontuuridega tähistatakse olulist…
See kõik ühendatuna peategelase Toni Servillo geniaalse näitlejatööga (Servillo teeb ülihuvitava rolli ka «Gomorras», mis samuti PÖFFil linastub) avabki meile tee selle meistriteose peamise idee juurde – on selge, et Andreotti ja tema fraktsioonikaaslaste poliitiline mõte ja praktika ei saa toimida, ilma et see oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.
Seda asjaolu, mida kinnitavad faktid on leidnud mitu korda kinnitust ka kohtus, ei ole kunagi varem nii selgelt ja ühtselt demonstreeritud kui «Il Divos» – samas jätab film Andreottile alles ka teatud inimlikkuse.
Auhind film noir’i eest?
Kardan siiski, et auhinna andsid Cannes’i kaheldamatult kompetentsed kohtunikud «Il Divole» pigem tehniliselt perfektse uusloome eest film noir’i žanris (mis kõneleb «ka» millestki olulisest) kui ühe poliitilise fenomeni sügava analüüsi eest.
Viimase eest, kokkuvõttes, väärib «Il Divo» aga oma ajastu suurimate filmide hulka lugemist.
Autor: Oudekki Loone, Bologna
Arvustus ilmus ka Postimehes
Eestis olijatele: “Il Divo” linastub täna kell 21.30 Tallinna kinos Kosmos
Viimased kommentaarid