You are currently browsing the monthly archive for september 2008.
Õhinal esitasid lapsed oma etendust, säravate silmadega ja täis lootus – ükskord me võidame niikuinii! Linnatänavatel hulkus tol päeval mõni üksik turist, keda kohalikud seirasid natukene tõrjuvate pilkudega – kui teil sel õhtul oma kohta ei ole, siis olge parem viisakalt kuskil baaris, pole siin midagi vaadata, see on meie pidu. Õhtusöögi kallale asuti koos, suurte laudade taga, mis olid seks puhuks kiriku ette välja tõstetud, sealsamas vesteldi, naerdi, aplodeeriti mööduvale linnamaratoni jooksjatele: loomulikult neile, kes esindasid just sinu contradat.
Mina elasin kaasa loomulikult nobil contrada del Nicchiole (nicchio tähendab tõlkes merekarpi), sellelesamale, kus ma praegu natukene aega elan ja mille lapsed selle lootust täis etenduse esitasid, tähistades jumalaema püha semptembris 2008. Contrada tähistab Sienas ühte linna osa, kuid toimib nagu omaette väikene vabariik: igal contradal on oma lipp, oma valitsus, oma muuseum, oma kirik, oma purskkaev. See viimane on eriti oluline laste sünnil, sest nagu vabariigile kohane, tuleb lapsed kodanikeks võtta ja niimoodi ristitakse uus liige contradasse purskkaevu veega – hüva vähemalt mõnel puhul – ja seotakse talle kaela contrada värvides rätik. Ka abiellumistseremoonia teevad Siena elanikud läbi kaks korda, üks on Itaalia riigi ees (ükskõik kas kiriklik või mitte), aga teine on omaenda contradas, mis tähistab sinu sidemeid just selle ees. Eri contradade vahelised abielud tekitavad suuri pingeid – kes kuhu peab kolima ning vahepeal tähistavad abielupaarid pühasid isegi eraldi, kumbki seal, kus ta sündinud on. Muide, contrada kodanikuks võib ka lihtsalt saada: kui sa kolid Sienasse, kui sa võtad omaks selle palio ümber keerleva jalgadega keskajas elu ja hakkad seda armastama, siis armastatakse sind vastu, või vähemalt nii nad ütlevad. Hingelt oma contradasse võid sa natukene kuuluda ka võõrsil elades.
Veel ühe märkuse korras: panka igal contradal ei ole – panku, päris Siena panku, on ainult üks: Banca Monte dei Paschi di Siena, see-eest on tegemist maailma vanima tegutseva pangaga: asutatud aastal 1472! Nagu Siena elanikud armastavad toonitada: kakskümmend aastat enne seda, kui Cristoforo Colombo avastas Ameerika. See pank mängib Siena elus olulist rolli, kuid see väärib omaette postitust, seega järgmine kord…
Contradad ise said alguse kuskil 14. sajandil, kus kolmele künkale – terzo di Città, terzo di Camollia ning terzo di San Martino – ehitatud Siena jagas need kolmandikud omakorda nii umbes 42 jupiks, 1555. aastal aga kaotab Siena oma iseseisvuse ja jääb Firenze valitsuse alla ning 1729. aastal Violante di Baviera vähendas contradade arvu 17-le ja fikseeris selle praegused piirid. Samuti fikseeritakse palio reeglid, niisugustena nagu need kehtivad tänapäevani.
Palio on Siena hing, see, millest igaüks osa saab, lapsed ja vanad, mehed ja naised, see, mille ümber siinne elu koondub. Lihtsalt kokku võttes on tegemist hobustevõiduajamisega, mis toimub piazza del campol, hobused sadulaid ei kanna, küll aga kannavad džokid keskaegset rõivastust. Kirjutades sõna “keskaegne” mu näpud klaviatuuril korra peatuvad – kas on õige seda üldse Sienast rääkides kasutada, sest see kõik on toimunud katkematult keskajast siiamaani, need kostüümid ei ole “turistile vaatamiseks”, iga Siena elanik võtab toimuvat sajaprotsendiliselt tõsiselt. Seega – lihtsalt kostüümid? Lihtsalt pidulik rõivastus?
Võistlus ise toimub kahel korral aastas: 2. juulil võisteldakse Palio della Madonna di Provenzanol ning 16. augustil Palio dell’Assuntal. Ühel aastal võistlevad 10 contradat: need 7, kes eelmisel aastal ei võistelnud ja veel 3, kes loositakse kuu aega enne võistlust. Nädalal enne võistlust kaetakse Piazza del Campo kivine jooksutrass liivaga, kolm päeva enne võistlust vaatab veterinaar üle hobused ning need jäävad contradasse elama. Contrada “president” priore, valitud oma kohale kõigi vähemalt 14-aastaste contradaiolide poolt, annab neljaks palio päevaks oma võimu üle capitano’le.
Kolm päeva enne võistlust algavad ka proovisõidud – kaks päevas, suur üldproov õhtul enne võistlust. Samal õhtul õnnistatakse kirikus palio sisse (chiesa di Provenzanos juulipaliol ja Duomos augusti omal) ning toimub pidulik õhtusöök. Kõrvalepõikena peab mainima, et nagu muudelgi hobusevõiduajamistel, on ka palios omajagu korruptsiooni, kus püütakse ära osta teiste contradade džokisid, et need ei võidaks. Džokid ei ole tavaliselt Sienast, need on professionaalid ning eelistatud on väikesed ja kõhnad sõitjad, tihti on nad pärit Sardiiniast, aga ka teistest linnadest, isegi teistest riikidest.
Palio päev algab kell seitse hommikul džokide missaga (messa del fantino) ning päris viimase prooviga (provaccia). Pärastlõunal viib iga contrada ka oma hobuse kirikusse õnnistamisele: “Va’ e torna vincitore” (mine ja naase võitjana), toimub ka pidul rongkäik, kostüümides ja lippudega. Helisevad Torre del Mangia kellad – pealtvaatajate ligipääs piazza del Campole on avatud ning kiiresti täitub platsi keskosa inimestega, sissepääs on kõigile tasuta, see on ilmne, sest palio, see on nagu õhk, mille hingamise eest ei saa raha võtta (jah, kui sa tahad mõne maja rõdult vaadata, siis selle eest peab küll maksma). Mõned inimesed on veetnud loomulikult öögi piazza del Campol, ikka selleks, et paremat kohta saada, tullakse tunde varem, et hõivata siis koht kuskil rahvasumma sees.
Ja kuigi palio on eelkõige Siena enda elanikele mõeldud, siis kannab RAI seda ikka ühel oma kanalil otse üle, kommenteerides niisama tuliselt nagu jalgpallivõistlust või vormel 1-te. Muide start antakse alles siis, kui kõik hobused on kenasti reas, aga see kohtade otsimine ja üksteise puksimine võtab mõnikord tunde, seega stardikellaaega lihtsalt ei ole. Võistlus ise kestab kolm ringi Campol, see on umbes üks minut ja 15 sekundit, aga contradade kodanikud jõuavad emotsioonidest hulluda, ka siis kui nad vaatavad seda nurga tagant või kodus televiisorist – mäletan RAI tegi kunagi intervjuu mehega, kes oli televiisori ees kaasa elades oma achilleuse kõõluse rebestanud…
Võitja saab auhinnaks palio (maalitud siidist väike lipp) ja suundub kirikusse madonnat tänama, võitja päralt on loomulikult Duomo.
Kõige olulisem, nagu teistegi spordialade puhul, on siin loomulikult võit, seneeslased (senesi, nagu Siena elanikke itaalia keeles tähistatakse) ütlevad “kui sa ei võida paliot, siis sa kaotad”, teisi ja kolmandaid kohti ei ole. Kuid tähtsuselt järgmine asi on see, et sinu vaenlane ei võidaks: kõigil contradadel on oma sõber-contradad ja vaenlas-contradad, ja hoidku selle eest, kui vaenlane võidab. Üks minu professior kirjeldas lugu kolleegist, kelle abikaasa päritolucontrada vaenlascontrada võitis eelmisel aastal palio ja see – intelligentne ja haritud ülikooliprofessor – pani mitu päeva järjest mehe supi sisse kõhulahtistit, et teda narritada ja alandada. Sõbercontrada võitu tähistatakse loomulikult koos nendega ja suurejooneliselt. Muide, kui ühel contradal õnnestub võita mõlead paliod samal suvel, siis nimetatakse seda “fare il cappotto” – mantlit tegema. Sel puhul võib Siena kivistel suvekuumusest õhkavail tänavail näha inimesi, kes liiguvad ringi suurtes mantlites, ikka oma contrada võidu auks. Tähistamine jätkub peaaegu kogu septembri jooksul ja siis hakatakse valmistuma järgmiseks aastaks – peaaegu igal õhtul kogunevad mõned contrada kodanikud ühisruumidesse, et mingit sorti ettevalmistusi teha.
See kõik on Siena liitnud äärmiselt kogukondlikuks paigaks, mille tulemusena on tegemist ühe Itaalia kõige väiksema kuritegevusega kohaga, kus on isegi Itaalia kohta väga tugev “naabrivalve”, kõik teavad kõigist kõike (koos ka oma negatiivsete omadustega). Siena katustel ei ole ühtegi televiisoriantenni, sest see rikuks linna keskaegse välimuse (kõigil on kaabel, sest Siena ei taha mitte “tagasi puu otsa”, aga traditsioone progressiga siduda) ning teoreetiliselt oli see esimene linn Itaalias, mis keelas mootorsõidukite sisenemise ajaloolisse kesklinna. Praktiliselt tähendab see seda, et Piazza del Campol ja paaril sellega paralleelsel tänaval tõesti autosid ei liigu, muud tänavad on aga kõikvõimalikke erilubadega sõiduvahendeid täis.
Kuid siiski on see linn ilma kraanade ja tsemendita, see on linn, kus kaks sammu pärast müüre ongi hiiglaslik puu- ja juurviljaaed (mis tõsi küll, tänapäeval enam tervet linna ära ei toida, iseteeninduskassadega conad on meil ka, ehkki väike ja ajaloohõnguga maja keldrikorrusel). Palio ei ole ka ainus võistlus, seesama alguses mainitud lasteetendus läks hindamisele kõikide contradade esindajatest kokku pandud žürii poolt – ja hurraa, selle võitis Nicchio, “minu” contrada! Nicchio eelmine paliovõit oli aastal 1998. ja kuigi ma – olles siinsest elust vaimustuses – jään siiski Emilia-Romagna elanikuks, tean ma, mida ma 2. juulil 2009. teen ja kellele pöialt hoian. Loodan, et see siiras vaimustus leevendab sienalaste silmis ka minu hulljulgust see artikkel kirjutada, sest tegelikult neile väga ei meeldi, kui võõramaalased paliost räägivad.
Autor: Oudekki Loone, Nicchio, Siena
Kes mäletab, millal viimati mõisteti Euroopas kohut kellegi üle ühe riigipea solvamise pärast? Täpsustan: solvangu all mõistetakse ühe koomiku satiirilist kujutluspilti ühe teise riigi juhist, keda põrgus homoseksuaalsed kuradid kiusavad. Võib-olla poleks asja suure kella külle pandudki, kui tegemist ei oleks olnud jumalakartliku Itaaliaga, liiga populaarse rahvalikult otsese ütlemisega näitlejanna Sabina Guzzantiga ning kui kõneallolev riigipea poleks Joseph Ratzinger.
Uudis, et Procura di Roma palub Justiitsministrilt nõusolekut kohtuasja algatamiseks Guzzanti vastu, jõuab lehtedesse 11.septembril, kaks kuud pärast taunitud ja poriga visatud piazza Navona meeleavaldust (mis rahvusvahelises meedias suurt vastukaja ei leidnud). Selle rahvakogunemise põhiteemaks oli Berlusconi valitsuse legaalsust ning Itaalia konstitutsiooni jalge alla tallavad seadused. Paljude sõnavõtjate hulgas protesteeris Sabina Guzzanti Vatikani lahke ja aktiivse toetuse vastu Berlusconile ning liig agara sekkumise vastu Itaalia riigi siseasjadesse.
Paavst igapäevas
Tahan selgitada, kui palju kaaluvad tegelikult paavsti sõnad Itaalia perekonna-, haridus- ning sotsiaalpoliitikas ja seega ilmalike igapäevases elus.
Kui paavst väidab, et elu tuleb kaitsta alates viljastumisest, siis praktikas tähendab see seda, et poliitikud hakkavad isuga jälle abordiseaduse kallale, mis kaitseb põhiliselt ilmalike naiste õigusi. Katoliiklased on ju vabad aborti mitte tegema, aga ilmalikele PEAB olema see õigus garanteeritud!
Kui paavst ütleb, et ainult jumal otsustab inimese elu üle, siis praktikas tähendab see seda, et ka ilmalikel tehakse võimatuks lõpetada kunstlik sundtoitumine aastakümneid taastumatus koomas vegeteerimise puhul.
Kui paavst rõhutab traditsionaalse perekonna tähtsust, siis praktikas on see lahtine uks sallimatuse õhkkonnale homoseksuaalide suhtes, mis vägivaldseid indiviide äärmuslikele tegudele viivad.
Kui paavst lausub, et kool ei ole mitte ainul teadmised, vaid ka eetika ja religioon, siis praktikas tähendab see toetust katoliiklikele koolidele riigikassast, mis ka ilmalike taskust välja läheb, Vatikan poolt määratud usuõpetajaid riigikoolides ning mõnes regioonis (Veneto) tahetakse usutunde isegi kohustuslikuks teha.
Vabadus protestida
Sabina Guzzanti peab seda kõike liiaks. Need on ta sõnad 8. juuli piazza Navonal:
„Tänu Morattile (eelmise Berlusconi valitsuse haridusminister) saab 20 aasta pärast itaalia riigikoolis olema 30% õpetajaid, kes on Vatikani poolt välja valitud. Aga need 20 aastat peavad alles möödma minema ja 20 aasta pärast on Ratzinger surnud ja läheb sinna, kuhu ta minema peab – põrgusse, kus teda kiusavad kuradid-gayd, aktiivsed, mitte passiivsed.”
Needasamad sõnad rikuvad kriminaalkoodeksi paragrahvi 278, mis ütleb, et solvang Vabariigi presidendi aule või prestiižile toob endaga kaas 1 – 5 aastase vanglakaristuse. Ratzinger ei ole muidugi Vabariigi president, aga Lateraani kokkulepe 8. paragrahv Vatikani ja Itaalia vahel, millele kirjutas alla 1929 aastal Benito Mussolini, võrdsustab paavsti, „püha ja puutumatu” ning presidendi. Siiamaani pole seda pragrahvi tühistatud, aga samas pole seda ka kunagi rakendatud. Sabina sõnade kohaselt oleks tema süüdimõistmine tõendiks, et praegune valitsus on fašismimeelne ja üritab ellu viia progressiivset ja nende meelest valutut diktatuuri. Otsus, kas kohtuasi saab alguse või mitte, on Justiitsminister Alfano kätes.
Sabina isa, Paolo Guzzanti, parlamentäär PdL (Popolo della Libertà) ridades, ütleb: „Oleme täiesti keskajas. Ma ei jaga Sabina arvamust Ratzingerist, aga kuna pooldan inimeste õigust joonistatda karistamatult karikatuure Muhamedist või ütelda, laulda, kivisse tahuda või avaldada ükskõik mida. Olen solvamiskuriteo vastu ükskõik kelle-mille suhtes, välja arvatud vabariiklik demokraatia”
Antonio Di Pietro (IdV: Italia dei Valori): „Paavsti tõelised solvajad on mõrvarid, korruptandid ja vägistajad. Oleme kindlad, et uurimine lõpeb Sabina Guzzanti õigeksmõistmisega, sest ta kasutas lihtsalt oma konstitustioonilist õigust vaba mõtte avaldamisele.”
Tugevaid sõnu kasutas Guzzanti ka võrdsete õiguste ministri ja endise showtüdruku Mara Carfagna vastu, häbenedes itaallannana, et ministrikoht on saavutatud tänu seksuaalsuhetele Berlusconiga. Aga uurimist ei alustatud, kuna minister loobus kohtussekaebamisest. Kohtuasja ei algatata ka Beppe Grillo vastu, keda esialgu süüdistati rünnakutus president Napolitano vastu, kes Grillo arvates oma ametikohal liiga passiivne on.
Huvitav on muidugi kõige selle juures, et kriminaalkoodeksi sama paragrahvi peaks tegelikult ka rakendama meie reformiminister Umberto Bossi puhul, kes on lubanud Itaalia lipuga tagumikku pühkida ning igal võimalikul juhul keskmist sõrme näitab, küll Vabariigile, küll nõrgameelselt samale Rooma valitsusele, mille minister ta ise on.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Igaüks, kes Itaalia muusikale natuke sügavama pilguga läheneb, ei saa temast ei üle ega ümber. Teda on nimetatud Itaalia biitliteks, kerge muusika Caravaggioks. Mees, kes uuendas siinse muusika sisu ja vormi, eksperimenteeris, otsis ning lõhkus kaanoneid. Täna pole ühtegi itaallast, kes teda ei meenutaks. Kümme aastat on möödunud ta surmast, aga ta looming on täie elu ja tervise juures, sest mingil salapärasel moel suutis just tema tabada midagi väga sügavat, mis on kõigi itaallaste südames, vaatamata klassist, vaatamata soost, vaatamata poliitilistest veendumustest. Ma räägin muidugi mehest nimega Lucio Battisti.
Väikest kasvu, tumeda krässus kahupeaga, lahutamatu kaelaseotud rätiga, mahutas ta endasse vastandlikke omadusi – tagasihoidlik, teistest eemalehoidev, aga ääretult enesekindel, vahetu inspiratsiooni jünger, kes pidas tähtsaks professionaalset tehnikat ning „käsitööoskust”. Võimatu on Battisti osatähtsust Itaalia muusikas ülehinnata. Mees, kes „importis” maailma muusikapanoraamist rütme ning vorme ja süstis sinna itaalia meloodia ning tundelaadi: kunagi ennast kordamata, kunagi rutiini langemata.
Teda ei liigitata tavaliselt cantautore´de alla. Battisti laulis küll enda loodud laule, aga muusikast mitte vähem tähelepanuväärsemate tekstide autoriks oli tuntud luuletaja Mogol (Giulio Rapetti). Nende kahe artisti koostööst sündis omapärane, jäljendamatu alkeemia, mis kedagi ükskõikseks ei jätnud ning mis kolleegidele lati väga kõrgele asetas. Renato Zero meenutab:” Alati, kui ilmus Battisti uus LP, pidime kõvasti pingutama, et mingit läbilöögišanssi saada ja et mitte silmi maha lüüa. See oli selline mõõdupuu, mis ütles: “vietato fare cazzate” (nõmedused keelatud). Imeliselt viljakatel aastatel 1969-1971 lõid Battisti ja Mogol sädemeid, parima kerge muusika tulevärgi. Sündisid „Acqua azurra, acqua chiara”, „Un´avventura”, “Non è Francesca“, “Mi ritorni in mente”, “La canzone del sole”, „Emozioni”, „Eppur mi son scordato di te”, üks ilusam kui teine.
Hämmastav on ka nendest lauludest õhkuv seletamatu jõud, tuhmumatu. Lõppude lõpuks on ju 40 aastat mööda läinud, aga kui vaatad vanu TV ülesvõtteid, siis avastad ona suureks imestuseks, et need on suurepärasemad, veelgi paremad, kui sa neid mäletasid.
70ndad olid Itaalias tõeliselt kuumad ja keerulised. Aeg, kus kõigil oli oma poliitiline positsioon, sest teisiti polnud võimalik. Partito Comunista kogus rohkem hääli kui Democrazia Cristiana ja see oli signaaliks, et algasid tänavarahutused, vägivald ning relvastatud võitlus. Valitsused sündisid ja langesid, taga aitamas terrorism, mis olid osa nö. „pingepoliitikast” ja mis viisid veresaunadeni alates 1969 aasta piazza Fontanast Milaanos ning lõpetades 1980 aasta Bologna raudteejaamaga. Loomulikult ei saanud toimuvast kõrvale jääda artistid nagu Francesco De Gregori, Francesco Guccini, Antonello Venditti. Ainsaks erandiks Battisti, aga tegemist polnud mitte osavõtmatusega. Battisti maailm koosnes ainuüksi muusikast, ebaharilik itaallane, kes ka oma eraelus ei kõnelenud kunagi ei poliitikast ega jalgpallist, isegi mitte naistest. Tema lauludes on inimese elu, mis koosneb lihtsatest emotsioonidest, kahtlustest ja valudest, rõõmudest ja mälestustest.
Ometigi tuli tal läbi elada needus, mis teda ilma igasuguse tõepõhjata „fašistlikuks” lauljaks etiketeeris. Tollal oli see rängeim tempel, mis saadi külge lüüa. Õnneks ületas ta artistlik võimekus ning geniaalsus ka selle barjääri. Kes äärmiselt üksildast Battistit isiklikult tundis, arvas, et võib-olla olid ta poliitilised vaated lähedased radikaalidele (kes 70ndatel abielulahutuse ja abordiõiguse eest lahingut pidasid), aga võib-olla oli see lihtsalt… tema oma asi.
Tänu Lucio Battistile toimus itaalia muusikas veel üks väike revolutsioon. Ta oli esimene, kes mõistis (Bob Dylani eeskujul), et oluline pole mitte laulda, vaid suhelda. Tema hääl oli keskpärane, väike ja kõlatu, aga selle eest on kogu ta olemuses laeng, mis on siiamaani ta loomingu patareiks. Battisti tegi tee lahti oma järeltulijatele, kes talle sarnaselt on osanud oma puudustest ja piiridest eelised teha, nagu Vasco Rossi, Zucchero või Franco Battiato.
Statistika järgi on Lucio Battisti tänaseni itaalia kõige enam esitatud autor. Alates 1998st (surmaasta) on ta laulud teeninud 500 miljonit eurot autoriõigusi. Kindlalt esikohal „Un´avventura”, kohe järgi „Canzone del sole”.Kui suvalisel sõpradevahelisel koosolemisel ilmub äkki välja kitarr, siis on lauldakse sajaprotsendilise kindlusega mõnda tema laulu. Kõigepealt meenub alati Battisti, seejärel Fabrizio De André.
Lucio Battisti tõmbus avalikust elust eemale 1976. Mõned ütlevad, et seda segaste poliitliste aegade tõttu, mida ta oma artistliku elunägemusega kokku ei suutnud sobitada ning tänu oma endassetõmbunud iseloomule. Mõned põhjendavad lavalt eemaldumist ainuüksi tervise halvenemisega. Teisest küljest hakkas ammenduma ka kunstlik klapp Mogoliga, mis 1980 lõplikult katkes. Ilmuvad veel mõned plaadid, kus tekstid Pasquale Panellalt, aga imed enam ei kordu.
9.septembril 1998 sureb 55 aastane Lucio Battisti Milaanos San Paolo haiglas pärast pikka haiguseperioodi. Itaalia kerge muusika kõigi aegade müütilisem kuju maetakse Molteni surnuaiale ning matustele lubatakse ainult 20 lähedast ja sõpra, rangelt nimekirja alusel.
Toon ära ühe noore tütarlapse kommentaari You Tube´ist Battisti – Mina ajaloolisele duettile: ” Kui Lucio suri, olin väike, nii umbes 12 aastane. Mäletan, et mu vanemad kuulsid uudist raadiost ning olid vapustatud . Kui ma neilt küsisin, mis on juhtunud, vastatsid nad: „Battisti on surnud.”. „Mis see mulle korda läheb,” ütlesin mina. Isa seletas:”Kui saad suuremaks, kuula ta laule. Siis mõistad, keda enam pole.” Ma ei oodanud suureks kasvamist. Järgmisel päeval kuulasin ta kassetti ning tundsin häbi oma sõnade pärast. Lucio, anna mulle andeks.”
Siin on video kahe muusikahiiglase duettist – Battisti ja Mina, geenius ja diiva. Jätan sinnapaika sõnad ning lasen lendu võrreldamatud Emotsioonid
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Viimased kommentaarid