Demokraatia lõpp

V-Dayl Bolognas esines ka Massimo Fini, ajakirjanik, kirjanik, dramaturg ja näitleja; liikumise Movimento Zero looja. Kuna tema sõnad ilmestavad ülihästi Itaalias arutletavaid teemasid ja arutlusviise, siis otsustasime tema kõne siin tõlkes avaldada.

Olen nõus, nagu isegi ilmne, kolme V-Day põhipunktiga. Seega siis, et parlamendis ei oleks eeluurimise all olevaid inimesi, et parlamentäärid ei oleks samad rohkem kui kahes koosseisus ja et meil oleks võimalus minna hääletama andes hääle otse enda poolt eelistatud kandidaatidele. Leian, et see on viis muuta esindavamaks midagi, mis esindav ei ole, on hoopis sündsusetu, on pettus. See miski on esindusdemokraatia.

Mina defineerisin – ja defineerin – esindusdemokraatiat (ehk veidi brutaalselt) kui moodust, millega inimestele nende omal nõusolekul p..se keerata, eriti vaestele inimestele. Kõigepealt ei ole päris arusaadav, mis on üldse esindusdemokraatia. Ka Norberto Bobbio, kes kogu oma pika ja töötiheda elu sellele teemale pühendas, ei suuda päris hästi selgusele jõuda. Ta määrab esindusdemokraatia essentsiaalseteks tunnusteks kord 9, kord 6, kord 3 elementi.

Olgu, võtame neist kaks kõige laialdasemalt demokraatia põhialuste hulka loetumat: hääl on samaväärne – one man, one vote nagu ütlevad anglosaksid; hääl on vaba. Hüva, ent hääl ei ole samaväärne, sest nõusolek on maskeeritud. Iga hääl ei ole samaväärne sel lõplikul põhjusel, mida illustreeris hästi eelmise sajandi alguses Itaalia elitistide koolkond, kuhu kuuluvad Gaetano Mosca, Vilfredo Pareto ja Roberto Micheli. Mosca ütleb: “Sada, kes tegutsevad ühel nõul, on alati üle tuhandest, kes toimivad vabalt [oma äranägemise järgi]“. Konsensus ei ole vaba, kuna on laias ulatuses tingitud meediast, keda juhivad “tavalised tuntud” isikud ning mitte juhuslikult ei nimetata seda [meediat] ka konsensuseinstrumentideks.

Tegelikkuses on esindusdemokraatia oligarhide, organiseeritud vähemuste ja maskeeritud aristokraatiate süsteem, kes suruvad maadligi iga kodaniku ja vaba inimese, kes ei taha nende oligarhiate, parteide ning kuritegelike lobbyde teenistusse astuda. Esindusdemokraatia peaks esindama seda, mida liberaalsus väärtustada tahtis – teenekust, võimekust ning potentsiaalsust. Ja ideaalsest kodanikust saab demokraatia ettemääratud ohver.

Liialt teooriatesse laskumata, me näeme kõik ilmselgelt, et meie arvamus ei loe, meie häält ei kuulata. Mõni aasta tagasi tuli San Giovanni väljakule kokku miljon inimest, et oma tahet väljendada ad personam seaduste kohta, keerulisel poliitilisel teemal, palju lihtsam on inimesi kokku koguda majanduslikel teemadel. Hüva, aga: poliitikutelt (st meie esindajatelt) ei tulnud mingit vastust, ei paremalt ega vasakult. Vastupidi, vasakpoolsed ütlesid: “mind ei saa ühe koosolekuga segadusse ajada”. Nagu väljakule minek polekski kõige esmane poliitiline õigus, mis tuleb veel enne hääleõigust.

Demokraatia probleem on ülemaailmne, läänemaailmne, aga Itaalia süsteemis, nagu Grillo hästi näitab, on väljakannatamatuid allakäimisi. Hans Keisen, kes ei ole ei marksist ega ekstremistlik taleban, ütles ükskord, et esindusdemokraatia on üks fiktsioonisüsteem, et demokraatia ideoloogia põhifunktsiooniks on anda kodanikule vabaduse illusioon ning ta küsib endalt, kui kaua see lõhe reaalsuse ja ideoloogia vahel kesta võib. Ka mina olen seda endalt juba pikemat aega küsinud. Loomulikult on veresaunadega sündinud demokraatiad pannud mõttevabadusele kontseptuaalse korgi, ühe teatud kinnisuse vormi väites, et demokraatia on Ajaloo sihtpunkt, mille tõttu oleme me määratud demokraatidena surema.

Mina jälle usun, et iga süsteem, mis ei pea kinni ühestki oma eeldustest, kukub varem või hiljem. Kindlasti ei saa see toimuma tänu üheainsale üritusele (nagu see, mille Beppe suurepäraselt organiseeris). Ei saa toimuma tänu Grillo ja minu generatsioonile. Aga varem või hiljem tuleb pettusele lõpp teha. Aitäh.

Vaata ka kõne salvestust YouTubes!

Tõlkinud Kristel Kaaber

Kui eluõigus muutub vägivallaks

Eile sisenesid 7 poliseinikku Napoli Federico II polikliinikusse, keelustasid kõigile haiglast lahkumise, tungisid ühe 39-aastane äsja abordi üle elanud naise palatisse ja süüdistasid teda “lootemõrvas” (termin, mida kriminaalkoodeksis ei eksisteeri). Operatsiooni alustati anonüümse teate põhjal, et haiglas toimub ületähtajaline illegaalne abort. Sissetung toimus vaid 20 minutit pärast abordi toimumist, võib-olla oli neil plaanis varasema kohalejõudmise korral isegi protseduur katkestada. Patsient oli ostustanud terapeudilise abordi kasuks 21. nädalal (seaduse poolt lubatud 23-nädalase tähtaja sees) kuna lootel oli kromosoomianomaalia nimega Klineferteri sündroom.

Carmine Nappi, Federico II naisteosakonna juhataja andis teada, et “abort oli tehtud täielikus seaduse järgimises. Kui rasedus oleks lõpuni viidud, oleks lapsel olnud 40% tõenäosusega tõsine vaimne väärareng. Ravimite toimel kutsuti naisel korduvalt emakakokkutõmbed, mille tulemusel nurisündis väärarenguga ning juba surnud loode.”

Politsei küsis naiselt, kas ta on abordi eest maksma pidanud ning patsient oli sunnitud vaatama isegi väljeheidetud lootematerjali. Karmil toonil (et mitte öelda ähvardusel) nõuti palatikaaslaselt kohest tunnistajaks olemist, lisades, et muidu peaks ta seda hiljem kohtuniku ees tegema. Politseinikud konfiskeerisid haigusloo ning 460g kaalulise surnud loote. Naisteliidu juhi Stefania Cantatore sõnade kohaselt oli see politsei operatsiooni äärmiselt ebainimlik. Parafraseerides feministide hüüdlauset – sellest, mis oli juba iseenesest dramaatiline, sai tragöödia.

Tahaksin sinisilmselt uskuda, et juhtunul pole midagi tegemist ametlikult alanud valimiskampaaniaga, mis tsunamina inimestele langeb. Kuid ei tasu unustada, et üleeile tõi “La Repubblica” ära Forza Italia liidri Berlusconi seisukoha, kus too avaldas toetust ajakirjanik Giuliano Ferrara ettepanekule nõuda ÜROs moratooriumit abordile samadel alustel kui tehti moratoorium surmanuhtlusele: “Usun, et tunnistada õigust elule viljastamisest kuni loomuliku surmani, on printsiip, mida ÜRO peaks omaks võtma.”. Eile astus härra Berlusconi sammukese sellelt positsioonilt tagasi, soovitades ettevaatlikult: “Siiski pean ma aborti südametunnistuse probleemiks”. Igal juhul võib karta, et kui Berlusconi järgmistel valimistel võidab, siis “vaadatakse uuesti üle” Seadus 194: seadus, mis abordi legaliseerib ning määratleb selle lubatud sooritamisviisid.

Seadus 194 oli itaallaste suur võit, saavutatud 1978. aastal väljakuvõitluste ning referendumite läbi. Ainus juhus Itaalia ajaloos, kus samas küsimuses tehti isega kaks referendumit. Esimesega otsustati “Jah” abordiõiguselele ning naiste enesemääramisele. Test korda võeti asi üles 1981. aastal katoliiklaste poolt, seekord selleks, et seadus tühistada. “Ei” , see tähendab seisukoht “Seadust 194 ei puutu” võitis 68% referendumil osalejatest.

Hiljuti pani Vatikan jälle 194-vastase propagandamasina käima. 3.veebruari Angeluse-jutlusel ütles paavst Benedictus XVI: “Elu tuleb kaitsta ka enne sündi, eriti siis, kui ta veel habras ja kaitsetu on.” Ka kardinal Ruini mainis 28. jaanuaril telesaates “Otto e mezzo”, et “igasugune seadus, mis abordi legaliseerib, on põhiolemuselt halb“. Ja vaata-vaata, millise kummalise kokkusattumusena härra Berlusconi püüdiski selle palli kinni ning kindlustas sellega omale kiriku toetuse.

Naistest eksministrid Barbara Pollastrini (Partito Democratico) ja Livia Turco (Partito Democratico) näevad selles tahet, et niigi kannatusega otsustanud naisi mõrvaritena näidata ja pingekliimat tekitada. “Oleme jõudnud niikaugele, et tehakse anonüümseid teateid ning võetakse neid ka arvesse,” ütleb katoliiklasest Turco “Väljendan oma täielikku solidaarsust patsiendile ja teda assisteerinud haiglapersonalile ning kutsun üles kõiki parteisid mitte poleemikaid tegema ning lahkarvamusi õhutama. Sedasama peaks ka Katoliilik Kirik tegema.” Pollastrini jätkab “Tuleb jätkata seaduse 194 järgimist, nii nagu seda tehti Napoli polikliinikus. Tegemist on väärt seadusega, milles on olemas tasakaal naiste vastutustunde, sündiva elu õiguste ning arsti deontoloogia vahel. Peame üheskoos ütlema -”aitab!” “.

Naiste vastus ei lase ennast kaua hoodata. Juba täna õhtupoolikuks on määratud kokkusaamine Napolis Vanvitelli väljakul, et jälle oma õiguste eest välja astuda, nagu 30 aastat tagasi. Naisteliidu Milaano esindaja Maria Grazia Campari väidab, et lihtsalt meeleavaldustest enam ei aita, tuleb tegutseda juriidilises suunas, kaevates kohtusse need, kes naiste abordiõigust takistavad.

Loen ennast nende rohkearvuliste itaallaste hulka, kes tunnistavad katoliiklaste õigust oma isiklikku elu ka kõige integraalsemte usuprintsiipide järgi elada. Hädad algavad siis, kui neid põhimõtteid peetakse kodanike enesemääramisõigusest ülemaks.

Meil saab tulevatel aegadel tegemist olema, nagu kirjutas eile punture.astio.net

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Tuhkatriinu nimega Mario

Iga viisakas muinasjutt räägib ootamatust õnnest, suurtest rikkustest või mägesid liigutavast armastusest. Mario muinasjutt kõneleb eelkõige talendist ja usust endasse. Tõeline andekus on meie päevil niivõrd harv nähtus, et isegi minusugune jalgpallivõhik heldib, kui midagi nii paljutõotavat näeb. Selle eripära tõttu ongi ta lugu nii ilus.

Muinasjutt algas 1990. aastal Palermo lastehaiglas, kuhu toodi kiirabiga ghaana päritoluga imik. Tema elu päästmiseks läks vaja kolme operatsiooni. Neliteist oli kuid, mille jooksul poisike haiglaruumidesse pidi jääma. Koju polnud teda võimalik saata, sest vanemad ei omanud kohta, mida oleks saanud niimoodi nimetada. Viimaks leiti Mariole kasupere Põhja-Itaalias Brescia ligidal – teda ootasid ema Silvia, isa Franco ning kolm vanemat õde-venda: Giovanni, Corrado ja Cristina.

5-aastaselt hakkab Mario Mompiano oratooriumipinkide vahel palli taga ajama.

Koolis oli ta vastuhakkaja, samal ajal püüdis leida emotsionaalset tasakaalu nelja vanema vahel, eneseusku ning oma isiklikku teed.

Selle omaenesevaliku esimeseks kiviks saab 2001. aastal kohalik jalgpallimeeskond Lumezzane, aga juba 4 aasta pärast küsib treener eriluba, et 15-aastane Mario saaks professionaalses C 1 seerias mängima hakata. Seaduse kohaselt pole see võimalik enne kuueteistkümnendat eluaastat. Ja 2006 jõuabki Mario otse Milaanosse – Interi noortesektsiooni. “Härra President, mina olen uus Ronaldo,” kinnitab Mario otsekoheselt Morattile. Treener Mancini andis talle ehk just selle, praegu juba legendiks saava enesekindluse tõttu kohe ka suuri võimalusi end näidata. Staaridest meeskonnakaaslased hakkasid teda loomulikult riietusruumi kombe kohaselt paika panema. “Ja kui ma pilgu tõstan, et palli edasi anda, siis tahan ma sind liikvel näha. Häda sulle, kui see nii ei ole. Selge?” ei anna Materazzi (seesama Materazzi, kellele Zidane maailmameistrivõistlustel peahoobi andis) Mariole teist võimalust. Noh, kui Materazzi sulle midagi ütleb…

Mario Balotelli ei ole veel täisealine. 1.90 pikk, hiigelsuurte jalgadega, räägib puhast Brescia murret, mida musta nahavärviga kuidagi kokku ei sobita. Aga 30. jaanuari õhtul oli Supermario see, kes pool Itaaliat (oma kahe väravaga Juventuse vastu toriinokate koduväljakul) televiisorite eest tugitoolidest maha kukutas. 17-aastase poisi värav Juventusele on siin sama, mis Taaveti poolt Koljatile jalg taha panna.

Mario on praegu Ghaana kodanik. 18-aastaselt on tal võimalus valida Itaalia kodakondsus ja sellega ka maailmameistrite sinine särk, olles juba mitmel korral eitavalt vastanud Ghaana jalgpallimeeskonna kohapakkumistele.

Nägin südamesoojusega, kuidas noor talent “vanameistrite” vahel endale ruumi teeb. Tuli äkki pähe, et, jumal tänatud, on olemas ala, kus andekust ei saa ignoreerida, sest mõõdupuu on kõigile silme all – pall, mis väravasse läheb. Kunstis on asi keerulisem, aga see selleks…

Andekus on lihtne ja otsejooneline.

Keskpärasus on käänuline ja suuresõnaline, lokkav null, mis lilleõiena püüab näida.

Andekus on oskus ime võimalikkust haista olukorras, mis teistele inimestele veel midagi ei ütle. Kunstis on ime siis, kui emotsiooni südamest südamesse üle kandub. Jalgpallis on ime siis, kui pall ootamatut teed mõõda väravasse suundub. Ime on ka see, kui üks nii väike asi, nagu jalalöök palli pihta, inimesi imetluseks liidab ning ühise rõõmuhõiske vallandab…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kas kodus elavad vaid memmepojad?

Ütle eestlasele “Itaalia” ja tema silme ette kerkib suure tõenäosusega hulk stereotüüpe – küllastunud antiiksetest linnadest päikeseline maa, mis on täis kunstiväärtusi; muretud inimesed, kes räägivad temperamentselt kaunilt kõlavas keeles; moekalt riietatud sensuaalsed mehepojad, kes kihutavad hulljulgelt oma Alfa Romeo rooli keerates vastu päikeseloojangule, olles valmis vallutama iga ettejuhtuva kaunitari südame….Kuid stopp! Müüt vahemere machomehest on kerge tekkima, arvestades, et nõndanimetatud reaalsus, mida põhjamaa inimene kogeb mõnes itaalia kuurortlinnas on midagi muud, kui itaallaste igapäevane elu.

Itaalia on vaieldamatult vapustavalt ilus maa, kuid paraku ka äärmiselt kallis elamiseks, eriti peale eurole üleminekut. See luksus, mida võib lubada endale turist, kes tuleb puhkama paariks nädalaks, jääb tihtipeale kättesaamatuks inimestele, kes peavad igapäevaelus ots otsaga kokku tulema.

Käesolevas essees püüan avada tagamaid, miks nii paljud itaallased elavad endiselt oma vanematega. Kas see on nende vaba valik või tingitud majanduslikest faktoritest? Kas nähtus on sotsiaalselt aktsepteeritud? Miks noored ei iseseisvu?

2006 aastal IARD instituudi statistiline uuring, mis viidi läbi 2500 itaalia noore seas vanuses 25-29 eluaastat tõi välja fakti, et rohkem kui pooled neist (57,3%) elavad endiselt koos oma vanematega. Kusjuures suurem osakaal oli meestel ehk siis vastavalt 67,4% versus 45,9% naised. Sama trend jätkub ka üle 30 aastaste hulgas (IARD 2006). Siinkohal meenub mulle Itaalia väljend „zitella”, mis tähendab kibestunud tujukat vanatüdrukut, samas kui vallalised mehed on defineeritavad kui „vitelloned”, otsetõlkes vasikad. Algselt kutsuti nii passiivseid pealiskaudseid provintsinoormehi, Fellini viis oma filmiga „I Vitelloni” 1953 a massidesse tegelaskuju, kellel puudub võime elus hakkama saada. Kibestunud vanatüdruk versus elujõuline vasikas võrdub kiire järeldus, et teine väljend on oluliselt positiivsema varjundiga.

Itaalia väljend „mammone” on tõlgitud eesti keelde kui täiskasvanu, kes on liigselt seotud oma emaga. Eestipäraselt niisiis memmepoeg. Siiski arvan, et õigem oleks seda sõna defineerida kui sotsiaalset nähtust Itaalia ühiskonnas. Memmepoeg eesti mõistes tähistab 6-aastast last, kes oma emasse liigselt kiindunud on ja kardab teiste laste seltsi. Itaalia mõistes tähendab memmepoeg 40.-ndates aastates laitmatu välimusega härrat, kes tõuseb 30 minutit enne tööpäeva algust ja jõuab kenasti kontorisse, kuna ta vanemad ärkavad varem, ema on riided valmis sättinud ja hommikukohvi lauale toonud, samal ajal kui isa poja auto garaazist välja on ajanud. Loomulikult ei tea poeg majapidamistöödest suurt midagi ja ei ole huvitatud kodust välja kolimisest, kuna tal on kõik mugavused ja vanemate andunud hool ja armastus. Mõnikord ka taskuraha,arved ja üür on ju niikuinii makstud.

Kui nüüd esitada küsimus, miks nii paljud itaallased on memmekad on vastus ilmselge: miks ka mitte? Kui vanemad on õnnelikud, et nende lapsed nendega sama katuse all elavad ja seltsi pakuvad ning needsamad täiskasvanud lapsed omalt poolt tunnevad end vanematekodus turvaliselt, siis tõepoolest, tundub see ainuõige kooslusena. Niisiis, võib öelda, et itaalias on grupp elanikke, kes on tõepoolest autentsed mammonid, seda oma valikul ning pealekauba oma elukorraldusega ülimalt rahul. Ühiskond aktsepteerib seda, kuna perekond on katoliikluse alustala ja valdav enamus itaallastest defineerib ennast katoliiklastena.

Umbes 70% mitteabielus itaalia meestest elab koos vanematega. Tüüpiliselt pöördutakse ka peale ebaõnnestunud abielu või kooselu tagasi vanematekoju. Meestel on kindlasti kergem valitud elustiili järgida, kuna 40 aastane mees on endiselt viljakas, samas kui iga naise elus saabub hetk, mil bioloogiline kell välistab laste saamise. Itaalias sünnib märkimisväärselt vähe lapsi. Arvestades seda, et esmasünnitajad on järjest vanemad, saavad paljud emaks hilistes kolmekümnendates või neljakümnendates, see omakorda soosib laste kodust lahkumise edasilükkumist, kuna tihtipeale ajaks, mil lapsed on täiskasvanud, vajavad nende vanemad hoolt, et hakkama saada.

Ehk aitaks itaalia meeste mehistumisele kaasa kohustuslik sõjaväeteenistus, näiteks 6 kuud kodust eemal mõjuks kindlasti positiivselt memmepoegade armee kahanemisele, kuna kohustuse lõppedes oskab iga noor mees oma voodit teha, enda pesu pesta, hädapärast sööki valmistada ning endaga hakkama saada. Kuid alates 2004 aasta 29.juulist on armee vabatahtlik ning vaevalt, et selles vallas midagi muutub.

Eesti postsovjetlilik ühiskond hindab edukat individualisti, edu alus on otsustusvõime ja julgus tegutseda, oma teadmisi maksimaalselt rakendada ja oma eesmärke teostada. Mulle tundub, et itaallased vajavad rohkem oma perekonna julgustust ja eelkõige toetust kõiges, mis ette võetakse.

Legendaarne näide on Silvio Berlusconi, kes jumaldab oma ema Rosat ning hindab tema rolli oma elus väga kõrgelt. Vanemate arvamusega üldjuhul arvestatakse ja on äärmiselt tähtis, mis mulje endast teistele jäetakse. Perekond kui kokkuhoidev üksus kui klann, kes oma liikmete eest hoolitseb ja tegutseb oma liikmetele hea elu tagamise nimel. Itaalias laialt levinud onupojapoliitika on selle erksamaid tõestusi.

Hierarhiline ühiskonnamudel, mis eeldab autoriteedile vastuvaidlematut allumist tuleneb katoliku kiriku mõjust ning rakendub peale perekonnasuhete ka muudes ühiskonnastruktuurides nagu äriorganisatsioonides, mittetulundussfääris ja poliitilistes organisatsioonides. Seega prevaleerivad majanduselus peamiselt perekonnaettevõtte tüüpi ärid, mis ei tarvitse olla altid uuendustele. Sellest tulenebki, et horisontaalseid teadmispõhiseid ettevõtteid, mis pakuksid noortele suuremat sotsiaalset mobiilsust esineb kasinalt. Noortel on vähem võimalusi end teostada, paljud uksed jäävad suletuks neile, kellel pole soovitajat või onu kõrges ametis.

Samas puudub Eesti ühiskonnas itaallastele nii omane hedonism, mis väljendub klaasi veini nautimisega koos sõpradega, ilma et see muutuks joominguks nagu meil tihti kombeks või siis heas seltskonnas head toitu nautides aega veetes, ilma et kusagile kogu aeg kiire oleks. Ehk on hedonism põhjuseks, miks noored kodus elamist naudivad? See on justkui lapsepõlve pikendus, võimalus elada iseendale, ilma olmeprobleemide ja muredeta.

Otseselt kliimast tingitud kultuuride erinevust ei maksa alahinnata. Kui põhjamaiselt karges kliimas on läbi aegade eesmärk olnud ellujäämine, talvevarude kogumine, homse pärast muretsemine, siis vahemeremaades on inimesed rohkem avatud ümbritsevale, rohkem tegelenud kaunite kunstide ja meeleliste tegevustega, mida kindlasti soosib veinikultuur. Eestis see puudub, küll aga tuntakse viina kui külmarohtu, teadupärast veinist hoopis erineva toimega jooki. Seega tundub loogiline, et erinevused peretraditsioonides ja üldistes tõekspidamistes on meisse aja jooksul sisse kodeeritud ja osaks saanud meie ühiskondlikest normidest niivõrd, et see, mis on mõistmatu meile, on mujal normiks ja vastupidi.

Sama aasta juunis avaldas saksa ajaleht Der Spiegel artikli, milles kirjeldati itaallasi kui memmepoegi, kes naudivad iga päev ema poolt valmistatud pastat ja kolmekümnendates vahetavad kokka, see tähendab abielluvad ning jätkavad vana elustiili nüüd juba uue „ema” hoole all. Lisatud oli ka, et mehed piirduvad autodest ja jalgpallist rääkimisega niikaua kuni soe söök laual ootab. Provokatiivne artikkel oli eriti solvav seetõttu, et esialgses versioonis räägiti lausa parasiitlikust elustiilist pidades silmas eelmainitud tegevusi.

Tekitades palju poleemikat, ilmusid kommentaarid saksa ühe suurima ajalehe avalduse kohta nii Corriere della Sera kui La Reppubblica väljaandes ning Itaalia kõige kuulsama blogija Beppe Grillo sulest. Viimane avaldas oma netilehel vastulöögi nentides, et itaallased on teadlikud oma puudustest, kuid nende kritiseerimine on itaallaste eralõbu. Kiiresti sai sakslaste ajaleht ka uue nime Der Stronzen (Der Lollpead).

Siinkohal peab lisama, et antud artikkel oli pigem sakslaste irooniline ettevalmistus jalgpalli maailmameistrivõistluste poolfinaaliks, kuivõrd otsene solvang kogu itaalia rahva vastu. Ei tohi unustada, et autentsete memmepoegade kõrval on Itaalias palju noori, kes sooviksid iseseisvuda, kodust välja kolida ja perekonda luua, kuid ei tee seda, sest neil puuduvad majanduslikud võimalused. Tihtipeale juhtub, et ülikoolis õpitakse üle nominaalaja, vanemad maksavad õpingute eest ja hiljem kui on aeg töökoht otsida, tuleb noorel 25-27 aastasel inimesel stažeerida vähese raha eest mõnes firmas, et oma CV-sse töökogemus kirjutada ning hiljem midagi tulusamat leida. Põhja- ja Kesk – Euroopas on stažöörina töötamine kindlasti paremini tasustatud kui Itaalias ning heade tulemuste puhul pakutakse noortele võimalust jätkata valitud firmas. Itaalias paraku võrdub staaži omandamine orjatööga orjakopikate eest, ning tihtipeale ekspluateerivad tööandjad noori nende oskusi ära kasutades olematu raha eest.

Kinnisvarahinnad Itaalias on müstiliselt kõrged, tõusnud on ka üürikorterite hinnad ning paljud noored ei julge iseseisvat elu alustada, kuna olukord tööturul on äärmiselt ebakindel. Kuigi Itaalia on Euroopa suurriik, on kinnisvaraarendus siiski väga keeruline, sest bürokraatiast läbipuretud riigis liiguvad asjad teokiirusel ja kaugel pole ajad, kui iga projektiga kaasnes ka altkäemaksu kohustus. Arenduse teevad komplitseerituks ja korruptsioonialtiks muinsuskaitse ja keskkonnanõuded. Üks võimalikke seletusi korruptsiooniprobleemile peitub Teise maailmasõja järgselt tekkinud poliitilises situatsioonis, kus Lääne Euroopa suurima kommunistliku partei võimulepääsemise vältimiseks puudus teisel tiival normaalne poliitiline konkurents ja sellest tulenevalt ka vastastikune kontroll oma tegevuse eetilisuse üle.

Seoses sellega, et Itaalia on atraktiivne turismipiirkond, ei ole maaomanikud huvitatud müümisest vaid eelistavad hirmkalli hinna eest suveperioodiks villasid rentida näiteks vene uusrikastele, kellele astronoomilised üürisummad pole probleem. Kuumimad piirkonnad Itaalias nagu Toscana ja Como järve ümbrus on muutunud oligarhide ja Hollywoodi staaride meelispaikadeks. Tavaline itaallane võib unistada päris oma kodust, kuid sageli jääb päris oma koduks justnimelt vanemate maja ning kuni pere loomiseni elatakse üürikorterites.

Itaalia ühiskond on üks kiiremalt vananevaid Euroopas ning lapse sünd on erakordne sündmus, mille eelduseks on abielus vanemad, oma elamispind ja kindel töökoht. Üksikemad on endiselt taunitav nähtus ning enne lapse saamist peaks elus justkui kõik tehtud nähtud olema. Oma unistusi, olgu selleks siis high street shopping või reis ümber maailma, on kindlasti lihtsam teostada elades vanematega ning mitte muret tundes olmeprobleemide üle.

2003. aastal muutis oluliselt Itaalia tööturgu kurikuulus Biagi seadus, mis võeti vastu lootuses elavdada majandust ning vähendada tööpuudust. Seaduseelnõu koostanud tööministeeriumi nõunik Marco Biagi mõrvati Bolognas 19.märtsil 2002 ning seega on Biagi seaduse muutmine justkui tabuteema. Idee seisnes reformides, mis võimaldas paljudel kiiremini tööd leida, kuna töölepingud sõlmiti uue seaduse alusel projektipõhised ja seega tähtajalised . Tööandjale pakkus seadus võimalust rakendade tööle uusi inimesi ilma suuremate kohustusteta. Töötajale tähendas see aga vähem sotsiaalseid hüvesid ning palgata puhkust ning haiguspäevi. Kahjuks on just tööandjad hakanud seadust kuritarvitama, palgates inimesi projektipõhise lepinguga tegema tööd, mida enne tegid tähtajatu lepinguga töötajad. Niisiis, paljudel itaallastel on küll töökoht, kuid leping, mida uuendatakse iga kuu või paari tagant, ning seega on pangast laenu saamine ebareaalne, kuna pank tahab näha tähtajatut töölepingut.

CENSIS aastaaruande järgi oli peaaegu 1 900 000 töötaja hulgas, kes leidsid aastal 2007 tööd, tähtajatu leping 36,1%, tähtajaline leping 38,2% ja 8,7% on juhusliku töö või projektipühine leping. Alla 35 aastaste hulgas on eelmainitud lepingud üha levinumad. Kõige suurem hulk 58,2% on justnimelt noored, kelle tööleping vomristatakse kas tähtajatu vüi projektipõhisena. Kuid aastal 2006 töö kaotanud või töötu olnud 902 000 inimese hulgas oli rohkem kui 346 000 isikut vanuses vähem kui 34 eluaastat (38,4%) ja 22,2%vanuses 35-44 (CENSIS 2007).

Võib öelda, eelpool väljatoodud statistika tõendab Itaalia noorte majanduslikku ebakindlat seisundit. Riik on teinud küll seadusi, nagu seda on Biagi oma, justnimelt olukorra parandamiseks, kuid kahjuks pole tulemused ennast õigustanud. Itaalia kui Vana Euroopa riike ei ole alt muudatustele ning seetõttu on raske uuendusi edukalt läbi viia.

Niisiis, põhjuseid, miks noored ei kiirusta iseseisvuma on kahte laadi.

Esiteks kultuurilised põhjused, mis soosivad perekonnast sõltumist ja vanemate sekkumist oma laste elukäiku. Ülevoolav emaarmastus kui vahemeremaade norm ning side lastega, mis püsib äärmiselt intensiivne ka peale teismeiga soosivad noorte ebaküpsust.

Nõndanimetatud „memmepoegade” teema lõpetuseks tuleb nentida, et kindlasti on Itaalias grupp inimesi, kelle jaoks vanematega koos elamine on vaba valik ning kes sellise elukorraldusega ka igati rahul on. Kas ja kuidas on sobiv ja õige, jääb igaühe enda otsustada. Teiseks majanduslikud põhjused. Ebakindlel olukord tööturul, kallid kinnisvarahinnad, madalad palgad ja suurenenud nõudmised elukvaliteedi suhtes loovad eelduse, et noor pigem elab oma vanematega, kui kolib välja ning alustab iseseisvat elu .

Kuivõrd eelmainitud põhjused on omavahel sümbioosis või üksteisest tingitud sõltub juba konkreetsest perekonnast ja selle liikmetest ning eelkõige noorest inimesest, kes teeb valiku, kuidas edasi elada.

Moonika Oras, Tallinn

Käesolev essee on valminud Tallinna Ülikoolis, aine “Itaalia ühiskond ja kultuur” raames.

Mitu politseid on Itaalias?

Ma teenisin Carabinierides ühe aasta jooksul eelmise sajandi üheksakümnedate lõpus kohustusliku sõjaväeteenistuse raames. Kokkuvõttes võtsin osa 12 inimese arreteerimisest. Mind paigutati väikesesse stazione’sse rahulikus provintsilinnas, kuid me pidime vastu astuma maffiale, röövlitele ja narkokaubitsejatele. Mõned aastad hiljem, 2001, jooksin meeleheitlikult carabinieri ja politsei eest ära Genova pisargaasi täis tänavatel…

Itaalia korrakaitsejõud koosnevad viiest struktuurist:

1. Polizia di Stato, lühend PS, hädaabinumber 113, allub Siseministeeriumile
2. Carabinieri, lühend CC, hädaabinumber 112, allub nii Siseministeeriumile kui Kaitseministeeriumile
3. Guardia di Finanza, lühend GdF, hädaabinumber 117, allub Majandusministeeriumile
4. Corpo Forestale dello Stato, lühend CFS, hädaabinumber 1515, allub Keskkonnaministeeriumile
5. Polizia Penitenziaria, lühend Polpen, hädaabinumbrit pole, allub Justiitsministeeriumile

Kuni 1. aprillini 1981 oli kõigil korrakaitsejõududel ka militaarne staatus ning nad kandsid oma univormide kaelustel tillukesi tähekesi (stellette, Itaalia sõjaväeüksuste tunnus). Siis jõustus aga uus seadus, mille kohaselt PS ja CFS muutusid tsiviiljõududeks, saades muuhulgas ka õiguse koonduda ametiühingutesse. 1990. muudeti tsiviiljõuks ka “vanglapolitsei” Polpen. Reform, mis tooks tsiviiljõudude sekka ka GdF-i, ootab hetkel parlamendi otsust. GdF-i tegutseb peamiselt maksu- ja piiripolitseina ning CFS keskkonnapolitseina, kes tegeleb süütajate, reostajate, salaküttide ja muude sedalaadi juhtumitega. GdF omab väga olulist võimu, kuna just nemad jälgivad kõiki finantskuritegusid alates korruptsioonist ja altkäemaksudest kuni maksudest kõrvalehiilimiseni.

Ajalooliselt omab Carabinieri väikeste kasarmute (stazioni) võrgustikku üle kogu Itaalia, praegusel hetkel arvuliselt üle 4500. Vastupidiselt on Polizia kasarmuid vähem, kuid nad on suuremad ning asuvad peamiselt keskmistes või suurtes linnades. Sõltumata üksusest omavad kõik politseinikud kavlifikatsioone agente/ufficiale di Polizia Giudiziaria ja agente/ufficiale di Pubblica Sicurezza. Esimene tähendab õigust teatud toimingute teostamisele võitlemaks kuritegevuse vastu ning teine õigust teatavatele tegevustele kaitsmaks avalikku korda.

Vahetult pärast Teist maailmasõda mehitati PS peamiselt endistest partisanidest. Kohe kui kristlikud demokraadid suutsid saavutada kontrolli Itaalia institutsioonide üle (siseminister pärines Democrazia Cristiana ridadest 1947 kuni 1994 aastani), vallandas Siseministeerium kõik partisanid asendas need värskete poliitiliselt lojaalsete inimestega, kes tulid kristlike demokraatide peamisest kantsist lõuna-Itaaliast ning endiste PAI ohvitseridega. Lühend PAI tähistab Polizia dell’Africa Italiana’t, fašismiaegset koloniaalpolitseid.

PS esmaseks vastutusalaks on tavaliselt avalik kord. Viiekümnendatel moodustas siseminister (loomulikult kristlik demokraat) härra Mario Scelba PS-i juurde kiirreageerimisüksuse Reparto Celere, suunatuna spetsiifiliselt avaliku korra hoidmisele (ja kasutas maastureid, seepärast kutsuti seda üksust “kiireks”). Celere ning tema liikmed, kurikuulsad celerini, muutusid sellest saadik halastamatute repressioonide sümboliks, tappes tosinajagu ning pekstes jõhkralt tuhandeid inimesi. 1968. aasta kriisi saabudes tunnetas ka PS saabunud muutusi. Paljud politseinikud hakkasid nõudma reformi, sillutades teed mainitud 1981. aasta seadusele. Seitsmekümnendate teisest poolest kuni üheksakümnendate esimese pooleni elas PS “demokraatlikus kevades”, märgatavalt pehmema lähenemisega sotsiaalsetes valdkondades üldiselt ning ka demonstrantide suhtes. Paraku viimase dekaadi jooksul astub PS taas antidemokraatlikku teed, jõudes selle põhja Napoli ja Genova kokkupõrgetes 2001. Nendest hirmsatest päevadest saadik, kui PS kaotas täielikult sideme reaalsusega, paljastades isegi viiekümndendatega võrreldes kohutava brutaalsusetaseme, on Itaalia ühiskonna ja PS suhted pingelised. Juhtumite hulk, kus PS-i vormikandjad jõhkrutsevad süütute inimeste kallal, neid peksavad, piinavad, ahistavad ja mõnel juhul ka tapavad, suureneb viimasel ajal dramaatiliselt.

Carabinieri on alati olnud üks Itaalia riigi tugisambaid. Nemad on see viimane ressurss kui meie institutsioonid on pinge all. Isegi fašistliku režiimi ajal ei suutnud Mussolini kunagi saavutada kontrolli Carabinieri üle, kes jäid lojaalseks ainult kuningale. Õige hetke saabudes, 25. aprillil 1943, viis kuningas Vittorio Emanuele III ellu oma coup d’état just tänu Carabinieridele, kes arreteerisid Mussolini ja tapsid Ettore Muti, kõige ohtlikuma fašistliku liidri. Pärast Teise maailmasõja lõppu muutusid Carabinieri “pool-lojaalseks” korpuseks. Tegelikult olid nad enam seotud Itaalia militaarjõudude hierarhia kui kristlike demokraatidega. 1964. aastal viis Carabinieri Comandante Generale Giovanni De Lorenzo läbi poolriigipöörde, süüdistades Democrazia Cristianat liiga pehmes lähenemises sotsialistidele ja kommunistidele. Kaudne tõend Democrazia Cristiana ebakindlusest vastanduda Carabinierile on fakt, et kuni eelmise sajandi üheksakümnendate aastateni tuli Carabinieri Comandante Generale [ülemkindral] alati mingist teisest Itaalia sõjaväeüksusest, mitte Carabinierikindralite hulgast. Traditiooniliselt carabinieri mehitavad ka enamuse Itaalia salateenistustest. Õnnetuseks on Carabinieri sügavalt seotud repressioonidega Genovas 2001.

Praeguse Itaalia kõigi poliitiliste jõudude nõrkus on pannud mitte ainult PS ja CC vaid ka GdF-i otsima laiemat poliitilist autonoomiat, mille tulemuseks on ka pööre tugevate jõupoliitikate suunas sotsiaalsete protestide puhul ning märkimisväärne fašisminostalgiaga tõus kõigi Itaalia politseijõudude seas. Siiski, me oleme veel küllalt kaugel seitsmekümnendate situatsioonist, mil kõik korrakaitsejõudude kõrgeimaid ametiastmeid kandvad isikud olid kurikuulsa vabamüürlaste looži P2 liikmed – sellesama, mille Itaalia parlament saatis hiljem laiali, süüdistades seda konspiratsioonis demokraatia vastu. Sellest hoolimata, mõned kõrgeimad CC ja PS liikmed omasid 1993. aastal tumedaid suhteid maffiaga. Bruno Contrada, kõrgel ametikohal PS-s, kes läks sealt üle salateenistusse, olles sealses hierarhias kolmas, on praeguseks mõistetud kümneks aastaks vangi koostöö eest maffiaga.

Ka GdF pole vaba probleemidest poliitikamaailmas. Hiljuti toimus äge kokkupõrge toonase GdF-i Comandante Generale, Roberto Speciale, ja ase-majandusministri Vincenzo Visco (Democratici di Sinistra) vahel. Osutus, et Visco püüdis sundida kindral Specialet eemaldama paari kõrget GdFi ohvitseri oma positsioonilt Lombardias, kus nad uurisid Visco partei seotus suure finantsskandaaliga. See skandaal oli üks osa niinimetatud bancopolist, reast ülevõtmistest, mis haarasid endasse nii Itaalia panku kui Unipoli, kindlustuskompaniid, mis kuulub Cooperativa Lega‘le, väga tugevale kooperatiivide võrgustikule, mis omas traditsiooniliselt sidemeid Itaalia Kommunistliku Parteiga (PCI) ja seejärel Partito Democratico della Sinistra‘ga (PDS), siis Democratici di Sinistra‘ga (DS) ja nüüd nende järeltulija Partito Democratico‘ga.

Nende ülevõtmiste käigus sooritati mitmeid kuritegusid alates altkäemaksudest kuni maksudest kõrvalehoidmise ja omaaktsiatega kauplemiseni [insider trading]. Sellesse skandaali haaratute hulgas figureeris ka endine Itaalia Keskpanga juht, kes sunniti tagasi astuma ning Massimo d’Alema, praegune välisminister ja DS-i oluline liige. D’Alema püüab enese kohtu alla andmist vältida sellega, et tolleaegse parlamendiliikmena peaks tal olema immuunsus. Uurijad oletavad, et härra Visco üritas GdF-i kõrgetest ametitäitjatest vabaneda, et päästa oma ülemust D’Alemat, kuid Speciale keeldus kummardamast ning härra Visco veenis härra Prodit, tollast peaministrit, Specialet vallandama. Speciale läks valitsuse vastu kohtusse ja võitis, kuigi teda ei ennistatud oma positsioonile. Hiljem hakkas paremtsentristlik koalitsioon Specialet ülistama ning on võimalik, et temast saab Berlusconi parteid esindav parlamendiliige.

Kunas itaallased valima lähevad?

Itaalia senati spiiker Franco Marini, kellele president Napolitano andis volitused loomaks vahevalitsust, püüab leida parlamendi enamuse toetust liidule, mis viiks läbi valimisseaduse muudatused. Niisuguse enamuse formeerumine saab toimuda ainult Forza Italia nõusolekul, kuid FI liider Berlusconi nõuab jätkuvalt koheseid valimisi. Seega võib peagi oodata Marini loobumist praegusest ettevõtmisest.

Hetkel on kaalul ehk vaid Marini loobumise viis – ta võib minna siiski parlamendi ette ja saada tagasilükatud või leida mingi võimaluse seda vältida. Esimesel juhul nimetatakse ta arvatavasti siiski peaministri kohusetäitjaks, teisel juhul arvatavasti administreerib tulevaid valimisi peaministri kohusetäitjana härra Prodi. Peamine probleem seisneb siin valimisseaduses ja võimalikus valimisseaduse referendumis.

Milline on kehtiv valimisseadus?

Praegu kehtib Itaalias poolproportsionaalne valimisseadus (alamkoja puhul valitakse kandidaadid 26 valimisringkonnast, mis on moodustatud vastavalt elanike arvule, 20 valimisringkonnast senati valimistel, lisaks välismaal elavate itaallaste esindus ja eluaegsed senaatorid), 2% üleriigilise künnisega alamkoja jaoks ja 3% senati jaoks. Seadus soodustab koalitsioone (koalitsioonis osalemiseks peab partei allkirjastama selle ametliku programmi ja märkima peaministrikandidaadi) ning kasutab suletud nimekirju. Viimane võimaldab parteidel esitada nimekirjadesse keda iganes ning just seetõttu võimegi Itaalia parlamendis näha 26 kohtulikult karistatud inimest (karistatud nii ebaseadusliku majaehituse kui ka näiteks korruptsiooni või tapmise eest). Muuhulgas, parteid, mis esindavad keelelisi vähemusi, saavad alamkojakoha vähemalt 20%-ga häältest oma valimisringkonnas (ilma künniseta).

Üleriigiliselt võitnud koalitsioonile jagatakse alamkoja puhul lisakohad nii, et ta saaks vähemalt 55% enamuse Cameras. Senati 20 valimisringkonda vastavad Itaalia 20 regioonile ning siin antakse “enamuspreemia” regioonis võitnule: 55% sellele regioonile antud kohtadest. Niisugune regionaalne “minipreemia”-süsteem andiski 2006. aastal Prodi juhitud l’Unione koalitsioonile ka senatis väikese enamuse.

Võimalik referendum

2008. aasta juunis peaksid itaallased osalema referendumil valimisseaduse muutmise üle. Peamine muutus puudutab lisakohtade jagamise viisi: need ei jaguneks enam kõigi koalitsioonis osalevate parteide vahel vaid antaks koalitsiooni enim hääli saanud parteile. See tähendab, et alamkoja 55% enamus võib minna parteile, kes on saanud kõigest 30% häältest, seega parlamendi koosseis ei vasta rahva tegelikule tahtele. Reaalselt annab niisugune süsteem loomulikult kohad suurimatele parteidele ehk siis praeguses olukorras kas Forza Italiale või Partito Democraticole.

Tähelepanuväärsel kombel ei ole referendum valimisseaduse üle tegelikult midagi, mida seadus tingimata nõuaks. Valimiste põhimõtted ei ole kirjas konstitutsioonis, vaid on antud parlamendi pädevusse. Seega tegemist on tavalise seadusega, muutmiseks piisab parlamendi mõlema koja enamusest. Samas koguti 800 000 allkirja, et toetada valimisseaduse muutmist referendumil.

Valimisseaduse referendum omab Itaalias nimelt erilist tähendust. 1991. ja 1993. aastal toimunud valimisseaduse referendumid, mis tõid Itaalia senisesse täielikult proportsionaalsesse valimisseadusesse majoritaarsed aspektid, tähistavadki Itaalia Esimese Vabariigi lõppu ja Teise algust. Nii viitab referendum valimisseaduse üle millelegi väga otsustavale, ehkki antud juhul ei tooks see kaasa sugugi mitte sellelaadilist poliitilist murret nagu Teise Vabariigi teke, hetkel on see lihtsalt poliitiline võte tähelepanu saavutamiseks.

Praeguse referendumiettepaneku taga on seesama mees, kes ka 1991. ja 1993. aastal: endine kristlik demokraat Mario Segni. 1993. aastal võis Segni’t pidada Itaalia kõige tuntumaks poliitikuks – ta pidas pikki läbirääkimisi Berlusconiga, mis paraku ei jõudnud mingi kokkuleppeni. Berlusconi lõi selle peale Forza Italia ning tal õnnestus 1994. aastal erinevate võtetega võita valimised – ja Mario Segni oli poliitiliselt areenilt kadunud. Itaalia avalikkus nimetas Segni seejärel “meheks, kes kaotas kindalt võitnud loteriipileti”.

Mis juhtub edasi?

Ennetähtaegsed valimised lükkaksid referendumi korraldamise aastavõrra edasi. Vahepeal võib parlament valimisseadust muuta ka oma äranägemise järgi, muutes referendumi mõttetuks.

Seetõttu püüdsid – ja püüavad arvatavasti praegugi – erinevad poliitilised jõud valimisseadusesse teha peale juba referendumile esitatute ka muid muutusi. Veltroni (PD) ja Berlusconi (FI) üritasid läbi suruda seadust, mis oleks valimiskünnise tõstnud viiele protsendile või isegi kõrgemale ning lisanud muid tehnilisi norme suurparteide kasuks. Loomulikult seisid väikeparteid selle vastu, ühe erandiga: Rifondazione. Bertinotti nimelt püüab luua uut suurt vasakparteide ühendust ja koondada enda ümber nii Verdi (rohelised) kui PdCI (Partito dei Comunisti Italiani) kui teised vasaktiiva väikeparteid. Pisut enne kriisi puhkemist tegeles Rifondazione PD ja Forza Italia veenmisega, et nood loobuksid mitmetest suuri parteisid soosivatest nõuetest, kehtestades samal ajal 5% künnise (mis soodustab väikeparteide koondumist).

Hetkel soovivad väikeparteidest Alleanza Nazionale, Lega Nord, Verdi ja PdCI kindlasti uusi valimisi (praegune seadus pigem soosib neid), Udeur muidugi ei taha, sest nemad kaotavad pärast uusi valimisi oma läbirääkimisjõu täiesti. Partito Democratico ka pigem ei poolda koheseid valimisi, nende puhul ei ole küsimus niivõrd hetkelises võidus või kaotuses (nad kaotavad niikuinii), kuid PD vajab valimisseaduse muudatusi pääsemaks vajadusest vasakjõududega koostööd teha.

Berlusconi võitlus Mediaseti eest

31. jaanuaril 2008 kuulutas Strasbourg’i kohus Itaalia televisioonimaastiku korraldava Gasparri seaduse (legge Gasparri) mitteõiguspäraseks, kuna see soodustab monopole. See tähendab, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim administratiivkohus) peaks Europa7 ja Mediaset’i vahelises vaidluses telejaama Rete4 üle andma õiguse Europa7-le (praegu omab Mediaset kolmandikku Rete4-st). Niisugune otsus jätab Berlusconi Mediaset’i ilma ühest telekanalist (kokku on neid sellel grupil hetkel kolm: Canale 5, Italia 1, Rete 4) ning võib tähendada Mediasetile märkimisväärseid finantsraskusi.

Loomulikult teeb Berlusconi kõik, et sellise otsuse realiseerimist vältida. Prodi peaministrina (isegi kohusetäitjana) ei pruugi olla nõus andmaks määrust, mis kohtu sellekohase otsuse täideviimise peatab, seega teeb Berlusconi pigem koostööd Mariniga. Ka Itaalias loomulikult ei saa valitsus kohtu otsust tühistada, kuid senine reaalne poliitika on niisugusest põhimõttest suutnud paljusid kordi mööda vaadata. Ühe võimalusena võib Marini praegu püüda pakkuda Berlusconile tehingut, et ta leiab juriidilise viisi kuidas Consiglio di Stato otsus peatada ning saab vastutasuks aasta võimul. Loomulikult viiakse ka selline mitteseaduskohane määrus uuesti kohtu ette ja tunnistatakse õigustühiseks, kuid selle aja jooksul püsib Berlusconi Rete4 ühe omanikuna. Samas ma ei näe Berlusconi jaoks sellisest lepingust mingit suurt kasu. Talle on palju lihtsam võita valimised ja kirjutada ise vastav määrus ning omada toimuva üle peaministrina suuremat kontrolli.

Minu Rooma tuttavad rääkisid kuulujutte, et härra Prodi on PD-s pettunud ja kuri ning plaanib luua Veltronile vastukaaluks omaenese parteid – eriti pärast seda, kui 26. jaanuaril Prodi kodulinnas Bolognas tema toetajad endise peaministri kallistuste ja “mõne pisaraga” vastu võtsid. Mulle uue partei loomine väga usutav ei tundu, selleks ei ole härra Prodil praegu enam ei aega ega jõudu – pigem võib arvata, et ta püüab PD sees Veltronilt liidripositsioon ära näpsata ning mingi uue väiksemat sorti l’Unionega (PD+vasakjõudude ühendus) valimistel õnne katsuda.

Ennustus

Seega, ma arvan, et itaallased astuvad valimiskastide juurde võib-olla juba aprillis, praegu kehtiva seaduse kohaselt – kuid veel arvan ma, et Prodi teise valitsuse läbikukkumine tähendab ka Itaalia vabariigi ajaloo kõige madalamat valimisaktiivsust ning Berlusconi võimuletulekut.

 

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia