Sõda prügi pärast

Eile oli härra Berlusconi taas Napolis ja andis koos prügikatastroofi komisjoni esimehe Guido Bertolasoga pressikonverentsi. Hakatuseks küsisid ajakirjanikud Bertolasolt, mis on saanud Chiaiano planeeritavast prügiladestuspaigast, mille ümber on viimasel nädalal palju teravaid kokkupõrkeid olnud. “Meie tehniline hindamiskomisjon töötab seal, me ei tea veel mingeid otsuseid, ei ole mõtet selle ümber nii palju keerutada, infot pole, me ei oska ütelda”, ütles Bertolaso. Viie minuti pärast esitati sama küsimus härra peaminister Berlusconile, kes vastas: “aga muidugi tuleb Chaianiosse prügihoidla ning see saab olema sõjaväe kaitse all, nii et keegi sinna ligi ei pääse”.

Ametlikel andmetel vedeleb Campania regioonis laiali umbes 50 000 tonni koristamata prügi, sellest 5000 tonni linnatänavatel, prügi mädaneb, seal elavad rotid ja putukad, roiskumisel lenduvad ka inimesele ohtlikud ained. Campania elanikud muigavad selle peale ja leiavad, et reaalselt on prügi kordi rohkem. Tervisekaitsespetsialistid kinnitavad, et prügi tõttu on Campania on juba praegu kõrgenenud vähiriskiga ala. See prügiladu on pannud ka Euroopa Liidu viima Itaalia kohtusse, sest probleemi ei lahendata piisavalt kiiresti ning efektiivselt: kui Euroopa Kohus otsustab, et Itaalia on rikkunud EL-i prügiseadusi, siis ootab teda kopsakas trahv, mille, nagu ikka, tasuvad maksumaksjad.

Miks see prügi seal on?

Prügiäri toob uskumatult suuri kasumeid, eriti aga prügipõletite ehitajatele. Prügipõletid nimelt põletavad tuhaks mille iganes: alates ohtlikest jäätmetest kuni inimkehadeni. Seega, kui keegi tahab vabaneda millest iganes, siis on ta põletite ehitajale valmis maksma igasuguseid summasid. Samuti toodab prügipõletamine elektrit ja soojust – ning valitsus finantseeribki prügipõleteid rahast, mis on ette nähtud taastuvenergiatele. EL on leidnud, et norm, mis seda võimaldab, on EL seaduste vastane ning Itaalia – makumaksjad – juba maksavad seetõttu trahve. Prügi põletamisel tekivad vältimatult aga ohtlikud dioksiinid ning kõrgenenud vähirisk, seetõttu ei taha muidugi keegi, et prügipõleti oleks nende õues. Mitmed kodanikeühendused, eesotsas Beppe Grilloga, on saavutanud üla maa prügipõletite sulgemist ja üleminekut prügi kogumisele ukselt-uksele, sorteerimise ja taaskasutamise süsteemile, mis on odavam ning ohutum. Prügipõletiomanike ring on küllalt väike ja nad on tihedalt seotud poliitilise võimuga, näiteks Napoli prügimajandusega seotud institutsioonid on PD käes – seega, mis oleks parem, kui luua üks katastroof, mille vastus oleks “prügipõleti”? Kuna ka prügipõleti jäätmed, mürgine tuhk, tuleb kuhugi matta ja prügi kuni põletite ehitamiseni kusagil hoida, siis eelmine valitsus otsis lisaks põletiehitamisplaanidele ka mõned ladestamispaigad: näiteks rahvusparkides või viljapõldude lähistel. Rahva protestid viisid lõpuks erakorraliste valimisteni ja nüüd on meil lihtsalt võimul teine partei, kes üritab sedasama poliitikat ellu viia, ainult jõhkramalt.

Mida Berlusconi teeb?

Guido Bertolaso, tollane Protezione Civile juht, nimetati prügikatastroofiga tegelevaks Commissario straordinario’ks juba endise valitsuse ajal härra Prodi poolt ning just tema sulest pärinevad ideed avada prügihoidlad neis looduslikelt olulistes kohtades. Tolleagne keskkonnaminister Alfonso Pecorario Scanio (Federazione dei Verdi, rohelised, keda nüüd enam parlamendis pole) ründas seda plaani teravalt ning sundis Bertolaso tagasi astuma. Uus valitsus kinnitas ta aga uuesti ametisse ja Bertolaso tuli taas välja 10 planeeritava prügiladestuspaigaga (2 iga Campania provintsi kohta), mis on täpselt neissamades kohtades.

Berlusconi võttis mai keskel vastu dekreedi, mille kohaselt on prügihoidlad militaartsoonid ega kuulu magistraatide jurisdiktsiooni alla, kohalikud tervisekaitsespetsialistidel on ligipääs keelatud, neid valvab sõjavägi, kedagi juurde ei lasta. Kõik prügiteemalised uurimised on antud eksklusiivselt Procura Nazionale Antimafia kätte, mis tähendab seda, et kõiki hindamisi ja sobivuseuuringuid tuleb alustada jälle algusest.

Loomulikult hakkasid kohalikud taas protestima, ning toimusid väga teravad kokkupõrked rahva ja politsei vahel – kõige jõhkramad Chiaianos, kus inimesed blokeerisid teed, nõudes muuhulgas ka kohalike ekpertide kaasamist hindamisprotsessi. Kõik parlamendiparteid kirjeldasid inimesi barbaarlastena, kellele camorra maksab protestimise eest ja kes lükkasid endi ette vanu inimesi inimkilpidena. See kõik ei vasta tõele, kuigi politsei tõepoolest peksis ka vanemaid inimesi (ja ka vähemalt kaheksa politseinikku sai viga). Meedia astus peaaegu eranditult poliitikute poolele, valades avalikkuse üle ka suure prügipõletite kampaaniaga – ärgem unustagem, et “kriisi” algpõhjus on eelkõige prügipõleti-äri – sellele lisandusid kiidulaulud tuumaenergiale ning Messina sillale. Kuid vaatamata meediale suutsid kohalikud kodanikeühendused panna Bertolaso sammu tagasi astuma ning too kaasas ka kohalikke eksperte komisjoni, mis hindab paikade sobivust 700 000 tonni prügi hoidmiseks. Teeblokaadid eemaldati ja komisjon hakkas tööle.

27. mail arreteeriti Napolis 25 Commissariato straordinario per l’emergenza rifiuti in Campania (Campania prügikatastroofi erikomisjoni) ametnikku – praktiliselt kõik juhtivad liikmed -, nende hulgas ka Marta Di Gennaro, Bertolaso parema käe, kes tabati väga kompromiteerivatelt telefonikõnedelt. Arreteeritute telefonikõned kinnitavad näiteks seda, et prügi ei töödelda seaduste kohaselt, kõikvõimalikud mürgised jäätmed segatakse tavaprügi sisse, et Saksamaale (kus juba aastaid põletatakse ja sorteeritakse osa Napoli prügist) viiakse ka illegaalset prügi, ja Euroopa Liidu ja Itaalia raha, mis on ette nähtud prügi puhastamiseks ning ümbertöötlemiseks tõstetakse ümber mujale, rõhutatakse, et komisjoniliikmed peavad avalikkusele valetama ja ninapidi vedama tädimaalidest (cafone) kohalikke administraatoreid ning komisjoniliikmeid jne jne. Berlusconil on juba valmimas uus dekreet, keelamaks ajalehtedel avaldada igasugust infot uurimise kohta ja telefonikõnede transkripte.

Erafirma, mis omab Chiaiano prügitöötlemispaika – Gruppo Impregilo – on suur rahvusvaheline kompanii, mida omavad muuhulgas Fiat, Benetton, Mediobanca (üks suurimaid Itaalia investeerimispanku), kes juba 1999. aastast hakkas ostma paiku töötlemata prügi hoidmiseks “provisoorselt”, astudes tehingutesse camorraga. Mida rohkem ladestab firma töödeldud prügi, seda suurem on tema kasum. Nüüd kui kogu sissetulev prügi esitada “töödelduna”, siis on kasum ilmselt kõige suurem, sest midagi ei ole taaskasutusse läinud. Kuni sissetulev prügi pole sorteeritud, seni on üliraske või võimatu kontrollida, kas reaalselt on firma sellega midagi teinud – seepärast ollaksegi nii teravalt prügi tekkekohas sorteerimise ja porta-a-porta prügikogumissüsteemi vastu.

Ja edasi?

Lahenduseks peaks hakatuseks arreteerima Impregilo omanikud, kes seda äri toetavad, neid toetavad poliitikud, ametnikud jne jne., andma kohtu alla ja andma prügihoiustamise mingi täiesti uue struktuuri kätte, kehtestades mujal Itaalias end efektiivsena tõestanud prügi eraldikogumissüsteemi. Reaalselt tähendab niisugune stsenaarium poliitilise eliidi massilist kohtu alla andmist ning ma arvan, et keegi meist ei usu selle võimalikusse hetkel (pikas perspektiivis on igasugused asjad võimalikud). Mainitud isikud mõistavad kõik seda asjaolu muidugi väga hästi ja seepärast ongi “uurivale komisjonile” ilmselgelt antud range soovitus Bertolaso esitatud paigad kinnitada ning nagu näha, ei vaevu härra Berlusconi seda isegi varjama. Kohe on ju kohale jõudmas võimas probleemide lahendaja: kindral Suvi, mis on Itaalias sama ülimuslik kui Venemaal kindral Talv.

Niipea kui ilm läheb tõeliselt kuumaks, siis hakkab prügi võimatult haisema, rotte saab olema miljoneid ja kärbseid lugematu arv. See muudab elu võimatuks ning inimesed annavad alla võitluses oma loodusparkide ja toidupõldude eest ning nõustuvad uute prügilate avamisega. Kuid seda kavalat plaani võib rikkuda üks nähtus, nimelt Berlusconi ette-ennustamatu ja suur ego, sest ta tahab tulemusi kohe ja kiiresti ning võib hakata rabistama ning kohtunikke ründama. Juba praegu on kohtunikud palunud Itaalia magistratuuri enese üle valitsevat organit Consiglio superiore della magistratura nimetada Berlusconi dekreet prügikatastroofist (emergenza rifiuti) põhiseadusvastaseks. Kuigi meedia loobib kohtunikke poriga (“kohtunikud takistavad valitsust läbi viimast geniaalset kava prügiolukorra lahendamiseks” jne) võib karmimate sammude puhul võitlus õigussüsteemiga võib aga lükata prügiprobleemi käsitlemise sootuks uutele radadele.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Sõnavabadus pani nördima

Me ei ole alati olnud niisugused. Kui vaatame nimekirja meie riigimeestest läbi aja, siis näeme seal nimesid nagu De Gasperi, Einaudi, De Nicola, Merzagora, Pertini, Nenni, Parri, Fanfani, etc etc Lähme seda nimekirja pidi allapoole ja seal lõpus on järsku – Schifani. Jah, meie poliitikas on üks “uus ja originaalne element”: tähtsuselt teine kõrgeim ametikoht riigis – Schifani! Küsin endalt, kes tuleb pärast teda selle allakäiguparaboolis… Hallitus ilmselt, võib-olla vihmauss?

Nii vastas ajakirjanik Marco Travaglio 10. mail õhtul riigitelevisiooni RAI kolmandal kanalil otsesaates “Che tempo che fa” saatejuhi Fabio Fazio küsimusele kas tema meelest on poliitikas mingi uus element, mis ei ole lihtsalt tavapärane muutus vaid midagi originaalset, mis tuleneb otseselt meie praegusest ajast. Travaglio huviobjektiks on alati olnud poliitikute finantsiline tegevus ning “majanduslikud” sõprused ning oma sarkastilise muige ja külma ja lõikava hoiakuga esile kutsunud ohjeldamatuid vihapurskeid, sest tema relvaks on tõde. Tõde, ütleb vanarahvas, võib väga haiget teha. Sellest ongi ilmselt tingitud halvasti vaos hoitud vaenureaktsioonid.

10. mai saates püüab Fabio Fazio küll Travagliole tsipa närviliselt vahele segada kohe kui Schifani nime kuuleb, kuid ei suuda Travagliot peatada. Lisaks aplodeerib Travagliole stuudios olev publik pikalt ja põhjalikult, Travaglio naeratab rahulolevalt ning Fazio vaatab piinlikult kõrvale ning täidab oma saatejuhi kohuse väites, et ta isiklikult ei ole nõus Travaglio arvamustega. Travaglio noogutab külma rahuga: “Hallitusest tehakse penitsiliini, hallitus on vähemalt kasulik, seega see oli vale näide” Naer ja aplausid stuudios korduvad, sealt läheb intervjuu edasi teemal, kes määrab uudiste tähtsusjärjekorra itaalia meedikanalites. “Poliitikud,” vastab Travaglio, seletades, et uudised valib eelkõige televisioon, ajalehed vaid reageerivad järgmisel päeval sellele, mis teles olnud on, seega uudiseid otsustavad need, kes kontrollivad televisiooni. “Ajakirjanikel, jätkab Travaglio, “(kuivõrd võimuteenrid mõned meist ka ei oleks) siiski eksisteerib uudisväärtuse tunnetus./…/ Kuid kui üldtendents poliitikas on kokkuleppe kliima valitsuse ja opositsiooni vahel, siis uudis “Schifanil on olnud mafioosodest sõbrad” jääb tahaplaanile, sest seda uudist ei taha näha ega esitada ei parem- ega vasakpoolsed ./…/See on dramaatline, ka opositsioon ei taha, et sellest räägitakse.

Põrnikas sipelgapesas

Siitkohast hakkavadki kõik nördima. Avalik arvamus nördib Itaalias tihtipeale, sest põhjust on selleks alati küllaga, aga seekord lisandub siia omapärane asjaolu, et igaühel on sama vahejuhtumi pärast nördimuseks isemoodi alus. Perspektiiv muutub olenevalt sellest, milline on vaatluspaik: kas lihtrahvalik känd või sametine tugitool. Sellest taaskord järeldus, et universaalseid väärtusi ei eksisteeri. Tõde on moest väljas, kartaagolaste värk.

Nördib RAI peadirektor Claudio Cappon: “Lubamatu episood, käitumine, millele ei saa vabandust leida. Travaglio suhtes võetakse ette administratiivabinõud. Dissociazione RAI nimel, kõrgeimad austusavaldused Senati presidendile Renato Schifanile”

Anna Finocchiaro (PD): “Leian, et on lubamatu esitada niivõrd tõsiseid süüdistusi, ilma andmata võimalust vastuväitele.”

Altero Matteoli (Infratsruktuuri- ja transpordiminister, AN): “Travaglio rünnak on häbematu tagaselja antud hoop”

Muidugi peakangelane Schifani, kes ajakirjaniku laimamise pärast kohtusse annab: “Tegemist on tähtsusetute ja manipuleeritud faktide, mis ei ole väärt seda, et kahtlusi tekitada. Keegi tahab ilmselt saboteerida dialoogi õhkkonda, mille tähe all uus legislatuur alustas.”

Kõige omapärasem asi on siinjuures fakt, et Schifani sõprus maffiaga ei ole kellelegi mingi uudis!

1979. aastal oli Renato Schifani kindlustusmaaklerite ühistu „Sicula Brokers” üks asutajatest, võttes enda peale ka selle juhtimise. Ühistus olid osalisteks endine regionaalminister Enrico La Loggia, Benny D’Agostino, Giuseppe Lombardo ja Nino Mandalà. Benny D´Agostino arreteeriti 1997 a. koostöö eest maffiaga ning mõisteti ka süüdi, sama saatuse osaliseks sai 1998. aastaö Nino Mandalà, kellel mõisteti 8 aastase vanglakaristust. Nimekirja lisame ka Giuseppe Lombardo, krediidiasutuse Satris president, kelle osalisteks ja kaastöötajateks kaks “aumeest” Nino Salemi ning Ignazio Salvo, arreteeritud 1984. tuntuima maffiavastase magistraadi Giovanni Falcone poolt. Neid fakte on ka õige mitmes raamatus läbi lahatud.

Selline on tõde: Schifanil on olnud suhteid mafioosodega, kes on süüdi mõistetud. Punkt. Siitmaalt hakkab minu ja paljude mu kaasmaalaste kännuperspektiivis nördimus – mitmeid meist võtavad sõna veebis, raadios, …

Travaglio ja kohus

Kohtuskäimisega on Marco Travaglio harjunud. Keskendudes põhiliselt justiitskroonikale, maffia ning korruptsiooni teemadele, poliitika ja suurmajanduse sidemetele, on see praktiliselt vältimatu. Travaglio teravad ütlused ei põhine mitte tema suvalisele soovile vaenlastele “ära panna” vaid uurimuslikule ajakirjanikutööle – ka selles loos mainitud saates esitas ta põhjalikke fakte ning keskendus neist lähtuvale arutelule.

Samas, sellesama uurimusliku ajakirjandustööga vallandab ta paljude poliitikute rünnakud nii vasakult kui paremalt. Tähtsaim neist aastal 2001, mõni kuu enne valimisi esitles ta televisoonisaates „Satyricon” oma raamatut „Raha lõhn”, milles pühendus Berlusconi impeeriumi loomisele ning selle allikatele. Intervjuu tõi Travagliole kaela kümmekond kohtuprotsessi Berlusconi, Forza Italia ja Mediaseti poolt, millest ta õigeks mõistetuna välja tuli. Saatejuht Daniele Lutazzi aga sai pikaajalise esinemiskeelu televisioonis. Valdav enamus protsessidest laimamise pärast, mida Travaglio vastu on algatatud, on tema võiduga lõppenud.

Mõne on ta ka kaotanud, täpsemalt kaks. Üks aastal 2000, nimetades parlamendiliiget Cesare Previtit „tulevaseks tribunalide ja prokuratuuride kliendiks”. Rooma tribunal pidas seda laimamiseks, kuna artikli ilmumise ajal 1995. polnud Previti vastu veel uurimist algatatud. Travaglio sõnul jäi tal puudus otsustavates tõenduselementidest protsesside käigusolemise kohta. Kahjutasuna peeti ta palgast kinni 79 miljonit liiri (ca 40 000 eurot). Teine protsess, mille esimeses järgus mõisteti ajakirjanik süüdi, toimus selle aasta veebruaris. Mediaset Spa (Berlusconi meediaettevõte) ja selle president Fedele Confalonieri algatasid kohtuasja tänu paarile fraasile ajaleht „L´Unità” veergudel Travaglio rubriigis „Uliwood Party” (2006). Kohtuotsuse järgi on ta süüdi selles, et kirjutas nagu oleks tegemist kindlaks tehtud asjaoludega faktidest, mis alles tõendamise all. Karistuseks 10 000 eurot kahjutasu. Travagliol on siiski võimalus veel õigeksmõistmisele kohtuprotsessi teises ja kolmandas järgus. 2007 liitus ta Beppe Grillo liikumisega ning tema võitlusega „puhta parlamendi” eest: et kohtu poolt teatud kuritegude eest karistatud inimestel poleks võimalik parlamenti pääseda. Travagliost rääkides ütles kord tema õpetaja Indro Montanelli, tihti peetud Itaalia kõigi aegade üheks suurimaks ajakirjanikuks: „Travaglio ei tapa kedagi. Noaga. Tema kasutab palju rafineeritumat relva, mida seadusega ei saa karistada – arhiivi”.

Sõnavabadus

Ebamugav informatsioon ei tee kahju niikaua kui see vähestele teada on. Niikaua, kui see jääb raamatulehekülgedele või blogidesse, on tulus taktika seda juttu ignoreerida. Hetkest, kui kellelgi on jultumust samadest asjadest kõnelda televiisoriekraanil, algab laim. Kui võimast massimõjutusvahendi – televisiooni – hakatakse kasutama tõe levitamiseks, siis on tegemist “lubamatu” õõnestustööga Poliitilise Süsteemi vastu… Hoidku jumal (ja kohtuametnikud) selle eest…

Poliitikute reaktsioone jälgides jõuab minuni nende üksmeelne sõnum: kuidas sa julgesid mind kritiseerida?! Minust paremini seletab ajakirjanik Furio Colombo: “Kuidas !?! Me pakume sulle mikrofoni, et endast rääkida ja veidi lobiseda ja sina ei pea mängureeglitest kinni. Avaldad arvamust, mis ei sobi domineeriva kultuuriga (loe: valitsusega) ja võtad endale veel õiguse esitleda fakte, millest rääkima ei pea?”

Muide, “laim” on defineeritud järgmiselt: määrida ühe inimese reputatsiooni süüdistades teda asjades, mis tõele ei vasta või millele kinnitust pole. Ebameeldivate, kuid tõeste faktide esitamine ei ole laim.

Ainus hääl “koorist väljas” on seekord Antonio Di Pietro (Italia dei Valori) oma: “Travaglio täitis oma ajakirjanikukohust rääkides konkreetsetest faktidest. Kellegi minevikku ei saa mitte rääkimisega ära kustutada. Mis puutub vasturepliiki, siis on see minu meelest sama, et kui röövimisest räägitakse, siis peaks ka röövli versiooni ära kuulama.”

Kõikvõimas televisioon

Kõik, mida TV edastab, on “tõelisem” kui tõelisus ise. Itaalias ei seisne probleem asjaolus nagu kurtegude, võltsimiste ja pettuste kohta ei oleks võimalik teavet saada. Internetis, trükimeedias, tuhandetes raamatutes on enamike väärtegude, altekäemaksude, onupojapoliitika ja kokkulepluse jne jne kohta piisavat infot. Kuid seda, mis on kirjas, saab ignoreerida, seda enam, et kirjasõna muutub aina enam ning enam marginaalseks. Artiklile, kus linnepead süüdistatakse kokkuleppes maffiaga ei pruugi reageerida – vaikus on parim kaitse. Teisiti on lood aga televisiooniga, mida võtab väga hästi kokku Gianluca Freda:

/…/Kui ühiskond ei tea, mida arvata teatud probleemi “reaalsusest”, siis annab ta volituse ühele “auctoritas”-ele, mis on kõigi poolt (usalduse eri tasanditel) usutavaks tunnustatud, et määrata, mis on tõsi ja mis mitte. Ajaloo käigus on inimkond “auctoritas”-eks tõstnud eri subjekte: preester, suverään, kirik, kirjasõna, raadio ja lõpuks televisioon. Kui televisioonis öeldakse, et inimesed jalutavad Kuu peal ja et maailma ähvardab laialivalguva definitsiooniga “terrorism”, siis ei ole midagi teha- see on reaalsus. / …/ Kui Travaglio Schifani teod televisiooni tiris, siis andis ta nendele usutavuse, eluõiguse. Riigi tähtsuselt teise ametniku ebaselged sidemed kuritegeliku maailmaga, mis seni hõljusid irreaalsuse udus, valguse ja varjude vahel, hingavad ja kõnnivad nüüd meie seas. Schifani ning tema parem- ja vasakpoolsed kaitsjad ei suuda enam seda elukat talla all hoida ilma enne omamata sissepääsu katoodilisse ahju, kus on loodud see maailm, mida me näeme. Selletõttu vinguvad nad “vasturepliiki” nõudes. Sellepärast on nad vihased.

Tulevik

Usun, et Marco Travaglio saab osavõtukeelu RAI programmides. Mediaseti kanalitesse (Berlusconi omandus) ei kutsuta teda nagunii. Usun siiski (tahan uskuda!), et kohus mõistab Travaglio õigeks, kuna pole tegemist laimuga, vaid magistraatide poolt tõestatud faktidega…

Usun, et tõe välja ütlemisel on veel mingi mõte.

Kardan, et PD lepib kokku PDL-iga ja kõik koos jagavad rõõmsalt võimu ning hakkavad konstitutsioonilisi reforme tegema… Näen, et valitsus ja opositsioon on nii viisakalt sama lainepikkusel. Võiksin ju õnnelik olla… aga kahtluseuss kaevab auke ja näeb orwellike aegu silmapiiril.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Jutuks olnud saatelõik (itaalia keeles, subtiitriteta)

Keldi risti all

[.]

Itaalias ei pea enam muret tundma arengute üle, kus parempopulistid võtavad meelsasti üle paremäärmusliku kõnepruugi. Itaalias on paremäärmuslikud jõud juba valitsuses ja nende toetajad annavad seda mõista ka tänavatel.

[I]

28. aprillil õhtupoolikul sai ainsa hetkega selgeks Rooma uue linnapea isik. Taksode ja rohkearvuliste motorinode rõõmusignaalid ei jätnud ruumi kahtlustele – seesuguse ohjeldamatu reaktsiooniga said hõisata ainult Alemanno pooldajad, sest vastaskandidaat Rutellil fänne polnud. Rutellit hääletasid (ikka nina kinni hoides) need, kes ei tahtnud fašiste Campidogliol näha. Seda olustikku oli ka juba enne valimisi õhus tunda – Alemanno valimiskampaania kumminuialiku enesekindluse tähe all ning Rutelli närviliselt nõmedusi välja pakkumas.

Oma kampaaniaga paremtiiva kõige äärmuslikema jõudude poolehoidu püüdnud Rooma linnapea Gianni Alemanno pidas oma tänukõne linnavalitsuse ette kogunenud toetajatele, kes teda tervitasid kui uut Mussolinit. Parlamendispiikri kohale valiti aga Alemanno kamraad Gianfranco Fini. Pildid, mis jätsid hämmeldusse isegi tavaliselt parempoolsete võite tervitava rahvusvahelise meedia. Situatsioon, mida mujal peetud valimistel saaks võrrelda vaid siis, kui Ühendkuningriigi parlamendikoalitsiooni moodustaksid Konservatiivid ühes Briti Rahvusparteiga, samal ajal neonatside kandidaati Londoni linnapeaks upitades.

Katteta valimislubaduste kõrval tegelevad koalitsioonijõud Itaalia jagamisega oma mõjusfäärideks. Neil päevil peaks lõpule jõudma ka ministriportfellide jagamine, kus endine Forza Italia soovib saada peapositsioone, olles samas nõus jätma kogu administratiivvõimu liitlastele. Rooma andmine fašistidele oligi viimane samm Itaalia jagamisel feoodideks — Lõuna maffiale, Kesk Itaalia Alleanzale ja Põhi Legale. Samas säilitavad nii Alleanza kui Lega nõnda oma poliitilise baasi ja vajadusel vastandumise korruptiivse keskvõimuga.

[II]

Mingeid lubatud reforme aga ei tule. Majanduslik seis ja riigivõlg ei luba makse alandada; kaos, mille tekitas viimane Berlusconi valitsus, oli liiga suur, et seda kahe aastaga parandada. Küll aga ootavad tänulikud valijad Berlusconilt üht: maksuinspektorite vähendamist.

Üks olulisi motiive viimastel valimistel, millest küll avalikult ei räägita, oli Prodi edukas fiskaalpoliitika. 4 miljardit eurot, mis maksupetturite käest välja nõuti, puudutas paljusid ning täna loodavad korruptiivsed ettevõtjad naasta oma vanade harjumuste juurde.

Nõnda jääbki kuulsast majandus ja julgeolekupaketist alles vaid üks element: immigrandid. Süüdlasteks jäävad need 5 protsenti elanikkonnast, kes toodavad 8 protsenti riiklikust rikkusest, kellele makstakse heal juhul poolikut palka ja millest kinni peetud makse riigikassasse ei tasuta.

Immigrantide vastu suunatav riiklik-administratiivne vägivald on endiselt odava populaarsuse allikas. Ukse tegi lahti juba praegune Partito Democratico esimees Veltroni — parempoolsete eeskujul mustlasi taga ajades, ning endine nn. vasaktsentristlik valitsus — määrusega, mis lubas EL kodanikke riigist välja saata.

[III]

Agarad äärmuslased samal ajal, kelle võõraviha ja “antikommunismi” viimaste kuude jooksul hoolikalt õhutati, ei suuda enam käed taskus oodata. Jutt ei käi enam autoga mööda linna keerutavatest Lega vanakestest või mõnede entusiastide kummalistest tervituskommetest —

17. aprillil üritati Roomas süüdata gay kultuurikeskust Mario Mieli ning rünnati sealviibinuid isikuid.

23. aprilli hommikul röövisid Parmas kolm neonatsi relvaähvardusel põhja aafrika päritolu meest.

Ööl vastu 25. aprilli ründasid Palermos 8 Fiamma Tricolore liiget kohalikku aktivisti, kes paigaldas Itaalia vabastamise aastapäeva plakateid.

Ööl enne 1. maid ründasid Veneto provintsis 3 Forza Nuova liiget üht ametiühingu aktivisti.

1. mail Veronas peksid viis parempoolset ultrat kooma noormehe, kes neile suitsu ei pakkunud. Rünnaku ohver Nicola Tommasoli suri 5. mail.

[IV]

Kuigi viimane (kahjuks surmaga lõppenud) rünnak on saanud ka teatava meediakajastuse ja rünnakus osalejad on arreteeritud, pole ei meedia ega politsei teinud midagi teiste sarnaste juhtumite uurimiseks.

Ometi võiks oodata, et kurikuulsad Lega rohelised patrullid helistavad joonelt politseisse, kui peaksid kohtama omi kalleid mustades särkides liitlasi tänavatel luusimas. Või on 30ndate Saksamaa õhustiku taastootmine juba nii hästi edenenud, et tarvilik on tuua tänavatele punased särgid mustade ja roheliste patrullide tegevust ohjeldama?

Sest parteid oma innukaid jüngreid talitseda ei soovi. Alemanno on kord juba öelnud, et noorte kuulumine ekstreemsetesse rühmitustesse (ta ise oli paremäärmusliku Fronte della Gioventù — Noorterinne liige ja hiljem ka peasekretär) on normaalne. Lõpuks on Alemanno enda eluloos kaks arreteerimist äärmuslike meetodite kasutamise tõttu (1982. molotovi kokteiliga NSVL-i saatkonna viskamine, veetis 8 kuud vanglas ja 1989. raskendatud vastuhakk eest avaliku korra esindajale). Austatud parlamendispiiker Fini arust aga on Verona vahejuhtum vähem tähtis, kui Torino noorte meeleavaldus Iisraeli poliitika vastu.

Autorid: Kristjan Pruul, Milano ja Kristel Kaaber, Rooma

Roma, città aperta (© Vauro) karikatuur pärineb kuulsa Vauro sulest, kelle töid võib tavaliselt näha il manifesto veergudel.

Lapsel on sada keelt, aga 99 varastatakse talt (*)

“See on üks tee, mis viib sinna ja tänna”, selgitab Filippo laual oleva käbide, oksakeste ja muude asjade hunniku kohta. Kuna tegemist on Reggio Emilia lasteaiaga, siis kirjutab kasvataja selle lause üles ja seab käbikonstruktsiooni kõrvale, et teised ka teaksid – nii lapsed, kasvatajad kui vanemad.

Kogukondlik looming

Reggio Emiliast pärinebki üks praegu kõige kuulsamaid ja enamhinnatumaid eelkooliealiste laste haridussüsteeme maailmas, loodud pärast Teise maailmasõja ja fašismi õõvastavat kogemust. Ent laskem kõnelda ühel selle loojatest, Loris Malaguzzil: “Sõda oma traagilises absurdis on sedalaadi kogemus, mis surub inimese tegelema haridusega, mis on teeks uuele ja elavale, mis võimaldab töötada tuleviku nimel. See igatsus süübib inimesse kui sõda viimaks lõppeb ja elu sümbolid ilmuvad taas niisama tugevalt nagu see vägivald, mida nägime hävitamisajajärgul”. Nõnda müüdigi maha mõned Saksa armeest maha jäänud veoautod ning hobused, nende eest saadud tillukese kapitaliga alustati uut kooli. Naised kogusid ja puhastasid tellised hoonetest, mis olid sõja ajal purustatud, mehed ehitasid öödel ja nädalalõppudel ja ka lapsed aitasid kaasa nagu suutsid.

Uudised sellest levisid peagi ning sõjakahjustuses linna tekkisid aina uured ja uued koolid – Loris Malaguzzi, noor õpetaja, kes alguses oli osa-ajaga vabatahtlik, jäi sinna alatiseks, kuni oma surmani 1994. aastal, ehitades üles haridussüsteemi inspireerituna Võgotskist, Deweyst, Piaget’st ja Brunerist. Malaguzzi kasutas oma algpõhimõtete loomisel teooriaid lapse loomulikku probleemilahendusoskuse kohta ning kultuuri rollist vaimu arendamisel ning seda, et haridus peaks andma lapsele enesetunnetuse selle rühma heaolust lähtuvalt, kuhu ta kuulub (ilmselt ainus meetod, kes suutis kõigi nende meeste ideed kokku sulandada!).

Kogukondlikkus ongi üks Reggio lähenemise üks olulisemaid aspekte. Lucio, kes on sündinud möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses, kirjeldab lasteaedade valmimisest “lapsevanemad kogunesid, et anda lasteaiale viimane lihv: värvisid seinu, tõid mööblit, tegid elektritöid jne jne kuni viimaks otsustasid ühiselt ka lasteaia nime üle. Igaüks tundis, et ta peab midagi tegema, sest see lasteaed oli ju ette nähtud kõigile selle ümbruskonna lastele, järelikult tuli sellesse ka panustada.”

Vanemate roll peegeldabki kogukonnarolli, nii kogu lasteaias kui ühe rühma tasemel. Vanematelt oodatakse osavõttu aruteludest kooli poliitikate, lapse arengu, õppekava planeerimise ja hindamise teemal. Kuivõrd enamik vanemaid töötab – jah, ka naised – siis peetakse neid arutelusid tavaliselt õhtuti, et kõik, kes soovivad, saaksid osaleda.

Ei kiirustamist, ei pingeridu

Kõige olulisem asi, mis Reggio Emilia lasteaiad eriliseks teeb, ongi suhtumine. Suhtumine lapsesse, kui arenevasse isksusse, mitte kui mingisse tüütusesse olendisse, keda suunata rahulikke mänge mängima. Reggio Emilia lähenemine põhineb järgmistel ideedel: lastel peab olema mingi kontroll selle üle, mida nad õpivad; lapsed peavad saama õppida läbi kogemuste, puudutades, liigutades, kuulates, vaadates ja kuuldes; lapsed peavad saama kogemuse suhetest teiste laste ja asjadega, nad peavad saama seda kogemust ise avastada ning lastele tuleb anda piiramatud viisid ja võimalused ennast väljendada.

Kasvatajad ei moodusta ühes lasteaias mingit hierarhilist süsteemi (pole ka direktorit või juhatajat), igas neist on kaks õpetajat klassi kohta, üks artelierista (kunstiharidusega õpetaja, kes samuti osaleb õppekava planeerimisel) ning suur hulk abipersonali. Süsteem on loodud nii, et sama grupp lapsi ja õpetajaid veedaksid koos kolm aastat, luues kogukonna, mis koosneb ühiskonnamudelina nii lastest kui täiskasvanutest. Koostöö parandamiseks on umbes 5-6 lasteaia kohta on üks pedagogista, kes ühendab õppekavade koostamise põhimõtteid, ning kõikide pedagogista’de grupil on peaadministraator, kes suhtleb otse linnavalitsusega.

Pole olemas karmi programmi ning pole olemas mingit kuhugi jõudmist, see on vaba paik. Küsimuse peale, et kuidas last õpetatakse potil käima vastas enamik Reggio lasteaedadest, et kui laps on selleks valmis siis nemad panevad potile (vaid üks lasteaed leidis, et kõiki võiks koos õpetada, siis saab korraga selgeks). Kõik kasvatajad räägivad oma tööst väga õhinal ning entusiastlikult ning tundub tõepoolest, et teevad oma tööd armastusega. Igal kasvatajal on korraga juhendada 6-8 last ja kui kasvataja parajasti ei tegele juhendamisega siis ta tegeleb dokumenteerimisega. See viimane on süstemaatiliselt kasvatajate vahel ära jagatud ning vaadeldakse nii üksteise tööd kui kirjutatakse üles laste omavahelisi vestlusi. Hiljem arutletakse selle üle koos ning kujundatakse neist aruteludest lähtuvalt uut õppekava ja hinnatakse meetodite tulemuslikkust. Erinevate lasteaedade õpetajad töötavad tihti koos, et õppida üksteiselt ning laiendada teadmisi laste spontaansete tegevuste kohta. Suhtumine, mille kohaselt kasvataja ei ole mitte ainult õpetaja ja juhendaja vaid ka ise õppija, on samuti üks Reggio Emilia meetodi põhimõtteid.

Me tegime näiteks veini, kõneleb Lucio, käisime viinamarju korjamas, pressisime neid paljaste jalgadega suures nõus ja nii edasi ja nii edasi. See ei pidanud väga kaua vananema ja valimimiseni hoidis veini üks talumees. Me vist võisime seda veini isegi pärast proovida, aga muidu pidid selle ikkagi vanemad ära jooma.

Pikaajalised projektid sünnivadki mitte täiskasvanute abstrakstetest ideedest “mida laps peab teadma” vaid lähtuvalt nendestsamadest vaatlustest selle kohta, millised küsimused lastel tekivad, suunates siis loomulikku uudishimu mingi küsimusega sügavamalt tegelema. Nendes tegevustes on lapsed ikka koos ning kuna rühmad on tillukesed, siis ei ole mingit vahetõmbamist “erivajadustega” ja “tavaliste” laste vahel, lähtutakse printsiibist, et “ühiskonnas me oleme kõik koos”.

See kõik ei tähenda muidugi, et lasteaias ei oleks mingit päevakava, vastupidi. Üks tüüpilisi päevakavasid on järgmine:

7.30-9.00 kogunemine (vaid pikapäeva rühmaga sõimed avatakse kell 7.30 , tavaliselt 8.00)

9.00-11.00 pisikestel jälgitakse nende rütmi, suuremad mängivad.

11.00-12.00 lapsed söövad, olenevalt east. (vanematel on ka privaatne kokkusaamine kokaga, kellega lepitakse menüü kokku); pärast on puhkamine (uinak)

15.30-16.00 õues

16.00-18.20 mõnedes kohtades pikapäevarühm, kõikidel sõimedel seda pole (jah, on ka võimalus 3-kuuseid sinna jätta)

Oma uinakust räägib Chiara, kes samuti käis lasteaias seitsmekümnendatel: “Me pidime minema ülakorrusele, suurde magamistuppa. Ma lamasin seal, silmad pärani lahti ja ma kuulsin kõigi teiste hingamisest tulenevat häält. Ma mõtlesin alati, et kas mõni neist on ka üleval, aga ma ei julgenud kunagi küsida.”

Keskkond kui õpetaja

Reggio Emilia lasteaedades ollakse väga tähelepanelikud selle kohta, mida laps õpib koolikeskkonnast: nii pööratakse suurt tähelepanu klasside väljanägemisele. Keskkonda loetakse kogukonna ja kasvatajate juures “kolmandaks õpetajaks”, mis annab lapsele võimaluse tajuda ilu. Ruumid kujundatakse mitmekesiselt, et julgustada last võtmaks ette avastamisretki ja mõjutada teda kasutama oma probleemilahendusvõimeid – seda kõike tihti ka väiksetes rühmades, mis loob vajaduse õppida tegema koostööd. Abstrakstete akadeemiliste probleemide asemel kasutatakse elemente sellest, mida laps iga päev tajub: ilm, vikerkaared, päikesevalgus, linnaelu. Muuhulgas: näiteks lugema õpetamine on Itaalias puhtalt algkooli pärusmaa, keegi ei eelda, et laps võiks enne kooli minekut lugeda osata (või ka tähti tunda).

Kõik lasteaiad on sama arhitektuuriga: keskel on suur ala erinevate mängudega, nt. suur puidust auto, sirm koos riietega ümberriietumiseks, trepp liumäega turnimiseks, erinevaid peegeleid, kindlasti mingi nurgatagune patjadega ning kardinaga peitusemänguks jne. Nii nagu Itaalia linnade väljakud on peamiseks elukeskmeks ja kättesaadavad kõigile, nii on ka see ala kasutamiseks kõigile lasteaialastele. Üheski lasteaias ei puudunud ka tulega laud. Laua peal oli alati värvilised kivid, klaasid või lihtsalt värvilised plastmassikettad mis kumavad värvilist valgust ning tihti moodustavad nad mingi kindla kompositsiooni. Reggio lasteaiakasvatajad seletavad, et lapsed on alati huvitatud valgusest: juba emakõhus keeravad nad end valguse poole, ka pärast tõmbab see alati nende tähelepanu, eriti kui valgus on erivärviline või sillerdav. Seetõttu ripuvad paljudes kohtades ka laest klaasprismad, cd-plaadid ja peeglipallid, need kõik on tehtud vanemate poolt või valminud vanemate ja laste koostöös.

Puust auto ja mõned kaltsunukud (ka üldiselt vanemate valmistatud) on Reggio lasteaedades ühed vähesed tavapärastest “mänguasjadest”, plastmassmänguasju ja valmiskujukesi ei ole (ka mitte vabrikus tehtud klotse, plastmassist või mitte) vaid taas näeb vanemate toodud-tehtud puidust nurgakesi ning muid materjalijuppe (tavaliselt pärit vanemate töökohast, ka Reggio kohalik vabrik on viinud kõigile lasteaedadele toruotsi), mida lapsed saavad kasutada oma äranägemise ja fantaasia kohaselt. Kööginurgas on pärispannikesed, sõel, taldrikud, ei mingit plastmassi, ei mingit teesklust; keegi on toonud ka käigukangi vetruva ümbrise. Tänapäeva lastel on kodus nagunii majatäis mänguasju, miks lasteaed peaks seda veel kordama?!

Igaühel on oma tuba ning lisaks kõigile kasutamiseks 2-3 ateljeed (või laboratooriumi, kuidas keegi kutsub). Artelierista juhendab neis lapsi aidates nondel end väljendada end oma “sajas keeles” – nagu Malaguzzi kirjeldas laste võimet ennast mitmekülgselt avaldada – läbi kunsti, muusika, varjumängude jne jne. Lisaks on kõigis lasteaedades magamistoad, tualett ja köök ning keskel (ehk siis ühise mängusaali keskel) ka nelinurkne sisehoov, igalt poolt klaasakendega ümbristatud väikese teerajaga, kividega ning piskeste taimedega paik.

Ühes lasteaia WC-sse on vanemad ehitanud veemängu: põhimõtteliselt kogu WC oli täis voolikuid, mis jooksid mööda seinu ja lage ja suubuvad läbipaistvasse vanni, mis on omakorda täis kõikvõimalikke läbipistvaid anumaid. Üleval riiulil vaatavad vastu erivärvilised vedelikud pudelites.

Kuidas lasteaeda saab?

Seoses Itaalia elanikkonna peaagu kontrollimatu kasvuga ei ole lasteaiakoha saamine enam nii lihtne kui seitsmekümnendatel, kuid siiski võimalik ilma, et peaksid tormama järjekorda kohe lapse sünni puhul. Järjekord ei ole samuti ehitatud printsiibil “kes ees, see mees” vaid avaldust andes pead vastama teatud küsimustele, millel kõigil on punktiväärtus, ning järjekord moodustub punktisumma alusel. Niisugune süsteem on olnud kasutuses praktiliselt teisest maailmasõjast saadik, ehkki punktiandmispõhimõtted on muutunud. Algselt arvestati, et lastega tegelemine on naiste pärusmaa, seega uuriti, kui palju naisi on perekonnas, mis tööd teeb ema jne; praegune süsteem vaatleb mõlemat vanemat lapsegategelejana.

Kõige rohkem punkte saab juhul, kui kodus on erivajadustega laps või kui puudub üks vanematest (ka siis, kui ta on näiteks vanglas); kui kodus on erilist hoolt nõudev inimene (ka 1 vanematest): neil juhtudel antakse kohe maksimumpunktid. Teiseks saab palju punkte selle eest, kui mõlemad vanemad töötavad; üks on rase ning laste üldine arv perekonnas. Teise astme lisapunkte saab selle eest, kui vanavanemad ei ela comune di Reggios, või kui nad on liiga vanad või muul põhjusel ei saa perekonnaelus täielikult osaleda (töö, tervis). Mari perekond saab näiteks lisapunkte selle eest, et ta on välismaalane, ta vanemad ei ela siin, mehe vanemad on üle 65 aastased ning neist kaugel, neil mõlemal on töökoht (kui kasvõi üks on töötute nimekirjas, kus saab olla kuni 6 kuud, siis saab vähem punkte, kui ta on töötu kauem, siis loetakse koduseks).

See punktisüsteem on tekitanud ka mõningast rahulolematust elanike hulgas - “kuidas nii”, küsivad mõned – “minu vanemad ehitasid selle lasteaia ja minul ei ole lootustki sinna oma last panna, sest ta ei saa nii palju punkte kui albaanlaste lapsed?!” Uute lasteaedade ehitamiseks ei ole Reggios enam füüsiliselt ruumi ning samuti igasuguse ehitamise puhul on kindel, et tuleb rinda pista ‘ndranhetaga. Üks võimalus selle tekkiva viha leevendamiseks oleks kaotada punktiandmine vanavanemate elukohta arvestades, juba seepärast, et ka Itaalia kodanike seas ei ole vanavanemad enam nii integraalne perekonna osa, kui viiekümnendatel. Samas päris lasteaiakohast ükski laps ikka ilma jää, kuna riik peab hariduse kõigile tagama, küll aga ei pruugi su laps saada kohta just sinu enda naabruskonnas.

Sõim, enne kolmandat eluaastat, on ka tasuline – kuigi osa kuludest katab siiski ka avalik võim -, nii comune lasteaiad kui comune’ga koostööd tegevad lasteaiad kui kristliku suunitlusega koostööd tegevad lasteaiad kui ka kaks eralasteaeda. Sõimekohta ei pruugi ka kõigile jätkuda ning seetõttu kui ema on kodune, siis last sõime ei võeta. Täishind kuus (kella neljani) on 480 eurot, on võimalik saada soodustust, kui pere sissetulek on väike või lapsi enam kui üks. Osaajane rühm (kella 12-ni) on 345 eurot. Kristlikud lasteaiad maksavad tsipa vähem (natuke alla 300 euro). Pärast kolmandat eluaastat, tavalasteaed, on juba tasuta, seal peab maksma ainult söögiraha, umbes 100 eurot kuus (ja loomulikult saab ka siin taotleda allahindlust, kui pere on vaene ja/või lapsi palju). Samas, kõik lasteaiahinnad sõltuvad sellest, mis on pere kogusissetulek (neli erinevat astet).

Ka laps õpetab

Reggio lastehariduse viimane, kuid mitte vähemtähtis printsiip on, et “neljandaks” (või hoopis esimeseks?) õpetajaks nimetatakse last. Lapselt tuleb õppida, teda tuleb kuulata ja respekteerida. Lapsed on sündinud terviklikena ning suudavad ise avastada maailma, kust nad end leiavad. Kasvataja roll ei seisne mitte üleolekus või domineerimises vaid kuulamises ja juhedamises ning laste ning kasvatajate vahel tekivad kolme koosveedetud aastaga tugevad sidemed. Reggio lasteaedu karakteriseeribki usaldus: kasvatajad usaldavad iseennast ja üksteist vastamaks adekvaatselt laste huvidele, nad usaldavad lapsi olemaks huvitatud asjadest, mis on väärt teada ja nad usaldavad vanemaid kasvatusmeeskonna täieõigusliku liikmena. See kõik loob ühiskondliku struktuuri, kus täiskasvanud ja lapsed ühtemoodi õpivad ja harjutavad ühist tegutsemist ning keegi ei pea nagu Gianni Rodari muinasjutus alles vanast peast kahetsema, et ta väikese poisina ei õppinud “minu” asemel “meie” ütlema. Kuid kahjuks ei ole kogu Itaalia koolisüsteem organiseeritud neistsamadest Reggio printsiipidest lähtuvalt (koolisüsteem on juba üleriiklik, traditsiooniliselt Kristlike Demokraatide ja nende järglaste pärusmaa).

Lucio ütleb: “Lasteaias ma tundsin ennast vabana. Kuid kokkupõrge algkooliga, mis ikka veel oli organiseeritud 19. sajandi loogika kohaselt, oli väga tugev. Kogu aeg oli mind koheldud inimesena ja järsku sai minust subjekt. Õudne.”

Autorid: Oudekki Loone ja Mari-Ly Rehk, Reggio Emilia

Artikkel ilmus ka ajakirjas “Haridus”

(*) Pealkiri pärineb Loris Malaguzzi järgnevast luuletusest:

Vastupidi, sada on olemas

Laps
on tehtud sajast.
Lapsel on
sada keelt
sada kätt
sada viisi mõelda
mängida ja rääkida.
Sada, alati sada
viisi kuulata
imestada ja armastada
sada rõõmu
laulmiseks ja mõistmiseks
sadat maailma
loomaks
sadat maailma
unistamiseks.
Lapsel on
sada keelt
(ja sada, sada, sada veel)
aga nad röövivad talt üheksakümmend üheksa.
Kool ja kultuur
eraldavad pea kehast.
Õpetavad teda
mõtlema ilma käteta
tegema ilma peata
kuulama ja mitte rääkima
mõistma ilma rõõmuta
armastama ja imestama
ainult lihavõtete ja jõulude ajal.
Talle ütlevad:
avastada maailma, mis on juba olemas
ja sajast
nad varastavad üheksakümmend üheksa
Talle ütlevad:
mäng ja töö
teadus ja ettekujutus
taevas ja maa
mõistus ja unistus
on asjad
mis ei kuulu kokku.
Nad ütlevad,
et sadat ei ole olemas.
Laps ütleb:
Vastupidi, sada on olemas.