Enneaegsed valimised Itaalias on osutunud ootamatult sisutühjadeks. teeservadele paigutatud barrikaadid on tühjad, välja arvatud üksikud rusikaga vehkivad fotod Lega Nordi führerist Bossist. Tõlgendusi sellele plakatile on mitmeid, minu lemmikuks senini bengodi.org versioon (“kivi, käärid või paber? kaotasid terrone…”)
Esinemised
Lisaks karmidele naljadele Berlusconi suust, millest rääkis eelmine postitaja, on Vabaduse rahvas olnud siiani suhteliselt magedalt esindatud. Mõned puruks rebitud programmid (viide Prodi valitsusele), lubadus Berlusconi perekonna abil Alitaliat paremini juhtida (üleüldse näikse Berlusconi pojad tema koalitsiooni partneritest suuremat rolli mängivat), ja muidugi alalõpmata korratud meem: Itaalia on põlvili, tõuskem. Siiamaani ei ole ei Berlusconi ise ega tema fašistist parem käsi Fini veel kordagi selgitanud, kuidas ja miks täpselt Itaalia põlvili on, aga see ei olegi ju ühe meemi juures oluline. Interneti irvhambad seevastu arvavad, et Berlusconile põlvili Itaalia sobib – saab ometi inimestele silma vaadata (Silvio väheldane kasv jääb jalgu ka Grillo kambale, kes teda reeglina psycho-päkapikuks kutsuvad); või siis soovitavat Vabaduse rahvas nüüd kõigil käpukile asuda (khm).
Nn. “vasak”-tsentri Partito Democratico on siiamaani välja tulnud kahe särava välja astumisega. Hispaania päevalehes el Pais tunnistas Veltroni siiski oma distantsi vasakpoolsest valijaskonnast: oleme reformistid mitte vasak-tsenter. Teiseks olla tänapäeva maailmast otsa saanud klassivõitlus. Nagu Vauro manifesto esilehele joonistas: “klassivõitlus on läbi!” – “a proovi seda bossidele seletada”.
Vasakplatform (PRC, PCDI, Verdi, SD) on siiani suutnud oma meediaesitluses välja tulla peamiselt reaktsiooni jõul. Nii Berlusconi kui Veltroni väljaastumised kuuluvad pigem provokatsioonide valda, mille Sinistra l’Arcobaleno ka ilusti alla neelas, kulutades väärtuslikke sekundeid uudistes nende avalduste hukka mõistmiseks ja mitte oma ideede välja käimiseks. See koos üleüldise meediakampaaniaga vasaktiiva “konservatiivsusest” ei too neilegi nähtavasti lisahääli.
Meedia
Uudistes võib näha üksikuid solvanguid vastamisi ja kaeblusi meediaosaluse üle. Vastavalt Berlusconi arvamusele on senini tehtud uuringud kõik sohimäng ja mingit tasavägist võitlust PdL ja PD vahel ei ole olemas. Tema sõnul on nende endi väga objektiivsete uuringute järgi tegu vähemalt 10% vahega. Samuti olla ebaõiglane, et väiksema nn. turuosaga parteid saavad proportsionaalselt rohkem aega. Samal ajal Sinistra l’Arcobaleno kaebusi meedia erapoolikuse üle ei jõua enam kokku arvutada. Teleuudised uudisteks, aga vastavalt Repubblica (alates PD loomisest nende pool-ametlik häälekandja) lehekülgedele pole l’Arcobaleno kampaania siiamaani alanud – avamiskongress Milaanos lihtsalt jäeti kajastamata. Ja mis puutub igasugustesse kahtlastesse uuringutesse, siis täna näib isegi manifesto peetav poll (rangelt lehekülje külastajate hääletusel põhinev) tõesem – suured parteid seal küll esindatud ei ole, aga see-eest on tõenäoliselt täpne eemale jääjate protsent – need, kes ei näe, et vasakblokk neid esindaks, aga kellegi teise poolt ka hääletama ei kipu.
Põhjuseid meedia kallutatuse taga on mõistagi mitmeid. Ühelt poolt töötab loomulikult seesama turuprintsiip, mille puudumist Berlusconi taga nuttis. Mis on täiesti mõttetu arvestades, et tegu on siiski valimiste mitte piimapulbri reklaamiga. Teiseks on Itaalia ajalehed enamasti poliitilise taustaga. Ei ole mõtet oodata, et il Giornale või Libero eales avaldaksid kasvõi ühe positiivse loo (kui nad üldse midagi avaldavad) poliitika osas, mis jääb Berlusconi liivakastist välja poole. Ajalehtede poliitilisus toob endaga kaasa huvitava fenomeni: lõppeb uudisväärtus või esseistlik jõud kui selline, mis asendatakse nn kordusväärtusega. Iga päev kinnitatakse oma lugejatele/valijatele, et nende valikud on siiamaani olnud ainuõiged ja kõik ülejäänud eksivad. Siia alla käib ka näiteks il Giornale tava kogu Prodi valitsuse ajal avaldada oma esilehel karikatuur, kus ühes Prodiga esines sirp ja vasar, isegi kui Prodi on vasaktiivast (kommunistidest rääkimata) ütlemata kaugel. Lõppude lõpuks aitavad vasaktiiva häälekandjad sellele ise kaasa: Liberazione näiteks viimasel ajal avaldab peamiselt kriitikat PD aadressil, isegi kui neil on enamasti õigus (vähemasti nende endi seisukohalt vaadates), siis ei erine taoline taktika kuigivõrd tavalisest ajalehesõimust.
Programmid
Siiamaani on vähe tegeldud valimislubaduste endiga. Tõsi, programmid on kõik avaldanud, ainult et keegi ei pööra neile tähelepanu. OK, PD ja PdL süüdistavad üksteist programmi plagieerimises. Parem-paremtiival ja tsentriparteikestel puudub igasugune programm väljaspool väidet, et nad kõik olla itaallased. Vasakkaare programm on küll kena ja kaunis (sotsiaalsed ja kodaniku õigused), aga suunatud kitsalt ainult nende endi valijatele. Peamine võitlus käib nn kasulike häälte üle, vastavalt kahe suurema võimugrupi avaldustele peaksid inimesed hääletama ühtede või teist poolt aga mitte mingil juhul kolmandate. Kindlasti on siin inspiratsiooniallikaks Hispaania, kus kaheparteisüsteem on vägisi õuele roninud ja ka viimaste valimiste ajal käis kasuliku hääle taga ajamine (kas meie või nemad) suure hooga.
Partei-platformid aga on kõik vabalt ujuvad. Nii on kanged vabaduse ja liberaalsuse toetajad PdL-s nõudmas kontrolli säilitamist Alitalia üle. PD kangelane Veltroni viis valimiste temaatika vägisi kindlustunde juurde – ja seda rangelt parempoolses mõttes, mis seisneb peamiselt võrduses: vähem immigrante, rohkem kindlust – hoolimata sellest, et PD potentsiaalsed valijad mitmel korral märku andsid totaalsest huvipuudusest sel teemal. Eespool põhimõtetest seisavad siiski kitsad grupihuvid (suurtootjad ja Confindustria PD puhul; väikeettevõtted ja Lega PdL puhul) ja see mida ajakirjandus peab sobivaks tähtsaks kuulutada.
Parempoolsed hääletajad on muidugi totaalse käki sisse sattunud. Ühelt poolt on konservatiivid ja-või paremäärmuslased oma korra-armastuse juures saanud ühte voodisse riigivarga Berlusconiga. Teisalt jälle ei meeldi liberaalide vaadata fashistide sissemarssi nende valimisnimekirjadesse. Ka Europarlamendi saadikud tundsid Berlusconi poliitika üle muret ning teatasid talle otse, et mingeid fašiste nad küll endaga samasse fraktsiooni ei soovi.
Kelle poolt siis vaesed itaallased hääletama peaksid?
Sherif El Sebaie, Torinos elav araabia aktivist ja kaasloogija, pakub omalt poolt välja huvitava variandi – anna oma hääl immigrandile. Kampaania on suunatud nendele samadele pettunud vasakpoolsetele, kellele tuletakse meelde, et hoolimata nende küünilisusest on teataval osal Itaalia elanikkonnast taaskord oht sattuda Bossi-Fini masti meeste valitsuse alla tingimustel, mille üle nemad otsustada ei saa. Tõesõna, eelpoolmainitud härrasmeeste inimvaenulikke seadust pole siiamaani lahti saadud. Ja mingite Lega Nordi taoliste rassistide sattumine valitsusse ei muuda ühegi immigrandi elu lihtsamaks.
Autor: Kristjan Pruul, Milano
3 comments
Comments feed for this article
märts 28, 2008 kell 8:28 p.l.
daniele
Olen Kristjani halastamatu analüüsiga täitsa nõus. Ainult võrdlus Hispaaniaga pole minu meelest päris õige. Itaalias oleks täiesti vaja sellist poliitikut nagu Zapatero, kes julgeb kiriku vastu minna kui vaja.
Eriti valus on Kristjani kirjutise lõpus toodud dilemma. Ma ise otsustasin (“pettunud” ja “küünilise” vasakpoolsena) see kord mitte valida, rääkisin aga sellest paar päeva tagasi isaga, kes ütles, et see on täitsa vale ja olles kaugel ma lihtsalt ei saa aru, kui õudne on ikka elada Berlusconi juhitud maal. Üritasin talle selgeks teha, et ega meie Ainsip ei ole ka just kõige parem variant, aga ta ei tahtnud uskuda, et annaks kuidagi Berlusconiga võrrelda. Sherif El Sebaie argument on minu meelest täitsa mõjuv. Praegu orienteerun valimisel osalema “nina kinni pigistades” nagu kunagi soovitas kadunud Indro Montanelli. Kusjuures, eelmine kord olid välismaal antud hääled otsustavad Prodi (kasutu) võidu jaoks. Võib olla aga lahendab asja ära Itaalia tore bürokraatia, sest sedelid pole siiamaani meieni Eestisse jõudnud ja välismaal hääletamine toimub posti teel; nii, et käes on juba viimane aeg.
Ilmselt tuleb eelmiste valimiste ümberpööratud tulemus: Berlusconi võidab hea varuga alamkojas (Camera) aga ülemkojas (Senato) ei saa ta piisavalt suure enamuse, et stabiilselt valitseda (võib ei saa üldse mingi enamuse). Sel juhul tulevad kindlasti appi fasistlikud parempoolsed, aga mida Casini tsentristid teevad, on praegu ikka mõistatus. Itaaliale see igal juhul hea ei ole.
märts 30, 2008 kell 8:43 e.l.
Oudekki
Teisest küljest, ma arvan, et Veltroni võit ei oleks Itaaliale karvavõrdki parem kui Berlusconi oma. Esiteks selle pärast, et kuna kõik teavad, et Berlusconi on kriminaal ja nõus ühte voodisse hüppama kellega iganes – ka fašistidega – siis on tema tegevuste üle palju rohkem kontrolli (liikumised, needsamad mainitud eurosaadikud jne). Berlusconi huvi on minu arvates eelkõige ise rikkaks saada, vahenditest hoolimata. Veltroni tahab aga eelkõige võimu omada ja on valmis Itaaliale täiesti ebasoodsaid samme astuda, et saada iseoma võimule mingeid (mõnikord välismaiseid, mõnikord sisemaiseid) toetajaid, sõltumata nende huvidest. PD töötab ka paljudes kohtades käsikäes organiseeritud kuritegevusega – või siis selle ees silmi kinni pigistades.
Ma arvan, et Itaaliat tegelikult päästab see, kui parlamenti jõuab võimalikult palju jõude, mis ei lase ei Berlusconil ega Veltronil üksi valitseda.
aprill 3, 2008 kell 11:32 e.l.
Kristjan
Daniele: Itaalial võib küll vaja minna tugevat kirikuvastast poliitikut, aga ma ei näe tuulelipp Veltronit selle koha peal. Ja kuigi Zapatero pälvib maksimaalset austust – juba illegaalsetele immigrantidele antud amnestia pärast – on ta teinud tsiviilõiguste kaitsmisega samal ajal olulist kahju sotsiaalsetele õigustele. Sotsiaalsete õiguste põhilised kaitsjad – IU, ERC – on aga kaotanud just tänu hiilivale kahepartei süsteemile.