You are currently browsing the monthly archive for märts 2008.
Ka mina püüan vastata Kristjani poolt eelmises postituses tõstatatud probleemile – kelle poolt itaallane peaks hääletama. Mul on tunne, et ka neid valimisi markeerib Itaalia vabariigile – ning eriti selle vabariigi vasakjõudude pooldajatele – juba algusest peale nii omane hulluksajav ebaselgus: “hea” valik on halb ja “halb” valik oleks justkui natukene vähem halb.
Seitsekümmend aastat tagasi, 18. aprillil 1948 toimusid valimised, mis määrasid Itaalia tuleviku kuni 20. sajandi lõpukümnendini. “Hea” valik oleks siis justkui olnud Fronte del Popolo (tõlkes Rahvarinne, PCI ja PSI, kommunistid ja sotsialistid). Kuid kui Itaalias oleks 1948. aastal tulnud võimule kommunistlik partei, siis oleks see eeldatavasti tähendanud USA invasiooni, pommitamist, rususid ja Itaalia oleks eeldatavasti lõppenud kahekslööduna nagu Korea, põhja-Itaaliast oleks saanud Itaalia Rahvavabariik ning Lõuna-Itaalia oleks balkaniseerunud ning langenud kindralite raudse kanna võimu alla. Ma ei usu, et kumbki neist oleks praegu G8 liige, rääkimata kogu kunstist ja ühiskondlikkust mõttest, millega Itaalia maailmaajalukku selle poole sajandi jooksul panustanud on. “Midagi ei ole nii nagu esmapilgul paistab” on saanud minu juhtmõtteks Itaaliast kõneldes.
Pommid ja pinged üheksakümnedate alguses
Praegune “halb” valik on ilmselgelt Berlusconi, keda võib õigusega nimetada kurjategijaks, kelle nimega koos kohtab ikka ja jälle sõnu mafioso (mafioso) või massimõrvarde korraldaja (stragista). Ta võitis esmakordselt valimised 1994. aastal, valimised, mis järgnesid korruptsiooniskandaalidele ja vägivallalainele, mis olid Itaalia viinud peaaegu kodusõja lävele. Aastaid 1992-93 märkisid Itaalias terroristlikud tapmised ja pommiplahvatused, mille taga oli maffia, ning, nagu tolleaegse Itaalia salateenistuse juht ja hilisem ÜRO saadik Francesco Paolo Fulci on osutanud, ka 16-liikmeline organisatsioon Falange Armata, mille kõik liikmed olid sõjaväelise salateenistuse SISMI (nüüdne AISE) liikmed. Ühes mõttes võib seda pidada lihtsalt maffiapommitamiseks, sest Totò Riina, maffiaboss, oli vangistatud, milles lõid kaasa kriminaalsele teele astunud politseinikud; kuid samas loodi sellega olukorda (võib-olla teadlikult) lõpetamaks nii korruptsioonijuhtumite kui seitsmekümnendate pingestrateegia lavastamise juhtumite uurimine – seepärast mõned nimetavad 1992.-1993. toimunut ka riigipöördeks, mille käigus lasti maffia kätega tappa korruptsioone ja maffiajuhtumeid uurinud kohtunikke.
Ma nimetan siin – et mitte liiga kaugele minna tänastest valimistest – vaid üht väljapaistvat paari, kelle nimed tähendavad vist igale itaallasele kindlust: võitleme veel, me ei lase ennast hävitada. Need on Falcone ja Borsellino, Palermost pärit Itaalia magistraadid spetsialiseerunud maffiakuritegude uurimisele ja paljastamisele, mõlemad tapeti maffia poolt 1992. aastal. Giovanni Falcone hukkus 23. mail 350-kiloses dünamiidiplahvatuses kiirteel A23 Palermo lennuväljalt Palermosse Capaci linna lähistel (pilt selle postituse alguses), koos naise ja ihukaitsjatega, Paolo Borsellino 19. juulil autopommi läbi. Sellest saadik on ikka ja jälle kasutatud bännerit nende kahe mehe pildiga ning kirjaga “Te ei ole neid tapnud: nende ideed kõnnivad meie jalgadel”.
Privatiseerimisideed
1993. aastaks nimetati Itaalia Privatiseerimiskomitee esimeheks Mario Draghi, varasem Maailmapanga tegevdirektor. Härra Draghi oli 1991. aastast saadik kaitsnud seisukohta, et Itaalia probleemid ja ülisuured korruptsiooniskandaalid ei ole tingitud mitte konkreetsetest poliitikutest, nagu enamik valijaid leidsid ning nagu kohtulikud uurimised näitasid, vaid süsteemist, kus riigil on äris liiga suur osa (seega on korruptsioon vältimatu) – lahendusena pakkus ta privatiseerimist. Selle poliitika toetajate – ja elluviijate – hulka kuulus ka hiljem peaministriks valitud, tollane IRI CEO Romano Prodi ning paljud teised suurte finantsinstitutsioonide juhid. Draghi ideede järgi viidi 1993 – 1999 ellu privatiseerimine, mis aitas vähendada valitsusvõlga ja nii suudeti vastata Maastrichti kriteeriumitele euro suhtes.
Nüüd, vaatamata korruptsioonile omas 1990. aastate alguse Itaalia tolleaegse maailma mitmeid juhtivaid kompaniisid: Olivetti oli maailma kolmas elektroonikakompanii, Ferruzzi oli Euroopa esimene suhkrutootja, sellele lisandusid efektiivsed holding-kompaniid IRI, ENI, EFIM ja sajad kõrgtehnoloogilist toodangut pakkuvad firmad ja maailmanimega brandid. Niisuguses raamistikus ei tundu usutav, et korruptsiooni ja finantsprobleemide põhjuseks oli mitte ärikeskkond ning selle ülesehitusviis ise, majandussüsteem kui soovite; pigem võib põhjuseks pidada avalikule teenistusele, parteidele ja Vatikanile suunatud raha absoluutselt ebamõistlikku kasutust (kujutelgem, milline koht oleks Itaalia majandusel võinud olla ilma korruptsiooniprobleemideta ühiskonnas).
Itaalia, kui maailma üks juhtivaid majandusi, oleks olnud tugev positsioon nõuda endale Maastrichti leppes eritingimusi (“kallid kaaslased, kui te meile järele ei anna, siis ma lahkume sellest ühendusest”); teiseks oleks ka Maastrichti tingimusi saanud täita korruptiivsete ametnike vallandamise, haldussüsteemi ümberkorraldamise, korruptsiooni ja maksupettuste vähendamisega. Selle asemel otsustasid Prodi, Draghi ja teised kiirest hädast välja tulla privatiseerimisega, Itaalia kompaniid läksid peamiselt Briti ja USA omandusse – tänaseks on korruptsioon ja maksupettused pigem suurenenud ja keerukamaks läinud. Seega ühtegi üheksakümnedate probleemi pole privatiseetimie lahendanud ja kuigi Itaalia on endiselt üks edukamaid majandusi (Itaalia majanduskeskkond siiski veel müriaadile väiksetele ja keskmise suurusega kõrge efektiivsusega ettevõtetele, mida hävitada on raskem), on tema positsioon maailmas märgatavalt nõrgenenud. Muide, nagu prantslaste huvi Alitalia suhtes on ka see, et Alitalia ei pakuks prantsuse firmadele konkurentsi, polnud ka brittidel ka ameeriklastel huvi, et Itaalia firmad jätkuvalt konkurentsis püsiks.
Ma arvan, et 1994. aastal Berlusconil lihtsalt vedas – tema ei kuulunud Draghi “ringi”, kuid Berlusconi äritegevused olid üheksakümendateks jõudnud seisu, kus tema ainus võimalus oli poliitikasse suunduda. Ebastabiilsus, privatiseerimisvastasus, kommunismivastasus, kõik see mängis Berlusconile kätte šansi, mida too oma televisooni ja korruptiivsusega edukalt kasutas. Kuigi ka Berlusconi võimulolekuperioode karakteriseerivad täiesti kohutavad – ja ebademokraatlikud – sammud, siis võis tema poliitiline tegevus tegelikult nii mõningaidki Prodi ja Draghi planeeritud kavasid segamini ajada (mida kinnitab ka poliitiline tormlemine üheksakümnendatel). Berlusconi tegutses – ja tegutseb ka praegu – tavalise Itaalia kurjategija skeemi järgi, kes püüab saada rikkaks, püsida vanglast väljas ning mitte tekitada enda ümber probleeme (seetõttu saabki ta korraga sõber olla nii Putini kui Bushiga).
Misasi on see Partito Democratico?
Kui vaadata tänapäeva, siis viimasest aastast torkab silma Itaalia lennukompanii Alitalia müük. Taas oleme olukorras, kus Prodi püüab maha müüa kõik Itaalia suured ettevõtted – ja Berlusconi püüab seda takistada. Ka Veltroni on praeguseks näidanud selgelt oma suundumust: tulla võimule ähvardades “muidu tuleb kriminaal Berlusconi” ja siis kõik maha müüa (kuni kullareservideni) ning reaalsetest probleemidest mitte välja teha Berlusconi maine – ja ka tema soovid mitte probleeme tekitada – ei lubaks Berlusconil sedasama mahamüümisstrateegiat kasutada kuigi ka temal ei ole mingit huvi probleeme lahendada. Berlusconit aga ei kaitse – nagu Veltronit ja PD’d – PCI-aegsete sidemete ja lojaalsuse võrk nende poolt, kes tahaksid muutusi.
Veltroni partei tegevusstrateegiate mõistmiseks võib vaadata neid omavalitsusi, kus nad on tugevalt võimul. Üks näide on mul käepärane, seesama minu Reggio Emilia. Kui PCI pidi “punastes regioonides” ainuvõimul olles pidevalt tõestama, et “meie pakume olemasolevale ühiskonnakorraldusele alternatiivi ja meie oma on parem”, siis partei lagunemisega kadus niisugune “moraalne kontroll”, jäi ainult täielik võim ühiskonna, majanduse, poliitika, avalike ametikohtade üle.Võtame Reggio Emilia, kus alates Teise maailmasõja lõpust kuni 2004. aastani on linnapead olnud PCI-st, PDS-st, DS-st, nii nagu praegune Partito Democratico on ennast kujundanud. Probleemid algasid, loomulikult, kaheksakümnendate lõpult Giulio Fantuzzi’ga, keda karakteriseerib skandaal Mosambiiki saadetud rahadega – ja kes on nüüd PD sekretär provintsitasemel. 1991-2004 aastani oli aga võimul Antonella Spaggiari (PCI-PDS-DS-..), aeg, mil kogu ehitussektor anti ‘ndragheta kätte, kes valab seda linna tsementi ja hävitab ümbruskonda, meelitab kohale illegaalseid immigrante, kellele makstakse olematuid summasid, elanikkond kasvab seetõttu peaaegu eksponentsiaalselt ning avalike teenuste rahastamine muutub aina võimatumaks, kuid tekivad – on tekkinud – Reggio ajaloos esimesed kodutud. Ja kuna härra D’Alema leidis, et DS-il on vaja linnapead Baris, siis 2004. aastal sai Reggio Emilia endale esimese katoliikliku linnapea Graziano Del Rio (La Margherita) – kes loomulikult jätkab endist skeemi (Margherita ja DS ühinesidki koos mõnede teistega PD nime alla).
Kodanikud kannatavad selle all, mis nende linnas toimub ja kuidas väärtused, mida nad jaganud on kaovad – neid muresid, kuidas linn hävib, võib kuulda suvalises arutluses tänaval – kuid siiski ei julge nad (või pole vähemalt siiani julgenud) isegi valimistel “kodanikenimekirjana” kandideerides korralikku alternatiivi pakkuda, kuna teavad, et see toob kaasa töö kaotamise ja valimiskaotuse puhul kaotatakse igasugune võimalus teenida raha ning inimväärselt elada. Ka teistest linnadest, kus PD on ainuvõimul, kuulen ma sarnaseid muresid “ühtegi ehitusluba ei ole võimalik saada ilma, et sul oleks õige partei liikmepilet” jne.
Ma kardan – vaadates härra Veltroni viimase aja sõnavõtte – et võimule tulles püüab PD kogu Itaaliat viia olukorda, kus suur osa võimu on ‘ndraghetal ja teatud hulgal rahvusvahelistel korporatsioonidel ja finantsinstitutsioonidel. Olukorda, kus Itaalia elanikkond kasvab nii, nagu Reggio elanikkond praegu – geomeetriliselt immigrantide arvel, kes töötavad peaaegu mitte millegi eest mustale majandusele muutudes koormaks avalikele teenustele: – see aga toob kaasa aga ainult vihkamise, rassismi ja fašismi taastõusu. Muide, ma arvan, et Bossil ning Lega Nordil lähevad need valimised väga edukalt.
Niisugune Itaalia müümise ja inimestevaheliste sidemete lammutamise plaan (nii kaotatakse kodaniketasandi opositsioon) võis Prodil olla juba 2006. aasta valimisteks, kuivõrd võimul olles ei täitnud ta peaaegu ühtegi lubadust programmist, mille pärast valijad talle koha andsid, Vicenza baaside sulgemise asemel ta leidis, et neid peab sootuks suurendama. Kuid teda takistas, pehmelt küll, Rifondazione, kes koalitsioonis käitus siiski mõnevõrra pidurina – ja kogu 2007. aasta sügise oli näha suundumust Verdist ja Rifondazionest lahtisaamiseks.
Kuid neid tegevusi ei ole Bertinotti kahjuks suutnud enda kasuks välja mängida, veel enam, praeguseks on ta kaotanud arvatavasti igasuguse usaldatavuse, oma soovimatusega Veltronile ja Partito Democraticole vastanduda. Kui vasakjõud oleksid tulnud välja programmiga “meie pakume alternatiivi kriminaal Berlusconile ja hävitaja Veltronile” kuulutades ennast “La Sinistra“-ks (“Vasak pool”) pateetilise La sinistra l’arcobaleno (Vasak vikerkaar) asemel (viidates, et me ikka päris vasak ei ole, me siin niisama…), siis oleks nad need “pettunud ja küünilised” vasakvalijad arvatavasti veel ühe korra enda taha saanud. Kuid praegu, kulutades oma jõudu maksimaalselt lahmivale või vähemlahmivale kriitikale, aga mitte millegi välja pakkumisele, kaotab Bertinotti hääli arvatavasti iga kord kui ta avalikkuse ette ilmub – ning võib juhtuda, et Rifondazione saab oma kõigi aegade kõige halvema tulemuse (eriti siis, kui Veltroni tuleb välja oma viimase tugeva kampaaniaga “kui te ei vali mind, siis…”
Need ideed peavad edasi kõndima…
Kõike eelnevalt arvestades, pean tunnistama, et Itaaliale on hetkel kasulikum, kui Palazzo Chigisse jõuab Berlusconi, mitte Veltroni. Berlusconi on tavaline kriminaal, temaga hakkamasaamiseks on Itaalial strateegia – nagu näiteks kodanikeliikumised, suhteliselt iseseisev prokuratuur jne – Berlusconi kolm eesmärki, nagu eelpooltoodud, on kristallselged. Veltroni, kes tahab võimu, ei ole samuti huvitatud ühegi probleemi lahendamisest, küll aga probleemide tagajärgede kinnimätsimisest kõige müümisega, mis näppu juhtub (eriti, kui sellega kaasneb tema võimu toetamine mõne välismaise või kodumaise toimija poolt). Kuna Prodi valitsuses teised vasakpoolsed parteid seda mõnevõrra takistasid, siis loomulikult saab Veltroni esimeseks sammuks ka just nende parteide hävitamine. Niimoodi võimu säilitamisele keskenduses hävitab ta aga, seda mis Itaalia ühiskonda ning ka majandust koos hoiab, mis aitab võidelda berlusconide vastu – solidaarsuse, neidsamu kodanikeliikumisi ja ühistegutsemist (kuigi televisioon püüab sedasama teha juba seitsmekümnendatest saadik). Ma ei tahaks näha Itaaliat riigina, kus Falcone ja Borsellino ideedel ei ole enam tähtsust ja kus Pasolini geniaalsust keegi tähelegi ei paneks. Ma arvan, et kõige parem oleks itaallastel hääletada mõne väikepartei poolt, mis Veltroni või Berlusconi võimu natukenegi piiraks, mis vasakpoolsetel on lihtsam kui parempoolsetel. Pettunud ja küünilised vasakpoolsed – vist tuleks siiski hääl anda “vasakvikerkaare” poolt, vaatamata kõigele? Pettunud ja küünilised parempoolsed – peaasi, et välja tullakse ja midagi valitakse, mis ei ole Veltroni (mõistlikku väikeparteid on raske leida). Casini ja tsentristid? Või tõesti Berlusconi….
Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia
Enneaegsed valimised Itaalias on osutunud ootamatult sisutühjadeks. teeservadele paigutatud barrikaadid on tühjad, välja arvatud üksikud rusikaga vehkivad fotod Lega Nordi führerist Bossist. Tõlgendusi sellele plakatile on mitmeid, minu lemmikuks senini bengodi.org versioon (“kivi, käärid või paber? kaotasid terrone…”)
Esinemised
Lisaks karmidele naljadele Berlusconi suust, millest rääkis eelmine postitaja, on Vabaduse rahvas olnud siiani suhteliselt magedalt esindatud. Mõned puruks rebitud programmid (viide Prodi valitsusele), lubadus Berlusconi perekonna abil Alitaliat paremini juhtida (üleüldse näikse Berlusconi pojad tema koalitsiooni partneritest suuremat rolli mängivat), ja muidugi alalõpmata korratud meem: Itaalia on põlvili, tõuskem. Siiamaani ei ole ei Berlusconi ise ega tema fašistist parem käsi Fini veel kordagi selgitanud, kuidas ja miks täpselt Itaalia põlvili on, aga see ei olegi ju ühe meemi juures oluline. Interneti irvhambad seevastu arvavad, et Berlusconile põlvili Itaalia sobib – saab ometi inimestele silma vaadata (Silvio väheldane kasv jääb jalgu ka Grillo kambale, kes teda reeglina psycho-päkapikuks kutsuvad); või siis soovitavat Vabaduse rahvas nüüd kõigil käpukile asuda (khm).
Nn. “vasak”-tsentri Partito Democratico on siiamaani välja tulnud kahe särava välja astumisega. Hispaania päevalehes el Pais tunnistas Veltroni siiski oma distantsi vasakpoolsest valijaskonnast: oleme reformistid mitte vasak-tsenter. Teiseks olla tänapäeva maailmast otsa saanud klassivõitlus. Nagu Vauro manifesto esilehele joonistas: “klassivõitlus on läbi!” – “a proovi seda bossidele seletada”.
Vasakplatform (PRC, PCDI, Verdi, SD) on siiani suutnud oma meediaesitluses välja tulla peamiselt reaktsiooni jõul. Nii Berlusconi kui Veltroni väljaastumised kuuluvad pigem provokatsioonide valda, mille Sinistra l’Arcobaleno ka ilusti alla neelas, kulutades väärtuslikke sekundeid uudistes nende avalduste hukka mõistmiseks ja mitte oma ideede välja käimiseks. See koos üleüldise meediakampaaniaga vasaktiiva “konservatiivsusest” ei too neilegi nähtavasti lisahääli.
Meedia
Uudistes võib näha üksikuid solvanguid vastamisi ja kaeblusi meediaosaluse üle. Vastavalt Berlusconi arvamusele on senini tehtud uuringud kõik sohimäng ja mingit tasavägist võitlust PdL ja PD vahel ei ole olemas. Tema sõnul on nende endi väga objektiivsete uuringute järgi tegu vähemalt 10% vahega. Samuti olla ebaõiglane, et väiksema nn. turuosaga parteid saavad proportsionaalselt rohkem aega. Samal ajal Sinistra l’Arcobaleno kaebusi meedia erapoolikuse üle ei jõua enam kokku arvutada. Teleuudised uudisteks, aga vastavalt Repubblica (alates PD loomisest nende pool-ametlik häälekandja) lehekülgedele pole l’Arcobaleno kampaania siiamaani alanud – avamiskongress Milaanos lihtsalt jäeti kajastamata. Ja mis puutub igasugustesse kahtlastesse uuringutesse, siis täna näib isegi manifesto peetav poll (rangelt lehekülje külastajate hääletusel põhinev) tõesem – suured parteid seal küll esindatud ei ole, aga see-eest on tõenäoliselt täpne eemale jääjate protsent – need, kes ei näe, et vasakblokk neid esindaks, aga kellegi teise poolt ka hääletama ei kipu.
Põhjuseid meedia kallutatuse taga on mõistagi mitmeid. Ühelt poolt töötab loomulikult seesama turuprintsiip, mille puudumist Berlusconi taga nuttis. Mis on täiesti mõttetu arvestades, et tegu on siiski valimiste mitte piimapulbri reklaamiga. Teiseks on Itaalia ajalehed enamasti poliitilise taustaga. Ei ole mõtet oodata, et il Giornale või Libero eales avaldaksid kasvõi ühe positiivse loo (kui nad üldse midagi avaldavad) poliitika osas, mis jääb Berlusconi liivakastist välja poole. Ajalehtede poliitilisus toob endaga kaasa huvitava fenomeni: lõppeb uudisväärtus või esseistlik jõud kui selline, mis asendatakse nn kordusväärtusega. Iga päev kinnitatakse oma lugejatele/valijatele, et nende valikud on siiamaani olnud ainuõiged ja kõik ülejäänud eksivad. Siia alla käib ka näiteks il Giornale tava kogu Prodi valitsuse ajal avaldada oma esilehel karikatuur, kus ühes Prodiga esines sirp ja vasar, isegi kui Prodi on vasaktiivast (kommunistidest rääkimata) ütlemata kaugel. Lõppude lõpuks aitavad vasaktiiva häälekandjad sellele ise kaasa: Liberazione näiteks viimasel ajal avaldab peamiselt kriitikat PD aadressil, isegi kui neil on enamasti õigus (vähemasti nende endi seisukohalt vaadates), siis ei erine taoline taktika kuigivõrd tavalisest ajalehesõimust.
Programmid
Siiamaani on vähe tegeldud valimislubaduste endiga. Tõsi, programmid on kõik avaldanud, ainult et keegi ei pööra neile tähelepanu. OK, PD ja PdL süüdistavad üksteist programmi plagieerimises. Parem-paremtiival ja tsentriparteikestel puudub igasugune programm väljaspool väidet, et nad kõik olla itaallased. Vasakkaare programm on küll kena ja kaunis (sotsiaalsed ja kodaniku õigused), aga suunatud kitsalt ainult nende endi valijatele. Peamine võitlus käib nn kasulike häälte üle, vastavalt kahe suurema võimugrupi avaldustele peaksid inimesed hääletama ühtede või teist poolt aga mitte mingil juhul kolmandate. Kindlasti on siin inspiratsiooniallikaks Hispaania, kus kaheparteisüsteem on vägisi õuele roninud ja ka viimaste valimiste ajal käis kasuliku hääle taga ajamine (kas meie või nemad) suure hooga.
Partei-platformid aga on kõik vabalt ujuvad. Nii on kanged vabaduse ja liberaalsuse toetajad PdL-s nõudmas kontrolli säilitamist Alitalia üle. PD kangelane Veltroni viis valimiste temaatika vägisi kindlustunde juurde – ja seda rangelt parempoolses mõttes, mis seisneb peamiselt võrduses: vähem immigrante, rohkem kindlust – hoolimata sellest, et PD potentsiaalsed valijad mitmel korral märku andsid totaalsest huvipuudusest sel teemal. Eespool põhimõtetest seisavad siiski kitsad grupihuvid (suurtootjad ja Confindustria PD puhul; väikeettevõtted ja Lega PdL puhul) ja see mida ajakirjandus peab sobivaks tähtsaks kuulutada.
Parempoolsed hääletajad on muidugi totaalse käki sisse sattunud. Ühelt poolt on konservatiivid ja-või paremäärmuslased oma korra-armastuse juures saanud ühte voodisse riigivarga Berlusconiga. Teisalt jälle ei meeldi liberaalide vaadata fashistide sissemarssi nende valimisnimekirjadesse. Ka Europarlamendi saadikud tundsid Berlusconi poliitika üle muret ning teatasid talle otse, et mingeid fašiste nad küll endaga samasse fraktsiooni ei soovi.
Kelle poolt siis vaesed itaallased hääletama peaksid?
Sherif El Sebaie, Torinos elav araabia aktivist ja kaasloogija, pakub omalt poolt välja huvitava variandi – anna oma hääl immigrandile. Kampaania on suunatud nendele samadele pettunud vasakpoolsetele, kellele tuletakse meelde, et hoolimata nende küünilisusest on teataval osal Itaalia elanikkonnast taaskord oht sattuda Bossi-Fini masti meeste valitsuse alla tingimustel, mille üle nemad otsustada ei saa. Tõesõna, eelpoolmainitud härrasmeeste inimvaenulikke seadust pole siiamaani lahti saadud. Ja mingite Lega Nordi taoliste rassistide sattumine valitsusse ei muuda ühegi immigrandi elu lihtsamaks.
Autor: Kristjan Pruul, Milano
Häbitunne on meie avaliku elu tegelaste seas juba mõnda aega moest väljas. Nii oligi mul plaanis seekordset valimiskampaaniat jälgida umbes viisil nagu jälgitakse üht rahvalikku teatrietendust sooviga kõike toimuvat huumoriga võtta, sest alates valitsuse kukkumise klounaadist parlamendis, on Itaalia poliitikud oma naeruvääristamiseks endast parima andnud. Arvasin, et miski ei suuda mind enam üllatada. Oh ma lihtsameelne! Eksisin.
Berlusconi on tuhande näoga mees, kellele inimlikud piirid ei ole taksistuseks. Laulja, helilooja, äri- ja naljamees, kes on ennast juba mitmel korral „võitmatuks” ja „jumala poolt äravalituks” nimetanud, bilansside osav akrobaat, seadusest kõrgemal elav lutsukala, kes alati magistraatide võrgust elegantselt välja libiseb ja kellel on anne pakkuda ideid, „millest on võimatu keelduda….” Berlusconi on üks Itaalia rikkaimatest ettevõtjatest ning allikad, millest ta impeerium loodi, on üsnagi häguse põhjaga. Asjaolu, et rikkaim mees, meediakuningas ja peaminister on sama isik, peavad mõned ebademokraatilikuks, aga mõned mitte…
Tema poliitikukarjäär hakkas pihta 1993. aastal, kui avaldas Rooma linnapea valimistel oma poliitilise kuuluvuse – paremäärmuslane. Väitis tookord, et oleks oma hääle andnud kandidaat Gianfranco Finile, fašisminostalgilisele MSI esindajale, kes alles 1995. suutis fašismi eitamisele alla kirjutada ja seega luua uue kahtlastest sümpaatiatest vaba partei: Alleanza Nazionale. Rooma ei lasknud Finit oma linnapea kohale ja sellest ajast peale algab Berlusconi isiklik sõda „kommunistide” vastu. Eriti võimsad kommunistid on Milaano magistraadid, kes 90ndatel Itaalia poliitilises elus maavärina tekitavad Tangentopoliga, mille käigus avaldati tihe altkäemaksude ja korruptsiooni süsteem parteide ja ettevõtluse vahel. Kohtulik uurimine puudutas ka Bettino Craxit, sotsialistide juhti, Itaalia korruptsiooni sümbolit ja Berlusconi kaitseinglit. Tangentopoli tulemusena põgenes Craxi Itaaliast Tuneesiasse, Berlusconi klopsis mõne kuuga kokku uue partei „Forza Italia” ja „läks väljakule” (scendere in campo): mõlemad terminid kuuluvad ülipopulaarsesse jalgpalliterminoloogiasse. Just see näitas – ja näitab praegugi – Berlusconi erilist annet valijat odavalt manipuleerida populistlike hüüdlausete ja enda kui rahvapäästja-superkangelase riietes.
Berlusconi-filosoofia väärib paari sõnaga tutvustamist. Keegi ei tee seda paremini kui ta ise:
„Enne kui end minuga võrrelda, võitke mõni jalgpalli Meistrikarikas (Coppa dei Campioni)” (Berlusconi oma vastaskandidaadile Luigi Spaventale 1994)
„Mul on tugev üliväärsuskompleks, mida on raske pidurdada. Sellest ajast saadik, kui olen peaminister, pole mul olnud võimalust Milaniga [K.K: oma jalgpallimeeskonnaga] tegeleda ja nagu näete, Milan kaotab…” (mai 1994)
„Olen Euroopa parim leader, USAs heidab mulle varju ainult Bill Gates” (aprill 2000)
„Minu tublidust ei saa küsimärgi alla panna, minu inimlik sisutihedus, minu lugu, jääb teistele ainult unistuseks. Nemad peavad mulle tõestama, et nad tublid on…” (ANSA 7. märts 2001)
„On tõsi, et seadus on kõigile võrdne, aga mulle on ta võrdsem kui teistele, sest enamus itaallasi andsid mulle oma hääle”(spontaanne sõnavõtt Milaano tribunalis 17. juuni 2003)
„Et seda tööd teha [K.K: magistraadi tööd], pead olema vaimselt haige, psüühhiliste häiretega, selle töö tegemiseks pead antropoloogiliselt erinev kogu ülejäänud inimkonnast” („La Repubblica” 5.sept. 2003)
„Kes hääletab vasakpoolseid? Ma ei usu, et itaallaste seas on niivõrd palju sitapäid [coglioni]“ (6.apr. 2006)
„Kui Veltroni võidab, siis süüdistagu itaallased ainult iseenast”(„La Repubblica” 27. veebruar 2007)
„Tulge ja investeerige Itaalias, sest kommuniste enam pole, aga selle eest on ilusad sekretärid” (3.dets.2007)
Berlusconi lipulauseks on „Vabadus”. Tema endise koalitsiooni nimeks oli „Casa delle Libertà” (Vabaduste maja), praegu on vanad kaaslased temaga koos ühise uue partei loonud. Arvake ära, mis nimeks…? Popolo della Libertà (Vabaduse rahvas). Ehk on õigus Roberto Benignil, kes kahtlustab, et Berlusconil on kodus Vabaduse kapp, Vabaduse kirjutuslaud ja Vabaduse kraanikauss. Vabaduse all mõistab Berlusconi muidugi midagi niisugust, et „saan teha, mida tahan, teistest hoolimata” ning riiki näeb ta nagu ettevõtet, oma isiklikku ettevõtet, mille seadusi oma huvide ja äranägemise järgi teha. Näiteks bilansivõltsimise mittekaristatavaks teoks muutmine, puutumatuse garanteerimine viiele riigi kõrgemale ametikohale, maksuamnestia 2002 ja palju muud seesugust, mille abil Berlusconi hädad lahenduse leidsid. Unustades seejuures loomulikult, et riigi eesmärk ja ülesanne ei ole mitte isiklikke probleeme lahendada ja võimalikult rohkem kasumit saada, vaid rikkust võrdsemalt kodanike sotsiaalsete klasside vahel ära jaotada ja inimestele väärikas elu tagada.
Võib-olla lähtus Berlusconi just sellest printsiibist, kui otsustas TG 2 erisaates „Punto di vista” – Berlusconit toetav kanal, mille saateid tema meeskond arvatavasti disainima pääseb – ühele väidetavalt prekariaadina töötavale noorele neiule hüva nõu anda, kui see temalt küsis arvamust tööprobleemi võimalike lahenduste kohta.
„Soovitan teil isalikult leida mees, nagu näiteks Berlusconi poeg või keegi muu sama rikas, kellel rahaprobleeme pole. Oma naeratusega võite te seda endale lubada”.
Jääb arusaamatuks, mida siis üks inetu naisterahvas või mees tegema peab, aga olgu pealegi. Kohalolijaid jäid ebamugavust tundes tummaks ja saatejuht vaatas abiotsivalt režiiruumi poole. Kes poliitilisest pärlist ilma ei taha jääda, võib seda siit näha.
Päev hiljem, kui üldsus šokeeritult juhtunut kritiseeris, väitis Berlusconi, et tegemist oli ainult naljaga ja et teda ei mõistetud. Ma ei tea teiste eest rääkida. Minul igatahes ei ole mingit naljatuju, kui peaministri kandidaat mulle ütleb, et mu ainus võimalus täieõiguslikule elule on end müügiks pakkuda. Seda enam, et 13. märtsil sooritas enesetapu üks ThyssenKruppi prekariaattöölistest Luigi Roca, kahe pisikese lapse isa. 39-aastaselt on võimalused kindla töö leidmiseks väga väiksed, aga pere tahab ülalpidamist ja eluaseme ostmiseks võetud pangalaen maksmist. Psüühikale oli see liiga ränk koorem. Hüvastijatukirjas kirjutas, et selline elu ületab tema jõu piirid, et ilma tööta ja väärikuseta ei oska ta edasi minna.
Aga lõpliku löögi sai mu huumorimeel, kui eelpool nimetatud neiu, Perla Pavoncello, vastas, et „tõenäoliselt annan ma oma hääle Berlusconile ja mitte sellepärast, et ta mu naeratuse kohta komplimendi tegi. Mul on selleks sügavamad põhjused.” Päev hiljem saime teada, et preili Pavoncello on Rooma administratiivsetel valimistel Alleanza Nazionale kandidaadina esitatud (tänaseks on ta oma kandidatuurist loobunud) ja polegi päris prekariaattööline…
Vahel mõtlen nördinult, mida ütleksid Itaalia suured poliitikud ja riigimehed De Gasperi, Togliatti, Moro, Berlinguer, Amendola, kui seda kõike pealt näeksid. Tahan uskuda, et suur poliitiline traditsioon ei ole veel päriselt ära kadunud, et on veel elus nagu seeme mulla all (ning meediasilma eest peidus) ja ühel hetkel siiski võrsuda otsustab. Siis ei oleks ehk ka võimalik näha kandidaate nagu Esteban Juan Caselli hüüdnimega Cacho (Lõuna-Ameerika itaallaste kandidaat Senatisse), verejanulise sõjaväediktatuuriga seotud tegelane, keda Argentiina ministrid süüdistavad liiga kahtlastes sõprussidemetes; või nagu Giuseppe Ciarrapico (Pdl), kohtulikult karistatud mitmel korral (illegaalne parteide finantseerimine ja petturlik pankrott) kes väidab,et „fašism on talle suuri rõõme ja kannatusi toonud, aga ta ei ole siiski sellest kunagi lahti ütelnud”. Siis ei näeks me ehk parteiliidreid, kes Casellisid ja Ciarrapicosid kandidatuure toetavad ainult selle pärast, et tegemist on võimu omavate kurjategijate sõbra või suurettevõtja ja ajalehtede kirjastajaga, kelle toetust on vaja IGA hinna eest omada, sest valitsusrooli juurde tuleb IGA hinna eest pääseda. Selle nimel ollakse valmis valijat odavalt, aga osavalt manipuleerima, et oma huvide kaitsmist pärast võimuletulekut endiselt jätkata.
Kunagi peeti poliitikat valitsemise, ühiskonna arendamise kunstiks, milleks oli vaja suurt vastutustunnet, ennasthülgavat tööd ja ausalt saavutatud kodanike toetust. Nüüd aga tuleb meil olla tunnistajaks viletsaima realityshow tasemel tsirkusele, mille peategelaseks on mees, kes soovib tulevaseks peaministriks saada. Lisaks huumorimeelele läks paljudel 
meist kaduma ka unerahu. Loodan miljonitele mõtlemisvõimelistele ja itaalia kultuuri lippu ülevalhoidvatele kaasmaalatele, seda eriti ajajärgul, kus on niivõrd raske oma häälevalik kirja panna, sest rahvas tunneb end kaitsetuna ja Messiast pole silmapiiril.
Tihti meenutan sellistes olukordades naapollase Eduardo De Filippo kuulsaid sõnu filmist „Napoli milionaria”: „…ha dda passà ‘a nuttata…” (Peab ootama, et öö mööda läheb)
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Berlusconi „pärleid” võivad Itaalia keele oskajad vaadata ka YouTube’st: Le Stronzate di Berlusconi
Paar päeva tagasi sattusin minema raamatuesitlusele. See kõlas huvitavalt: autoriks katoliiklik ajakirjanik, kes töötab Bologna parempoolse ajalehe “Il Resto del Carlino” juures. See autor, Lorenzo Guadagnucci, võttis osa G8-vastastest päevadest 2001. aastal Genovas täiesti professionaalsetel põhjustel. Ta lõpetas päeva magades keskkooli “Armando Diaz” hoones, just selles kohas, kus nii paljud noored inimesed kogu Euroopast puhkasid pärast kohutavalt pingelisi sündmusi. Päev varem oli carabiniere Mario Placanica tapnud Carlo Giuliani, tulistades talle püstolist pähe. Seetõttu jooksid järgneval päeval inimesed mööda linna kui jänesed ja politsei, carabinieri ja guardia di finanza jahtisid neid.
Nood, kes suutsid vältida läbipeksmist tänavatel – seda, mida Amnesty International nimetas kõige raskemaks inimõiguste rikkumiseks Euroopas pärast Teist maailmasõda – püüdsid jõuda koju enne päikeseloojangut. Mõned teised, kellel ei vedanud, otsustasid jääda Genovasse ja magada tolles koolis. Keset ööd sööstis hoone peale märulipolitsei, samal ajal kui tilluke raadiokanal püüdis anda ülevaadet seestpoolt toimuvast, vähemalt seni kuni politseinik hävitas kõik ning hakkas murdma luid ja hambaid igal pool. Need härrad kustutasid tuled ja, täiesti kaetud nägudega, hakkasid kõiki “üles äratama” – enamik inimesi magasid – kumminuiadega, jalahoopidega, pisargaasiga jne. Paari minuti pärast – kui kooli sissepääsu juurde olid ilmunud parlamendiliikmed koos juristide ja ajakirjanikega, üritades sisse pääseda – hakati inimesi koolist ära viima, verisena, purustatud käte-jalgadega, hoides hambaid oma pihkudes. Nad viidi politseibarakki nimega Bolzaneto, kus piinamine ja peksmine jätkus tunde: inimesed pidid end alasti võtma, ehted rebiti kehadelt, tütarlapsed pidid politseinike ees alasti seisma, inimesi sunniti laulma fašistlikke laule ja tegema fašistlikke tervituse. Päid suruti tualetipotti, murti veel luid ja hambaid. Need, kes sattusid esmaabisse, anti sadistliku parameediku hoole alla, kes tõmbas käe kaheks, tiris kõrvarõngaid ja muid kehale kinnitatud ehteid maha omaenese kätega jne jne. Härra Guadagnucci äratati karmilt ja enne kui ta jõudis politseile ütelda, et ta on ajakirjanik – ja veel enam, “parempoolne” ajakirjanik – tema jalg oli kadunud, murtud.
Kõiki neid detaile on ametlikult kohtu ees kinnitatud, ikka veel jätkub istung 44 politseiniku üle, istung, mis oli raamatupresentatsiooni peamine teema.
Kahjuks, esitlus läks hapuks. Kuulajaskonna moodustasid peamiselt need inimesed, keda võime määratleda kui “puhtad” globaliseerumisvastase liikumise liikmed; täpsemalt liikumise, mis Genovas suutis mitte ainult kokku panna 300 000 inimest, aga 300 000 mitmesugust inimest. Noored ja vanad, veendunud kommunistid ja veendunud katoliiklased, liberaalid ja taimetoitlased, anarhistid ja parteiametnikud, juristid ja töölised, töötud ja tippspetsialistid. Aastatega see paljukihiline rühm kaotas inimesi nagu puu kaotab lehti sügisel ja nüüd on alles vaid mõned. See kaotus ei väljendu ainult langevates numbrites, vaid lisaks, rohkem muretsemapanevalt, ülesehituskeerukuse dramaatilises vähenemises. Raamatupresentatsioon demonstreeris seda: nendelt, kes üritusele tulid ootab see, mida nad ise nimetavad “süsteemiks”, teatud käitumist, vastavalt teatud stereotüüpidele. Ning need inimesed tegid seda. Oli eriti kurb kuulda neid ütlemas “hüva, loomulikult see kohtuprotsess lõppeb mitte millegagi, see on normaalne” või “hüva, loomulikult politsei käitus niimoodi, me ei ootagi neilt midagi muud”.
Nüüd, mina ei suuda seda aktsepteerida. Ei, midagi ei olnud normaalne. Ei, kohtuprotsessid ei peaks lõppema mitte millegagi, sest seaduslik aeg sündmuste eest vastutavatele karistust mõista lõppeb 2009. aastal, nii, et kõik mõistetakse õigeks. Ei, ma ei aktsepteeri, et politseinikud püüdsid mind vangi võtta nagu ma oleksin vaenlase sõdur, ja mind niimoodi kohelda, lihtsalt seepärast, et ma osalesin, rahumeelselt, seaduslikul ja autoriseeritud tänavaüritusel. Ei, ma ei aktsepteeri asjaolu, et politsei ründab koole keset ööd, et võtta vange, murda nende luid ja alandada ja piinata neid tunde.
Kui me leiame, et see kõik on normaalne, siis pole meil ühtegi teed välja sellest militaarset tüüpi vastuseisust “süsteemiga”. See on hullumeelne, kriminaalne, rumal. Kasutu. See kõik on minevikus juhtunud nii palju kordi. Põlvkonnad ja põlvkonnad itaallasi kisti niisugusse loogikasse möödunud sajandi seitsmekümnendaid aastail ja nad lõpetasid omaenda ja teiste elu hävitamisega, ilma astumata ühtainukestki sammu oma eesmärgi poole, vaid hoopis astumas mitmeid samme sellest eemale. Meie piibel on seadus. Me peame nõudma, et meie konstitutsionaalseid ja muid seaduslikke õigusi respekteeritaks, alati. Kui nad nõuavad, et me laulaksime fašistlikke laule, siis me ütleme lihtsalt “ei”. Kui nad hakkavad siis meie luid murdma, siis me lõpetame murtud luudega. Kuid nad ei saa iialgi ühtegi fašistlikku laulu.
Kui me niisuguse kogumuse üle elame, siis me hakkame iga päev võitlema oma õiguste eest kohtutes, kogu oma jõuga. Sest kuskil peab olema vähemalt üks kohtunik. Kui mitte Itaalias, siis Strasbourg’is. Kui mitte praegu, siis sel hetkel, kui see saab olema võimalik. Mussolini võitis – või varastas – Itaalia valimised 1925. aastal. Parlamendi alamkoja esimesel istungil tõusis sotsialistide parlamendiliige, Giacomo Matteotti ja teatas, vaatamata kõikõimalikele fašistide häälitsustele, valimispettusest Mussolini nina all, kes istus peaministri toolil. Järgmisel päeval rööviti Matteotti fašistliku rühmituse poolt ja tapeti. Tema röövijad ja mõrvarid anti kohtu alla ja neile mõisteti naeruväärselt kerge karistus. Kui Itaalia viimaks vabanes fašismist, siis mõisteti nende üle uuesti kohut. Seekord karistati tapjaid väga karmilt.
Me ei tohiks seda kunagi unustada. Õiglus on siin, et jääda. Isegi kui me ei saa rahuldust praegu, me saame selle ühel hetkel.
Keegi kunagi ütles, et need kes janunevad õigluse järele, on õnnistatud, sest nende päralt on taevariik. Ma arvan, et see kehtib isegi siis, kui sa ei usu jumalasse. Mingil viisil, ma ütleksin isegi, see lause kehtib eriti siis, kui sa ei usu jumalasse; seepärast, et õiglus on täielikult inimlik ettevõtmine. Vägivald eitab õiglust, alati. Need, kes käituvad seadusevastaselt, on alati õnnelikud, kohates vägivalda, sest see vabandab nende kuritegusid. Aga, nende ebaõnneks, me ei ole enam nii rumalad. Seismaks eemal vägivallast, seismaks kindlad oma seaduslike õiguste nõudmisel, see nõuab tohutut hulka julgust. Palju enam julgust, kui päästikule vajutamine või magavate inimeste luude ja hammaste murdmine.
Autor: Marco Rossi, Reggio Emilia
Järgneva mõttekäigu pani kirja Itaalia intellektuaal, kirjanik ja režissöör Pier Paolo Pasolini, esmakordselt ilmus see ajalehes Corriere della Sera, 14.11.1974 . Samas tundub, et võib-olla just nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, on kättejõudnud sellise diapasooniga poliitilise klassi umbusaldamise aeg, millele Pasolini 70.-tel ettevaatlikult mõtles? Beppe Grillo ja tema pooldajad näivad nii arvavat. Igal juhul demonstreerib see tekst selgelt nende probleemide juuri, millega Itaalia ka praegu maadleb.
Ma tean.
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad selle eest, mida on hakatud kutsuma riigipöördeks ja mis tegelikult on rida riigipöördeid, et luua süsteem võimu kaitseks.
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1969. aasta 12. detsembri Milano verevalamise eest.
Ma tean nende nimesid, kes on süüdi 1974. aasta esimestel kuudel toimunud Brescia ja Bologna verevalamistes.
Ma tean “tipu” nimesid, kes juhtisid, seega, kes on nii vanad fašistid, riigipöörete loojad kui ka neofašistid, esimeste verevalamiste autorid; kelle hulgas näeme ka, lõpuks, viimaste verevalamiste “tundmatuid” reaalseid autoreid.
Ma tean nende nimesid, kes korraldasid kaks erinevat, pigem isegi vastandlikku, pingefaasi: esimese kommunismivastase faasi (Milano 1969) ja teise fašismivastase faasi (Brescia ja Bologna 1974).
Ma tean selle võimugrupi nimesid, kes CIA (ja teises järgus hallide kardinalide ja maffia) abiga viisid kõigepealt ellu (ülejäänu kukkus häbiväärselt läbi) kommunismivastase ristisõja, mis lõppes 1968. aastal; ja järgnevalt (ikka koos abi ja inspiratsiooniga CIA-lt) ehitasid üles fašismivastase neitsilikkuse, mis lõppes katastroofilise referendumiga.1
Ma tean nende nimesid, kes kahe Missa vahepeal andsid direktiive, luues poliitilise kaitse nii vanadele kindralitele (et hoida neid jalgel ja ühtlasi säilitada organisatsiooni võimaliku riigipöörde jaoks) kui noortele neofašistidele, kes tegelikult on neonatsid (konkreetse kommunismivastase pinge loomise eesmärgil) kui ka tuntud kurjategijatele, kes on kuni praeguse hetkeni – võib-olla alatiseks – nimedeta (et luua jätkuvat fašismivastast pinget).
Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes olid tagareas. Kes olid nende koomiliste inimeste nagu see Forestale kindral, kes töötas, ehkki operatiivselt, Città Ducales (samal ajal kui Itaalia metsad põlesid), selja taga või nende hallide ja väga organiseeritud persoonide, nagu kindral Miceli, selja taga. Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes seisid traagiliste noorte selja taga, kui nood valisid fašistlike õuduste elluviimise läbi enesetapu; või seisid ka nende tuntud pahategijate – sitsiillased või mitte – taga, kes on end teinud kättesaadavaks tapjate ja palgamõrtsukatena. Ma tean kõiki neid nimesid ja fakte (atendaate institutsioonidele ja verevalamisi), milles nad on süüdi.
Ma tean. Aga mul ei ole tõendeid. Mul pole isegi mitte vihjeid. Ma tean, kuna ma olen intellektuaal, kirjanik, kes püüab olla järjel kõiges, mis toimub; kes püüab teada kõike, millest kirjutatakse; ette kujutada kõike, mis ei ole teada või millest vaikitakse; kes paneb kokku ka üksteisest kaugelolevaid fakte; kes paneb süsteemituid ja fragmentaarseid tükke kokku sidusaks poliitiliseks pildiks; kes taasloob loogika seal, kus tunduvad valitsevat juhuslikkus, udusus ja mõistatused.
See kõik on osa minu elukutsest ja minu elukutsele loomulikust instinktist. Pean ebatõenäoliseks, et minu “romaaniprojekt” on vigane ning sel on vähene side reaalsusega või, et vihjed faktidele ja isikutele on ebatäpsed. Ma usun ka, et paljud teised intellektuaalid ja romaanikirjanikud teavad seda, mida tean mina intellektuaali ja romaanikirjanikuna. Muuseas, nad teavad, kuna rekonstruktsioon selle kohta, mis Itaalias tegelikult pärast 1968. aastat juhtus, ei olegi nii keeruline.
Samasugune tõde – mida saab tunda absoluutse täpsusega – seisab suure hulga poliitiliste ja meediasekkumiste taga: see ei ole ettekujutus või väljamõeldis nagu minu natuurile võiks kohane olla. Viimane näide: ilmselgelt torkas tõde kõigi oma nimedega silma Corriere della Sera 1. novembri juhtkirjast2 Võib-olla ajakirjanikel ja poliitikutel on ka tõendid või siis vähemalt vihjed. Praegune probleem on aga järgmine: poliitikud ja ajakirjanikud, kes arvatavasti omavad tõendeid ja kindlasti ka vihjeid, ei ütle meile nimesid. Kelle kohustus peaks olema need välja öelda? Ilmselgelt nende, kel pole mitte ainult vajalikku julgust, vaid kes lisaks ei tee ka kompromisse reaalsete võimulolijatega – ja veel, kellel definitsiooni põhjal ei ole midagi kaotada: seega intellektuaalil. Intellektuaal võiks ju välja öelda need õiged nimed, aga temal pole ei tõendeid ega vihjeid. Võimulolijad ja see maailm, kes päriselt pole võimul, kuid kes on võimuga praktiliselt seotud, on jätnud vabad intellektuaalid – ning seda juba selle maailma struktuuri tõttu – ilma võimalusest tõendeid ja vihjeid omada.
Mulle võib vastu vaielda, et mina, näiteks, nagu intellektuaal ja lugude väljamõtleja, võiksin ju siseneda sellesse eksplitsiitselt poliitilisse maailma (võimumaailma või siis võimulähedasse maailma) kus liigub informatsioon, sellega kokku leppida ja seega väga suure tõenäosusega saada ka õiguse omada nii tõendeid kui ka vihjeid. Sellele vastuväitele ma vastaksin aga: pole võimalik, kuna just vastikus niisugusse poliitilisse maailma sisenemise vastu on see, mille tunnen ära oma võimaliku intellektuaalse julgusega ja mis paneb mind rääkima tõtt, ehk siis: ütlema nimesid.
Tõe intellektuaalne julgus ja poliitilised praktikad on Itaalias kaks lepitamatut nähtust. Intellektuaali jaoks – keda Itaalia väikekodanlus sügavalt ja sisemiselt põlgab – viitab see mandaadile, mis näib kõrge ja auväärne, kuid tegelikkuses on truualamlik: moraalsete ja ideoogiliste probleemide arutamisele. Kui keegi seda mandaati rikub, siis loetakse ta kohe oma rolli reeturiks: nad nimetavad selle kohe (nagu nad oleksid midagi muud kui seda oodanud) “õpetlaste reetmiseks”. Nimetus “õpetlaste reetmine” on alibiks ja rahuloluks poliitikutele ja võimu teenritele.
Kuid ei eksisteeri ainult võim, eksisteerib ka opositsioon võimule. Itaalias on see opositsioon nii suur ja nii tugev, et on ise samamoodi võim: ma viitan loomulikult Itaalia kommunistlikule parteile. Kindlasti praegusel hetkel on niisuguse suure opositsioonipartei olemasolu, nagu Itaalia kommunistlik partei, Itaalia ja selle vaeste demokraatlike institutsioonide lunastus. Itaalia kommunistlik partei on on puhas maailm räpase maailma sees, aus maailm ebaausas maailmas, intelligentne maailm idiootide maailmas, kultuurne maailm ignorantide maailmas, humanistlik maailm tarbijamaailmas. Neil viimaseil aastail on Itaalia kommunistliku partei (mõtlen siin autentset ühtset parteid: juhtide, baasi ja hääletajate kompleksi) ja ülejäänud Itaalia vahele tekkinud lõhe ning seetõttu on Itaalia kommunistlik partei muutunud eraldatud maailmaks, saarekeks.
Ja just seepärast võib see partei täna rohkem kui iial varem omada tihedamaid sidemeid valitseva võimuga, korruptiivse, kohatu ja allakäinuga: kuid neid koheldakse kui diplomaatilisi sidemeid, peaagu nagu riikidevahelisi suhteid. Tegelikkuses on kaks moraali mittemõõdetavad, nende konkreetsuse ja nende totaalsuse mõttes. On võimalik, just niisugustel eeldustel, plaanida seda “kompromissi”3, reaalset, mis võib-olla päästaks Itaalia täielikust lagunemisest: “kompromiss”, mis oleks tegelikult allianss kahe piirneva riigi vahel või kahe üksteisest eristatud riigi vahel. Kuid kõik, mis ma ütlesin positiivset Itaalia kommunistliku partei kohta, sisaldab endas ka suhteliselt negatiivset aspekti.
Riigi jagamine kaheks riigiks, kus üks vajub kõrini degeneratsiooni ja allakäiku ning teine jääb puutumatuks ja kompromissituks, ei saa olla konstruktiivsuse ja rahu mõttekäik. Seega, kui mõelda nii nagu ma olen siin kirjeldanud, usun objektiivselt, et “riik riigis” olukorra puhul võib opositsiooni määratleda kui teist võimu: mis siiski on lihtsalt võim. Järelikult seda tüüpi opositsioonis poliitilised tegelased ei saa ka ise teisiti käituda kui võimutegelased. Praeguse hetke erijuhtumil, mida me nii dramaatiliselt näeme, annavad ka nemad intellektuaalile teatud mandaadi, mis on loodud nende enda poolt. Ja kui intellektuaal ei täida seda mandaati – puhtalt moraalset ja ideoloogilist – siis on ta, kõigi meeleheaks, reetur. Hetkel, kuna ka opositsioonipoliitikud, ehkki omades – või tõenäoliselt omades – tõendeid või vähemalt vihjeid, ei ütle välja reaalsete vastutajate nimesid, see tähendab viimaste aastate poliitikuid, koomilisi riigipöördeid ja hirmutavaid verevalamisi. See on lihtne: nad ei tee seda nii kaua kui nad eristavad – erinevalt intellektuaalidest – poliitilist tõde poliitilistest praktikatest. Seega, loomulikult, ei ava ka nemad kõrvalseisjatest intellektuaalidele4 tõendeid ja vihjeid: justkui need isegi ei unistaks enam, nagu ülejäänutele tavaline, objektiivsetest andmetest faktilise situatsiooni kohta. Intellektuaal peab jätkama selle sooritamist, mis on kehtestatud tema kohuseks: õigel viisi taasesitama kodifitseeritud tegutsemisviisi.
Ma tean hästi, et praegu ei ole õige olukord – sellel konkreetsel hetkel Itaalia ajaloos – alustamaks avalikku umbusaldust kogu poliitilise klassi vastu. See ei ole diplomaatiline, see ei ole sobilik. Aga need on poliitilised kategooriad, mitte poliitilise tõe kategooriad; need, mida – siis, kui võimalik ja nii nagu võimalik – võimetu intellektuaal on sunnitud teenima. Hüva, täpselt seepärast ei saa mina ütelda nende nimesid, kes vastutavad riigipöördekatsete ja verevalamiste eest (ja pole sellisel kohal), ma ei saa välja ütelda oma nõrka ja idealistlikku süüdistust kogu Itaalia poliitilise klassi vastu.
Ja ma teen niipalju kui ma usun poliitikasse, usun demokraatia “formaalsetesse” printsiipidesse, usun parlamenti ja usun parteidesse. Ja teen seda loomulikult läbi minu isikliku vaatepunkti, mis on kommunisti oma. Olen valmis oma umbusaldusavaldust tagasi võtma, kui (tõepoolest, ma ei oota midagi muud) mõni poliitik – mitte juhuslikult, see tähendab, mitte kuna on tulnud õige hetk vaid hoopis seetõttu, et luua mainitud hetke – otsustab avalikuks teha nende nimed, kes on vastutavad riigipöörete ja verevalamiste eest, mille kohta ta ilmselgelt teab, nagu minagi, et ei saa omada tõendeid või isegi vihjeid.
Tõenäoliselt – kui ameerika võimud seda lubavad – võib-olla “diplomaatiliselt” otsustades anda mõnele teisele demokraatiale selle, mida Ameerika demokraatia on endale andnud Nixoni kaudu – öeldakse need nimed varem või hiljem välja. Aga need ütlejad saavad olema inimesed, kes on jaganud end võimuga: nagu väiksemad vastutajad suuremate vastutajate vastu (ja pole kindel, nagu ameeriklaste puhul, et nad oleksid paremad). See saab viimaks olema tõeline riigipööre.
1 Referendum lahutuse taaskeelustamiseks – O. Loone
2 Paolo Meneghini juhtkiri oli pealkirjastatud “SID-i eksjuht, kindral Miceli, arreteeriti poliitilise konspiratsiooni tõttu”; SID – Servizio Informazioni Difesa, üks Itaalia salateenistuse harusid — O. Loone
3 vihje “ajaloolisele kompromissile” Itaalia kommunistliku partei (PCI) ja Kristlike demokraatide (DC) vahelisele võimalikule koostööleppele, initsieeritud tolleaegse PCI juhi Enrico Berlingueri poolt. — O. Loone
4 vastandina “sisemistele intellektuaalidele” (intellettuale organico), kes on partei orgaanilised osad, termin, mis pärineb Antonio Gramscilt – O. Loone
Tõlkinud Oudekki Loone
Lõppeval nädalal saabus kurb teade – lahkunud on XX sajandi üks suurimaid ja kaunima häälega lüürilisi tenoreid – Giuseppe Di Stefano. Tenor, kelleta on möödunud sajandi ooperistseene ning eriti just 1950. aastaid võimatu ette kujutada. Kuigi Giuseppe Di Stefano on ooperimaailmas täiesti õigustatult kujunenud omaette müüdiks, on ta veel ka osa Maria Callase müüdist. Nii suur osa, et ka Maria Callase elutöö hilisemat perioodi on ilma Di Stefanota lihtsalt võimatu ette kujutada.
Di Stefano on pärit saarelt, mis maailmakuulus nii tugevate ooperilauljate, kui ka organiseeritud kuritegevuse poolest. Arvasite õigesti, see saar ei saa olla midagi muud, kui Sitsiilia. Tulevane ooperihääl nägi ilmavalgust 1921. aasta 24. juulil väikeses Motta Sant’Anastasia külakeses Catania külje all. Tema isa pidi oma elu päev-päevalt ohtu panema võitluses kurikuulsa Sitsiilia maffia vastu – ta oli nimelt carabiniere.
Et elu muutuks ohutumaks ja samas jõukamaks, otsustas perekond viis aastat pärast Giuseppe sündi kolida Itaalia teise otsa – Milanosse. Seal tuli Giuseppel ka kooli minna, millesse ta just entusiastlikult ei suhtunud. Siiski läbis ta põhikooli suuremate katsumuste ja vaevadeta. Pärast kooli tundis ta aga tugevat usulist tõmmet ja avastas endas preestrikutsumuse. Nõnda viis tee teda keskkooli asemel hoopis vaimulikku õppeasutusse.
Giuseppe oli juba kolm aastat seminaris veetnud ning ordinatsioon ja töö kogudusepreestrina liginesid iga päevaga. Siis aga saabus saatuslik hetk, kui kaasõpilane Danilo Fois oma seminarikaaslast laulmas kuulis. Fois oli Giuseppe häälest vaimustuses ja soovitas tal ilmtingimata enne preestritööle asumist kõnelda mõne lauluõpetajaga. Foisi vaimustus ulatus koguni nõnda kaugele, et ta oli valmis Giuseppe Di Stefano esimesed laulutunnid ise kinni maksma.
Eriliselt vastu puiklemata võttis Giuseppe sõbra nõu kuulma. Nõnda juhtuski ühel 1937. aasta kaunil päeval tulevane ooperikangelane lauluõpetaja Adriano Torchio uksest sisse astuma. Ei kulunud just palju aega kui Torchio oli Di Stefanole selgeks teinud, et võtku viimane nüüd mõistus pähe ja jätku võimalik kirikukarjäär kus seda ja teist – see oleks ilmne suure ande raiskamine. Torchio suunas oma andeka õpilase ka kogenuma ja tugevama õpetaja Mariano Stabile juurde. Just Stabilele on Di Stefano väitnud võlgnevat oma hääle puhtuse ja selguse ning esitatava teksti arusaadavuse (mis ooperilauljate puhul sugugi igapäevane ei ole:))
1938. aastal lõikas Di Stefano esimesed loorberid Firenze lauluvõistluse võitjana ning tundus, et lai ja sillutatud tee ooperimaailma avarusissse ongi avatud. Siis aga veeres teele ootamatu takistus – puhkes II Maailmasõda ja ka Di Stefano kutsuti püssi alla.
Õnneks said ohvitserid üsna kähku aru, et Di Stefano isikus on tegu lootusetu siidikäpaga, kellest pole võimalik ei hirmu ega armuga vahvat sõdurit vormida. Nõnda käsitigi tal oma kodinad kokku korjata ja väeosa territooriumile oma nägu enam mitte näidata. Kui eakaaslased püssi all marssisid ja peagi ka rindele siirdusid, esines Di Stefano Nino Florino nime all Milano restoranides ja kinodes, teenides sellega esimesil sõja-aastail korraliku kopika.
Kui sakslased Itaalia okupeerisid, hakkasid sõjapilved taas ka Giuseppe pea kohale kogunema. Selleks ajaks oli ta aga enam kui veendunud, et porisis kaevikuis roomamine pole tema jaoks just kõige õigem tegevus ning ta lipsas naaberriiki Šveitsi. Seal pisteti ta algatuseks interneerimislaagrisse, kust ta aga peagi välja sai ning veidi hiljem ka Lausanne’i raadio eetrisse pääses. Seal esitas ta peamiselt nii Napoli laule, kui ka tollaseid poplaulukesi nii Itaalia, kui ka rahvusvahelises easy listening stiilis, kuid ka ooperiaariaid. Lausanne’i raadios salvestas ta ka oma esimesed salvestused, paraku ainult kerge muusika vallas – ooperidebüüt helikandjal pidi veel ootama.
Pärast sõja lõppu otsustas Di Stefano külalislahkesse Šveitsi siiski mitte jääda ja naases kodulinna Milanosse. Tema debüüt sündis – nagu 15 aastat hiljem ka Luciano Pavarottil – Reggio Emilia Teatro Municipales 1946. aastal, rolliks De Grieux ja ooperiks Massenet “Manon”. Järgnesid etteasted Veneetsia, Bologna ja Barcelona ooperilavadel. Aasta hiljem jõudis ta sama rolliga juba ooperiolümposele – La Scala lavale. Vastuvõtt oli pehmelt öeldes vaimustunud, pakkumisi sadas nagu küllusesarvest. Ta valis välja võimaluse esineda New Yorgi Metropolitan Operas. 25. veebruaril 1948. aastal seisiski ta Metropolitani laval Mantua hertsogina nimekaim Verdi ooperis Rigoletto. Mantua hertsogina jõudis ta kulutada ka Rio de Janeiro, Ciudad de Mexico, Los Angelese, San Francisco ja Chicago ooperiteatrite lavalaudu.
Ooperilaulu kõrval tegeles Di Stefano agaralt ka lõbusa elupõletamisega – paraku on see harrastus, mis lauljakarjääri tihtipeale segama hakkab. Di Stefano polnud siin erand – ta muutus järjest hoolimatumaks oma lepinguliste kohustuste suhtes. Lavale pidi tulema Puccini “La Boheme”, saatuse irooniana aga eelistas Di Stefano proovidele reaalset boheemlaselu. Mille loogiliseks jätkuks oli tüli Metropolitani peamänedžeri Rudolf Bingiga ja omakorda selle loogiliseks jätkuks maailmalinna ooperiteatri uste sulgumine Di Stefano ees.
Suuremat sorti kaotust juhtunu Di Stefanole siiski ei kujutanud, sest aasta varem oli ta kohtunud diiva Maria Callasega ning astunud temaga üles Sao Paolo ooperiteatris. Primadonna võttis värske talendi oma hoole alla ja järgnes hulk ühisetteasteid ning salvestusi. Muuhulgas salvestati 1953 aastal krestomaatiline Tosca, kus lisaks Di Stefanole ja Callasele veel ka Tito Gobbi Scarpiana ning dirigendikeppi hoiab Victor de Sabata.
1955. aastal naaseb Di Stefano Metropolitani, kus hakatakse peagi kurtma, et tema elukombed pole vahepealse aja jooksul põrmugi paranenud. See ei takista oma sametpehme häälega kogu maailmas kuulsaks saanud tenoril debüteerimast Ühendkuningriigi laval. 1957. aastal astub ta üles Edinburghi festivalil Nemorinona “Armujoogis”. 1961 jõuab ka Covent Gardeni lavale, lauldes Cavaradossit “Toscas”.
Seejärel hakkab aga hääl lauljat alt vedama ning järjest sagedamini on ta sunnitud lepinguid üles ütlema. Ise põhjendab ta seda allergiaga sünteetiliste materjalide suhtes, mis tollal parasjagu teatrimajades oma võidukäiku teevad. Kurjad keeled teavad aga sosistada, et laulja hääle kadumises on hoopis suurem roll pudelipõhjast leitud tõel. 1963. aastal peaks ta Covent Gardenis üles astuma Rodolfona “La Boheme’s”. Paraku on ta hääl nõnda viletsaks jäänud, et tema asemele kutsutakse nooruke ja avalikkusele täiesti tundmatu tenor, keegi Luciano Pavarotti.
1972. aastal lõpetab ta esinemise La Scalas. Samal ajal alustab ta ringreisi koos tolleks ajaks juba tema armukeseks saanud Callasega. Ringreis kukub kolinal läbi. Di Stefano ja Callas üritavad veelkord – 1973-74 toimub järgmine ringreis, mille tulemused on aga sama viletsad, kui esimesel. 1977. aastal mängib ta kohati veel operettides Šveitsis ja Saksamaal. Seejärel kaob lavalt täielikult, et ootamatult välja ilmuda juba vana mehena 1992. aastal Rooma ooperis.
Di Stefano jõudis ooperilaulu ja elupõletamise kõrvalt ka kaks korda abielus olla. Esmalt heitis ta 1949. aastal abiellu Maria Girolamiga, kes aastakümneid andestas Giuseppele kõik tema kuulsad ja vähemkuulsad armukesed, kuid 1980. aastaks jooksis abielu siiski karile. Vananev Di Stefano aga kauaks üksindusse ei jäänud. 1994. aastal abiellus ta sopran Monica Curthiga, kellega nad elasid vaheldumisi Brianzas, Itaalias ja Dianis, Keenias. Just seal juhtus Di Stefanoga viimane suur õnnetus, kui 2004. aastal tungisid tema majja röövlid, kellega võitlemine viis ta koomasse, kus vanameister rohkem kui nädala viibis. Kallaletungi tagajärgede võitmiseks tehti eakale ooperitähele mitu operatsiooni, päris terveks ei saanud ta aga enam kunagi.
Autor: Arni Alandi, Paldiski
Mälestuseks soovitame kuulata noore di Stefano 1944. aasta esitust “Una Furtiva Lagrima”
“Foto on parim viis lugusid jutustada”, kinnitas Alexander Graham Bell, telefoni leiutaja ning üks neist 33-st mehest, kes 1888. aastal National Geographic Society’le aluse panid. Ühingu 120. juubelit ja National Geographic Italia kümnendat tegutsemisaastat tähistamaks toimub Roomas kuni 30.märtsini näitusehoones Palazzo delle Esposizioni fotonäitus „VesiÕhkTuliMaa”.
Terve sajandi vältel on „National Geographic” püüdnud koguda ja levitada teadmisi elust Maa peal, tutvustada kaugeid paiku ning eri kultuure. Esialgu tehti seda ainult kirjasõna abil, ajakiri oli üpris akadeemiline ning spetsiifiline: just algultsiteeritud Alexander Bell oli see, kes otsustas 20 aastat hiljem fotod lisada. Asi tekitas päris suurt vastuseisu, sest oli neid, kes kartsid ajakirja taseme allakäigu pärast. Praeguseks on nimelt piltidest saanud „National Geographic”-u maine tugisammas. Selle ajakirja fotodel on omaette tunnusmärk – jäädvustada just see üks ning ainuõige silmapilk, mis sisaldab endas kogu lugu ning tagamaid. Midagi sellist, mis tundekeeli puudutaks. Tihtipeale on ühe meistritöö taga päevadepikkust asjatut ootust ning tabamata jäänud imesid.
„Meie näitus on kokku pandud keskonnateemalistest fotodest. Tahaksime vaatajat tundlikustada pilidikeele selge sõnumiga,” räägib Guglielmo Pepe, näituse kuraator ning itaaliakeelse ajakirja direktor. Näituseruum (kust olid äsja välja kolinud Stanley Kubricku ülesvõtted) on Maale sarnaselt ringikujuline.. Neli elementi jagavad saali omakorda teemade järgi. Igas teemanurgas on oma elementi sümboliseeriv suureformaadiline foto, mis viitab ülejäänutele.
„Vesi” on esindatud minu meelest ühe näituse ilusaima pildiga – väike Birma tüdruk, kes joob taevast esimese monsuunipäeva vihma, autoriks Steve Winter.
„Tuld” esindab Carsten Peteri poolt jäädvustatud Etna laavapurse 2001 aasta suvel .
„Õhu” teema juhib sisse ristilöödud Jeesuse sammas suitsevate nafta-maagaasifirma korstnate taustal, nähtud läbi Joel Sartore objektiivi.
„Maa”-elemendil on hommikusel lõdvestushetkel Michael Nichols’i poolt üles võetud gorillapere ilme Tituse mäel Ruandas.
Kokku on fotosid 92, mis on jäädvustatud 39 parima „NG” kaastöölise poolt. Nende hulgas Frans Lanting, Robert Clark, Paul Nicklen, Alexandra Boulat. Omaette slideshow on pühendatud itaalia fotograafidele, osad neist juba maailmakuulsad, osad noored free-lancerid. Suurima elamuse jättis mulle Livia Monami album Umbriast . Näituse avakõnel 16. veebruaril märkis ära „NG” president John Fahey: „Palazzo delle Esposizioni on suurepärane struktuur. Oleme tõesti uhked, et näitus Roomas toimub. Meie ühingu suursaalis on maal, mis kujutab maadeuurijaid ning nende teekondasid. Loomulikult on nad köik itaallased – Cristoforo Colombo, Giovanni Caboto, Amerigo Vespucci, Marco Polo, Giovanni da Verrazzano. Kui mõtlen Itaaliale, mõtlen alati ka kogu visuaalse kunsti suurele tradistsioonile, mis siit on alguse saanud.”
Otsides sobivat sõna, millega näitust kirjeldada, tulevad pähe „hool”, „kirg”, „hirm” ja „armastus”. See armastus ei ole mitte ainult fotograafia kui kunsti ja kommunikatsioonivahendi vastu, see on armastus Elu, Maa ja meie, viimase asukate, vastu. Nende kunstnike loomingust, nende südamest, nähtub soov näidata planeeti oma terviklikkuses, kogu oma väärtuste ja hullumeelsusega, muutuste ning kaunidusega, vasturääkivuste ja kõikuva tasakaaluga. Maa on habras. Just nagu meie. Maa on hirmuäratav ning imeline. Just nagu meie.
Autor: Kristel Kaaber, Rooma
Härra Erik Puura viitab Keskkonna-alases blogis Itaalia 2003. aasta elektrikatkestusele ning seob selle tuumaenergia ning energeetilise sõltumatusega.
Tõepoolest, see mis 2003. aastal juhtus on küllalt selge. Itaalia, Prantsusmaa ja Šveitsi elektrivõrgud on ühendatud, kuna Itaalia ja Šveits omavad palju hüdroenergiat ning Prantsusmaa tuumaenergiat. Seega müüb Prantsusmaa oma elektrit just öösiti, kui veehoidlaid pumbatakse, et need saaksid päeval hüdroenergiat pakkuda. Pariis peab oma energiat müüma, sest ta produtseerib seda liigselt, seega Šveits ja Itaalia on sõlminud küllalt hea tehingu. Ilmselgelt moodustab elektrivõrk ülikomplitseeritud ja tundliku süsteemi ning nõuab seetõttu perfektset juhtimist. Mainitud katkestuspäeval tegi Šveitsi elektrikompanii ühe vea, mis ahelreaktsioonina paralüseeris kogu Itaalia võrgustiku – see autoblokeeris end vältimaks ulatuslikke kahjustusi. Niisuguse kompleksi taaskäivitamine võttis loomulikult aega ning selle aja veetis enamik Itaaliast elektrita. Šveitsi kompanii anti hooletu juhtmise eest kohtusse.
Loomulikult alustasid parempoolsed parteid hüsteerilist kisa tuumajaamade kasuks. Ilmselgelt ei ole tuumajaamade olemasolul antud probleemiga mingit seost, kuid, nagu Itaalias üteldakse, “puljongi jaoks on kõik hea”. Me ei kahetsenud oma 1987. aasta otsust tuumaenergia kohta, me oleme ikka veel needsamad inimesed – ja ikka veel enamus – , kes tookord selle valiku tegid. Tuumajaamu armastavad poliitikud väga, eriti parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud, kuna 1) need on kasutud 2) need maksavad palju 3) need vajavad maksumaksja raha. Tegelikult ei ehitaks praegu ükski erafirma maailmas tuumaelektrijaama: see on fantastiline kahjumitootmise masin, kuna tuumaenergia on kaugelt kõige kallim energialiik. Veel enam, “sõltumatu energia allikana”, nagu Berlusconi ja teised ignorandid neid püüavad sisse smuugeldada, on tuumajaamad täiesti kasutud.
Tuumajaam ei ole mingisugune maagiline karbike, mis toodab energiat lihtsalt iseenesest. See vajab tuumakütust. Tuumakütus on Uraan-235 ehk nõndanimetatud rikastatud uraan. Nüüd, Itaalial ei ole ühtegi uraanimaardlat, samuti ei ole meil ühtegi rikastamispaika. Samal ajal kui maailmas on vähemalt umbes tosinkond naftapakkujat, siis U235 pakkujaid on käputäis, täpsemalt kolm või neli. Tavaliselt sõlmitakse tuumajaama ehitamisel leping pakkujaga, seega võib ütelda, et tuumaenergia ei ole mitte ainult kõige kallim, vaid ka kõige mitte-iseseisvam, muutes sind kütusepakkuja hüpiknukuks. Lisaks, tuumajaamu ei eksisteeri ilma avaliku rahastuseta.
Me oleme Itaalias alati teadnud, et me vajame sõltumatut energiat (me ei vaja selle mõistmiseks äpardusi). Sõltumatu energia tarve tähendab, et vajame energiat, mille allikad on meie enda riigis olemas: geotermiline energia, tuuleenergia, päikeseenergia (Itaalia on “päikesemaa”). Me võitleme selle nimel: alates 2006. aastast hakkas kehtima ülihea seadusandlus päikeseenergia kohta ning 2007. aastal oli Itaalia maailma esikohal päikeseelementide osas. Loomulikult teevad parempoolsed ja tsentristlikud poliitikud kõik, et propageerida tuumaenergiat, mis neelab kogu energiale kulutatava avaliku rahastuse.
Üks viimane aspekt. Tuumaenergia on “vana”, päikeseenergia ja mikro-tuulegeneraatorid on “uued”. Miks? Kuna uus mõtteviis on vältida hiiglaslike elektrijaamu (mis toovad kaasa väga palju probleeme ning nõuavad ülikomplitseeritud võrgustikke, mis tekitasid ka algusesmainitud katastroofi) ning suunata energiatootmine individuaalsemale tasandile, läbi päikese- ja tuuleenergia. Inimene, kes suudab ise oma energiat toota, on “sõltumatu” inimene. Seega vaba inimene. Me võitleme vabade, tugevate ja ühiselt vastutavate inimeste maailma eest. Seetõttu me tahame rohkem päikesepatareisid, rohkem tuulegeneraatoreid ja monsterelektrijaamade kaotamist, olgu nonde kütus siis U235, süsi, nafta või maagaas.
Autor: Marco Montanari, Reggio Emilia
Viimased kommentaarid