Meie seda kriisi kinni ei maksa!

Eile oli meid Bolognas tänaval 40 000 – seda linnas, kus on umbes 300 000 elanikku, manifestatsioonil, mis algas neljapäeva hommikul kell 9. 30 (mis tähendas, et peamiselt olid kohal ülikoolitöötajad ja üliõpilased, sest ülikool streikis – isegi tehniline personal), kuid oli ka kooliõpilasi, õpetajaid ning lihtsalt linnakodanikke. Spontaanselt seitsmetunniseks kasvanud manifestatsioon sisaldas ka improviseeritud korras tekkinud marssi linna esimesel suurel magistraalil ning lõppes sit-in’iga ühel kesksetest ristmikutest (kui päris aus olla, siis 250-500 inimest jätkasid avatud mikrofoni ja väikse rongikäiguga veel umbes tunnikese). “Kui teie blokeerite meie tuleviku, blokeerime meie linna!” Peab ütlema, et nii elumajade kui kontorite akendelt elati meile kaasa ning lehvitati lippe (ja meie lehvitasime, kuid skandeerisime, et tule alla, tule alla, manifesteeri sina ka!). Ka enamus auto-, bussi ning rekkajuhte võtsid olukorda kannatlikult (või hoogsalt, meid signaalidega toetades): kolmapäeval senatis kinnitatud legge 133 ehk decreto Gelmini puudutab valusalt kõiki (mis muuhulgas Rooma tõi välja protestima umbes miljon inimest ning manifestatsioonid toimusid peaaegu kõigis Itaalia keskmise suurusega linnades, manifestatsioonide käigust püüan teha uue postituse).

Milles on asi?

Gelmini dekreet koos kcesoleva aasta eelarvega ongi Itaalia viimase aja poliitilise kliima nii tuliseks ajanud, et paljud kraamivad välja oma mälestused sellest, mis toimus 40 aastat tagasi, aastal 1968. kui Itaalia massiülikool läbi üliõpilasrahutuste sündis. See dekreet (algataja haridusminister Mariastella Gelmini nime järgi) ehk legge 133/2008 nimelt võimaldab – ja koos eelarve ning legge 133 finantsplaaniga (legge 133 näeb ette jooksvat avalike ülikoolide rahastuse vähendamist 2009-2013 aastani 63.5 mil eurot aastal 2009 kuni 455 mil eurot aastal 2013) – teeb sisuliselt vältimatuks ülikoolide kujundamise erasihtasutusteks. See kokkuhoiuplaan, mis muuhulgas ka läbi selle aasta eelarve tõmbab kokku üle 500 miljoni euro ülikoolide rahastust (FFO, finanziamento ordinario dell’università) ning tähendab muuhulgas, et iga viie pensionile läinud personaliliikme (nii õppejõud, uurijad kui tehniline personal) asemele võetakse tööle ainult üks. Umbes 87 000 kooliõpetajat ning 43 000 muud koolisüsteemi töötajat kaotavad töö. Põhimõtteliselt: probleem on ülikoolide privatiseerimiskatses ja koolisüsteemi rahastuse olulises vähendamises.

Kuid arvatavasti ainult ülikoolireform ei oleks suutnud nii suurt osa elanikest tagajalgadele tõsta ning üliõpilaste ja õppejõudude protestile märkimisväärset ühiskondlikku toetust kaasa tuua (lähtuvalt ideest, et ülikoolid, need on ju definitsiooni põhjal vasakpoolsed ja protestivad kõige vastu). Pealekauba – tegelikult on Itaalia haridusministeerium igal aastal otsustanud, et “koolisüsteemi tuleb moderniseerida” ning selle varjus on alati leidunud nii mõnedki rahastuse vähendamised (Prodi valitsuse viimane lõige oli teatud osale süsteemist ehk valusamgi kui praegune).

Ent tänavu otsustas Berlusconi juhitav valitsus, et nad on nii kõikvõimsad – olles võitnud valmised ja olles opositsiooni parlamendist välja mänginud – et nad võivad eirata ka poliitikategemise aabitsatõdesid. Ehk siis asjaolusid, et pensionite langetamine ja algkoolikulude kokkuhoidmine toovad alati kaasa laiaulatuslikud protestid, sest need puudutavad valusalt kogu elanikkonda (isegi Eesti kõige liberistlikumad valitsused ei ole julgenud pensione langetada).

Gelmini reform vähendab aga mitte ainult ülikoolide vaid kogu avaliku koolisüsteemi rahastust, nõudes koolidelt seeläbi ka didaktilise süsteemi muutmist, vähendades õpetajate arvu nii, et koolisüsteemi algjärgud peavad täies ulatuses läbi ajama üheainsa õpetajaga. Sellel süsteemil võib olla ka teatud voorusi – nagu proua Gelmini rõhutab, on lastel lihtsam, kui neil on ainult üks referentspunkt – aga haridussüsteemi niisugune ümberkorraldamine nõuaks parimagi tahtmise juures aega ning uute meetodite juurutamist. Teine oluline aspekt on see, et kulude kokkutõmbamisega suurendatakse õpilaste hulka klassis: kui praegu on Itaalia alg- ja keskastmes keskmiselt 22-24 õpilast õpetaja kohta, siis uue reformi tulemusena hakkab neid olema umbes 30. Tjah, ja tunnustatud haridusteooriad ütlevad – mille järgi näiteks Soome haridussüsteem töötab – , et parim suhe peaks olema 15 õpilast õpetaja kohta, edasi tuleb võtta abiõpetaja, kaebas mulle üks algklasside inglise keele õpetaja Annozero salvestusel.

Samuti kaotab see süsteem ära ka algkoolide pärastlõunase õppe ning vähendab üldiselt tundide arvu ning eelkõige võimalike seminaride ja laboratoorsete tööde arvu. Õpetajad on kinnitanud, et niisugustel tingimustel ei ole neil võimalik anda sama kvaliteediga haridust nagu seni. siin üks paralleel Eestiga: liiga vähe tunde võib viia ka sellele, et õpetajad on sunnitud kas ülikiiresti materjalist “läbi ratsutama” või õpetama oluliselt vähem. Viimane tähendab aga seda, et iga järgnev aste – s.h ka ülikool peab oma programmi ümber tegema ning kokkuvõttes jääb suur osa teadmisi edastamata. “Teadmine ei ole kaup, teadmine on avalik hüve ja teda me kaitseme võitlusega!” skandeeriti eile Bologna tänavatel.

Kas kõik on siis vastu?

Ma kuulnud ka arvamusi, et rahastamise vähendamine on hea, sest see sunnib koole ning ülikoole efektiivsemalt töötama ning et angloameerika ülikoolid ju töötavad erasihtasutustena väga hästi. Muide, neid arvamusi kuuleb aeg-ajalt ka täiesti ülikooli ja koolisüsteemi sees, isegi mitte-berlusconiaanidelt. Liberistlikke majanduspoliitikaid toetavavad Itaalias ka mõned teised poliitilised jõud.

Kuid mind paneb tõeliselt imestama, kuidas on võimalik neid inimesi, kes Itaalias uurimistööd teevad panna veel efektiivsemalt töötama, nimelt enamik statistikaid – nii palju kui teadustöö üldse on kvanifitseeritav – väidab, et Itaalia uurija teeb kõige hinnaefektiivsemat tööd, olles lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kontekstis kõige vähem makstud ning produtseerides nii artiklite arvult (ja sisukuselt, näiteks rahvusvaheliste preemiate arvestuses) võrdväärset või esirinnas tööd. Majandusteooria algkursuseski räägitakse, et loogiline käitumine inimese poolt on vähem töötada kui talle vähem raha makstakse. Loogika “kui raha on vähem, siis oleme efektiivsemad” võib võib-olla mõnes kontekstis paika pidada, aga sotsiaalvaldkonnas meenutab see mulle rohkem koonduslaagriloogikat “anname vähem süüa, siis äkki teevad rohkem tööd”.

Kui vaadata angloameerika ülikoole, siis jah, nende seas on maailma juhtivad ülikoolid, mis asuvad maailma juhtivates tööstuspiirkondades. Muide, laiaulatuslikes suurtööstuspiirkondades. Itaalia on küll hetkel maailma seitsmes majandus, aga ta püsib peamiselt müriaadil väike-ettevõtetel (sellistel alla viiekümne töötajaga ettevõtetel) ja vähem loetud arvul suurtel. See tähendab aga seda, et Itaalial ei ole angloameerika riikidega võrreldavat majanduslikku baasi, et tagada erainvesteeringutel efektiivse süsteemi toimimine. Suure hulga väikeste ettevõtete puhul on juba lihtsalt ökonoomsem haridust rahastada üldistest maksudest, seda enam, et need saavad uurimistööst palju enam kaudset, kui otsest kasu. Lisaks: suurtööstus on siin koondunud omaette tugevaks liiduks, mille nimeks on Confindustria ning mida võib lugeda omaette võimu toimijaks: organisatsioon, millele poliitiliselt tugevuselt ei ole analoogiat üheski angloameerika riigis.

Ja nagu praktika näitab angloameerika süsteem tagab teatud hulga väga kõrge tasemega (üli)koolide olemasolu, aga ei taga hea tasemega ülikoolihariduse kättesaadavust kõikidele ning kõrge tasemega ülikoolide olemasolu võimalikult suures hulgas piirkondadest (head ülikoolid on seal, kus on tööstus, nagu mainitud). See läheb aga vastuollu Itaalia senise väärtussüsteemiga, kus haridus ja kultuur on avalik hüve, mitte luksus, mis peab olema tagatud kõigile sõltumata sotsiaalsest klassist või territoriaalsest paiknevusest. Itaalias võib aga hetkel veel ütelda “iga kool on hea” – ning proua haridusminister Mariastella Gelmini on asunud just seda väärtustesüsteemi lammutama (tahetakse ignorante, sest kultuur viib kriitilisele mõtlemisele ja kriitiline mõtlemine teeb vabaks, seisab pildil oleval plakatil).

Muuhulgas, see ei tähenda, et Itaalia (kõrg)haridussüsteem oleks ideaalne, ei sugugi mitte, ta vajab mitmeid muutusi, näiteks kindlustamaks noortele teadlastele võimalust töökoha leidmiseks või vähendamaks Vatikani mõju koolis või kindlustamaks eluaegse koha saanud õpetajate/uurijate kvaliteeti, kuid vähendatud rahalistes tingimustes on selge, et sisulisteks uuendusteks võimalusi ei ole, tuleb vaadata, kuidas põhisüsteem püsti püsib. Rääkimata sellest, et õppemaksud on juba praegu perekondade võimete piiril (olenevalt koolist, erialast ja perekonna sissetulekust, €1500 – €2500 aastas, väheste stipendiumitega) ning riigipoolse rahastuse vähendamine tähendab kindlasti ka õppemaksude tõusu – seega ülikoolihariduse kättesaadavuse vähendamist.

Ja vastupanu ainult suureneb…

See, mis neid protestivaid itaallasi veel vihastab – või ehk kõige enam vihastab – on aga asjaolu, et koolide, ka algkoolide – rahastuse vähendamisega loodetakse pehmendada finantskriisi lööki. Finantskriis tekkis pankade spekulatsioonide süül ja need nüüd kannatagu – see on turuloogika, ütlevad siin seekord ka vasakpoolsed, tegite valesti, siis kukute. Meie ei kavatse kukkuda, meie ei kavatse ohverdada oma avalikku haridust, mille eesmärk ei ole genereerida tööturule sobivat nukukest vaid rahulolevamat ja täiuslikumat inimest ning informeeritumat kodanikku. Lisaks: keegi ei ole suutnud tegelikult näidata, et see kahju, mis haridussüsteemile tekitatakse kuidagi tegelikult suudaks korvata finantssüsteemi probleemidest tingitud raskusi üldisel skaalal, mitte üksikutele pangandustegelastele.

Suurele osale itaallastest tundub – ning minu arvates õigusega – et praegune valitsus vaatab avalikele kuludele kui mingisugusele mõttetule raiskamisele, mis takistab neil endil – ning nende Confindustra sõpradel – miljoneid teenimast (kusjuures väike-ettevõtluseni ei jõua see kasu eriti kuidagi). Kuid siin on siiski palju inimesi, kelle soov on näha riiki kui võimalust igaühe elustandardi parandamiseks ning oponeeritakse mõttele, et majandus peab töötama ainult üksikute suurettevõtjate ning poliitikute tarbeks (ehkki – või just sellepärast -, nagu juba Mazzini kirjutas, on üks Itaalia võimutegelaste iseloomustavaid omadusi olla “tugev nõrkadega ja nõrk tugevatega”). Eile hüüti Bologna tänavatel ka: Kuidas nii, kuidas nii, miks meie ei otsusta kunagi? Aga varem või hiljem, varem või hiljem, otsustame ainult meie!

Kuid nagu üks mu kaasdoktorant ütles teaduskonna koosolekul enne manifestatsiooni: “tegelikult on mul hea meel, et see valitsus teeb seda, mida ma ootasin. Praegune olukord kohustab inimesi taas poliitilisi positsioone võtma, osalema ning mõtlema. See hetk nõuab inimestelt oma soovide verbaliseerimist ning tegutsemist, sest igaühe varbale on astutud”. Seepärast ma ei võrdlegi praegust aastat ühegi minevikusolnuga, sest see viitaks juba valmisantud lahendustele. Kuid praegu on hetk, kus keegi ei tea, mis edasi saab, sest tulevik sõltub praegu – mõneks hetkeks vähemalt – ainult sellest, millistele seisukohtadele itaallased – kõik itaallased – jõuavad.

Noi la crisi non la paghiamo! E tu?

Autor: Oudekki Loone, Bologna

Mõningaid pilte ja intervjuusid manifestatsioonilt ning väikest ülevaadet selle kulust võid vaadata siit.

Täiendus pühapäeval: Berlusconi leidis, et need manifestatsioonid viivad tema populaarsuse liiga alla ja tõmbas decreto Gelminile pidurit (eelarvemuudatused praeguse seisuga on siiski samad). Vaatame, mis edasi saama hakkab, aga mida ei suutnud opositsioon, suutis manifesteeriv rahvas!
Täiendus aasta pärast: Mõnevõrra iluravitud kujul ripub Gelmini kärbe ikka veel kõigi haridusasutuste kohal ja sel aastal on eriti tugevalt tänavatel kooliõpilased.

Vagabundist linnakodanikuks

Sienasse jõuan 31. augusti hilisõhtul. Raudteejaam. Pime. Mitte ühtegi tuttavat inimest, telefoninumbrit ega aadressi. Kõnniteel naine suure kohvriga. Küsin, kus asub park, sest magamiskott ning tähistaevas sobivad mulle hästi. Naine on brasiillanna ja ei räägi sõnagi inglise keelt. Mina räägin kümme sõna itaalia keelt. Naine on sõbralik ja peale mõningast proovimist teineteisest aru saada, peatab ta ühe mööduva noormehe. Läheb õnneks ja noormees-tõlgi abil saavutame üksmeele. Tol ööl jagame 14 euro eest Siena kõige odavamat motellituba.

Odav motell kubiseb minusugustest kodututest välistudengitest. Seega pole paha variant ööbida mitmekohalises toas, tutvuda kaastulnukatega ning edasi siirduda juba üheskoos ühiselt leitud püsipaika. Ühendatud jõud on ikkagi ühendatud jõud.

Siiski, edukaks soorituseks ei ole ühtainsat parimat viisi, on terake õnne. Turvaliseim, samas ka kõige rohkem kannatlikkust nõudev meetod on alustada turu-uuringuid juba Eestis, internetis, kus ripuvad vastavad leheküljed sadade pakkumistega. Üks kuulutus paistab sobinduvat sinu nõudmistele, kirjutad ja edasi ongi juba fortuuna asi, kas ootad vastust ühe päeva või jäädki ootama.

Mina otsustasin aktiivseks hakata alles kohapeal, Sienas. Selline viimasele minutile olulise asja jätmine toob endaga kaasa mõningaseid pingeid. Pingete vastu aitab karastamine. Minu karastus, mis seisnebki piirideta suhtlemises, oli 4-päevane hääletamine Eestist „saapasse”. Niipea kui ületasin Sloveenia-Itaalia piiri, hakkasin praktiseerima makaronikeelt. Mis sellest, et minu sõnavara põhines raamatul „15-minutit itaalia keelt” (päevas), mida avasin motiveeritult tervelt viiel korral kolme suvekuu jooksul. Heiskasin valge lipu, kui jõudsin leheküljele, mis oli illustreeritud sõnadega „kaitseraud”, „suunatuli” ja „kapott”.

Natuke teistmoodi lugu

Motelliööbimisele järgneval päeval, 1. septembril, algab keelekursus. Piisab, kui istun vabale toolile, tutvustan end naabrile ja juba kuulen emakeelset vastust naabri naabrilt, ühtlasi nimekaimult. Rida tagapool istub teine paar eestlasi. Nemad on juba õnnelikud linnaelanikud. Meie, kaks Nelet, veel ilma hooleks jäetud. Pärast lühikest koolipäeva suundume kontorisse, mille vahendusel kõik soovijad endale kodu leiavad. Meie ei leia, sest oleme Ida- Euroopast ja tahame pärast üüri maksmist midagi ka hamba alla jätta. Kui vastandame 400-eurose eelarve, mis umbkaudu vastab stipendiumi suurusele, 375-le eurole odavaima koha eest 2- või 3-kohalises toas, siis 25 eurot ja kuuajane toiduvaru on Itaalia kontekstis müstika.

Edasi surfame internetipunkti ja täheldame paberile kümmekond telefoninumbriga varustatud kuulutust, sest imekiiresse ja produktiivsesse meilidialoogi meil usku ei jätku. Samal ajal toimetan veebileheküljel „Couchsurfing”, et leida põrandapinda saabuvaks ööks. „Couchsurfing”, mille liikmete juured on ülemaailmsed, ja „Hospitality club”, mis piirdub eurooplastega, on kaks kõige fantastilisemat alternatiivi ükskõik missugusele majutusteenusele. Mõlemad mittetulunduslikud organisatsioonid võimaldavad leida lühiajalist katusealust „Aitäh!” eest, mainimata boonuseid, mis omavad suuremat kaalu, kui katus ise, nagu seda on päris ehtsa kohaliku kodu, kultuuri ja köögi kogemine ning sõpruse loomine kõige abivalmimate inimhingedega. Fenomenaalne.

Mulle vastab „couchsurfer”, kes ühtlasi on ka välisüliõpilasorganisatsiooni asjapulk. Taban hoobilt kaks kärbest: põrand saabuvaks ööks ning abikäsi, mis haldab sooduspakkumisi. Ja juba ta helistab, juba on kokkulepitud kohtumised korteriomanikega, juba käime üheskoos revideerimas. Enamasti ei räägi teisel pool toru keegi ei inglise ega ka muukeelt. Üks itaallasest sõber on algajale keeleõppijale suureks õnnistuseks.

Üüritavate kodude külastamine ei tähenda meie „jah” korral veel omanikku „jah”-i. Head kohad -  need on defitsiitsed soojad saiad, mille ampsamine kuuluks justkui Maslowi püramiidi vundamenti. Võib julgelt arvestada ühe või mitmepäevase ooteajaga, mille jooksul teeb otsuse nii omanik kui meie. Kes teavad, need soovitavad: külasta vähemalt kümmet kohta enne kui langetad kirve. Siena ja meie puhul on juba kolm kodu sõelal tundmus õnne lähedusest.

Kuid tegelik õnn on kaugel. Järgmisel päeval kõlavad kolm hinge torkivat „ei”-d: ühele ei sobi meie välismaapäritolu, teisele liiglühike üüriaeg, kolmas austab järjekorraseadust „kes ees, see mees”. Oleme tagasi alguses. Parandus! Peaaegu alguses, sest kogemused ei vii meid kunagi nullpunkti.

Uus internetitund, uued kontaktid, uued telefonikõned. Püüdes samalajal koolikohust täita, oleme tänase otsinguga hiljapeale jäänud. Selle tulemusena jäävad kõik kohtumised, st see üksainuke, mille oleme suutnud tekitada, järgmisesse päeva. On selge, et sel ööl me veel kodus ei maga. Küll aga veedame aega koos teiste erasmuslastega ja ohoo –  ühel neiul on kodus vaba tuba, lubab majaemandalt küsida; teine on juba teinud pikemat aega uuringut ning varustab meid võimalustega, mis talle ei sobinud; kolmas ning neljas lubavad samuti maad kuulata! Realiseeri kuldreeglit: Suhtle. Pole oluline, kuidas ja mis meetoditel, aga suhtle! ja uksed avanevad!

Öö on soe ning veedame selle õues juhusliku okstekuhila otsas, et omandada võimalikult laia kogemustepagasit. Magame õndsalt; meie nullitud lootus kogub taas tuure! Kolmandal päeval teeme teoks eelmise õhtu töö ja saavutame olukorra, kus pakkumine ületab nõudmise. Meie valime endale kodu! Ja veel sellise, mis aitab kolmandatki vagabundi päästa lageda käest varju.

Iga üürilepingu pealt peab korteriomanik riigile maksma ligi 100-150 eurot, mis tegelikus elus tähendab, et mitmed neist seda ei praktiseeri. Meie täidame paberilehe oma andmetega ja korteriomanik kirjutab alla.

Teine katse

Pärast kuupikkust keelekursust annan otsad Sienas ning suundun uuele jahimaale. Bologna. 100 000 üliõpilast. 1000 välisüliõpilast. Ajutise öömajana kasutan jällegi couchsurfarite-erasmuslaste kodusid ja kompsuhoiuna teaduskonna kabinetti. Olen valmis. Nemad on valmis: üliõpilaslinnaku tänavad on üürikuulutusi täis.

Võtan taskust oma väikse musta märkmiku ja leheküljed küllastuvad informatsioonist. Aeg-ajalt lähenevad mulle korteriomanikud, kes ka kohe eemalduvad, kui teatan, et mul ei ole kahte sõbrannat, kellega 3-kohalist korterit üürida. Edasi. Sisenen turismibüroosse, väljun linnaplaaniga. Istun väljakule maha ja hakkan helistama. Ja loodan, et telefonikaardil on piisavalt raha järel, sest helistada tuleb palju.

Kuna ülikool alustab juba järgmisel päeval, tunnen kerget vajadust kiire leiu järele. Esimene kõne, saan vaevu jutust aru ning ilmselt ka tema minust, sest lõppkokkuvõttes arvab kõneleja, et välismaalasega koos elades tekib liiga palju kommunikatsiooniprobleeme ning üleüldse ei soovi tema toanaaber oma koju Erasmuse tudengeid. Innustav, või kuidas? Edasi läheb paremini, sest unustan küsida igasuguse olulise info maksude, interneti ja pesumasina kohta, kuna olen lihtsalt liiga õnnelik saavutatud kohtumise kokkuleppe üle. Hiljem taipan oma rumalust ja kirun, kuid rumalusest areneb välja edasine tegevusstrateegia: kohtumine- see on püha eesmärk. Nii on võimalik minul kasutada käsi-jalgu ja aega enese väljendamiseks ning nägemisaistingut paremaks arusaamiseks. Teine pool võib omakorda paremini tajuda, kui tore ja toakaaslaseks kõlbulik ma olen .

Viie minuti pärast on mul kokkulepitud üks kohtumine järgmiseks päevaks ning üks kohtumine samaks õhtuks. Esimene kodu tekitab vaimustust ja seda kohta ma ei saa, sest peale minu on vaimustunuid nii 20 teist üliõpilast.

Kui aktiivselt suhelda, siis info levib ning õhtul viibingi juba teiste erasmuslaste seltsis. Sõlmin uusi tutvusi ja leian majutaja järgmiseks ööks koos varuvariantidega. Teisel päeval kõrv ja suu huugavad ning jalad jooksevad mööda linna ringi. Mõni kodu on mulle kohe avatud, mõnda vastust pean ootama päevi, mis tunduvad igavikena. Kolmandal päeval tunnen, et võiksin magada juba omas kodus. Nii juhtubki.

Väljavalitu on kesklinna 3-toaline korter koos 3 itaallase ja ühe hispaanlasega, kes esindavad oma kodumaid rohkem kui vääriliselt. Interjöör on päevinäinud ning itaallased on lõuna-itaallased: see kõik viitab kuu-üürile, mis üürike: 226 eurot. Käsiraha tuleb selle eest maksta aga priskelt ning lepingut kui sellist mina ei näe. Ei näe ka midagi muud, mis kinnitaks minu sissemakseid. Garantiiks on usk inimese headusesse ning lootus, et mul ei tule jagada kogemust „10 viisi, kuidas Itaalias tünga saada”.

Ruumid on avarad ja lae alla mahuks teine korrus. Koridoris on kaks diivanit, ühelt avaneb vaade seinasuurusele käsitööle Gandhist, teiselt televiisorile – need on vahelduva eduga okupeeritud meie külaliste ning kosmopoliitsete rändurite poolt. Käivad kõlakad, et siia mahuks ära ka hispaania keele klassiruum ning kitarrikool. Pesumasin on olemas enamikes üürikorterites, nii ka meil; samuti püüab laptop kinni ümberkaudsed wifi-lained.

Minu jagada on ruum eraldi vannitoaga. Tuba on möbleeritud, kuid minu kurvastuseks ei mahuta mõiste „mööbel” endasse voodiriideid – magan siiamaani oma magamiskotis, oodates odavaid laadapäevi. Laualambina kasutan punaseks võõbatud romantilist põrandalampi. Ovatsioone tekitavad paksud kivimüürid, mis summutavad endasse kogu kärarikka tänavapildi. Teisalt on ühes kivikastis elamine ühele eestlasele ütlemata kõle ja külm ja niiske, sest tubane päikesepaiste ei mahu kesklinna kõrgete seinte vahele (õnneks pidi siin nagunii palju sadama).

See kodu minetab suure edumaaga kõik teised minu võimalikud variandid. Kõrvale jääb voodi 3-kohalises toas kesklinna vales otsas, ülikoolilinnakust kaugel eemal. Loobuda aitab ka asjaolu, et leping oleks sõlmitud järgmise sügiseni ja varasema lahkumise korral jääks järglase otsimine minu õlule. Miinuse said sappa veel korter, mis asub kahtlases rajoonis linnamüürist väljaspool ning korterikaaslased, kes suitsetavad siseruumides.

Ja sina?

Minul tiksus kriitiline minut ja seepärast pidin otsustama kiirelt. Samas on ühe- või kahenädalane otsinguperiood normaalne. Ohtrad äraütlemised on normaalsed! Valik on kergem, kui tead täpselt, mida vajad. Välisüliõpilasele on oluline asupaik, sest kõik sündmused, eriti loengud, toimuvad enamasti kesklinnas ning perifeeria odav üür võib koos bussipiletiga lõpuks rohkem maksta kui pisut kallima üüriga tuba kesklinnas. Olulisim on ilmselt aga seltskond, kellega elad koos kõik järgnevad kuud. Kui nimetad ühe resideerumiseesmärgina uue võõrkeele valdamist, siis itaallastest korterikaaslased on kindla peale minek.

Ideaalse kodu leidmine võtab aega ja iga kodutuna veedetud päev kasvatab nii pinget kui väsimust. Teiselt poolt on see korterite külastamine omamoodi ekskursioon kohalikku ellu ning hea treening uues kodulinnas orienteerumiseks. Koduta ei jää keegi. Nii palju kui sina vajad kodu, vajab tühi kodu sind! Mida rohkem panustad oma otsingusse, seda rikastavam saab olema protsess ning rahulolu pakkuvam tulemus – ning ära unusta kuldreeglit! Dialoog on kõige algus.

In bocca al lupo! Õnn kaasa!

Autor: Nele Reial, Bologna

Pildid tegi Nele Bologna lugematutest korterikuulutustest peamiselt via Zamboni kandis, Bolognas. Suuremalt nägemiseks kliki pildil!

Gomorra – sõnad, mille eest surra

Minu uudishimu noore kirjaniku Roberto Saviano bestselleri “Gomorra” suhtes hakkas kasvama alles siis kui camorristid autorit surmaga ähvardama hakkasid.

Raamatu menu oli Itaalias plahvatanud märgatavalt varem, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema – pahatihti on bestsellerid lihtsalt pealetükkiva turunduse poolt õhku täis puhutud seebimullid. Olen itaalia kirjanduse suur austaja, aga selle parim osa jääb minu meelest 80ndatest aastatest ettepoole, jättes välja paar Alessandro Baricco ning Mauro Corona raamatut, olen viimasel ajal uudiskirjanduses järjepidevalt pettunud. Lisaks sellele on organiseeritud kuritegevuse kohta kirjutatud teoseid  siinmaal jalaga segada, üks täpsem ja põhjalikum kui teine. Milles võis järjekordne raamat samal teemal erineda kõigist eelnevatest? Ühesõnaga, alguses olin umbusklik.

Muidugi, juba enne, kui kuulsin, et Saviano peab liikuma ihukaitsega, sest tema loomingu pärast ei soovi teatud inimesed teda elusana näha, pidasin camorrat üheks ääretult jultunud ning külmavereliseks organisatsiooniks, kuid siiski jäi arusaamatuks, mis võis  nii hullusti riivata kirjasõnas neid, keda pole kunagi heidutanud isegi mitte riik oma karabinieeride, maffiakomisjonide ning politseiga?

Juhus pistis mulle tol hetkel „Gomorra” pihku ning jõudmata isegi tajuda raamatu ülesehitust või žanri, lummas Saviano omapärane stiil mind juba paari esimese leheküljega.

„Konteiner kiikus edasi-tagasi, kui kraana seda laeva kohal tõstis. Sprider, mehhanism, mis konteineri kraana külge haagib, ei suutnud liigutust vaos hoida. Ühtäkki avanesid halvastikinnitatud luugid ja hakkas sadama kümneid inimkehi. Tundusid olevat mannekeenid. Aga maapinda puudutades lõhkesid pead nagu need tõelised. Ja need olidki tõelised pead. Konteinerist langes mehi ja naisi. Ka mõni poisike. Surnud. Külmunud, hunnikus, üksteise otsas. Kõrvuti nagu heeringad karbis. Need olid hiinlased, kes kunagi ei sure. Igavesed inimesed, kelle dokumendid käest kätte käivad.”

Lühikesed laused, millest mõned isegi tegusõnata jäetud, ebareeglipärased, aga elus. Just see südametukse, mis annab kirjeldustele silmad ning elustab fakte põletava tundlikkusega, on minu jaoks „Gomorras” kõige hinnatavam ning väärtuslikum tegur. Teisiti poleks ta inimeste teadlikkust nii sügavasti ja sellises hiiglaslikus mastaabis vapustanud nii lokaalse nähtusega nagu camorra. Või õigemini: kuritegevuslikud organisatsioonid eksisteerivad tegelikult ju igal maal, aga brutaalse võimujanu – mis on igasuguse kuritegeliku deviatsiooni aluseks – nii teravalt lugeja teadvusesse toomiseks pakub just camorra ülimat piltlikkust. Sellest ka raamatu universaalne menu.

„Gomorra” on teekond. Reis läbi alasti sõnade absurdsesse maailma, kus kõik väärtused keerduvad pahupidi, kus hullumeelsus ning jõhkrus saab jõudu ümbritseva vaikimisest, alluvamentaliteedist ja resigneerumisest. Selle maailma elanikud nimetavad teda O´Sistema – lihtsalt „süsteem”, milles käib äri ja mis kindlustab ülalpidamist. Raamat algab „kaubast” – Hiinast saabunud konteineritest täis rõivaid, kotte, vihmavarje Naapoli sadamas ning lõpeb sellega, mis on „kaubast” tsükli lõpuks saanud – mürgised jäätmed Tuledemaal, paigas nimega Terra dei Fuochi. Seal vahepeal siis bosside mitmetahuline „ettevõtlus”, territooriumi täielik kontroll, mida kaitsevad kalašnikovid poisikeste käes. Peatükid, mis kõnelevad inimestest, kes elavad Süsteemi sees ja sellega õlakuti. Mõned tegelased on täis trööstimatut võimetustunnet, teised jälle näevad camorras oma leivaandjat, sest kuidagi peab ju ära elama. Kolmandad väidavad, et mingit camorrat ei eksisteeri, et tegemist on vaid teatud majandusliku süsteemiga, mis ei olegi tegelikult globaalse turu printsiipide helistikust väljas. Ka bosside doktriin põhineb liberismi tugisammastel – „vaba turg”, halastamatu konkurents ja lõpmatu laienemise püüe, arendatud oma värdjalikeima palgeni. Paradoksaalselt keskendub mu mõte just sellele viimasele mõttekäigule.

Gomorra on ühiskond, kus pole selget piiri selle vahel, mis on lubatud ja mida ei ole võimalik tolereerida, kus liiga tihti legaalne ulatab käe mittelegaalsele, sest äri peab ju käima ning pidurdamatu ahnus ja võimujanu nõuavad oma. Gomorra on mõttesüsteem, milles kapital ja kõik selle toitmiseks vajalik riisutakse kokku inimeste vere ja veel sündimata põlvkindade eluvõimalikkuse arvelt. Gomorra on maailm, kus noorte unistused mädanevad, kus inimlik kõnts dikteerib reegleid, kellegi õnnetusega üles ehitatud luksuses ning oma haige mõttemaailma jampslikkuses.

Saviano tõmbab mängu ka õitsva Kirde-Itaalia eesrindlikud ettevõtted, kes oma mürkjäätmed odava hinna eest Süsteemi prügitöötluse kätesse jätavad, näitab näpuga maailmakuulsate kõrgmoe firmade aplusele, kes õmblejale sandikopikaid makstes tahavad üha suuremat puhastulu taskusse toppida. Üks ilusamaid peatükke oli minu jaoks „Angelina Jolie”, kus peategelaseks kuldsete kätega rätsep Pasquale.

„Kui rääkis kangastest, sarnanes prohvetile. Poodides oli tähenärija, temaga polnud võimalik jalutada, jäi seisma iga vaateakna ees sõimates ülikonna lõiget, häbenedes õmbleja eest seelikumudeli pärast. Pasquale oli võimeline ära määrama püksipaari, kleidi, pintsaku eluea. Täpse pesude arvu, mida riie välja kannatas enne kui lõtvus.”

Kogu see andekus aga puruneb Süsteemi halastamatuses, jääb ilma lümfist, mis igast inimesest Inimese teeb – väärikusest. Pasquale meistriteosed, mille igasse millimeetrisse on ta endast parima õmmelnud, lähevad luksuslikesse universumitesse,dimensioonidesse, mis temasugustele vaestele kuraditele ei saa kunagi avanema. Aga Pasquale peab oma igapäevases põrgus muretsema mida homme oma kolmele lapsele söögilaua peale panna, sest tema osaks  on 600 eurot kuus, ei puhkust ega preemiat ega haigeks jäämise võimalust. Ebaõiglusel pole vaja sõnu, et sulle näkku paisata: “sei una merda, non vali niente” - “Oled sõnnik, mis pole midagi väärt”

„Kui on tehtud kõik, mis võimalik, kui andekus, oskused, meisterlikkus ja jõupingutused sulatatakse üheks teoks, üheks tegutsemisviisiks, kui kõik see ei muuda su elus mitte midagi, siis tuleb tahtmine kõhuli heita tühjuse peale, tühjuse sisse. Vaikselt haihtuda, lasta minutitel endast üle käia, vajuda sinna nagu mädasohu. Et enam mitte midagi teha. Et hingitseda. Ei midagi muud.”

Gomorra on mentaliteet, mis kära tegemata nullib su usu endasse, aga jätab raudketti jalgade ümber ning mõlkis leemekausi kongipõrandale. Et sul elu sees hoida, et sa oma hammasratta kohust täidaksid.

Saviano teost on väga raske liigitada, aga enam-vähem on jõutud ühistele arvamustele – kas romaniseeritud reportaaž või ajakirjanduslik romaan, uut žanri kutsutakse Itaalias nüüd romaan-reaalsuseks. Kindlasti võib Saviano raamatut nimetada rahutukstegevaks analüüsiks nähtustest, mis esmapilgul tundub meid mitte puudutavat. See on mõtisklus raha- ja kasvuhulluses majanduse kõikvõimsast positsioonist meie omavahel seotud ühiskonnas ja sellest, et võib-olla siiski sõltub nii midagi meie igapäevastest valikutest, meie söakast tahtest mitte ükskõikseks jääda.

Saviano julgus ei seisne mitte ainult camorristidele konkreetsete nimede ja nägude andmises, mitte ainult bosside psühholoogia paljastamises, vaid ka lugude sisse põimitud südamevalus inimeseks olemise vastutuse üle. On neid väärtusi, millest tuleb ärksalt küünte ja hammastega kinni hoida, et mitte ühtäkki end globaalse Gomorra seest leida.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Loe ka mida arvas endine politseinik Andres Anvelt

Loe ka mida kirjutas Oudekki siinsamas