II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.
Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.
[I]
Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.
Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.
Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.
[II]
Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.
Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.
Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.
Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.
[III]
Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.
Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.
Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.
Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.
Autor: Kristjan Pruul, Milano
(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.
(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.
Kliki fotodele, et näha täielikumalt.
3 comments
Comments feed for this article
aprill 24, 2008 kell 8:35 e.l.
Oudekki
Nagu paljud on ütelnud: a) poliitika – või võim, kuidas soovite – ei salli tühja kohta ja b) vasakpoolsed pole Itaaliast kuhugi kadunud. Seega, kui varem oli vasaktiiva esindus peamiselt seel, mida vasakparteid parlamendis tegid, ja paraku, viimastel aastatel, mida nad ei teinud, siis nüüd tekib paratamatult midagi uut, mis täidab tühimikku, mis parteidest järele on jäänud.
Mis see uus on, on tõesti vasakaktivistide enda teha – ja kindlasti üritavad ka praegused parteid kuidagi pildil püsida (kas mitte Ferrando Partito comunista dei lavoratori – või oli see ikka PdCI – ei teatanud hiljuti uue ajalehe avamisest? mis rahaga? miks?). Sellel on positiivne külg, kui nad tõesti oma vigadest õpivad ja püüavad ühendada vasakpoolseid liikumisi – praegu ma ei näe neis inimest, kes seda suudaks, aga ei või välistada, et see tekib.
Teisest küljest, on vasakaktivistide võimalus tugevdada ennast kohalikul tasandil, kandideerides kodanikenimekirjadena (liste civiche) ning muutes poliitikat hakatuseks omaenda comunes. Tuletades meelde kuuekümndendaid aastaid – see oli strateegia läbi mille PCI kindlustas endale selge koha ja toetusbaasi üleriigiliselt pildid püsimiseks. Liikumiste positiivne külg on see, et vastupidiselt PCI-le ei vaja nad tsentraalset juhtimist ning ülalt-alla strateegiaid.
Küll aga on tõepoolest oluline, et nende vahel oleks olemas koostöö: alt-üles strateegia teatud ühiste põhimõtete tugevdamiseks. Selle jaoks on meil olemas internet – ja siin tasub Beppe Grillo strateegiatest õppida, kes on lihtsalt interneti abiga suutnud masse mobiliseerida (ja suudab siiani). Kui niisugune tegutsemine on jalad alla saanud, siis annab sellest sünnitada mingit selget kirjapandud poliitilist kava ühiskondliku süsteemi reformimiseks (sest siis on olemas näide, toimiv alternatiiv, nende comunede näol, kus kodanikuliikumised on edukad).
aprill 24, 2008 kell 2:57 p.l.
Kristjan
*
Teoreetiliselt on kogu vasaktiib praegu tühi, ükskõik kes oleks võimeline selle hõivama saaks endale ootamatult palju hääli. Ainult et vahepeal võib üleüldine narratiiv lihtsalt kiiluda niipalju paremale või niipalju kaheparteisüsteemile, et seda ei juhtugi.
*
See finantsiline külg jääb ka mind kummitama jah. Kui SinArc kampaania maksis 8 miljonit (ja seda ei ole kuigi palju, vähemasti mitte Itaalia suuruses riigis), siis kust kohast järgmise korraliku kampaania jaoks raha võetakse, rahvaalgatuselt?
*
Radikaalsete gruppide ja ühiskonnaüleste ideoloogiate n.ö. sihtgrupp nii pooldajate kui ka argumentide näol on suhteliselt erinev. Ühed peavad oma antagonismi tõestama, pakkuma välja ootamatuid lahendusi ning olema valmis vaat et dzotile viskuma. Teised aga pakkuma üleüldist raamistikku ning võimaluse korral piisavat koherentsust teooria ja situatsiooni vahel selleks et ka mingit riiki valitseda.
Ilma viimasteta jääksid teised vastu seina (või kumminuia) jooksma. Ilma esimesteta jälle muutuksid viimased seisvaks lombiks. Tegelikult ju Rifo üritas luua mingit alliansi päris radikaalidega, Leoncavallo liikumine jõudis mingile suuremale avalikule tunnustamisele eks. Aga nüüd dogmaatilise või radikaalse puhtuse pärast kogu senist tööd nurka visata oleks ka nagu imelik (siin dogmaatiline viitab neljale vasakparteile pluss Rifo sisefraktsioonidele ja radikaalne mõistagi teistele liikumistele).
Päris rahvasiseste liikumiste suund on aga minu arvates hoopis kolmas. Minu arust vot nende jaoks ongi vaja suuremat dialoogi üldriiklikul tasandil. Sest just nimelt nende kohta käib ka kogu hegemoonia teooria eks. Kohaliku arengu esiplaanile tõstmine on kindlasti üks hea võimalus ületada näiteks klasside erinevusest sõltuvaid lahkarvamusi. Mõlemat pidi. Ning praegu näen ma sellistele liikumistele alternatiivset poliitilist lahendit pakkuvana mitte uut PCId vaid hoopis Legat. Kahjuks.
Kas siis NoDalMolini reetmisega või mitte, aga siin on kindlasti vasaktiib palju kaotanud otse paremäärmuslastele. Neile radikaalidele, kes on nõus kohalikele liikumistele kätt andma, aga kellega koos hiilib sisse kohe ka rassismi hais ja suunitlus eelistada kodukülast ka teiste kommuunide arvelt.
aprill 24, 2008 kell 4:22 p.l.
Oudekki
Rahvasiseste liikumiste ja PCI paralleel oli mul seekord üks teine. PCI, jäänuna esialgu ametlikust võimust kõrvale, tugevdas end just kohalikel tasanditel neid hakatuseks suhteliselt edukalt valitsedes. See tagas talle populaarsuse ka üleriiklikel valimistel. Samas, PCI langes sellesse auku, millesse parteid paratamatult langevad, ehk siis keskendus mitte valitsemisele vaid võimu omandamisele ja mingil hetkel kadus ära vajadus tõestada, et “meie alternatiiv on parem”.
Õppida on siit seda, et üleriigilise populaarsuse saavutamiseks on kasulik ehitada kohalik töötav alternatiiv, mis on parem, kui see, mida võim teeb. Kuid kohalikud liikumised peavad ise üksteisele käe andma, mitte pöörduma olemasolevate poliitiliste jõudude poole, mis on efektiivselt demonstreerinud, et neid probleemide lahendamine ja valitsemine ise ei huvita. Pidev infovahetus, meetodite kopeerimine ja ühistes huvides liitumine peaks aitama vältida seda aspekti, et “oma koduküla eelistatakse teiste arvel” vaid looma “mina saan elada rikkalt ja rahus, kui teised on samasugused”.
Ühiskonnaülese teooria probleem on see, et vasaktiival ei ole seda praegu olemas – või täpsemalt, seda ei ole olemas ühiskondlikus teadvuses. Ainus võimalus seda luua on nendesamade väikeste alternatiivide (mida radikaalsemad grupid pakuvad) ellurakendamise puhul. Kui neid saab piisavalt palju, siis see annab ka alust suurema teooria loomiseks.