Mees, kelle kuulsus oli sinine

See juhtus täpselt 50 aastat tagasi: 31. jaanuaril 1958. San Remo Laulufestivali lavale ilmus Pugliast pärit kesise kuulusega näitleja Domenico Modugno.

Kes teab, kas mõni pealtvaatajatest võis aimata, millised tagajärjed sel olema saavad? Tumedates ülikondades, väljapeetud maneeridega tollaegsete lauluiidolite balsameeritud panoraami ilmus äkki 30 aastane lõuna noormees – valges smokingis ning veidi jultunud näoga. Maailma vallutava naeratusega avas käed nagu lennuks: “Penso che un sogno così non ritorni mai più” (arvan, et niisugune unenägu ei naase iial taas). Kõlas laul mehest, kes värvib näo ja käed siniseks ning lendab õnnetundes taevas…

Suurepärane laulja Domenico Modugno murdis paljud eelarvamused. Ta polnud osa Itaalia muusikaestablishment‘ist, teised lauljad kõnelesid enne San Remo algust, et ta “käitub nagu talumees” ning väidetavalt isegi, et tema suuõhk haiseb. Nad ei tundnud ära momenti, mis muutis Itaalia popmuusika igaveseks.

Tookord, 1958. aastal San Remos, toimus kolme minutiga revolutsioon Itaalia kultuurielus, üks neid sündmusi, mis veelahkmena elu kaheks jagavad: “enne” ja “pärast”. Enne esitati ja kuulati laule, mis kõnelesid emast, moonidest ja pardikestest, nostalgiast koduküla järele… “Nel blu dipinto di blu” lööb uksed lahti modernsusele, annab nägemuse ning elusädeme majanduslikku tõusuteed rühkivale Itaaliale. Veel on kõlamas viimane refrään, kui kogu saal püsti tõuseb, plahvatades aplausi lahti laseb ning heledate taskurätikutega oma tunded vallandab. Sünnib ülemaailmne fenomen “Mr. Volare”.

Mõne päevaga müüb laul Itaalias üle 90 000 koopia ning jääb Ameerikas 13 nädalaks läbimüügilt esimesele kohale.Võidab 2 Grammyt – parima plaadi ja parima laulu eest. Tänaseks on läbimüügiarv jõudnud 22 miljonini.

Modugno laul on täis ebatavalist, maagilist energiat, elutahet, mille itaallased kohe omaks tunnistasid ning mis kogu maa (uskumatu!) omavahel nõusse sai. Sõjajärgsed karmid aastad olid seljataga. Majanduslik heaolu hakkas just jalgu alla saama, osteti esimesi kodumasinaid ja autosid. Puudus oli ainult hingusest, mis alles jõudu koguva muutuste keerise liikvele paneks. 50ndate kammitsetud mõõdukus otsis tõuget kuumadesse 60ndatesse. Värvid, taevas, lendutõus – tähistasid seda vaoshoitud vabanemisiha ning õnnejanu. Modugno murdis San Remo laval itaallaste traditsioonilise teatraalselt melodramaatilise laulustiili, mis elas omamoodi irreaalses dimensioonis ning tõi endaga kaasa vahetuse ning reaalsed tunded.

Ka asjaolu, et Modugno ise oma kirjutatud ja Franco Migliacci poolt sõnastatud laulu esitas, oli uus ilming. Seni eksisteerisid kaks eri kategooriat – autorid ja interpreedid. Kuna ei leitud esitajat, kes oleks nõustunud seda laulu ette kandma, ei jäänudki Modugnol muud üle, kui ise lavale minna. Esimest korda itaalia laulu ajaloos sulasid muusika, tekst ning laulja üheksainsaks tervikuks.

Meloodia ja sõnade intiimne side, mida Domenico Modugno kirgas isikupära veelgi esile tõstis, sai aluseks täiesti uuele nähtusele, mis jättis oma jälje mitte ainult muusikasse, vaid ka inimeste endi tunnete kogemisesse ning avaldamisesse – “il cantautore”. See väljend tuleneb sõnadest “cantante” ja “autore”, mis eesti keelde otse tõlkides kõlaks umbes “lauljautor” – laulja, kes enda loodud viise ning sõnu ise esitab. Tekstid adresseerivad tavaliselt sotsiaalseid, poliitilisi ning filosoofilisi probleeme, aga rõhku pannakse ka eksistentsiaalsele ja emotsionaalsele küljele. “Nel blu dipinto di blu” oli selleks seemneks, kust kasvasid võsudena kohe välja Luigi Tenco, Gino Paoli, Giorgio Gaber 60ndatel; Francesco De Gregori, Ivano Fossati 70ndatel; Vasco Rossi, Ligabue 80ndatel. Kõik nimetatud – ja veel paljud teised, andke mulle andeks piiratud nimekiri – kordasid sedasama imet: nad suutsid oma loominguga liita kogu Itaalia ühte, puudutada mingeid sügavaid hingekeeli, mis kõigis selle maa elanikes olemas on.

Kuulsale sõnameistrile Franco Migliaccile oli see tema laulutekstide avaakord. 1957 juulikuus pidid nad nimelt koos Modugnoga (kes juba autot omas!) Fregenesse mere äärde minema, aga too ei pidanud oma sõna. Pahameeles jõi Migliacci ära pudeli Chiantit ning jäi seejärel magama. Suvekuumas veiniuimas ja unesegaduses jäid talle silme ette seinal rippuvad Marc Chagalli reproduktsioonid “Le coq rouge” e “Le Peintre”, mis inspiratsioonile akna avasid.

“Arvan, et selline unenägu ei kordu kunagi…värvisin näo ja käed siniseks, tuulehoog viis mind endaga kaasa ja leidsin end lendamas lõputus taevas… Lennata… Laulda… siniseks värvitud sinises…”

Ka mina avasin chiantipudeli… Natuke selleks, et Modugnot, Migliaccit ja Chagalli tänulikult meenutada. Ja natuke selleks, et inspiratsioonilt abi saada oma imetluse väljendamisel nende vastu… Et meil alati oleks meeles lennata!

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Kahjuks ei suutnud me veebist leida San Remo festivali videosalvestust, kuid huvitatud võivad vaadata vanu saatekatkeid RAI arhiividest või sama loo Eurolaulu varianti (San Remo oma oli parem!!),

Meie sorteerime prügi paremini!

2007. aastal sorteeriti Fumanes 72% prügist ja otse loomulikult üritatakse alanud aastal see number veel suuremaks saada. Siin elades tundub prügivärk mingi suure spordina, kus reeglite järgimist kontrollib Fumane linnavalitsus ja entusiastlikud mängijad on Fumane elanikud.

Kui me siia alles kolisime ja linnavalitsusse oma dokumente vormistama läksime, siis kõige pikema aja veetsime just selles toas, kus räägiti prügi sorteerimisest. Linnavalitsuse ametnik andis kaasa mahuka brožüüri, kus oli üksikasjalikult kirjas, millist prügi kuhu tuleb sorteerida, millele tullakse järgi ja mida peab ise prügisorteerimiskeskusesse toimetama. Aasta alguses saadetakse postkasti kalender, kus on kirjas mis päeval millist prügi ära viiakse. Brožüür jaotab prügi üheksa alaliigi alla – orgaaniline (toidujäätmed, õli jms), puuoksad ja lehed, plastik, paber ja papp, klaas ja plekk, suur prügi (nt.kodumasinad), ohtlikud jäätmed (patareid, arstirohud jne), kasutatud riided ja viimasena secco ehk kõik see mis eelneva kaheksa alla ei mahu. Iga alaliigi all on veel pikk nimekiri, mis selle alla kuulub ja mis mitte. Esimene nädal ma sõna otseses mõttes seisin mingi karp või jogurtitops näpus ja ajasin brožüürist näpuga järge, et kuhu ma nüüd selle visata võin. Linnavalitsus andis meile koju kaasa ka spetsiaalse kasti orgaanilise prügi tarvis ning plastpudeli toiduõli kogumiseks.

Ukse tagant viiakse ära orgaaniline prügi 2x nädalas, plastik 1x nädalas, paber 1x kahe nädala tagant ning secco 1x nädalas. Klaasi ja pleki jaoks on tänaval spetstünn (see roheline) ja kõik muu tuleb ise viia küla servas asuvasse kogumispunkti. Kõigil Fumane elanikel on kogumispunkti kasutamiseks kliendikaart (tessera) kuna eelmistel aastatel juhtus sedagi, et teiste piirkondade elanikud tassisid oma prügi Fumane kogumispunkti, kuigi see on mõeldud ainult kohalikele (rahastatud kohalikest maksudest).

Prügimaksu maksame muidugi ka ja seda arvestatakse, vist nagu igal pool, elupinna ruutmeetrite ning sissekirjutatud elanike arvu järgi. 30% allahindlust saavad need, kes oma orgaanilist prügi ise komposteerivad. Selleks jällegi jaotab linnavalitsus soovijatele vastavad komposteerimiskastid – minu suureks üllatuseks lausa 50% elanikest kasutab isekomposteerimise võimalust.

Üks põhjuseid, miks prügisorteerimine siin nii hästi toimib, on asjaolu, et prügi niisama äraviskamine on muudetud praktiliselt võimatuks. Prügikonteinereid ei eksiteeri, väikeseid prügikaste tänaval olen leidnud terve Fumane peale kolm. Ja sama kehtib ka ümberasuvate külade kohta, isegi suure supermarketi juures ei ole mitte ühtegi prügikonteinerit. Ma tean seda väga hästi, sest peale kolimist oli meil ikka kõvasti üle keskmise sodi, kogumispunkti me veel kasutada ei saanud (ega teadnudki sellest veel) ja me ei leidnud mitte ühtegi kohta kuhu oma prügi toimetada! Lõpuks viisime Veronasse oma endise elumaja prügikasti…khmm…

Teiseks viiakse “tavalist” prügi ukse tagant ära ainult 1x nädalas. Seega, kui hoolega ei sorteeri, siis tekib sul nädalaga paras pürgihunnik ja seda sa pead kuni õige päevani oma territooriumil hoidma ega ei või jäätmeid ladustada tänavale.

Kolmandaks toimib Fumanes kõva naabrivalve ja keegi naljalt oma prügi kuhugi põõsa alla ei toimeta (ning niisuguse teo eest trahvitakse muidugi ka korralikult).

Ja neljandaks: ehk on Fumane elanikud keskmisest rohkem keskkonnateadlikud. Kohe kindlasti tuntakse siin oma küla ja Valpolicella piirkonna üle uhkust ning hoiatakse oma elukeskonda. Mulle tundub, et erinevalt enamikest itaallastest ulatub siinsete inimeste jaoks ulatub kodu välisuksest kaugemale.

Autor: Külli Voit, Fumane

Minge õige perse!

Eelmise aasta 8. septembril hõikas just nimelt nii tuntud koomik Beppe Grillo, kelle blogi külastab iga päev üle 500 000 lugeja. Itaalia keeles kõlas see sõnum muidugi “vaffanculo” , hüüd sihiti Itaalia korrumpeerunud poliitikute vastu.

Grillo fenomeni kirjeldabki väga hästi seesama tema blog, mis on Itaalias kõige loetavam, maailmas loetavuselt 23. Olen üks nendest mitmesjast tuhandest, kes selle lehele korra päevas pilgu heidavad: mõistmaks paremini päevasündmusi, leidmaks informatsiooni ning arvamusi, mida mujal pole; samuti näeb arvukatest kommentaaridest rahva meeleolusid ja lõpuks naudin lihtsalt teravmeelset teksti.

Grillo keskendus juba oma karjääri alguses – eelmise sajandi 80ndatel aastatel – poliitilisele satiirile ning pärast tolleagse peaministri Bettino Craxi kritiseerimist 1986. aastal eemaldati ta teleekraanidelt . Jäi üle teatrilava, kus Grillo oma esinemisi edukalt jätkas – ning tema etendusi saatis alati silt piletikassas: “välja müüdud”.

Nagu vesi, mis alati oma tee kätte leiab, nii vahetas ka Grillo tehnika arenedes kommunikatsioonikanalit ja 2005. aastal avas ta ajaveebi. Satiir muutus järjest tõsisemaks ning blogi populaarsus üha tõusuteed, käsitledes peale korruptsiooni ka sõnavabaduse, tehnoloogia, globalisatsiooni ning lapstööju probleeme. Grillol oli (ja on!) kodanik, üks meist, kes tegi kõva häält, paljastas võimumängude absurdsust ning julmust, eriti kui neid rahva – maksumaksja! – nahal mängiti. Grillo kuulutas ette ka Parmalati skandaali, maailma suurimat pankrotiskandaali, selgitades hiljem kohtus, et augud Parmalatis olid nii ilmsed, et igaüks, kes huvi tundis, oleks võinud need avastada.

Kuid ei pea mõtlema nagu Grillo tegevus piirduks üksnes internetiga. Läbi aastate pärinevad just temalt mitmete reaalsete initsiatiivide algatused nagu näiteks “Via dall’Iraq” („Iraagist välja“), milles ta kutsus üles kodanikke otseselt tollaegsele presidendile Ciampile kirjutama ja Itaalia sõjaväelaste tagasikutsumist nõudma. „Tango Bond“ andis inimestele teavet selle kohta, kuidas kahjutasu nõuda pankadelt, kes olid soovitanud petturlikult omakasu huvides Argentiina aktsiatesse investeerida. „Shareaction! Riprendiamoci Telecom“ (“Võtame tagasi Telecomi“), milles heitis Grillo väljakutse „Telecomi“ aktsiate omanikele, nõudes ebaadekvaatsete administraatorite vallandamist.

„Ricerca imbavagliata“ (“Lämmatatud uurimistöö”) seisenes fondide kogumises, et osta mikroskoope, millega uurida prügipõletite poolt väljastatud nano-osakesi, näitamaks prügipõletite mõju tervisele. See kampaania tõi kokku 350 000 eurot ning mikroskoobid osteti. Grillo aktiivne vastuseis prügipõletitele praegu paljudes kohtades viinudki nende sulegmiseni.

Kõik need initsiatiivid tõid mõningaid tulemusi. Kuid tähtsaim neist oli see, et inimeste eneseteadvus ärkas ning tekkis arusaam, et midagi saab alati ette võtta, et asju muuta. Ja just see tunne tõigi posti alguses mainitud üleitaalialisele V-Day’le (Vaffanculo-Day) organiseerijate andmel üle 5 miljoni inimese umbes 200-s Itaalia linnas. Osalejad esitasid peale poliitikute heasse kohta saatmise veel ka neile väga täpsed nõudmised poliitilise süsteemi muutmiseks:

- lõplikult kohtu poolt süüdimõistetud saanud kodanikud ei tohi parlamenti kandideerida (praegu on parlamendis neid 26)
- ükski kodanik ei tohi olla parlamendi liige olla rohkem kui kahes koosseisus. Sellel normil on tagasiulatuv jõud
- kodanikud saavad anda oma hääle otse eelistatavale kandidaadile

Üritusel osalesid sõna võttes paljud kultuuriinimesed – Marco Travaglio, Massimo Fini, Jacopo Fo. Neile ettepanekutele koguti 336 441 allkirja.

Võtsin V-Dayst osa Roomas ja nägin atmosfääri, mis minus suurt lootust tekitas. Selles oli midagi sarnast 1989. aasta Eesti lauluöödega, sama ärevus ning tunne, et koos võime tugevad olla… Kahjuks tegi ajakirjandus suure jõupingutuse, et seda õhkkonda hajutada. Uudistes anti asjale miinimumruum, mitmes arvamussaates heideti varju Grillole kui võimuahnele isikule ning viidati rahva rumalusele, kes oma usalduse pimedalt ühele inimesele annab. Ajakirjanike ja poliitikute rünnakud Grillo vastu näitasid selgeid seoseid, kuidas meedia on poliitka palgalehel ning kui vähe neid vaba informatsioon huvitab.

Kriitikud süüdistavad Grillot ka demagoogias ja populismis, kuna ta vaid ründab olemasolevat ega paku reaalseid alternatiive, talle heideti ette ka mootorjahi ning Ferrari omamist- see pole ju kooskõlas Grillo ökoloogiliste sõnumitega. Beppe Grillo tunnistas oma blogis, et ta tõepoolest omas mõlemat, kuid on neist praeguseks loobunud.

Ka mina ei tea, kas Grillo on see pühak või liider, kes Itaaliale tõrvikuga teed võib valgustada. Siiski on tal oskus miljonitele teadvustele tugevat ning selget häält anda, inimesi väljakule tuua. Pigem on Grillo lootuskiir, mida ei peaks päikesega ära vahetama, aga millest võib kinni hakata.

Eilses postituses, mis ilmus mõni tund enne valitsuse kukkumist, kutsus Grillo Itaalia kodanikke oma riigi saatust enda kätte võtma ja kodanikenimekirju moodustama. Kandidaadid peaksid vastama teatud tingimustele: mitte kuuluma parteidesse või muudesse poliitilistesse liikumistesse, olema kohtu poolt mitte süüdimõistetud (ega kandidatuurimomendil kohtu all olema), ei või olla poliitilisse organisse valitud rohkem kui ühe korra kas kohalikul või kesktasandil, iga kandidaat peab olema elukohaga comunes või maakonnas, kus ta kandideerib. Kodanikenimekirjade moodustamise jälgimiseks avatakse veebiruum, kus avaldada kandidaatide CV ning omaette ajaveeb, kus vaba arvamusvahetust ja kriitikat arendada.

Uus V-Day tuleb aga 25.aprillil, kui tähistame Itaalia Vabariigi fašimist vabastamise aastapäeva. Grillol on „hull“ plaan vabastada Itaalia võimuteenritest ajakirjanikest, küsides Ajakirjanike Liidu(ja ajakirjanike privileegide) kaotamist ning samuti kirjastamistööstuse avaliku rahastamise lõpetamist.

Usun, et keegi ei oska ennustada, millised tulemused sel üritusel olema saavad.

Ühes asjas olen kindel – „Io ci sarò“ (mina saan olema kohal)

Nagu miljonid kaasmaalased.

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Valitsus kukkus!

Prodi kaotas senatis umbusaldushääletuse, Prodi poolt anti 156 häält, tema vastu 161, üks erapooletu. Kolm senaatorit – Pallaro, Pininfarina ja Andreotti ei osalenud hääletusel.

See on teine kord Itaalia vabariigi ajaloos, kus valitsus kaotab umbusaldushääletuse – see teine valitsus, mis kaotas Cameras umbusaldushääletuse oli Prodi 1. valitsus 1998. aastal. Itaalia poliitikas toimib nimelt kirjutamata seadus, et kui sa kaotad enamuse toetuse, siis sa astud ise tagasi – mida härra Prodile soovitas ka seekord president Napolitano kuid millegipärast leidis Prodi, et ta tahab läbida senati umbusaldamisprotsessi.

Lähipäevadel järgnevast täpsemalt, igal juhul sai Berlusconi šansi võimule tulla…

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Kas Prodi peab minema?

“Ma pean vastu, me saame hakkama,” kordab justkui mantrat Itaalia peaminister Romano Prodi, keda ootab täna umbusaldusavaldus parlamendi alamkojas (Camera dei deputati) ning homme senatis (Senato della Repubblica), kuna Clemente Mastella ja tema poolt juhtitud Udeur loobuski valitsust toetamast – ning Mastella nõuab uusi valimisi. Talle sekundeerib opositsiooniliider Silvio Berlusconi: “Prodi peab minema või me tuleme kõik tänavatele”

Täna Itaalia aja järgi kell 15.00 toimuv umbusaldushääletus Cameras toob arvatavasti võidu Prodile, kuna seal on tal ka ilma Udeurita selge ülekaal (pärast eelmise aasta valimisi vasaktsentristlikul koalitsioonil 348 kohta paremtsentristliku 281 koha vastu). Täiesti teine mäng ootab aga ees Palazzo Madamas, senatis. Udeuri kolme senaatori loobumine Prodi toetamisest tähendab seda, et Prodi kaotab oma ühe-hääle-enamuse (158 vasaktsentristid, 156 paremtsentristid, 1 erapooletu). Mastella, jätkuvalt uurimise all, ütles pressile, et “koalitsioon on surnud” ning et Udeur on valitsuse vastu igal juhul.

Sellest sõltumata ei ole neljapäevase hääletuse tulem siiski veel ette teada, seal mängivad rolli nii poliitilised kui isiklikud asjaolud ning eelistused. Erakorralised valimised tähendavad praegustele parlamendiliikmetele nende parlamendiliikmepensionist ilma jäämist (selleks peaksid nad püsima kuni selle aasta oktoobrini) – ning ka see aspekt omab paraku nende otsuses oma kohta. Teine, sisulisem ja olulisem probleem, on asjaolu, et kui praegu kuulutataks välja valimised, siis peaksid PD (Partito Democratico, vasaktsentristlik partei, liider Veltroni) ja Forza Italia (paremtsentristlik partei, liider Berlusconi) loobuma referendumist uue valmisseaduse üle ning võistlema praegu kehtiva seaduse alusel.

Praegune valimisseadus annab ka väikeparteidele võimaluse oma hääl kuuldavaks teha, olles “kaalukeeleks” erinevates koalitsioonides. Isegi Berlusconi, kui ta praegu valimised võidaks – ja ta võidaks, kuna praeguse koalitsiooni valijad on valitsuses ülipettunud – peaks hetkel kehtiva seaduse kohaselt oma võimu jagama Gianfranco Fini (Alleanza Nazionale) ja Umberto Bossi’ga (Lega Nord). Uue valimisseaduse alusel toimuvad valimised annaksid Berlusconile ainuvõimu, kuivõrd kõrgem valimiskünnis muudab väikeparteidele parlamendipääsu üliraskeks ning nende hääle ebaoluliseks või mittekuuldavaks.

Seega hetkel tundub mulle, et senatis võib Prodi arvestada kindlasti 134 häälega (L’Ulivo 88, Rifondazione Comunista 26, Sinistra Democratica 10, Verdi ja Comunisti Italiani 10) ning tema vastu hääletavad vähemalt 141 senaatorit (Forza Italia 72, Alleanza Nazionale 37, UDC 20, Lega Nord 12). Ülejäänud senaatoritegruppide (Per le Autonomie 10, DCA, PRI ja MPA 10, Gruppo Misto 27) 47 hääle jagunemist on keeruline ennustada. Pole näiteks selge mida teevad 7 eluaegset senaatorit nagu Sergio Pininfarina või Francesco Cossiga või kas Lõuna-Ameerikas elavaid itaallasi esindav Luigi Pallaro (AISA), kes ametlikult ei toeta ei L’Ulivot ega paremtsentristlikku koalitsiooni Casa delle Libertà‘d, naaseb Argentiinast Rooma hääletama. Võib ka olla, et Forza Italia “päästab” Prodi nagu mõned päevad tagasi, mõnede senaatorite puudumisega – senaatorite “haigestumine” on üks tüüpilisemaid võtteid koalitsioonipoliitika toetamiseks opositsiooni poolt.

Prodi ja PD juht Veltroni vahel võib praegu samuti näha kerget vastasseisu, Prodi süüdistab Veltronit “kriisi süvendamises” läbi tolle halvastiajastatud deklaratsiooni, et sõltumata poliitilisest situatsioonist osaleb PD järgmistel valimistel üksi (ja mitte koalitsioonina teistest parteidest nagu 2006 aastal). Räägitakse kuulujutte, et Prodi on valmis paluma president Napolitanolt ainult senati laialisaatmist (seaduslikult võimalik, ehkki seda pole veel kunagi juhtunud), jäädes seega ise vasaktsentristliku koalitsiooni L’Unione juhiks. Viimane oleks tugev poliitiline löök Veltronile.

Napolitano võib ka kokku kutsuda kokku ajutise tehnokraatliku valitsuse, mis viiks läbi valimisseaduse muutmise. Seda saavad põhjusega poolda nii Forza Italia kui PD, keda muutus soosib. Bertinotti, Rifondazione Comunista sisuline liider, toetab selgelt uut valimisseadust, mis paneks kõik vasakpoolsed jõud koonduma PD ümber (tema nägemus sellest on “punane” PD, mis kindlasti ei ole Veltroni nägemus, kuid Rifondazionet opositsioonina ei soovi ka tema näha). Väikeparteidest toetas seni valimisseaduse referendumit ka Alleanza Nazionale, kuid seda pigem poleemilistel põhjustel: Berlusconi teeskles referendumi-vastasust. AN mõistab väga hästi, et uus seadus tähendab nende läbirääkimisjõu lõppu, samas kohesed valimised võiksid neile kasu tuua.

Poliitiline debatt on mõnes mõttes külmunud, ehkki meedia annab pidevaid ülevaateid poliitikute sõnavõttudest (ja trükimeedia teeb ka ennustusi) – kuid näiteks televisioonis ei ole analüüs ning valijate arvamuse kajastamine ei ole hetkel prioriteet. Tänaval kogeb aga, et paljud inimesed mõtlevad: “mingi suur murrang on lähenemas” – ehkki keegi ei oska veel ütelda, milline see murrang olema saab. Mina arvan, et just selle mõtte pärast võitlevadki Campania inimesed aina tugevamini De Gennaro vastu, kelle saatis Prodi “lahendama” Napoli prügiskandaali läbi prügipõletite ehitamise (muuhulgas: keskkonnaminister Pecoraro Scanio umbusaldust enam eraldi ei hääletata) ning on näha ka teiste kodanikeühenduste märkimisväärset aktiveerumist. Tundub, et aina enam ja enam inimesi ei oota ühiskondliku elu korraldamise sisulisi lahendusi valitsuselt, nad esitavad valitsusele nõudmisi endale sobivate poliitikate kehtestamiseks, ükskõik, kes parasjagu võimul ei oleks.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

Eestlased itaallase pilgu läbi

Järgneva mõtiskluse lihtne ja pretensioonitu pealkiri peab viitama sellele, et kuigi asutakse kultuuride, rahvaste vaimu ja kommete võrdlemise ebakindlale pinnale, on tegemist subjektiivse lähenemisega, mille eesmärgiks on konkreetsete nähtuste ja tähelepanekute üldistamine.

Pilk viitab vaatamise tegevusele, distantsile, kahe positsiooni olemasolule. Samas tingib pilk paratamatult kirjeldaja kaasamist kirjelduse süsteemi. Nii ongi järgnev käsitlus pigem mõnede eestlasi ja itaallasi iseloomustavate nähtuste võrdlus.

Nähtusi, mis eestlasi ja itaallasi eristavad, võib käsitleda kui kahe erineva ruumi ilminguid. Tahan rõhutada, et ruum on antud kontekstis vaid metodoloogiline kategooria, mida kasutan mugavuse pärast erinevate konkreetsete nähtuste seostamise, organiseerimise ja üldistamise eesmärgil. Väited ei pretendeeri ontoloogilisele staatusele. Nii et kui mõnel minu ruumilisel kategoorial on selge ruumiline vaste, on see lihtsalt juhus. Iseloomustaksin eestlaste ja itaallaste ruumi kahe vastandipaari abil: sisemine/väline ja avatud/suletud. Eestlaste ruum on sisemine ja avatud, itaallaste oma väline ja suletud.

Alustan esmapilgul võib-olla vastuolulise idee selgitamist koordinaadist sisemine/väline. Selle vastanduse illustreerimiseks võiks tuua palju tavalisi, isegi labaseid näiteid, mis on siiski õiged. Näiteks asjaolu, et eestlased viibivad palju suurema osa oma elust siseruumides kui itaallased, kes veedavad rohkem aega välisruumides. Loomulikult on siin oluline roll kliimal. Mõelgem kasvõi kohtadele, kus inimesed kokku saavad: eestlaste puhul on nendeks põhiliselt siseruumid, korterid, töökohad, baarid; itaallaste puhul on olulisteks kohtumispaikadeks tänavad ja eriti väljakud. Lõuna-Itaalias on naistel kombeks tõsta tool välisukse kõrvale tänavale, mis on tavaliselt küllaltki kitsas, istuda seal ja ajada juttu üle tänava asuva naabriga täpselt nii, nagu kinnises eluruumiski, lastes seejuures kätel käia. Mehed kohtuvad väljakul, mis on Itaalia kõigi linnade ja külade tõeline süda – ajalooline, halduslik, ühiskondlik ja sümboolne kese. Väljak ei ole ainult kokkusaamise koht, kust pärast suundutakse mujale, vaid eelkõige see koht, kus itaallased veedavad terveid päevi, õhtuid ja öid.

Olulisi erinevusi võib leida ka sügavamal tasandil, mida nimetaksin ideoloogiliseks ja mis iseloomustab seda, kuidas inimesed organiseerivad sümboolselt neid ümbritsevat maailma. Selles mõttes räägiksin hoopis itaallaste ühiskondlikust ja eestlaste individuaalsest ruumist. See idee tekkis mul siis, kui püüdsin võrrelda tegelaskujusid eesti ja itaalia romaanidest, mille sündmuste keskmeks on maaelu ja inimese suhe teda ümbritseva keskkonnaga. Pean silmas Tammsaare romaane Tõde ja Õigus ning Kõrboja peremees ja itaalia neorealistlikku kirjandust, mis tekkis meie sajandi 30. aastatel ja mille õitsenguperioodiks oli 40. aastate teine pool¹. Tammsaare tegelaste suhet maaga võiks nimetada “omastamis”-suheks. Nende tegevuse eesmärk on teha “omaks”, oma individuaalse ruumi osaks see, mis seda veel ei ole: töö muudab välise ja võõra ruumist tegelaste ümber “oma” ruumiks, tegelase siseruumi pikenduseks, tema lahutamatuks osaks. Seepärast ongi nii tähtis kuivatada raba, muuta kivine maa põllumaaks, piirata ja eristada “oma” võõra omast. Itaalia neorealistlikes romaanides, näiteks Ignazio Silone Fontamaras või Francesco Jovine Le terre del Sacramentos, on töö funktsioon tegelaste psühholoogilises ülesehituses teistsugune – tähtis ei ole individuaalne väljakutse võitluseks võõra ruumiga, vaid hoopis töö selle kollektiivses tähenduses. Töö funktsiooniks on ühiskonna, ühiskondliku ruumi loomine. Maa “omaks” teha tähendab tunnistada sidet, mille see loob ühiskonna liikmete vahel: “Talupojad ristisid iga Sacramento maade osa, omanduse. Uued nimed, mis kutsusid tagasi vanu, mida leiutati maa erilise kujundi, kive otsa, ühe pere hüüdnime järgi. Sacramento maad ärkasid aeglaselt ellu ja said hääle ja nime nende kündjate tegevuse kaudu”². Siingi tundub oma osa olevat kliimal, mis muudab itaallastele põlluharimise märgatavalt lihtsamaks (möödunud sajandite põhja-eurooplastest reisijad kirjeldasid Itaaliat maapealse paradiisina, kus maa kannab vilja iseenesest), ja paneb neid nägema töös veel muidki väärtusi peale väljakutse võitluseks looduse ja iseendaga. Pidades silmas kroonilist veepuudust Lõuna-Itaalias, ei pea väide põlluharimise kergusest täielikult paika. Sellest hoolimata mängib kliima inimeste kujutluste loomisel otsustavat rolli ja rääkides itaallastest ja eestlastest jääb see Damoklese mõõgana ka selle inimese pea kohale, kes ei taha seada kliimat otseselt oma mõtete keskpunkti.

Kirjeldatud ruumierinevust näivad kinnitavat ka mitmed seigad Itaalia ja Eesti igapäevaelust. Võttes aluseks isikliku kogemuse, püüan kirjeldada seda, mida võiks nimetada “isikute vahelise distantsi” probleemiks. Sõites terve aasta igal nädalal bussiga Tallinnast Tartusse märkasin, et eestlane ei istu kunagi võõra inimese kõrvale, kui ei ole selleks just sunnitud, ja kui on, siis ei alusta ta peaaegu kunagi oma naabriga juttu. Isegi tuttavad, kes kohtuvad bussi peal juhuslikult, ei istu tavaliselt kõrvuti. Ka juhul, kui nad kavatsevad midagi rääkida, eelistavad nad, vaatamata ebamugavusele, vahekäigu poolt antud turvalist distantsi. Itaallased kalduvad sellises olukorras käituma täpselt vastupidiselt. Nad istuvad sinna, kus tundub lihtsam juttu alustada. Kaks inimest, kes üksteist ei tunne, aga istuvad bussis kõrvuti kaks ja pool tundi, lahkuvad väga, väga harva sõnagi vahetamata. Kui eestlaste bussiruum koosneb paljudest eraldatud individuaalsetest ruumidest, siis itaallaste oma ühest või mitmest sotsiaalsest ruumist, mida reisijad omavahel jagavad.

Veel üks itaallaste komme, mis minu kogemuse kohaselt eestlastel puudub, on harjumus üksteist vestluse käigus puudutada, haarates vestluskaaslase käsivarrest või, kui tegemist on lähedase inimesega, pannes talle käe ümber kaela. See on jälle üks viis, kuidas itaallased üritavad murda ruumilisi barjääre, teha vestlusekaaslane endale lähedasemaks, et luua temaga ühist ruumi. Sama loogika sunnib itaallasi, kui nad kohtuvad näiteks laua taga (laud on Itaalias oluline sotsiaalse ruumi element), vestluses aktiivselt osalema; sellest kõrvale hoida oleks ebaviisakas. Eestlaste puhul on selline hoiak lubatud. Sotsiaalsed tavad ei ole nii tugevad, et sunniksid, sellistel juhtudel, murdma oma individuaalse ruumi piire.

Sageli öeldakse, et itaallased räägivad palju, vähemalt rohkem kui eestlased. Aga küsimus on vist hoopis kasutatud sõnade ja väljendite kvaliteedis, mitte kvantiteedis. Lähtudes Roman Jakobsoni keele funktsioonide klassifikatsioonist, võib öelda, et itaallaste omavahelises kommunikatsioonis on oluline osa emotiivsel ja veelgi enam faatilisel ehk kontaktifunktsioonil, mille abil kirjeldatakse keele kasutamist vestluses osalejate vahelise kontakti saavutamise, hoidmise, lõpetamise eesmärgil ning mis eristub keele puhtalt informatiivsest referentsiiaalsest funktsioonist. Meie kategooriates võiksime öelda, et emotiivne ja faatiline ehk kontaktifunktsioon on see keele koht, kus kõige selgemini väljendub itaallaste ruumi sotsiaalsus. Sellepärast kasutavad itaallased räägides rohkem emotiivseid, faatilisi ja kontaktielemente kui eestlased. Üheks näiteks on lihtsalt see, et itaallased korduvad vestluses mitu korda sama informatsiooni.

Võrrelgem eesti ja itaalia varianti ühest kommunikatsioonihetkest, mille puhul esineb kõige rohkem emotiivseid ja faatilisi elemente – telefonikõne lõppu:

Eesti variant:

..Näeme homme koolis.

(Kuna homme nähakse teineteist igal juhul koolis, võib telefonikõne siin lihtsalt lõpeda, hüvastijäätmine on üleliigne)

Itaalia variant:

…Näeme homme koolis.

- Hästi, aga kas sa tuled bussiga?

Ei trolliga. Aga sina?

- Mina ka. Kohtume siis trollipeatuses.

Hästi, pool üheksa.

- Olgu, näeme siis pool üheksa.

Ja sa tood mulle selle raamatu?

- Ja-jah, ära karda.

Näeme siis, tšau!

- Trollipeatuses, tšau!

Pool üheksa…Oota, aga kuidas su õde elab?

Viimane näide, mis peaks aitama mõista eestlaste sisemise-individuaalse ja itaallaste välise-ühiskondliku ruumi erinevust, puudutab eestlaste ja itaallaste hoiakut niinimetatud asotsiaalide – joodikute, kodutute, narkomaanide – suhtes. Eestlased on nende suhtes sallivad, aga mitte eriti solidaarsed, itaallased seevastu pigem sallimatud, aga solidaarsemad. Sallivus ja solidaarsus on omadused, mis käivad tavaliselt kokku, aga antud juhu näiline vastuolu lahendub, kui kasutame veel kord meie ruumilisi kategooriaid. Eestlased tunnustavad kodutute õigust individuaalsele ruumile: kui sa ei tülita mind, ei riku minu ruumi, on sul õigus olla, kus sa oled; mul on oma ruum, sinul oma, need kaks ei saa kunagi omavahel kontakti ja ma ei tunne end olevat sunnitud või õigustatud sekkuma (vähene solidaarsus). Pelgalt provokatsiooni korras võiks küsida, kas ei iseloomusta selline hoiak sageli ka eestlaste suhtumist Eesti vene elanikkonda. Itaallased ei jää ükskõikseks. Kuna nende ruum on eelkõige ühiskondlik ruum, tunnevad nad, et on alati õigustatud sekkuma: tihti selleks, et mõista hukka neid, kes rikuvad ühiskondlikku ruumi ja püüda nende olemasolu kustutada (sallimatus); teiselt poolt selleks, et pakkuda abi, sest kodutute elutingimuste parandamine ei ole ainult teene, mida tehakse kellelegi teisele, vaid konktreetne samm oma ühiskondliku ruumi parandamiseks.

Teine vastandipaar, mis peab eristama itaallaste ja eestlaste ruumi, näib olevat esimesega vastuolus – tavaliselt tajutakse sisemist ruumi suletuna ja välist avatuna. Mis mõttes on siis eestlaste ruum, erinevalt itaallaste omast avatud? Kõigepealt avaldub see maastikus. Kui Eestimaal minna ühest paigast, linnast või külast, teise, tuleb läbida suuri alasid, kus kui välja arvata tee ja haritud põllud, inimese kohalolu märgid puuduvad. Itaalias pole see võimalik – linnast väljas (Eesti mõistes külasid Itaalias ei ole) ääristavad teed üha uued ehitised kuni algab järgmine linn. Sellist maad nagu Eestis “maa” sõnaga tähistatakse on Itaalias raske leida. Linlaste kokkupuude mitte-linnaga piirdub suvepuhkusega, õnnelikemate puhul nädalalõppudega, kuid turismi sihtkohad on teatavasti kõike muud kui metsikud.

Teine maastikuline erinevus puudutab inimasutuse korraldust ja ka siin on erinevus Eesti ja Itaalia vahel põhjalik. Kui linnad kipuvad olema igal pool sarnased, siis on parem võrrelda Eesti ja Itaalia küla: Eesti küla on eraldi asetsevate majapidamistega suurema keskuseta moodustis, mida tänavate asemel struktureerivad põllud ja heinamaad; Itaalia küla, isegi kõige väiksem on suletud väljaku ümber, kõrvuti asetsevad majad piiravad ühiskondlikku ruumi, põllud asuvad väljaspool organiseeritud eluruumi.

Eesti kõige avatum maastikuline element on mets. “Õue tagant algab tingimata mets” kirjutab jutustaja Emil Tode Piiririigis, püüdes kirjeldada oma maad³. Mets on koht, kus teed ei ole märgistatud, kus, nagu muinasjuttudes, saab võimalikuks ka kõige ootamatum kohtumine. Mets on määramatu, eksitav, oluliselt avatud ruum. Itaalias algab õue tagant, kui see ikka olemas on, paratamatult teine maja. Itaallased hakkasid süstemaatiliselt hävitama metsa vähemalt keskajast alates. Just keskajal muutus mets röövlite ja kõrilõikajate paigaks. Metsas elasid need, kes ei kuulunud civitate’sse – linnale, mis kujutas endast üha kõrgema ja paksema müüriga ümbritsetud ühiskondlikku eluruumi, suletud ruumi. Metsast sai inimese eksimise, patu pimedasse riiki langemise paik. Jumaliku komöödia alguses satub Dante selvasse (metsa), mida ta iseloomustab kui oscura, selvaggia, aspra e forte (pime, metsik, kibe, tugev) ja mälestus millest tekitab poeedi südames taas hirmu. Selles selvas on poeet kadunud, eksinud õigelt teelt, mida dikteerib kristlik usk ja moraal ja mille ta leiab uuesti alles reisi lõpus kolmes sealpoolses maailmas⁴.

Eestlaste ruum on avatud ka ühiskondlikul tasandil. Eesti on võimaluste maa, isiku liikumisvabadus ühiskondlikus struktuuris on suur, positsioonid jäävad kaua määramatuks ja jätkuvalt muutuvaks, eneseteostuse võimalus jääb alati avatuks. Vaadates Itaalia ühiskonda, ei pääse tundest, et seal on kõik juba määratud, korraldatud, ruum on juba täis. Raske on loobuda kättevõidetud positsioonist ja üritada midagi uut, raske sattuda sellisse juhusse, mis võib muuta põhjalikult inimese elu. Sama kehtib ka Itaalia kultuuriilmas, kus kõik näib olevat juba mõeldud, öeldud, kirjutatud. Sõna õigus on sageli reserveeritud kitsale ja initsiatsionistlikule ringkonnale, mis paljundab end akadeemiates ja teistes ametlikes kultuuriasutustes.

Viivi Luik iseloomustas ühes ajaleheintervjuus oma kaasmaalasi selliste kategooriatega nagu hirm ja häbi. “Hirm”, ütleb ta, “mitte olla nagu teised”, mitte sobida elu olukordadega, sobimatuna paista. Antud kategooriates on see individuaalse ja avatud ruumi elaniku hirm, hirm, mis käib käsikäes võimalusega valida, riskida ja vastutada, võimalusega palju saavutada, aga ka ebaõnnestuda. Itaallastel on selles mõttes lihtsam. Rangelt struktureeritud ühiskondlikus ruumis on käitumisviisid kodifitseeritud, reeglid täpsed ja üldkehtivad, vastastikused positsioonid määratud. Selles ruumis on raske eksida, piisab vaid mängureeglite omaks võtmisest, lihtne leida oma kohta, tunda end kaitstuna, rahul, isegi õnnelikuna. Pöördudes tagasi kasutatud võrdluse juurde, on itaallane inimene, kelle elu kulgeb linnas: kui ta laseb end juhtida süsteemi aluseks olevatest sisemistest eeskirjadest, jõuab ta sihtkohta ka suuremat initsiatiivi üles näitamata; eestlane on inimene, kes peab leidma tee metsas, kus rajad on vaid ähmaselt märgistatud, kus tuleb pidevalt valida ja seega on ka eksimise võimalus suurem.

Eestlastele jääb raske ülesanne, luua end individuaalse ja avatud ruumi raames ilma kindlate juhendavate mudelite ja käitumisreegliteta. See positsioon on raske seetõttu, et ka võimalikku hukkamõistu on raskem kanda, kuna tehtud valikud toetuvad vaid isiklikule vastutusele (sellest ka häbitunne). Itaallased, kui nad ei ole tegutsenud väga isepäiselt, võivad sel puhul alati ajada süü ühiskondlike harjumuste, traditsioonide, käitumismudelite kaela ja loobuda vastutusest oma valikute eest. Sellel positsioonil on aga siiski oma piirid, just need, mille määrab ülikodifitseeritud reeglite süsteemi surutud ühiskond. Selles mõttes on eestlaste positsioonil oma eelis – võimalus vastata vabaduse väljakutsele. See positsioon ergutab uurima, küsima, õppima. Mind on alati hämmastanud eestlaste lugupidamine haritud inimeste ja üldiselt õppimise ja hariduse vastu, nende uudishimu kultuuride ja ühiskondade vastu, mis on nende omast väga kauged. Itaallaste hoiak on sageli inimese oma, kes teab juba kõike, vähemalt kõike, mis temal vaja, ja suhtleb teistesse sellele vastavalt. Haritud inimest, intellektuaali vaadatakse sageli kahtlusega, ta on potentsiaalne ühiskondliku rahu rikkuja, pakub tavalisest erinevat maailmavaadet. Selles suhtes on huvitav intellektuaalide reaktsioon, mis ulatub sageli ebaõnnestunud katsest “rahvaga ühte sulada” kuni teadliku ja elitaarse kalduvuseni end temast isoleerida).

Paljud eestlased on sageli jutustanud, et Itaalias viibides on nende üheks meeldivamaks muljeks kodune tunne, tunne, et oled kodus kõigis olukorrades, millesse ka satud. Tunne, et see mis sinuga juhtub, ükskõik kas avalikus kohas, bussi peal või tänaval, ei puutu ainult sinusse, vaid kõikidesse inimestesse su ümber. Seega kindluse ja kaitstuse tunne, mida tuntakse just oma kodus. Aga inimese elus on hetki, mil ta soovib kodust lahkuda, on tüdinenud kindlustundest ja kaitstusest, mis võivad osutuda vabadust piiravateks, ja tahab pääseda oma lahtrist, muuta oma ruumi avatumaks ja individuaalsemaks. Minu jaoks on Eesti selleks ideaalne koht.

Märkused

1 vt Gigliola Boeri artikkel ajakirjas Looming, nr 6, 2000

2 Jovine, Le terre del Sacramento. Einaudi Editore, 1950, pag 195

3 Emil Tode, Piiririik. Tuum, 1993, lk 10

4 Dante Alighieri, Divina Commedia: Inferno. BUR: Biblioteca Universale Rizzoli, 1996, Canto I, vv 1-6

Autor: Daniele Monticelli, Tallinn
Esmakordselt ilmunud ajakirjas Looming, nr 6, 2000, pp. 908-913.

Eile sõin ma carbonarat

Itaalias ei tehta süüa, Itaalias harrastatakse kokakunsti. Nagu igas teiseski kunstis, on ka siin tähtis lihtsus ning harmoonia, emotsioon, mis peab jätma sügava jälje…

Pasta ei ole taldrikutäis makarone. Pasta on suhtlemisvahend ja tundeavaldus.
Kui itaallane sinust hoolib, küsib ta tihti “Hai mangiato?”/ “Oled söönud?”
Seepärast armastavadki nii paljud inimesed itaalia kööki, just seepärast klammerduvad itaallased niivõrd palju oma kodutoidukombe külge.

Eile, 17. jaanuaril, tähistati kümnendat ülemaailmset itaalia köögi päeva, seekord pühendatud carbonara pastale. Seda korraldab välismaal töötavate chef`ide virtuaalne kogukond Itchef-GVCI (Gruppo Virtuale dei Cuochi Italiani), kes püüab itaalia köögi standardeid ning ehtsust üleval hoida igal pool meie planeedil. Eile pakkusid Itaalia restoranid Hiinast Argentiinani, Taanist Malaysiani just ehtsat carbonarat.

Carbonara on üks levinumatest (ja kahjuks ka ära rikutumatest) Itaalia toitudest, mille kohta liigub palju erinevaid retsepte. Itaalias võib kohata näiteks tihti juurvilja, kala ning mereandidega variante, välismaal lisatakse (oh õudust!!) sibulat, küüslauku või parmigiano-reggiano juustu. Kuskil lisatakse toidule rõõska koort, mõnede arvates peab carbonarat valmistama spaghettist… Aga see puhastverd rooma carbonara nõuab just rigatonit (mi raccomando! ma soovitan tungivalt!).

Pole siiamaani selge, kust ja kellelt see toiduvalmistamisviis pärineb. Võib-olla vanadel roomlastelt või Umbria söekaevandajatelt? Esimest korda avaldas carbonara retsepti Napoli aadlimees Ippolito Cavalcanti, kuid pole teada, kas see oli tema originaalne väljamõeldis. Veel räägitakse lugu Sardiiniast Carbonia külast Rooma tööd otsima tulnud kokast, kes edukale retseptile oma koduküla nime andis; mõned osutavad asjaolule, et karbonaaride salaühingu liikmed said selle toidu koostisosi paguluses väga lihtsalt kätte. Jumal tollega! Kindlasti teame, et carbonara on alamkihi toit, väga levinud Rooma lihtrahva linnaosades, mida võime õigusega pidada carbonara sünnikohaks.

Õige carbonara ongi lihtsuse, täiuslikkuse ning pehmuse triumf. Selle valmistamiseks peame võtma vaid neli koostisainet: guanciale (sea põseliha), muna, pecorino juust, must pipar. Mitte midagi muud. Edasi on puhas poeesia…

Paneme vee pasta jaoks keema.

Kui vesi vaikselt keema hakkab, lisame käputäie soola.

Samal ajal klopime munakollased (2 iga poole kilo rigatoni kohta), lisame sinna riivitud pecorino, pipra, tsipakene soola ning segame seni, kuni saab ühtlane kreem.

Kui rigatoni on poolkeenud (metà cottura), paneme tule alla põselihakuubikutele. Ilma õlita, sest liha enese sulanud rasvast aitab. Ärgem kasutagem panni, vaid pisikest potti (roomlased nimetavad seda „cazzarola“ks): liha peab läbi küpsema, aga pehmeks jääma ega tohi pruunistuda.

Nõristame rigatoni (hoiame silma peal, et liiga pehmeks ei kee!)

Lisame kastmesse tilga pasta keeduvett.

Segame kiiresti rigatoni ja kastme.

Seejärel paneme liha pasta peale ning segame veelkord kiiresti (mitte kunagi kuumas nõus, sest muna ei tohi läbi küpseda ja munaroa efekti tekitada)

Kaste peab jääma kreemjaks.

EI küüslaugule, mis sobib carbonara juurde – nagu itaallased ütlevad – sama palju kui „kapsad õhtuooteks“.

EI sibulale. See katab põseliha õrna maitse.

Parmigiano juust on keelatud.

Rõõsk koor, mida vahel lisatakse, et kreemjat kastet saavutada, on üleliigne: peame panustama lihtsalt omaenda energiat kastme valmistamisse.

Lihtne kuid imemaitsev toit saigi serveerimisvalmis, jääb veel i-le punkt panna ning võtta kõrvale fantastiline Frascati Superiore (valge) – küps ja sametine kuiv vein Rooma külje alt (12 grad. vol.) või “tasakaalukas” Gambellara Veneto (valge) või äärmisel juhul Chianti classico, kuna just need tõstavad esile suurepäraselt carbonara maitserikkust. Kui te veini ei soovi, siis mineraalvett – ja palun, ärge peitke toidu maitsegammat mahlade alla.

Ma tean omaenese kogemusest, et kui tuttavatega lobisemine pika peale läheb ning söögiaeg ootamatult kätte jõuab, siis tuleb alati keegi carbonara-mõttega välja: mõttega toidust, mida kiire valmistada ja võimaldab tegijal oma osavust näidata. Nii lõhnabki carbonara sõbrasooja õhtu ja läheduse järgi…

Autor: Kristel Kaaber, Rooma

Mastella, maffia, korruptsioon ja Itaalia valitsus

Romano Prodi võttis täna, 17. jaanuaril, ajutiselt üle justiitsministri kohused, kuna senine justiitsminister Clemente Mastella pidi tagasi astuma seoses süüdistustega korruptsioonis.

Prodi kinnitas, et tema usub Mastella kiiret vabanemist ning katoliku poliitiku peatset naasmist oma kohale ning kinnitas oma solidaarsust Mastellaga “nii poliitiku kui sõbrana”. Ilma Mastella partei Udeur‘i kolme senaatori toetuseta kaotaks Prodi koalitsioon senatis enamuse ja see tähendaks valitsuse kukkumist. Veel ainult päev varem, kui Mastella väitis, et ta tahab tagasi astuda vaid oma samuti korruptsioonis süüdistatava naise toetuseks, keeldus Prodi keeldus tema tagasiastumispalvet rahuldamast, kinnitades oma solidaarsust.

Clemente Mastella, kelle poliitilisse minevikku kuulub ka Tööministri ametikoht Berlusconi esimeses valitsuses, omab tugevat valijaskonda eelkõige Campanias, Benevento ja Caserta provintsides. Udeur saab küll üleriigilises mõttes vähe hääli, kuid just mainitud regioonide suur toetus muudab selle partei oluliseks kõikvõimalike koalitsioonide jaoks. Samuti on Udeuril tugevad sidemed Sitsiilias – kuid võimulolek Sitsiilias tähendab paratamatuid suhteid maffiaga. Udeuri noorteühenduse endine eesistuja arreteeriti kui Bernardo Provenzano (Cosa Nostra eeldatava juhi, arreteeritud 2006 pärast nelja aastakümmet tagaotsimist) “parem käsi”.

Märkimist väärib ka partei kujunemislugu. 1994. aastal Mastella koos Pier Ferdinando Casini ja teiste endise Democrazia Cristiana mõõdukama poolega koos loodud Centro Cristiano Democratico (CCD). Mastella ja tema pooldajad lahkusid sellest parteist aga 1998. aastal, et luua koos Francesco Cossiga’ga, endise presidendi (1985-1992), Andreotti kolmanda valitsuse siseministri (1976-1978, siseminister Aldo Moro mõrvamise ajal, seotud paramilitaarse organisatsiooni Gladioga) uus partei Unione Democratica per la Repubblica (UDR). UDR aitas tollal vasaktiival sisevõitlust pidanud Massimo D’Alemal võimule tulla. Seejärel lahkus Mastella taas Cossigast ja muutis UDR-i Udeuriks.

Ka Clemente Mastellal on Esimese Vabariigi ajast (1980-ndatest) saadik ulatuslik korruptsiooniminevik, prokurör Luigi de Magistris uurimine Calabria ‘ndrangheta tegutsemise ja sidemete kohta hõlmab nii Mastellat kui peaminister Romano Prodit. Udeuri liikmed on uurimise all kogu riigis. Hiljuti avastas Campania maakonna S. Maria Capua Vetere prokurör korruptiivse skeemi avalike haiglate ja muude kõrgete tervishoiuametite kohtade jagamisel. Selle tulemusena määras ta koduaresti Mastella abikaasa Sandra Lonardo (Campania maakonna regionaalparlamendi eesistuja) ning arreteeris reaalelt 23 Udeuri kõrget ametnikku. Mastellat ennast süüdistatakse seitsmes erinevas kriminaalses teos. Sisuliselt see tähendab, et arreteeriti kõik partei juhtivad figuurid süüdistatuna kriminaalkuritegudes, seega süüdistusest lähtuvalt võib Udeuri parteid nimetada ka kriminaalseks organisatsiooniks.

Mastella kinnitab praegu lihtsalt: “me ei ole maffia ja poliitika vahelise assotsiatsiooni juhid. Me oleme partei, kes nõuab respekti” ega anna konkreetsete süüdistuste suhtes mingeid kommentaare. Ma pean väga tõenäoliseks, et Mastella ise lekitas teavet uurimisest meediasse, et selle käiku segada. Mastella pidi justiitsministrina ka juba enne eilset teadma tema vastu kerkivast süüdistusest, seega meediasekkumine pani prokuröre kiirustama, mis võis endaga kaasa tuua ka mõningate tõendite kaotamise. 16. jaanuari hommikul pidi Mastella parlamendi alamkoja ees pidama kõne Itaalia õiguskorrast, kuid see pikk, tsitaatidega pikitud kõne keskendus peamiselt kohtunike ründamisele, süüdistades neid kõigis võimalikes kuritegudes, kõne lõpetas justiitsminister tagasiastumisteatega. Sel hetkel kui Prodi kutsus Mastella asja arutama ning palus teda mitte tagasi astuda, siis ei olnud Mastella veel ametlikult uurimise all – seega Prodi kahtlustustest ei teadnud, ehkki Mastella ise ilmselt teadis. Prodi näitas taaskord üles oma hämmastavat naiivsust ning selle asemel, et prokuröridelt uurida, kas neil on ka mingeid tõendeid Mastella vastu, sööstis ta välja oma usaldusavaldusega. See tähendas, et kui tuli avalikuks, et Mastellat süüdistatakse seitsmes erinevas kuriteos, vaikis peaminister pikalt ning nüüd klammerdub retoorikasse “katoliiklik poliitik” ja “kindlasti ta kohe vabastatakse”.

Nüüd püsib Udeuri toetus Prodi taga arvatavasti täpselt seni, kuni eksisteerib mingi lootus, et Prodi suudab selle uurimise lõpetada. Kuivõrd aga Itaalia prokurörid on oma uurimistes väga vabad (Teise maailmasõjajärgse ideestiku tõttu, kui fašismikuritegude uurimiseks tuli vabad käed anda), siis ma kardan, et Prodil muutub selle eesmärgi täitmine ületamatult raskeks. Praegu teatas Udeur, et jätkab valitsuse toetamist eelnõude kaupa.

Kui nüüd arvesse võtta asjaolu, et konstitutsiooniline kohus andis rohelise tule valimisseaduse refendumile, siis on kõigi väikeparteide huvides kuulutada uued valimised välja võimalikult lühikese aja jooksul – plaanitav valimisseadus nimelt tõstab valimiskünnist, mis teeb väikeparteidele parlamenti jõudmise sisuliselt võimatuks. Praegu väljakuulutatavad valimised oleksid ka Berlusconile tema elu viimane šanss võimuletulekuks, kuna lisaks mainitud skandaalile ja Napoli prügiprobleemile, on praegune koalitsioon sisuliselt loobnud kõigist oma 2006. aasta eel valijatele antud lubadustest, mis võib nood aga hääletamisest loobuma panna.

Seega, ma arvan, et Itaalia valitsus pole mitte ainult nõrgenemas, nagu kirjutab BBC, Itaalia valitsus on iga hetk koost lagunemas.

Autor: Oudekki Loone, Reggio Emilia

(valitsuse lagunemisest vaata edasi seda postitust)

Paavsti ei võetud ülikooli!

17. jaanuari hommikul pidi paavst Benedictus XVI osalema Rooma ülikooli “La Sapienza” akadeemilise aasta avamisüritusel, kuid üliõpilased ning õppejõud keelasid selle ära. Nad ei olnud unustanud, et kui härra Ratzinger oli 90-ndatel kardinal, tuli ta välja seisukohaga, et katoliku kiriku protsess Galileo Galilei vastu oli õiglane…

67 professorit (enamus neist füüsika erialalt) kirjutasid avaliku kirja rektor Renato Guarinile rõhutamaks teaduse iseseisvust ning ilmalikkust, üliõpilased okupeerisid ülikooli – paavstimeelsete sit-in’ide kaudu. Radio Vaticano rääkis kohe kuidugi “vaenulikust tsensuurist” ja vastas, et “67 dotsenti 4500-st on siiski vähemus ning ülikool ootab huviga paavsti külaskäiku” 15. jaanuari õhtul tuli siiski teade, et paavst loobub visiidist kuna ei pea seda sellises protestikliimas sobivaks. Paljud, kes olid protestijatele pöialt hoidnud, hõiskasid rõõmus.

Usun, et põhjamaalasele on raske ette kujutada paavsti ning kirku tähtsust Itaalia ühiskonnas. 1929. aastal sõlmis Mussolini Püha Tooliga Lateraani Kokkulepped, millega pandi alus Vatikani Linnriigile ning tunnistati vastastikust iseseisvust. Leping defineeris tsiviilsed ja religioossed suhted kiriku ning Itaalia riigi (sel ajal kuningriik) vahel. Riik nõustus tegema oma abieluseaduse (mis hõlmab ka lahutust) Katoliku Kirikule meelekohaselt ning katoliiklus kuulutati riigiusuks. Itaalia Vabariik loodi küll ilmalikuna, kuid Katoliku Kiriku varad säilisid, ka lahutus muudeti lubatavaks alles 1970-ndate kuumas õhustikus, läbi referendumi, tänu kodanikeliikumiste aktiivsete nõudmistele. Nii ongi kujunenud olukord, kus enamus ilmaliku Itaalia Vabariigi kodanikke on siiski kiriku hingekirjas ning paljud alluvad eetikaküsimustes paavsti ettekirjutustele.

Teadusmaailma nördimus on täiesti mõistetav. Paavst võtab sõna iga reegli ja seaduse kohta, mida Itaalia avalik arvamus arutab. Alustades abordist ja kunstlikust viljastamisest ning lõpetades kahe inimese õigusest vabale valikule kellega koos elada. Paavst “tutistab” Rooma linnapead linna allakäigu pärast (ja linnapea kuulab kõrvad lontis). Paavstil on esklusiivne õigus moraali ja inimlike väärtuste üle otsustamisel. Paavst on Jumala saadik maa peal. Paavst on definitsiooni põhjal eksimatu. Seega on loomulik, et igal tema sõnavõtul on hiigelsuur mõju.

Tänastest lehtedest näen, et poliitikud on vihased. Kellelgi neist ei tule pähe, et nad on Itaalia (ilmaliku!) Vabariigi kodanike esindajad ja et selg vöiks siiski natuke sirgem olla – ei ole ju mingit põhjust mingi teise iseseisva riigi riigipea kummardamiseks.

Itaalia loetuim ajaleht “Corriere della Sera” toob ära poliitikute reaktsioonid:

Peaminister Romano Prodi: „Avaldan sügavat nördimust ning mõistan hukka protesteerijate käitumise ning arvamusavaldused, mis ei tee au Itaalia kultuuri- ja sallivustradistsioonile.Kelleltki ei saa sõnaõigust ära võtta, veel vähem paavstilt.“

Härra Prodi unustab, et selle loogika järgi peaks sõnaõigus ka ilmalikel olema…

Opositsioonipartei juht Silvio Berlusconi: „Haav, mis alandab Itaaliat ja Ülikooli. Paavsti loobumine visiidist teaduse eeldatava ilmalikkuse nimel on ebatolerantsuse märk, millel ei ole midagi tegemist tegeliku ilmalikkusega. Itaalia riik ja Ülikool ei ole vöimelised kõrgeimale usuautoriteedile sõnavabadust tagama.“

Kui sõnaõigust nõutakse absoluutselt igas olukorras ja elusfääris, siis nõuan ka mina vabdust kirikusse minna ja Darwini teooriaid selgitada. Lihtne?

President Giorgio Napoliano, kes räägib „lubamatust ebatolerantsusest“ ning saatis isikliku kirja Benedictus XVI-le, et väljendada oma siirast nördimust.

Vähemalt selle üle saab õnnelik olla, et ta kirjutas seda kui eraisik ning mitte kui itaallaste esindaja..

Kardinal Ruini kutsub üles kõiki usklikke ja roomlasi pühapäeval, 20.jaanuaril Püha Peetruse väljakule kogunema ning Angelusel osalema, et paavstile kiindumust ja solidaarsust avaldada: „See on kurb ja banaalne juhtum, ei olnud mingit põhjust paavsti visiiti takistada. Üliõpilased tegid mind tõesti kurvaks. Nad on ajas 40 aastat tagasi läinud, nagu elaksime 1968 aastal.“

Paradoksaalsel kombel võib lugupeetud kardinalil siin õiguski olla. Võib-olla me elamegi samasuguse murdepunkti hetkel, nagu seda oli 1968. Kui see vaid oleks millegi algus…

Argumendid tsensuurist või ebademokraatlikust fanaatilisusest on tegelikult absurdsed. Ratzingeril saab siinsetes meediakanalites palju ruumi. Niivõrd palju, et saab õigustatult küsida, kas paavsti kompetentsi piir pole mitte paigast ära nihkunud. Kiriku ülesanne peaks olema inimese hinge eest hoolt kanda ning mitte kodanike tavaelule (rääkimata akdeemilisest sfäärist!) direktiive anda. Seda enam, et mitte-katoliiklaste ja formaalsete katoliiklaste, kes reaalselt usuelus ei osale, protsent Itaalias järjest kasvab.

Kui poliitikud kummardavad, siis peavad ilmalike väärtuste hoidajad ise oma huvide kaitseks välja astuma. Ma arvan, et just ilmalikud väärtused on see päästerõngas, see kokkuleppepunkt, mis ehk võimaldab erinevatel religioonidel kooseksisteerida. Mäletame veel väga hästi Ratzingeri musulmanivastast taktitust Ratisbona Ülikoolis. Teise Itaalia suure levikuga ajalehe, La Stampa, küsitlusele, keda nad eelistavad vastas 76 000 lugejat – 57,2 % oli teadlaste ja 42,8 % kiriku poolt; La Stampa kommentaariumis leiavad külastajad ehtitaallasliku irooniaga:

„Pühapäeval lähme kõik Angelusele ja toetame nii moraalselt kui majanduslikult vaest paavsti, kes kõigile head teeb. Pärast, nii umbes kella 14 paiku võtame kinni satanistidest füüsikud ja läheme neid kollektiivselt Campo De Fiori platsile põletama, et kogu maailmale näidata kui tolerantsed me, katoliiklased oleme.“ (postitanud G.Bruno da Nola)

„Milleks oli tal vaja ülikooli minna, et rääkida. Tal on alati ütlemist, et milline peab perekond olema ja mida peab referendumil hääletama. Kui ta nii talleke on, miks ei taha ta siis kinnisvaramakse maksta? Miks ei ela ta onnis ja ei anna kiriku varandust vaestele… Tee meile see väike solidaarsusžest…“ (postitanud Marco B.N.)

„Die Welt“

„Oma loobumisega andis Benedictus XVI tugeva kõrvakiilu itaalia ilmalikele. Tugevaima, mis nad kunagi saanud on.“

Pärast loobumist võib paavsti vaadelda ohvri rollis, kes vägivaldsete ekstremistide tõttu pidi sammukese tagasi astuma: nii mõnigi inimene näeb selles häbiasja. Mina aga olen uhke, kui näen inimesi, kellel on väärikust ja julgust oma ideede eest seista. Ei, mitte agressiivselt, vaid kirjutades… Agressiivsed on need, kes demagoogiliselt kõva häälega „komplotist“ karjuvad. Mul tekib ka küsimus, mis on suurem häbiasi, kas Ülikooli protest või justiitsministri Mastella korrumpeerunud pereafäärid?

Ilusasti võtab selle sündmuse aga kokku Piergiorgio Odifreddi, „häbematu matemaatik“: „Paavst annulleeris oma visiidi Ülikooli. Usun, et see on üks neist vähestest momentidest, kui ta näitab endal olevat natukene tervet mõistust. See on väljakupoliitika [politica di piazza], noorte ja rahva võit.”

Autor: Kristel Kaaber, Rooma