Teadaanne: Giulietto Chiesa Eestis

Kuidas sai sündida 11. september 2001? Kes seisab maailma ühes võimsamas riigis korraldatud terrorirünnaku taga? Miks Maailma Kaubanduskeskuse hoone plahvatuse ametlikku versiooni usub vaid kolmandik ameeriklasi? Kas saame kunagi teada 9/11 tragöödia tegelikest põhjustest?

Niimoodi küsib kogumik «Zero», mis ilmus tuntud Itaalia politoloogi ja publitsisti Giulietto Chiesa eestvedamisel. Raamat sisaldab 11. septembri 2001. a sündmuste sensatsioonilise rahvusvahelise uurimise tulemusi. Raamatut ning tema ainetel valminud filmi “9.11. Uurimine nullist” esitleb Tallinnas, rahvusvahelises meediaklubis “Impressum” autor ise – Europarlamendi saadik Giulietto Chiesa.

Chiesa on l’Unità kunagine Moskva korrespondent ning PCI Genova osakonna üks juhtidest. 1989-1990 oli partner (fellow) Washingtoni uurimisinstituudis Wilson Center, Kennan Institute for Advanced Russian Studies. Varem keskendunud Nõukogude Liidule, siis muidugi paelus üheksakümnendatel Chiesa tähelepanu demokraatiatransitsioonid ning Venemaa. Uuel sajandil on ta süüvinud peamiselt globalisatsiooni ja sõjateemalistesse tegevusse (muuhulgas ka CIA roll Euroopas). Viimasel ajal ilmuvad tema sulest muuhulgas ka kaastööd ajalehtedes ja ajakirjades nagu La Stampa, Galatea, Megachip, MicroMega, Il manifesto, Latinoamerica). Chiesa on ennast alates 90.-st nimetanud poliitilistelt vaadetelt sotsialistiks, alates 2007. aastast Sinistra Democratica liige.

Soovitan minna kuulama ka kõigil Itaaliahuvilistel, sest Chiesa tutvustab kindlasti üht tüüpi Itaalia poliitilise mõtte toimimist – isegi siis kui konkreetne teema ei ole otseselt Itaaliaga seotud. Hiljem olete oodatud siia blogisse kommenteerima, kuidas oli ja mida arvata.

Üritus toimub 26. novembril algusega kell 17 “Rahva Raamatu” esitlusruumis Viru Keskuse 4. korrusel. Sissepääs tasuta. Lisainformatsioon: tel. (+372) 58 233977. Ürituse korraldab meediaklubi Impressum

Oudekki Loone, Bologna

Eluana: minu tahtmine sündigu

Ühes Lecco haiglas lebab noor naisterahvas, kõlava ja elujõulise nimega Eluana Englaro.Vitaalset pole aga tema palatis midagi. On sondid, klisteerid ja aparaadid. Eluana ise ei ela enam siin, eksisteerib vaid tema keha, mida defineeritakse “mitte-surnuks”. Praegu on ta 36 aastane ning vegetatiivses koomas alates 18.jaanuarist 1992 ühe autoõnnetuse tagajärjel. Diagnoosiks – ajutrauma ja teise selgroolüli murd.

Viis aastat hiljem algab Eluana vanemate tribunalides käimine, et autoriseerida kunstliku toitmise ja niisutamise lõpetamine, kuna koomast väljumise lootus on null , sest nekrotiseerunud on ajukoor, mis reguleerib intellekti, tundeid ning kõike seda, mida me teadvuseks peame. British Medical Association ja American Academy of Neurology standardite järgi peetakse 12 kuud piirajaks, millejärgselt võib õiguspäraselt sondide abil elushoidmise lõpetada. Itaalias, kui tugeva religioonitaustaga riigis, ei ole sellel seisukohal lihtne pooldajaid leida, isegi meedikute seas mitte.

Esimese negatiivse vastuse saab Eluana isa Lecco Tribunalilt 1999. aastal. Veel seitse ei-sõna kuuleb ta Milano appellatsioonikohtu poolt, kuid 2007. aastal tühistatakse neist viimane ning 9.juulil 2008 saabub lõpuks appellatsioonikohtu teade, et luba on antud. Vatikan ärritub, ärrituvad poliitikud. Ütlevad, et kohtunikel pole õigust elu üle otsustada ja avastavad, et vajame seadust bioloogilise testamendi kohta. Tegelikult täitsid kohtunikud ainult oma kohust tuvastades, kas Eluana isa palve tütre tahet järgida on seadusega kooskõlas või mitte. Nii juhtubki, et Procura di Milano saadab Eluana toimiku nr.37 läheb edasikaebamisele kassatsioonikohtusse. Kogu maa jääb selle tulevikku mõjutava otsuse ootele. Selle mitte-surnud, mitte-elus naise saatus puudutab itaallasi sama sügavalt, kui rahulolematusest tingitud streigid, meeleavaldused või majanduskriis.

Eluana isa võitlus jõudis lõpule 13. novembril, kui Milaano Kassatsioonikohus autoriseeris kunstliku toidustamise lõpetamise pidades Procura edasikaebamist mitte–õigustatuks. Isa Beppino on Englarode pere tugisammas. Pole teda näinud veel teda kannatust kaotamas ega ärritunult. Üliinimliku tasakaalukusega on ta vastanud lugematutele ajakirjanikele, istunud lõpututel kohtuistungitel mõeldes ikka oma tütre peale. Seda on ta teinud ka oma abikaasa eest, kes Eluana haigusest kurnatud ja halva tervisega võideldes eelistab meediast eemale hoida. Ainult korra, paar kuud tagasi, lubas Beppino endale tugevamaid sõnu, tuletades meelde, et Karol Wojtylale anti võimalus loobuda trahheotoomiast ja kunstlikust ventilatsioonist ning valida seega väärikas surm. Sedasama on ta nõudnud pikki aastaid oma tütrele, kelle jaoks elu tähendas eelkõige vabadust sellele. Eluana oli oma tahet mitu korda lähedastele inimestele avaldanud.<

Beppino Englaro ei ole kunagi pidanud lahenduseks otsida lahendust mõnda teise riiki minekust, kus seadused tolerantsemad ja Vatikani mõju väiksem. Paljud tema asemel oleksid Eluana lihtsalt koju viinud, et seejärel asjdel oma lõpliku lahenduseni minna lasta. Ei, tema usukus ikka, et “ainus vabadus on võimalik ühiskondlike reeglite järgi” ja tahtis oma tütre tahtele just Itaalias õigust leida pidades tähtsaimaks inimese vaba otsust selle üle, mida eluks nimetada.

Pärast seda kohtuotsust, köeb uuesti üles vaidlus elu definitsiooni üle . Kirik tõstab häält ja süüdistab “eutanaasias“ (mis on praeguse seadusandlusega keelatud), isegi „surmanuhtluses“. Mõned Genova nunnad annavad Itaalia ühe suurima ajalehe „Corriere della Sera“ kaudu teada oma poolehoiust kohtuotsusele ja bioloogilisele testamendile, samal ajal, kui meedikud avaldavad umbusuku, et poliitikutelt võiks üks hea ja ilmalik seadus tulla, mis kodaniku tahte esikohale paneks. „Sellisel juhul oleks parem seaduseta jääda“, väidavad. Raskusi on ka haigla leidmisega, kes nö. kohtuotsust täide viiks ja sondid väja võtaks, sest riiklik tervishoiusüsteem ei saa kedagi selle tegemiseks sundida.„Äärmisel juhul viime ta lihtsalt koju,“vastab ajakirjanikele Carlo Alberto Defanti, Eluanat aastaid järginud meedik. Selle vaidluses, mille ebateadlik ohver oli seekord Eluana, peidetakse aga eetika taha nii mõnesidki huvisid ja kartust mõjuvõimu kaotada.

Mina, ateist sünnilt, aga usklik teadlikust valikust ning südame häälelt, mina, Elu aukartlik imetleja, kes õppisin halastust Vargamäe Indrekult, meenuvad ühe Õpetaja sõnad: “Tehke teistele seda, mida tahate et teile tehtakse” Millised oleksid mu mõtted, mu soovid Eluana olukorras? Ütleksin: ”Lubage mul lõpuks Kõiksusega ühineda, lubage mul surematuks saada… minu tahtmine sündigu…”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Artikkel ilmus ka Päevalehes

Kaheksakümne aastaga läbi südamete

Alguses oli Heli, ja Heli oli Jumala juures ja Heli oli Jumal. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses.

Loodan, et apostel Johannes naeratab heatahtlikult mu autoriseerimata ja teisendatud laenu peale, aga mina oma väiksuses ei leia täna paremaid sõnu, et meeles hoida ühte meest, ühte suurt kunstnikku, kelle looming on jumalike mõõtmetega. Inimene, kes on võimeline looma maailmu seitsme noodiga ja kelle meloodiad jäävad igaveseks su sisse, saates colonna sonorana su ilusaimaid unistusi ja läbielatud emotsioone. Täna saab 80 aastaseks itaalia 20. sajandi armastatuim helilooja maestro Ennio Morricone.

Üks paberileht – olgu või elektrooniline – ei suuda mahutada tema elutööd:üle 400 filmi, millele on ta muusika kirjutanud ning hulk kaasaegse klassikalise muusika kompositsioone, mis laiemale publikule vähem tuntud. Usun, et pole ainustki filmihuvilist terves maailmas, kellele pole südamesse imbunud tema unustamatud meloodiad, mille roll pole kunagi teisejärguline ja mis tihtpeale hakkasid filmist iseseisvalt omaenda elu elama.

Ennio Morricone lõpetab Santa Cecilia Konservatooriumi trompeti ja kompositsiooni erialal ning aastast 1955 alustab filmimuusika kirjutamisega ning kerge muusika arranžeerimisega. Ise ütleb ta ühes intervjuus, et „oli kehv trompetimängija, on hea arranžeerija ja väga hea helilooja”. Esimeseks tähtsamaks tööks “Per un pugno di dollari” (1964), mis paneb alguse koostööle lapsepõlvesõbra ja koolikaaslase Sergio Leonega. Nende kahe itaallase, täpsemalt kahe roomlase geeniusest sünnivad kogu filmiajaloo kõrgeima tasemega westernid „Per qualche dollaro in più“, „C’era una volta il West“, „Giù la testa” , „Il buono, il brutto e il cattivo“, millele vulgaarne spaghetti-westernite nimetus külge pandi, aga mille geniaalne stiil on siiani mõjutanud sadu filmiautoreid üle maailma.

Edasi läheb karjäär läbi „Days of Heaven” (1978), „The Mission” (1986), „The Untouchables” (1987), „C´era una volta in America” (1984), “Nuovo Cinema Paradiso ” (1988), „Malena” (2001). Nimetasin siin ainult filme, mis on rahvusvaheliste tunnustuste osaks saanud, sest nimekiri oleks lõputu…

Olulisim tunnustus – Oscar karjäärile – saabub aga alles 78 aastaselt. „Oleks võinud seda ju varemgi teha,” torises ta tookord roomlasliku küünilisusega ja liigutust varjates, aga Kodak Theatre laval ei hoia ta pisaraid tagasi ning pühendab auhinna oma abikaasale Mariale, kõige Maestro poolt kirjutatu esimene kuulaja ja kriitik.

Maestro Morricone on vaieldamatu meister, absoluutse ajatu muusika poole püüdleja, kes ei taha aga kunagi eluvõõraks jääda. Kirglikke eepilisi meloodiaid ei ohverda ta kunagi originaalsuse pärast. Tema lepib ainult täiuslikkusega, kus iga loomingu komponendil on oma perfektne koht ja osatähtsus.Tema muusika ei käi filmist üle ega ole kunagi lihtsalt taustaks. Ta sulab sinna sisse ja tõstab esile tegelaste tunded, nende loo, lisades sellega filmile väärtuse ning süvendades selle mõtet.

Nagu parim vein hea toidu juures. Come brunello e l´arrosto.

Ei oskakski nagu aimata nii vaoshoitud ja range olemisega härrasmehes kogu seda piiritut tundeküllust, mis väljendub tema loomingus. Ei ühista nagu tema väljapeetud dirigeerimist emotsioonilainega, mis valdab publikut arvukatel kontsertitel üle maailma. Samuti ei vasta ta eraelus kujutluspildile ekstsentrilisusest, mis geeniusega tihti seostatakse. Metoodiline ja nõudlik, harjumuste austaja, üle 50 aastase „staažiga” abieluinimene ja nelja lapse isa, kes kaua oma kodusest Roomast eemal ei armasta olla. Ebahariliku meisterlikkuse taga peitub järjekindel töö ja igapäevased jõupingutused, suureks kasvanud lihtsus. Siin ongi ehk tema saladus.

Täna saabuvad Ennio Morriconele õnnitlused igast maailmanurgast ja igas keeles. Lisan nende hulka omapoolsed õnnesoovid kuulsale kaaslinlasele ja lihtsa tänutunde filmide eest, mida kuulata ning unistuste eest, mida lendu lasta. Ilusat sünnipäeva, Maestro!

Autor: Kristel Kaaber, Rooma