You are currently browsing the monthly archive for aprill 2008.
“Sõnade ja tegude vahel on terve meri” üteldakse Itaalias. Sõnades oli Resistenza meie vabariigi nurgakivi ning riigipüha 25. aprillil kõige püham kõigist – see päev, mis tähistab Milano Saksa peakorteri alistumist Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia-le (Ülemise Itaalia vabastamise komitee). Tegudes oli Resistenza lihtsalt piinlik mälestus, mida, väga erinevatel põhjustel nii DC (kristlikud demokraadid) kui PCI (Itaalia kommunistlik partei) püüdsid maha matta. Siiski, nad matsid Resistenzat väga erinevatel viisidel, mis peegeldasid erinevaid eesmärke, mida saavutada üritati.
Ka DC võttis Resistenzast osa: katoliiklikud partisanid võitlesid ja surid Itaalia mägedes; näiteks viiekümnendate kõige kuulsam Itaalia naftamagnaat, härra Enrico Mattei, riikliku naftahiiglase ENI CEO, oli endine partisan. Sellest hoolimata pidi DC end lepitama asjaoluga, et suur enamus nende hääletajatest ei pidanud Resistenzat positiivseks nähtuseks. Lisades sellele vajaduse ülistada antikommunismi, otsustas DC lüüa kiilu endiste partisanide ühingusse Associazione Nazionale Partigiani d’Italia eristamaks “head” Resistenzat, katoliiklikku, ja verejanulist ning “kurja” Resistenzat, kommunistide oma.
Loogilise järgmise sammuna vallandati või sunniti tagasi astuma kõik partisanid, kes olid pärast demobilisatsiooni astunud politseijõududesse, samal ajal kui fašistidest politseinikud värvati taas. Kõik kõrgetasemelised fašistidest riigiametikud säilitasid oma koha nii õigussüsteemis, riigibürokraatias, kui majanduses jne. Veelgi hullem, fašistlikud piinajad ja mõrvarid päästeti ja saadeti Vatikani abiga Ladina-Ameerika “rahusadamatesse”. Veel enam, fašistidest sõdurid taasrelvastati ja nad tapsid ning hirmutasid inimesi, nagu juhtus näiteks 1. mail 1947 Portella della Ginestras, Sitsiilias, kus fašistlik eriüksus X Mas tappis 11 ja haavas 33 tööliste päeva tähistanud inimest. See oli esimene samm jadas, mida kutsutakse “stragi di Stato”, mis ilmestab kogu meie sõjajärgset ajalugu. 12. detsembril 1969, näiteks, kui pomm tappis ühes Milano pangas 17 inimest, olid kõik peale ühe Itaalia politsei kindrali endised fašistid. Tänapäeval, kohe peaministriks saav Silvio Berlusconi ei tähista 25. aprilli. Kogu selle aja, mil ta on olnud avaliku elu tegelane, on ta keeldunud sel päeval avalikkuse ette tulemast, viies lihtsalt vanad DC kombed oma loomulikule lõppastmele. Varem käitus DC lihtsalt silmakirjalikult tähistades formaalselt Resistenzat ning vallandades samal ajal partisane ja palgates fašiste, Berlusconi väljendab end vaid selgemalt: tema jaoks ei oma Resistenza mittemingisugust tähendust.
PCI mattis Resistenza seda ülistades. Reggio Emilia on sellise suhtumise ülihea näide. Partisanid olid, enamjaolt, vabad hinged kellele ei meeldinud parteidistsipliin, eriti kui parteieliit ei tulnud mitte Resistenza võitlusväljadelt vaid Stalini bürokraatiast. Palmiro Togliatti, PCI juht ja pikaaegne stalinist, kes elas eelmise sajandi kahekümnendatest kuni 1943. aastani NSVL-is, tegi ilmselge žesti pärast 25. aprilli 1945. Ta tuli Reggiosse, kohtus PCI kohalike juhtidega ja noomis neid väga kibedalt. Togliatti käskis neil lasta partisanidel relvad maha panna ja oma kontrolli alla võtta. Tunnistajad mäletavad siiamaani kuidas Togliatti karjus kohalike PCI tippametnike peale, väga haruldane fakt mehe kohta, kelle suhtumine on alati olnud pigem lähedane preestri omale. Seetõttu, PCI otsustas formaalselt Resistenzat kasutada – kuna DC hülgas selle lipu – kuid tegelikult Resistenza hävitada. Reggio Emilias, linnas, millele on antud sõjalise au kuldmedal Resistenza tõttu, ei ole kunagi olnud Resistenza muuseumi! Veel rohkem: Servi vanglat, kus partisane enne hukkamist vangis hoiti ja piinati, ei muudetud mälestuse pühaks paigaks, vaid lammutati PCI enda poolt maha, et ehitada uus Reggio spordisaal. Villa Cucchit, eraomanduses villat, mille vallutasid fašistid ja muutsid õuduste mustaks auguks, kus naisi vägistati koertega ja partisane moonutati jäledalt ning seejärel tapeti, ei muudetud memoriaaliks vaid anti lihtsalt tagasi endistele omanikele, kes sellest saadik elavad seal ilma õudusunenägudeta – või vähemalt see tundub nii. Lühidalt, PCI soovis Resistenzast lahti saada tegudes, sest see oli täiesti kasutu PCI peamise eesmärgi tarbeks: luua allianss DC-ga ja valitseda riiki koos nendega.
Täna on Resistenza taas rünnaku all. PCI järeltulijad – PDS, DS ja lõpuks PD – otsustasid pärast Berliini müüri langemist täielikult loobuda igasugustest “kommunistliku perioodi” jäänustest, kaasaarvatud Resistenza. Nii jätsid nad Resistenza “välja külma kätte”, andes neile, kes seda kunagi positiivseks nähtuseks ei pidanud, võimaluse lüüa oma jõulisi lööke, mida me näeme neid ka praegu tegevat. Täna müüvad raamatud, mis joonistavad “kommunistlikest” partisanidest pildi kui kurjategijatest, pool miljonit koopiat ning raamatud, mis on Resistenza suhtes positiivselt meelestatud, kõigest mõnisada koopiat.
Misiganes. Kes hoolib sellest, mida PCI pärijad või need, kes Resistenzat alati vihkasid, on otsustanud teha? Liikumiste Itaalia hoiab Resistenzat alles, seda “mahamaetut”, kui nurgakivi oma arusaamast meie ajaloo kohta. Minevikus ütlesid poliitilised parteid, et meie vabariik sündis Resistenzast, kuid see oli ainult fiktsioon ja retoorika. Uus Itaalia, kodanikeliikumiste Itaalia, teeb selle lause viimaks tõeks.
Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia
(*) Pealkiri on viide Piero Calamandrei luuletusele
(*) Pildil partisanide mälestuskompleks Reggio Emilia kalmistul, kirjaga “perché la patria fosse libera” – “et isamaa võiks olla vaba”
(*) Veel võid Resistenzast lugeda Kaheksanda Mai blogist: 1. osa ja 2. osa
II Maailmasõja lõpu tähistamine ei eruta meeli vaid Eestis. Vastuolulisi ajalookäsitlusi (taas)kerkib üles kõikjal Euroopas, erandiks pole ka Itaalia.
Siiani on Itaalias tähistatud vabastamise aastapäeva XXV aprillil. Siis murdsid liitlasväed läbi Po tasandikule, Salò vabariik elas oma viimaseid päevi ja partisanid kuulutasid välja üldpealetungi fašistidele; 28-ndal aprillil leidis Milaanos oma väärilise lõpu il Duce Mussolini. Siiani.
[I]
Viimati sain jutluse “õigest” lähenemisest kohalikkus kõrtsis. Juba XXV aprilli mainimine pani mu heasüdamliku võõrustaja vihast raevuma. Sest et: vabastamine = okupeerimine; kapitulatsioon = reetmine; kuningas = reetur; partisanid = fašistid, kes viimasel hetkel särki vahetasid (sic!); Salò vabariik = patrioodid, kes võitlesid ausa relvarahu eest. Säh sulle siis.
Ma võiksin ju sellise käsitluse üle ka arutleda, kui tegu oleks kellegi isikliku vaatega. Paraku on mängus vaid revisionistlik ajalookäsitlus, mis siiani kuulunud pigem Mussolini apologeetidele. Aga täna istuvad nood ju valitsuses.
Ajaloo ümber kirjutamine ei ole ainuke käsil olev kampaania Itaalias. Viimase kahe nädala jooksul on juba alanud lugematud kampaaniad ühiskondlike põhimõtete vastu, mida kuidagi vasakpoolsusega seotakse.
[II]
Corriere della Sera ja Itaalia tööandjate liidu eks-president Montezemolo peavad lahingut ametiühingute vastu. Lega Nord püüab oma radikaalsust tõestada rünnakrühmlaste formeerimisega – koduvalve nime all tahetakse saata tänavatele rohesärkidest patrullid, kes praktiliselt ei allu mitte kellelegi.
Sarnaselt on il Giornale alustanud oma kampaaniat XXV aprilli tähistamise vastu. Sealsed kolumnid räägivad mitte ainult itaallaste ignorantsusest ajaloo vastu vaid ka soovitusest tõsta püha ümber 2 juunile (46-nda aasta konstitutsiooni referendum, millega sai alguse I vabariik). Vajadusest ajalugu ümber kirjutada, ümber rõhutada, neutraliseerida fakt, et Itaalia (ja Euroopa), nii nagu meie seda tunneme, põhineb suuresti anti-fašistlikul alliansil.
Michele Brambilla seevastu süüdistab anti-fašiste totalitaarsuses ning väidab et vasakpoolsete häirekella löömine paremäärmusliku valitsuse üle on naeruväärt. Ajal, mil paremtiiva kandidaat Rooma linnapea kohale kannab kaelas kelti risti ning teeb kihutustööd karabinjeeride kasarmuis, kui Lega tahab tänavale tuua ülalmainitud rünnakrühmlased, kui Sardiinia väikelinna meer keelas ära Bella Ciao laulmise paraadil? Kui palju äärmuslikumaks peab veel minema? Eilses Giornale’s aga räägiti juba palju huvitavamat juttu – esiteks tuleks lõpetada partisanide organisatsioonide rahastamine ja teiseks olla XXV aprilli tähistamine vasakpoolsete poolt juba liigne hybris, kuna nad ju kaotasid valimistel.
Kuulates Giornale juttu väidetavatest katsetest ühiskonda lõhestada ja Liberazione püha instrumentaliseerida tuleb meelde vaid Milano linnapea Moratti, kellele kõlbas seda püha tähistada kahel korral elus – siis kui ta kandideeris linnapeaks ja oma partisanist sugulasi valimiskampaania jaoks kasutas ning siis, kui valitsuses oli Prodi. Berlusconi naasmisega on eks-ministril ja linnapeal aga ootamatuid kohustusi nii XXV aprilli kui esimese mai paraadide ajaks.
[III]
Kas sellises õhustikus on mingit kasu vasaktiiva kaotusest valimistel? Tahaks küsida, kas senised parteigenossed kuidagi takistasid alternatiivsema vasakliikumise arengut? Kas parempoolne kampaania nende liikumiste vastu aitab arengule kaasa? Viimasel juhul jääme lootma vastureaktsioonile, aga esimese puhul oli ju kõik ainult meie endi aktiivsuse taga.
Lisaks valijatele on kaotanud esinduse ka suur osa kodanike liikumistest, olgu siis tegu noortekeskuste, kvartalikomiteede, ANPI või ARCI ringidega. III vabariigi saabumisega on kahtluse alla seatud kõige selle jätkumine, mis Itaalias näiteks mind kunagi veetles. Kui parempoolsed ideoloogiad võidavad enda poolele kogu ühiskonna, siis jääb väheseks rõõmustamisest rahvast kaugenenud parteide karistamise üle.
Seepärast ei arvagi, et Prodi valitsuses istunud parteide ära kaotamine poliitiliselt maastikult aitaks kuidagi kaasa selle nn. tõelise vasaktiiva tõusule. Iga suurem ühiskondlik mõttevool vajab teatavat esindust, ka Legal (ja muudel piirkondlikel liikumistel) on koht parlamendis. Ideoloogiate sisemiseks arenguks ja nende vaheliseks võitluseks on vajalik maksimaalne nähtavus, ei piisa vaid aktivistide isiklikust rahulolust, on vaja veenda ka kõiki teisi. Praegu näikse koos pesuveega ka laps välja heidetud. Ei ole põhjust arvata, et parempoolsed poliitilised jõud praeguse hetke jätavad kasutamata. Ka niigi ühepoolne käsitlus parempoolses meedia pildis saab taolistest arengutest ainult hoogu juurde.
Kas kasuliku hääle nimel (nagu Roomas) või mitte, aga XXV aprill on just tänavu see päev, kus näidata, et hoolimata ebapädevate parteide lüüasaamisest valimistel on Itaalia endiselt antifašistlik, endiselt vasakpoolne.
Autor: Kristjan Pruul, Milano
(*)foto ülal: C.A. Torchiera poster XXV aprilli rongkäiguks ja afterpartyks.
(*)foto all: Valimistejärgne tänuposter Lega Nordilt.
Kliki fotodele, et näha täielikumalt.
Pärast 1994. aasta valimisi, kui Berlusconi esimest korda võimule tuli, istusid paljud inimesed šokist nädal aega kodus, ei läinud kuhugi, ei teinud midagi. Kuidas siis nii: viimaste aastate jooksul selgus, et see kõik, millest nad olid rohkem kui kümme aastat rääkinud – korruptsioon, CIA osa seitsmekümnendate pingestrateegias, maffia osalus riigis jne – oli tõsi kuid ikka jääb võimule keegi sellestsamast seltskonnast? Seekord niisugust imestust ei olnud – sest 94. aasta õppetund polnud ununenud ja need valimised näitasid ikka veel ainult seda, et ikka veel on Itaalias liiga palju inimesi, kelle arvates on olemas midagi hullemat, kui olla mafiooso – ja see on, olla kommunist.
Pärast valimisi 2008 on see probleem lahendatud – mitte, et kommuniste ei oleks, aga kommunistlik bürokraatia, ehk parteid on saadetud puhkusele. Sinistra arcobaleno (kaks kommunistlikku parteid ja rohelised) said 2.397.909 häält vähem kui möödunud korral. D’Alema, kes püüdis aastaid Rifondazione’t poliitiliselt maastikult välja tõrjuda, ei saanud sellega hakkama, Veltroni suutis seekord hävitada lisaks Rifondazionele ka Pdci ja Verdi, saata Prodi pensionile ja luua kaasanoogutajate partei, kellel paraku ei tundu olevat mingit arusaama või programmi sellest, kuidas käituda opositsioonis. Järgnevail kuudel näeme me ka, kuidas “radikaalse vasakpoolsuse” – kes polnud nii radikaalsed kui nende valijad – bürokraatia püüab ennast iga hinna eest päästa ja kas neil kuidagi õnnestub ellu jääda (milles ma isiklikult kahtlen).
Kuid samas, ka koalitsioonil ei saa olema lihtne. Kuivõrd nendegi programmis ja senises tegutsemises ei ole midagi, mis võimaldaks lahendada Itaalia tegelikke probleeme. Võtame näiteks Napoli prügi. Berlusconi saaks vaid avada mõne uue prügila. Kuivõrd tema ei suuda seda avada ühelgi kohal, kus see võiks olla mõistlik, mis ei ohustaks tugevalt loodust, karjakasvatuspiirkondi või elupiirkondi – sest maffia ei luba ja Berlusconi käib nendega käsikäes – siis peab ta püüdma prügi ladustada sinna, kuhu kohalikud elanikud ei taha (looduspargid, kultuuriväärtusega paigad jms). Samas – nende kohtade kaitseks on juba aastaid toiminud efektiivsed liikumised, kes astuvad kohe niisuguste plaanide vastu. Ja siis peab valitsus kas plaanist loobuma või oma kodanike vastu jõudu kasutama. Samasugune protsess käivitud ka näiteks kiirrongitee (TAV) ehitamise või suvalise teise küsimuse osas – olgu see siis finantskriis, energia, vaesus, immigratsioon, maffia, betoneerumine, sõltuvus Washingtonist, sotsiaalne stratifikatsioon vms.
Kõigele sellele esitas l’Unione mõistuspärased lähenemisviisid oma 2006. aasta valimisteks koostatud 281-leheküljelises detailses programmis, mida ta küll kahjuks ellu ei viinud. See oli signaal vasakpoolsetele valijatele, et parteid, eliit, bürokraadid, “juhtiv klass”, on oma aja ära elanud ning ei tegele enam ühiste asjade vaid ainult iseenda võimuga – ja seega need vasakpoolsed ei vaja esindust parlamendis, sest parlament ja valitsus ei ole enam struktuur, mis suudab reaalselt selle riigi vajadustele vastata. Ei tohi ka unustada, et ka Berlusconi Il popolo della libertà sai 778.287 häält vähem kui möödunud korral ja Partito Democratico umbkaudu 600 000 häält vähem, valimaskäinute protsent langes võrreldes 2006. aastaga tugevalt, seega mitte ainult vasakpoolsed ei ole parlamendis pettunud. Võitsid ainult maffiapartei Movimento per l’autonomia 410.487 häält enam, La destra – Fiamma tricolore, +654.723 häält; Italia dei valori +716.623 häält ja Lega nord 1.276.792 häält enam. Seega – parlamendiesindust igatsevad mafioosod, Genova kurjategijad ja need, kelle jaoks Mussolini oli Itaalia suurim riigimees ning kes siiamaani kasutavad Rooma tervitust.
See võiks viidata revolutsioonieelsele situatsioonile – tegemist oli umbusaldusavaldusega kõigile poliitilistele jõududele, valitsevale klassile kui niisugusele. Samas revolutsiooni võib defineerida ka “järsu muutusena ühiskonnakorralduses” ja hetkel veel ei oska ma ütelda, kas muutus Itaalia poliitilises elus tuleb järsk – palju tõenäolisem tundub, et neil, kes on jäetud võimu juurde, lastakse sumbata soos, kust välja ei saa, Itaalia astub sedasama teed, mida Argentiina on juba käinud ning kukub kriisis kokku. See saab olema hetk, kus me saame teada, kui tugevad on tegelikult need tuhanded movimenti, kes püüavad efektiivsena tunduvaid lahendusi ellu viia ning saame teada, kas Itaalia suudab anda 21. sajandile uue demokraatiavormi, kus (partei)bürokraadid, kommunistid või mitte, ei ole enam valitsevaks klassiks.
Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia
Lohutuid valimistulemusi vaadates ei saagi esmapilgul aru kumb on hullem, kas vasakbloki täielik häving või hoopis Lega Nordi triumf kogu Põhja-Itaalias ning nende laienemine Emilia-Romagna suunas, mis siiani oli vasaktsentri viimane kants. Tegelikult kerkivad mõlemad küsimused üles ühest ja samast fenomenist – Lega lihtsalt on endale korjanud paljud senini vasakpoolsete parteide poolt hääletanud valijad.
Oleks naiivne arvata, et taoline muutus on tulnud iseenesest. Sellal kui Veltroni püüdis end joonistada Ühendriikide presidendikandidaadi Obama järgi (miinus sarm ja kõnekunst), on Berlusconi blokk juba aastaid kasutanud ühte teist Ühendriikides hästi testitud meetodit, nn. Lõuna strateegiat.
Southern strategy võtsid Nixoni lähikondlased kasutusele 60ndatel selleks et võita hääli toona demokraatidele kuulunud lõunaosariikides. Kui demokraadid hakkasid läbi suruma kodanikuõiguste liikumist jäid paljud nende rassistlike vaadetega valijad pisut morniks. Nende häälte püüdmiseks pakkusid vabariiklased omalt poolt välja osariikide õiguste suurendamise, mille abil oleksid siis lõunaosariigid võinud oma segregatsioonipoliitikat jätkata. Rassile ja föderatiivsusele vihjamine ei ole vabariiklaste retoorikast siiamaani päris kadunud, kuigi nende esindajad on southern strategy kasutamise pärast vabandust palunud.
Roheline katk
Kuigi Berlusconi parteil puudub poliitiline platform, kujundati see tema “väljakule saabumiseks” 94-ndal küllaltki liberaalseks. Konservatiivide häälte püüdmiseks valis ta endale juba toona välja kaks isiklikku lõukoera – Bossi ja Fini. Nii Fini “post-fašistlik” Alleanza kui Bossi separatislik Lega olid toona tavalised paariaparteid paremääre avarustes, millel puudus suurem šanss poliitikas mingit rolli mängida. Berlusconi liit aga mõneti “legitimeeris” nende poliitika.
Niisuguse fenomeni taga on lihtne seaduspärasus, mis selgitab ka vasaktiiva lüüa saamist valimistel: koalitsiooni-lepete puhul (mis Itaalias sõlmitakse enne valimisi) on valijatel lihtsam hääletada koalitsioonist enim meeldinud partei poolt, mis omakorda suurendab väikeste parteide ning erinevate ideede jõustumise šanssi. Kui tegu on suurparteidega, kes leiavad end olevat piisavalt tugevad üksi, siis valijatel puudub võimalus valida erinevate (kuigi lähedaste) vaatenurkade vahel kuna nad kardavad, et nende hääl läheb kaotsi.
Lega Nord on siiamaani osutunud enam kui kasulikuks Berlusconile justnimelt selle Southern (praegu pigem Northern) strategy läbi viimiseks. Vasaktiiva toetus immigrantidele muutis lihtsamaks Lega rassistliku kihutustöö, kui sellele lisada Berlusconi antikommunism, mis on otse McCarthylt laenatud ja Alleanza kiindumus “law and orderi“ vastu, siis saamegi tüüpilise parem-äärmusliku konservatism cum liberalismi, mida Ühendriikides on vabariiklased harrastanud juba aastakümneid.
Feodaalühiskond 21. sajandil
Iseasi on see, kui kaua Berlusconi suudab Lega marukoeri ohjeldada. Igasuguse radikaalse partei populaarsuse säilimise peab tagama pidev konflikt võimuga. Kuigi Lega ei kõhkle oma eesmärkide saavutamiseks valitsusse minemast, jääb Bossi jüngritele Rooma alati vaid suureks vargaks ning mingigi mõistliku poliitika läbi viimine Berlusconi poolt nõuab järjest suuremaid järeleandmisi.
Juba praegu on Bossi teatanud et neil on vaja vähemalt 4 ministrikohta ning et temal pole ülejäänud poliitikutega mingit asja – tema rääkivat ainult suure juhi Berlusconiga isiklikult. Ministrikandidaatide viimastele ametipostidele on tal aga plaanis paigutada teised Lega ninamehed selleks et kindlustada oma võimu Lombardias.
Bossi feodaalitsemise peale teatas Fini, et tema tahab Roomat enda kätte saada ning alustas läbirääkimisi veel parempoolsemate jõududega nagu Destra toetamaks Alleanza kandidaati Alemannot. Viimane on Fini vana parteikaaslane veel neofašistliku Movimento Sociale Italiano aegadest. Kui siia veel lisada Bossi-Fini seadus, mis immigrandid vaat et pärisorjastasid, siis võib leida, et nende eeskujud on pärit veel hämaramast ajaloost.
Kuivõrd aga Berlusconil endal puudub poliitiline programm ja ta seisab ainult isiklike huvide eest võib siiski arvata et taolisi järele andmisi tehakse veel ja veel. Berlusconi viimane valitsus püsis ju rekordilised 5 aastat. Mida paremäärmuslik poliitika võib kaasa tuua Itaalia 60+ miljonile elanikule võime vaid aimata.
P.S. Momente, mis Lega toetusele kaasa aitasid on mõistagi teisigi. Napoli prügikriis, Malpensa ja Alitalia kriis. Hirm globaliseerumise ees. Majanduskasvu pidurdumine üleilmse kriisi taustal etc. Antud hetkel on kahjuks selge, et parempoolne blokk on saavutanud teatava hegemoonia ühiskondlike valupunktide selgitamisel, olgu selle taga siis radikaalsem sõnastus või lihtlabane meediamonopol.
Autor: Kristjan Pruul, Milano
(*) Antonio Gramsci Põhja-Itaaliast lähtuva propaganda kohta. Alcuni temi della quistione Meridionale, 1926. Arutluse Lega Nordi seotusest eelmise sajandi alguse “borghese settentrionale‘ga” leiab ka sellest ajaveebist (ITA).
Pildil Lega Nordi valimisplakatid, indiaanlase pildiga plakatil kiri “Nemad ei suutnud reguleerida immigratsiooni. Nüüd elavad nad reservaatides. Mõelgem”
Seekordsed valimistulemused olid Prodi valitsemise oodatav ning ainuvõimalik tulemus. Täpselt nagu vasakpoolsete identiteedi hägustamine ning nende usu häving oma esindajatesse – aga ega nad (vasakpoolsed siis) sellepärast veel kadunud pole (nagu arvas Roberto Maroni 15/04 “Ballarò”s). Vasakpoolsed on elus ja terved, ainult pettunud ning ilma esinduseta. Sellised väärtused nagu võrdsus, sotsiaalsed garantiid ja solidaarsus ei kao lihtsalt sellepärast, et teatud hetkel ei ole kedagi, kes neid vääriliselt poliitiliselt ellu viiks… Esindamata on ka sotsialistid, rohelised ning need, kes hääletama ei läinud (tänavustel valimistel oli ka see omaette valik, sest „ükski neist džentelmenidest meid ei saa esindada“). Kõik kokku lugedes on parlamendis esindamata 25% elanikkonnast (20% mittehääletanuid ja 5% neid, kelle poolt valitud alampiiri ei ületanud): umbes 10 – 12 miljonit inimest.
Seetõttu: tõelise võitjana tuleb nendest valimistest minu meelest välja Meedia (ehk Propaganda), kelle mudeli järgi lõpuks ka hääletati („kasuliku hääle“ teooria ning suurparteide varjatud eelistamine). Seega järeldus – inimesed järgivad meedia sireenikutset ning oleme televisiooni poolt loodud harjumuse ohvrid. Vaadakem neidsamu valimisi – võitis osavaim showmees ja kolme televisioonikanali omanik (millele me tänasest taaskord veel ka kolm riiklikku RAI kanalit lisada võime). Nii harva, kui ma Giuliano Ferraraga nõus olen, tegi ta seekord olukorrast väga õigete sõnedega kokkuvõtte „Berlusconi più che governare, regna“/“Berlusconi pigem domineerib kui valitseb“, s.t. niisuguse suure häälteenamusega Parlamendis on härra Silvio rohkem kuningas, kui peaminister. Kes suudabki talle neis tingimusis mõistlikku opositsiooni teha?
Milline Itaalia meid ootab?
Suured lubadused ning kergem põlv rikastele; tegutsemisvabadus töösturitele, mis tihti lihttöötaja huvidega kokku ei käi; õuenarrid, kääbused ja balleriinid – tsirkust kõigile, aga ka leiba rahvale – võimalus „mida ei tohi käest lasta“ ületunnitöö arvelt mõni euro juurde teenida; koolireform, mille käigus ka ajalooõpikuid ümber tahetakse kirjutada (nagu lubas Dell’Utri). Parlamendi toolidele istuvad mitmekordselt süüdimõistetud (Ciarrapico, Dell’Utri, Cuffaro jne), kelle kätte mina isegi viieks minutiks oma kotti ei usaldaks ning kõrtsikülastaja kõnepruugiga (ja ilmselt kehtib sama ka mõttemaailma kohta) rassistid (Borghezio, Calderoli jne.).
Eksis veendunult parempoolne Itaalia ajakirjanduse suurnimi Indro Montanelli, kes arvas, et Berlusconi on nagu viirus, mille peab läbi põdema, et immuunseks jääda. Berlusconi kolmas võimuletulek tõendab, et see nii ei ole. Berlusconi on heroiin, mis paljutõotava reaalsusega ahvatleb ning kui toime läbi saab, leiame end varatult tänavaserval, aga ikka ja jälle laseme endile veenidesse uue süstlatäie.
Jumal teab, kuidas ma küll seekord eksida tahan… Aga igal juhul: leidsin Grillo blogist sama lause, mis esimesena ka minu peast läbi käis, kui valimistulemusi nägin : „è adesso ognuno per se e Dio per tutti…“/ „Nüüd igaüks iseenda ja Jumal kõigi eest“.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Pildil RAI telebussid 13. aprilli Roomas PD valimiskontori ees ülekannet ettevalmistamas
Kiirteade neile, kes valimistulemusi ootavad.
PD – Italia dei Valori (Veltroni) Camera: 37,5% / Senato: 38,0%
Pdl – Mpa – Lega Nord (Berlusconi) Camera: 46,8% / Senato: 47,3%
la Sinistra l’Arcobaleno (Bertinotti) Camera: 3,1% / Senato: 3,2%
Unione di Centro (Casini) Camera: 5,6% / Senato: 5,7%
La Destra (Santanche’ ja Storace) Camera: 2,4% / Senato: 2,1%
Partito Socialista (Boselli) Camera: 1,0% / Senato: 0,9%
Eraldi tasub välja tuua see, et Berlusconi Popolo della Libertà sai Senatis 33,0% ja Lega Nord 8,2%, Partito Democratico 33,0%. Cameras sai PdL 36,6 %, Lega Nord 8,9% ning Partito Democratico 33,4%. Teiste parteide jaotust võid vaadata siit. Kohtadesse tõlkides – alamkojas saab võitja automaatselt enamuse, jaotus tuleb umbes Pdl-le 340 kohta ning PD-le 239; senatis võib vastav jaotus olla 168 kohta 130 vastu. Seega – antud valimisseadus on taas näidanud, et see suudab tagada ühe koalitsiooni enamuse mõlemas kojas.
Kuivõrd koalitsioonidele on valimiskünnis 4% Cameras ja 8% Senatis (vastavalt 2% ja 3% üksikparteidele), siis on UDC ainus väikepartei, kes parlamenti pääseb. Bertinotti ja Boselli on juba teatanud oma tagasiastumisest. Niisugune olukord teeb Itaaliast esimese lääne-Euroopa riigi, kus vasakpoolseid jõude parlamendis ei ole (PD on tsentristlik partei).
Mõned analüütikud kõnelevad kaheparteisüsteemi tekkest, kuid siinkohal tasub meelde tuletada, et Berlusconi ilma Lega Nordita ei oleks suutnud Partito Democratico-t võita, seega on Veltroni, saades mõlemas kojas üle 30% häältest, seega märkimisväärse toetuse, samuti nende valimiste suur võitja. Lega Nord ületas seekord napilt ka oma 1992. aasta valimistel saadud tulemuse (tookord 8,6% Cameras ja 8.2% senatis). Veel näitab aga see valimistulemus asjaolu, et Itaalia demokraatia siiski veel töötab (kuigi inimesed ei usalda poliitilist eliiti): vasakpoolsed parteid ei täitnud kahe aasta jooksul peaaegu ühtegi oma lubadustest ja valijad jätsid nad parlamendist välja – esimest korda alates 1924. aastast pole enam-vähem demokraatliku korra ajal Itaalia parlamendis mingit sorti kommunistlikku parteid.
Täpsemaid analüüse ja ülevaateid alates kolmapäevast.
Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia
“Ettevaatust, hunt” on Marise ja tema sõprade lemmikmäng kooli mänguväljakul, väikese majakese, kiikede ja liumäe vahel. Üks laps on selles mängus hunt ja ajab teisi taga, kuni ta kellegi kätte saab, ning siis muutub too omakorda hundiks ja peab teisi taga ajama.
Maris on kaheksa-aastane eesti tüdruk, kes käib koolis Vicenza linnas Itaalias. Praegu on tal käsil kolmas klass. Esimeses klassis valmistas talle raskusi õpetajatest aru saamine aga õnneks õpetajad organiseerisid grupi välismaalt pärit lastest, kes korra nädalas said eraldi keeleõpet. Kokku käis selles grupis kuus last: Maris oli ainuke eestlane, tema kaaslasteks tõmmu Lõuna-Aafrika poiss, Maroko poiss ja kolm Serbiast pärit last. Tunnid toimusid ühe korra nädalas kahel esimesel kooliaastal, koos õpetajaga lahendati koduseid ülesandeid, mängiti lauamänge ja loeti itaaliakeelseid muinasjutte.
Koolipäev algab igal hommikul 8.30 ja kestab esmaspäeval ning kolmapäeval kella üheni, ülejäänud päevadel kella poole viieni. Koduseid ülesandeid antakse lühikestel päevadel ja nädalavahetuseks. Koolilõuna kestab kella ühest kelle kaheni ja lõunat söövad lapsed koolis pikkadel päevadel (koolis söömiseks tuleb osta spetsiaalsed toidutalongid buono pasto). Muudel päevadel piirdutakse merenda ehk kerge eine söömisega kella kümne ja üheteistkümne vahel, kui süüakse kodust kaasavõetud saiakesi või küpsiseid. Pärast sööki ja vahetundide mängivadki lapsed selle loo alguses mainitud aiaga piiratud mänguväljakul.
Marise lemmikõppeained on matemaatika ja laulmine, vähem meeldivad geograafia ja inglise keel, korra nädalas õpib ta ka arvuti kasutamist. Matemaatika meeldib talle rohkem seepärast, et õpetaja on noor ja lõbus, inglise keele õpetaja on aga rangem ja kontrollib rohkem. Laulmine on muidugi kõige toredam: lapsed õpivad noote ja tähtpaevadeks erinevaid laule. 18 märtsil tähistati rahu päeva ning lapsed esitasid kooli ees lastevanematele väikese kontserdi (tjah, lõpetuseks lauldi ka Itaalia hümni).
Õpikud on algkoolis tasuta, hiljem keskastmes tuleb ise osta: et õpikuid saada, tuleb end juba juuni lõpus koolitarvete poes järjekorda panna. Raamatud saabuvad tavaliselt mõni nädal enne kooli algust ja on kõik töövihiku tüüpi kuhu võib kirjutada ja täita lahtreid. Hiljem jäävad õpikud lastele – mõnd tuleb kasutada isegi mitu aastat. Muuhulgas, tunniplaanis on ka usuõpetus, mis toimub laupäeva hommikuti kiriku juures.
Suvevaheaeg algab juuni alguses ja kestab septembri keskpaigani: et lastel suvel igav ei hakkaks on peaaegu igas aines “suveraamat” ülesannetega, mis tuleb sügiseks ära lahendada. Neid on küllaltki palju ja lahendamist alustas Maris augusti keskel, veetes kolm nädalat iga päev tunnikese õpikute taga.
Autorid: Jane ja Maris-Margarita Medar, Vicenza
Viimased kommentaarid